No tere siis kah! Aeg on jälle nii kiiresti läinud, et napikalt ei oleks jaanuarikuuse tulnud ühtegi postitust. Aga praegu on pühapäev, õues on nii külm, et isegi kõndima ei tahtnud ma minna, mistap istun soojas toas pühabases vaikuses ja võtan hoogu arvutis töötamiseks. Mrt sõitis juba eile õhtul Raplasse ära, et sealt varahommikul Sürgaverre KL laskevõistlusele minna. Sealt peab ta koju tulema nii aegsasti, et jõuaksime kella viieks pealinna küberi peole. Testib siis, kuidas on Teslaga teha mitu pikka sõitu kohe samal päeval, sest vahepeal peab ju laadima. Sage laadimise vajadus on ka ainus asi, mis mind selle auto juures häirib, kõik muu on täielikult tšill.
Vahepeal on toimunud töö, väga palju tööd. Mrt esitas ära oma teise pika artikli ja ootab tulemust. Kui artikkel vastu võetakse, on suvel Madridi konverentsile minek. Üldiselt on ta esimese semestriga endale juba nii palju EAP-sid kokku kraapinud, et sama tempoga jätkates oleks tõepoolest võimalik doktorantuur kolme aastaga ära teha. Iseasi muidugi, kas ta seda soovib, aga algne plaan õpingud viiele aastale laotada vajab küll ülevaatamist. Neid plaane tehakse ümber iga-aastasel atesteerimisel.
Mrt käis vahepeal Tartus informaatika õpetamise konverentsil, kus tegi ühe töötoa ja sai ka oma teemaga üles astuda. Ma otsustasin juba eelmisel aastal, et nendele konverentsidele rohkem ei lähe, sest liialt palju on seal üldhariduse teemasid, mis mu jaoks lihtsalt aja raiskamine. Tööd on mul KL-s ropult palju ja ega ei raatsinud isegi ühte tööpäeva konverentsile ära kulutada.
Panin juba jaanuari esimeses pooles kolledži tudengitele hinded välja. Oli nagu ikka, et mingi 4-5 õpilast lihtsalt kadusid ainest ära või ei saanud ma neid eksamile lubada ja üks kukkus lõpphindamisel läbi. Mul oli seekord ainult kaks kursust teha, teised kaks anti ühele noormehele, kes osaajaga tööle võetud. Mõtlen nüüd, et ehk saan järgmisel õppeaastal ka need kaks kursust talle sokutada, aga ega ma ei teagi, võibolla on see nagunii juba ette ära otsustatud. Oleneb muidugi, mis tulemused ta tööl on ja kas ollakse rahul, samas ta on kolledžis palgaline töötaja ja teeb need kursused ilmselt odavamalt ära kui ma. Rahast rääkides, siis ega mul ei ole tegelikult vaja enam ülikoolist lisa teenida, see töö on lihtsalt vahelduseks olnud.
Kevadsemestril ei ole mul kolledžis ühtegi kohustust ja see on suurepärane. Olen siin juba viis aastat õpetanud ja ausalt öeldes üldse enam ei viitsi. Nagu igal pool mujal, siis asendamatuid inimesi ei ole ja muidugi leidsid nad kuuepunktiliseks ehitatud andmeanalüüsi ainele uue õppejõu. Aga mina alustan veebruaris jälle SKA-s andmeanalüüsiga ja see on veel töö, mis mind veidigi sütitab. Hakkangi täna õppematerjale ringi tegema ja esimesi loenguid ette valmistama. Magistri tasemel on selles koolis alati dilemma, et kui raskeks võib asja ajada, sest nt eelmine kursus oli mul seal hullu moodi ebaühtlane – osadele oli raske isegi kõige lihtsam kirjeldav statistika, samas mõned olid sellised praktikud, et võinuks mind õpetada. Tugevad andmeanalüütikud ma tegelt tookord vabastasin loengutest, sest need oleksid olnud neile lihtsalt aja raiskamine. Milline kursus mind seekord ees ootab, pole aimugi, igatahes tunnen vajadust vähemalt juhenditesse panna veel mõned keerukamad teemad lisaks. Ega meil loenguaega sel ülemäära palju ei ole, pikemaid päevi pean tegema ainult kolm.
See õppejõud, kellega kahasse SKA-s andmeanalüüsi annan, on öelnud, et õpetab seal veel viimast aastat, sest tal ka põhitööl koormus aina kasvab. Eks mul endal oleks ka elu palju lihtsam, kui ma poleks seda kursust võtnud, aga lubasin ikkagi ühe aasta veel teha. Mulle meeldiks, kui mul oleks rohkem aega loenguid põnevamaks teha ja üldse õpetamist tõsisemalt võtta, aga teise töö kõrvalt nagu hobi korras õpetades ei jagu selleks ei aega ega energiat. Ma eelmise kursuse kohta ei saanud kahjuks ta tagasisidet, see kadus kuhugi Tahvli sügavustesse, mille kontot mul pole, aga akadeemia oli minuga igatahes rahul ja keelitasid jätkama.
Meil tuleb märtsis KLK suur sünnipäevapidu ja ühtlasi tähistame Alu mõisa 150-aastaseks saamist. Sellega seoses on mul olnud põnevaid lisatöid ja kuna tahame ka näitust üles panna, olen tuhninud oma foto- ja negatiivikastides, et leida mõisast pilte. Olengi leidnud hea hulga, aga eile võtsin ette veel kaks pildikasti, et sorteerida sealt välja kodupildid ja kõik muud, enamasti ajalehes töötamise ajal tehtud pildid, lihtsalt hävitada. Mõtlesin pikalt, mida nendega teha, sest ajalugu ikkagi, aga kes neid paberpilte enam tahab ja negatiivid jätan ju alles. Need pildid on ilmunud ajalehes ja lehed on säilitatud ka muuseumides. Suure hulga ajalehetöö käigus tehtud fotosid olen loovutanud foto- ja filmiarhiivile juba 90-ndatel. Üks hiigelsuur kast on veel verandal ja ootab sorteerimist, sest tuppa lihtsalt ei mahu see mitte kuhugi. Kui ilmad soojaks lähevad, võtan selle ette.
Suure hulga negatiivide sorteerimise pean ilmselt jätma pensionipõlveks. Filmirulle saab lihtsasti digiteerida, mõisa näituse jaoks Mrt juba ühe rulli lasi failideks teha. Aga jah, mul on kõike absoluutselt liiga palju ja ma olin fotograaf ju ainult mõniteist aastat.
Sorteerimise käigus leidsin pilte, kirju ja luuletuste käsikirju, mille olemasolu olin täielikult unustanud. Ei mäletanud, et mul on hulgi fotosid matkadest mägedes ja jõgedel ja süstalaagrist kuskil Peterburgi all, Krimmist ja Rootsist ja Haapsalust. Pean siiski ütlema, et nii suure hulga mineviku meenutamisest oli mul õhtuks süda paha ja hea meelega elan ainult oma ilusas olevikus.
Vanu kirju sorteerides meenus, et mu lapsepõlvesõber, kes juba kümneid aastaid elab Rootsis, põletas mõne aasta eest kolimiste ajal ära kõik need kirjad, mille olin talle saatnud. Mind see teadasaamine täiega šokeeris, sest ta oleks võinud neid kirju mulle tagasi pakkuda – ma tol ajal enamusel aastatest päevikut ei pidanud, aga kirjutasin talle kõigest, neis kirjades oli rohkem mu pere ajalugu ja laste kasvamist kui fotodes, mida olen säilitanud. Tegelikult ka nõukaaja lõpu ja vabaks saamise aja kirjeldusi, Eesti muutumise lugu ja. Tõesti kahju, et need kirjad on läind.
Kirjade teema on üldse huvitav, sest ajal, kui neid kellelegi saatnud oled, kuuluvad need kirja saajale, aga ajapikku muutuvad kirjad pigem saatja intellektuaalseks omandiks. Onju?
Mis siis veel? Ilus talv on, isegi liiga ilus. Ühe korra oleme uisutama jõudnud. Kogu aeg on külm ja oleme pidanud ahju kütma rohkem kui paar korda nädalas. Sulailma ei ole olnud juba möödunud aasta lõpust saati. Kevadeni on vähem kui kaks kuud, pikisilmi ootan. Mulle ei meeldi talv ja üldse ei meeldi mulle talvel kuhugi reisida, sest liiga palju riideid ja igast kodinaid. Vahel tahaks küll keskkonna vahetust ja selleks piisab mulle talvel ka Saaremaale sõidust. Ükspäev peaks minema jälle sinna puid tegema.
Jaanuaris sain gripivaktsiini.
Pean siia talletama ka, et mul oli umbes nädal aega kerge asendivertigo. Sain aru, et kaltsiumikristallid olid paremas kõrvas, sest pildi viskas sassi ainult siis, kui heitsin voodis paremale küljele. Esimest korda kogu mu pika vertigo ajaloo jooksul kirjutati mulle välja ka tabletid selle vastu, võtsin viis päeva Betaserci. Neid tablette polnud me maal siis olemaski, kui kunagi ammu raskete vertigoatakkide käes vaevlesin. Ma Epley manöövrit ei julgenud teha, sest pööritust tundsin ainult voodisse heites, päeval mitte midagi, ja kartsin, et manöövrist läheb hullemaks. Pealegi olin siis üksinda kodus, mees oli konverentsil. Ega ma aru ei saanud, kas tabletid aitasid, need kirjade järgi pidid parandama verevarustust või midagi. Ja jällegi – see juhtub minuga ikkagi enamasti siis, kui olen päevade kaupa ilma pausideta arvutis töötanud. Mul oli tööl üks raamat vaja vormindada, 156 lehekülge koos suurte tabelite ja joonistega, eks ma liialt kirglikult sukeldusin sellesse töösse.
Sel nädalal käisime Mrt-ga ka hambaarstil. Mul tehti üks parandus, mida hambaarst on pikemalt edasi lükanud ja üks tarkusehammas sai peale kaitsva kihi mingit asjandust. Olen igal aastal vähemalt korra ikka hambaarstil käinud, 2025 vist isegi kaks korda, aga mehel oli üllatuslikult vahele jäänud lausa kaks aastat. No selle eest ta sai arstilt pisut noomida. Meil on ülihea hambaarst, kes parandab mu hambaid piltlikult öeldes viimase killuni, hoiab iga viimast kui jupikest, sest iga hammas toetab teist enda kõrval ja nii kestavad nad kõik kauem. Tarkusehammaste väljatõmbamise trendi, mis tänapäeval millegipärast eriti moes, ta üldse ei poolda ja kui vaja, siis parandab ka neid. Mu hambad on läinud katki tegelikult juba nooruses ja enamus parandusi ongi nende samade vanade plommide väljavahetamised. Vanast peast ei ole mul uusi auke tekkinudki ja viimati tõmmati mul mõni hammas ka välja teismeeas. Lihtsam on hävitada kui parandada ja ma oma hambaarstile olen lõpmatult tänulik selle eest, et ta mu hambaid nii hästi on hoidnud juba ligi 40 aastat.
Muidu on ka kõik hästi.
