Mõtlesin, et anna väikse elumärgi. Olen juba mitmendat päeva üksinda kodus ja rääkida pole kellegagi. Või noh, tegelt on, iseendaga. Vahepeal ikka pobisen midagi. Mrt on sel nädalal Poolas tööreisil. Tal kevadine ja suvine aeg kulgevadki enam-vähem sellise rutiini järgi, et igast kuust ühe nädala veedab välismaal. Aprillis läheb Kairosse ja siis edasi veel täpselt ei tea kuhu ja millal, aga plaanid on.
Mrt just kirjutas, et sõidavad bussis ja türklane itsitas, et Mrt endal turvavöö kinnitas, et neil heal juhul esiistmel mõni selle kinni paneb. Mees meenutas, et kui nad Kmr-iga Türgis taksoga sõitsid, siis sellel polnudki turvavöid. Mu kommentaar oli, et Mrt on ikkagi arenenud lääne inimene. See ongi türklaste projekt, mille tõttu ta praegu mööda Poolat ringi uhab, mingi mõttetu enterteinment ehk tegelikult puhkus Poolas.
Mina passin kodus ja muudkui töötan. Reisiplaanid puuduvad. Vähemalt on mul üks auto siin õuel, millega hoovist minema pääsen, aga ega ma muidu üldiselt siit rohkem ära ei käigi kui kord nädalas kontoris tööl. Mu oma auto remondipakkumine on kindlustusele esitatud, hind oli veidi alla kuue tuhande, aga veel ei tea, mis otsus sealt tuleb. Praegu paistab nii, et umbes kuu või poolteist olen ikka oma autost ilma. Mis on rentaabel tegelt, sest kui käiksin Aurisega tööl, maksaks üks kontoris käimine tänaste hindadega miski 26-27 eurot. Sel nädalal käisin Teslaga, see kontoripäev maksab mulle vähem kui 7 eurot.
Olen vahtinud autode hindu ja mõtisklenud, kas osta ehk uus või mitte, aga nüüd, kus mu oma Aurise kontol on üks avarii kirjas, ei saaks ma ilmselt ta eest enam seda hinda, mis ta muidu oma vanuse ja läbisõidu kohta maksaks. No kui nad ta korda teevad. Mu auto on juba 9 aastat vana ja läbisõit miski 142 tuhandet. Ausalt öeldes olen hakanud ta järele igatsema. Samas ma ikka mõtlen, et üks uus elektriauto oleks mõnna ja ilmselt ka peale kriise odavam pidada kui bensiinikas või hübriid. Ja siis ma mõtlen ikkagi nii, et kaks elektriautot majapidamises oleks nagu munad ühes korvis ja on hea, kui on erineva kütsiga masinad, sest ei tea ju, mis ajad tulemas on.
Nad võiksid mu Aurise siiski korda teha, et saaksin ennast selles mugavasti pensionipõlve veeretada.
Viimase aja tegemistest väärib märkimist, et käisime ülikooli sünnipäevapeol. Me muidu sinna üldse ei plaaninud minna ja ei viitsinudki ja eriti ei tahtnud mina sinna minna sellepärast, et karta oli, et trehvame seal endise RG direga, kes mu peal töökiusu harrastas. Tagantjärele selgus, et dire oligi kohal, on ühele pildile jäänud eriti kurja näoga, aga kuna rahvast oli seal murdu, siis me omavahel kokku ei jooksnud. Igatahes me läksime sinna peole sellepärast, et Mrt saaks vastu võtta oma tunnustuse – silmapaistev vilistlane. Pealegi oli veel see värk, et pidu oli reedel, aga laupäeva varahommikul pidin SKA-sse tööle minema, mistap me jäime jällegi ööseks Hestia Seaporti hotelli. See üks üsna askeetlik hotell on, aga asub väga heas kohas. Ma ei tea, kas olen sellest kirjutanud, et see hotell on ehitatud majja, kus asus mu viimane töökoht Estlines? Mu kabinet oli umbes selle koha peal, kus praegu pakutakse hotelli hommikusööki. Nii et väike nostalgialaks ka.
Enne peole minekut võtsime kõva õhtusöögi Armudus, mis asub pmst Seaporti hotelli kõrval. Väike tips – kui sinna kahekesi minna, peaks võtma eine ühele, mitte kahele, sest see toidu kogus, mida eine kahele endast kujutab, on selgelt üle inimvõimete piiri. Küsisime toidukarbi ja pakkisime osa kaasa.
No see oli tõesti metsik. Aga äärmiselt maitsev.
Ja siis oligi aeg hakata ennast peole sättima.
Ma mingit pidukleiti ei hakanud selga panema ja et ennast mitte kontsakingadega piinata, ostsin peol käimiseks uued valged Sketchersid. Mulle see tänapäeva mood ikka heasti sobib, et on okei minna peole miskite mugavate tossudega. Ilusat kinga kannan siis, kui ei pea mitu tundi ilma istumisvõimaluseta ringi traavima. Mul on sama mudelit Sketcherseid kolm paari, erinevat värvi, suurema osa aastat ainult nendega käingi ja mulle tundub, et need on mu jalad terveks ravinud. Slip-in´id, siuhti jalga, siuhti ära, ei pea isegi kummarduma, et need omale jalga saada, vanainimese unelmate kets 😀
Mrt sai rektorilt tunnustähe kui silmapaistev vilistlane. Sama tunnustus anti mitmele.
Mees särab nagu päike 😀
Mees sai sellise kingilaarungi (klaasid on ägedad, nende põhja all on lausa nimeline graveering):
Siin me oleme peopimeduses:
Ma arvan, et see tunnustus läks igatahes õigesse kohta, sest Mrt on teinud õppekava arendusega ära suure töö ja lisaks teeb ta teadust samal teemal, mis teeb seda, et arendus toimub kestvalt ja loodetavasti veel pikka aega. Mitmed inimesed ülikoolis loodavad, et Mrt võtab kolledži juhtimise enda peale ja meest on juba käidud korduvalt moosimas, et ta direktoriks hakkaks, aga minu meest ei huvita see töö. Konkurss direktori kohale avati eile. Mrt on igatepidi teadlase tüüp, ta tahab teha oma uuringut ja olla õppejõud ja piirduda oma õppekava juhtimisega, mitte olla direktor. Me siin üldiselt kestvalt imestame, miks keegi üldse peaks tahtma olla koolidirektor.
Haapsalus on hetkel lausa neli hariduse juhtimisega seotud tööpakkumist, millest mõnda võiksin isegi kaaluda. Aga mul on sama teema, mis mehel – mulle meeldib mu praegune töö liiga palju selleks, et midagi muuta. Eriti veel, kui palgas ka ei võidaks mitte midagi, siis milleks rapsida.
Eelmine nädalavahetus oli läbinisti pidune, sest väike poeg oli saanud 27 ja me läksime oma perega seda tähistama laupäeva õhtul Fahle linnakusse Argentiina restorani. Ülimõnus oli oma lastega aega veeta. Toit oli nii ja naa, ma võtsin tuunikalasteigi, millel ausalt öeldes polnud üldse mingit maitset. Argentiina restos tasub ilmselt võtta siiski liha. Sain vähemalt luristada oma lemmikut Grimbergen Double Ambreed. Aa, ja magustoidud olid ka head, mehe portsust maitsesin.
Laupäeva öösel saabusime viimaks koju oma pikalt turneelt ja pühapäevaks oli toss ikka nii väljas, et tegin ainult koduasju ja ei mingit palgatööd. Ma tegin taimi (Kmr-i väljend lapsepõlvest). Külvasin tomatiseemneid ja miskit pudi veel. Üritan neid ikka igal aastal väheke hiljem mulda panna, et taimed toas välja ei veniks.
Aga nüüd on jälle reede. Põhitööd on mul täna teha vaja ainult mõni tund, sellepärast sätin ennast varsti tube koristama. Kuna eelmisel nädalavahetusel olime lennus ja pühapäevaks kutud, jäi koristamine vahele ja juba miskid purukesed jäävad köögis talla alla. Ma tean, kuhu kaob raha, aga kust tuleb tolm, seda ikka veel ei taipa. Reeded on tegelikult alati kõige mõnusamad.
