Ühed lugud

 Ega te ei saaks ju aru, mis siin pildil on, kui ma ei ütleks, et need on sirmikud 🙂 Mitu nädalat pole vihma sadanud, sellepärast on seened metsa all poolenisti ära kuivanud. Korjasin eile hommikul kolm suurt sirmikut (mis polnud üldse suured), neist kaks olid nii kuivanud, et peaaegu klobisesid, üks oli siuke tavaline värske.

Tükeldasin sirmikud ja praadisin neid pannil või sees, natuke soola panin maitseks. Ja mis välja tuli? Magusad õhulised krõbisevad sirmikukrõpsud. Avastasin imelised sirmikukrõpsud umbes nii nagu meie eellased avastasid tulel küpsetatud liha, täiesti juhuslikult, sest tahtsin teha tavalisi praetud seeni. Sirmikud olid nii kuivad, et esimese hooga imesid kogu pannil olnud või endasse, pidin võid juurde panema, et pann kuiv ei oleks.

Laps ütles, et sirmikud on praetult konsistentsilt nagu popcornid. Ma krõbistasin neid õhulisi asju, mis tõesti olid magusad ja juurdlesin, mida need õieti mulle meenutavad? Viimaks nuputasin välja, et saiakuivikuid. Ainult selle vahega, et saiakuivikud on kõvemad hammustada, sirmikud on väga pehmed ja õhulised.

Väga lahe avastus. Oh, oleks ma möödunud aastal seda teadnud, kui meil Saaremaal sirmikute uputus oli! Ei osanud neid kuidagi pikemaks ajaks säilitada. Kui nüüd veel tänavu sirmikuid leiaks, siis ainult selliseid kuivikumaiusi teekski. No nii head on!

Sõin just ühe superhea õhtusöögi. Mõni asi tuleb kohe nii hästi välja, et lihtsalt minesta. Küpsetasin ahjus tursafileed ja praadisin pannil suvikõrvitsat või ja riivitud küüslaugu sees.

 Määrisin klaasvormi põhja võiga ja ladusin sinna portsu tursafileesid (Reiks Norrast püüdis need kalakesed. Reiks on mu õepoeg, kui mõni juhuslikult ei tea.). Fileede peale pigistasin sidrunimahla, maitsestasin soola ja musta pipraga, kühveldasin peale võitükid ja palju värsket hakitud tilli, kõige otsa riivisin juustu lihtsalt ilu pärast. Küpsetasin 220-kraadises ahjus 35 minutit ja lõpuks lasin natuke pöördõhuga üle, et saaks pruunikam.

 Fragment vormist enne ahju panemist.

 Valmis.

 Minu suurepärane õhtusöök. Sõin seekord suurest taldrikust ja võtsin veel natuke juurde ka, sest lahja värk ja noh, lihtsalt vastupandamatult maitsev.

Reiks on kullatükk. Nats imelik on küll paljulapseliselt isalt kala pommida, aga no mis sa hädaga teed. Ma oleks talle siga vastu andnud, kui oleksin sel hetkel kodus olnud, kui ta meile ukse taha kalapakid jättis. Ta seal Norras töötab miski karbipüügilaeva peal ja turska püüab oma lõbuks. Peaksime juurutama regulaarse toiduvahetuse.

1 dl kookosjahu
1 dl mandlijahu
1,5 dl pofiberit
170 g võid
5 muna
1 spl Bakery+ magustajat (või erütritooli maitse järgi või puhast steviat)
0,5 tl soodat
vanilli maitse järgi (või midagi muud – kaneeli, kardemoni jne)
seesamiseemneid toreduse pärast

Sulata või, vahusta munad, sega kuivad ained omavahel ja siis kõik kokku, sipsuta peale seesamiseemneid. Küpseb leivavormi sees 180 kraadiga 45 minutit.

Jahudega on siin keeksi sees sedasi, et ei pea neid nii mitut sorti olema, võib teha kas ainult kookosjahuga või siis ainult mandlijahuga, aga pofiber on hea puhevuse andmiseks. Kujutan ette, et ka pofiberi võib asendada, psülliumiga näiteks. See keeks pole kuigi magus, aga see-eest on hea rasvane 🙂 Mehed söövad seda vaarikamoosiga, mis suhkrut pole näinud.

Ma ei kasuta enam üldse küpsetuspulbreid, sest nende sisse topitakse igasugu sodi. Vanasti polnudki mingit sellist nähtust nagu küpsetuspulber üldse olemas, kõik koogid-keeksid tehti ikka soodaga. Back to basics 🙂

 Nii juhtub, kui usaldad seda, mis seemnepaki peale kirjutatud on. See pidi olema üks selline tomat, mis sobib toas akna peal kasvatamiseks. Pidi olema suurem punane sort, aga on väike magus kirsstomat. Nime ei mäleta. Olin sunnitud potid toolidele tõstma (loe: langetama), sest taimed muudkui venisid, aga ikka tuli lagi ette. Aken on lõunasse, valgust justkui natuke ikka tuleb sealt, aga ilmselgelt sellele tomatile on liiga vähe.

Pildilt hästi ei paista, aga seal üleval vastu lage on veel hea hulk uusi õisi ja ruloo kohal on ka juba tomatid küljes nii nagu allpoolgi. Oleme juba mitu tomatit nahka pannud ja tõesti väga maitsvad on.

Õues kasvavad samad taimed vähe viisakamalt, aga ikkagi viskavad kõrgust. Olen varem kasvatanud toas akna peal kirsstomateid tavalises lillekastis ja need tookord olid nii mõnusalt madalad, et andis neid isegi puhkusele sõites suvilasse kaasa võtta kõige täiega. Nüüd vaata, et põrutavad läbi lae teisele korrusele. No täiesti aru kaotanud!

4 muna
1,5 dl mandlijahu
1,5 dl pofiberit (võib vähem panna, aga siis ei vedruta nii hästi)
3 spl erütritooli või nii, et oleks sulle sobilikult magus
100 g võid
1 tl soodat (triiki, mitte kuhjaga)
kaneeli, kardemoni nii nagu sulle maitseb (mida rohkem, seda parem)

Sulata või ja sega selle sisse erütritool. Vahusta munad. Sega eraldi kausis kokku kõik kuivad ained. Vahustatud munade hulka vahusta või ja sega sisse kõik kuiv kraam. Lase nii kaua kausis paisuda kuni ahi soojaks saab. Küpseta 200 kraadiga 25 minutit.

Mina sain sellest kogusest 9 muffinit.