Ühed lugud

 Udune vaade meie hotellitoa aknast. Aken oli selline, et käis üles lükates lahti ja tal puudusid allotsas igasugused sulgurid, mis tähendas seda, et tihedalt akent kinni panna ei saanudki ja õhuke tüllkardin lendles tuules. Õnneks sai radikal sooja peale keerata ja toetudes oma pikaajalisele kogemusele nõukaaegsete akendega rullisin ööseks paksud kardinad aknalauale, et tuul sisse ei puhuks.

Esimene õhtu Londonis kulges nii kiiresti hämarusse, et polnud mõtet kuhugi hotellist väga kaugele minema hakatagi. Oxford Streetile, mis on sealne suurim ostutänav, oli meie hotelli juurest umbes 12 minutit kõndida ja selle jalutuskäigu võtsimegi kohe esimesel päeval ette.  Kuna tänava meiepoolses otsas paiknes kohe üks Primark, siis ega me sellest saabumisõhtul kaugemale ei jõudnudki.

 Kulgeme piki Hyde Parki (paremal) ostutänavale, kaugelt puude tagant paistab Primarki kaubamaja. Londoni prügimajandus on veider, enamasti tõstetakse prügikotid kõnniteele, väga vähe oli näha otse suurest kastist tühjendamist.

Primark on üks brittide tuntuim odavpood või õieti kaubamaja. Eestlase jaoks on seal kõik suht sõgedalt odav, mistap asusime kohe usinasti oma tühju kohvreid täitma. See käis umbes nii, et ühe osturetkega oli pool kohvrit täis nagu naksti. Teise poole täitsime järgmistel päevadel, aga siis me muidugi sõelusime mööda Oxford Streeti pikki kilomeetreid.

Ma näiteks ostsin kokku kuus kleiti. Hinnad olid sellised, et 7 ja 9 naela tükk või midagi nii. Olen hullult nõudlik öösärkide materjali suhtes ja Primarkist leidsin need kõige pehmemad ja siidisema pitsiga versioonid, mis maksid 6 naela tükk. Neid kulus mulle kaks erinevat. Sukkpükse ostsin 20 paari. Ja-jah. Kannan pakse musti ja eelistatult lycraga või vähemalt kena sissekootud mustriga, mis Eestis maksavad 8 kuni 13 eurot paar, kui neid üldse on võimalik kusagilt leida. Viimati ei leidnud paarigi Ülemistest ja mu varud olid täiesti otsakorral. Võiks arvata, et eestlane on hullult ebapraktiline, sest kannab ainult õrne õhukesi sukakaid, millel esimese kandmiskorraga silmad jooksma hakkavad. Mina neid peeneid osta ei jaksa, tõmban nad tavaliselt kohe töö juures mõne arvuti otsa puruks. Aga normaalseid tugevaid 80- või 100-deniseid lihtsalt ei leia (ma neid matte ja karvaseid ei kannata). Primarki kahene pakk vähemläikivaid musti oli vist 4 naela ja paar kõige lemmikumaid elastseid kerge läikega musti 2,50 naela. Ilusat pesu ostsin, bra´d maksid näiteks ainult 2 naela tükk ja need on väga kvaliteetsed, just sellised, mida kogu aeg kannan. Ja nii edasi… Ma kõike ei hakka üles lugema, igatahes paar päeva peale Londonisse saabumist ei olnud mu kohver enam tühi. Ruthil oli rohkem asju vaja, kohe nii palju, et ühe ta kolmest jopest pidin enda kohvrisse litsuma, sest ta enda omasse enam ei mahtunud stringiriba ka.

Mul pole riidepoodidesse küll nüüd enam tükil ajal asja. Siiski pidin kohe peale koju jõudmist ostma uued saapad, sest suutsin ühe oma mõnusatest Eccodest Londonis ribadeks kõndida. Me teisel päeval vantsisime kokku küll vist oma 20 kilomeetrit.

 Avastasin viimasel reisipäeval, et mu armas Ecco saabas, mis mind niivõrd heasti teeninud on, kavatseb pool talda nurka visata. Tald hakkas konkreetselt pooleks minema, raskusega peale vajudes muutus pildil olev pragu suureks auguks, mistap need saapad on nüüd prügikastis. Märkasin lagunemist kahjuks alles eelviimasel õhtul, kui enam poodi ei jõudnud, sellepärast pidin siukse närakaga koju reisima.

Ma ei tea, kas see on normaalne, et Ecco saabas kahe ja poole aastaga sureb? Võibolla need pole nii intensiivseks käimiseks mõeldud nagu ma siin igapäevaselt harrastan, no et 6 kuni 9 kilti päevas? Iga päev nii palju ju ei kõnni ka, aga kujutan ette, et tavalise tarvitamise juures võinuks need vastu pidada ikka vähemalt neli-viis aastat. Eccol on taldadega mingi teema, sest näiteks Mrt-l hakkasid ühed nende vabaajajalatsid sedasi taldadest lagunema, et muutusid nagu svammiks. Ta viimaks pidi jätma need sisejalatsiteks, sest õuest tuppa tulles tekitas hullult poriseid jälgi. Ma nüüd ei julgenud enam Eccosid osta ja võtsin hoopis ühed veekindlad columbiad, mis maksid Rademaris 66 raha. Siuksed:

 Rohkem nagu sportlikud, aga kannatavad ka kleidi ja seelikuga kanda ja ma olen ju põhiliselt kleidiinimene.

Aga Londonisse tagasi pöördudes – muidugi me käisime ka Selfridges ja Harrodsis. Rohkem nagu sightseeingul või nii. Sealt võis leida kleite näiteks 1890 naelaga tükk. Kindlasti oli kallimaidki, me palju seal ei näppind. Kõige lihtsamad igapäevakleidid maksid nii umbes 450 naela tükk. Pluusid sama palju. Ehk et eestlase miinimumpalk ühe üldse mitte erilise riidetüki eest.

Harrodsis meeldis mulle hullusti toiduosakond. Ma ei tea, kust londonlane oma söögi ostab, sest toidukaid me ühtegi ei kohanud, ainult väikesed nurgapoed sodi-podiga, kust jupi vorsti või tüki juustu võis saada ja siis see Harrodsi toidukorrus. Kõige rohkem meeldisid mulle šokolaadide ja tortide kuhjad, no imeilusad! Ja neid oli seal ikka pikki meetreid, iga leti taga mitu müüjat, ostjaid hästi vähe, aga supermõnus õhkkond ja hubane kaups.

Kõik nii sõbralik ja naeratav ja soe. Ja kallis. Üks väike šokolaadikommike maksis näiteks 4 või 5 naela tükk. Soolase riiulis märkasin, et toore kana saab kätte umbes paarikümne euroga ehk et umbes neli korda kallimalt kui miskist Eesti poest. Aga see oli Harrods ja nad müüvad seal ju mitte ainult toitu ja riideid ja värke, vaid fiilingut.

Kes ennast potentsiaalseks Harrodsi kliendiks ei pea, see võiks minna sinna vähemalt uudistama ja pissile. Tualetis saab käsi kreemitada ja kraanikausside peal on mitu erinevat parfüümipudelit, millest saab endale mõnusaid maailmalõhnu peale lasta:

 Pildil sõidab lihtrahvas Harrodsi eskalaatoril.

Üks shoppinguturisti kohustuslik objekt Londonis on Victoria´s Secret. Põhiliselt on see pesu- ja parfüümipood, üsna kallis ka, aga jällegi üks väga mõnusa sisekujundusega asutus, kus ka niisama ringi kõndides läheb tuju heaks. Ostsin sealt endale väikese parfüümikese, aga mitte nii kallilt nagu siin lingis. Ruth ostis ühe 100 ml lõhna, millega sai kingiks suure pudeli kehakreemi. 100 ml on maksimum, mida üks vedelikuanum lennul sisaldada tohib ja see tuleb mõistagi panna spetsiaalsesse kilekotikesse, mille saab lennujaamast. Suur kreemipott ei mahtunud mitte kuidagi normi sisse ja oleks kontrollis ilmselt prügikasti visatud (ma Tallinna lennujaamas olin sunnitud ära viskama oma pooltühja deodorandi, sest pudel oli liiga suur). Aga me olime endale Primarkist tulevasteks väljasõitudeks ostnud ühe naela eest reisipudelikotikesed, kuhu Ruth tühjendas enamuse oma suurest kreemipudelist. Kõike ta välja pumbata ei viitsinud ja peitis suure pudeli lihtsalt lahtiselt riiete vahele, kus see üllatuslikul kombel ka turvaskännerist probleemideta läbi sõitis. Mul nii hästi ei läinud, olin hajameelsusest jätnud oma vedelikekotikese kohvrist välja tõstmata ja sellepärast pidin Stanstedil ootama kuni neiud mu pagasi põhjalikult läbi otsivad.

Oxford Streetilt Victoria´s Secreti poodi kõndides võttis meid rajalt maha üks juudi noormees, kes meelitas meid väga osavalt kosmeetikapoodi ja tegi üliägeda kehakoorija ja näopuhastaja demo. Hoiatan, et sellesse lõksu langete te ilmselt kõik, kes sealt mööda kõnnite! Ta alustuseks uuris, kust me tuleme ja kui ütlesime, et Eestist, siis lausus, et siis te peate küll enne kui Victoria´s Secretisse lähete, siin minu juures käed puhtaks saama. Kui imestasin, et kust ta teab, et just sinna pesupoodi läheme, ütles, et te olete ju Eestist, kõik eestlased lähevad sinna, sest teie maal seda poodi pole 🙂 Vot sedasi. Kindlasti on tal kõikvõimalike erinevate maade turistide tarvis omad müügilaused, igatahes avaldas ta mulle oma suurepärase müügioskusega ülimalt sügavalt muljet. Me talt midagi ei ostnud, nihverdasime osavalt minema lubadusega tunni jooksul tagasi tulla (aga lahkusime kõrvaltänava kaudu, höhö). Aga mis ma tahaks ütelda – selle kuti lõksu tasub kukkuda juba sellepärast, et näha saada, kuidas üks suurepärane müügitöö peab välja nägema. Tegemist oli ju siiski suht agressiivse promoga, ometi suutis too noormees jätta meile äärmiselt meeldiva ja positiivse fiilingu, mistap tõesti vähe puudus, et oleksimegi talt paar potikest soola ja losjooni ostnud. A ta kraam oli kallis. Iga potikese esialgne hind oli 85 naela, mida ta siis tasapisi vähendas olenevalt sellest, mitu erinevat asja ta meile korraga müüa üritas. Lõplikuks hinnaks sai vist lausa 65 naela kolme asja eest, millega pidavat läbi saama kuni 8 kuud.

Ma ei suutnud selle kosmeetikabrändi nime meelde jätta, aga guugeldasin praegu ja tundub, et see oli Sakaré Cosmetics Bond Streetil. Igatahes, kes tahab õppida, kuidas osav müügitöö peab käima, suunduge sinna ja saate suurepärase elamuse.

Paus.

Peaksin vist midagi kirjutama, sest sattusin Londonisse. Just kuna sattusin, sest tegelikult ei olnud mul mingit plaani kuhugi reisida. Kui Ruth jõuluõhtul oma kingitusega tuli, ma ei osanud esiotsa isegi piisavalt rõõmustada mitte, sest ma tõesti ei tahtnud kuhugi minna. Aga lennupiletid ja hotell olid ostetud ja polnd mingit taganemisteed. Muidugi ma olen ju tahtnud ükspäev Londonis ära käia, otse loomulikult, aga mõtlesin, et selleks saabuvad kord rahulikumad ajad. Mu armas tütar on teatavasti viimaseid kuid rase ja see pallike tahtis kindlasti enne lapse sündi Londonis ära käia. Oli selline fix-idee.

Aga me siiski lendasime sinna. Ostsin veel viimaseks ööks enne tagasilendu Stanstedile Radisson Blu hotelli toa, sest ei suutnud ette kujutada kuidas me keset ööd hakkame Londoni kesklinnast lennujaama sõitma, et varahommikusele lennule jõuda. Me poleks siis üldse magada saanud ja kas meil olekski olnud millegagi sinna sõita kell kaks või kolm öösel? Jäigi nii, et viimane öö oli meil broneeritud topelt, tšekkisime Westpointi hotellist ennast õhtul välja ja sõitsime metroo ja rongiga Stanstedi lennuväljale otse terminali kõrval asuvasse väga mõnusasse hotelli. Seal oli vanniga tuba, suured sulepadjad ja mõnus suletekk, akna all sehkendasid lennukid.

Ütlen kohe alustuseks ära, et reis oli väga äge, aga võite ju ette kujutada, et kui reisida tütrega, kellel on suur väga rase kõht ja kes seetõttu tahab iga natukese aja tagant pissile, siis on terve aeg kukla taga muretsus, et kas ta ikka jaksab ja mis ta ikka tunneb ja ega ta juba sünnitama ei hakka. Sellepärast ma ei saa just ütelda, et oleksin rõõmu pärast hõisanud, praktiline ja maapealne nagu ma olen. Aga me saime hakkama.

See on ikka üks väga teistmoodi ootus, kas hakkab last saama su poja pere või su tütar. Mõistate?

Ma nüüd kirjutan igast praktilist juttu, et inimesed, kes sama asja plaanivad, saaksid siit tipse võtta. Esmaspäeval lendasime minema. Auto jätsin lennujaama A2 parklasse, mis on see pika parkimise koht ja viis päeva parkimist läks seal maksma ainult 26 eurot.

Ryanairi check-in tuleb teha internetis ja pilet välja trükkida, seda saab teha juba mitu päeva enne lendu ja me regasime kohe ära mõlemad suunad. Läks hästi, et Ruth tšekkis meid Priority reisijateks, sest lennuk oli viimse kohani täis ja tavaline pealetšekkimise järjekord üüratult pikk. Priority reisijatele on tavajärjekorra kõrval eraldi lett, kust minna ja ka lennukile kõndimine on sedasi, et lastakse eelisjärjekorras peale. Selles järjekorras oli ainult kümmekond inimest. Kui õigesti mäletan, maksis see mugavus 14 eurot ekstra ja see tuli maksta netis check-ini tehes. Sellise check-ini nimi on erinevatel lennufirmadel erinev, osad ütlevad ta kohta Premium ja võibolla kuidagi teisiti veel. Lapseootel reisijale kohustuslik valik ja ma mõtlen, et kui mul veel peaks lendamist ette tulema, siis raudselt valin tolle eelisjärjekorra.

Me läksime reisile käsipagasi kohvritega ja need kohvrid olid meil täiesti tühjad. Mul näiteks paar pesutükki seal ainult oli, isegi teist kleiti ei võtnud kaasa, tilk šampooni ja palsamit ja hambahari ja mobiililaadija. Ei ole vaja võtta riideid kaasa maale, kus riided on poes piltlikult öeldes puhta muidu saadaval. Me läksime sinna shoppama ja nautima ja ainult natuke olime kultuursed.

Lend Ryanairi lennukis oli suht ebamugav, aga ma leidsin väga positiivse olevat asjaolu, et ma pole paks. Tõepoolest – inimesed, tehke kõik selleks, et mitte olla paksud, muidu te ei mahu lennukisse ega toolidesse ega mitte kuhugi! Ma tõesti kaifisin oma normaalseid mõõtmeid kitsas lennukiistmes, kus ka rihmad on päris lühikesed. Inimesed, kes pole kunagi olnud paksud, ilmselt ei mõista mu eufooriat normaalmõõtmete üle, aga no te kujutlege! Ainus väga segav asjaolu oli üks kutt, kes istus mu kõrval ja nii lendu tõustes kui maandudes ilmselt hirmu tõttu higistas ja haises nii kohutavalt, et peaaegu oleksin roobiku maha pannud. Olen äärmiselt lõhnatundlik, sellepärast igasugune ühiskondlik transport valmistab mulle piina ja ilmselt ei lähe ma seetõttu oma elus ka mitte kunagi ühelegi bussireisile suvaliste võõraste inimestega. Suunasin istme kohal oleva õhuava puhumise otse enda nina ette ja panin täistuuridega käima. Sealt tuli külma õhku, aga vähemalt oli mul midagi hingata ja jääb aint imestada, et ma sellest nohu ei saanud. Nats vesiseks võttis nina, aga ei midagi rohkemat.

Lend ise oli okidoki, maandumisel küll lennuk natuke hüppas, aga ei midagi hullu. Stanstedi lennuväljal, mis asub Londoni kesklinnast umbes sama kaugel kui Rapla Tallinnast, ostsime bussipiletid (vist maksid umbes 13 naela?) ja sättisime ennast coach stationisse. Ma, muide, ei arvanud, et mul oleks õppida veel mõni lihtne ingliskeelne olmesõna, aga mulle “kümmend” aastat tagasi tõesti ei õpetatud, et kui on pikamaasõit, siis on coach ja kui näiteks linnaliin, siis on bus. Need väikesed nüansid tegin endale selgeks juba enne lendu kodus, et mitte nagu maalt ja hobusega olla. Me võtsime sellise coachi, mis sõitis Paddingtoni (buss nr A6), sest sinna oli bronnitud hotell.

Stanstedil bussipiletit ostes kohtasime ka Inglismaa ainukest ebaviisakat inimest – kutt, kes meile piletid müüs, oli ilmselt terve nädalavahetuse pidu pannud ja võibolla oli tal pohmakas, igatahes täitsa ära ehmatas kui tuim ja ükskõikne ja tülpinud võib üks teenindaja olla. Ta parema meelega oleks magand, aga näed, pidi meile pileteid müüma. Paar päeva hiljem kohtasime Primarkis teist ebaviisakat inimest, üks peen vanaproua trügis ülbelt järjekorras vahele. Aga need olid suured erandid, ma tegelikult ei ole mitte kuskil maal näinud nii siiralt abivalmeid ja sõbralikke inimesi kui Inglismaal. Need inimesed seal on üks põhjus, miks ma ütlen, et igaüks peaks vähemalt korra Londonis ära käima. Oi, kuidas ma kaifisin sealset suhtlemist!

Buss millegipärast hirmsasti kolises ja logises kui põldude vahelt suurlinna poole kihutas. Panime tähele, et on natuke udu ja sellest paistab läbi päike. Väga ilus oli. Sooja oli mõni kraad, põllud ja teeääred rohelised, aga puud muidugi raagus. Talv ju. Hiljem nägime väga palju igihaljaid puid ja põõsaid isegi palme. Mis väga hämmastas, oli see, kui räpased on Inglismaal maanteede ääred. Ilmselgelt ei ole miski teeme-ära sinna jõudnud. Rämpsu täis kraavid ja metsaalused meenutasid paarikümne aasta tagust Lätimaad, siis oli Eestist sinnasõit samamoodi nagu läbi prügimäe. Ja mis me nüüd nägime, oli tõesti suht prügimägi. Londonisse jõudes lisandusid prügisesse vaatepilti sildade all paiknevad kodutute majapidamised, telgid ja muu sihuke värk.

Paddingtoni rongijaama taga tulime bussilt maha ja kuigi mul oli teekond hotelli välja trükitud, suutsime ikka tükk aega segaduses olla. Selline segadus kordus, muide, ka kõigil järgnevatel päevadel, sest Londoni tänavaterägastik on tõesti veel hullem kui Pariisis. Näiteks peale ristmikku algab hoopis teise nimega tänav, mida vist Eestis kuskil ei kohta. Igal jupil on oma nimi ja eks aja siis kaardilt näpuga rida, no ei jõua lihtsalt jälgida, milline jupp just lõppes ja milline algas. Hotelli otsides pidime viimaks ikkagi usaldama minu vaistu ja suunatunnetust.

Hotelli sissetšekkimisel kogesime esimest eriti mõnusat teenindust ja nii see jätkus kõigil järgnevatel päevadel. Kõik aina tundsid huvi, et kust tuleme ja mis ilm meil on ja kas ikka lumi on ja.

Oot, ma siin teen pausi vist. Tuleb lisa.