Sõge shopping

 Udune vaade meie hotellitoa aknast. Aken oli selline, et käis üles lükates lahti ja tal puudusid allotsas igasugused sulgurid, mis tähendas seda, et tihedalt akent kinni panna ei saanudki ja õhuke tüllkardin lendles tuules. Õnneks sai radikal sooja peale keerata ja toetudes oma pikaajalisele kogemusele nõukaaegsete akendega rullisin ööseks paksud kardinad aknalauale, et tuul sisse ei puhuks.

Esimene õhtu Londonis kulges nii kiiresti hämarusse, et polnud mõtet kuhugi hotellist väga kaugele minema hakatagi. Oxford Streetile, mis on sealne suurim ostutänav, oli meie hotelli juurest umbes 12 minutit kõndida ja selle jalutuskäigu võtsimegi kohe esimesel päeval ette.  Kuna tänava meiepoolses otsas paiknes kohe üks Primark, siis ega me sellest saabumisõhtul kaugemale ei jõudnudki.

 Kulgeme piki Hyde Parki (paremal) ostutänavale, kaugelt puude tagant paistab Primarki kaubamaja. Londoni prügimajandus on veider, enamasti tõstetakse prügikotid kõnniteele, väga vähe oli näha otse suurest kastist tühjendamist.

Primark on üks brittide tuntuim odavpood või õieti kaubamaja. Eestlase jaoks on seal kõik suht sõgedalt odav, mistap asusime kohe usinasti oma tühju kohvreid täitma. See käis umbes nii, et ühe osturetkega oli pool kohvrit täis nagu naksti. Teise poole täitsime järgmistel päevadel, aga siis me muidugi sõelusime mööda Oxford Streeti pikki kilomeetreid.

Ma näiteks ostsin kokku kuus kleiti. Hinnad olid sellised, et 7 ja 9 naela tükk või midagi nii. Olen hullult nõudlik öösärkide materjali suhtes ja Primarkist leidsin need kõige pehmemad ja siidisema pitsiga versioonid, mis maksid 6 naela tükk. Neid kulus mulle kaks erinevat. Sukkpükse ostsin 20 paari. Ja-jah. Kannan pakse musti ja eelistatult lycraga või vähemalt kena sissekootud mustriga, mis Eestis maksavad 8 kuni 13 eurot paar, kui neid üldse on võimalik kusagilt leida. Viimati ei leidnud paarigi Ülemistest ja mu varud olid täiesti otsakorral. Võiks arvata, et eestlane on hullult ebapraktiline, sest kannab ainult õrne õhukesi sukakaid, millel esimese kandmiskorraga silmad jooksma hakkavad. Mina neid peeneid osta ei jaksa, tõmban nad tavaliselt kohe töö juures mõne arvuti otsa puruks. Aga normaalseid tugevaid 80- või 100-deniseid lihtsalt ei leia (ma neid matte ja karvaseid ei kannata). Primarki kahene pakk vähemläikivaid musti oli vist 4 naela ja paar kõige lemmikumaid elastseid kerge läikega musti 2,50 naela. Ilusat pesu ostsin, bra´d maksid näiteks ainult 2 naela tükk ja need on väga kvaliteetsed, just sellised, mida kogu aeg kannan. Ja nii edasi… Ma kõike ei hakka üles lugema, igatahes paar päeva peale Londonisse saabumist ei olnud mu kohver enam tühi. Ruthil oli rohkem asju vaja, kohe nii palju, et ühe ta kolmest jopest pidin enda kohvrisse litsuma, sest ta enda omasse enam ei mahtunud stringiriba ka.

Mul pole riidepoodidesse küll nüüd enam tükil ajal asja. Siiski pidin kohe peale koju jõudmist ostma uued saapad, sest suutsin ühe oma mõnusatest Eccodest Londonis ribadeks kõndida. Me teisel päeval vantsisime kokku küll vist oma 20 kilomeetrit.

 Avastasin viimasel reisipäeval, et mu armas Ecco saabas, mis mind niivõrd heasti teeninud on, kavatseb pool talda nurka visata. Tald hakkas konkreetselt pooleks minema, raskusega peale vajudes muutus pildil olev pragu suureks auguks, mistap need saapad on nüüd prügikastis. Märkasin lagunemist kahjuks alles eelviimasel õhtul, kui enam poodi ei jõudnud, sellepärast pidin siukse närakaga koju reisima.

Ma ei tea, kas see on normaalne, et Ecco saabas kahe ja poole aastaga sureb? Võibolla need pole nii intensiivseks käimiseks mõeldud nagu ma siin igapäevaselt harrastan, no et 6 kuni 9 kilti päevas? Iga päev nii palju ju ei kõnni ka, aga kujutan ette, et tavalise tarvitamise juures võinuks need vastu pidada ikka vähemalt neli-viis aastat. Eccol on taldadega mingi teema, sest näiteks Mrt-l hakkasid ühed nende vabaajajalatsid sedasi taldadest lagunema, et muutusid nagu svammiks. Ta viimaks pidi jätma need sisejalatsiteks, sest õuest tuppa tulles tekitas hullult poriseid jälgi. Ma nüüd ei julgenud enam Eccosid osta ja võtsin hoopis ühed veekindlad columbiad, mis maksid Rademaris 66 raha. Siuksed:

 Rohkem nagu sportlikud, aga kannatavad ka kleidi ja seelikuga kanda ja ma olen ju põhiliselt kleidiinimene.

Aga Londonisse tagasi pöördudes – muidugi me käisime ka Selfridges ja Harrodsis. Rohkem nagu sightseeingul või nii. Sealt võis leida kleite näiteks 1890 naelaga tükk. Kindlasti oli kallimaidki, me palju seal ei näppind. Kõige lihtsamad igapäevakleidid maksid nii umbes 450 naela tükk. Pluusid sama palju. Ehk et eestlase miinimumpalk ühe üldse mitte erilise riidetüki eest.

Harrodsis meeldis mulle hullusti toiduosakond. Ma ei tea, kust londonlane oma söögi ostab, sest toidukaid me ühtegi ei kohanud, ainult väikesed nurgapoed sodi-podiga, kust jupi vorsti või tüki juustu võis saada ja siis see Harrodsi toidukorrus. Kõige rohkem meeldisid mulle šokolaadide ja tortide kuhjad, no imeilusad! Ja neid oli seal ikka pikki meetreid, iga leti taga mitu müüjat, ostjaid hästi vähe, aga supermõnus õhkkond ja hubane kaups.

Kõik nii sõbralik ja naeratav ja soe. Ja kallis. Üks väike šokolaadikommike maksis näiteks 4 või 5 naela tükk. Soolase riiulis märkasin, et toore kana saab kätte umbes paarikümne euroga ehk et umbes neli korda kallimalt kui miskist Eesti poest. Aga see oli Harrods ja nad müüvad seal ju mitte ainult toitu ja riideid ja värke, vaid fiilingut.

Kes ennast potentsiaalseks Harrodsi kliendiks ei pea, see võiks minna sinna vähemalt uudistama ja pissile. Tualetis saab käsi kreemitada ja kraanikausside peal on mitu erinevat parfüümipudelit, millest saab endale mõnusaid maailmalõhnu peale lasta:

 Pildil sõidab lihtrahvas Harrodsi eskalaatoril.

Üks shoppinguturisti kohustuslik objekt Londonis on Victoria´s Secret. Põhiliselt on see pesu- ja parfüümipood, üsna kallis ka, aga jällegi üks väga mõnusa sisekujundusega asutus, kus ka niisama ringi kõndides läheb tuju heaks. Ostsin sealt endale väikese parfüümikese, aga mitte nii kallilt nagu siin lingis. Ruth ostis ühe 100 ml lõhna, millega sai kingiks suure pudeli kehakreemi. 100 ml on maksimum, mida üks vedelikuanum lennul sisaldada tohib ja see tuleb mõistagi panna spetsiaalsesse kilekotikesse, mille saab lennujaamast. Suur kreemipott ei mahtunud mitte kuidagi normi sisse ja oleks kontrollis ilmselt prügikasti visatud (ma Tallinna lennujaamas olin sunnitud ära viskama oma pooltühja deodorandi, sest pudel oli liiga suur). Aga me olime endale Primarkist tulevasteks väljasõitudeks ostnud ühe naela eest reisipudelikotikesed, kuhu Ruth tühjendas enamuse oma suurest kreemipudelist. Kõike ta välja pumbata ei viitsinud ja peitis suure pudeli lihtsalt lahtiselt riiete vahele, kus see üllatuslikul kombel ka turvaskännerist probleemideta läbi sõitis. Mul nii hästi ei läinud, olin hajameelsusest jätnud oma vedelikekotikese kohvrist välja tõstmata ja sellepärast pidin Stanstedil ootama kuni neiud mu pagasi põhjalikult läbi otsivad.

Oxford Streetilt Victoria´s Secreti poodi kõndides võttis meid rajalt maha üks juudi noormees, kes meelitas meid väga osavalt kosmeetikapoodi ja tegi üliägeda kehakoorija ja näopuhastaja demo. Hoiatan, et sellesse lõksu langete te ilmselt kõik, kes sealt mööda kõnnite! Ta alustuseks uuris, kust me tuleme ja kui ütlesime, et Eestist, siis lausus, et siis te peate küll enne kui Victoria´s Secretisse lähete, siin minu juures käed puhtaks saama. Kui imestasin, et kust ta teab, et just sinna pesupoodi läheme, ütles, et te olete ju Eestist, kõik eestlased lähevad sinna, sest teie maal seda poodi pole 🙂 Vot sedasi. Kindlasti on tal kõikvõimalike erinevate maade turistide tarvis omad müügilaused, igatahes avaldas ta mulle oma suurepärase müügioskusega ülimalt sügavalt muljet. Me talt midagi ei ostnud, nihverdasime osavalt minema lubadusega tunni jooksul tagasi tulla (aga lahkusime kõrvaltänava kaudu, höhö). Aga mis ma tahaks ütelda – selle kuti lõksu tasub kukkuda juba sellepärast, et näha saada, kuidas üks suurepärane müügitöö peab välja nägema. Tegemist oli ju siiski suht agressiivse promoga, ometi suutis too noormees jätta meile äärmiselt meeldiva ja positiivse fiilingu, mistap tõesti vähe puudus, et oleksimegi talt paar potikest soola ja losjooni ostnud. A ta kraam oli kallis. Iga potikese esialgne hind oli 85 naela, mida ta siis tasapisi vähendas olenevalt sellest, mitu erinevat asja ta meile korraga müüa üritas. Lõplikuks hinnaks sai vist lausa 65 naela kolme asja eest, millega pidavat läbi saama kuni 8 kuud.

Ma ei suutnud selle kosmeetikabrändi nime meelde jätta, aga guugeldasin praegu ja tundub, et see oli Sakaré Cosmetics Bond Streetil. Igatahes, kes tahab õppida, kuidas osav müügitöö peab käima, suunduge sinna ja saate suurepärase elamuse.

Paus.

Leave a Reply