Peaksin vist midagi kirjutama, sest sattusin Londonisse. Just kuna sattusin, sest tegelikult ei olnud mul mingit plaani kuhugi reisida. Kui Ruth jõuluõhtul oma kingitusega tuli, ma ei osanud esiotsa isegi piisavalt rõõmustada mitte, sest ma tõesti ei tahtnud kuhugi minna. Aga lennupiletid ja hotell olid ostetud ja polnd mingit taganemisteed. Muidugi ma olen ju tahtnud ükspäev Londonis ära käia, otse loomulikult, aga mõtlesin, et selleks saabuvad kord rahulikumad ajad. Mu armas tütar on teatavasti viimaseid kuid rase ja see pallike tahtis kindlasti enne lapse sündi Londonis ära käia. Oli selline fix-idee.
Aga me siiski lendasime sinna. Ostsin veel viimaseks ööks enne tagasilendu Stanstedile Radisson Blu hotelli toa, sest ei suutnud ette kujutada kuidas me keset ööd hakkame Londoni kesklinnast lennujaama sõitma, et varahommikusele lennule jõuda. Me poleks siis üldse magada saanud ja kas meil olekski olnud millegagi sinna sõita kell kaks või kolm öösel? Jäigi nii, et viimane öö oli meil broneeritud topelt, tšekkisime Westpointi hotellist ennast õhtul välja ja sõitsime metroo ja rongiga Stanstedi lennuväljale otse terminali kõrval asuvasse väga mõnusasse hotelli. Seal oli vanniga tuba, suured sulepadjad ja mõnus suletekk, akna all sehkendasid lennukid.
Ütlen kohe alustuseks ära, et reis oli väga äge, aga võite ju ette kujutada, et kui reisida tütrega, kellel on suur väga rase kõht ja kes seetõttu tahab iga natukese aja tagant pissile, siis on terve aeg kukla taga muretsus, et kas ta ikka jaksab ja mis ta ikka tunneb ja ega ta juba sünnitama ei hakka. Sellepärast ma ei saa just ütelda, et oleksin rõõmu pärast hõisanud, praktiline ja maapealne nagu ma olen. Aga me saime hakkama.
See on ikka üks väga teistmoodi ootus, kas hakkab last saama su poja pere või su tütar. Mõistate?
Ma nüüd kirjutan igast praktilist juttu, et inimesed, kes sama asja plaanivad, saaksid siit tipse võtta. Esmaspäeval lendasime minema. Auto jätsin lennujaama A2 parklasse, mis on see pika parkimise koht ja viis päeva parkimist läks seal maksma ainult 26 eurot.
Ryanairi check-in tuleb teha internetis ja pilet välja trükkida, seda saab teha juba mitu päeva enne lendu ja me regasime kohe ära mõlemad suunad. Läks hästi, et Ruth tšekkis meid Priority reisijateks, sest lennuk oli viimse kohani täis ja tavaline pealetšekkimise järjekord üüratult pikk. Priority reisijatele on tavajärjekorra kõrval eraldi lett, kust minna ja ka lennukile kõndimine on sedasi, et lastakse eelisjärjekorras peale. Selles järjekorras oli ainult kümmekond inimest. Kui õigesti mäletan, maksis see mugavus 14 eurot ekstra ja see tuli maksta netis check-ini tehes. Sellise check-ini nimi on erinevatel lennufirmadel erinev, osad ütlevad ta kohta Premium ja võibolla kuidagi teisiti veel. Lapseootel reisijale kohustuslik valik ja ma mõtlen, et kui mul veel peaks lendamist ette tulema, siis raudselt valin tolle eelisjärjekorra.
Me läksime reisile käsipagasi kohvritega ja need kohvrid olid meil täiesti tühjad. Mul näiteks paar pesutükki seal ainult oli, isegi teist kleiti ei võtnud kaasa, tilk šampooni ja palsamit ja hambahari ja mobiililaadija. Ei ole vaja võtta riideid kaasa maale, kus riided on poes piltlikult öeldes puhta muidu saadaval. Me läksime sinna shoppama ja nautima ja ainult natuke olime kultuursed.
Lend Ryanairi lennukis oli suht ebamugav, aga ma leidsin väga positiivse olevat asjaolu, et ma pole paks. Tõepoolest – inimesed, tehke kõik selleks, et mitte olla paksud, muidu te ei mahu lennukisse ega toolidesse ega mitte kuhugi! Ma tõesti kaifisin oma normaalseid mõõtmeid kitsas lennukiistmes, kus ka rihmad on päris lühikesed. Inimesed, kes pole kunagi olnud paksud, ilmselt ei mõista mu eufooriat normaalmõõtmete üle, aga no te kujutlege! Ainus väga segav asjaolu oli üks kutt, kes istus mu kõrval ja nii lendu tõustes kui maandudes ilmselt hirmu tõttu higistas ja haises nii kohutavalt, et peaaegu oleksin roobiku maha pannud. Olen äärmiselt lõhnatundlik, sellepärast igasugune ühiskondlik transport valmistab mulle piina ja ilmselt ei lähe ma seetõttu oma elus ka mitte kunagi ühelegi bussireisile suvaliste võõraste inimestega. Suunasin istme kohal oleva õhuava puhumise otse enda nina ette ja panin täistuuridega käima. Sealt tuli külma õhku, aga vähemalt oli mul midagi hingata ja jääb aint imestada, et ma sellest nohu ei saanud. Nats vesiseks võttis nina, aga ei midagi rohkemat.
Lend ise oli okidoki, maandumisel küll lennuk natuke hüppas, aga ei midagi hullu. Stanstedi lennuväljal, mis asub Londoni kesklinnast umbes sama kaugel kui Rapla Tallinnast, ostsime bussipiletid (vist maksid umbes 13 naela?) ja sättisime ennast coach stationisse. Ma, muide, ei arvanud, et mul oleks õppida veel mõni lihtne ingliskeelne olmesõna, aga mulle “kümmend” aastat tagasi tõesti ei õpetatud, et kui on pikamaasõit, siis on coach ja kui näiteks linnaliin, siis on bus. Need väikesed nüansid tegin endale selgeks juba enne lendu kodus, et mitte nagu maalt ja hobusega olla. Me võtsime sellise coachi, mis sõitis Paddingtoni (buss nr A6), sest sinna oli bronnitud hotell.
Stanstedil bussipiletit ostes kohtasime ka Inglismaa ainukest ebaviisakat inimest – kutt, kes meile piletid müüs, oli ilmselt terve nädalavahetuse pidu pannud ja võibolla oli tal pohmakas, igatahes täitsa ära ehmatas kui tuim ja ükskõikne ja tülpinud võib üks teenindaja olla. Ta parema meelega oleks magand, aga näed, pidi meile pileteid müüma. Paar päeva hiljem kohtasime Primarkis teist ebaviisakat inimest, üks peen vanaproua trügis ülbelt järjekorras vahele. Aga need olid suured erandid, ma tegelikult ei ole mitte kuskil maal näinud nii siiralt abivalmeid ja sõbralikke inimesi kui Inglismaal. Need inimesed seal on üks põhjus, miks ma ütlen, et igaüks peaks vähemalt korra Londonis ära käima. Oi, kuidas ma kaifisin sealset suhtlemist!
Buss millegipärast hirmsasti kolises ja logises kui põldude vahelt suurlinna poole kihutas. Panime tähele, et on natuke udu ja sellest paistab läbi päike. Väga ilus oli. Sooja oli mõni kraad, põllud ja teeääred rohelised, aga puud muidugi raagus. Talv ju. Hiljem nägime väga palju igihaljaid puid ja põõsaid isegi palme. Mis väga hämmastas, oli see, kui räpased on Inglismaal maanteede ääred. Ilmselgelt ei ole miski teeme-ära sinna jõudnud. Rämpsu täis kraavid ja metsaalused meenutasid paarikümne aasta tagust Lätimaad, siis oli Eestist sinnasõit samamoodi nagu läbi prügimäe. Ja mis me nüüd nägime, oli tõesti suht prügimägi. Londonisse jõudes lisandusid prügisesse vaatepilti sildade all paiknevad kodutute majapidamised, telgid ja muu sihuke värk.
Paddingtoni rongijaama taga tulime bussilt maha ja kuigi mul oli teekond hotelli välja trükitud, suutsime ikka tükk aega segaduses olla. Selline segadus kordus, muide, ka kõigil järgnevatel päevadel, sest Londoni tänavaterägastik on tõesti veel hullem kui Pariisis. Näiteks peale ristmikku algab hoopis teise nimega tänav, mida vist Eestis kuskil ei kohta. Igal jupil on oma nimi ja eks aja siis kaardilt näpuga rida, no ei jõua lihtsalt jälgida, milline jupp just lõppes ja milline algas. Hotelli otsides pidime viimaks ikkagi usaldama minu vaistu ja suunatunnetust.
Hotelli sissetšekkimisel kogesime esimest eriti mõnusat teenindust ja nii see jätkus kõigil järgnevatel päevadel. Kõik aina tundsid huvi, et kust tuleme ja mis ilm meil on ja kas ikka lumi on ja.
Oot, ma siin teen pausi vist. Tuleb lisa.
Aga kas sa tead, miks Inglismaal sellised kraanid on? 🙂
No ma arvan, et tänapäeval on need ainult vee kokkuhoiuks või ajaloo mälestuseks, sest neid nuppe vajutades tuleb vett ainult teatud ports ja siis läheb kraan ise kinni. Pole eriti lihtne vett raisata ja hambaid pestes ei saa ka kraanil pikalt joosta lasta. Vanasti oli vist põhjus hügieenis, sest kuumaveetünni võis sattuda igast baktereid ja seda ei tahetud otse maast tuleva külma vee sisse lasta.
Inglismaal sai see kahe kraani traditsioon alguse kooleraepideemiast. Arvati, et kuna bakter levib roiskunud vee kaudu ja soojas vees bakter paljuneb, et siis kui kahe kraani vesi ei segune, siis peatatakse see bakterite paljunemine ja inimesed ei joo endale neid sisse. Sealtsaadik on see traditsioon jäänud, et soe ja külm vesi peavad eraldi olema.