Ühed lugud

Mul oli “aikesti” vaja Londonis kõik söögid üles pildistada, neid tuleb siin nüüd terve joru. Inimesele, kes on otsustanud süüa väga väheste süsivesikutega menüüd kas diabeedi tõttu või kaalu langetamise/hoidmise huvides, on Inglise hommikusöök ideaalne valik. Maitsesin isegi tomatikastmes valgeid ube, mis mu jaoks olid liiga magusad ja pole veresuhkru stabiilsena hoidmiseks head, aga kõik muu, mis english breakfast´i juurde kuulub, on lihtsalt perfekto (röstsai ka väljaarvatud).

Õhtusöökidega oli keerulisem, sest inglased ei paista köögivilja armastavat. Tavalise prae juurde pakuti salatit haledalt väikeses koguses, rohkem nagu kaunistuseks ja absoluutne kohustuslik osa on õhtusöögi juures chips ehk õlis küpsetatud (fritüüritud vist) kartulid, mis tavalistest friikatest erinevad vaid kuju poolest. Isegi mina sõin Londonis kartulit, mida pole juba kaks ja pool aastat puutund ja kujutage ette, ei surnudki ära 😀 Sõin seal igasugu muid veidraid asju ka, mida kõike ei julenud üleski pildistada, aga kuna sõime enamasti vaid hommiku- ja õhtusööke ja iga söögikorra vahele jäi 9-10 tundi, siis ketoosiga kohanenuna oli mul seal hea lihtne olla ja mingit nälga ega halba enesetunnet ei tulnud. Ruthilt sain õiendada, et peaksin päeval ka sööma, sest hingeõhk on atsetoonine. Aga ma oma veidra söömistaktikaga võtsin Londonis viie päevaga kaalust alla vähemalt ühe kilogrammi.

 Esimesel õhtul sõin kõrvaltänava tavernis miskit kana. Salat oli äädikane ja seda oli vähe. Kuna kõike peale kartuli oli taldrikus vähe ja mul glükomeetrit õnneks kaasas polnud, siis pistsin ka kõik kartulid nahka 🙂

 Klassikaline fish & chips. Mul jäi see endal proovimata, siit Ruthi taldrikust sõin tühjaks tolle rohelise möginaga topsiku, mis oli kuum hernepuder või midagi. Kala olevat väga maitsev olnud.

Mu laps armastab šokolaadikooke.

 Vt eelmise pildi kommentaari 🙂

 Esimesel hommikul põikasime kõrvaltänavasse ühe hotelli juurde kuuluvasse restorani, kus mina võtsin hot english breakfast´i ja Ruth full english´i. Need olid mõlemad buffeed, erinevus oli põhiliselt selles, et full´iga sai igast saiakesi ja jogurteid ja helbeid ja apelsinimahla võtta. Kohv käis hinna sisse ja võis võtta ka lattet või cappuccinot. Mulle tohutult inglise hommikusöök maitseb, eriti need vorstid ja šampinjonid. Panin tähele, et inglased ei lisa härjasilmale soola, nii nagu meil koduski on neid kombeks magedalt süüa. See-eest on üsna soolane nende peekon, mis maitseb nagu mahesiga.

 Sellise hommikusöögi peal kappan vabalt 10 tundi linnas ringi ilma, et kõht tühjaks läheks. Vajan vahepeal ainult head kohvi.

 Siin pildil rõõmustan selle üle, et leidsin ühest Itaalia restoranist köögiviljad. Tellisin lammast, mille juurde sai valida chipsid, riisi või köögivilju. Üllataval kombel maandusid mu taldrikus lisaks köögiviljadele ka kartulid ja ma vist sõin need isegi ära 🙂 Supermaitsev õhtusöök!

 Sama ports teise nurga alt. Ruth tellis miskit sealiha chipsidega ja nagu taamal paistab, siis sellele ei pandud salatit ega köögivilja isegi kaunistuseks mitte. See-eest oli liha kaks suurt käntsakat ja nagu itaallastele kombeks toodi kannuga lauale õli, mille me jätsime siiski vahele.

 Veel üks inglise hommikusöök. Ube maitsesin, need olid liiga magusad, ja saia jätsin puutumata.

 Tagumises taldrikus paistab see, mille saad siis, kui tellid hommikuks munaputru.

 Ma ei tea, mis rahva köök see oli, ei saa ju nende musta juuksega inimeste keelest aru, igatahes oli see üks koht, kus alkoholi ja siga valikus ei olnud. Mu taldrikus on grillitud kana, mis maitses ja lõhnas nii imeliselt nagu koduse suveõhtu grill ja teises taldrikus on mingine kebab. Kokk toimetas sealsamas leti taga, käisin talle peale sööki komplimente loopimas, sest tõepoolest see kana oli eriline elamus.

 Selfridge kaubamaja ülemisel korrusel on lisaks ühele suuremale restoranile ka Starbucks, kus käisime hilisel hommikusöögil ja hiljem veel niisama kohvi joomas. Valisin scrambled egg´i, mis oli laotatud rohke spinati peale koos tomatite ja erinevate seemnetega. Soojendatult on see lihtsalt üks supertoit.

 Starbucksis kohvi tellides kirjutatakse kliendi nimi topsi peale, sest kohvimeister on eraldi teises leti otsas, kuhu kunde jääb oma topsikest ootama. Minu nimest ei saanud mitte keegi aru, seda ei saanud isegi spellida, sest Ü-tähte neil pole. Esimesel korral kirjutasin ise oma nime topsile, teisel korral ütles teenindajakutt, et ära spelligi, ma panen sulle siia lihtsalt smaili. No ja vaadake seda smailit topsil! Nii hirmsasti ajas itsitama, et ta ei osanud Ü tähte kirjutada ja siis ometigi joonistas selle. Tollest smailist arenes meil teenindajaga lõbus vestlus, sest pidin ju muidugi ütlema, et selle tähega mu nimi algabki. Kutile tegi hirmsasti nalja, et kellegi nimi algab smailiga, et igavene vinge positiivne nimi ju. Vot siis 😀

 Viimasel õhtul Radisson Blu hotellis laamendasime sajaga. Rahalises mõttes, sest ausalt üteldes ei olnud see Itaalia restoran, kus sõime, üldse mitte hubane ega midagi ja metallist toolid olid imelikud ja toit ei olnud ka teab mis asi, aga raha nad oskasid selle kõige eest küsida nii et vähe pole. Mu lamba moussaka oli siiski päris maitsev ja veinil polnud ka häda midagi. Aga mu toit, vein ja vesi läksid kokku maksma miski 24 naela vist. Ruth võttis magustoidu ka, see maksis 7 naela ja sõi ilmselt oma elu kõige kallima pastaroa (ei mäleta hinda, aga oma 15 naela oli see makaroniports vähemalt, suht maitsetu ka veel) ja jõi kõige kallima latte – 5 naela. Mul oli päris palju sulli järele jäänud ja häbematane laristamine viimasel Londoni õhtul oli me teadlik valik.

 Radisson Blu on kallis hotell, mille toa hinna sisse käib ka hommikusöök. Ja vot see mulle meeldis. Irvitasime juba õhtul, et võtame hommikul kõik tagasi, mis meile tundus, et õhtul meilt mittekohaselt võeti 🙂 Toiduvalik oli tõeliselt uhke, aga ma piirdusin siiski ainult oma kõige lemmikumatega, mis taldrikus näha. Ka kohv oli seal väga hea.

Ma söökide hindu täpselt ei mäleta, aga hommikusöögid jäid mul vahemikku 7 kuni 12 naela. Ruthi full buffee vist oli kallim, äkki midagi 14 naela või? Kes ei taha samamoodi mõnuleda nagu meil kombeks oli ja kes pole nii peps igasugu toiduvaliku asjus nagu ma, võib Londonis hommikuti söönuks saada ka kaks-kolm korda odavamalt. Näiteks on võimalik osta nurgapealsest poest mõni mitmekihiline võileib (3-4 naela tk) ja odavaid banaane või muid puuvilju ja teha endale ise hotellis kohvi või teed, sest need pakikesed ja veekeetja on enamasti tubades olemas ja hinna sees.

Õhtusöökide hinnad algavad Londoni pubides-restoranides kuskilt 10 naela kandist, enamasti tuleb siiski välja käia 12 kuni 17 naela, joogid lisaks. Me väga peenetes ja kallites valgete laudlinadega kohtades ei käinud, ikka rohkem sellistes tavalistes. Kui päeva söök eurodesse ümber panna, siis hommiku- ja õhtusöökideks peab Londonis arvestama kokku vähemalt 30 eurot. Ma reisin harva ja kui siis üle hulga aja kodust välja lastakse, ma tahan ikka mõnuleda täiega ja nautida erinevaid kööke, sellepärast sõin ka mida tahtsin ja laristasin mõnuga.

Ma vist rohkem Londonist postitusi teha ei viitsigi, kuigi rääkida oleks palju. Kõige-kõige rohkem meeldis mulle, millised inimesed seal on. Kui näiteks Pariisis kohtab pidevalt ebaviisakat ja ükskõikset teenindust ja Stockholmis on viisakus pigem silmakirjalik ja väga tihti teeb teenindaja kliendi selja taga nägusid, siis londonlase sõbralikkus on siiras, nad on sinust huvitatud ja äärmiselt abivalmid. Londonis on ülimõnus ajada small talki ükskõik kellega, olgu ta siis mõni teenindaja või inimene tänavalt. Ja inimesed tänaval astuvad ise juurde ja pakuvad abi ja annavad häid tipse kui vähegi kuhugi nurga peale segaduses passima jääd või liiga kaua kaarti põrnitsed. Ka restoranides tulevad teenindajad mitmel korral su laua juurde küsima, kas kõik on okei ja ega me äkki midagi veel ei vaja. Sind märgatakse, sind aidatakse, see annab väga mõnusa koduse tunde. Mind tõeliselt üllatas, kui palju londonlane suhelda tahab ja kui lahked on nad suvaliste turistidega.

A mulle tundub, et Ruth oli terve Londoni linna peale ainuke rase inimene. Isegi lapsevankreid oli näha ainult mõni.

Ainus keeruline nähtus oli vasakpoolne liiklus, millega ei ole võimalik mõne päevaga harjuda. Isegi metroojaamas tuleb rahvamass vastu meie mõistes valel pool teed, olin mitmel hetkel kellegagi kokku põrkamas.

Koduteel toimus lennuki tagaosas vägev lärmakas pralle, britid tulid Tallinnasse poissmeestepidu pidama ja see pidu algas vist juba Stanstedi terminalis, sest seltskond oli juba hommikul purjus. Stjuuardid ei pahandanud, vaid tassisid neile aga kilekottidega õllepurke juurde ja naersid praktiliselt terve tee. Eriti stjuardessidele tegi miski hirmsasti nalja ja polnd mingi probleem neil kolm tundi järjest naeru lõkerdada. Selline lend.

Kui Tallinnas lennuterminalist välja astusime, tabas meid selline värske õhu pahvakas, imeline kodumaa õhk, et nii Ruthile kui mulle tuli korraga meelde eelmisel õhtul rongis loetud ajaleheartikkel sellest, kuidas Londoni koolilaste tervis kannatab õhusaaste käes ja et hädasti oleks vaja vähendada linnaliiklust. Me polnud aru saanud, et Londonis liiga palju liiklust oleks, ei näinud pikki ummikuid ega tundnud ka kordagi, et mõni masin vingu välja ajaks nagu Eestis pidevalt on. Mõnel hetkel oli küll kaadris kümme punast kahekordset bussi korraga, busse on seal üldse väga palju ja ühiskondlik transport paistab olevat au sees. Aga Tallinn lõhnas äkki imeliselt hästi, ju siis on ikka palju probleem neil seal õhusaastega. Kas ehk sellepärast me Londonis rasedaid ei näinudki?

Ma sellest ei rääkinudki, kuidas me Oysterit ei ostnud, sest liikusime peamiselt jala ja sightseeingu bussiga. Ainus metroosõit oli eelviimasel päeval Paddingtonist Liverpooli jaama, kust sai Stanstedi rongile. Oysteriga oleks üks ots maksnud umbes 2,50 naela, meie üksikpilet oli 4,90. Rongipilet Liverpoolist Stanstedi maksis vist 14,50 naela. Lihtsalt infoks, et sellised hinnad. Kes Londonis suuremaid tiire teha tahab, peaks kindlasti Oysteri ostma ja sellega ennast metroosse sisse ja sealt välja piiksutama, tuleb hea odav.

Rohkem ei viitsi kirjutada. Iga kell läheksin Londonisse tagasi 😀

Londonis olles tuleb endale soetada vähemalt üheks päevaks Hop on, Hop off bussituur. Meie võtsime punase bussituuri üheks päevaks ja selle piletite ost oli ainus kord Londonis kui haledalt petta saime. Meie hotelli nurga taga tänavas oli mitmel äril välja pandud bussituuri piletimüügi reklaam ja ma polnud suutnud välja skännida, et pileteid saab osta ka peatustes, kus miskid dispetšerimehikesed neid käigu pealt müüvad. Teadsin, et päevapilet maksab 19 naela, aga too poeke, kust pileti ostsime, väitis, et 28 ja ei naelagi vähem. See 9 naela oli ta teenustasu siis ilmselt. Selliseid poekesi peavad tüübid, keda eestlane nimetab tšurkadeks ja nad on oma nimetuse auga välja teeninud. Igatahes hoiatan – ärge neist tšurkade pugerikest mitte midagi ostke! Sarnaseid suveniiripoode on täis ka Pariis, nende müüjad on äravahetamiseni sarnased vist igas suurlinnas. Ja nad tõmbavad lolle turiste mõnuga. Kusjuures ka eelmise poe müüja, kes müüs ajalehti ja kust esialgu arvasime bussipileti saavat, ei võinud meile öelda, et ostke bussist, kuigi ta raudselt teadis seda, vaid saatis meid paar maja edasi häbematase tšurka ärisse.

See-eest saime korraliku allahindluse Madame Tussaud muuseumi ja Sealife´i, neid pileteid müüdi peaaegu poole hinnaga Big Bus Touri bussipeatustes. Bussituuri teekonnale jäävate turistilõksude pileteid ei ole mõtet internetist ette osta, sellega hoiab iga pileti pealt vähemalt 10 naela kokku. Kusjuures need dispetšermehikesed, kes peatustes pileteid müüvad, on ülilahedad sõbralikud ja abivalmid, mul nende kohta jagub ainult kiidusõnu.

Meie punane bussituur kestis kokku 3 tundi, aga kuna hüppasime maha siin ja seal, et miskeid väärsusi külastada, siis saime oma bussiringiga ühele poole alles õhtuhämaras. Talvisel ajal nad sõidavad kuni 16:30-ni ja seda tasub tähele panna, me alustasime oma ringi kohe hommikul kell 9 ja napilt jõudsime päeva lõpuks hotelli juurde tagasi. Kusjuures õhtul Harrodsi ees ootasime päris kaua, aga punast bussi ei tulnudki. Tuli hoopis sinine, mis on kallim ja teeb suuremaid ringe. Küsisime bussijuhilt, kas ta Paddingtonist läbi sõidab ja ta sõitis ja siis vabandasime, et meil on ainult punase tuuri piletid, aga armas mustanahaline bussijuht rehmas käega, et mis sellest, hüpake aga peale. Kui bussilt maha läksime, ta kutsus meid veel tagasi ka, et tulge aga teinekord jälle ja oli üldse üliarmas. Teate, see Londoni teenindus, see on sihuke kompu, et sellest võiks lausa eraldi postituse teha.

Aga bussis tuleb mõistagi istuda võimalusel ülemise korruse esimesse ritta (kus praegusel aastaajal on üsna jahe), ühendada kõrvaklapid ja kuulata, mida giid räägib. Tekstide vahele nad lasevad siukest kena kuningriiklikku muusikat ja ausalt üteldes oli seal sõita üks väga võimas tunne. No kõik oli nii ütlemata ilus ja vägev ja huvitav. Me kohe paari peatuse järel hüppasime maha, et minna vahakujusid vaatama ja seal ukse taga oli üks hull järjekord. Õnneks olid erinevad järtsud erinevast kohast ostetud piletitele pluss ostujärjekord ja meie bussist saadud piletijärjekord nr 2 oli kõige lühem. Vist poolt tundigi ei pidanud seal külmetama, aga järjekord kulges sees edasi, sest pilet tuli vahetada pärispileti vastu (sama nali oli Sealife´is, ükskõik kust olid oma pileti varem soetanud). Kujutan ette, et turismihooajal on siukste asutuste uste taga hullumaja.

Tussaud´s käiakse ennast muidugi põhiliselt pildistamas ja see on täitsa lõbus tegevus, sest kõike võib näppida ja ei pea miski tara tagant kujusid vaatlema. Mõnel juhul olime küll segaduses, kas tegemist on pärisinimesega või vahakujuga ja ühele pildistavale tibile ma koputasin õlale, sest ta ei mõelnudki eest ära minna ja ei läinudki, sest noh, kui koputad ja õlg on enneolematult kõvast materjalist, siis on see siiski kuju mitte inimene. Mõned stiilinäited:

 Minu eas ei peaks muidugi enam nii pretty woman´iga pildile ronima, aga no ei suutnud kiusatusele vastu panna 😀

 Proua Tussaud ise ka.

Mõtled ehk vahakujude muuseumi sisenedes, et ei hakka lolli mängima ja ainult vaatad, aga hakkad ikka küll 😀 Me lasime ennast isegi fotograafil pildistada koos kuningliku perekonnaga ja ostsime ägedad paberpildid. Selline kena kaante vahel pilt on mul nüüd kodus klaveri peal:

 Kui oleks teadnud, et kuningliku vahmiiliga pildile pääseme, oleks vähe peenemad kleidid selga pannud 🙂

Sealife mind nii väga ei vaimustanud. Oli küll äge vaadata igast kalakesi ja merihobukesi ja haisid, aga mõtleval ja elusast loodusest lugupidaval inimesel saab juba krokodilli juures, aga kindlasti hiljemalt pingviine vaadates mõõt täis.

Meiega samal ajal oli Sealife´is palju väikseid koolilapsi, väga vahvates koolivormides ja hirmus armsasti käituvaid, nemad küll olid pingviinidest hullult vaimustuses, vaatlesid neid nii vee alt kui pealt, aga no tõepoolest – inimene ei peaks sedamoodi loomi väikestele territooriumidele sulgema, olgu nad seal kui hoitud tahes. Alles mõni aeg enne reisi vaatasime kodus dokfilmi pingviinide elust ja see oli ülimalt vaimustav ja silmaringi avardav. Piisab ju, kui viia mõni kaamera aeg-ajalt pingviinide sekka, ei pea neid vaenekesi rahva lõbustamiseks linnadesse tooma. Igatahes tekitas Sealife minus kahetisi tundeid ja oleksin nagu kõndinud mingites maa-alustes keldrites, kus loomi piinatakse.

Mõned bussist tehtud kohustuslikud udupildid:

 Eating doesn´t kill you, sofas do 😀

 Big Ben

 Trafalgar Square

 London Eye

 Thames

Tegelt ma olen seda meelt, et ei ole mõtet energiat raisata igast turistipiltide peale, sest internet on täis kordades kvaliteetsemaid ülesvõtteid.