Veranda putitamine on jõudnud sinnamaani, et üks sein on toestatud, vanad palgid ja prussid on uute prusside vastu vahetatud. Vahepeal elasime üsna ilma seinata, ainult napikas koormakate hoidis tormi eemal.
Veranda eesmises nurgas valas Mrt vundamendi kaheksa sentimeetrit kõrgemaks ja siis hiljem kergitas veel maja lisaks neli sentimeetrit. Hoone tõstmiseks on tal üks hea tungraud, mille suvilast ära tõin. Kuna siin hoovipoolses nurgas enam ammu vundamenti nagu polnudki, suured kivid olid lahti ja osalt välja kukkunud, siis polnud miskit, mis verandat paigal hoiaks ja nii see osa allapoole tuli.
Eile hommikul tabasid mind muremõtted, sest hakkas tunduma, et me ei jõua oma ehitustega enne talve valmis. Veranda kõpitsemine võtab tohutu aja, ühe seina kaupa saab edasi liikuda ja kogu aeg peab leiutama ja otsima kompromisse. Põhiline eesmärk on saada see majaosa võimalikult sirgeks ja vähemalt ühe seinaga on mehel see ka õnnestunud. Puitosa jääb vundamendi suhtes nihkesse, aga veits liialt eenduva vundamendiääre saab hiljem peita terrassi alla. Suurem muudatus tuleb siin see, et lisame verandale ka hoovi poole ühe tavalises mõõdus ukse ja see uks hakkab avanema hommikupoolsele terrassile. Vana uksekoht jääb alles, ikka kahepoolse uksega, aga sellest saab siis rohkem nagu paraaduks või nii, mida igapäevaselt ei kasuta. On olnud üsna ebaturvaline hoida veranda ust lahti, kui see avaneb peaaegu tänavale, igast võõraid suvalisi inimesi on meile sealt tuppa imbunud.
Aga jah, päris murelik ma olin eile, sest lisaks ettenägematutele raskustele, mida vana maja remontimine nagunii kaasa toob, sajab kogu aeg vihma. Kõik ujub ja lirtsub ja libedad on nii muld kui muru, väljas saagimiseks peab passima väheseid kuivi hetki. Ilmselt minu puhkuse ajal me katuse vahetamiseni ei jõuagi. Ütlesin eile Mrt-le, et peaksime vabalt võtma ja mitte seadma eesmärke. Et võibolla peaks hakkama ennast harjutama mõttega, et sel suvel teeme veranda ja järgmisel suvel alles vahetame katust. Et kannatab ehk ühe aasta veel käia pööningul ämbreid tühjendamas. Aga eks me vaatame, kuidas sellega läheb. Katusematerjali lahti pakkimisega on kiire, need ei tohiks olla pakendis üle paari nädala (mis on täis juba). Kui verandale uus põrand alla valatud, siis tassime oma katuseplekid sinna, et vähemalt üks kuiv koht, kus asjad säilivad ja pole ka karta, et keegi midagi pihta paneb.
Me varguste mõttes elame ikka täiesti idiootses kohas. Kui midagi muud lihtsasti kätte ei saa, siis varastavad möödakäijad õisi mu roosihekist. Üks taganttänava naine oli isegi nii ülbe, et sahistas avalikult oma punase vihmavarjuga me roosipõõsas samal ajal, kui me mehega õues toimetasime. Tükk aega sahistas, sest ega roosioksa ei ole ilma noata lihtne kätte saada. Vaatasin siis pärast aknast, et mida ta täpsemalt võttis, oli murdnud Flammentanzi oksa ja siis tee äärest korjas sinna juurde veel mingeid valgeid õisi, et saaks ilusa kimbu. See naine muidu kenasti tervitab mind alati, aga no halloo, tule küsi ja ma annan sulle selle ühe roosiõie, mida paganat sa varastad!
Olin täna sunnitud maja juurest Flammentanzi üldse maha lõikama, sest see ehitust segab. Teiselt poolt treppi tõmbasin sparglipõõsa ka ära. Nüüd on õue peal roosioksahunnik ja toas on kõik vaasid roose täis.
Mis ehitusse puutub, siis eile õhtul mu optimism väheke taastus, sest üks sein hakkas edenema. Kusjuures vahepeal, kui mees plaani väljamõtlemisega hädas oli, ma küsisin isegi, et kas tal tuleb nüüd mõte ikkagi kogu kupatus maha lammutada ja nullist püsti panna. Seda soovi tal siiski ei tekkinud.
Vana uks ripub pmst õhus ja akende vahelt vilistab tuul läbi, sest veranda tõstmiseks lõikas mees nende vahelt vahu ära. Väljastpoolt vaadates on see nurk, kus roos oli, täiesti ripakil. Ja õue peal on vaenekesed roosihunnikud.
Ühe seina karkass on pmst valmis. Lähen nüüd uurima, kas saan ehk ka teha miskit.
P.S. Terve Haapsalu on täis purjus soomlasi ja krahviaed on kinni, sest seal “elavad” ameerika autod.
EDIT:
Kaks akent on seal, kus olema peavad ja neid peab liigutama ainult korra veel, kui fassaadilaud ka paigas, et väljast ei jääks nö auku. Kuus akent veel vaja eest võtta ja tagasi panna ja see on kahekesi sebides isegi tali abiga raske. Uskumatu, et siis, kui uued aknad esimest korda ette panime, meil polnud mingit trossi lakke kinnitatud ja ometigi saime nõksu kaupa aknaid ülespoole upitades need ka tookord kahekesi paika. Aknad on vastikult rasked ja nende liigutamise teeb keeruliseks, et verandal on põranda asemel sügav auk.
