Archive for september, 2015
Kaitstud: Nädalavahetuse kiirkokkuvõte
Pühapäev, september 13th, 2015Kaitstud: Mis ma endast kujutan
Reede, september 11th, 2015Purukook või marjamagustoit
Kolmapäev, september 9th, 2015Küpsetasin ahjus purukooki, mille peaks vist ümber nimetama marjamagustoiduks. Olen sarnast asja varem ka teinud, aga täna võtsin ette ja lihtsustasin retsepti nii palju kui aitas. Õudselt njämma tuli. Ma ühe väikese portsu sain võtta, siis lendasid mehed peale ja kui järgmise lusikatäie järele läksin, olid vormis ainult riismed järel. Vot nii hea on!
Purukook või marjamagustoit või kuidas soovite:
400 g külmutatud marju (mul olid metsmaasikad ja mustikad)
1,5 dl kookosjahu
1,5 dl mandlijahu
120 g võid
1 tl kaneeli või kardemoni
1 tl Bakery+ magustajat või 1 dl erütritooli
teelusikaotsaga vanilli
Segasin kuivad ained omavahel kokku ja keerasin kõik selle kama mikrolaineahjus sulatatud või sisse (kui kasutad erütritooli, siis püüa see sulavõi sees ära lahustada). Segasin lusikaga nii kaua kuni tainas muutus kenaks puruks. Marjad võtsin sügavkülmast ja sellisena läksid need otse vormi põhja, ei ole vaja üles sulatada. Marjade peale pudistasin purutaigna, küpses see asi 180 kraadiga 30 minutit.
Unustasin mandlilaastud ostmata, muidu neid oleks pidanud ka marjade ja taigna vahele laotama, siis kook süües krõbiseb mõnusasti.
Taldrikusse saab magustoidu tõsta suurema lusikaga. Sobib hästi vahukoorega, aga meil täna oli natuke peenem kreem – vahukoore ja kookoskreemi segu (200ml vahukoort, 2 spl erütritooli ja 1 pk Blue Dragoni kookoskreemi).
See Blue Dragoni kookoskreem hakkab Eestist ära kaduma. Kurb, sest teised siin müüdavad kookoskreemid ei kõlba kassisaba alla ka. Varem Selverid seda müüsid, nüüd pole enam sealt leidnud, olen neile isegi palve edastanud, et see uuesti müüki toodaks. Viimati leidsime lemmikut kookoskreemi Muhu poest, tegime seal riiuli tühjaks sellest. Täpselt samamoodi nagu meil on harjumuseks saanud Muhu poest kõik kõrvitsaseemned ära osta, höhö. Seal on 250-grammised seemnepakid, mis on peaaegu poole odavamad kui mandril müüdavad kõrvitsaseemned, sellepärast iga kord kui juhtume mööda sõitma, teeme sealsetel riiulitel tuulutust.
Blue Dragoni kookoskreemi meeldib mulle lõunase kohvi peale panna, sest piimatooteid väldin praegu. See on mõnus ka niisama lusikaga limpsida. Kallis on ta küll, aga väga maitsev. Ahh, igasugu lolle harjumusi olen endale siin juurutanud. Õnneks kaal langeb kõigi nende veidruste peale.
Me ikka midagi soolast ka täna sõime. Suvikõrvitsaid on meil ohtrasti, neid jõudumööda hävitame. Tegin ühe hakklihaga mögina panni peal, küüslaugu ja sinihallitusjuustu ja purustatud tomatitega.
Hakkliha praadides jõudis mulle kohale, et poest seda ikka osta ei maksa, eriti kui tahan mõnda oma retsepti avalikult esitleda. Jube kahtlane kraam see ikka on kui praadides vesi pannil ujub. Mul täna Rakvere oma oli, 50 veist ja 50 siga. Aga vahet pole, ei maitse head need poe hakklihad. Sellepärast panime täna ühe suure maheseatüki sulama, et ehk annab sellest homme kena hakkliha vändata, mille saaks rändsöödikutele serveerimiseks saarele kaasa võtta. Igatahes me üritame, et saaks laupäeval head pärissööki teha.
Kopra Karjamõis, kust meie külmkapitäis liha pärit on, sai paar päeva tagasi Eesti parima mahetalu tiitli. See mulle meeldib. Kahju, et nad sigadega lõpetama peavad.
Kas nüüd hakkab öökülma tulema? Tõin igaks juhuks kõik suuremad suvikõrvitsad tuppa külmikusse ja korjasin ära kõik vähegi söödava mõõduga kurgid. Tavalisi kõrvitsaid on meil ka paar jurakat, aga neid ei hakanud veel tuppa tirima. Ei tea, kas peaks?
Kaitstud: Kohtumisi ja katsetusi
Teisipäev, september 8th, 2015Kaitstud: Rumalus ruulib
Laupäev, september 5th, 2015Tšilline hakklihavorm
Reede, september 4th, 2015
Järjekordne õhtune pimepilt, kust toit kogu oma ilus välja ei tule, aga midagi ikka paistab 🙂
300 g veisehakkliha
300 g seahakkliha
1 pk šampinjone (see suurem pakk, mida Selver müüb, korvikeses)
3 sibulat
1 suur küüslauguküüs
2 keskmist tšillipipart
1 purk rohelisi kivideta oliive
1 purk pärlsibulaid
1 kolmnurgake mingit sinihallitusjuustu
4 muna
200 ml vahukoort
riivjuustu peale sipsutamiseks
soola, musta terapipart, praadimiseks võid
Pruunistasin hakkliha pannil või sees, maitsestasin soola ja pipraga, poole praadimise pealt lisasin hakitud sibulad ja küüslaugu. Kui pruunikaks sai, valasin kogu kraami ahjuvormi teisi komponente ootama (sügavamasse ahjuvormi, mis tegelt ahjupott on klaaskaanega, aga kaant ma ei kasutanud). Siis praadisin või sees šampinjoniviilud ja läksid need ka ahjuvormi. Segasin hakkliha ja seened omavahel, sekka peeneks hakitud tšillipiprad ja tükeldatud sinihallitusjuust. Sinna peale laotasin oliivid ja pärlsibulad. Munad kloppisin lahti koos vahukoorega ja valasin selle vormi, kõige otsa läks riivjuust. Küpses ahjus 220 kraadiga 30 minutit, ma lõpus lasin veel pöördõhuga üle, et pruunikamaks tõmbaks.
Olen sarnast sööki siin enne ka eksponeerinud, aga vähemate komponentidega. Sinihallitusjuust annab vormile mõnusa maitse, aga kui juhtub soolasem juust olema, peab toidule soola lisamisega ettevaatlik olema, muidu läheb liiga soolaseks. Meil need sinihallitusjuustuga kohad ainult olid nagu veits liiga soolased, muidu oli igatepidi ok. Mõnus rasvane suutäis, kus maitsetega pole koonerdatud.
Täna läheb see söök ilmselt kordamisele. Ma paneks siia brokkoliõisikuid ka sisse, aga selle peale pistaks laps pröökama. Ei tea, mis teema tal kapsalistega on, aga enam mitte üldse ei maitse need talle. Ah, ma vaatan, võibolla ühe väiksema brokkoli ikka peidan siia sisse ära.
P.S. Kas tead, et brokkolis on umbes 20 korda rohkem C-vitamiini kui õunas? 100 g brokkolit annab umbes 148% päevasest C-vitamiini vajadusest, aga 100 g õuna ainult 10%. Kuskilt lugesin, et lchf-i sööjatel on C-vitamiini vajadus 50 prossa väiksem kui süsivesikute manustajatel, aga miks, vot ei oska seletada. Eelistan iga kell brokkolit õuntele, sest õuntega on mul kahjuks ikka see suhkruteema. Läksin vahepeal hoogu ja sõin nii umbes kaks kena suurt koduaia õuna päevas, neid kõige magusamaid Tallinna Pirnõunu, mis tänavu on hiigelsuured. No tuleb vahepeal tunne, et tahaks olla tavaline inimene, eks ole, ja nautida Eestimaa vilju. Ühel õhtul, kui hädaldasin, et ei saa aru, mis värk on, et liigesed valutavad, itsitas mees, et söö aga söö neid õunu (ta ise õunu ei puutu, kuigi tal pole mingit põletiku teemat suhkruga). Paar nädalat läks ikka aega enne kui keha suhkru vastu protestima hakkas, aga viimaks tuli see kätte ja nüüd ongi nii, et hüvasti õunad, me armas suhkruvesi! Ei maksa ikka jamada selle asjaga.