Archive for veebruar, 2015
Kaitstud: Mingi
Pühapäev, veebruar 8th, 2015Lihtne hakklihavorm
Reede, veebruar 6th, 2015Eile oli selline kena õhtu, kus meil oli äkitsi isegi endal aega süüa teha, ei pidanudki slow cookerit okupeerima ega Selveri soojaletti kammima. Meisterdasime lihtsa hakklihavormi, millesarnast olin ühe rootslase blogis näinud, aga nagu ikka, leelotasime omal viisil.
Vormi põhja määrisime võiga, selle peale Philadelphia Classic nii õhukese kihina nagu ühest karbist jätkus. 600 g hakkliha praadisime sibula ja küüslauguga natuke läbi (pipart-soola ka) ja laotasime pannile, selle otsa värsket tšillipipart (mida oleks võinud julgemalt panna), oliive ja pärlsibulaid. Kogu kraami valasime üle ühe suure paki kohvikoorega, milles neli lahtiklopitud muna. Mrt riivis kuhugi sinna vahele üht kõva juustu ka veel, et saaks tummisem. Küpses 225-kraadises ahjus 25 minutit.
Täiega njämma, liiga hea.
Filmid
Esmaspäev, veebruar 2nd, 2015Kahetsen, et ei saanud Docpointile vaatama minna Keldrit või toda veealuse kalapüügi filmi, sest see ainumas, kuhu eile õhtul jõudsime, ei olnud hea mitte. Vaatasime Docpointi viimast linastust, Kristus elab Siberis ja see oli ausalt üteldes natuke pettumus. Piilusin silmanurgast, kuidas mees oma toolil niheles ja vahepeal telefoni näppis – selge siis, järelikult igav!
Head oli ka. Kaameratöö on selles filmis väga hea. Tammiksaar teab hästi, et mull peab paigas olema ja üleüldse – visuaalselt igati viis on see film. Polegi teab mis ajast näinud sellist eestlaste kaameratööd, mis mul südant pahaks ei aja ja nagu teate ma selle koha pealt olen ülitundlik. Selged staatilised kaadrid olid nauditavad sobiva muusika saatel. Üle kõige oli muidugi rohkete liblikatega hetk, ohh, inimesed, ma ütlen, midagi nii ilusat pole ammu näinud. Liblikapilti sai näha rohkem kui korra ja see oli tõesti üks ülimalt müstiline looduse ime. Üldse mulle väga meeldis ses filmis Siberi loodus, kuigi puudu jäi mu meelest suurest külmast, mis Siberi talve iseloomustab.
Iga kord kui näen filmis Siberi musta mulda, meenuvad mulle Naima ja Ida jutustused lapsepõlvest, kui viljakad need mullad seal ikkagi on, et pane ainult seeme mulda ja kõik kasvab nagu ime. Inimene ei pea palju tegema, loodus ise annab toidu kätte, kui vähegi ennast liigutada viitsid.
Imestama paneb, et tolle doki tegemiseks on kulunud mitu aastat ja ometigi on kokku pandud küllalti üheülbaline asi. Oleks tahtnud rohkem näha vissarionovlaste argipäeva, igapäevast olmet ja loodusega madistamist. Saan aru, et filmi keskmes pidid olema lapsed ja neid näidati ka väga toredasti kasvamas, aga kogu aeg oli tunne, et miski foon on puudu. Lapsed on seal väga õnnelikud ja see oli kenasti välja toodud.
Mu silmale meeldivad ilusad asjad, sellepärast pakkus suurt kontrasti ja tundus lausa vastuoluline Siberi imeilus loodus ja vissarionovlaste armsad hütid väljastvaates ühelt poolt ning väga kasinad segamini elamised teiselt poolt. Arutasime koju sõites, et pole vist õige öelda nende elamiste kohta, et need vaesed on, õigem oleks öelda, et on kasinad. Vaesusel on ikka alati vingumise ja kannatuse maik juures, aga kasinusel on pigem õnnelik ja rahulolev nägu. Nemad seal elavad kasinalt, toad on väiksed ja riidehunnikuid täis, põrandalaudade vahel on suured praod ja miski pole majades nii, et oleks ilus vaadata. Samas lapsed on pidupäevadel uhkelt riides ja õhtul veedetakse aega läpakast filmi vaadates.
Mulle meeldis, et filmi oli sisse jäetud poiste nagistamine kelgumäel, kus üks jorss oma ego upitas, ta teistele üritas selgeks teha, et see on tema mägi ja tema liurada, kiskus peaaegu kakluseks. See oli üks inimlik koht. Oma egoga toimetulemine võib olla sellises kogukonnas, kus sult eeldatakse, et pigem annad kui võtad, päris raske mõnel juhul. Huvitav oleks teada, milliseks nad kasvavad. Kindel on, et mitte kõik ei jää sinna kinnisesse kogukonda, küllap lähevad paljud lapsed suuremaks saades mujale õppima ega tulegi võibolla tagasi. Ilmalik elu ahvatleb oma materiaalsete hüvedega. A ma mõtlen, et sealt kogukonnast tulevad terve närvikavaga inimesed, kel selja taga pikk õnnelik lapsepõlv.
Õudselt vahva oli see väike poiss, kes tahtis saada kellameheks ja kes igal võimalikul hetkel ja kõigi kättesattuvate vahenditega trumme mängis. Siuke pühendunud väike tegelane, kelle sarnased elus kaugele jõuavad. Kauge all mõtlen unistuste täitumist ja selle kaudu õnnelikku elu.
Meil vedas, et istusime viimases reas ja üks hull mees kuskilt keskmistest ridadest jäi meist üsna kaugele. Arvasin algul, et mees on purjus, aga ilmselt oli siiski meelehaige, muudkui hüüdis filmi ajal repliike vahele ja naeris koleda häälega. Vaatasin saalist lahkudes, et täitsa tavaline viisakas mees paistis olevat, hoolitsetud välimusega ja kenasti riides, ju ta mingi painaja käes kannatas.
Märgid näitavad, et tänavu tuleb kevad tõesti vara. Ennustan seda selle järgi, et juba on hullud liikvel, palju vaimselt tasakaalutuid inimesi uitab ringi. Ei mäleta, et varematel aastatel nii vara oleks meelehaigete tegevus hoogustunud, ikka alles märtsis-aprillis läheb selle asjaga käest ära. Kõik klienditeenindajad ilmselt teavad, millest räägin.
Meil elutoa akna all juba lumeroos ajab õisi lahti, veebruari esimestel päevadel!
Filmidest veel nii palju, et olen ammu igatsenud endale osta Mandariinide DVD ja eile viimaks ostsin selle ära. Film on mul ammu nähtud, aga see tundub sihuke väärt kraam olevat, mida tahaks teinekordki vaadata. Lapsele ka Mandariinid meeldib, ükspäev vaatame koos. Teise filmi ostsin veel, tolle Saja-aastase, kes hüppas aknast välja… Noh, teate küll, õudselt veider film, aga meile meeldib.
Kas ennustada tohib? Ennustan Mandariinidele Oscarit. Mul on vaadatud nii Leviathan kui Mandariinid ja ütle mis sa ütled, Mandariinid tundub kuidagi kunstilisem või nii, isegi esteetilisem, kui nii võib ütelda ühe filmi kohta, kus kellelegi kuulid keresse põrutatakse ja peast voolab veri. Leviathan on otsast lõpuni hall ja masendav. Ma teisi sama kategooria nominente pole näinud, aga millegipärast kujutan ette, et need kaks filmi konkureerivad seal kõige tipus. Mandariinid tundub mulle nagu filmikunst ja Leviathan nagu üks poliitiline dokumentaal. Ma mõtlen, et kui kunst peaks võitma, siis võidab Mandariinid. Inimestel on igatsus inimlike lihtsate asjade järele, inimlike selgete suhete järele, äkki midagi niisugust üldinimlikku, mida Ulfsak Mandariinides kehastab või Nüganeni kujutatud kahe jalaga maa peal mees saaki koristamas keset sõda, võiks Mandariinidele trumbid kätte anda?
Ja muide – paar päeva tagasi hakkas meil kinodes jooksma Kõiksuse teooria. Minge kindlasti vaatama, väga hea film on!
Torti ja kõrvitsasalatit
Pühapäev, veebruar 1st, 2015Eile:
Ja täna:
Nagu näete, meeldib meile jätkuvalt hästi süüa, väga meeldib. Täna hommikul juhtus see, et astusin lirtsuvale esikuvaibale, mis oli endasse imenud üksjagu kõrvitsat. Kahju küll, aga me kõige suurem kõrvits oli “plahvatanud”. Ei pane ju tähele, millal riknemise protsess algab, sest see algab reeglina seestpoolt ja kui välised tundemärgid ilmnema hakkavad, on kõrvits juba plöta mis plöta. Seda suurt kõrvitsat plaanisin ämmaga poolitada, see jääb nüüd ära ja kahjuks pean teatama, et kõrvitsaid meil rohkem jagamiseks ei olegi. Üks keskmine ja üks väga tilluke kõrvits on veel järel ja nende konsumeerimisega tuleme ise toime.
Vaatamata ootamatutele olmetegevustele nagu esiku küürimine ja vaiba pesemine läksin ikkagi oma 8-kilomeetrisele kiirkõnniringile. Ilm oli esiotsa selline, et peaaegu kinnisilmi liikusin, tuiskas näkku ja tuul lõi hinge kinni. Pärastpoole tõmbas raju väheke tagasi ja tuulele keerasin selja, mistap kokkuvõttes ikkagi väga mõnus tripp.
Selle pooleteise tunniga, mis mina väljas paarutasin, oli mees jõudnud tükeldada 7 kilo kõrvitsat. Panustasin omalt poolt salati keetmisega. Kallis lõbu see kõrvitsasalat, sest suhkrupõlgurid nagu siin oleme keedame kõrvitsasalatit erütritooliga, täna läks seda ära peaaegu kaks kilo. Nüüd peaks salatit mõneks ajaks jätkuma.
Pean tunnistama, et mulle meeldib marineerida.
Võtsin nüüd mõneks ajaks puhkeasendi, tegin omale tassikese kofeiinivaba kohvi ja haarasin kõrvale tükikese torti. Suutsin tordist süüa ainult kaks ampsu, sest no ei lähe sisse lihtsalt. Magusaga on mul üldse selline lugu, et mingit vajadust mul selle järele pole ja kui kõht on täis, siis ei lähegi magusad ampsud enam alla. Tänasest esimesest söögikorrast on möödas ainult kolm tundi, sellepärast on kõht alles kõvasti täis ja maiustamine ei lähe mitte. Vist on see nüüd küll üks ketoosi tunnus, et päev otsa võin söömata olla, kõht lihtsalt ei lähe tühjaks, no mis sa teed.
Passin siin ilma, et see ometi paremaks läheks, sest täna õhtul on ees veel pealinna sõit. Meil ju ainult minu väike autopunn on praegu, selle võib tugevam tuulehoog libedaga vabalt kraavi lükata. Viimast päeva kestab Docpoint, see tirib meid muidugi kinno. Kahju, et filmifestivalid kõik keset töönädalat algavad ja häid filme näidatakse ennelõunal, mitte kuidagi ei või ju üks tavaline tööinimene sedamoodi osa saada. Vähemalt kaks head asja jäigi meil sellepärast vaatamata, et töö tahtis tegemist.
P.S. Tordipõhja retsept on siin. Lisasin sellele ainult 3 spl toorkakaod. Selline põhi:
