Ühed lugud

Ma olen vihane. Läbisin just oma elu pikimad kolm kilomeetrit Viljandi maantee äärset kõnniteed, et tööle jõuda, napilt sain kella kümneks kohale. Kiilasjää ja vesi peal ja ei mingit graniiti ega liiva! Kell kümme hommikul, kui juba eile õhtul läks sulale! Jääraja kõrval on kõrge lumevall ja üleni sügav lumi, ei saa ka kõnnitee kõrval kõndida. Proovisin vahepeal maanteel astuda, sõiduautodega sai seal veel hakkama, aga rekka ja buss kahjuks koos jalakäijaga teele ei mahu, sest maantee on täpselt nii kitsalt lahti lükatud, et ainult pideva jooneni ja teepeenar puudub täiesti. Rääkimata sellest, et iga suurema masina rataste alt vuhises porist lörtsi vähemalt meetri kaugusele. Masendav.

Mõtlesin, et tööle jõudes kirjutan valla FB seinale palve tee korda teha, aga kuna vallavalitsus jääb mulle tööle tulles tee peale, siis hüppasin läbi, et saab kiiremini infi edastada. Lootsin, et saan sekretäri kaudu oma sõnumi öelda ja asi korras, aga ruumis olid lisaks temale veel vallavanem ja vallavalitsuse kojamees. Noh, ja mis te arvate, milline oli vallavanema reaktsioon? Loomulikult enesekaitse ja õigustus! Et nemad ei saa sinna midagi parata, sest ilm nii kiiresti muutub… Johhaidii, juba eile õhtul hakkas kõnnitee tuksi minema ja kas pole mitte nii, et iga kojamehe ja teehooldaja asi on varahommikul kindlaks teha, kuidas olukord on ja tegutseda? Nende väitel see üks masin lihtsalt ei jõua nii kiiresti tervet linna graniiditada. Ja vallavanema sõnad: “Masinad juba kella kaheksast saati töötavad…”

Oehh. Masendavad inimesed. Vallavanema viimase repliigi peale tuletasin talle meelde, et lapsed peavad juba kell kaheksa koolis olema ja inimesed tööl.

Miks nad ei või lihtsalt tänada, et probleemist teatasin ja öelda, et teevad oma parima olukorra lahendamiseks?

P.S. Viljandi maantee oli sel hetkel paksult graniiditatud ainult linnasüdamest vallavalitsuse ukseni.