Archive for the ‘Näpikud’ Category
Kaitstud: Kes hommikuti seenel käib, see muidu aega ei viida
Teisipäev, september 9th, 2014Kas sa Muhu kalapoodi tead?
Pühapäev, september 7th, 2014Olime mehega Saaremaal. Ilm oli merele minekuks ideaalne ja võrgulkäik oli meil ka plaanis, aga… Ma vedasin enne oma mehe metsa puravikule ja väsitasin ta nii palju ära, et merele enam minna ei jaksanudki. Tegelikult olin ma ise enne veelgi rohkem pidur, sest mõtlesin, et ok, viime paadi randa ja käime ühe korra võrgul ja mis edasi? Paat jääb sadamasse ja ma käin seda üksi vahtimas kuni külm peale tuleb, sest Mrt-l pole lähiajal aega suvilasse tulla. Tundus, et selle ühe võrgulkäigu pärast pole asi vaeva väärt ega pole ka mõtet võrguloale raha kulutada üheks korraks ja nii me siis lihtsalt puhkasime saarel. Järgmine nädalavahetus on tuuline ja ega ma sedasi üksi ka merele ei lähe ju. Kui puravike korjamine ja jooksutrennid välja arvata, siis muud me ei teinudki kui ainult puhkasime. Muru niitmine ja sauna kütmine on ka puhkus. Kümme tundi jutti magasime öösel. Kümme tundi!!!
Mees on kooli algusest täiega kutu, loodetavasti nüüd lõpeb ära see hullus, et iga päev peab kell kuus tööle minema. Aga mis sa arvad? Ta teeb nädalavahetusel ka tööd ju! Isegi laevas kougib oma läpaka välja ja muudkui arendab oma süsteeme. Sellepärast ma peangi ta vahepeal metsa tirima, et natukegi saaks tööst eemale.
Ega me kalata ei jäänud. Tagasiteel keerasime Liiva poodi ja märkasime, et restorani taga on suur silt, mis kalapoele viitab. Imekombel on see pood ka pühapäeval kella kolmeni lahti ja see on tõesti üks maailmatore leid. Me ei teadnud seda kohta varem sellepärast, et seda enne polnudki, nad ainult kuu aega on lahti olnud. Kalapoodi peab üks perekond, mees käib kalal ja naine müüb. Meie ostsime sealt mitu kilo räime, mis oli tulnud hommikul kell üheksa (just nii täpse vastuse sain, kui küsisin, millal püütud). Kenad paksud räimed on. Muidu seal oli igasugu nassvärki, vähemalt seitset sorti värsket kala ja ahvenafileed ja kalamarja ja suitsukala oli ka, isegi lesta müüdi puhastatud kujul. Enamus kala oli tulnud merest, aga ka ühe kohaliku kasvataja forellid olid letis ja rootslaste magusad heeringamarineeringud, mitut sorti purki aetud kala. Meil oli lisaks külmakastile kaasas üks termokott, sinna oma kalad panime ja jäämasinast soovitati veel ka jääd peale kühveldada, et paremini külma hoiaks. Imeline! Ma pole kusagil kalapoes midagi sellist näinud, et nurgas on suur jäämasin, kust klient võib kühvliga jääd kaladele peale uhada. Kui Muhusse satute, siis see kalapood on absoluutselt kohustuslik kõigile, ma ütlen. Soovin neile pikka iga!
Midagi pilte kah:
Suvila taga metsas on meil sellised iludused.
Suur seen ja väike seeneline.
Võtsin mõned seened määramise huvides täie jalaga üles. Kas teadsid, et seenel ei ole juurikat ja terve seene üles tõmbamine on ok? Sest seen areneb oma niidistikust ja seene maast lahti rebimine niidistikku ei kahjusta. Mina seda, muide, varem ei teadnud, alles tänavu sain ühe seeneteadlase poolt valgustatud. Me leidsime seekord palju harilikke kivipuravikke ja mõne männi-kivipuraviku, neid polnud ma varem korjanud. Olen vaimustuses nende magusast maitsest ja mõnusalt krõmpsust konsistentsist. Enamuse puravikke panin marinaadi, aga kõige ilusamad kivipuravikud küpsetasin ahjus või ja kõva riivjuustuga, ise leiutasin siukse retsepti ja jube hea sai.
Lõikasin puravikest viilud, umbes ühe sentimeetri paksused või nats õhemad, ladusin vormi, peale panin mõned õhukesed võilaastud ja meresoola, kõige otsa riivisin üht kõva emmentalitüüpi juustu, mille nimegi ma ei tea, sest ostsime seda Maximast. Tahtsime osta parmesani, aga seda poes polnud ja müüja soovitas letist mingit tundmatut juustu. Mujale poodi ka minna ei viitsinud, olime Maxima juures sellepärast, et sealt pakiautomaadist kaup ära võtta, muidu me üldiselt seal poes ei käi. Hädapärane juustulahendus töötas väga hästi. Küpsetasin puravikke 200 kraadiga umbes 20 minutit ja sedasi osad paksemad seenelõigud jäid isegi krõmpsud. Mulle maitseb ja praegu kuulen, et mehed ka köögis seda süüa matsutavad. Mrt-le väga teravad juustud tegelt ei meeldi.
Meil oli täna imeline kokandusõhtu. Sel ajal kui ma seeni marineerisin (õudselt hea marinaad tuli täna!) puhastas mees räimed ja pani osa neist marineerima. Muist kalu ta praadis ära ja osad jäid homseks, sest tahan neid ahjus teha. Kahetsesin, et ainult kolm kilo räimi võtsime, aga eks ma lähen ju sinna jälle. Kui ise ei viitsi võrgul käia, võib ju kalad omale külmkappi osta. Tänavu ongi nii imelik, et sügavkülmik on tühi ja välja lülitatud, sest sinna ei ole midagi panna. Ostsime hiljuti uue suure külmiku ja selle sügavkülmaosa on nii suur, et seni on kõik ära mahutanud, mis hoidistamist vajab.
Mis siis veel ütleks? Kui seda seenetoidu pilti vaadata, siis tundub, et pildilt on puudu hakitud petersell või mingi muu roheline, mis iludusi ilmestaks.
Suvilast sõitsime koju Kuressaare kaudu, sest mul oli uusi saalitosse vaja ja nendega oli kiire. Üks kossutrenn on sel hooajal olnud ja peale seda järgmisel hommikul olid mu kannad täiesti tapetud. Kuna sama probleem oli mul ka eelmisel hooajal, jõudis mulle viimaks kohale, et asi on mu peentes kossutossudes. Käin ju juba mitu kuud iga päev jooksmas Mizunodega ja mu jalgadel pole häda midagi. Nüüd siis peale üht ainukest kossutrenni mu jalad ütlevad üles ja muud põhjust ei oska arvata. Ostsin mingid imelikud jalanõud, ühed Sketchersid, millel ülimõnusad tallad, mis peaksid ennast mu jala järgi vormima. Nende vastupidavuses ma küll nats kahtlen, aga eks saab näha. Dušši all käimiseks ostsin uued plätud ka, tavalised varbavahed, mis maksid €2,70. Mul on paljajalu pesuruumides käimise suhtes väike paranoia.
Ja teate mis? Mu jalanumber on jälle 38 või vahel ka 38,5 kui midagi lahedamat vajan, mitte 39 nagu viimased kümme aastat. Sellepärast, et olen 9 kg kaalust kaotanud ja nii ongi, suureks jääb nii müts kui saabas. Ei olegi nii, et inimene jääb vanemaks ja jalg vajub ära nagu üldiselt arvatakse. Täna ostetud tossud ja plätud on mõlemad nr 38 nagu mul nooruses on alati olnud, täiesti parajad.
Kuna linna kaudu sadamasse sõitsime, jäid meile autosse ka need adapterid, mille Leisis maha pidime panema. Sorry! Ükspäev tuleme uuesti.
Õhtul käisime kossu vaatamas, kohalik meeskond mängis Oklahomaga ja tegi neile pähe. Esimene veerand oli lausa piinlik, sest punktivahe keris ennast kahekümneni. Imelik mäng oli, vastasel polnud üldse mingit mängumustrit, iga mees muudkui ise üritas lopsida ja polnud neil treeneritki. Sellepärast oli natuke igav.
Ongi nagu kõik. Marineeritud puravikke ja kuuseriisikaid on meil juba umbes 30 purki ja ma leian, et nüüd vist aitab küll.
Aa, seda ka veel, et laps on meil ikka täitsa suur mees juba. Mõnus elu on tal muidugi, kui lapsevanemad lähevad ööseks suvilasse. Sõbrad tulevad külla ja nagu ma aru sain, siis mõned neist ööbisid seekord me elutoa põrandal… Täna käis laps sõpradega pealinnas kinos. Et jah, ongi nii suur juba, et istub rongi ja sõidab linna ja hängib seal ringi ja ema-isa enam ei pabistagi kui ta nii teeb. Imelik.
Roosihekk
Reede, september 5th, 2014
Kosub ja õitseb. Õisi on palju ja neid tuleb veel. Olen nii-nii rahul, et just Ritausmad siia valisin, mulle hirmsasti meeldivad nende noored õied, mis seest uhkelt roosad on ja hiljem peaaegu valgeks lähevad. Roosa südamikuga õied on kuidagi eriti pidulikud, nagu pruutis tüdrukud.
Mu roosid on õitsenud maikuust siiani, kui ühed lõpetavad siis teised alustavad ja kordagi pole olnud, et peenardes poleks värvi roosast punaseni. Tegelikult enamus roosipõõsaid ongi õitsenud terve suvi ega näita nüüdki väsimuse märke. Mitmel põõsal tuleb järjest uusi pungi, oleks ainult sooja, et need avaneda jõuaks. Möödunud aastal igatahes sain siit lapsele veel sünnipäevaks õie võtta oktoobri keskel.
Iga kord kui autosse istun või sealt koju tulles väljun, lööb ninna mõnus roosilõhn ja kerge tuulekesega õhtul terrassil istudes on meeldiv aroom ninas terve aeg. Mulle meeldib.
Kuuseriisikad
Neljapäev, september 4th, 2014
Hommikujooksult tulin 1,8 kilo kuuseriisikatega. Unustasin ennast nii kauaks metsa, et planeeritud viis tiibetlast jäigi tegemata. Juba kiireks läks, hakkasin tööle hiljaks jääma.
Ma olen sõltuvuses. Kella ühe paiku lihtsalt tormasin töölt minema, sest ei suutnud taluda mõtet, et mets on seeni täis ja mina lihtsalt passin siin.
Täna panin purki üle viie kilo kuusekaid. Aknalaual on marineeritud puravikud ja pohlamoosid. Nüüd peab küll hakkama purke mujale kolima, köögis läheb kitsaks.
Ma olen seenemaniakk, marineerimismaniakk ja üldse igasugune maniakk.
See oli lihtsalt ilus.
Tänavune aasta jääb kauaks meelde oma pihlakarohkuse ja seeneuputusega. Kuuseriisikad on ennast metsa alla sedasi laiali ajanud, et neid on hulgi ka sellistes kohtades, kus mitte kunagi varem pole olnud (no vähemalt viimased 20 aastat mitte, ma ju pooleldi elan siin metsas). Väga vinge on leida umbes viiekümneisendilisi seenekohti, suured oranžid kübarad kobaras koos, väikesed nööbid vahele pikitud, ja mitte ükski ei ole ussitanud. Võtsin täna mõned väikesed nunnud puravikud ka, aga võimatu on üles lugeda, mille ma kõik metsa jätsin. Paksult on kaseriisikaid, pilvikuid, liivtatikuid, võiseeni, erinevaid puravikke… Pmst poole tunniga võiks käru täis korjata. Ma, muide, mõistan väga hästi neid, kes käruga metsas käivad, ma täna peaaegu nõrkesin ära oma raske seenekorvi kätte.
Kas pole ikka kena, et ei pea lapse kallal muudkui kaagutama, et ära seda purki lahti tee, selle hoiame jõuluks. Võib süüa küll, sest palju on, jätkub nii esmaspäevaks, kolmapäevaks kui jõuluks 🙂
Korilase rõõmupäevad
Pühapäev, august 31st, 2014
Ma pole elu seeski nii palju puravikke korraga näinud nagu täna ega ole ka kunagi korjanud nii pisikesi pohli. Puravikud sain oma metsast, pohlad kellegi teise metsast. Marjakorjamine oli sihuke nöök, et kurnas täiega ära, aga mu mees armastab pohlamoosi ja mina armastan oma meest. Lihtne. Siin need on nüüd, ootavad puhastamist ja moosiks keetmist, seda ma täna enam teha ei jõua. Viimased puravikud alles pliidil podisevad. Oo, mulle meeldib marineerida!
Kas keegi on veel nii tuutu, et lõikab endale puravikku saagides plastmassnoaga sõrme?
Homset oodates
Teisipäev, august 19th, 2014
Järjekordsed suhkru-, nisujahu- ja retseptivabad küpsetised. Mõned on täidetud vaarikamöksi ja vahukoorega ja need on eriti head.
Panin kokku munad, kookoskoore, psylliumi kestad (kõige rohkem), kookosjahu (hästi vähe), mandlijahu (veel vähem), või, küpsetuspulbri, stevia ja vanilje. Üllatus-üllatus – need ei maitsegi nagu saepuru ja on isegi justkui magusad!
P.S. Kõik retsepti järgi tehtud lchf-küpsetised, mida olen proovinud, on saepuruse konsistentsiga ja kujutavad endast pärisküpsetiste haledat aseainet. Parem on olla ilma maiustusteta, kui asendada neid asjadega, mis üldsegi pole see. Aeg-ajalt katsetan, kas tuleb see või ei tule.
Teistmoodi tort
Pühapäev, juuli 20th, 2014Homme on see hommik, mis mulle lapsena väga palju meeldis. Sel hommikul paistis alati päike ja ema-isa vinnasid maja peale Nõukogude Eesti lipu, sest riigis tähistati…, noh, kuidas seda nüüd üteldagi – okupeerimise aastapäeva ehk Nõuka-Eesti sünnipäeva. Meie sellest liputamisest muidugi midagi ei jagand, mu meelest oli lipp maja peal sellepärast, et kaksikutel on sünnipäev. Aga hommikud olid alati suurepärased, sest elutoa laud oli kinkidega üle kuhjatud. Ei midagi suurt, lihtsad väikesed asjad, ema-isa poolt ja tädi Nettylt ja vahel ka Naimalt või kellelti veel, aga kuna kõiki kinke oli topelt, oli lauapealne väga äge. Kõige esimesena meenub sealt kingilaualt millegipärast üks naljakas väike mäng, siuke reketikujuline plastmassist alus, mille peal ringis olid kanad, “reketi” all nööride otsas oli kuul ja kui seda reketit sedasi ringi-ringi liigutada, et muna seal all tiirles, sikutasid nöörid kanakesi nii, et kanad nokkisid. Niisugune armas leidus.
Nüüd mulle sünnipäevad suurt vaimustust ei tekita, ausalt üteldes ei viitsigi neid eriti tähistada. Mis selle vanemaks saamise üle ikka nii väga hõisata. Kallid sõbrad on nagunii kaugel ja nii mõnigi hea sõber mu elust üldse kadunud, muidu oleks vast tore nüüdki hommikuni jõmistada. Sõprade asemel on mul nüüd armas perekond ja eks me neid väikseid mitteümmargusi sünnipäevi olemegi ainult perega tähistanud. Tuleb hommegi väikene grill ja isegi suure tordi ostsime täna linnast. Lapsi ju ikka ootan alati koju.
Aga. Meil siin majas käivad viimasel ajal huvitavad kokanduslikud eksperimendid. Põhjuseks on see, et oleme vähemalt ajutiselt loobunud igasugusest suhkrust ja jahust. Mehel on vaja ennast saada maratonide jooksmiseks vähe sobivamasse kaalu ja mina olen viimased seitse-kaheksa aastat olnud lihtsalt paks, lisaks olen avastanud, et suhkru- ja jahuvabalt elades saan valuta kõndida ja joosta pikki kilomeetreid (ükspäev räägin lähemalt). Jaanipäeval see krõks meil peas käis ja nüüd, kus esimene kuu süsivesikuteta hakkab lõppema, on mees kaotanud kaalust kuus kilo ja mina neli. Trenni teeme ka mitte vähe. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid sellest, et ka ilma suhkru ja nisujahuta on võimalik küpsetada maitsev vahukoore-maasikatort. Torti peab ju ikka sünnipäevaks tegema, et me ei tunneks ennast millesti ilmajäetuna.
Tordipõhi tuli nii õhuke, et tundus võimatu seda veel poolitada, siiski sain fileerimisnoaga ta kenasti kaheks kihiks. Täpset retsepti ei ole, aga taigna tegin umbes sellise: 5 muna, 2 spl steviat, kolmveerand pakki võid, 1,5 dl kookosjahu, 2 dl mandlijahu ja nats üle kahe teelusikatäie küpsetuspulbrit (seda viimast peaks vist vähem panema, kõik see mögin ei kerki nagunii eriti kuskile). Tordipõhi küpses 175-kraadises ahjus 25 minutit.
Alumise kihi katsin üleni maasikatega, sinna peale vahukoor (steviaga magustatud ja natukese vaniljesuhkruga), siis järgmine kiht tordipõhja, veel natuke maasikaid ja peale jälle vahukoor ja maasikad.
Täitsa tordi moodi, onju?
Avastasin, et tordipõhjale annavad maitse põhiliselt munad ja kui teha tavaline nisujahuga põhi, siis muud maitset nagu polegi. Kookos- ja mandlijahul on omal väga hea maitse ja need muudavad tordipõhja palju põnevamaks. Aga kui nüüd aus olla, siis vahukoore-maasikatordi põhikomponendid on vahukoor ja maasikad ja mu meelest võiks vabalt kõik muu kama täitsa ära jätta.
Küpsetasin selle tordi põhiliselt seetõttu, et sünnipäevahommikul oleks midagi lauale panna, muidugimõista haukasime tordist juba hea jupi ära. Väga hää sai, täitsa nagu päris 🙂
Müstiline roos
Laupäev, juuli 19th, 2014
Õde poetas mulle eile terrassitrepile kingituse peagi saabuva sünnipäeva puhul – peenraroosi Montana. Müstiline on see, et paberite järgi ei peaks sellel roosil olema mitte mingisugust lõhna, ometi lõhnas ta juba eile õhtul terrassil potis redutades ja täna panin ta peenrasse ja ta tõepoolest lõhnab ikka veel täiesti roosiselt. Ma armastan lõhnavaid roose, mu meelest ühel õigel roosil on lõhna olemasolu absoluutselt kohustuslik, sellepärast üritan omale neid, mis ei lõhna, aeda mitte soetada. Montana tabas selle ilmselt ära, et minu aeda ilma lõhnata narrima pole mõtet tulla ja hankis kusagilt omale imelise roosilõhna. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, kui üks sort on aretatud mittelõhnavaks?
A ma ei kujuta endale seda lõhna ette, sest lasin eile Montanat nuusutada nii Railil, Mrt-l kui Kmr-il ja nemad ka tundsid, et lõhnab täitsa roosiselt. Imeline, ma ütlen! Aitäh, Mariann, selle kingituse eest!
Kaevasin oma roosipeenart autode parkimiskoha poole pikemaks, Montana sobib imehästi sinna rea algusesse väikeseks vürtsiks.
Dornröschen õitseb ka praegu nagu segane.
No õitseb kohe nii et…
Mul muidu siin peenras oli kaks punast roosi enne ka, esiplaanil on tänavu kevadel soetatud Red Rugostar, mis läheb juba teisele õitsemisringile ja kusagil seal tagapool on Hansaland, ka tänavu mais istutatud. Hansaland põdes kaua ja hakkab alles nüüd esimest õit lahti lööma ja põõsast moodustama.
No iga nurga alt on ikka vaja pildistada. Mees aitas mul täna roosipeenardele värsket kompostmulda peale kanda, uputasin roose enne mulla panemist korralikult, sest vihma on jälle vähe olnud. Tagaplaanil paistab mu roosihekipojuke. Üks vana naine läks mööda, kui oma roosikesi hoolitsesin, soovis jõudu ja hüüdis, et küll on ikka ilusad roosid 🙂
Mu hekiunistus Ritausma õitseb ka muudkui järjest üks ja teine taim ja ajavad juba kenasti põõsaid ka omale.
Ma olen peast täitsa roos juba 🙂
EDIT: Hansaplant on teinud Montana kirjeldamisel vea väites, et roosil lõhn puudub. Ingliskeelsel sildil on kerge lõhn täitsa kirjas ja kõik õige – Montana peabki lõhnama. Vaatasin internetist ka igaks juhuks järele, mis ta endast kujutab. Haledalt vähe ja eksitavat infot jagab Hansaplant oma klientidele.