Hommikujooksult tulin 1,8 kilo kuuseriisikatega. Unustasin ennast nii kauaks metsa, et planeeritud viis tiibetlast jäigi tegemata. Juba kiireks läks, hakkasin tööle hiljaks jääma.
Ma olen sõltuvuses. Kella ühe paiku lihtsalt tormasin töölt minema, sest ei suutnud taluda mõtet, et mets on seeni täis ja mina lihtsalt passin siin.
Täna panin purki üle viie kilo kuusekaid. Aknalaual on marineeritud puravikud ja pohlamoosid. Nüüd peab küll hakkama purke mujale kolima, köögis läheb kitsaks.
Ma olen seenemaniakk, marineerimismaniakk ja üldse igasugune maniakk.
See oli lihtsalt ilus.
Tänavune aasta jääb kauaks meelde oma pihlakarohkuse ja seeneuputusega. Kuuseriisikad on ennast metsa alla sedasi laiali ajanud, et neid on hulgi ka sellistes kohtades, kus mitte kunagi varem pole olnud (no vähemalt viimased 20 aastat mitte, ma ju pooleldi elan siin metsas). Väga vinge on leida umbes viiekümneisendilisi seenekohti, suured oranžid kübarad kobaras koos, väikesed nööbid vahele pikitud, ja mitte ükski ei ole ussitanud. Võtsin täna mõned väikesed nunnud puravikud ka, aga võimatu on üles lugeda, mille ma kõik metsa jätsin. Paksult on kaseriisikaid, pilvikuid, liivtatikuid, võiseeni, erinevaid puravikke… Pmst poole tunniga võiks käru täis korjata. Ma, muide, mõistan väga hästi neid, kes käruga metsas käivad, ma täna peaaegu nõrkesin ära oma raske seenekorvi kätte.
Kas pole ikka kena, et ei pea lapse kallal muudkui kaagutama, et ära seda purki lahti tee, selle hoiame jõuluks. Võib süüa küll, sest palju on, jätkub nii esmaspäevaks, kolmapäevaks kui jõuluks 🙂
Vanaema rääkis, et seenel olla vanasti käidud vankriga. Korvid olid ka, aga ainult metsast seente vankrisse toomiseks. See tundus üsna utoopiline jutt. Aga näe,on ka selliseid aastaid, kui võiks hobuse ja vankriga seenel käia!