Ma pole elu seeski nii palju puravikke korraga näinud nagu täna ega ole ka kunagi korjanud nii pisikesi pohli. Puravikud sain oma metsast, pohlad kellegi teise metsast. Marjakorjamine oli sihuke nöök, et kurnas täiega ära, aga mu mees armastab pohlamoosi ja mina armastan oma meest. Lihtne. Siin need on nüüd, ootavad puhastamist ja moosiks keetmist, seda ma täna enam teha ei jõua. Viimased puravikud alles pliidil podisevad. Oo, mulle meeldib marineerida!
Kas keegi on veel nii tuutu, et lõikab endale puravikku saagides plastmassnoaga sõrme?