Ühed lugud

Alustuseks pisut täiendavat informatsiooni neile, kes arvavad, et süsivesikuid vältival inimesel muhvigi süüa ei ole. Sel nädalal on meil menüüs olnud seljanka, hullult maitsev suitsukalasalat, koorekastmes lihapallid kuuseriisikatega, võis praetud värvilised köögiviljad ja muidugi munad ja peekon. Aga nüüd on reede ja reedeti me tihti teeme ahjulõhet. Seekord küpsetasin lõhet sidruniviilude all ja kõrvale tegin ühe kartulipudru imitatsiooni või kuidas nüüd üteldagi. Nali. Lillkapsa-kõrvitsapuder on see, ohtra sibula ja hulga võiga. Uskumatult maitsev leiutis, parimatele kartuliputrudele ei jää see alla mitte kuidagi, aint kõrvits teeb püree ütlemata vesiseks.

 Maitseb väga hea klaasikese kuiva valge veiniga. Pean tunnistama, et liiga hea söök on, mistap serveerisin omale teise peaaegu sama suure portsu veel. Ja muidugi ei piirdu ma ainult ühe väikese klaasikese veiniga, no kussa saad…

Kuna mõni päev tagasi tehtud küpsetis hakkas otsa saama, tegin kolmanda piparkoogikeeksi katsetuse. Kas see on nüüd kolmas omataoline vähem kui ühe nädala jooksul? Hmm. Jama küll. Kalorid ja värgid. Aga üks jäme viil seda head asja päevas vast ei paksenda mind nii väga? Söön seda tavaliselt magustoiduks, eriti hea maitseb keeksike suure hunniku vanillimaitselise vahukoorega.

Järjekordselt muutsin retsepti:

3 dl mandlijahu
3 dl kookosjahu
0,5 dl psülliumi
1 dl seesamiseemneid
peotäis kõrvitsaseemneid
tubli hunnik päevalilleseemneid
3 tl küpsetuspulbrit
1 tl pomerantsi
1 tl nelki
1 tl kardemoni
1 tl kaneeli
1 tl ingverit
6 muna
2,5 dl erütritooli
2 spl fetajuustu (sellepärast, et unustasin toorjuustu osta)
1 dl vahukoort
50 g võid

Kuivad ained ja seemned kõik kokku segada ja teises kausis vahustada muna ja mikserdada kokku kõik muud vedelad asjad. Munasegu valada kuivainete hulka, heasti segada ja lasta seista mõnda aega. Kühveldada tainas vormi, seesamiseemnetega ja päevalilleseemnetega üle puistata nii, et on kohe ja lasta siis natuke aega ka vormis toibuda. Küpseb 1 tund 180 kraadiga.

 Lõhnab jube hästi ja maitseb jumalikult. Mulle meeldib, kui keeksil on tihedalt seemneid sees, mõnus on neid krõmpsutada.

Nädalavahetus viib mind loodetavasti köögist eemale, muidu võib see asi siin päris käest ära minna.

Kõik saavad muidugi aru, et see siin on nüüd üks söömablogi, sest muud huvitavat igapäevaselt me elus ei toimu 🙂

Homme saabub meile tähtis külaline Rootsist, höhö. Sel puhul mõtlesin küpsetada midagi head. Liiga palju mässata ei viitsinud, sellepärast võtsin selle sama eelmise postituse saiaretsepti ja joonistasin sinna sisse selliseid maitseid nagu oleks tegemist piparkookidega. Mingit fetajuustu mul polnud ega toorjuustu, lisaks vahukoorele panin ainult hapukoort taignasse. Aga maitseained, need on kõige tähtsamad ja neid ma uhasin tõesti nii, et on! 2,5 dl erütritooli panin lisaks, et oleks piisavalt magus ja kõiki võimalikke maitseaineid, millega piparkoogitainast teen – 1 tl kaneeli, 0,5 tl ingverit, 1 tl kardemoni, 1 tl pomeranssi ja 0,75 tl nelki. Umbes sedasi ma tegin ja jube hea tuli välja.

 Olin unustanud seemneid ja pähkleid osta, sellepärast viskasin taignasse vaba käega ainult päevalilleseemneid, mida kodus oli. Asi seegi. Põhiline on ikkagi suurepärane vürtsikas maitse, mis meid turboga lapsepõlvemaale tagasi viib 😉

Mul on kuri tunne, et selleks ajaks, kui kõrge külaline saabub, pole siin majas enam pipargoogilõhnagi 🙂

EDIT: Parandasin retsepti – muidugi käib ju piparkookide sees alati ka pomeransikoor, seda on meil jahvatatud kujul mingit Meira oma.

Tuli tuju küpsetada. Võtsin Matkärlek´i raamatust Helenas goda bröd´i retsepti ette ja kukkusin modifitseerima, sest mul polnud kõiki neid asju, mis seal leiva sees käivad. See polegi õieti mingi leib, pigem seemnesai ja isegi mu väheste komponentidega tuli see väga hea välja. Sobib süüa lihtsalt niisama paksu võikihiga (nii paksu võiga, et ikka vari seinale jääks) või miski leivakattega, ükskõik millega. Tahtsin kapist ära saada mõned jäänused, no näiteks fetajuustu paki lõpu ja hapukoorepaki lõpu ja kõik need surasingi taignasse créme fraiche jm taolise peenema nimega asja asemele. Lihtne värk.

Üritan retsepti kirja panna (see siis minu muudetud retsept, raamatus oli miski muu):

3 dl mandlijahu
3 dl kookosjahu
1 dl seesamiseemneid (mul nii palju vist polnudki)
peotäis päevalilleseemneid (oleks neid rohkem olnud, võinuks kõvasti rohkem panna, aga polnud)
0,5 dl psülliumit
2 tl küpsetuspulbrit
6 muna
2 spl fetajuustu
1,5 dl hapukoort
1 dl vahukoort
vähemalt 50 g võid
peale uhamiseks seesamiseemneid

Oleks mul igasugu seemneid kodus rohkem olnud, oleksin saia paksult neid täis toppinud, näiteks kõrvitsaseemneid ja linaseemneid ja üldse kõike hästi palju. Aga mul polnud. Kuivained segasin kokku ja teises kausis vahustasin munad koos fetajuustu, hapukoore, vahukoore ja sulatatud võiga. Segasin kõik kokku, kühveldasin küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja uhasin seesamiseemneid peale. Kohe ei saanud ahju panna, sest seal oli kana ees, niisiis seisis see tainas natuke vormis ja kerkis. Küpsetasin 1 tund 180 kraadiga.

 Imestan, et nii hästi läbi küpses see asi ja isegi kerkis päris kenasti. Retseptis oli sool ka, aga mina seda ei pannud. Oleme siin väga soolatundlikuks muutunud, mu meelest küpsetuspulber ise on juba nii soolane, et ei kujuta ette, et võiks seda veel juurde lisada. Nojahh, ja kui see asi ahjust välja tuli ja mees seda nuusutas, ütles ta, et kõik küpsetised lõhnavad nüüdselajal täpselt ühtemoodi. Ja muidugi. See on mandlijahu, mis sedamoodi lõhnab. Aga kui me küpsetame nisujahust, lõhnavad ju needki asjad täpselt ühtmoodi ja kui teha rukkijahust leiba, siis on ju sellelgi alati täpselt üks spetsiifiline lõhn. Meie majas on küpsetistel nüüd selline kena mandli- ja kookosjahu lõhn, mis parata. Hea lõhn on, aga teistmoodi.

Käisime õhtul Mia sünnipäeval, tema sai täna neli. Mu suur poeg oli küpsetanud neid kõige õigemaid kaneelisaiu, nisujahuga muidugi, ja need olid tal kerkinud kihiti välja nagu vedrud, väga ägedad saiad olid. Mäletate, ma ütlesin ükskord, et kui ikka tuleb isu õige nätsaka kaneelirulli järele, siis selle ma ka võtan ja ära söön? Mart oli teinud täpselt neid kõige õigemaid kaneelisaiu, aga ma lihtsalt vaatasin neid ega võtnud mitte ühtegi. Mees küll sõi kaneelisaiu kaks tükki, aga tal pole ka mingit muret veresuhkruga. Mina lihtsalt vaatasin saiu ja hingasin nende lõhna sisse täie kopsuga, rohkem ei olnud vaja, ei olnud mingi raske jätta need suhu toppimata. Lõhnasid need saiad küll imeliselt. Mulle piisas sellest, et jõin sünnipäeval mitu klaasikest kuiva valget veini. Tõesti hea vein oli. Las mu keha nüüd tegeleb selle veiniküsimusega nii et on 🙂

 Sünnipäevalapse sahver 🙂 Me sel päeval sauna ei kütnud ja leiliruumis oli õhk nagu külmikus. Ma neid asju ei söönud. Kohe näitan, mida söön.

Need paar pilti on, niisiis, skeptikutele, kes arvavad, et ilma süsikateta söömine väga ühekülgne on.

 Selle nädala menüü kiskus väheke üheülbaliseks küll, aga ainult sellepärast, et siin pildil olevad lihapallid tulid nii vastupandamatud, et neid lausa kaks korda nädalas meisterdasin. Esimesel korral tegin osa hakkliha kotlettideks, sest laps soovis neid, teisel korral tegin ainult lihapalle ja siis jätkus meil seda sööki kaheks päevaks (pildil). Retsept on umbes nii, et 1 kg seahakkliha, 2 muna, natuke vahukoort, 1 tl psülliumi (riivsaia asemel), 4 sibulat ja 3 suurt küüslauguküünt, soola ja pipart. Tegin taigna valmis ja praadisin pallid panni peal veidi pruuniks, siis ladusin ahjupannile, tükeldasin pallide vahele fetajuustu ja sinihallitusjuustu ja valasin hulka terve suure paki kohvikoort. Küpsetasin 225 kraadiga ahjus 40 minutit. Mees sõi ja ohkis iga natukese aja tagant, et täitsa lõpp kui hea on. Oli tõesti väga hea. Ise leiutasin 🙂

 Lihapalle sõime pannil või sees praetud köögiviljadega, need olid külmutatud kraam. Ma panengi need alati külmunult pannile, natuke jäävad krõmpsud ja nii ongi väga head.

 Aga täna on reede ja siis me mõnikord tahame kala. Küpsetasin ahjus lõhet soola ja tavalise musta pipraga, kõrvale sõime kapsasalatit. Salatis on suur hunnik köögikombainis hööveldatud kapsast, millele peale siristatud poole sidruni mahl ja hulka segatud mõni lusikatäis majoneesi ja paar teelusikatäit Djioni sinepit. Musta pipart panin ka, aga soola ei pannud. Seda prantslaste sinepit ma olen nüüd Selverist leidnud ka sellist sorti, mis süüa kõlbab. Salat on väga mõnus, veidi seistes läheb ka justnagu pehmemaks, arvan, et sidrunimahl seda teeb. Ja kapsas on hullult odav kraam, isegi Selveris maksab see ainult 21 senti kilo, vohmi palju mahub. Vaesed põllumehed, ei tea millest nemad küll elavad…

Aa, ja portsu suurusest rääkides – meil need klaasist taldrikud, mida iga päev pruugime, on üsna väikesed, ainult 20 cm läbimõõduga. Sellest täiest saan kenasti kõhu täis.

 Reedepäeva puhul tegin pannkooke ka. Mandlijahu oli otsa saanud, sellepärast tegin kookosjahuga. Koostis on umbes selline, et peaaegu tassitäis kookosjahu, 1 spl psülliumi, 2 spl pofiberit, 1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit, pool suurt pakki hapukoort või rohkem (300 ml võibolla isegi), 3 muna ja nats soola. Magusaks ei teinud, sest sõime neid pihlakamoosi ja vahukoorega. Hea hunnik kooke tuli, neid peaks ka teiseks päevaks jätkuma.

Iga päev ei viitsi süüa teha, siis ostame poest grillkanakoiba või grill-liha või sülti, rasvane ohtra pekiga grill-liha on mu lemmik 🙂 Salatit või hautatud köögivilja olen ikka viitsinud kõrvale serveerida, nende tegemine käib ruttu. Aga kui viitsime süüa teha, siis on menüüs nii kõrvitsaid kui kapsaid, täidetud paprikaid, lchf-pitsa, hautatud liha või kala köögiviljadega, üldse igasugu head ja paremat sööme siin ja enamasti on me toidud vägagi värvilised. Mõnikord küpsetan mandlijahust kukleid ja neid me sööme niisama võiga või siis meisterdame omale neist mõnusad hamburgerid. Ketšup on steviaga mitte suhkruga. Laps sööb kodus sama mida meiegi, aint talle ostame lisaks musta seemneleiba ja piima.

Hiline hommikusöök on meil alles kas kell 12 või isegi kell 13 ja siis mina näiteks söön eranditult kaks praemuna ja paar väikest viilu peekonit või sinki, kõrvale söön kas mingit salatit või niisama kurki-tomatit. Mulle lihtsalt nii väga muna meeldib ja kuna selles kõik head ained koos on, siis sööngi neid iga päev. Selle söögi juurde käib mul kohv vahukoorega. Vahukoor on meil üldse suur lemmik ja üks suurimaid kuluartikleid, sest peaaegu iga päev me seda omale ka vahustame ja magustoiduks sööme. Pohla- või pihlakamoosiga ja šokolaadipuruga ja. Suhkrut neis asjades ei ole, magusus tuleb erütritoolist või steviast või üldse mitte kusagilt, šokolaad polegi magus.

Ja kui sa nüüd vaatad neid mõne päeva sööke, mis siin on, siis onju, et ei ole ühekülgsem kui neil, kes iga päev kartulit-kastet söövad? Erinevus ongi selles, et söök ju muidu sama on, aga kartulit ei ole ja jahukastet ei ole ja selle asemel on kõvasti rohkem köögivilja kui muidu eestlane prae juurde harjunud võtma on. Kui see ei ole inimese tervisele hea, siis mis üldse on?  Aga kõige parem asja juures on ikkagi pidev täiskõhutunne, mis teeb seda, et üle kahe-kolme korra päevas süüa pole vaja ega ole mingitki vahepalade söömise ega nokkimise vajadust, üldse mingit nälga ei ole ega isutamist. Ma tean, et ega sa seda enne ei usu kui ise oled järele proovinud 🙂 A miks sa ei proovi, seda ma ei tea 🙂

 Tark oleks olnud teha neid kukleid täpselt retsepti järgi, aga meil ei olnud kodus pofiberit. Ausalt üteldes ma isegi ei teadnud, kuidas see kartulikiud välja võiks näha, sellepärast katsetasin nii, et asendasin retseptis pofiberi psülliumiga. Väga hästi töötas see variant, kuklid isegi kerkisid ja puha.

Kuna oleksin tahtnud, et konsistent on väheke kiulisem, tellisime LCHF-poest pofiberit ja eile katsetasin uuesti sama retsepti õigete koostisosadega. Kuna panin kogemata (või meelega?) liiga palju hapukoort, jäi tainas vedel ja uhasin suvalt mandlijahu ja nats kartulikiudu juurde. Tuksi läks mul see küpsetamine, sain hea hunniku tainast, aga kuklid ei kerkinud, siuksed täitsa plönnid jäid. Aga maitsvad ikkagi. Mulle meeldib neid nii süüa, et määrin paksu kihi võid peale ja nii sööngi.

Meil ahi on selline, et küpsetasin kõigepealt 180 kraadiga 20 minutit tavalise režiimiga ja siis veel 5 minutit pöördõhuga, muidu ei läinud pealt pruuniks. Iseenesest ju vägagi mõnusad leiutised, nendega saab burksi teha ja niisama võileiva moodi asja. Meile mooniseemned ei meeldi, sest ei viitsi neid pärast hammaste vahelt nokkida, sellepärast tegin seesamiseemnetega.

Hea avastus oli, et LCHF-poest saab ka steviaga ketšupit. Meil see ketšup, mille Rootsist tõime, on ammu otsas ja Eesti poodides on suhkruvabad ainult sukraloosiga, mistap oleme siin ilma ketšupita elanud vahepeal. Mrt armastab ketšupit uhada ikka ühe ja teise asja peale, nüüd see on meil kapis jälle olemas.

Aga ühe ostuga sealt poest sai meil nalja. Me absull ei teadnud, kuidas üks shirataki riis peaks välja nägema ja oma naiivsuses arvasin, et ju ta on nagu tavaline riis, et keedad ja paisub ja… Ehheee! Tegelt on valged terakesed vedeliku sees hulpimas ja kui ma seda pakki nüüd oma külmkapis vaatan, ei teki mu kõrvade vahel vähimatki ideed kuidas seda asja süüa või serveerida. Ma olen natuke rumal välismaiste toiduainete asjus. Küllap leian lchf-blogidest mõne retsepti. Täitsa naljakas on see väike vedel pakike 🙂