Alustuseks pisut täiendavat informatsiooni neile, kes arvavad, et süsivesikuid vältival inimesel muhvigi süüa ei ole. Sel nädalal on meil menüüs olnud seljanka, hullult maitsev suitsukalasalat, koorekastmes lihapallid kuuseriisikatega, võis praetud värvilised köögiviljad ja muidugi munad ja peekon. Aga nüüd on reede ja reedeti me tihti teeme ahjulõhet. Seekord küpsetasin lõhet sidruniviilude all ja kõrvale tegin ühe kartulipudru imitatsiooni või kuidas nüüd üteldagi. Nali. Lillkapsa-kõrvitsapuder on see, ohtra sibula ja hulga võiga. Uskumatult maitsev leiutis, parimatele kartuliputrudele ei jää see alla mitte kuidagi, aint kõrvits teeb püree ütlemata vesiseks.
Maitseb väga hea klaasikese kuiva valge veiniga. Pean tunnistama, et liiga hea söök on, mistap serveerisin omale teise peaaegu sama suure portsu veel. Ja muidugi ei piirdu ma ainult ühe väikese klaasikese veiniga, no kussa saad…
Kuna mõni päev tagasi tehtud küpsetis hakkas otsa saama, tegin kolmanda piparkoogikeeksi katsetuse. Kas see on nüüd kolmas omataoline vähem kui ühe nädala jooksul? Hmm. Jama küll. Kalorid ja värgid. Aga üks jäme viil seda head asja päevas vast ei paksenda mind nii väga? Söön seda tavaliselt magustoiduks, eriti hea maitseb keeksike suure hunniku vanillimaitselise vahukoorega.
Järjekordselt muutsin retsepti:
3 dl mandlijahu
3 dl kookosjahu
0,5 dl psülliumi
1 dl seesamiseemneid
peotäis kõrvitsaseemneid
tubli hunnik päevalilleseemneid
3 tl küpsetuspulbrit
1 tl pomerantsi
1 tl nelki
1 tl kardemoni
1 tl kaneeli
1 tl ingverit
6 muna
2,5 dl erütritooli
2 spl fetajuustu (sellepärast, et unustasin toorjuustu osta)
1 dl vahukoort
50 g võid
Kuivad ained ja seemned kõik kokku segada ja teises kausis vahustada muna ja mikserdada kokku kõik muud vedelad asjad. Munasegu valada kuivainete hulka, heasti segada ja lasta seista mõnda aega. Kühveldada tainas vormi, seesamiseemnetega ja päevalilleseemnetega üle puistata nii, et on kohe ja lasta siis natuke aega ka vormis toibuda. Küpseb 1 tund 180 kraadiga.
Lõhnab jube hästi ja maitseb jumalikult. Mulle meeldib, kui keeksil on tihedalt seemneid sees, mõnus on neid krõmpsutada.
Nädalavahetus viib mind loodetavasti köögist eemale, muidu võib see asi siin päris käest ära minna.
Ja mina istun siin ja joon laimivett ja ootan oma uue auto liikusid. Sain täna auto kätte ja pean nüüd veel öösel Kuressaarde sõitma Railit ära tooma. Punane vein seisab kinniselt laual ja ootab oma järge. Kusjuures ega siis liikusid ei saa tegemata jätta, ma niuke ebausklik ka natuke 🙂 Auto ise on nii vinge, et ma peaaegu ei julge sellega sõitagi. Kõige lahedam on, et saan mobiili vastu võtta roolil üht nuppu vajutades ja helistada ka otse auto kompuutrist.
Seda küpsetusevärki peaks ka ükskord tegema – kui mitte enne, siis jõuludeks. Me pole suutnud aasta jooksul ühtegi suhkruasendajat veel osta, aga nüüd vist peaks ikka ühe hankima.
Peabki äge auto olema, mõtle ikka, kui kaua nad tegid seda 🙂
😀 Öine sõit Kuressaarde läks õnneks hästi – skooriks jäi 3 jänest, üks paksude tagumikega metsseakari, üks metskits, üks väga pekine mäger ja üks kass. Ühelegi otsa ei sõitnud, aga kahe jänese pärast pidin auto korraks peaaegu seisma jätma. See on ikka hullumeelne kui ohtlik on siin saarel öösiti sõita.
Sa oled mingi eriline loomamagnet.
Ma ei saa ka aru, mis värk sellega on. Rannamaanteel on mul ka alati keegi tee peal. Põder on vist ainuke, kes pole mulle siin teedel ette sattunud. Imestan, et mõni käib siin saarel mitmekümne kilomeetri tagant Kuressaarde tööle iga päev – mul oleks vist auto puruks iga jumala kuu kui nii palju sõitma peaksin.