Linnarahvas arvab ilmselt juba, et mu mees on hull. Täna ta ehitas jälle 12 tundi jutti.






Eile oli järjekordne vihmapäev ja Mrt kasutas selle ära prügi vedamiseks. Seekord läks õuelt kolm koormat lammutusjääke jäätmejaama. Pärast tekitas mees endale verandale töölaua ja meisterdas plekiväänamise seadeldise.




Täna sai viimaks hakata katusele plekki panema. Ühe osa sai mees pandud ja nikerdas siis katuse neelukohaga seni, kuni vihm tuli kaela.




Terve kuu aega lammutamist ja ehitamist on selja taga, nüüd viimaks sai hakata katuseplekki panema. Kui verandale ja maja linna poolsele osale katuse peale saab, alles siis hakkab lossi poolse katuseosa lammutamine. Jube, kui suur töö see ikka kõik on. Mrt muretseb, et ta puhkus lõpeb enne ära, kui majale katuse peale saab.
Siit tuleb jälle kahe päeva jutt, sest eile õhtul, kui ennast terrassile kerra tõmbasin ja plaanisin pildid bloksi panna, sadas meile ootamatu külaline. Täditütar K oli käinud Haapsalu taga mustikal, ta korjab müügiks (eilne saak 40 kg!), ja enne kojusõitu tahtis teha meie juures tassikese kohvi. Olen alati sellistest ootamatutest visiitidest häiritud, eriti kui on õhtu ja viimane puhkusepäev ja olen väsinud, aga ei saanud pahandada, sest harva ta käib ja pealegi ta tõi mulle ämbrikese mustikaid. Olin mustikatest väga hämmingus, noh, et tasuta sain need, sest K on kõva ärimutt üldiselt.
No vot. Toimus siis hoopis laterdamine ja kui K oli lahkunud, puhastasime Mrt-ga veel ka mustikad, mille panin sügavkülma. Kuna K korjab selle hullu roobikuga, mis igast rämpsu kaasa haarab, oli puhastamist kõvasti.


K jättis mulle ka natuke sidrunhapet, seda valget pulbrit, millega mustikased käed puhtaks saab. Proovisin algul küll kummikinnastega toimetada, aga nendega olid sõrmed liialt kohmakad. Sidrunhape kulus vägagi ära, ainult küünte servad jäid nats mustaks.
Katusetööde pildid tulevad nüüd järjest eilsest tänaseni. Meil on olnud imelised kolm kuiva päeva, kohutavalt palavad küll, ja Mrt on saanud muudkui ehitada. Täna õhtuks on tööd sealmaal, et pmst saab hakata plekki panema. Aga see on siis ainult pool katust, eks ole, nagu piltideltki aru saada võib.





Viimasel pildil on neelukoht, mis tuleb niisuke topeltlaudadega teha.
Aga mina olen nüüd hoopiski suvilas. Tulin siia osalt sellepärast, et meil pole homme kodus vett, aga oli vaja ka prügikast tee äärest aeda tuua, et turistid seda täis ei loobiks. Noh, ainult mõned jäätisepaberid seal on seekord. Ei tea jah, kust siin külas jäätist saab, eks need ületeenaabrite turistid on, kes me prügikasti täidavad. Ma järgmise tühjendamise tahaks tühistada, sest prügi pole, aga kui oleks kasti tee äärde jätnud, oleks see nelja nädalaga ilmselt üsna täis saanud. Vähemalt ei ole enam näha olnud, et sinepituristid me õuel hädal käiks.
Sain oma ukse alt igasuguseid maasikaid.

Meil on siin mingi jahe metsanurk, kus kõik viljad valmivad pigem hilja.
Ega ma siia puhkama ei tulnud, homme on jälle tavaline tööpäev. Kuna teen põhiliselt kaugtööd, siis pole mingit vahet, kus metsas ma parajasti töötan. Enne, kui kohale jõudsin, käis just korralik vihmasahmakas ära, sellepärast jätsin muru niitmata. Kui homme on kuivem, siis peale tööd ehk natuke jõuan niita. Hull, kuidas tänavu rohi kasvab! Meil on piisanud, kui niidame suvilas üks kord kuus, viimati niitsin nädal tagasi ja keset õue on jälle rohi liiga pikk. Ei mäletagi millal viimati on olnud selline suvi, et meil suvila ukse all ka rohi kasvab. Tavaliselt meil poolest suvest juba ukseesine krõbiseb, sest siin liiva sees ei taha miski kasvada. Tänavu on kõik teisiti, vihma on olnud palju ja lisaks on ka soe ja loodus lokkab.
Nagu arvata oligi, kujunes esimesest puhkusejärgsest tööpäevast hullem vehkimine. Aga pean siiski ütlema, et see ei tekitanud mulle mingit stressi. Mul läheb KL-s juba neljas aasta ja ikka veel see töö meeldib mulle. Täna põhiliselt parandasin ühte e-kursust ja tegelesin õppekavadega. Õppe- ja kursusekavadega töötamist jätkub kohe pikemaks, sest uusi kursusi tuleb aina peale. No ja ma olen enamasti väga motiveeritud, sest ikkagi riigikaitse ja värgid. Veider on seda isegi ütelda, aga täna oli mul peaaegu et rõõmus meel selle üle, et viimaks ometi sai puhkus läbi 😀
Ongi august käes ja mul puhkus läbi. Pean passima, et ei unustaks esmaspäeval tööle minna. Oma isiklikud töönormid, mida puhkuse ajal pidin ära tegema, sain tänasega tehtud. Oli kaks tööd, mis kripeldasid, aia värvimine ja terrassi õlitamine. Lihtsalt ime, et on leidunud mõned vihmata päevad ja sain need asjad siiski tehtud. Kuna eile Haapsalus peaaegu ei sadanudki, meie õuel tuli õhtul alla ainult mõni piisk, siis oli terrass kohe hommikul kuiv ja sain õlitama hakata. Jõudsin õlitamisega valmis juba ennelõunal ja pärast sain Mrt-le laastu koristamisel abiks olla.



Pildistasin siis, kui terrassiõli oli alles puhta märg, sellepärast see pildil läigib. Täitsa tore jäi tume terrass, igatahes palju ilusam kui enne. Jube, kui tugevalt terrassiõli lõhnab, nüüd on juba õhtu ja õu on ikka veel värvilõhna täis. Homme peaks saama sinna juba peale astuda.
Mrt jõudis hoovi poolt katuselt kogu vana laastu alla kraapida ja jõudis ka lauad katusele viia. Kui ilm lubab, siis homme paneb reikad paika ja siis on järg pleki käes. Võimalik, et järgmisel nädalal ei lase vihm üldse midagi teha, aga kui laseks, siis saaks vähemalt veranda ja pool majakatust pleki alla.
Hull, kui mitu kärutäit lammutusmaterjali on mees siit jäätmejaama viinud ja seda tuleb aina veel. Aitasin õhtupoolikul laastud kärusse panna, aga neid on nii palju, et kõik ei mahtunudki ära.





Need päevad, kui vihma ei saja, tapavad täiega ära. Meil kummalgi pole enam vist ainsatki ihuliiget, mis ei valutaks. Mu jalad on ringitrampimisest nii kutud, et juba varasel õhtul valutasid sajaga. Mrt kere protesteerib muidugi veel hullemini. Laastukatuse lammutamine on lisaks nii tolmune töö, et ausalt öeldes peaks seda tegema maskiga, aga kuumal suvepäeval ei kannata ju maskiga olla. Mrt oli õhtuks nii must nagu oleks vahepeal rassi vahetanud.

Tahaks vähemalt selleks ajaks, kui tööle minema pean, toad puhtaks pesta. Täna jõudsin ainult tolmu võtta ja duši seinad ja põranda pastaga üle käia. Muuks ei ole lihtsalt olnud jaksu. Jõudsin ka õues tomateid lõigata, kasvuhoones kasta, aia tagant niita ja mingi õhtusöögi kokku keerata.
Oleme oma vaimu valmis panemas selleks, et vbla jääb pool katuseehitust üldse järgmiseks suveks. Kui ilmad oleksid ilusad, ei oleks vast probleemi, aga kuivi päevi on vähe ja vihmaga ju katusel midagi ei tee. Verandat saab seest ehitada kasvõi sügisel. Eks näis, Mrt-l on veel peaaegu kolm nädalat puhkust, aga selle hakib ära üks konverents ja maratoni korraldamine.
Kuna Haapsalus on järjekordne musaüritus, on linn paksult rahvast täis. Tegin päeval ühe rattasõidu, aga mitte oma tavapärast tiiru, sest promenaadil ei olnud võimalik liigelda, meeletud rahvamassid igal pool. Meie tänava remont ei paista ka väga kedagi morjendavat, täna mõned autod isegi kihutasid siit sedasi mööda, et tolmupilv oli üleval. Enamus võõraid autosid keeravad siiski Koidula otsast tagasi, aga mõned on täna eksinud isegi Aia tänavale, kuigi igal pool on märgid ees, et ainult kohalikud võivad siia sõita. Tänavaotsad on kinni, aiad on ees, eks nad siis on kõik tagurdanud sama teed tagasi. Kõik liikluse värk on siin linnas ikka jube puudulik. Kui autojuhid vähegi vaevuks liiklusmärke vaatama, ei satuks nad siia tänavatele praegu üldse mitte, sest igast suunast on siia sõitmine võõrastele keelatud. Üldiselt on meil tänu teeremondile sel suvel siin tänaval ikkagi väga vaikne. Õhkasin juba, et palun, remontige seda asja siin näiteks kolm aastat. Tegelt nad teevad me tänava aasta lõpuks valmis ja tore ongi, lõpeb siis ehk ka suurem soparalli me akende all.
A muide, ilmateateid ei saa enam üldse uskuda. Vaatame mitmeid erinevaid saite ja kõik ütlevad selle kohta, millal vihm algab, erinevat asja ja on olnud päevi, kui lubatakse lausvihma (nagu näiteks eile), aga vihma ei tule üldse. Eilseks ennustasid kõik juba pikalt ette, et Haapsalus ongi ainult vihm, aga polnud midagi. Kuna pidi vihmane olema ja olime nagunii ka jube väsinud ja mehel oli vaja õhtupoolikul pealinna minna küberi üritusele, eile ehitust üldse ei toimunud. No vot ja täna hommikul oli tunne, et eilse päeva lihtsalt raiskasime ära. Mõistlik on muidugi vahepeal hinge tõmmata.
Täna pakkisime õues katuse kokku juba kella viie paiku, sest tundus, et kohe tuleb suur äikesesahmakas. Mrt-l hakkas nagunii juba poole viiest koosolek oma juhendajatega ja see läks päris pikaks. Kmr kindlustas veel katusel ühte ja teist, ma kühveldasin laastukatuse jäänuseid autohaagisesse ja riisusin tänavalt sodid kokku. Nüüd hakkab kell juba seitse saama ja pole vihma kuskil. Päike särab ja ilm on kuum. Tegelt oli nii, et kella viieks sai terrassil grill valmis ja sättisime ennast tuppa sööma. Kmr-i daam tegi veel seenepirukat ja siis me lihtsalt nautisime siin elukest.
Kahju on küll vaadata, et õues on ilus ilm, aga meie lihtsalt tšillime toas. Iga kuiv tund on ülimalt arvel. Aga me oleme kõik nii jube väsinud, et mõistusega võttes – inimestel on vaja vahepeal ka puhata ja jõuvarusid taastada. Ütlesin isegi, et peaks katuse vahetamist võtma nagu kestvat tegevust, no mõne kuuga vast enne talve ikka saame peamise tehtud. Ei maksa unistada, et mehe puhkuse ajal kõik suuremad tööd tehtud saavad.
Täna lõpetasid mehed veranda katusel kõik eeltööd, mis on vaja pleki panemiseks ja kiskusid tänava poolt katuselt laastu maha. Laastukatuse maha kraapimine on üks jube vastik töö, tolmune ja võtab palju aega. Hakka või mingit tonti palkama siia, kes selle lolli töö ära teeks (aga ei palka, sest ei taha sellist vastutust, kukub veel katuselt alla ka). Kui laastukuhi tänaval juba päris suur oli, hakkasid Connecto mehed me akna all veetrassi vedama. Me tänavale hakkab ajutine vesi tulema miskist jämedast voolikust, mis ainult ristmikul kaevati osaliselt maasse. Igatahes ma jõudsin suurema osa laastusid meestel jalust ära kärutada enne, kui nad veetrassi paika hakkasid kohendama.


Pildistasin siis, kui pool nurgapealset laastu oli alles katusel. Pärast vehkisin tööd teha ja pildistamine ei tulnud enam meelde.
Oleme väga hästi toidetud, sest kui lapsed on siin, siis peab normaalseid söögiaegu pidama, mitte nii nagu meil kombeks on, et esimene söögiaeg alles millalgi hilisel pealelõunal või õhtul. Kui tööd on palju, ei raatsi me söömise peale aega kulutada ja elame vanast rasvast. Lapsed nii rasvased ei ole ja neid tuleb normaalselt toita. Täna pani mees lõunaajal grilli üles ja me naistega siis valvasime liha küpsemist.


Vahepeal, kui oli mõnus pilvealune, pildistasin üles oma roosikese. Üldiselt mul kipuvad tänavu aiapildid pigem tegemata jääma, sest kogu tähelepanu on ehitusel. Roosid ja üldse kõik lilled on tänavu eriti võimsad.


Nüüd tõmbame veits hinge.
Vihma tõttu palju ei jõudnud – veranda katuse teepoolsele osale jäi muist roovitist panemata. Mehed taipasid aegsasti koormakatted alla lasta, enne suurt vihmahoogu. Pärast nad mõõtsid seal katuse all veel ka aluskanga valmis.
Õhtul jalutasime Cafe Miciosse sööma. Oli mõnus tšill ja grill.


Lõunasöögi serveerisime verandale.

Pääseme nüüd koju ainult Kopli tänava kaudu – meie aia taga roosipõõsa ääres laiutab suur auk. Teine samasugune sügavik on Koidula tänava otsas ja need augud on muidugi vett täis. Et seal aukudes toimetada saaks, käib pidev pumpamine, vesi suunatakse Aia tänava kraavi. Praegu ehitatakse Metsa tänava majadele ajutist veetorustikku, sest kogu põhitrass tänava all läheb uuendamisele. Meie majapoole vesi tuleb Aia tänavalt, mistap meil ilmselt veekatkestust ette näha pole.
Katuse ehitamine toimub vihmade tõttu murettekitavalt aeglaselt. Mehel läheb vahel öösiti uni ära ja siis ta hakkab muretsema. Päeval, kui käed-jalad tööd täis, ei ole tal muretsemiseks aega. Peamiselt häirib mõte, et võibolla ei jõuagi katust puhkuse ajal valmis. Augustikuuks lubatakse mitte nii kuuma ilma nagu praegu, aga vihmad ei lõpe. Talve tulekuni on õnneks aega, küll saab.
Absull kõik päeva teised pooled on olnud sellised:
Robi ja Bobi lähevad kohvikusse:

Vihm lõpetas täna ka töö varem kui mehed oleksid tahtnud. Õnneks oli Mrt teinud selleks ettevalmistusi – katuseharjale kinnitas koormakatte sedasi, et saaks katte kiiresti alla rullida, kui jamaks läheb. Tuppa igatahes vihm enam ei tulnud, aga verandale mingist nurgast ikka algul sorises. Veranda põrandal pole muud kui betoon, sellele vihm miskit paha ei tee. Katusetöö on sealmaal, et veranda ühele küljele on pandud nii aluskangas kui roovitis, teiselt poolelt on vana katust koos roovitisega ära võetud ja alles ainult sarikad. Sinna tee poole täna midagi uut panna ei jõudnud, enne tuli vihm kaela. Töö ja üldse kogu elu käib meil siin jälle suure mürina saatel, sest teetöömasinad tulid taas me akna alla toimetama.









Meie pere lugemus piirdub hetkel erinevate ilmasaitidega.
Eile jõudis remont sinnamaani, et veranda katuse üks pool võeti maha ja siis see juhtus – enne, kui Mrt ja Kmr jõudsid kogu katuse koormakatetega katta, algas sajandi suurim padukas. Pmst ujus terve pööning nii, et isegi all töötoas mu kohvinurga aknaaugus sorises vesi. Kmr-i daam oli toas ja märkas, pani käppelt aknalauale miski kopsiku ja poti. Ma lehvisin verandale ämbrite ja pesuvanniga, lükkasin need kõige suuremate jugade alla ja hakkasin põrandalt vett kuivatama. Mees itsitas, et noh, nüüd saimegi “seikluseid.”


Siin pildil on eriti elegantne plekilend:







Üks hommikune pilt ka. Siis, kui veel päike paistis ja kõik oli kena, tõi mees puiduplatsilt katuseroovitist.

Sain eile oma peenrast suure suvikõrvitsa ja küpsetasin selle ahjus ära.

Tunnen ennast üsna kasutuna, kuigi tegeleme siin Kmr-i daamiga ehitajate toitlustamisega ja vahepeal täidan lühiajalisi lisaülesandeid, mida mulle katuselt hüütakse. Kuna eile sai mu suur poeg 40, siis lõime siin naistega klaase kokku.

Muidu üldiselt see katusetöö osa tundub nii raske, et mul lähevad varsti sellest närvid läbi.
Mrt suutis eile viie tunniga verandale põranda valada. Proovisin algul abiks olla, et mina teen segu ja mees kärutab ja valab, aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Ühe ringi suutsin – kolm kühvlitäit kildu, kaks liiva, üks tsementi – ja sain siis aru, et ei ole minust kühveldajat. Kühvlitäied olid mu jaoks liialt rasked, et neid üle rinna segumasinasse loopida. Mees kommenteeris ainult, et ega looduse vastu ei saa ja tegi kogu töö üksinda. Üle kolme tonni betooni läks põrandasse.




Järgmine töö on katus.
Esmaspäeval tähistasime perega mu sünnipäeva. Ütlen ikka, et ma üldse ei viitsi, et igast kingitusi tuuakse, st oleks parem, kui ei toodaks mitte midagi, aga seekord sain nii palju vahvaid kinke, et pean oma sõnu sööma. Varstolmuimeja (Mrt-ga koos ostsime), siidisall, Crocsid, hiigelsuur õuelillepott ja mis kõik veel. Tegime väikese õuepeo ja läksime juba kell pool kümme laiali. Aga oli lõbus ja naerda saime suures koguses.
Istume siin kuuri terrassil kuumas õhtupäikeses, üks 62 ja teine 51:

Tüdrukud mängisid õhtul tänaval palli ja lennutasid selle kogemata tädi Evi aeda. Evil on aed seestpoolt lukus, sinna ei saa niisama sisse jalutada, et pall ära tuua. Koputasin siis aknale ja Evi tuli tegi meile värava lahti. Ta oleks nagu oodanud, et külla läheme, kutsus aeda ja kasvuhoonet vaatama. Tüdrukud lippasid varsti koos palliga minema, aga meie Ilonaga jäime sinna lobisema. Evi küsis, kui vanaks ma sain ja kui ütlesin, et 62, siis ta kallistas mind ja ohkas et nii noor alles. Pean teda uskuma, ta ise on 97. Ütlesin Evile, et ta mulle suureks eeskujuks on, ma tahaks ka nii pika elu elada selge mõistusega ja krapsakalt. Tema vanuseni on mul 35 aastat minna. Jah, ma olen väga noor veel.
Ja eile siis andis mees jälle ehitusele pihta. Mardi pere jäi Haapsallu, ööbisid oma karavanis, me naistega saime siis kenasti suvitada ja niisama ringi luusida ja mehed kahekesi ehitasid. Mrt oli suures vaimustuses sellest, et kui töötades ilmuvad mingid riistad justkui iseenesest kätte ja enne kui jõuad mõelda, et peaks miski mõõdu võtma, keegi teine selle sulle juba ütleb. Kuna Mart oli abiks, siis jõudis Mrt ära teha poole suurema hulga tööd kui algselt arvanud oli. Verandale sai peale tuuletõke ja õhtul sai valatud ka viimane külg vundamenti.

Seinas on erinevad tuuletõkked, see kollane on vanem versioon. Kui Mrt tuuletõket ostmas käis, ei olnud siit peale selle kollase jäänuste midagi võtta, aga ta ei tahtnud ehituses pausi teha ja ostis viimase kollase jäägi ära. Musta kattega tuuletõke tundub tugevam ja linnud seda vast ka üldse nokkida ei taha. Meil pole plaanis sel suvel verandale laudist peale panna, sest katus võtab kindlasti ka suure aja ja vaevalt, et jõuame. Ei tahakski fassaadi enne ilusaks teha kui tänav on korda tehtud, selle ehitus peaks lõppema aasta lõpuks.

Õhtu tõi palju elevust, sest tahtsime veranda vundamendi sisse panna tulevastele põlvedele pudeli sõnumiga sellest kaugest ajast, mis on tänapäev. Mingeid ajalehti meil pole, aga õnneks leidub me majas alati ajakirju Kaitse Kodu. Mart valis sealt välja mõned märgilised leheküljed, lisaks läksid pudelisse mõned eurosendid ja Mia kirjutas suure hoolega valmis tähtsa sõnumi sellest, kes me oleme, mis kuupäev ja kellaaeg on, kui palju on väljas sooja jne. Viimaks joonistas Mart paberile ka meie maja vaate kuuri terrassi poolt. Kiri sai märkmikulehele, millel sobivalt igasugu logod ja kirjad peal.


Igatahes sai meie sõnum väga isamaaline.

Pudel tuli välja veranda põranda alt, nüüd on see müüritud veranda välisnurka betooni sisse. Mart tegi selle koha peale ka hashtagi. Pole teada, kas selle “posti” keegi kunagi üldse välja võtab sealt, aga veider on kujutleda, et see võib ju siiski juhtuda nii umbes 200 aasta pärast.




Lapsed sõitsid õhtul sadamasse, et sealt täna Vormsile edasi minna. Praamile on neil plaan minna ratastega, sest mis sest autost kaasa vedada.
Eile oli tegelikult üks ülimalt mõnus puhkusepäev. Kooserdasime tüdrukutega mööda vanalinna poode, ka selliseid kaltsukaid, kus ma polnud varem käinud. Ühest taaskasutuspoest õnnestus mul skoorida meie kodule postkast, mille sarnast olin ammu otsinud. See maksis taaskasutuse kohta absoluutselt liiga palju, 59 eurot, aga kui võrrelda uute kastidega poes, mida alla 100 raha ei saagi ja mis on kas koledad või ebapraktilised, siis tegin ikkagi päris hea diili.

Eile õnnestus sooritada ka esimene tänavune ujumine, käisime tüdrukutega väikeses viigis.

Miuksu pelgas algul külma, aga viimaks oli temagi vees. See koht viigi taga, kus suplemas käime, on selline, et ainult paar meetrit on madalat osa ja siis lähebki kohe sügavaks. Aga meie tüdrukud oskavad enam-vähem titest saati hästi ujuda, sest käisid selles lasteaias, kus on bassein ja ujumistunnid. Nendega on hea julge vee ääres käia, ma ise ei ujugi nii hästi.
Täna tuleb isale appi väike poeg oma daamiga. Veranda on selles järgus, et järgmine töö on põranda valamine, täna nad teevad selleks ettevalmistusi – vaja betooni alla vedida kõik õuel vedelevad kivid ja kuuris kivistunud segukotid. Mrt läks just üle tee metallitöökotta, sest avastas, et kärul on miski keevis lahti. Me polegi nendega varem suhelnud, kuigi metallitöökoda otse oma akna all on ju igati kasulik naaber.
Puhkus kestab 😀