Ühed lugud

 Äge, onju? Sain viimaks kätte oma kauaoodatud sünnipäevakingi. Esimesed zoodles´id on ka tehtud ja ongi see täpselt nii vinge vänta nagu lugenud olen. Väikese suvikõrvitsa võtsin oma peenrast, neid noori pehmeid vilju on eriti lihtne spagettideks vändata. Zoodles saab söömiseks küpseks sedasi, et tuleb neile keev vesi peale valada ja lasta sedasi paar minutit seista, siis natuke soola ka ja ongi olemas.

Kuna Amazon seda aparaati Eestisse ei saada, siis minu oma on tellitud ebay-st. Lihtsa plastmassjubina kohta ausalt üteldes päris kallis, aga loodetavasti tasub see ost kuhjaga ära.

 Tõesti-tõesti, kuidas pildistada pasteeti ühel tööpäeva õhtul, kui oled niigi et väsinud ja tegemist on palju. Õige vastus on, et nutitelefoniga. Mu nuppudega Nokia ütles lõplikult üles, polnud tast erilist kasu, sest rohkem aega otsustas see olla välja lülitatud kui töös, sellepärast olin sunnitud võtma uue telefoni. Ostma ei pidanud, sest mehe ja lapse vana nutikas seisis niisama. Tere tulemast kaasaega, naine!

Aga pasteet tuli jube hea, kohe nii njämma, et pistsin seda otse kausist supilusikaga. Hoogsa maiustamise tulemusena kujuneski sellest mu õhtusöök, sest kõht läks ootamatult täis.

Pasteet on ühest pakist broilerimaksast (mul oli 732 g see), 200 g võist, paarist väikesest värskest sibulast ja suurest küüslauguküünest, soola ja musta terapipart maitseks. Praadisin maksatükid pannil või sees küpseks, aga mitte pruuniks, maitsestasin pipra ja soolaga, poole praadimise pealt lisasin peeneks hakitud küüslaugu. Või sulatasin mikrolaineahjus. Lasin kõik jämeda kraami läbi klassikalise vanakooli hakklihamasina, kõigepealt sibulad ja siis maksa. Kogu kupatuse segasin kokku ja oi kui hea sai! Sööme pasteeti seemnekrõbekate peal.

Nii lihtsat sööki võiks ju ometigi tihemini teha.