Ühed lugud

Kuna meie ei vea oma aiasodi metsa alla nagu kõik ülejäänud naabrid (vallavalitsuse valukoht, hetkel FB-s aktuaalne), on meil aianurgas lausa kaks kompostihunnikut. Need mullamäed andsid meile tänavu võimsa kõrvitsasaagi. Kokku tuli vist 12 isendit, millest pooled on tõeliselt suured jumakad, mina neid igatahes tõsta ei jaksa.

Kõige väiksemast kõrvitsast tegin täna õhtusööki, poolest pallist sain kõrvitsa-hakklihavormi ja suure koogi.

 Lisaks kõrvitsale on siin sees porrulaugud (ükspäev oma peenrast leidsin), sibulad, hakkliha, must pipar, sool, feta, kõik see kama on üle valatud rõõsa koorega, milles kaks muna lahti klopitud. Küpseb selline asi 220 kraadiga umbes 40 minutit. Varem küpsetasin kõrvitsavormi vist ainult pool tundi, siis jäid kõrvitsad natuke krõmpsud ja meenutasid väga kartulit. Lõikan kõrvitsad liistakuteks, siis polegi tegelt eriti kaua küpsetada vaja.

Proovisin üht retseptivaba kooki ka teha. Täpseid koguseid ei oskagi anda, sest algul mõõtsin ja hiljem segasin üht-teist juurde, et poleks nii vedel tainas. Aga umbes selline ta on, et hull hunnik riivitud kõrvitsat (köögikombaini moll oli pilgeni täis), 5 muna, 7 spl erütritooli, 2,5 dl mandlijahu, 1 dl psülliumi, 1 või rohkem dl pofiberit, 3 spl küpsetuspulbrit, umbes 50 grammi võid, ühe sidruni riivitud koor ja poole sidruni mahl. Peale puistasin natuke kaneeli ja küpsetasin 180 kraadiga 1 tund.

 Väga maitsev tuli, muide, ja isegi peaaegu tervenisti läbiküpsenud, ihhiii. Kõrvitsas oli hirmus palju vett, sellepärast on kook ka natuke vesine, päris keskelt justkui isegi veidi toores, aga siiski väga ok ja kergesti lõigatav ühe retseptivaba koogi kohta. Teinekord peaks katsetama nii, et pigistaks riivitud kõrvitsast suurema vee välja, siis jääks vast rohkem saiane ja vähem kõrvitsavormine. Aga mulle väga meeldib, soojalt süües maitses mõnus, aga küllap homme on veel parem kui maitsed koogi sees natuke laagerdavad.

Kõrvits on mu meelest sama maitsetu köögivili nagu kartul, neil polegi õieti mingit vahet, aga kaalulangetajale üks tänuväärsemaid vilju. Kartulit me siin ju nüüdselajal ei tarvita. Suvel, kui esimesest kõrvitsast ahjuvormi tegin, oleks lapse võinud vabalt ära petta ja uskuma panna, et ta krõmpsu kartulivormi sööb. Ja mõtle kui lihtne on kõrvitsaid kasvatada! Meil oli kolm kõrvitsataime, mille ise seemnest hakkama panin ja kasvasid need musta kilega kaetud kompostihunnikutel, kilesse tegime parajalt nii väikesed augud, et taime sisse sai istutada ja algul mahtus ka kastma, hiljem enam mitte, sest varred läksid jämedaks ja täitsid terve augu. Kile hoidis niiskust ja hiljem polnud enam kasta vajagi. Väga efektne nägi meie saunatagune tänavu suvel välja kui nii kompostihunnikud kui nende ümbrus ja osalt isegi pesunööride alune pind oli uhkete kõrvitsaväätidega kaetud, lopsakad lehed laiutasid igal pool. Mulle me kõrvitsate kiire kasvamine meenutas lapsepõlves nähtud Jaapani multikat Jack Imedemaal, kus oad müstilise kiiruse ja kaunidusega taevasse kasvasid. Meenutasin seda filmi õhtul köögis kõrvitsat tükeldades. Ma ise filmi sisu üldse ei mäleta, ainult too ubade hoogne kasvamine on mällu sööbinud, aga üks lapse sõber, kes parajasti samas kõrval võileiba sõi, jutustas mulle tolle ubadeloo põhjalikult ära. Imestasin, et ta mu lapsepõlve multikat üldse näinud on ja itsitasin, et olen alati arvanud, et inimesed, kes mäletavad sarnaseid filme ja telesaateid ja värke, on ühest põlvkonnast. Poiss on 16, ma olen 51. Nali 🙂