Archive for detsember, 2025

Esimene jõulupüha

Neljapäev, detsember 25th, 2025

Esimest korda kogu selle paarikümne aasta jooksul, mil meil saarel suvila on olnud, tulime jõululaupäevaks siia. Tavaliselt tulevad sel päeval lapsed meie juurde ja oleme perega koos, aga seekord on kõik mööda ilma laiali ja jäime täitsa omaette. Siin on nii vaikne, et ma näiteks tegin täna öösel oma unerekordi – magasin ühtejutti 10 tundi. Mu igaöine uni on nii umbes 7 tundi pikk, aga vahel on nats unehäireid ja siis võin ka ainult paar tundi magada. Öö vastu eilset oligi selline ja mul pole vähimatki aimu, miks ma uinuda ei suutnud. Olime päeval käinud Mrt ema juures ja ma ei tea, kas sai suhtlemist liialt palju või mis, kohvi ma igatahes peale lõunat üldse ei joonud (see enamasti mind öösel üleval hoiab). Võibolla lõi tükk torti vere keema, ei mina tea, igatahes olin eelmisel ööl vaid paar tundi maganud ja eks see ka aitas kaasa, et suutsin suvila vaikuses 10-tunnise une teha.

Jõululaupäeval panime küünlad nii Haapsalu kui Metsküla kalmistule (Raplas ja Kullamaal käisime eelmisel päeval). Haapsalus olid platsid jälle paksult okkaid täis, seal pidime natuke ka koristama. Metskülas tegime peatuse mööda sõites ja viisime ühe küünla ka vanavanaema hauale. Ja mis me siis veel tegime? Otsisin juba suvel Naima õe Endla hauda, aga kuna kivi oli jälle kummuli kukkunud, siis ei teadnud, kas see, mille leidsin, oli õige. Nüüd Mrt laenas matust ootava platsi äärest labida ja kangutasime kivi püsti – oligi õige plats, mida otsinud olin. Naima õde sündis ja suri 1934. aastal ja samal aastal on sinna platsile maetud ka kaks vanainimest. Ju see mingi haigus oli, mis nad viis. Ei mäleta, et Ida oleks kunagi rääkinud, et ühe lapse kaotas, ma sellest hauast teadsin, sest Valmar kord mulle rääkis, et käis ka samamoodi kivi püsti panemas. Peaksime seal ühe korra kivi sättimise põhjalikumalt ette võtma ja platsi rohkem korda tegema, et kestaks. Eks ta nii kaua kestab, kui keegi veel mäletab.

Oleksime võinud küünla panna ka tädi Selma hauale ja Naima õe hauale või Miina ja Reedu hauale, aga me üldse ei mõelnud enne, et veel surnuaeda läheme, see üks küünal oli meil lihtsalt pakist üle jäänud. Ja tegelt, kui siin hakata sugulaste haudadele küünlaid panema, peaksime poe neist tühjaks ostma ja terve surnuaia üle valgustama, sest igal teisel platsil siin on mõne sugulase nimi. Hiiuväin, Hioväin, Tatter, Sagur, Sagor … Metsküla kalmistul leiab vaevu platsi, kus pole mõni tuttav nimi, mida kasvõi ainult ema juttudest mäletan.

Kalmistult üks pilt ka, mille kohta Ruth ütles, et me oleme nagu Kreeka Kõrvitsad 😀

Jõuluõhtu oli teistmoodi kui tavaliselt ka selle poolest, et mingit suurt söögi vaaritamist me ei teinud ja piirdusime õhtul keedukartuli, heeringa, rohelise sibula ja hapukoorega. Jummel, kui hea see oli!

Pildil kartulid alles keevad. Kartul pole üldse me igapäevane toit, seda söömegi enamasti ainult pidupäeval. Eile Lidlist ostetud kollane pestud kartul osutus eriliselt maitsvaks.

Muidugi me tegime jõululaupäeval ka sauna ja tegime ka täna ja teeme tegelt igal päeval, mille suvilas veedame.

Jõulu esimene püha algas mõnusalt pika kohvitamisega. Kell kümme läksime metsa tegema ja lõpetasime alles kella kolme-nelja paiku. Vahepeal tegime küll ka ühed kohvid, aga rassisime tööd teha söömata ja me “hommikusöök” toimuski siis alles kell neli. Viis-kuus tundi füüsilist tööd võttis kere päris tudisema kohe. Mrt võttis maha kaks suurt haaba, millest üks oli vähemalt 23 meetrit kõrge. Mees saagis ja ma vedasin kalameeste kelguga pakke metsast välja. Kelgutada oleks muidugi üksjagu lihtsam, kui maas oleks lumi, aga häda pärast kärab sammal kah. Ega ma üle nelja paku korraga vedada ei jaksanudki ja seda ka nii, et sisuliselt rakendasin ennast kelgu ette nagu hobuse. Viimased pakud vedas mees metsast välja, ma vedasin nii kaua oksi lõkkesse. No ja siis mees lõhkus pakud halgudeks (ja ma ka mõne tegin) ja ladusin kõik riitadesse. Ii-dee-aalne päev!

Kui teise samasuguse metsapäeva veel teeks, olekski ühe talve küttepuud jälle olemas. Meil on tegelikult all metsas üks pakuvirn varasemast metsateost ka välja vedamata, aga selle ümber on vesi, mis pole eriti laevatatav. Kui tuleks külma nii palju, et metsaalune jäässe läheks, saaksime need puud ka ükskord kätte.

Võtame praegu puid maha maja lähedalt, siit samast peldiku tagant, sest need liiga vanad ja suured on ja ma juba mitu aastat vingun, et kõrged puud varjavad õhtupäikese ära. Lisaks haabadele peaks siit maha võtma päris mitu mändi, aga ei oska kujutleda, millal ükskord nendeni jõuame üldse. Me suvemaja õuele paistab heasti hommikupäike ja suvel kuhugi maani ka keskpäevapäike, aga see kaob üsna ruttu metsa taha ära ja siis läheb meil õuel jahedaks. Armastan päikest ja soojust.

Sooja oli meil täna 4-5 kraadi ja õnneks vihma ei tulnud üldse. Kuna päike loojus juba kell 15:40, siis ega kauem kui kella neljani polnudki tore õues töötada. Aga “lihad” on meil nüüd täielikult haiged. Natuke oma vanu konte saunalaval pehmitasime, aga eks homme ole näha, kas madratsi pealt püsti ka saame.

Külas on väga vaikne, justkui oleks kõik siin aastaringselt elavad pered pühadeks minema sõitnud. Ju nad on toas, tuled on akendes, kesse segane siis jõulupühade ajal õues üldse midagi teha võtab. Me oleme siin praegu ainsad rahurikkujad, aga me vabanduseks sobib hästi asjaolu, et naabrid on kaugel. Autoliiklust on maanteel olnud täna oluliselt rohkem kui tavaliselt, mingit uhamist ikka on.

Nüüd juba istubki mees jälle arvutis ja vehkleb oma andmetega. Puhkepäev ikkagi.

Tegemisi

Pühapäev, detsember 21st, 2025

Lõppev nädal on olnud päris pöörane. Kuna uuel aastal algavad meil koolis mitmed uued kursused, olen pidanud tegelema uute õppe- ja kursusekavadega, mille kinnitamisele saatmisega on kiire. Kuna kursused muutuvad, pean ümber tegema mitu moodulit ka kodulehel. No ja siis veel sellised igapäevased abistused, mida nagunii kogu aeg teen. Ehk et hoo ja hoobi vahet pole, hommikust õhtuni käib üks vehkimine. Aga mulle meeldibki nii. Kõige väsitavam on, kui tööpäevadel eriti midagi teha pole ja peab niisama passima.

Võtsin endale ka ühe vabatahtliku töö ehk et tegelikult meeldiva ajaviitmise – aitasin ühel organisatsioonil andmeanalüüsi teha. Sekkusin, kuna nende eelmise uuringu tulemuste aruanne nägi kohutav välja, no see oli nagu selline ärge-seda-järele-tehke näidis, mida saaksin loengutes kasutada. Seal oli tõesti kõik valesti. Pakkusin oma abi, mis võeti rõõmuga vastu ja viimaks kästi ikkagi ka arve esitada, mida eile tegingi. Andmeanalüüs on mul rohkem nagu stressimaandus või nii, kudumise asemel, ma selle töö eest üldse ei plaaninud tasu saada, aga kui nii siis nii.

Tegelikult on lõppeva nädala suurim uudis see, et Mrt esimene täispikk artikkel võeti konverentsile vastu ja nüüd siis ootabki ees kevadel Kairosse sõit. See on nii suur asi ühele alles alustanud doktorandile, et mees jagas rõõmu ka FB-s aga ega seal keegi vist aru ei saanud, mida ta hõiskab. Igatahes oli siin majas rõõmupisaraid näha. Nüüd ta juba töötabki oma järgmise artikliga, mis ka on konverentsiartikkel ja vot seda ma väga tahaks, et tal läbi läheks, sest siis saan ennast mehega Madridi kaasa smuugeldada.

Sel nädalal olid mul tudengitega arvestused ja ükskõik kui palju ma ka ei lootnud ja pingutanud, ikka leidus üks, kes kukkus läbi. Või no mida mina siin pingutan, eks, tudeng peab ise õppima. Ma ei tea, kes ta kodutööd ära tegi, sest nendega ta sai väga hästi hakkama ja siis tuleb arvestusele nii nagu poleks üldse mitte midagi õppinud. Homme saab ta uue võimaluse. Üks õpilane jäi mul veel ka jaanuari, mis on võrdlemisi tüütu, sest lootsin detsembris hinnetelehe ära kinnitada.

Ma tegelikult ei peaks üldse järgmisel kahel nädalal töötama. Meile isegi tungivalt soovitati mitte töötada. Aga ma ei saa kahjuks kõiki töid uude aastasse lükata. Eks ma mingeid poolikuid tööpäevi teen ja kujutlen, et ega tegelikult ei pea.

Vinnasime täna Mrt-ga veranda teepoolsetele akendele kardinad ette ja nautisime seal soojuskiirguri all päevavalguses lugemist. Veranda seinad on soojustatud, aga lagi mitte ja tegelikult on isegi katuseräästad kinni ehitamata, sealt käisid suvel linnud sisse. Gaasiga töötava soojuskiirguri ostis mees täna Bauhofist, sest seal oli suur soodukas ja ta ammu juba on tahtnud soojendajat soetada. See asjandus on terrassi soojendaja tegelt, aga kuna meil veranda on sama hõre kui teise mehe terrass ja lagi isegi kõrgemal kui terrassi lagi, leidsime, et võib sellega väheke kinnisemas ruumis ka kütta küll. Oli väga mõnus, ma ütlen. Tuli tunne, et kevad ei ole enam kaugel. Kell 15:30 läks päike looja ja hämarus ajas meid tuppa.

Meil on aias lumililled ka juba kenasti tärganud, päris pikalt maast väljas.

Enne olid need viis kardinat kaheksa akna ees, nüüd katavad ainult viite akent, sest ma krussitasin nad rohkem kokku, et paremini vaadet varjaks. Panimegi kardinad ette ajutiselt sellepärast, et tänavalt ei saaks sisse vaadata, hoovipoolsed aknad jäid kardinata. Ükskord, kui veranda valmis ehitatud, pean uued kardinad ostma kõigile akendele, sest need vanad on üksjagu räsida saanud. Aga ehituse ajaks käravad küll.

Pildil on soojendaja veel pakendist välja võtmata, Mrt hiljem rebis selle valge kile ära, mis allosa katab.

Nädal tagasi olid lapsed Haapsalus ja tähistasime jõulu, sest mõned meist on jõululaupäeval Eestist ära. Kinkisime kõigile lapselastele uisud, jääb siis loota, et ikka natuke jääd ka kuskil talve jooksul leidub.

Jõudsime sel nädalal ka kontserdile, kuulasime Paul Neitsovi Jõuluteraapiat Nõmme Rahu kirikus. No oli see alles vinge! Mrt pildistas kena keskkonda enne kontserdi algust.

Ja lõpetuseks üks kena vanainimeste pilt pühadeaegsest Tallinnast, mina oma prohvessoriga 😀

Veits kultuuri

Esmaspäev, detsember 8th, 2025

Eelmisel nädalal vehkisin nii palju tööd teha, et tekkis flow ja aeg läks lennates. Meil olid neljapäevaks teatripiletid ja Mrt-l oli samal päeval kool, aga me elame niisugusel ääremaal, kus rongid ei liigu ja bussiajad polnud tolleks päevaks mõistlikud, kahe autoga jällegi tundus tobe nii kaugele teatrisse minna, mistap ei suutnud ma kuidagi me logistikat paika panna. Mul on ju vaja kogu aeg töötada ja kuskil ülikooli koridori nurgas töötamist ei saa ma endale lubada. Polnud ka tahtmist öösel teatrist koju sõitma hakata. Sai siis nii, et bronnisin hotelli kolmapäevast reedeni. Kolmapäeva õhtul laekusime hotelli ja reede varahommikul sõitsime kodulinna tagasi, sest tööpäev. Olime askeetlikus Hestia Seaportis, kust mees jalutas neljapäeva hommikul oma loengutesse ja ma veetsin viljaka tööpäeva hotellitoas. Väga viljaka tööpäeva. Kiire lõuna sain teha Kochi Aidas, mis on pmst hotelli kõrval.

Oleksin tahtnud Rotermannis ja vanalinnas kooserdada, aga aega selleks ei jäänud minutitki. Kolmapäeva õhtul jõudsime ainult Kochi Aita sööma, neljapäeval peale töö- ja koolipäeva jalutasime küll jah läbi Rotermanni kvartali teatrisse, aga kui sealt tulime, oli juba öö. Mul õnnestus sügisel Lehman Brothersile näpud taha saada. Ainsad saadavad piletid, mille sain ära krabada, olid kolmandal rõdul, aga kuna kohad olid esireas, siis oli kõik (enam-vähem) siiski näha ja kuulda. Tükk on tõesti hea, eriti selle teine vaatus, aga ma kritiseeriks siiski etenduse pikkust. Minu arvates näitab head taset see, kui suudetakse oma sõnum võimalikult lühidalt ära öelda ja poleks üldse vaja inimesi üle nelja tunni teatrisaalis kinni hoida. Ma oleks tahtnud lausa kääridega mingeid juppe etendusel vahelt ära lõigata, sest need olid liiga pikaks venitatud ega andnud tervikule mitte midagi juurde. Sain aru küll, et mingi stseen oli pikemaks venitatud, et rahvast kauem naerutada, aga no polnuks vaja. Mõtlesin näitlejate peale, et kuidas nemad küll jaksavad, no nii raske töö lihtsalt. Võigemast ja Kangur teevad selles tükis superrollid, Malmsten võiks oma diktsiooniga tööd teha, sest no mida paganat sa pudistad nii, et sõnadest aru ei saa! Mulle eriti imponeeris etenduse muusikaline taust, aga kahjuks just Malmsteni tekst läks osalt ka sellepärast kaotsi, et pillihelide vahelt lihtsalt ei kuulnud selgelt.

Kas mäletate, et vanasti olid filmid ja teatritükid max 1,5 tundi pikad? Teatritükk võis küll kesta ka kaks tundi, ühe vaheajaga, aga filmid naljalt üle 1,5 tunni ei läinud. Nüüd, kui tehnilised võimalused on niivõrd palju paranenud, on filmid hakanud venima kolme-nelja tunnini. Iga kord, kui miskit nii pikka teost vaatan, mõtlen, et okei, ma saan ju aru küll, et režissöör ei raatsinud midagi välja jätta, aga kuskil taustal on ju ka mingid toimetajad, kes võiksid veits kääridega raksutada. A nad ei raatsi ja lihtrahvas kannatab 😀

Variant on jätta osa kultuuri lihtviisiliselt tarbimata. Olemegi Mrt-ga sel aastal vist ainult kaks korda teatris käinud, peamiselt küll sellepärast, et igasugust värki ei ole huvi vaadata ja heale tükile pole võimalik pileteid saada. Kuna mõlemad etendused olid pikad, siis tarbisime ikkagi 7,5 tundi teatrit, mida polegi nii vähe, kui oled hõivatud inimene ja elad suurtest linnadest kaugel.

Kuna me pole mitte ainsad hõivatud isikud siin pesakonnas, siis toimub meie perekonna jõululõuna juba kuu keskel. No ei leia ühtegi muud ühist vaba päeva.

Mrt sõitis täna hommikul juba kell neli kodust minema, et jõuda varahommikusele lennukile, mis ta Leetu viis. Seal on tal doktorantide talvekool. Muidu üldiselt on mees oma õpingutega sellise hoogsa stardi teinud, et üks juhendaja imestas, et ei tea, mida mehel üldse doktorantuuris kõik need neli aastat teha on. Mrt on juba ka esimese pikema artikli ära esitanud. Vastust veel pole, st ei tea, kas artikkel vastu võetakse, aga kui võetakse, siis peab ta minema Kairosse konverentsile. A ja oma esimese konverentsi postri, mille originaali Hollandis rongi unustas, ta lasi nüüd uuesti trükkida, et saaks talvekooli kaasa võtta.

Doktoriõpingud tunduvad palju mõnusamad kui bakad ja magistrid. Mrt praegu võtab ainult kahte ainet, kokku 12 EAP, aga põhiaur läheb oma uuringuteemale ja artiklite kirjutamisele. Vahepeal on küll tähtajad kuklas tagumas ja kõik õhtud ja nädalavahetused veedab mees arvutis oma asja pusides, aga muidu üldiselt tundub ülimõnus tegeleda pühendunult teemaga, mille oled ise valinud, sest huvitab.

Minu ainus põhjalikum õppimine on olnud prantsuse keel. Kus mujal kui Duolingos, eks ole, aga ma tiksutasin kenasti sedasi terve aasta õppida, et ikka iga päev natuke. Aasta jooksul vist ainult üks või kaks päeva jäid kogemata vahele, aga see-eest nämmutasin ma seal äpis prantsust õppida peaaegu kuu aega kauem kui üks aasta. Kas ma oskan nüüd rääkida? Mkm. Aga übertore on nt prantsuskeelset filmi vaadates jutukatketest aru saada ja osata lugeda mõnd internetis juhuslikult ette hüpanud teksti. Nädalavahetustel võtan nüüd mõnikord kätte vana hea õpiku ja uurin grammatikat või loen lühijuttude raamatust lugusid. Midagi ikka.

Over and out.