Tõin kolmapäeval kontoris tööl käies plekitöökojast ära meie korstnapleki või noh, tegelikult mitte meie… Vaatasin juba plekil järel käies, et kuidagi suur nagu. Mees mõõtis korstnapitsi külje ära ja võttis teadmiseks, et see on 54 cm, aga kui plekitöökotta jõudis, siis tellis pleki küljepikkusega 64 cm. Ma nüüd ei saagi näidata, et plekk on korstna otsa kinnitatud, sest see kate tuleb tellida uus. Eksitus ehk 50 eurot kooliraha on muidu selline:
Korsten jäi, niisiis, sel nädalavahetusel lõpetamata. Teine töö, mille mees tahtis kindlasti enne külmade tulekut valmis saada, oli maja lõunapoolne katuseserv. Sel jäid enne mehe haigust roovitised parajaks lõikamata ja üks plekk ka panemata. Katuseserva lõpetas Mrt eile ära ja kohendas veidi kenamaks ka ajutist harjaplekki.
Üks kiire töö enne suuremat sügist on veel veranda ustele varikatuste ehitamine. Ustel on garantii viis aastat ja see kehtib ainult juhul, kui neid varikatused kaitsevad. Mitte et me ise ei tahaks neid vihma eest varjata, ikka tahame. Mees peab välja mõtlema mingid ajutised katusekonstruktsioonid, sest maha tuleb need nagunii uuesti võtta, kui läheb fassaadi katmiseks. Veranda akendel ei ole praegu ka vahtu vahel, seda ei saa enne panna, kui aknad on liigutatud sama palju väljapoole nagu uksed on. Umbes sellisele kaugusele nad peavad siis jääma, et kui laudis peale panna, on kõik ühel joonel.
Ilmad on praegu ilusad suvised ja vbla ei tule paaril nädalal üldse eriti vihma, siiski ei võta mees enam sel aastal katuse ehitamist ette, sest järjestikuseid vabu päevi ei ole rohkem kui maksimaalselt kaks nädala kohta. Paari päevaga ei jõua isegi vana katusekatet (loe: katteid) maha võtta. Katusetöö tuleks teha järjest, et mitte lasta vahepeal vihmal majja sadada. Praegu on katus sellises seisus, et enam pööningul ämbritega majandama ei pea, lekkiv osa on uue katte all ja veel alles olev vana katus peab kenasti vihma. Kannatab järgmise suveni küll.
Üks pakilisem töö on hoopis veranda põranda soojustamine. Sinna läheb kile niiskustõkkeks, siis kahte sorti peno ja kõige peale puitkiudplaat. Kui need kõik pandud, saame õuest katuseplekid varju alla tuua ja õue korda teha. Ma tegelikult ükspäev juba väljas koristasin – lohistasin segumasina maja seina äärde, tassisin veranda seina äärde kraavi kogu üle jäänud liivahunniku, viskasin liiva all olnud koormakatte prügikasti ja lükkasin laiali ka viimase järele jäänud killustiku. Lauahunnikut liigutasin ka veidi terrassi poole, et mõlemad autod korraga hoovis parkima mahuksid.
Ilmad on tõesti praegu uskumatult kenad päikeselised. Eile ma osa aega lihtsalt peesitasin terrassil, aga enne tegin ära kaks suuremat tööd – pelargoonid istutasin ümber puhtaks pestud pottidesse ja tõin need tuppa talvituma ja naabrinaisele korjasin neli kasti õunu. Naabrinaisega on see värk, et tal oli puusaliigese operatsioon ja ta taastub pealinnas poja juures oktoobri lõpuni. Muidu ta ikka korjab oma talveõunad alati ise ära, tal on hea õunu hoida jahedas esikus, aga sel aastal ta pole saagi korjamise ajal üldse koduski. Ütlesin ükspäev naabrimehele, kes on siin üüriline ja naabrinaisele linna posti viib ja ta majapidamisel silma peal hoiab, et kle korjame õunad ära. A naabrimees teatas, et tema ei viitsi. Ta pole vahepeal, kui majaomanik ära on, viitsinud isegi muru niita ja lasi aia suht heinamaaks. Kuna mina viitsisin, siis otsis naabrimees mulle vähemalt kastid välja ja pani pärast õunakastid ka naabrinaise esikusse ära. Hiljem õhtul tal oli tibi külas, kes aitas veel õunu korjata (ilmselt talle endale) ja õunapuude aluseid koristada ja siis ta tõesti niitis ka üle mitme aja.
Naabrinaise aias on nii jämedad õunapuud, et nimetan neid tsaariaegseteks. Tüve läbimõõt vähemalt pool meetrit. Üle saja aasta vanad on need kindlasti. Suht suured ja risuräsud ja ma ei teagi, mis sordid seal kasvavad. Üks üleni punane õun on igatahes talvesort, need on järelvalmivad ja kannatavad säilitada vaat et kevadeni. Aga teine õun on tal vist mingi sügissort, mis küpsest peast meenutas pirnõuna, aga kõik päris küpsed ei olnud, ilmselt mingid sügisõunad ikkagi. Punaseid sai kolm kasti ja neid teisi üks. Ma kaste väga täis ei pannud, et õhk paremini vahelt läbi käiks. Naabrinaisel on head suured plastmasskastid õunte hoidmiseks.
Kuna naabrinaine on ära, on tema kasside toitmine ka üürilise kohustus, aga kuna ta käib vahepeal koolis ja on mitu päeva jutti kodust ära, siis toidame neid miisusid ise ka. Kassid elavad nagunii kogu aeg meie aias, siin on parem valik pikutamiskohti. Oleme neile andnud hakkliha ja kassikrõbinaid. Kusjuures kassid on läinud nii julgeks, et üks juba lubab ennast paitada ja sügada.
Panime enne kassidele toidu karpidega kasvuhoonesse, aga varesed on nii jultunuks läinud, et juba käivad seal ka miisude sööki hävitamas, sellepärast toidame kasse väikeste portsudega paar korda päevas. Kusjuures naabrimees annab neile ka iga päev maksa ja krubulaid, aga ikka nad norivad meie käest ka. Triibik tuleb kohe, kui uksest välja läheme, meie juurde näuguma ja kitub ära, et keegi talle süüa andnud pole. Tegelikult muidugi on, aga ta on permanentselt näljane. Ma küll olen talle mitmel korral öelnud, et püüdku hiiri ja seda ta vahepeal ka teeb, aga ikka tuleb igal võimalusel süüa norima.
Korjasin eile ära suuremad suvikõrvitsad, osad jäid veel kasvama. Oleme siin juba rohkem kui kuu aega järjest igapäevaselt oma aia viinamarju puginud ja nüüd viimaks need hakkavad otsa lõppema. Meil on kaks sorti viinamarju, millest üks on väike sinine mari ja hea magus, see põõsas oli meil tänavu nii täis, et sinetas. Superhea maitsega marjad. Teine sort on kollane ja magus küll, aga nende vürtsikas maitse mulle ei meeldi. Praegu nopin iga päev mõne marja ka kollase vaarika pealt, neid tuleb aina juurde. Leidsin isegi ühe suure punase vaarika. Kasvuhoones on veel paar kurki ja õues on rohelisi tomateid. Õuetomatid tänavu hästi ei kasvanud, kippusid mädanema ilmselt liigse vihma tõttu. Selline kummaline suvi oli. Kevadel istutatud ebaküdoonia andis ainult ühe vilja.
Kuna meie tänav on remondis, on siin uskumatult vaikne. Nii vaikset tänavat ei saa me siin kogeda ilmselt enam enam ühelgi teisel aastal. Jah, siin on praegu kole sopaauk ja mitte kunagi ei tea, kas jalgsi linna poolt tulles üle tee ka koju pääseb, aga lihtsalt imeline on siin elada, kui autod permanentselt majast mööda ei kihuta. Tööpäeviti muidugi on teemasinate müra, aga alates kella viiest on siiski vaikus.
Olen olnud kolm nädalat ravidieedil. Mitte kaalu langetamiseks, vaid selleks, et mu organismis ei oleks joodi. Mu toidulaud on selle tõttu olnud nii vaeneke, et hakkasin isegi pärmitaignaga liha- ja seenepirukaid ja kaneelirulli küpsetama. Pärmitainas koosneb ainult jahust, veest ja pärmist. Küpsetan niukseid rõngaid:
Süüa võin ainult liha ja köögivilja ja mõnda teravilja, aga köögiviljast ka kõike ei tohi, no näiteks isegi kapsas on keelatud. Null piimatoodet, null kala, null valmistoitu. Ükspäev vaatasin poes ringi ja tõdesid, et ma ei või pmst mitte midagi süüa, mida siin müüakse. Hullult tüütu, aga olen sellest dieedist rangelt kinni pidanud. Sest homme lähen neelama radioloogilise joodi kapslit ja see ravi ei mõju, kui enne pole olnud joodivabal dieedil. Ja ma ei taha seda teist korda läbi elada.
Homsest alates, kuna olen radioaktiivne, pean olema peaaegu kuu aega karantiinis. Esimesed kümme päeva on eriti range isoleerimine – tööle minna ei tohi, mehega samas voodis magada ega ta lähedal viibidagi ei tohi. Oma pesu pean pesema eraldi, mitu korda päevas pean käima duši all ja peale vetsus käimist pean kolm korda vett tõmbama. Mineraalvett pean endale sisse kaanima nagu maiteamis. Loodan, et enesetunne lubab vähemalt töötada, aga kui ei, siis lasen ennast haiguslehele kirjutada. See on kilpnäärme ületalitluse ravi, mille tulemus võiks olla see, et ületalitsusest saan lahti, aga enamasti asendub see siis alatalitlusega. See viimane on vähemalt tablettidega kontrolli all hoitav.
