Sel nädalal on mul olnud päris raske tööle keskenduda, sest töömehed müristavad aina otse mu töölaua juures akna taga, maja väriseb, kõik kliriseb ja müriseb. Arvasin, et suure kopa tekitatud vibra on max, mida tee remont majale teeb, aga ei, eksisin – paar päeva tagasi saabus teerull kildu maha rullima ja vot see on alles maavärin. Olen küll üritanud kõik riiulid ja kapipealsed üle vaadata, et miskit meile kaela ei langeks, aga selle peale ma ei tulnud, et köögi külmkapi peal ka vidinad üle vaadata. Köök on hoovi pool, täiesti teisel pool maja ja ometigi värises terve maja sedavõrd, et külmiku otsast sadas alla küpsisepurk. See õnneks oli tühi.
Kui teerull me akna taga toimetas, pidin töölaua tagant ära minema, sest vibratsioon oli nii tugev, et hakkas südame rütmi häirima. Aga pole hullu, elame üle. Võibolla juba novembris, aga hiljemalt detsembris pannakse asfalt maha ja saabki mööda kõik ebamugavus. Juba on asfaldialune kild paigas ja reedel kooriti maja seina äärest mulda ära, et saaks sinna kõnnitee ehitada. Ma korra pildistasin ka seda värki.
Mulle palju meeldib see, et kõnnitee tuleb majani välja, ei jäeta mingit mururiba, mida niitma peaksin. Meil on majanurga juures suur elektrikapp, mis oli hoovi poole viltu vajunud – selle lükkasid töömehed sirgeks ilma, et oleksin pidanud neile ütlema minema. Hea, kui märgatakse.
Nädala lõpupoole toimus kaevamine ka meie aias, veranda nurga juurde veeti optilise kaabli jaoks kõri. Kaabel tuleb Aia tänavalt uuest kaevust. Poisid kaevasid aias kitsa kraavi labidatega, suutsid isegi lahmaka kõnniteeplaadi üles võtta, et sealt alt kaabel tulla saaks. Õu jäi sellest megalt porine, olen täna üritanud seda puhastada harjaga ja labidaga ja viimaks veel kaks korda lasin voolikust veega üle. Aga ikka vedasime üksjagu pori verandale. Veranda uste ette ostsin ükspäev porivaibad, et liialt mustust sisse ei tassiks.
Kaablikraav tuleb võrkaia alt läbi ja kulgeb roosiheki vahelt diagonaalis maja nurgani. Üks venekeelne poiss kaevas seda, vbla oli ukrainlane, ei ma neist aru saa. Igatahes ta suutis ka eesti keeles suhelda. Käisin vahepeal küsimas, ega ta juhuslikult kaevates maa seest midagi huvitavat ei leidnud.
Pildil olev oranž asi on optilise kaabli kõri, mustadest kaablitest tuleb meie ja naabrite elekter. Kui fassaadi katma hakkame, tuleb parajalt nuputamist sellega, kuidas kõik see kaablimajandus kenasti ära peita. Kuna neid on palju ja need ka päris jämedad on ja üleval seina peal on veel mingi nõme plastist karp, ei mahu kaablid lihtsalt mingi spets katte alla. Peame vbla vasakul nurgas tekitama mingi laudadest kasti või noh, ma ei teagi, kuidas seda nimetada. Mingi väheke eenduv osa sinna igatahes tuleb. Kaableid seina sisse peita ei saanud, need peaksid olema kuidagimoodi ka ligipääsetavad. Kaableid on palju sellepärast, et kõrvalkorterite elekter läheb ka siit üles ja läbi meie pööningu. Samamoodi hakkab minema optiline kaabel. Aga kui see kõik on ühendatud ja korras, on meil viimaks ka stabiilne internet. Praegu tuleb meile internet välisukse tagant ürgvanadest telefonikaablitest ja mu meelest see on mingi silmamoondus, et sellistest närakatest saab üldse mingi internetilaadne toode läbi tulla.
Täna on meil olnud hullult toimekas laupäev ja oleme jõudnud teha nii palju, et ise ka imestame. Ma hommikul tegin küll ka ühe kõnniringi ja pärast koristasin, küpsetasin, majandasin pesudega ja aitasin nats ehitada, aga mees on terve päev ainult ehitanud. Kõigepealt ta ladus õues lauavirna ringi, tõstis lauad terrassile. Siis liigutas veranda aknad väljapoole, et need oleksid samal maal ustega, siis kunagi need vast laudise suhtes jäävad õigesse kohta. Kui aknad paigas, lendas naine peale – lasin aknavahedele vahtu nii seest kui väljast. Ülemised osad jätsin mehele teha, sest lihtsalt ei ulatunud. Tore töö, aga uskumatu, kuidas vahupüstol tegi käed valusaks. Ja mitte ainult minul, mehel ka, kui ta pärast mu töösabasid likvideeris.
A maitea mis pudel see elektrikapi peal on, töömehed on selle siia jätnud.
Selle asparaaguse ma, muide, lõikasin suvel täiesti maha, aga ta kasvatas uue põõsa. Pildi tegin tegelikult sellepärast, et jäädvustada, kuidas mees laudadega kaitses akende ülaosad. Ta pani lauad kõigi akende kohale ja need on ajutised muidugi, kuni voodrit panema hakkame.
Tänased tööd on olnud enamuses ajakriitilised. Mrt ehitas uste kohale ka ajutised varikatused. Plekki ei hakanud lõikama, tegi puidust ja plaadist.
No ja muidugi käis mees ka katusel, sest sai kätte uue korstnapleki ja pani selle paika. Korstna alumise osa plekid jäid panemata, sest tume taevas ähvardas vihmaga ja Mrt ei tahtnud riskida sellega, et jälle kuskilt vesi tuppa voolab.
Kui väljas pakilised asjad tehtud sai, pani Mrt veranda seintesse villa ja nüüd juba paigaldab ka niiskustõkkekilet. Oleme terrassilt õuemööbli verandale toonud, soojema ilmaga on seal tore kohvitada. Kusjuures uskumatu, kuidas temperatuur läks verandal tubasemaks, ei ole enam päris nagu õues, kui vill seinas. Ülevalt katuseräästast on kõik lahti ja isegi linnud käivad sealt sees.
Kui vill sai pandud, oli väljas veel valge. Nüüd on ühes seinas ka kile pandud ja väljas pime. Mrt lõpetaski tänaseks töö, sest no ausalt, kui palju võib…
Mulle jubetumalt meeldivad sellised laupäevad, kui palju töid saab tehtud.
