Märkasin ehmatusega, et jaanuar hakkab juba läbi saama ja ma pole siia veel ainsatki postitust teinud. Pikema aja peale asju kokku kirjutades juhtub mõistagi see, et ma ei mäleta enam, mida kõike teinud oleme.
Kuu algas noorima lapselapse sünnipäevaga. Lucas juba 4! Kuu aja pärast saab teine mehike juba 8. Aeg lendab ikka nii et.
Vahepeal oli hullult palju lund. Kõik oli väga kaunis ja igahommikused kõnniringid sain lume rookimise vastu välja vahetada, mis oli isegi tore, sest andis lihastele rohkem tööd.
No ja nüüd ma enam ei mäletagi, mida vahepeal tegin. Igatahes kuu keskel elasin viis päeva Rapla-kodus, sest lapsed käisid Londonis ja mina olin kassi hoidja. Nad käisid reisil neljakesi, Ruthi ja Sassu olid ka kambas. Sassule oli see tegelikult juba teine Londoni reis, esimesel korral oli ta ka juba päris suur, ema kõhus kohe-kohe sündimas.
Kass näeb nunnu välja, aga on vahepeal paras pätt. Iga kord kui olen pikema päeva või öö ära olnud, tuleb ta algul miilustama ja nii kui üritan edasi astuda, hüppab jalga kinni. Selle vastu aitab veepritsikas.
Kassihoius olles ei pidanud õnneks lund rookima ega autot hangest välja kraapima, sest suur sula tuli. Oleksin tahtnud jalgsi tööl käia, aga sula tegi kõik teed nii kiilakaks, et autogi vaevu püsis tänavatel, ma poleks oma väravastki ilma kukkumata välja saanud.
Kassihoiu aja sisse jäi ka informaatika õpetamise konverents, kus mehega ära käisime. Tartu on sealsest kodust ikka hulka lähemal kui Haapsalust. Ma olin konverentsil ainult reedel, laupäeva hommikul kimasin juba tagasi, sest kass, eks ole. Oleks enda oma, siis võinuks ta kauemaks üksi jätta, aga teiste nunnukese pärast on ikka nagu vastutus teine. Mrt jäi ka laupäevaks konverentsile ja sai sealt kolleegi autoga tagasi. Konverents oli seekord tegelt nii igav, et ega seal väga midagi kõrva taha panna polnudki. Kõige lemmikum selle tripi juures oli laupäevahommikune turu külastus, hahaa. Mulle hullult meeldib Tartu turg. Tahtsin Antonovkaid osta ja neid me saime hea hunniku palju parema hinnaga kui Tallinnas või Haapsalus pakutakse. Kühveldasime veel igasugu köögivilju ja liha ja olime rahul.
Jaanuarikuusse jäi ka mu tööjuure meeskonnaüritus, käisime bowlingut mängimas. Kaks tundi raskete kuulide näppimist tegi mu sõrmed nii viletsaks, et viimased veeretamised olid peaaegu pisarsilmsed. Kuna olin meeskonnas, siis ei saanud poole pealt jalga ka lasta, elektrooniline punktiarvestus oli halastamatu. Aga tegelt oli tore muidugi.
Tööd on olnud palju – viiel päeval teen põhitööd ja juba mitu nädalat läheb vähemalt üks nädalavahetuse päev loengute ettevalmistusele ja uute õppematerjalide meisterdamisele. Jumal tänatud, et AI on abiks, muidu kuluks mul selle töö peale ka tööpäevade õhtud. Meie tavaline nädalavahetuse rutiin on muidu selline, et mina teen pika kõnni, mees pika jooksu, siis koju jõudes kraamime tube ja kohvitame ja siis töötame kumbki oma arvutis. Tubade kraamimises on meil selline tööjaotus, et mees võtab tolmuimejaga toad üle (täna tegin seda ma, sest mees mässas grilliga) ja klopib väikesed vaibad, ma pesen põrandad ja pühin kappide pealt tolmud. Mees laseb ka vetsupoti pesuvahendiga üle ja ma lähen duši alla nii, et enne, kui ennast pesema hakkan, käin puhastuspastaga üle dušinurga seinad ja põranda. Meil vahepeal oli mingi liiga ilus roosa hästilõhnav puhastusvahend, mis polnud eriline keemia, aga sellega hakkasid seinaplaadid mõnest kohast karedaks minema isegi kui iga nädal puhastasin. Nüüd olen juba paar kuud CIF-iga teinud ja pole seintel enam katlakivi terakestki. Sein peab olema nii puhas, et kui käega üle libistad, siis ongi nii sile nagu oleks täna plaat seina pandud. Meile meeldib nii.
Eile oli ses mõttes teistmoodi nädalavahetuse päev, et peale hommikuringe ja kohvi läksime kohe pealinna. Mehel oli õhtul oma üksuse sünnipäevapidu Kochi Aitades ja ma käisin kinos. Linna läksime varem sellepärast, et jõuaks paarist ostukohast läbi käia. Kõigepealt ostsime Jahipaunast CZ-le ühe lisasalve (relvaga kaasas olnud salvedest üks annab tõrkeid kogu aeg, sellepärast) ja samast ostsime ka Tactical Foodpack´i (ühe inimese kasti). Samasuguse peaks tegelikult ka suvilasse ostma, aga kuna ta palju raha maksab, siis esialgu võtsime ühe. Käisime ka Promos ja kühveldasime sealt igasugu manti tagavaraks, konserve ja prügikotte ja kõiksugu sööki. Me varud on nüüd sellised, et peame kahekesi ka kauem vastu kui ühe nädala, no kui elekter ja kõik äkki ajutiselt kaduma peaksid. Meil on varasemast ka veel pööningul mingeid tule tegemise asju ja küünlaid ja ma ei mäleta isegi, mida.
Kinos käisin Aurorat vaatamas. No mis ma oskan ütelda? Tore, et seda näidati lukssaalis, kus ma polnudki varem käinud ja mis üllatas koduse mugavusega. Samamoodi nagu kodus sain tooli lamaskile lasta, übermõnna pikutus oli.
Pildistasin reklaamide ajal. Olin endale võtnud viimase rea koha nr 2 lootusega, et kesse ikka üksi kinno tuleb ja mu kõrvale koha 1 või 3 ostab, hahaa. See oli viga, edaspidi ma siukest lolli ei tee. Tuli üks paarike, jäi mu ette seisma ja arutasid, et kumb võtab koha 1 ja kumb koha 3. Nad olid saanud viimased piletid, mis kahjuks polnud kõrvuti, sest üks loll mutt oli ennast sinna vahele toppind. Ma kohe kui neid kohti jagamas kuulsin, pakkusin, et kui nad tahavad kõrvuti olla, ma siis istun ise 1. kohale. Muidugi nad tahtsid ja naine tänas mind isegi kaks korda. Oli vist päris üllatunud.
Oleks mul jee seal nende kahe vahel tore olnud istuda eks ole, kujutlesin pärast, mismoodi nad oleks üle minu vestlema hakanud, hahaa. No ega nad vast poleks, aga see mõte tegi mulle nalja. Sain olla kena inimene justkui tasakaalustamaks seda, kui halvasti üks prominentne proua mind enne fuajees kohtles. Ma nime ei ütle, aga ühe välismaalasest ärimehe eestlannast proua suskas mulle väravate juures, et kas jäätegi siia seisma või mõtlete edasi ka minna. Ma olin korraks peatunud teenindaja juures, et küsida, kui mitu minutut enne seansi algust sealt väravast läbi saab, sest mu pilet oli juba kaks korda öelnud, et too ealry. 20 minutit enne filmi algust saab sisse, aga seda infot neil seal väravate juures kuskil ei ole. Igatahes ma sellest peenest prouast, kes osutus üsna matslikuks, ennast häirida ei lasknud, mõtlesin lihtsalt, et küll see issanda loomariik on ikka rikkalik. Nägin teda enne koos abikaasaga kinno tulemas, ta ei näinud õnnelik välja.
Aga see film siis… Algus oli nii veniv, et mõtlesin juba hirmuga, et kas sihukest ma peangi vaatama siin 1 tund ja 50 minutit. Tasapisi said sündmused ekraanil ikkagi nagu hoo üles (a vbla käsipidur jäi peale) ja mina, kes ma olin kinno läinud tolle peategelase pärast, hakkasin kahjatsema, et nii hea näitleja sellises filmis nüüd mängib. Mulle Maarja Johanna Mägi tohutult meeldib ja mu meelest Melhiori filmides on ta potentsiaal igatahes paremini ära kasutatud kui Auroras. A üldiselt tore, et ma oma meest kinno ei vedanud, see oleks kindlasti magama jäänud. Ütleme siis nii, et film kannatab vaadata küll, aga mingi eriline šedööver see pole. Eestlased oskavad idekalt teha mingeid venivaid uinuvaid filme (sommid ka tegelt).
Kuna kinost sain kell 19 minema, aga mehel kestis pidu kella 21-ni, kooserdasin niisama esialgu Rotermannis ja pärast Viru keskuses. Rotermannis otsisin söögikohta, kõht oli megalt tühi, sest olin viimati söönud kaheksa tundi tagasi. Aga hakkas tunduma, et üksinda on nagu veits kurb siiski kenasse restoraani minna ja otsustasin, et küllap saab ka lihtsamalt. Maandusin Viru keskuse toidutänaval, mis ongi kena lihtrahva koht. Võtsin väikese kebabikausi ja käras küll.
Ports oli pisike ja tahtsin nagu midagi veel, pealegi oli mul vaja leida üks kena koht, kus aega parajaks teha ja see kena koht oli Rahvaraamatu kohvik Literaat. Enne veel ostsin omale igast prantsuse õppimise raamatuid ja siis veetsin nendega kohvikus mõnusasti aega.
Mul on prantsuse tegusõnade käänamisega üks igavene ikaldus, sellepärast kahmin kokku abivahendeid. Saan juba päris palju aru ja mu algeline sõnavara on üksjagu täienenud, aga kui on vaja kirjutada tegusõnu, mis kõik käänatakse erinevalt vastavalt sellele, kas ainsus, mitmus, nais- või meessugu, kuigi hääldus võib olla sarnane, siis ma olen omadega hädas ja teen hullult palju vigu. Nagu täitsa lubjakas, noh. Sellepärast arvan, et paar õpikut ja sõnaraamat võiksid mind järele aidata.
Võtsin kohvikus avokaadokoogi ja maasikatee. Meil on siin muidu järjekordne null-suhkru-periood, aga see kook osutus mittemagusaks ja oli ka gluteenivaba. Räme, kui hea see maitses! Mulle heasti meeldivad igasugused magedad või isegi soolakad tarretatud koogid.
Hakkame nüüd mehega krimkasid vaatama, see on üks asi, mida me iga nädalavahetuse lõpetuseks harrastame, sest tööd on tehtud ja toss väljas ja krimkadel on tulnud uued osad.