Archive for detsember, 2024

No vot ja saabki läbi

Teisipäev, detsember 31st, 2024

On 2024. aasta viimane päev, lebotame mehega elutoa diivanis ega tee mitte midagi. Mrt-l on jooks tehtud ja mul kõnd ka tehtud – käisin surnuaial küünlaid süütamas, ainult ühe vahemaandumisega libedal kõnniteel. Päevade viisi on sadanud vihma kuni eile õhtul läks järsku külmaks, teed läksid jäässe ja täna sajab sellele peale mõnus petlik lumekiht. See on kõndimiseks kõige vastikum kooslus, sest libedad lumealused kohad saabuvad ootamatult. Ma tavaliselt kõnnin viisakalt paremal pool kõnniteed, täna see oli viga. Graniiti oli puistatud ainult kergtee keskele, äärtes oli lume all jää ja läksidki siuhti jalad alt ja prantsatasin maha. Libisen enamasti kannast nii, et jalg lendab hooga ette ja olengi istuli. Kuna olin parajasti teel kalmistule, ajas hirmsasti itsitama mõte, et siit ma nüüd tulen jalad ees. Haiget ma ei saanud, sest paksud talveriided pehmendavad hoopi.

Teine feil oli mul kalmistul – kaks küünalt sain põlema, aga kolmandat süüdata üritades hakkas välgumihkel tõrkuma. Mrt pärast ütles, et need külmaga ei taha töötada. Kahetsesin, et tikke polnud kaasa võtnud ja vaatasin juba ringi, kas leidub ehk mõnda oksakest, mida küünla otsast põlema süüdata, sest küünlalt küünlale leek ei ulatu. Ilmselt kuna olin kinda käest võtnud, läks välgumihklis gaas väheke soojemaks ja sain siiski ka viimase küünla sellega süüdatud.

Kalmistult tagasiteel enam käna ei käinud. Tulin Kastani poest läbi ja kui olin oma toidud ära maksnud, avaldasin müüjale kiitust nende poe puhaste ostukorvide aadressil. Olin korvi võttes harjumusest vaadanud kõigi kolme korvivirna sisse, et milline korv kõige puhtam on, aga paraku need kõik olid täiesti puhtad. See on väga haruldane, enamasti on suurte poekettide poodides ostukorvid nii räpased ja kleepuvad, et vahel laon neid mitu tükki ringi enne, kui enam-vähem puhta leian. Kastani müüja ütles, et neil pestakse korve iga päev. Normaalne. Ise ma alles ükspäev Rimis jätsin ostukäru kassa juurde ja ütlesin müüjapoisile, et ma seda tagasi panna ei saa, sest kana pakend lekkis. Ta lubas käru puhtaks teha, aga ei tea, kas tegi, võibolla see löga jõudis enne ära kuivada kui ta kassatöö kõrvalt aega leidis. Neil paistab seal olevat suur tööjõupuudus.

Aasta viimane päev on ikka selline, et kipun kasvõi mõttes kokkuvõtteid tegema. Nagu aastaaruannet või nii. Vaatasin oma kalkulatsioone ja pidin tunnistama, et olen sel aastal säästnud poole rohkem kui eelmisel. Mul on olnud kinnisidee, et lähima aasta või paari sees maksan kodulaenu nulli, aga kui väiksele pojale seda rääkisin, tegi ta mulle excelis hulluma arvutuse ja leidis, et varasemal tagasimaksmisel ei ole mõtet. St et ma võidaks sellega ainult paar tuhat, kui näiteks pool jäägist täna tagasi maksaks. Pojuke soovitas see raha parem maja remonti panna, aga ma siin vaikselt loodan, et selle jaoks minu raha siiski vaja pole, mehe säästudest peaks jätkuma. Oleme maja katusevahetust aina edasi lükanud, aga kuna katus lekib, siis ega sellega siin enam kuhugi venitada pole. Lisaks on vaja vundament kindlustada ja soojustada ja veranda maha tõmmata ja uus asemele ehitada. Katus iseenesest ei ole suur, aga seda pole mõtet enne vahetama hakata kui veranda on uuesti püsti pandud. Vanal verandal pole vundamenti ollagi ja seinad on õhukesed nagu kuuril. Tahame verandast teha sellise ruumi, mida aastaringselt kasutada saab, et see oleks nagu üks suur elutuba või nii. Ja siis peab välja mõtlema, kust kaudu teisele korrusele käima hakata – vist ikka peab trepp sinna otse toast minema hakkama. Kõigi plaanide elluviimise nimel peab mees tegema ühe treti linnavalitsusse, et uurida, milliseid dokustaate vaja oleks ja millisel tasemel projekti ja. Ma ei tea, millal tal on aega sellele mõelda.

Mõtlemisega on meil siin ikaldus, sest mõtted on permanentselt töö ja õppimisega hõivatud. Mehel oli teisel jõulupühal esimene veebikoosolek oma juhendajatega, st tulevase doktoritöö juhendajatega. Sisseastumine on alles kevadel, aga selleks, et sinna pääseda, tuleb enne päris suur töö ära teha. Juba ta valib endale akadeemilist kodu ja ragistab selle kallal, millise teoreetilise raamistikuga edasi minna. Juhendajate leidmiseks ei pidanud ta õnneks mitte midagi tegema, need pmst pakkusid ennast ise välja. Mrt käis ükspäev suures majas teistele õppejõududele tutvustamas, mismoodi meil siin HK-s miskeid spetsiifilisi asju tehakse ja ta teema lendas seal täiega. Ma nüüd siis hoian pmst hinge kinni, et mees suudaks maja remondiasjad enne jooksma panna kui õpingud ta vähemalt viieks aastaks endasse neelavad.

Tervisest ka. Eile närisin mingit suhkruvaba iiriselaadset kommi ja ülla-ülla, eks ole, selle külge jäi osa mu alumise tarkusehamba plommist. Ma teadsin, et ühel päeval see juhtub, hambaarst ei luba mul isegi nätsu närida. Nüüd siis vaja hakata aega leidma arstivisiidiks. Veebruaris või märtsis tuleb mul nagunii ka endokrinoloogi juurde minna ja loodan, et siis võetakse ka ravi maha. Tabletist, mis mu algul täiesti tuksi tegi, pean nüüd võtma ülepäeviti ainult veerand. Aga mu TSH näit on korras juba mitu kuud ja arsti sõnul toimub praegu ravimist võõrutamine. Novembris oli mul arstiga telefonikonsultatsioon ja ühe esimese asjana küsis ta, kui palju olen kaalus juurde võtnud. Mitte et kas olen, vaid kui palju olen, sest selle ravimiga, mida võtan, see lihtsalt juhtub. Ma polnud ennast kaalunud ei tea mis ajast, aga siis läksin samal päeval kohe kaalule ja palju õnne, eks, poole aastaga pluss kuus kilo nagu maast leitud. Ma tean, et seda poleks juhtunud, kui oleksin toiduga nii “strikt”, et püsiksin süsikatevaesel menüül, aga seda ei ole ma viitsinud teha. Ehk et omad vitsad muidugi. Kui tead, et hormoonid on sassis, siis tuleb olla toiduvalikuga eriliselt hoolas, aga ma siin olen olnud pigem mugav. Kuna mees on omale sel talvel sangad kasvatanud, siis otsustasime, et sööme need pühad veel ära ja siis… Vaat siis, eks ole. No midagi me igatahes võtame ette lisaks tavapärasele kõnnile-jooksule-sõudeergomeetrile. Sest muidu on räigelt ebamugav olla.

Olgu kaaluga kuidas on, aga ravi on teinud seda, et mul ei ole enam vastikuid higistamishooge ja südamekloppimist ja mis kõige parem – ma magan juba pikemat aega terve öö. Isegi see, et kraban siin endale loenguid juurde teistes koolides, ei ole mu ärevusetaset tõstnud. Ei mäletagi millal viimati öösel mitu tundi üleval olin või üldse ärkasin, isegi vetsus käin öösiti üliharva. Mul on olnud unehäired alates sellest, kui algas igasugune menopausaalne pull. Pakun, et aastast 2017 või midagi, eriti hullusti alates 2018 olen olnud ikka mõne öö nädalas puhta üleval. Kreisi, et olen sellise zombina suutnud täitsa edukalt õppida ja töötada! Ma ei tea, kuivõrd üldse mängis unetuses rolli üleminekuiga, sest TSH on mul olnud tuksis umbes sama kaua. Mul on juba kolmas endokrinoloog ja pole aimugi, miks kaks eelmist mulle ravi ei määranud, kui ometigi näidud olid täpselt sama tuksis ka tookord. Igatahes on aeg menopaus ümber nimetada menupausiks.

Mul tõsteti palka, aga selle võrra ka töövõimetoetus vähenes ja rehkendasin just, et jaanuarist vähenevad meil mehega regulaarsed sissetulekud kokku umbes 100 eurot. Mis parata. Nii kaua, kuni meil rahu on, on kõik väga hästi.

Oot, seda ka veel, et kui ma räägin õppimisest, siis kuigi ma ei käi koolis ega plaani kuhugi ise õppima minna, siis mul endal ka õppimist ikka jälle jagub. Kuna ma magistritasemel pole varem õpetanud, aga veebruaris see mind tabab, täiendan ennast andmeanalüüsi teemadel. Nagu öeldud, seni ei ole kõik see värk mul und ära võtnud ja andku taevas, et nii see ka jääks. Teine õppimine on mul veel – viimaks ometi hakkasin õppima prantsuse keelt, millest olen aastaid unistanud. Olen prantsuse keelega tegelenud igapäevaselt viimased kaks kuud ja ausalt öeldes jube raske on. Raske, aga tore, sest kui enne tundus see keel mulle nagu üks ühtlane sumin, kus ei suutnud ainsatki sõna eraldada, siis nüüd juba on äge avastada, et nt prantsuskeelses filmis saan aru mitmetest sõnadest ja isegi lausetest. Mulle meeldib väga.

Ja nüüd üks filmisoovitus. Telia Inspira pealt jookseb pühapäeviti soomlaste Konflikt, mis mu meelest on jube hästi tehtud. Ma ei tea, kuhu nad oma seeriatega viimaks välja jõuavad, aga see, mis seal siiani toimunud on, tundub kõik väga õpetlik ja kujutan ette, et kui meid ühel päeval rünnatakse, siis just sellisena see kõik võib välja näha. Kõik need inimeste käitumised ja arutelud ja otsused. Konflikti tegemisse on ilmselgelt kaasatud sõjanduse eksperdid, sest kõik linnalahingu elemendid ja luurevärgid ja igasugune sõjameeste liikumine filmis paistab olevat taktikaliselt õige. Vaadake!

Mis seal siis ikka. Täna on ju tegelikult üks tavaline teisipäev 😀

Jõulud 2024

Kolmapäev, detsember 25th, 2024

On esimene jõulupüha. Ärkasin nagu ikka enne kella seitset, mees magab alles. Lapsed olid jõuluõhtul meie juures ja kuna meil on kombeks teha jõululõunaid, siis õhtul kella üheksaks oli siin õhk juba puhas ja laud koristatud. Mardi pere lahkus viimasena, sest neil polnud vaja kuhugi edasi minna, aga tüdrukud olid nii väsinud, et muudkui undasid, et hakatagu juba minema. Miuksul ootas kodus ka sõbranna, keda õhtul telekast olime näinud, ta laulis kirikus teenistusel. See tüdruk elab Maltal ja on jõuluajal siinmail käimas, elabki me suure poja peres praegu. Mia alles mõne nädala eest kohtus temaga Maltal, kus nad kooriga laulmas käisid ja tegelt oleks Miuks pidanud ka täna kirikus laulma, aga jõuluõhtu vanama juures oli tähtsam.

Kui ennelõunal lauda katma hakkasin, otsisin varasemaid jõulupilte, et vaadata, milliseid taldrikuid oleme kasutanud ja ma ei leidnud oma arvutitest ega telefonist ainsatki jõululauda alates aastast 2021. Blogist ka ei leidnud. Häbematu dokumenteerimatus! Pildistasime küll, jagasime fotosid FB peregrupis, aga olen unustanud neid arvutisse koguda. Täna siis kohe teise päeva hommikul salvestasin kõik eilsed pildid jõuluõhtu kausta, et mitte sama viga korrata. Ainus, mis meil tegemata jäi, oli suur perepilt. Lihtsalt ununes ja sellest on kahju, sest lapsed ju kasvavad mühinal.

Mu meelest on meil alati jõuluajal liiga palju süüa, aga mees täheldas, et see markeerib ajajärku, milles hetkel elame ja nii peab olema. Eks tal ole õigus. Kõik oli väga traditsiooniline, mu oma tehtud pohlamoos, kõrvitsasalat ja marineeritud kuuseriisikad, siga ja kana ja sült, kartul ja porgand, kringli küpsetasin ja. Lisaks saatis mamma meile ühe enda tehtud süldi. Jah, kes oleks osanud ennustada, et ühel päeval, kui olen juba 61, saadab mu armsaim inglise keele õpetaja ja klassijuhataja mulle kausikese sülti! No ja tagatipuks etendas Ruth nagu Ingliste vanamat ja vedis kohale Selveri sekserivaagna ja täitis kalasalatiga leivakrõpsukorvikesed. Ingliste vanamat selles mõttes, et mu esimese abielu ajal oli ämmal kombeks meile isegi sünnipäevi tähistama tulla sedasi, et vedas sooja söögi panni ja pottidega kohale. Sest ega see minia ju midagi teha ei viitsi, eks ole. Ruthi viskas selle üle nalja, muidugi.

Mulle tundub, et nüüdsel ajal ei möödu ükski jõuluõhtu ilma, et meenutaksin üht jõulu umbes 35 aastat tagasi, kui ema meie juures Alus oli. Laual oli kartul ja vist ka kapsas ja igaühele üks verivorst. Ei mingit seapraadi ega muud vägevat. Moositaskuid olin küpsetanud ja see oligi kõik. Nii jube vaene aeg oli. Mul ei lähe see meelest, sest kuskil tädi Juuli õmblusmasina kasti põhjas, kus fotosid hoian, on sellest õhtust mustvalge pilt. Mingit meest seal pildil ei ole, ainult mina oma lastega ja ema. Küllap mees sai oma ema juures vähe paremini toidetud.

No vot ja nüüd siis vaaritame igaks peoks nagu homset poleks. Tegelikult muidugi on nii homne kui ülehomne ja pidusööke jätkub alati mitmeks päevaks. See on väga mugav tegelikult, eriti kui oled otsustanud pühade ajal roppu moodi tööd vihtuda. Arvutis, siiski, mitte kuskil metsas või põllul. Mul on vaja valmistuda loenguteks nüüd juba kahes ülikoolis, mehel on omad salaprojektid ja teise jõulupüha hommikul sellega seoses isegi üks veebikoosolek. Ega meil kahel siin polegi muud targemat teha kui töötada ja aina juurde õppida.

Lapsepõlvesõber on kodus käimas, aga meie juurde Haapsallu ta ei jõua. Saame ehk täna talle üle ukse anda mälupulga, kuhu kopeerisin vanadelt kassettidelt digiteeritud koduvideod ta elust Rootsis ja me külaskäikudest sinna. Mul oli millalgi aastaid tagasi selline korduv unenägu, kus avastasin, et vana sõps on kodus käimas, aga me pole üldse kohtunud ja mul oli reaalne hirm, et nüüd ta lähebki sedasi ära, et me ei näegi. See oli üks hull ängistav tunne, hästi suur kahjutunne. Nüüd, kus ta on päriselt siin ja meile ei tule, mul pole enam mingit ängistust ja seda unenägu ei näe ma enam ammu. Sedasi võõrdumegi. Olen isegi mõelnud, et ehk ei ole hea saada kellegagi lapsepõlves nii suureks südamesõbraks, et kui elu lahku viib, on sellest suured võõrutusnähud. Vaatasime eile lastega me laulatuse videot aastast 2002 ja ma isegi ei mäleta, miks mu lähim lapsepõlvesõber me pulma ei tulnud.

Kuna läheme täna Mrt ema juurde, siis ehk õnnestub ka teise väiksestpeasõpsi ukse tagant läbi hüpata. Lihtsalt jube, kuidas vanad sidemed hõrenevad. Ma muidugi tean, miks see juhtub, kõik sõprused asenduvad su oma perega, mu abikaasast ja lastest on saanud mu parimad sõbrad. Kui vaatan täna kõiki oma kolme last, kes enda sõpradega tihedalt suhtlevad, siis tundub, et nemad on sidemete hoidmises minust kordades paremad. Mina ei ole nii osanud.

Kena jõulu ja hoidke omasid!

Detsembri keskpaik

Pühapäev, detsember 15th, 2024

Jätan siia meenutuseks oma selle nädala lasketrenni esimese seeria skoori. Harjutan viimasel ajal ainult 25 meetri pealt ja ainult jämedaid püstoleid. See CZ-ga lastud seeria meeldib mulle igati:

Harjutangi nüüd enamasti CZ-ga, sest mu tilluke Glock on ikka jube valus pill. Tavaliselt teen oma väikese punniga ka lisaks üks kuni kolm seeriat lihtsalt sellepärast, et mitte unustada, kuidas sellega kaugelt märki tabada on. Õnneks tuleb mul oma Glockiga ka vaid mõni üksik valgesse lask. Olen ikkagi natuke arenenud. Muid relvi ma enam ei harjuta, keskendun 9-millistele püstolitele, sest see on asi, mis mulle meeldib. Kui viimati vahelduseks oma pisikese punniga lasin, küsis instruktor, kas mul on masohhismiminutid. Võib nii väita küll.

Sel nädalal lahendasime oma raamatukuhja probleemi. Kuna mees oli lubanud, et ehitab ise elutuppa raamaturiiulid, siis ma isegi ei uurinud, kas kuskilt poest leiaks ehk ka sobilikke. Ta lubas seda juba ammu, aga ajaga on nagu on, eks. Nüüd mul viskas viimaks jubedalt üle, et kapi peal on mitu meetrit raamatuid ja hakkasin mööblipoodides tuhnima. Leidsin IKEA-st ühed kenad detailid ja kuna Mrt oli nagunii juba Raplas, kust pealinna on kiviga visata, siis tuli ta reedel sealt IKEA kaudu koju. Sellised asjad tõi, esialgu kolm korrust: LINK. Ühe rea peame veel juurde ostma, sest suur hulk raamatuid on meil veel teisest kodust ära toomata. Ega kõiki ilmselt ei toogi, töötoa seinatäis jääb vast sinna, aga elutoa raamaturiiuli peame tühjaks saama.

Nüüd on nii:

Mrt pani sel nädalal kinni KKÜ võistluse sõjapüstoli laskmisest, sealt see kena karikas, mis kapi peal on. Ma vahepeal juba hoiustasin seal sees pähkleid 😀

Riiulid sobivad hästi me vana mööbliga. Kui kaks riiulit veel osta, saame kenasti laeni raamatuid täis laduda ja siis ma pean neil redeliga järel käima, kui vajadus tuleb.

Üritan raamatuid juurde mitte osta, aga vahepeal ikka jälle toon mõne koju. On üksikud kirjanikud, kes lihtsalt peavad mul omal riiulis olema: Tõnu Õnnepalu, Viivi Luik, Fanny de Sivers, Käbi Laretei, Jaan Kross ja mõni veel. Viimastelt muidugi midagi enam ei ilmu, kui just pärijad miskit välja ei anna. Õnneks pandi bookdepository kinni, muidu ma telliks sealt jätkuvalt postkasti igasugu pehmeköitelisi. Ega mul polegi nüüdsel ajal enam mingit aega lugemiseks, õhtul enne uinumist mõne lehekülje ainult jaksan.

Lugesin ükskord Rapla kodus kokku, et mul oli seal umbes 2000 raamatut. See siis koos Loomingu Raamatukogu väljaannetega, mis mul oli mitu aastat tellitud. Nooruses ikka hirmus palju ostsin neid kokku, millalgi enne lapsi läks mu palk aint kohvi ja raamatute peale ja tollal võisin ka hommikuni lugeda, mis sellest, et vara oli vaja ärgata. Nüüd nad siis tolmuvad seal, aga ära likvideerida ka ei taha, sest jube mõnus on võtta oma riiulist just selline raamat, mille järele isu on. Mul on tegelt nii palju häid asju siin, et jätkub terveks eluks. Mul on ka imeline oskus unustada, mistõttu mõnda raamatut olen lugenud neli-viis korda otsast lõpuni (Triumfikaart näiteks).

Viimase aja lõbustustest veel nii palju, et mees hankis omale suurema munagrilli. Eile pimedas pakkis selle lahti, ma tegin salaja aknast pilti. Hull vihm oli.

Sellise mitme päeva laarungi küpsetas:

Täna oleme peamiselt õppinud ja töötanud ehk et kumbki on ajanud oma ülikooli asju. Aga nüüd me läheme sõpradega välja.

Kaitstud: Detsember lippab

Pühapäev, detsember 8th, 2024

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: