On 2024. aasta viimane päev, lebotame mehega elutoa diivanis ega tee mitte midagi. Mrt-l on jooks tehtud ja mul kõnd ka tehtud – käisin surnuaial küünlaid süütamas, ainult ühe vahemaandumisega libedal kõnniteel. Päevade viisi on sadanud vihma kuni eile õhtul läks järsku külmaks, teed läksid jäässe ja täna sajab sellele peale mõnus petlik lumekiht. See on kõndimiseks kõige vastikum kooslus, sest libedad lumealused kohad saabuvad ootamatult. Ma tavaliselt kõnnin viisakalt paremal pool kõnniteed, täna see oli viga. Graniiti oli puistatud ainult kergtee keskele, äärtes oli lume all jää ja läksidki siuhti jalad alt ja prantsatasin maha. Libisen enamasti kannast nii, et jalg lendab hooga ette ja olengi istuli. Kuna olin parajasti teel kalmistule, ajas hirmsasti itsitama mõte, et siit ma nüüd tulen jalad ees. Haiget ma ei saanud, sest paksud talveriided pehmendavad hoopi.
Teine feil oli mul kalmistul – kaks küünalt sain põlema, aga kolmandat süüdata üritades hakkas välgumihkel tõrkuma. Mrt pärast ütles, et need külmaga ei taha töötada. Kahetsesin, et tikke polnud kaasa võtnud ja vaatasin juba ringi, kas leidub ehk mõnda oksakest, mida küünla otsast põlema süüdata, sest küünlalt küünlale leek ei ulatu. Ilmselt kuna olin kinda käest võtnud, läks välgumihklis gaas väheke soojemaks ja sain siiski ka viimase küünla sellega süüdatud.
Kalmistult tagasiteel enam käna ei käinud. Tulin Kastani poest läbi ja kui olin oma toidud ära maksnud, avaldasin müüjale kiitust nende poe puhaste ostukorvide aadressil. Olin korvi võttes harjumusest vaadanud kõigi kolme korvivirna sisse, et milline korv kõige puhtam on, aga paraku need kõik olid täiesti puhtad. See on väga haruldane, enamasti on suurte poekettide poodides ostukorvid nii räpased ja kleepuvad, et vahel laon neid mitu tükki ringi enne, kui enam-vähem puhta leian. Kastani müüja ütles, et neil pestakse korve iga päev. Normaalne. Ise ma alles ükspäev Rimis jätsin ostukäru kassa juurde ja ütlesin müüjapoisile, et ma seda tagasi panna ei saa, sest kana pakend lekkis. Ta lubas käru puhtaks teha, aga ei tea, kas tegi, võibolla see löga jõudis enne ära kuivada kui ta kassatöö kõrvalt aega leidis. Neil paistab seal olevat suur tööjõupuudus.
Aasta viimane päev on ikka selline, et kipun kasvõi mõttes kokkuvõtteid tegema. Nagu aastaaruannet või nii. Vaatasin oma kalkulatsioone ja pidin tunnistama, et olen sel aastal säästnud poole rohkem kui eelmisel. Mul on olnud kinnisidee, et lähima aasta või paari sees maksan kodulaenu nulli, aga kui väiksele pojale seda rääkisin, tegi ta mulle excelis hulluma arvutuse ja leidis, et varasemal tagasimaksmisel ei ole mõtet. St et ma võidaks sellega ainult paar tuhat, kui näiteks pool jäägist täna tagasi maksaks. Pojuke soovitas see raha parem maja remonti panna, aga ma siin vaikselt loodan, et selle jaoks minu raha siiski vaja pole, mehe säästudest peaks jätkuma. Oleme maja katusevahetust aina edasi lükanud, aga kuna katus lekib, siis ega sellega siin enam kuhugi venitada pole. Lisaks on vaja vundament kindlustada ja soojustada ja veranda maha tõmmata ja uus asemele ehitada. Katus iseenesest ei ole suur, aga seda pole mõtet enne vahetama hakata kui veranda on uuesti püsti pandud. Vanal verandal pole vundamenti ollagi ja seinad on õhukesed nagu kuuril. Tahame verandast teha sellise ruumi, mida aastaringselt kasutada saab, et see oleks nagu üks suur elutuba või nii. Ja siis peab välja mõtlema, kust kaudu teisele korrusele käima hakata – vist ikka peab trepp sinna otse toast minema hakkama. Kõigi plaanide elluviimise nimel peab mees tegema ühe treti linnavalitsusse, et uurida, milliseid dokustaate vaja oleks ja millisel tasemel projekti ja. Ma ei tea, millal tal on aega sellele mõelda.
Mõtlemisega on meil siin ikaldus, sest mõtted on permanentselt töö ja õppimisega hõivatud. Mehel oli teisel jõulupühal esimene veebikoosolek oma juhendajatega, st tulevase doktoritöö juhendajatega. Sisseastumine on alles kevadel, aga selleks, et sinna pääseda, tuleb enne päris suur töö ära teha. Juba ta valib endale akadeemilist kodu ja ragistab selle kallal, millise teoreetilise raamistikuga edasi minna. Juhendajate leidmiseks ei pidanud ta õnneks mitte midagi tegema, need pmst pakkusid ennast ise välja. Mrt käis ükspäev suures majas teistele õppejõududele tutvustamas, mismoodi meil siin HK-s miskeid spetsiifilisi asju tehakse ja ta teema lendas seal täiega. Ma nüüd siis hoian pmst hinge kinni, et mees suudaks maja remondiasjad enne jooksma panna kui õpingud ta vähemalt viieks aastaks endasse neelavad.
Tervisest ka. Eile närisin mingit suhkruvaba iiriselaadset kommi ja ülla-ülla, eks ole, selle külge jäi osa mu alumise tarkusehamba plommist. Ma teadsin, et ühel päeval see juhtub, hambaarst ei luba mul isegi nätsu närida. Nüüd siis vaja hakata aega leidma arstivisiidiks. Veebruaris või märtsis tuleb mul nagunii ka endokrinoloogi juurde minna ja loodan, et siis võetakse ka ravi maha. Tabletist, mis mu algul täiesti tuksi tegi, pean nüüd võtma ülepäeviti ainult veerand. Aga mu TSH näit on korras juba mitu kuud ja arsti sõnul toimub praegu ravimist võõrutamine. Novembris oli mul arstiga telefonikonsultatsioon ja ühe esimese asjana küsis ta, kui palju olen kaalus juurde võtnud. Mitte et kas olen, vaid kui palju olen, sest selle ravimiga, mida võtan, see lihtsalt juhtub. Ma polnud ennast kaalunud ei tea mis ajast, aga siis läksin samal päeval kohe kaalule ja palju õnne, eks, poole aastaga pluss kuus kilo nagu maast leitud. Ma tean, et seda poleks juhtunud, kui oleksin toiduga nii “strikt”, et püsiksin süsikatevaesel menüül, aga seda ei ole ma viitsinud teha. Ehk et omad vitsad muidugi. Kui tead, et hormoonid on sassis, siis tuleb olla toiduvalikuga eriliselt hoolas, aga ma siin olen olnud pigem mugav. Kuna mees on omale sel talvel sangad kasvatanud, siis otsustasime, et sööme need pühad veel ära ja siis… Vaat siis, eks ole. No midagi me igatahes võtame ette lisaks tavapärasele kõnnile-jooksule-sõudeergomeetrile. Sest muidu on räigelt ebamugav olla.
Olgu kaaluga kuidas on, aga ravi on teinud seda, et mul ei ole enam vastikuid higistamishooge ja südamekloppimist ja mis kõige parem – ma magan juba pikemat aega terve öö. Isegi see, et kraban siin endale loenguid juurde teistes koolides, ei ole mu ärevusetaset tõstnud. Ei mäletagi millal viimati öösel mitu tundi üleval olin või üldse ärkasin, isegi vetsus käin öösiti üliharva. Mul on olnud unehäired alates sellest, kui algas igasugune menopausaalne pull. Pakun, et aastast 2017 või midagi, eriti hullusti alates 2018 olen olnud ikka mõne öö nädalas puhta üleval. Kreisi, et olen sellise zombina suutnud täitsa edukalt õppida ja töötada! Ma ei tea, kuivõrd üldse mängis unetuses rolli üleminekuiga, sest TSH on mul olnud tuksis umbes sama kaua. Mul on juba kolmas endokrinoloog ja pole aimugi, miks kaks eelmist mulle ravi ei määranud, kui ometigi näidud olid täpselt sama tuksis ka tookord. Igatahes on aeg menopaus ümber nimetada menupausiks.
Mul tõsteti palka, aga selle võrra ka töövõimetoetus vähenes ja rehkendasin just, et jaanuarist vähenevad meil mehega regulaarsed sissetulekud kokku umbes 100 eurot. Mis parata. Nii kaua, kuni meil rahu on, on kõik väga hästi.
Oot, seda ka veel, et kui ma räägin õppimisest, siis kuigi ma ei käi koolis ega plaani kuhugi ise õppima minna, siis mul endal ka õppimist ikka jälle jagub. Kuna ma magistritasemel pole varem õpetanud, aga veebruaris see mind tabab, täiendan ennast andmeanalüüsi teemadel. Nagu öeldud, seni ei ole kõik see värk mul und ära võtnud ja andku taevas, et nii see ka jääks. Teine õppimine on mul veel – viimaks ometi hakkasin õppima prantsuse keelt, millest olen aastaid unistanud. Olen prantsuse keelega tegelenud igapäevaselt viimased kaks kuud ja ausalt öeldes jube raske on. Raske, aga tore, sest kui enne tundus see keel mulle nagu üks ühtlane sumin, kus ei suutnud ainsatki sõna eraldada, siis nüüd juba on äge avastada, et nt prantsuskeelses filmis saan aru mitmetest sõnadest ja isegi lausetest. Mulle meeldib väga.
Ja nüüd üks filmisoovitus. Telia Inspira pealt jookseb pühapäeviti soomlaste Konflikt, mis mu meelest on jube hästi tehtud. Ma ei tea, kuhu nad oma seeriatega viimaks välja jõuavad, aga see, mis seal siiani toimunud on, tundub kõik väga õpetlik ja kujutan ette, et kui meid ühel päeval rünnatakse, siis just sellisena see kõik võib välja näha. Kõik need inimeste käitumised ja arutelud ja otsused. Konflikti tegemisse on ilmselgelt kaasatud sõjanduse eksperdid, sest kõik linnalahingu elemendid ja luurevärgid ja igasugune sõjameeste liikumine filmis paistab olevat taktikaliselt õige. Vaadake!
Mis seal siis ikka. Täna on ju tegelikult üks tavaline teisipäev 😀
