On esimene jõulupüha. Ärkasin nagu ikka enne kella seitset, mees magab alles. Lapsed olid jõuluõhtul meie juures ja kuna meil on kombeks teha jõululõunaid, siis õhtul kella üheksaks oli siin õhk juba puhas ja laud koristatud. Mardi pere lahkus viimasena, sest neil polnud vaja kuhugi edasi minna, aga tüdrukud olid nii väsinud, et muudkui undasid, et hakatagu juba minema. Miuksul ootas kodus ka sõbranna, keda õhtul telekast olime näinud, ta laulis kirikus teenistusel. See tüdruk elab Maltal ja on jõuluajal siinmail käimas, elabki me suure poja peres praegu. Mia alles mõne nädala eest kohtus temaga Maltal, kus nad kooriga laulmas käisid ja tegelt oleks Miuks pidanud ka täna kirikus laulma, aga jõuluõhtu vanama juures oli tähtsam.
Kui ennelõunal lauda katma hakkasin, otsisin varasemaid jõulupilte, et vaadata, milliseid taldrikuid oleme kasutanud ja ma ei leidnud oma arvutitest ega telefonist ainsatki jõululauda alates aastast 2021. Blogist ka ei leidnud. Häbematu dokumenteerimatus! Pildistasime küll, jagasime fotosid FB peregrupis, aga olen unustanud neid arvutisse koguda. Täna siis kohe teise päeva hommikul salvestasin kõik eilsed pildid jõuluõhtu kausta, et mitte sama viga korrata. Ainus, mis meil tegemata jäi, oli suur perepilt. Lihtsalt ununes ja sellest on kahju, sest lapsed ju kasvavad mühinal.
Mu meelest on meil alati jõuluajal liiga palju süüa, aga mees täheldas, et see markeerib ajajärku, milles hetkel elame ja nii peab olema. Eks tal ole õigus. Kõik oli väga traditsiooniline, mu oma tehtud pohlamoos, kõrvitsasalat ja marineeritud kuuseriisikad, siga ja kana ja sült, kartul ja porgand, kringli küpsetasin ja. Lisaks saatis mamma meile ühe enda tehtud süldi. Jah, kes oleks osanud ennustada, et ühel päeval, kui olen juba 61, saadab mu armsaim inglise keele õpetaja ja klassijuhataja mulle kausikese sülti! No ja tagatipuks etendas Ruth nagu Ingliste vanamat ja vedis kohale Selveri sekserivaagna ja täitis kalasalatiga leivakrõpsukorvikesed. Ingliste vanamat selles mõttes, et mu esimese abielu ajal oli ämmal kombeks meile isegi sünnipäevi tähistama tulla sedasi, et vedas sooja söögi panni ja pottidega kohale. Sest ega see minia ju midagi teha ei viitsi, eks ole. Ruthi viskas selle üle nalja, muidugi.
Mulle tundub, et nüüdsel ajal ei möödu ükski jõuluõhtu ilma, et meenutaksin üht jõulu umbes 35 aastat tagasi, kui ema meie juures Alus oli. Laual oli kartul ja vist ka kapsas ja igaühele üks verivorst. Ei mingit seapraadi ega muud vägevat. Moositaskuid olin küpsetanud ja see oligi kõik. Nii jube vaene aeg oli. Mul ei lähe see meelest, sest kuskil tädi Juuli õmblusmasina kasti põhjas, kus fotosid hoian, on sellest õhtust mustvalge pilt. Mingit meest seal pildil ei ole, ainult mina oma lastega ja ema. Küllap mees sai oma ema juures vähe paremini toidetud.
No vot ja nüüd siis vaaritame igaks peoks nagu homset poleks. Tegelikult muidugi on nii homne kui ülehomne ja pidusööke jätkub alati mitmeks päevaks. See on väga mugav tegelikult, eriti kui oled otsustanud pühade ajal roppu moodi tööd vihtuda. Arvutis, siiski, mitte kuskil metsas või põllul. Mul on vaja valmistuda loenguteks nüüd juba kahes ülikoolis, mehel on omad salaprojektid ja teise jõulupüha hommikul sellega seoses isegi üks veebikoosolek. Ega meil kahel siin polegi muud targemat teha kui töötada ja aina juurde õppida.
Lapsepõlvesõber on kodus käimas, aga meie juurde Haapsallu ta ei jõua. Saame ehk täna talle üle ukse anda mälupulga, kuhu kopeerisin vanadelt kassettidelt digiteeritud koduvideod ta elust Rootsis ja me külaskäikudest sinna. Mul oli millalgi aastaid tagasi selline korduv unenägu, kus avastasin, et vana sõps on kodus käimas, aga me pole üldse kohtunud ja mul oli reaalne hirm, et nüüd ta lähebki sedasi ära, et me ei näegi. See oli üks hull ängistav tunne, hästi suur kahjutunne. Nüüd, kus ta on päriselt siin ja meile ei tule, mul pole enam mingit ängistust ja seda unenägu ei näe ma enam ammu. Sedasi võõrdumegi. Olen isegi mõelnud, et ehk ei ole hea saada kellegagi lapsepõlves nii suureks südamesõbraks, et kui elu lahku viib, on sellest suured võõrutusnähud. Vaatasime eile lastega me laulatuse videot aastast 2002 ja ma isegi ei mäleta, miks mu lähim lapsepõlvesõber me pulma ei tulnud.
Kuna läheme täna Mrt ema juurde, siis ehk õnnestub ka teise väiksestpeasõpsi ukse tagant läbi hüpata. Lihtsalt jube, kuidas vanad sidemed hõrenevad. Ma muidugi tean, miks see juhtub, kõik sõprused asenduvad su oma perega, mu abikaasast ja lastest on saanud mu parimad sõbrad. Kui vaatan täna kõiki oma kolme last, kes enda sõpradega tihedalt suhtlevad, siis tundub, et nemad on sidemete hoidmises minust kordades paremad. Mina ei ole nii osanud.
Kena jõulu ja hoidke omasid!