Archive for aprill, 2022

Hull nädal

Laupäev, aprill 30th, 2022

Mõni nädal on selline, et elu on väga palju. Esmaspäeval ja teisipäeval olime Tartus, kus mees laseb oma tervist uurida. Esialgne diagnoos ja parim uudis on see, et Parkinsoni tal ei ole, aga uuringud jätkuvad. Üldiselt oli Tartus väga mõnus tšillida, ööbisime jälle Pallases ja nautisime elu.

Hospidalis
Mu lemmik Grimbergeni õlu 😀
Chaplinis. Peab ütlema, et Ristiisa söök meeldis mulle rohkem.
See “südam” on kartul
Igasugune patustamine peab nüüd lõppema, sest ma olen paks ja see ajab mind närvi 😀

Neljapäeval olid meil külas kolmanda kursuse tudengid. Neil oli kangesti vaja tulla meile grillima, kuigi ilm oli külm ja kõle, pealinna all sadas isegi lund. Haapsalus paistis küll päike, aga tuul oli külm. Vihm saabus õnneks alles siis, kui rahvas ennast juba koduteele asutas. Igatahes oli meil tore ja kas pole mitte äge juba ainuüksi see fakt, et tudengid tahavad omaalgatuslikult tulla õppejõudude juurde grilliõhtule?

Kevad venib nagu tatt, kogu aeg on külm ja suvi oleks nagu ei tea kus kaugel mägede taga. Aga taimed toas kasvavad mis mühin ja ega ma eriti vist enam ei kannata, pean oma tomatid-kurgid lähipäevil kasvuhoonesse ära paigutama.

Kurgid õitsevad ja viljad on küljes
Tomatid ka juba lähevad käesti ära

Aru ma ei saa, panin ju ometigi tänavu kõik seemned hiljem mulda, aga ikkagi on taimed varakult väga suured.

Eile olime Raplas kossu vaatamas ja pärast pubis söögil ja õllel. Mõnna.

Taustal seisab mingi bänd pmst pea peal, et rahvast tantsima meelitada, aga rahvas ei taht.

Jäime Raplasse ööseks, sest hommikul oli vaja sealt tuua hunnik ehitusmaterjali. Mees hakkas pööningut välja ehitama, tasapisi meisterdab sinna endale töötuba. Laupäev kujunes siis selliseks, et askeldasin Rapla kodu aias. Kaevasin endale mingeid juurikaid välja, mida Haapsalu aeda panna ja aitasin Kmr-i daamil aeda korrastada – tegin puhtaks maasikapeenra, urgitsesin välja murulaugu ja peterselli, koristasin lillevarsi. Oma vana kompostri ka likvideerisin ja selle, mis sinna kogunenud oli. Eriti ei olnud.

Kompostrisse korjan ainult rohimise jäänuseid

Pistsin muuhulgas sibulad mulda ja istutasin natuke maasikaid ja küüslauke ringi. Tõin endale teisest kodust floksijuurikaid ja igihali või mis selle nimi nüüd ongi, istutasin ja kastsin.

Üldsegi ei suutnud otsustada, kuhu komposter panna, aga viimaks ikkagi jäi see peenarde juurde.
Ükspäev enne avaldas el cato jällegi arvamust, et me kõike ainult temale ehitame.
Mul oli õhtuks toss nii väljas, et lihtsalt lebasin kuuri terrassil

Ütlesin täna lastele, et meie isa on üldiselt kõige segasem vend, keda ma eales tundnud olen. Isegi hullem kui Matvere. Igatahes leiutas ta täna viisi, kuidas üle 40 kilo kaaluvad ehitusplaadid pööningule saada. Ehitas mingise renni nende lohistamiseks ja… Hull, noh!

Kas ma muidu mainisin, et mees ehitab endale pööningule töötuba? See on tal selline niisama nokitsemine kuniks massiivsemaid ehitustöid saame tegema hakata. Muidu üldiselt on ainus tänavune kriitiline töö, mis tuleb ära teha, parkla ehitus. Meil ei kannata õue peal eriti autosid parkida, sest maa on savine ja vähimagi vihmaga jääme siia lihtsalt kinni.

Mul on viimane vaba nädal, järgmisest nädalast alates olen päriselt tööga hõivatud. Vist. Lepingut veel ei ole, aga igasugu tähtsad korralduslikud toimingud on juba tehtud. Et kas ma pabistan ka? Mhmh. Mõtle ikka, kui ma osutun nii turakaks, et ei saa hakkama ja põrun täiega?! Mees arvab, et see ei ole võimalik. Ise ma unistan sellest, et see töö mulle hullusti meeldima hakkaks.

Aiatöölauba

Esmaspäev, aprill 25th, 2022
Järjekordne vanarauakoorem
Linnavalitsus ei saanud eterniidi kogumise projektile raha, mistap mees viis need ise jäätmejaama
Murulauk ja sassilauk
Puhastasin ja tasandasin aia kõige koledama koha, kuhu peenramaa teha
Oksad põletasin grilli sees
Kolm kasti panime paika pühapäeval
Pühapäeval said paika ka austerservikupakud
Mrt pani kasvuhoonesse puidust toed, et oleks kindlam tomateid siduda

Täna on esmaspäev, külm ja vihmane. Mees on koolitusel, ma istun suures ülikoolis (allasutuse siseväljend) ja teen igasuguseid tähtsaid asju. Veidi aega tagasi olime vana osa kohvikus, kus ma alati tunnen endale suurt nostalgiat peale tulevat. Veider on olla siin majas õppejõuna, peale mitmeid ukse taha jäämisi ja hilisemaid pikki tudengiaastaid. Kõik muutub. Me muutume. Iial ei tea, mis järgmiseks tuleb (kui “kumminaalmaksud” kõrvale jätta).

Hea feil

Reede, aprill 15th, 2022

Rõõm tehtud tööst:

Ja päev hiljem…

Leia üks erinevus 😀

Mrt arvas, et pehme maapind vajus lihtsalt raskete puude alt ära. Aga mu meelest ikka ulme, et mu hoolega sätitud haavariit sedasi täiega uppi lendas. Mu meelest seisis see vägagi kindlalt paigas. Arenguruumi mul ilmselgelt on 😀 Ema ütles alati, et Suurel Reedel rohi ka ei kasva, aga näed, puuriidad langevad!

Varakevadine

Teisipäev, aprill 12th, 2022

Kevad tõmbab tuure üles, kuigi ilmad on alles puha külmad. Kuna selgus, et mehel on saada oluliselt rohkem puhkusepäevi kui see 56, mis õpsidel tavaliselt suvele satub, siis võttis ta sel nädalal juba väikese jupi puhkust välja. Olemegi jälle saarel puid tegemas. Ilm on olnud päikeseline ja tuuletu, lihtsalt imeline on metsas olla.

Vahepeal on olnud jälle natuke tormisemaid tuuli ja sellepärast algas tänane puude tegu sealt, kus eelmisel korral juba tehtud sai – paadikuuri taga oli üks mänd koos juurtega maast lahti tulnud ja õnneks kukkunud metsa poole. Kui oled ühe korra kuulnud, missuguse matsuga suur mänd maha prantsatab, siis tundub kogu suvilat ümbritsev mets hirmuäratav ja ohtlik. Kui hakkaks täna siia metsa esimesi maju ehitama, siis oleks targem ja teeks platsi enne puudest lagedaks, aga me tahtsime olla metsas ja noh, sellel on omad head ja vead. Kuuri taga langenud puu andis järele ilmselt sellepärast, et ta kõrvalt oleme äsja ühe männi maha võtnud.

Pilt jäi vastu päikest nats vilets, aga selline see sündmuskoht on

Kui mänd koristatud, asus mees teostama projekti, millega naine talle juba mõnda aega pinda käib. Mul on juba ammu plaan, et kõik lehtpuud, mis varjavad ära suvilale paista võiva õhtupäikese, tuleb maha võtta. Tegelikult on õhtuküljes ka mitu suurt mändi, aga esialgu oleks seegi hea, kui vanad haavad saaksid maha võetud. Mrt alustas täna kõige jämedamast, ta tüve läbimõõt oli umbes pool meetrit. Jube mässamine oli sellega, sest kõigepealt ei tahtnud puu üldse langeda, siis tahtis langeda valele poole ja kui viimaks kukkus, siis jäi teise suure haava peale pidama ega mõelnudki alla tulla. Mees siis jupitas seda altpoolt kuni viimaks suure raginaga siiski puu alla sai. Et saag vahepeal puu tüvesse lootusetult kinni jäi, sellest ma parem pikemalt ei räägigi…

No mis sa ütled!
Kõik need laarungid on nüüd halgudeks lõhutud ja ootavad kuuri katuse all äravedu

Mul on tegelt üks räme tähtis teadaanne, aga las see ootab…

Noh.

Õu on okstest ja risust puhas, kõik rämpsud on riisutud ja põletatud. Mõnulesime lõkke ääres, kütsime sauna ja viskasime leili. Idekas elu, ma ütlen.

No missa arvad…

Olen olnud täna keskmisest ärevam ja vahtinud aina telefoni, et kas on üks kiri tulnud. Kirja ei tulnud, aga õhtupoole tuli oodatud telefonikõne. Helistas Kaitseressursside Ameti värbaja, kes teatas midagi sellist, et olen konkursi võitnud pika puuga ja… (okei, ta väljendus kuidagi teisiti, aga mõte jääb samaks). Igatahes tähendab see, et alates maikuust töötan Kaitseliidu Koolis haridustehnoloogina. See on 0,5 kohta, sellisena see oligi välja pakutud. Kandideerisin sinna, sest ülikoolis pole ju suvel üldse midagi teha, maikuuski on mul ainult üks loengupäev ja üks eksam, juunis paar eksamit korraldada ja ongi kõik. Ehk et selleks, et mitte täielikult alla käia, mitte vajuda mingisse koduperenaise mõudi, mis mind mitte kuidagi vormis ei hoia, otsisin aktiivselt lisatööd. Kaitseliitu tahtsin minna ka sellepärast, et olla käpp riigikaitses. Jaa, see kõlab nagu… no kõlab natuke nagu liialt pateetiliselt, aga tõsi ta on, et Ukrainas toimuv sõda on pannud mind tahtma riigikaitses kaasa lüüa. On suht kindel, et astun lähiajal ka Naiskodukaitsesse, seda uues töökohas vestlusel käies mehed väga rõhutasid, et peaksin tegema. Kui ma siis ütlesin neile, et ma pole üldse mingi supikeetja ja metsas oma näruste liigeste pärast ka mässata ei saa, siis nad tegid mulle selgeks, et Naiskodukaitses on ka palju administratiivset tööd, mida saaksin teha. Millegipärast on just see supikeedu kuvand eriti tugevalt esil, sellele nad peaksid vast mõtlema, kuidas kuvandit parandada. Olin nii ülbe, et ütlesin selle töövestlusel välja…

Olen siiani imestunud, et osutusin valituks. Olen ju nüüdseks juba terve aasta otsinud lisatööd ja saatnud ka aeg-ajalt oma CV siia ja sinna, aga vestlusele kutsuti mind viimati tervelt aasta tagasi. Tavaline on, et tuleb kiri – täname kandideerimast ja blaa-blaa. Kuna olen saanud palju selliseid äraütlemisi, siis viimaks otsustasin, et enne üldse kuhugi ei kandideeri, kui näen, et kuulutust pikendatakse. Sama juhtus Kaitseliidu Kooli haridustehnoloogi töökuulutusega. Kui pikendati, siis järelikult esimeste nädalatega ei leitud sobivat inimest ja järelikult oli mõtet kandideerida ka vanematel prouadel. Nii ma siis kandideerisin. Töövestlusel seda ka ausalt tunnistasin, et kandideerisin, kuna kuulutust pikendati ja sellest mul tekkis lootus, et äkki mul on ka võimalus. Sest võinuks ju keegi noor mees, kes on ajateenistuse läbinud või kes kuulub Kaitseliitu, selle koha saada, neil oleks olnud eelis selles süsteemis. Aga viimaks sai määravaks ikkagi mu haridus ja ilmselt ka see, mida töövestlusel rääkisin. Värbaja ütles, et edestasin konkurente mitmes punktis. Ma üldse enam mingi tagasihoidlik ei ole ja päris julgelt väljendan ennast. See tuleb kasuks, kui töövestlusel on su vastas kolm kaitseliitlast. Igatahes nii see läks, et nad seal leidsid, et olen sobilik sellele tööle.

Kui ma hakkan kodus ajama mingit sellist, et issver, äkki ma ei saagi hakkama, siis vaatab mees mind nagu lollakat. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis ei ole ma elus pidanud mitte ainsatki ametit ega õppinud mitte üheski koolis, kus ma ei oleks hakkama saanud. On olnud raskeid aegu ja raskeid töid, aga alati olen igast olukorrast edukalt välja ujunud. See tähendab, et oleksin ülimalt imestunud, kui nüüd oma uues ametis sajaga põruksin. Ma väga loodan, et mulle seal meeldima hakkab.

Paar nädalat veel lebo ja siis olengi oma mugavustsoonist välja rebitud. Tegelikult ma väga ootan seda aega. Olen igatsenud tähendusega tööd ja et mul oleks töökaaslased ja oma kollektiiv. Esimesed paar kuud pean käima kohapeal, et saada tuttavaks inimeste ja süsteemiga, aga muidu üldiselt on tegemist kaugtööga. Kaks ja pool päeva nädalas. Alates maikuust on mul siis juba kolm tööandjat, sest kaks oli ilmselgelt vähe 😀

Tähtis päev

Reede, aprill 1st, 2022

Siit mingit 1. aprilli pläma ei tule, sest ausalt öeldes mulle üldse ei meeldi igast lollid naljad meedias. Et teeme keset linna jõesadama ja kolime octa centrumi ära ja bla-bla. Ei ole naljakas. Aga kuupäev on tähtis selle poolest, et täna sai täpselt aasta mööda ajast, kui Raplas oma putka kinni panime.

Eile käisin pealinnas meie pikaajalise partneri juures ja kohtusin seal hulgimüügi pealikuga, kes juhtumisi oli Tartust kohale tulnud. Vestluses täheldasin, et absoluutselt õigel ajal oma bisnissi lõpetasime, et mitte öelda täiesti viimasel võimalikul hetkel. 20 aastat on pikk aeg, selle jooksul jõuab täiega ära tüdineda ühest valdkonnast. Jõuab kasvada ja jõuab põhja minna. Seda viimast me ennetasime. Pealegi, millal siis veel õppida uusi ameteid ja teha karjääripöördeid? Igati tagumine aeg oli. Nüüd siis oleme nautinud ülimalt rahulikku elu juba terve aasta. Ja ei saa öelda, et keegi meist seal teises linnas nii väga puudust tunneks, kuigi aeg-ajalt mehele ikka helistatakse ja leidub isegi vahel mõni, kes pole kuulnud, et meid seal enam ei leidu. Mehel on lepingulised kliendid alles, kellega nüüd OÜ alt toimetab ja nende pärast olen ma palgale võetud ja mõne korra kuus ilmume isegi kohale.

Mul peaks aprillikuu eriti vaikseks kujunema, sest loengupäevi tuleb ainult kaks. Kuu teises pooles on palju eksamitööde lugemist ja hindamist siiski, ega igav ei hakka. Ja kuu lõpus alustame prantsuse keele õppimisega, kui ikka grupp kokku saadakse 🙂

Tänane päev läheb perekonnas ajalukku sellega, et Kmr-il on esimene tööpäev arendajana ühes väga suures ja tuntud ettevõttes. Ülikool on tal lõpetamisel ja bakatöö peaaegu valmis. Mitte et ta enne poleks töötanud, oma firmaga toimetab juba mõnda aega, aga päriselt palgatööl käis ta viimati oma vaheaastal enne ülikooli (kui teised sõitsid Austraaliasse, siis väike poeg maandus teisele poole põldu autoremonditöökotta saama väärtuslikke kogemusi päriselust). Ta sai vahepeal juba 23. Suur vend kommenteeris, et Kmr käib natuke palgatööl ära ja siis saab aru, et pole ikka see ja teeb omale kaks “virmat” juurde 😀

Ausalt öeldes on ennekuulmatu, et lapsed on kõik juba nii suured. Mida vanemaks saan, seda kiiremini justkui päevad läevad isegi nüüd, kui mu aeg on aeglane. Ükspäev keegi küsis, et mida ma teen päevad läbi ja ma kohe mõtlemata vastasin, et õpin. Küsija ehmus ära, et misasja, jälle läksid kooli või, aga ei, ma lihtsalt ise kogu aeg loen ja õpin, sest teisiti ei saaks ma õpetada. Mul pole vaja tudengitele seletada mingeid regressioonimudeleid ega teab mis peeneid mõisteid ja valemeid, sest see statistika värk, mida nad teadma peavad, on kitsam ja vähem, aga ise tahaks andmeanalüüsist oluliselt rohkem jagada kui ainult mu õpetatav osa. Olen niigi juba toonud sisse teemasid, mida mulle samas aines ei õpetatud ja erinevatele erialadele annan asja ka veel erineva spetsiifikaga. Mu suurim väljakutse on olnud aine võimalikult lihtsaks ja arusaadavaks teha, sest isegi praegusel minimaalsel kujul on andmeanalüüs paljudele raske. Kummaline on täna isegi meenutada, kuidas kursaõega pidime hakkama oma toorandmeid analüüsideks kokku panema ja vahtisime nagu vasikad aiaauku ega osanud mitte midagi. Päriselt, me üldse ei osanud Excelis midagi teha, kuigi olime käinud kõigis loengutes. Tookord läksimegi lihtsalt laiali ja ma olin suures masenduses, sest polnud varem kogenud ülikoolis sellist asja, et no ei saa aru, ei oska. Pmst võtsin tookord kellegi teise mitte oma õppejõu juhendid ette ja hakkasin otsast minema. Täna ei mahu mulle pähe, kuidas mingite diagrammide ja tabelite tegemine võib üldse kellelegi raske olla. Aga just enda kogemuse pärast ma teen oma tudengitele sellised juhendid, et ikka täitsa puust ja punaseks.

Sõja teemat ma üldiselt ei taha puudutada, sest mõistus tõrgub toimuvat uskumast. Tunnen kogu aeg, et olen saanud ukrainlasi aidata liiga vähe. Ega me muud polegi teinud, kui paarsada eurot saatnud ja ükspäev jalutasime hotelli, kus ukrainlasi majutatakse ja annetasin sinna peaaegu uued Ecco kingad ja Timberlandi saapad. Kingad olin ostnud kogemata natuke liiga väikesed ja saapad nagu natuke liiga suured. Need seisid mul juba mõnda aega ja ammugi tahtsin ära annetada, nüüd avanes sobiv võimalus. Üldiselt mul tõmbab süda valust kokku pea iga kord, kui kuskil põgenikke näen. Ükspäev olin Pepcos üks väheseid eestlasi, enamus ostjaid olid ukrainlased. Nooruke müüja ei saanud aru, mida üks naine vene keeles küsis ja kohalik mees hakkas appi. Kuulasin neid ja mõtlesin, et isegi mulle on nüüd hakanud vene keel jälle meelde tulema, oleksin vast ka osanud teda aidata. Loen nüüd isegi kirillitsas tekste, mis twitteris ette hüppavad. Kusjuures mulle on üllatuseks, et ukraina ja vene keel niivõrd erinevad on, ma noorusest mäletasin täitsa teisiti (vbla olin ajupestud). Igatahes on põgenikke hullult kurb vaadata ja samas mõtlen, et nad on eestlastega kuidagi väga sarnased. See tähendab tegelikult, et me kõik oleme eurooplased.

Venemaa ronigu koopasse tagasi ja imegu seal oma naftat kuni välja sureb. See mass on täiesti alaarenenud.