Varakevadine

Kevad tõmbab tuure üles, kuigi ilmad on alles puha külmad. Kuna selgus, et mehel on saada oluliselt rohkem puhkusepäevi kui see 56, mis õpsidel tavaliselt suvele satub, siis võttis ta sel nädalal juba väikese jupi puhkust välja. Olemegi jälle saarel puid tegemas. Ilm on olnud päikeseline ja tuuletu, lihtsalt imeline on metsas olla.

Vahepeal on olnud jälle natuke tormisemaid tuuli ja sellepärast algas tänane puude tegu sealt, kus eelmisel korral juba tehtud sai – paadikuuri taga oli üks mänd koos juurtega maast lahti tulnud ja õnneks kukkunud metsa poole. Kui oled ühe korra kuulnud, missuguse matsuga suur mänd maha prantsatab, siis tundub kogu suvilat ümbritsev mets hirmuäratav ja ohtlik. Kui hakkaks täna siia metsa esimesi maju ehitama, siis oleks targem ja teeks platsi enne puudest lagedaks, aga me tahtsime olla metsas ja noh, sellel on omad head ja vead. Kuuri taga langenud puu andis järele ilmselt sellepärast, et ta kõrvalt oleme äsja ühe männi maha võtnud.

Pilt jäi vastu päikest nats vilets, aga selline see sündmuskoht on

Kui mänd koristatud, asus mees teostama projekti, millega naine talle juba mõnda aega pinda käib. Mul on juba ammu plaan, et kõik lehtpuud, mis varjavad ära suvilale paista võiva õhtupäikese, tuleb maha võtta. Tegelikult on õhtuküljes ka mitu suurt mändi, aga esialgu oleks seegi hea, kui vanad haavad saaksid maha võetud. Mrt alustas täna kõige jämedamast, ta tüve läbimõõt oli umbes pool meetrit. Jube mässamine oli sellega, sest kõigepealt ei tahtnud puu üldse langeda, siis tahtis langeda valele poole ja kui viimaks kukkus, siis jäi teise suure haava peale pidama ega mõelnudki alla tulla. Mees siis jupitas seda altpoolt kuni viimaks suure raginaga siiski puu alla sai. Et saag vahepeal puu tüvesse lootusetult kinni jäi, sellest ma parem pikemalt ei räägigi…

No mis sa ütled!
Kõik need laarungid on nüüd halgudeks lõhutud ja ootavad kuuri katuse all äravedu

Mul on tegelt üks räme tähtis teadaanne, aga las see ootab…

Noh.

Õu on okstest ja risust puhas, kõik rämpsud on riisutud ja põletatud. Mõnulesime lõkke ääres, kütsime sauna ja viskasime leili. Idekas elu, ma ütlen.

No missa arvad…

Olen olnud täna keskmisest ärevam ja vahtinud aina telefoni, et kas on üks kiri tulnud. Kirja ei tulnud, aga õhtupoole tuli oodatud telefonikõne. Helistas Kaitseressursside Ameti värbaja, kes teatas midagi sellist, et olen konkursi võitnud pika puuga ja… (okei, ta väljendus kuidagi teisiti, aga mõte jääb samaks). Igatahes tähendab see, et alates maikuust töötan Kaitseliidu Koolis haridustehnoloogina. See on 0,5 kohta, sellisena see oligi välja pakutud. Kandideerisin sinna, sest ülikoolis pole ju suvel üldse midagi teha, maikuuski on mul ainult üks loengupäev ja üks eksam, juunis paar eksamit korraldada ja ongi kõik. Ehk et selleks, et mitte täielikult alla käia, mitte vajuda mingisse koduperenaise mõudi, mis mind mitte kuidagi vormis ei hoia, otsisin aktiivselt lisatööd. Kaitseliitu tahtsin minna ka sellepärast, et olla käpp riigikaitses. Jaa, see kõlab nagu… no kõlab natuke nagu liialt pateetiliselt, aga tõsi ta on, et Ukrainas toimuv sõda on pannud mind tahtma riigikaitses kaasa lüüa. On suht kindel, et astun lähiajal ka Naiskodukaitsesse, seda uues töökohas vestlusel käies mehed väga rõhutasid, et peaksin tegema. Kui ma siis ütlesin neile, et ma pole üldse mingi supikeetja ja metsas oma näruste liigeste pärast ka mässata ei saa, siis nad tegid mulle selgeks, et Naiskodukaitses on ka palju administratiivset tööd, mida saaksin teha. Millegipärast on just see supikeedu kuvand eriti tugevalt esil, sellele nad peaksid vast mõtlema, kuidas kuvandit parandada. Olin nii ülbe, et ütlesin selle töövestlusel välja…

Olen siiani imestunud, et osutusin valituks. Olen ju nüüdseks juba terve aasta otsinud lisatööd ja saatnud ka aeg-ajalt oma CV siia ja sinna, aga vestlusele kutsuti mind viimati tervelt aasta tagasi. Tavaline on, et tuleb kiri – täname kandideerimast ja blaa-blaa. Kuna olen saanud palju selliseid äraütlemisi, siis viimaks otsustasin, et enne üldse kuhugi ei kandideeri, kui näen, et kuulutust pikendatakse. Sama juhtus Kaitseliidu Kooli haridustehnoloogi töökuulutusega. Kui pikendati, siis järelikult esimeste nädalatega ei leitud sobivat inimest ja järelikult oli mõtet kandideerida ka vanematel prouadel. Nii ma siis kandideerisin. Töövestlusel seda ka ausalt tunnistasin, et kandideerisin, kuna kuulutust pikendati ja sellest mul tekkis lootus, et äkki mul on ka võimalus. Sest võinuks ju keegi noor mees, kes on ajateenistuse läbinud või kes kuulub Kaitseliitu, selle koha saada, neil oleks olnud eelis selles süsteemis. Aga viimaks sai määravaks ikkagi mu haridus ja ilmselt ka see, mida töövestlusel rääkisin. Värbaja ütles, et edestasin konkurente mitmes punktis. Ma üldse enam mingi tagasihoidlik ei ole ja päris julgelt väljendan ennast. See tuleb kasuks, kui töövestlusel on su vastas kolm kaitseliitlast. Igatahes nii see läks, et nad seal leidsid, et olen sobilik sellele tööle.

Kui ma hakkan kodus ajama mingit sellist, et issver, äkki ma ei saagi hakkama, siis vaatab mees mind nagu lollakat. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis ei ole ma elus pidanud mitte ainsatki ametit ega õppinud mitte üheski koolis, kus ma ei oleks hakkama saanud. On olnud raskeid aegu ja raskeid töid, aga alati olen igast olukorrast edukalt välja ujunud. See tähendab, et oleksin ülimalt imestunud, kui nüüd oma uues ametis sajaga põruksin. Ma väga loodan, et mulle seal meeldima hakkab.

Paar nädalat veel lebo ja siis olengi oma mugavustsoonist välja rebitud. Tegelikult ma väga ootan seda aega. Olen igatsenud tähendusega tööd ja et mul oleks töökaaslased ja oma kollektiiv. Esimesed paar kuud pean käima kohapeal, et saada tuttavaks inimeste ja süsteemiga, aga muidu üldiselt on tegemist kaugtööga. Kaks ja pool päeva nädalas. Alates maikuust on mul siis juba kolm tööandjat, sest kaks oli ilmselgelt vähe 😀

5 kommentaari to “Varakevadine”

  1. Ralk ütleb:

    Änksa! Sa oled niii tubli! Kallimuss! 🙂

  2. Ritsik ütleb:

    Nii vahva, palju õnne!

  3. Ülle ütleb:

    Aitäh! Ausalt öeldes olen ärevil, sest kõik on uus ja megalt on õppimist, aga samas ootan ka suure põnevusega, et saaks tegusid tegema hakata. Mott on igatahes kõrge.

  4. Maire ütleb:

    Ohhoo mis uudised! Kas töökoht on Raplas? Kusjuures see tähendusega töö otsimine on vist selline asi mis tekib vanusega. Ma ise tunnen samuti, et tahaks teha tähendusega asju ja kuna ma kuhugi tööle ei taha kandideerida, siis püüan leida neid tähendusega asju vabatahtlikuna. Ütlesin just ükspäev Sandrile, et kui mul tervis oleks korras, siis läheksin Aafrikasse, aga kuna ma suht erivajadustega ja nõrguke, et siis nüüd vähemalt saab omas kodus ukrainlasi aidata ja elul kohe rohkem mõtet.

  5. Ülle ütleb:

    See kool on Alu mõisas. Esimesed paar kuud käin kindlasti kohal, edaspidi vast teen peamiselt kaugtööd.

Leave a Reply