Need maiused siin postituses ei ole mingid suhkrupõlguri söögid, sest sisaldavad kuivatatud puuvilju, mis on vägagi magusad. Mina ise neid muidugi ei söö. Üks ema palus, et mõtleksin välja sellise snäki, mida ta laps võiks pikal koolipäeval iga paari tunni tagant põske pista nii nagu arst soovitas (see laps ei ole diabeetik, tal on muud mured). Ma siis katsetasin, et kuidas üks müslibatoon võiks välja tulla ja juba mõtlen muidugi, et selle või teise asja võiks ära jätta või teisiti teha. Aga täna tulid siis sellised.
MÜSLIBATOONID
100 g india pähkleid
100 g kõrvitsaseemneid
100 g linaseemneid
180 g päevalilleseemneid
100 g kuivatatud aprikoose
100 g kuivatatud datleid
100 g rosinaid
1 dl kuuma vett
100 g kookosrasva
Leotasin linaseemneid mõni minut kuumas vees, ülejäänud seemned ja pähklid lasin sutsukese köögikombainis peenemaks (tõesti paar sekundit ainult, et liiga peeneks puruks ei muutuks). Kuivatatud aprikoosid, datlid ja rosinad hakkisin noaga peeneks, kookosrasva sulatasin mikrolaineahjus. Kõik selle kraami keerasin kokku ja segasin hästi hoolega.
Klaasvormi põhja panin küpsetuspaberi ja valasin segu sinna sisse. Müslimaterjali sai nii palju, et umbes poolteist sellist vormitäit. Mul kaht sarnast ahjuvormi pole, sellepärast paigutasin teise poole taignast ühe klaasist ahjupoti kaane sisse.
Kui tainas oli ühtlaselt vormi laiali laotatud, vajutasin selle küpsetuspaberi abiga tugevalt kokku. Pealt peab heasti sile jääma. Muud ei olegi vaja teha, küpsetada pole midagi, vaid tuleb hoopiski panna see ködin paariks tunniks külmkappi tahenema.
Ma kaks tundi ei jaksanud oodata, juba pooleteist tunni pärast kukkusin lõikama, sest tundus see kraam kenasti kõva olevat.
Kuna kookosrasv soojas toas sulab, peab müslibatoonikesi hoidma külmkapis.
Pakkisin osad ruudukesed kilesse, et need oleks transporditavad.
Meie laps igatahes juba näksis neid ja kiitis väga. Ma mõne asja teeksin siiski teisiti. Kookosrasv on küll väga kasulik, aga siin müsli sees ta vajub vormi põhja ja jääb sinna kena rasvase kihina. Kooli kaasa võtmiseks on siuke rasvane variant vist natuke tüütu, sest ilmselt hakkavad need batoonikesed soojas sulama. Kuna linaseemned ka hästi kleebivad ja magusad puuviljad niisamuti, siis peaks järgmine kord proovima sama asja ilma kookosrasvata teha. Teine asi, mida muudaks, on magusus. Lastele kindlasti maitseb, aga ma võtaks puuvilju kõvasti vähemaks siit seest. Vähemat magusust võiks kompenseerida näiteks kaneeliga. Seemneid ja pähkleid võib müslibatooni sisse panna ükskõik milliseid, mida aga rahakott kannatab osta. Tundes mind, võite ette kujutada, et hakkan peagi seda retsepti odavamaks muutma. No näiteks magusa maitse andmiseks piisab tegelikult ka ainult natukesest rosinatest, ei pea igasugu imeasju sinna sisse toppima. Muidu üldiselt ühest sellisest kogusest jätkub ju lapsele terveks nädalaks ja kui nii, siis ega see laarung nüüd nii väga kallis ei olegi, eriti kui kookosrasv ära jätta. Ükspäev katsetan uuesti.
Aahhh, appi!… pistsin kirjutamise lõpetuseks ikka ise ka ühe müsliruudu nahka. Hullult hea kraam on 🙂