Helistasin täna hommikul perearstikeskusesse, et küsida, kas ravimifirma on midagi puugivaktsiini kohta teada andnud. Vastus polnud veel tulnud. Nad võtsid mu telefoninumbri, et dr Kull siis ise helistab tagasi, kui info tuleb.
Olen siis mina õhtul arvutipoes, kui äkki astub see meditsiininaine sisse, kes mind üleeile süstima pidi, aga tänu omaenda tähelepanelikkusele või kuulamisvõimele viimaks ikka süstimata jättis. Ta vabandas, et mu telefoninumber olevat seal ühelt teisele liikudes kaotsi läinud ja tuli selleks, et teada anda, et ega nad tegelikult veel midagi ei tea. Et ravimifirma ei ole midagi vastanud selle kohta, miks encepuri süstile nii äge reaktsioon tekib ja mis edasi. Dr. Kull olevat öelnud, et ükskõik, mis vastus sealt tuleb, selle vaktsiiniga me enam ei süsti. Et kui ma nüüd ikka otsustan edasi vaktsineerida, siis saan seda sama, mis teisedki. Ta ütles veel, et dr Kull olevat imestanud, et miks eelmisel aastal üldse encepuri süstiti. Küllap see oli sellepärast, et muud ei olnud võtta. Ma ei hakanud küsimagi, et miks ta imestab. Olen natuke netilehtedel kolanud ja saanud teada, et encepur ei ole näiteks Inglismaal üldsegi kasutuslitsentsi (ravimilitsentsi) saanud ja et sellega ei tehtagi mingeid rutiinseid vaktsineerimisi, vaid ainult erandkorras neile inimestele, kes on sunnitud viibima ülisuure riskiga piirkondades. Ja tagatipuks leidsin ka eestikeelse infi encepuri kohta, seal on isegi mu nägemishäired ära märgitud. Seal on terve hulk nähtusi, mis kõik võivad ette tulla, kui oled selle süsti saanud, aga mitte ükski kuivade faktide loend ei suuda kirjeldada seda mittekontaktset olekut, mis mind tegelikult tabas. Nii et see ongi siis nagu normaalne, et kuni 72 tundi peale süstimist oled täitsa tüma? Kui ei taha seda fiilingut aina uuesti ja uuesti kogeda, siis tuleb loobuda.
Ma olen neile perearstikeskuse inimestele ütlemata tänulik. See võibolla ei peaks olema üllatav, et arsti juures sõna otseses mõttes kuulatakse, mida kurdad. Ja et siis hakatakse usinalt kohe lahendusi otsima ja tullakse lausa su töö juurest läbi, et info kohale tuua. Vot see viimane fakt on küll selline, et… no mul ei ole sõnu.
Tegelikult on hirmutav, kuidas me meditsiini usaldame. Läheme saama mingit rutiinset vaktsiini ega vaevu uurima, mis on selle nimi ja mis ta teha võib, enne kui sussid püsti. Kui ma nüüd siiski uuesti läheks, uuriksin täpselt järele, mis vedelikuga on tegemist. See aitab mul loobuda, ma arvan.