Ühed lugud

Tegin täna teoks ühe oma ammuse plaani. Ull abistas muidugi, ega ilma temata ma siin ühtegi asja tehtud ei saa ju 🙂 Mul on nüüd täitsa oma domeen, isiklik toidu ja tervise leht, mis on abseluutselt avalik: www.diabeetik.ee. Kolin sinna tasapisi kõik oma retseptid, lugemissoovitused ja tervisejutud.

Tegelikult oli mul kavas see leht teha alles suvel, kui saabub koolivaheaeg, sest talvisel ajal on sebimist niigi palju. Aga kes passima jääb, see parimad domeenid maha magab, sellepärast panin asja vaikselt tiksuma. Mul peab ju olema mingi mõjuv argument, mille jaoks mul neid teadmisi tasuta saada on vaja, mida ülikool annab. Nad ei võta mind sinna vastu ka järgmisel sügisel mitte, kui ma midagi kasulikku ei tee, et oma eksistentsi seal õigustada 🙂

Olen iseenda üle rõõmus, et ikkagi viitsisin toitumiskonverentsist kirjutada ja kui nüüd maakonnalehte vaatan, kus keset lehekülge laiutab uus toidupüramiid ja selle ümber on mahtunud kenasti liigendatult kõik, mida kokku kirjutasin, siis mina igatahes olen rahul. Artikli lõppu on jäetud ka mu soovitus toidupüramiid lehest välja lõigata ja külmkapile kleepida. Tore.

Mu lugu jõudis täpselt õigesse lehenumbrisse, sest maailm tähistab eeloleval laupäeval diabeedipäeva ja samas lehenumbris on tervisest ja diabeedist seetõttu rohkem juttu. Mu süda hüppas rõõmust, kui lugesin tunnustatud endokrinoloogi soovitusi neile, kellel on eeldiabeet või kellel juba diabeet diagnoositud, sest peamine, millele ta rõhub, on toitumine ja just süsivesikute oluline vähendamine toidus. Ta ütleb, et  süsivesikud tuleb asendada muude toiduainetega, mis on absoluutselt õige ja hea, sest oma energiavajaduse peab inimene kuidagimoodi rahuldatud saama. Ja et süsivesikute piiramisega saab vältida 2. tüübi diabeeti haigestumist, mis on absoluutselt õige. Kõige tähtsam on toitumine, ütleb ta.

Küsimus on muidugi selles, kui palju siis ikkagi süsivesikuid tarbida võib, kui mul on diabeet ja ega siin mingit ühte vastust ei ole, sest inimesed on erinevad ja süsikate taluvused on ka erinevad. Igaüks peab ise leidma, kus on see piir, kus glükoosi üles viskab. Olen enda peal testinud, et mul on see piir umbes 100 g peal, rohkem kui 100 g süsivesikuid päevas viskab paastuveresuhkru 6,2-6,5 mmol/l peale ja kuskil 150 g kandis kergitab juba kuni 7-8 mmol/l. Kui tahan kaalu langetada, siis ei tohi rohkem süsivesikuid süüa kui 40-50 g päevas, kusjuures võin rasvase söögiga kaloraaži lükata ka üle 2000 kcal päevas, kaal langeb ikkagi tasapisi, peaasi, et paastuveresuhkur oleks normaalne (mitte üle 4,7 mmol/l). 1450 – 1600 kcal süües, kus sees 100 ja rohkem grammi süsivesikuid, mu kaalu ei muuda (hommikune veresuhkur vähemalt 5,1-5,6 mmol/l).

Minul ei ole diabeeti diagnoositud, aga olin aastaid prediabeedis, mida üritasin elustiiliga parandada. St ma üritasin aina rohkem liikuda ja vähem süüa, aga süsivesikutest ei teadnud ma siis midagi. Normaalseks peetakse paastuveresuhkrut 3,3 – 5,5 mmol/l ja söömisjärgse veresuhkru kerkimist  (1,5 – 2h peale sööki) kuni 10 mmol/l. Kui söön max 100 g süsivesikuid päevas, siis jääb mu veresuhkru kõikumine vahemikku 4,2 – 5,6 mmol/l, mis on ju väga stabiilne ja annab ülimalt mõnusa enesetunde. Tavaliselt ma siiski nii palju ei söö, ainult õuntega patustamise päeval (2 sügisjoonikut, näiteks) või kui söön kaks viilu Jassi seemneleiba ja tarvitan mingeid juurvilju, saan ligi 100 g täis. Mu söömisharjumused on nii palju muutunud, et ausalt öeldes on päris raske nii palju süsivesikuid päeva peale kokku saada. Et “saavutada” hommikune veresuhkur 6,5 mmol/l ei ole mul vaja muud kui süüa õhtul paar ruutu tumedat šokolaadi ja üks suur sügisjoonik. Vot selliseid toredaid vaatlusi olen siin teinud.

Leivaga olen hakanud maiustama alles hiljuti, aga ainult Jassi seemneleivaga, milles on imenduvaid süsivesikuid teadaolevalt kõige vähem (Nutridata andmed). Luban endale ühe või kaks viilu päevas siukse võikihiga, mis seinale varju jätab. Maailmahea söök. Päris iga päev ma leiba muidugi ei söö ja ausalt üteldes nõuab tahtejõudu, et mitte võtta kolmandat ja neljandat viilu, mis ongi süsivesikurohke söögi peamine probleem – ei saa pidama.

Valisin ühe seminaritöö teemaks diabeetiku menüü analüüsi ja sellega seoses olen internetis kodumaistel lehtedel ringi kaevanud, et teada saada, mida neile ikkagi soovitatakse. Isegi lehel, mis viimati uuendatud tänavu novembris, on sellised menüüde näidised, kus süsivesikuid lubatud 177 ja 220 grammi päevas, mis on minu meelest pisut kriminaalne. Sellise süsikate koguse peal vaevalt õnnestub kellelgi ravimeid vähendada või ravimitest päris loobuda. Suht mõistetamatu, miks ikkagi peab diabeetiku menüü sisaldama mitu korda päevas leiba ja kuivikuid, banaani ja apelsini, makaroni ja saia? Ma mõtlen, et kas menüü koostajad pole siis testinud, kuidas veresuhkur sellisele toidule reageerib või pole see vajalik sellepärast, et muidu inimene ei osta apteegist ravimeid? Mineraalainete ja vitamiinide hulk on neis menüüdes küll kenasti paigas, ainult need suhkrud ja tohutu hulk tärklist on kurjast. Tärklis hakkab juba suus glükoosiks muutuma ja jätkab seda protsessi hoogsalt seedetraktis ja ometigi me  tahame ju diabeetiku veres suhkrut vähendada.

Kui nüüd uued riiklikud toitumissoovitused avalikuks tehakse, ehk hakatakse siis ühel päeval ka diabeetikutele soovitama normaalset söömist, sest ka terve inimese menüüs soovitatakse juba pisut süsivesikuid vähendada. Õige pisut. Põhjamaades lubatakse juba ka ainult 45% päevasest toiduenergiast, meil alla 50% pole juletud minna. Tavalisele tervele inimesele soovitatakse umbes 300 g süsivesikuid päevas, no mis efekti saab olla, kui diabeetik vähendab neid 220-le? Õudselt-õudselt aeglaselt tuleb meile teadmine tervislikust toidust, aga igatahes ta hiilib juba siiapoole.

P.S. Prediabeet ei anna enamasti mingeid sümptomeid, vähemalt esimestel aastatel mitte, sellepärast on tark oma veresuhkrut aeg-ajalt kontrollida kõigil neil, kes üle 40 aasta vanad. Eriti kui oled ülekaalus, su vöökoht on jämedam kui 88 cm (naistel) ja oled omast arust teinud kõik, et kaalu langetada, aga kaal ikkagi ei lange, siis uuri seda veresuhkru asja.