Pärast seitsmekilomeetrist jalutuskäiku võtsin vardad ja kudusin ühe soki.
Ma viimati kudusin omale ühe soki vist üle-eelmisel aastal. Aga see on kahjuks teist värvi 🙂
Pärast seitsmekilomeetrist jalutuskäiku võtsin vardad ja kudusin ühe soki.
Ma viimati kudusin omale ühe soki vist üle-eelmisel aastal. Aga see on kahjuks teist värvi 🙂
Mul tuli pärmitaigna tuju. Pisikesest pirtsust retseptivabast taignast sain igavese suure koheva õunakringli. Mahlane ja õhuline, nii njämma, et jube kohe.
Hookuspookus sellepärast, et tainast oli nii väikene peotäis, et esialgu tundus, et õunatäidis sellesse ära ei mahugi. Õhukeseks rullimine tegi imet.
Vesistage, inimesed, ja uskuge, et ma olen geniaalne kringlikunstnik. Üks väike õnnestumine igas päevas 😀
Siin ma hakkan aelema nii, et on kohe 🙂
Mrt laenas Kaltsilt höövelmasinat, aga väga palju seda ei pruukindki, ainult astmelauad lasi üle. Kusjuures ei ole pinnuline üldsegi mitte. Pooltoorest lauda ei höövelda ikka midagi. Oma puidutöökoja ta püstitas ületeenaabri garaaži katuse alla, otse tänava äärde, sest naabrimees kuulis, et mees peab hakkama omale kolmefaasilist voolu orgunnima ja kutsus enda juurde tegema, et tal on. Ja kaabel, mille Mrt unustas Kaltsi juurest kaasa küsida, oli ka naabril olemas. Nii neil oligi siin täna äge kollektiivne ehitamine, naaber ise plaatis oma sauna pesuruumi ja Mrt sebis sealsamas laudu hööveldada. Hea ikka, kui naabreid on.
Saab siis nalja näha, milliseks lava kuivab. Kui tuksi läheb, saab iga kell teha uuesti ja õigesti, meil metsas haaba küll. Peaasi, et töö ilmast otsa ei saaks 🙂