Ühed lugud

Kuna ma eile tegin sellist asja…

 … ja selline asi, kui ma seda söön, tekitab mulle kõrvetisi ja üleüldse on valge jahu mu kerele õud ja häving, siis tundsin täna suurt vajadust vedela toidu järele.

Heast kalasupist tundsin puudust.

 Ja tegingi. Õudselt, metsikult, kohutavalt, talumatult hea supi tegin.

 Siin sees on paar kartulit, paar porgandit, keedumuna, meresool, must pipar, till, enne jõulu ostetud forelli jäänused ja Mrt vabaviskekrevetid. Krevetid on ainult konsistentsi pärast ja sellepärast, et need lihtsalt olid meil kapis ja tuli kuhugi ära sokutada.

Ahh, nii mõnus, et on reede! Võibolla korgin isegi aastavahetuse puhul šampuse lahti. Selle, mille maha magasin 🙂

Pärast seitsmekilomeetrist jalutuskäiku võtsin vardad ja kudusin ühe soki.

Ma viimati kudusin omale ühe soki vist üle-eelmisel aastal. Aga see on kahjuks teist värvi 🙂

 Mul tuli pärmitaigna tuju. Pisikesest pirtsust retseptivabast taignast sain igavese suure koheva õunakringli. Mahlane ja õhuline, nii njämma, et jube kohe.

 Hookuspookus sellepärast, et tainast oli nii väikene peotäis, et esialgu tundus, et õunatäidis sellesse ära ei mahugi. Õhukeseks rullimine tegi imet.

Vesistage, inimesed, ja uskuge, et ma olen geniaalne kringlikunstnik. Üks väike õnnestumine igas päevas 😀