Ühed lugud

Õmblesin hommikul lühemaks lapse teksad ja oma uued sooja voodriga dressipüksid. Kui õmblusmasin juba nagunii laua peal oli, suristasin valmis ka uue töölkäima kleidi. Võibolla algab siin ühe korra isegi talv ja siis läheb sooja villast kleiti vaja.

 Kohe homme ma seda selga panna ei saa, sest selgus tõsiasi, et mitte ainult kleidid ei tõmba kapis seistes kokku, vaid ka kleidilõiked, mida pole ammu pruugitud. Tahan, et see kleit mul väheke õblukesemalt seljas ripuks, mitte poleks ümber kere nagu sukk, selleks pean vabanema paarist kringlikilost. Küll saab.

Kuna ma eile tegin sellist asja…

 … ja selline asi, kui ma seda söön, tekitab mulle kõrvetisi ja üleüldse on valge jahu mu kerele õud ja häving, siis tundsin täna suurt vajadust vedela toidu järele.

Heast kalasupist tundsin puudust.

 Ja tegingi. Õudselt, metsikult, kohutavalt, talumatult hea supi tegin.

 Siin sees on paar kartulit, paar porgandit, keedumuna, meresool, must pipar, till, enne jõulu ostetud forelli jäänused ja Mrt vabaviskekrevetid. Krevetid on ainult konsistentsi pärast ja sellepärast, et need lihtsalt olid meil kapis ja tuli kuhugi ära sokutada.

Ahh, nii mõnus, et on reede! Võibolla korgin isegi aastavahetuse puhul šampuse lahti. Selle, mille maha magasin 🙂

Pärast seitsmekilomeetrist jalutuskäiku võtsin vardad ja kudusin ühe soki.

Ma viimati kudusin omale ühe soki vist üle-eelmisel aastal. Aga see on kahjuks teist värvi 🙂