Ühed lugud

Seoses sellega, et oleme oma toitumisharjumusi muutnud niiütelda pöördeliselt, olen hakanud aina rohkem poes etikette lugema, et teada saada, mida ikkagi üks või teine toiduaine sisaldab. Peamiselt otsin suhkruid ja tärklist, süsivesikuid ju püüame vältida. Võib tunduda täitsa segane, et uurin ka näiteks hakkliha- ja juustupakke, justkui võiks need sisaldada muud kui hakkliha ja juustu. Aga üllatus-üllatus! Olukord me toidumaailmas on sedavõrd hull, et isegi hakkliha ei pruugi enam hakkliha olla, vaid sinnagi topitakse sisse kõiksugu kama.

Ostan viimasel ajal hakkliha peamiselt selle järgi, millist kogust õhtune retsept nõuab, kas 300, 500 või 600 grammi. Ükspäev vaatasin säästukas, et just täpselt sobilik 500-grammine pakk on ja olekski selle ostnud, aga kuna paki peal seisis tootenimetus “Hakklihasegu”, hakkasin uurima, et millist liha see siis sisaldab. Ja teate, mis ma leidsin? Ma leidsin NISUJAHU!!! Kelle aju tuleb selle peale, et toppida hakklihasse nisujahu?! Muidu seal riiulis oli kõrvuti viis erineva koostisega hakklihapakki ja absull kõik nad nägid täpselt ühesugused välja, no ikka liha värvi ja nagu need ribakesed hakklihamasinast tulevad.

Nüüd ostan enamasti seda, millel on suurelt peal kirjas, et 50% sealiha ja 50% veiseliha (või loomaliha, ei mäleta mis sõna täpselt). Kuna viiskend ja viiskend teeb kokku sada, siis peenikeses kirjas lisandeid sinna enam ei mahu. Loodetavasti.

Eile tegin esimest korda lchf-pitsat. Sellel käib põhjaks riivjuust pitsamaitseainega. Selveris oli mitmel juustul soodukas ja sobiva hinnaga juhtus olema ka kolm erinevat riivjuustu. Ma oskan muidu ise ka riivida, aga kuna mulle meeldinud juustutükk poleks odavam tulnud kui juba valmisriivitud juust, otsustasin viimase kasuks. Muidugi lugesin ka etikette, mille tulemusena avastasin, et tavaline ilma lisaaineteta juust oli neist ainult üks. Üks neist sisaldas säilitusainet (no milleks küll?!) ja veel mingeid imelikke elemente, mille tähendust ma ei mõistnud. Kolmas polnudki üldse juust, kuigi nägi sedamoodi välja ja hinnasildil oli juust suurelt kirjas – see oli hoopiski juustulaadne leidus, mingi õudne alternatiiv. Nii ma siis võtsingi kõige kallima riivjuustu, sest see oli päriselt riivjuust.

Need toiduained, millel üldse mingit infot etiketil pole, jäävad minust poodi. Kas nii üldse tohib müüa, et mingit infi pole? No näiteks Selveris oli eile ainult kaht erinevat pärlsibulat, ühel purgil oli kenasti kirjas, mida sisaldab, ka see, kui palju süsikaid ja värke, aga teise purgi etiketilt ei leidnud ma midagi. Ei viitsinud hakata prille ette panema, aga no mingid numbrid oleks ju pidanud sealt prillitagi paistma. Võtsin siis need pärlsibulad, millest teadsin, mis need on, kuigi süsivesikuid oli seal sees rohkem kui oleks soovinud.

Nüüd võite julgelt poodi minna, sest olete hoiatatud. Ja võtke kindlasti kaasa prillid või luup, sest kui te enne arvasite, et teil silmanägemine ok on, siis toidupoes etikette uurides avastate kindlasti, et ei näe ikka mitte s*ttagi.