Mingi tramburai siin käib. Töönädalad on nii tummised, et reedeti tahaks lihtsalt külili visata ja mitte midagi mõelda. Ega vananemine ei ole ka mingi lihtne asi – kui ikka ühel päeval oma keret ülemäära kurnad, oledki järgmine päev lihtsalt siruli. Ma sel pühapäeval ei teinud näiteks mitte midagi. Suutsin laupäeval ringi trampida nii palju, et õhtuks kogunes 20 000 sammu ja kõik “lihad” olid valusad. Kell neli läks uni ära, poole kuue paiku ajasin ennast voodist välja, siis pikk kohvitamine ja kohe metsa kõndima. Kõnnikepid jätsin koju, sest tahtsin sinililli korjata.
Viimati korjasin sinililli nii ammu, et olin unustanud, kuidas need lõhnavad – nagu muretu lapsepõlv!
Kui metsast välja hakkasin tulema, mõtlesin, et on ikka imelik, et ma pole mitte kunagi leidnud karulauku. Et no kui pole siis pole, ei olegi mul seda vaja. Ja seal ta oli, otse mu nina all kraavipervel. Toppisin teist veidi taskusse.
Mul kulus peaaegu pool laupäeva oma taimekeste ümberistutamiseks. Kurgid ja tomatid on nüüd kõigi teepoolsete akende peal, jäid kenasti ellu, aga mingid taimekesed on ka verandal ja kasvuhoones. Esimesed öökülmad on nad sealgi edukalt üle elanud.
Suuremad mullatööd jäid tegemata, sest Bauhofist ostetud turbad olid läbinisti jääs. Ja oligi hea, et kõike teha ei saanud, mida plaanisin, sest tahtsin ka puhata ja mängida. Kuuri terrassi siiski koristasime, et oleks toredam peesitada.
Kohe, kui sealt lahkusime, võtsid kassid üle.
Oleme jupi kaupa aias oksi lõiganud, roose rappinud ja ükspäev võtsin täiesti maha isegi välisukse taga laiutanud kuslapuu. See kuslapuu nühkis mööda naabri seina ja ajas ennast igale poole vahele, ei tahtnud, et ta maja kahjustab. Juure jätsin alles, ehk sealt mingid noored võsud tulevad, aga kui ka ei tule, siis pole sellest miskit, sest nagunii ta jääks siin majanurgas ehitamisele ka ette. Mrt viis nädala sees oksakoorma jäätmejaama.
Õhtupoole väntasin rattaga kalmistule ja tegin platsid korda. Võtsin üles kanarbiku, mis oli juba kaks aastat seal kasvanud, ja istutasin asemele kollased võõrasemad.
Juba mitu aastat võtan hoogu, et platsidele uus liiv tuua ja miski kenam kujundus luua, aga no kussa, ei jõua mitte kuidagi. Kahtlustan, et vanainimeste platsi vaasides on piibelehed kutuks läinud, need peaks millegagi asendama.
Hüppan ajas tagasi. Reedel käisime Raplas kossu vaatamas. Seal tehti mingit taldriku lennutamise mängu ja kuna üks ketas Mrt jalge ette maandus, sai temagi võimaluse visata. Tulemus oli nadi, aga kuna teistel läks veel kehvemini, võitis mees karbitäie nänni:
Enne kossule minekut tegime aega parajaks ja jalutasime koolimajade juures. Nüüd on kooliajast juba nii palju möödas, et see vana maja ei tekitagi enam mingeid emotsioone või kui, siis pigem positiivseid.
Koolimaja juures jõekaldal on madal jupp telliskivimüüri, mis oli seal juba meie lapsepõlves. Mul selle kohaga tuleb iga kord meelde, et kord pidasime seal müüril istudes matemaatika tundi (Voorel oli oma ajast ees, viljeles õuesõpet). Oli kevad ja maikuu, kõik õitses ja lõhnas ja mäletan väga teravalt konflikti endas või õieti talumatut kontrasti – kõik on nii kaunis ja lõhnav, õitsev ja helge ja siis see jube mata tund, mis tekitas rõhuvat tunnet ja suurt masendust. Need kaks asja ei sobinud omavahel üldse kokku. Millalgi hiljem täiskasvanuna tabas mind sama emotsioon, kui kaunis õitsvas ja lõhnavas kevades sigareti süütasin. See tunne, et kõik on nii imeliselt ilus ja ma rikun seda idülli oma räpase sigaretiga, suitsuhais üldse kenasse kevadesse ei sobinud.
Nädala masendushetk oli siis, kui sõitsime mööda Tulbi tänavat Coopi ja märkasime, et mu armas Auris seisab töökoja juures muutumatul kujul – mitte vähimatki remonti ei ole veel tehtud. Kolm nädalat on möödas sellest, kui kindlustus remondifirmale garantii andis. Kirjutasin firmaomanikule, et küsida, mis värk on. Väidetavalt sel nädalal peaksid jupid saabuma ja siis kohe teevad mu auto korda. No dai bohh, kui ei tee, mul lõpeb aprillis auto ülevaatus ja oleks väga nõme sinna sõita, kui ülevaatus kehtetu. Maikuus on mul natuke puhkust, tahaksin siis oma autoga vabadust nautida. Mitte et mulle Teslaga sõita ei meeldiks, meeldib väga ja hoian kõvasti kütsiraha kokku, aga mehega ühte autot jagades ei saa ikka nii, et sõidan millal tahan ja kui kauaks tahan. Mõtle ikka, kui nõme see on, et mingi hajameelse pärast ma pean olema vähemalt kaks kuud ilma isikliku autota!
Et mitte lõpetada masendava noodiga, laotan loo lõppu mõned lillekesed.
