Õmblesin hommikul lühemaks lapse teksad ja oma uued sooja voodriga dressipüksid. Kui õmblusmasin juba nagunii laua peal oli, suristasin valmis ka uue töölkäima kleidi. Võibolla algab siin ühe korra isegi talv ja siis läheb sooja villast kleiti vaja.
Kohe homme ma seda selga panna ei saa, sest selgus tõsiasi, et mitte ainult kleidid ei tõmba kapis seistes kokku, vaid ka kleidilõiked, mida pole ammu pruugitud. Tahan, et see kleit mul väheke õblukesemalt seljas ripuks, mitte poleks ümber kere nagu sukk, selleks pean vabanema paarist kringlikilost. Küll saab.