Sügisjoonik (EDIT: Mia ütleb, et need on maasikaõunad). Need on ladvaõunad, mis alles nüüd järjest alla hakkavad tulema – ülimagusad, mahlased, parimad, mis siin aias üldse kunagi kasvanud on. Ta teeb seda meelega, see puu. Ma plaanisin ta maha võtta, et kasvuhoone asemele ehitada. Nüüd enam ei raatsi.
Õunakook. Sel aastal esimene… vist. Nagu poleks õunu olnd. Retseptis on 3 muna, 1,5 dl suhkrut, nats soola, 2 dl hapukoort, 5 dl jahu, teelusikatäis soodat ja muidugi õunad ja kaneel. Lihtsalt vispeldad kõik kokku, õunad peale ja suhkru ja kaneeliga üle, 180-kraadises ahjus pidi olema 30 minutit, mina hoidsin igaks juhuks 40 mintsa. Jube hea sai, nagu mõni vanaaegne talus tehtud kook, mõnus maakas värk.
Ega täna eriti midagi peale koogi ei teinudki. Ehituspoes käisime jälle, sauna leiliruumi põrandaplaadid ja segud ostsime ära. Õhtul käisime linnas kossu vaatamas, me poisid said TTÜ-lt jõleda paki. Ma ei saanudki aru, kas tipikad on ennast nii palju paremaks treenind või oli meie poistel midagi viga, no pole iial jõud sedamoodi tipikate poole kaldu olnud. Korvpallis on niisuke väike oluline nüanss, et võidab see, kes palli korvi suudab visata, meie poisid ei suutnud.
Mu mehel tuleb tipikooli saalis alati hull kooli igatsus peale. Ta tahab sinna muudkui tagasi, sest see tema meelest ainus õige ülikool on Eestis. Ütles koduteel, et ta oli liiga titt kui ülikoolis õppis, et liiga vara läks sinna, sellepärast ka kool pooleli jäi. No nüüd varsti neljakümneselt vast olekski õige aeg kooli tagasi minna.