Ühed lugud

Siit tuleb jälle kahe päeva jutt, sest eile õhtul, kui ennast terrassile kerra tõmbasin ja plaanisin pildid bloksi panna, sadas meile ootamatu külaline. Täditütar K oli käinud Haapsalu taga mustikal, ta korjab müügiks (eilne saak 40 kg!), ja enne kojusõitu tahtis teha meie juures tassikese kohvi. Olen alati sellistest ootamatutest visiitidest häiritud, eriti kui on õhtu ja viimane puhkusepäev ja olen väsinud, aga ei saanud pahandada, sest harva ta käib ja pealegi ta tõi mulle ämbrikese mustikaid. Olin mustikatest väga hämmingus, noh, et tasuta sain need, sest K on kõva ärimutt üldiselt.

No vot. Toimus siis hoopis laterdamine ja kui K oli lahkunud, puhastasime Mrt-ga veel ka mustikad, mille panin sügavkülma. Kuna K korjab selle hullu roobikuga, mis igast rämpsu kaasa haarab, oli puhastamist kõvasti.

K jättis mulle ka natuke sidrunhapet, seda valget pulbrit, millega mustikased käed puhtaks saab. Proovisin algul küll kummikinnastega toimetada, aga nendega olid sõrmed liialt kohmakad. Sidrunhape kulus vägagi ära, ainult küünte servad jäid nats mustaks.

Katusetööde pildid tulevad nüüd järjest eilsest tänaseni. Meil on olnud imelised kolm kuiva päeva, kohutavalt palavad küll, ja Mrt on saanud muudkui ehitada. Täna õhtuks on tööd sealmaal, et pmst saab hakata plekki panema. Aga see on siis ainult pool katust, eks ole, nagu piltideltki aru saada võib.

Viimasel pildil on neelukoht, mis tuleb niisuke topeltlaudadega teha.

Aga mina olen nüüd hoopiski suvilas. Tulin siia osalt sellepärast, et meil pole homme kodus vett, aga oli vaja ka prügikast tee äärest aeda tuua, et turistid seda täis ei loobiks. Noh, ainult mõned jäätisepaberid seal on seekord. Ei tea jah, kust siin külas jäätist saab, eks need ületeenaabrite turistid on, kes me prügikasti täidavad. Ma järgmise tühjendamise tahaks tühistada, sest prügi pole, aga kui oleks kasti tee äärde jätnud, oleks see nelja nädalaga ilmselt üsna täis saanud. Vähemalt ei ole enam näha olnud, et sinepituristid me õuel hädal käiks.

Sain oma ukse alt igasuguseid maasikaid.

Meil on siin mingi jahe metsanurk, kus kõik viljad valmivad pigem hilja.

Ega ma siia puhkama ei tulnud, homme on jälle tavaline tööpäev. Kuna teen põhiliselt kaugtööd, siis pole mingit vahet, kus metsas ma parajasti töötan. Enne, kui kohale jõudsin, käis just korralik vihmasahmakas ära, sellepärast jätsin muru niitmata. Kui homme on kuivem, siis peale tööd ehk natuke jõuan niita. Hull, kuidas tänavu rohi kasvab! Meil on piisanud, kui niidame suvilas üks kord kuus, viimati niitsin nädal tagasi ja keset õue on jälle rohi liiga pikk. Ei mäletagi millal viimati on olnud selline suvi, et meil suvila ukse all ka rohi kasvab. Tavaliselt meil poolest suvest juba ukseesine krõbiseb, sest siin liiva sees ei taha miski kasvada. Tänavu on kõik teisiti, vihma on olnud palju ja lisaks on ka soe ja loodus lokkab.

Nagu arvata oligi, kujunes esimesest puhkusejärgsest tööpäevast hullem vehkimine. Aga pean siiski ütlema, et see ei tekitanud mulle mingit stressi. Mul läheb KL-s juba neljas aasta ja ikka veel see töö meeldib mulle. Täna põhiliselt parandasin ühte e-kursust ja tegelesin õppekavadega. Õppe- ja kursusekavadega töötamist jätkub kohe pikemaks, sest uusi kursusi tuleb aina peale. No ja ma olen enamasti väga motiveeritud, sest ikkagi riigikaitse ja värgid. Veider on seda isegi ütelda, aga täna oli mul peaaegu et rõõmus meel selle üle, et viimaks ometi sai puhkus läbi 😀

Ongi august käes ja mul puhkus läbi. Pean passima, et ei unustaks esmaspäeval tööle minna. Oma isiklikud töönormid, mida puhkuse ajal pidin ära tegema, sain tänasega tehtud. Oli kaks tööd, mis kripeldasid, aia värvimine ja terrassi õlitamine. Lihtsalt ime, et on leidunud mõned vihmata päevad ja sain need asjad siiski tehtud. Kuna eile Haapsalus peaaegu ei sadanudki, meie õuel tuli õhtul alla ainult mõni piisk, siis oli terrass kohe hommikul kuiv ja sain õlitama hakata. Jõudsin õlitamisega valmis juba ennelõunal ja pärast sain Mrt-le laastu koristamisel abiks olla.

Pildistasin siis, kui terrassiõli oli alles puhta märg, sellepärast see pildil läigib. Täitsa tore jäi tume terrass, igatahes palju ilusam kui enne. Jube, kui tugevalt terrassiõli lõhnab, nüüd on juba õhtu ja õu on ikka veel värvilõhna täis. Homme peaks saama sinna juba peale astuda.

Mrt jõudis hoovi poolt katuselt kogu vana laastu alla kraapida ja jõudis ka lauad katusele viia. Kui ilm lubab, siis homme paneb reikad paika ja siis on järg pleki käes. Võimalik, et järgmisel nädalal ei lase vihm üldse midagi teha, aga kui laseks, siis saaks vähemalt veranda ja pool majakatust pleki alla.

Hull, kui mitu kärutäit lammutusmaterjali on mees siit jäätmejaama viinud ja seda tuleb aina veel. Aitasin õhtupoolikul laastud kärusse panna, aga neid on nii palju, et kõik ei mahtunudki ära.

Need päevad, kui vihma ei saja, tapavad täiega ära. Meil kummalgi pole enam vist ainsatki ihuliiget, mis ei valutaks. Mu jalad on ringitrampimisest nii kutud, et juba varasel õhtul valutasid sajaga. Mrt kere protesteerib muidugi veel hullemini. Laastukatuse lammutamine on lisaks nii tolmune töö, et ausalt öeldes peaks seda tegema maskiga, aga kuumal suvepäeval ei kannata ju maskiga olla. Mrt oli õhtuks nii must nagu oleks vahepeal rassi vahetanud.

Tahaks vähemalt selleks ajaks, kui tööle minema pean, toad puhtaks pesta. Täna jõudsin ainult tolmu võtta ja duši seinad ja põranda pastaga üle käia. Muuks ei ole lihtsalt olnud jaksu. Jõudsin ka õues tomateid lõigata, kasvuhoones kasta, aia tagant niita ja mingi õhtusöögi kokku keerata.

Oleme oma vaimu valmis panemas selleks, et vbla jääb pool katuseehitust üldse järgmiseks suveks. Kui ilmad oleksid ilusad, ei oleks vast probleemi, aga kuivi päevi on vähe ja vihmaga ju katusel midagi ei tee. Verandat saab seest ehitada kasvõi sügisel. Eks näis, Mrt-l on veel peaaegu kolm nädalat puhkust, aga selle hakib ära üks konverents ja maratoni korraldamine.

Kuna Haapsalus on järjekordne musaüritus, on linn paksult rahvast täis. Tegin päeval ühe rattasõidu, aga mitte oma tavapärast tiiru, sest promenaadil ei olnud võimalik liigelda, meeletud rahvamassid igal pool. Meie tänava remont ei paista ka väga kedagi morjendavat, täna mõned autod isegi kihutasid siit sedasi mööda, et tolmupilv oli üleval. Enamus võõraid autosid keeravad siiski Koidula otsast tagasi, aga mõned on täna eksinud isegi Aia tänavale, kuigi igal pool on märgid ees, et ainult kohalikud võivad siia sõita. Tänavaotsad on kinni, aiad on ees, eks nad siis on kõik tagurdanud sama teed tagasi. Kõik liikluse värk on siin linnas ikka jube puudulik. Kui autojuhid vähegi vaevuks liiklusmärke vaatama, ei satuks nad siia tänavatele praegu üldse mitte, sest igast suunast on siia sõitmine võõrastele keelatud. Üldiselt on meil tänu teeremondile sel suvel siin tänaval ikkagi väga vaikne. Õhkasin juba, et palun, remontige seda asja siin näiteks kolm aastat. Tegelt nad teevad me tänava aasta lõpuks valmis ja tore ongi, lõpeb siis ehk ka suurem soparalli me akende all.

A muide, ilmateateid ei saa enam üldse uskuda. Vaatame mitmeid erinevaid saite ja kõik ütlevad selle kohta, millal vihm algab, erinevat asja ja on olnud päevi, kui lubatakse lausvihma (nagu näiteks eile), aga vihma ei tule üldse. Eilseks ennustasid kõik juba pikalt ette, et Haapsalus ongi ainult vihm, aga polnud midagi. Kuna pidi vihmane olema ja olime nagunii ka jube väsinud ja mehel oli vaja õhtupoolikul pealinna minna küberi üritusele, eile ehitust üldse ei toimunud. No vot ja täna hommikul oli tunne, et eilse päeva lihtsalt raiskasime ära. Mõistlik on muidugi vahepeal hinge tõmmata.

Mrt suutis eile viie tunniga verandale põranda valada. Proovisin algul abiks olla, et mina teen segu ja mees kärutab ja valab, aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Ühe ringi suutsin – kolm kühvlitäit kildu, kaks liiva, üks tsementi – ja sain siis aru, et ei ole minust kühveldajat. Kühvlitäied olid mu jaoks liialt rasked, et neid üle rinna segumasinasse loopida. Mees kommenteeris ainult, et ega looduse vastu ei saa ja tegi kogu töö üksinda. Üle kolme tonni betooni läks põrandasse.

Järgmine töö on katus.