Archive for the ‘Lihtsad lugud’ Category

Sünnipäevalaupäev

Neljapäev, mai 7th, 2015

Homme on mu mehel sünnipäev, ei mingit erilist, tavaline nr 41. Sel puhul ostsin endale täna ühe valge levkoi 🙂 Mrt ei taha kunagi sünnipäevaks lilli saada, eriti lõikelilli mitte, aga mina jumaldan levkoi lõhna ja täna viimaks leidsin ühe kauni isendi kohalikust poest.

Levkoi on päevakorras seni kuni tulevad piibelehed ja piibelehed on käigus seni kuni tulevad roosid. Nende lõhnast ma toitun.

Tulin täna paar tundi varem töölt koju, et homseks küpsetada. Koju tulemine käib nii, et kõigepealt kappan jala kohale, kolm kilti, võtan kodust auto ja sõidan linnasüdamesse tagasi, et poes käia. Tundub tobe, et miks siis mitte kohe hommikul autoga tööle minna, aga nii ma saan kuus lisakilomeetrit kõndida ja see on hää. Hommikul jooksen ka nagunii (miinimum kolm kilti) ja võimlen ja. Peab liigutama.

Küpsetasin kaks laarungit šokolaadikooki ja ühe suure toorjuustu-maasikakoogi.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Kuna mul ainult kaks lahtikäivat koogivormi on ja mõlemad said kooki täis, tegin hommikuseks söömiseks šokolaadikoogid väikestesse vormidesse. Üks täpselt samasugune nagu pildil on mul suures vormis ka. See on maailma kõige lihtsam šokolaadikook, sisaldab 200g tumedat köögišokolaadi (vähemalt 70%, süsikaid ainult 22g sajas), 200 g võid, 4 muna ja natuke vanilli. Mandlilaaste pudistasin peale toreduse pärast. Ma teen seda kooki nii, et sulatan mikrolaineahjus ühes nõus või ja šokolaaditükid, teises mollis vahustan munad ja keeran kõik kokku. Küpseb ainult 7-8 minutit 200 kraadiga. Vedel šokolaaditainas on nii hea, et limpsisin kõik lusikad ja kausid puhtaks, nagu mingi šokohoolik. Suure koogi taignasse panin 2 spl pofiberit nii igaks juhuks, et ehk jääb tahedam, aga ma ei tea, kas see oli oluline, pole kooki proovinud veel.

Selleks ajaks kui mees töölt koju tuli olid mul šoksikoogid juba valmis ja õhtusöök ka ahjust värskelt välja tulnud. Tegin sellist ahjuvormi, kus on juurseller, sealiharibad, sibul, brokkoli, šampinjonid ja vahukoor, riivjuustuga kühveldasin üle. Kõige njämmam selle söögi sees on mu meelest brokkoli, see koore ja juustuga koostöös muutub eriti hõrguks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Ähh, see ahjuvormi pilt ei ole teab mis isuäratav, aga ma kinnitan teile, et toit tuli välja suurepärane. Eriti maitsev on vahukoorevedelik, mida saab taldriku äärest luristada 🙂

Toorjuustukoogi tegime mehega koos, sest toorjuustu segamine on siin tema töö, no maisaa selle paksu seguga eriti hästi hakkama, puulusikaga Mrt seda segab siin toore jõuga. Maasikad ostsin tänavalt ja need on täna eriti mahlased ja head, kook värvus neist isegi veits roosakaks. Mürgised, võibolla, aga hullult maitsvad. Toorjuustukoogi retsept on siin paar postitust tagasi täitsa olemas, ei hakka uuesti kirjutama. Kuna täna suuremasse vormi selle tegin, jäi põhi mõnusalt õhuke ja niisama maiustamiseks toorjuustusegu üle ei jäänudki.

Homme sööme seda head magusat kraami. Soolast muud ei tee kui grillime hunniku erinevaid vorstikesi, mille mees otse vorstivabrikust ostis. Värket salatit ka kõrvale ja kärab küll. Ega meil siia peale oma laste perede ja vanaema nagunii kedagi ei tule.

Kella seistmeks vabanesin köögitoimkonnast (jättes kõik nõud pesemata, mis parata) ja läksin muru niitma. Pole sel kevadel veel muruniitjat käivitanud, esimene niitmine oli. Vot see esimene niitmine on alati üks rist ja viletsus, eriti kui see umbes kolm päeva hiljaks jääb. Kaks tundi võttis aega, enne kui terve aia jõudsin üle käia. Muru on paks, kõrge ja tihe, liiga niiske ka, sest ennelõunal sadas vihma. Aga homme hakkab ka nagunii vihma sadama ja täna lihtsalt pidin päikeselist õhtupoolikut ära kasutama, et see metsik rohelus siin vähegi kontrolli alla saada. Igatahes on see nüüd tehtud, lust vaadata kohe.

Mrt jõudis samal ajal kui ma niitsin 15 kilti joosta. Ta tasapisi üritab ennast joonele saada, kuigi üks põlv on tuksis. Augustis on tal vaja üks maraton joosta, peale seda tulgu või veeuputus (loe: põlveop.).

Kaitstud: Kaevasin ja rassisin

Pühapäev, mai 3rd, 2015

This content is password-protected. To view it, please enter the password below.

Kaitstud: Töörahvapüha pühad tööd

Laupäev, mai 2nd, 2015

This content is password-protected. To view it, please enter the password below.

Kaitstud: Aiapuhkus

Pühapäev, aprill 26th, 2015

This content is password-protected. To view it, please enter the password below.

Kaitstud: Väsitav nädalavahetus

Esmaspäev, märts 30th, 2015

This content is password-protected. To view it, please enter the password below.

Kaitstud: Väsitav nädal

Laupäev, märts 21st, 2015

This content is password-protected. To view it, please enter the password below.

Kaitstud: Suvilamaast ja söögist, jälle

Teisipäev, märts 17th, 2015

This content is password-protected. To view it, please enter the password below.

Kaitstud: Eelmise nädala mittelühike kokkuvõte

Esmaspäev, märts 9th, 2015

This content is password-protected. To view it, please enter the password below.

Kaitstud: Heietus valimistulemuste ootel

Esmaspäev, märts 2nd, 2015

This content is password-protected. To view it, please enter the password below.

Ilus oli

Kolmapäev, veebruar 25th, 2015

Eile oli imeline päev, mis meeldis mulle kohe hommikust peale. Vaba päev, seda esiteks, aga üllataval kombel oli mul huvi kõik vabariigi aastapäevaga seotud sündmused telekast ära vaadata, mida ma tavaliselt mitte kunagi ei tee. Midagi asjalikku nagunii ei saanud teha, sest mul on väike tüütu nohu.

Kaitsejõudude paraadi pole ma vist kunagi varem viitsinud vaadata, aga eile jälgisin seda algusest lõpuni. Mulle tohutult meeldis, et see toimus Narvas ja et reporterid olid vaevunud mõne vene inimesega intervjuusid tegema. Meie siin ei tea reeglina midagi Narvast ega selle inimestest. No ja muidugi meeldib mulle alati vaadata mundris mehi, eriti veel, kui neis sirgetes ridades on tuttavaid nägusid. Kõik olid nii kenad ja hoolitsetud, habemed aetud ja vormid triigitud. Kord ja distsipliin segatud pidulikkusega tekitab kuidagimoodi turvalise tunde.

Kahtlustan, et just tolle turvalisuse illusiooni tõttu ma igasugu mundrites mehi imetlengi. Samale pulgale võiks turvalisuse skaalal paigutada vast ainult sportivad heas vormis mehed ja siis veel need mehed, kes tulevad metsatöölt ja lõhnavad saepuru järele.

Oli palju hetki, mis tõid pisara silma. Mul vabariigi aastapäeval piisab ainuüksi sellest, et näen hetkiti sini-must-valget akna taga vilksatamas, kui tuul teda lappab või kui laon sügavkülmas hoitud rukkililli tordile. Või kui näen korraga hästi palju rõõmsaid hästiriietatud inimesi vastuvõtule minemas, või kui… vahet pole, kõik, mis kinnitab me riigi vabadust ja inimeste rahulolu Eesti eluga, teeb meele härdaks. Isegi reformipoliitikud tundusid nunnud ja paar keskerakondlast niisamuti (ja ma polnud purjus, ausõna!).

Muidu üldiselt ma vaaritasin ka natuke. Hommikusöögiks, mis oli meil nii umbes kell 12 nagu tavaliselt, tegi mees heeringa-munasalati ja ma puhastasin karbikese kilu, sinna kõrvale sõime seemnekrõbekaid värske eesti võiga. Pärastpoole küpsetasin tordipõhja, et õhtune söömine väheke ilusam saaks. Soolane toit polnud pidulaual miski eriline sünnipäevaroog, vaid täitsa igapäevased rohelised köögiviljad ahjus küpsetatud lihapallidega.

Aga see tort, vot seda ma küpsetasin suure pühendumisega. Olin paar päeva varem katsetanud, kas annab kuidagimoodi ainult kookose ja munadega asja lahendada ja eilne üllitis sai seetõttu väheke viimistletuma retsepti.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

TORDIPÕHI

3 muna
1 dl kookosjahu
150 g kookoshelbeid
75 g võid
250 ml pakk kookoskoort
1 tl küpsetuspulbrit
1 spl erütritooli või samas magususes steviat (võib ära jätta)
natuke vanilli

Küpseb 180-kraadises ahjus 40 minutit. Kui kook on jahtunud, saab selle kaheks lõigata, mina teen seda suure fileerimisnoaga. Tordipõhja pealmine osa on kõige tugevam, selle keeran tordile põhjaks. Kahe kihi vahele panin kirsse ja maasikaid (need olid külmutatud), mille vajutasin kahvliga katki, et mahlasem segu saaks. Kohupiima-vahukooresegu läks nii tordi vahele kui peale.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Rukkililled kasvatasin ise, need olid sügavkülmikus pidupäeva ootel. Imelisel kombel on sinised rukkililled ilusad veel järgmiselgi hommikul, võibolla nad ärkasid ellu ja pugisid külmkapis öö läbi tordikreemi 🙂

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Lihtne soolane söök. Lihapallid tegin hakklihast, mis pool veise- ja pool seahakkliha, kaks suurt sibulat tükeldasin sisse, ühe suure küüslauguküüne ka, natuke soola ja purustatud musta pipart, kaks muna ja üks supilusikatäis psülliumit. Enne ahjuvormi ladumist pruunistasin pannil või sees. Lihapallidele panin vahele fetat ja sinihallitusjuustu ja valasin hulka nats vahukoort. Sinihallitusjuust annab eriti hea maitse. Küpses see värk 220 kraadiga vist 35 minutit või midagi nii.

Kahe suurepärase söögikorra vahel käisime mehega jalutamas. Väike lootus oli, et näeme ägedaid lennukeid, aga taevas oli nii madalal, et need ei tõusnudki Ämarilt õhku. Vihma tibutas. Väikese tiiru tegime metsas, aga kuna Mrt-l hakkas kummikutega külm ja mina ei suutnud jää peal eriti hästi püsti seista, paarutasime varsti koju tagasi. Metsalagendikul oli lund ainult kohati ja seal roomasid teod ringi. Teod veebruaris!

DCIM100GOPRO Metsaservast leidsime väikese kuusekese, mille keegi oli juurega välja tõmmanud. Ma võtsin ta pihku, viisin metsa tagasi ja istutasin maha 🙂

DCIM100GOPRO Arutasime, et peaks sarnaseid perepilte tegema rohkem ja riputama need elutuppa igasugu tilulilu iluperepiltide asemele.

Muidugi vaatasin ma telekast ka presidendi vastuvõttu. Imelikul kombel mind seekord ilusad kleidid nii väga ei huvitanudki, mind paelusid hoopis inimesed, et mis ametid neil on ja nii ja kas kutsutute seas tuttavaid on. Kleidihuvi kadumise asjus võiks ütelda, et olen vahepeal natuke arenenud, aga kahjuks ei saa seda väita, sest kohutavalt palju rasvunud inimesi hakkas silma. Et siis ikka vahin inimeste välimust, jah? Massilise rasvumise teema teeb mind kurvaks tegelt, ootan pikisilmi, millal tõeline toitumistarkus ükskord Eestimaale jõuab. Paksud inimesed ei ole aplad ja laisad nagu siinmail arvatakse, neil lihtsalt puuduvad teadmised sellest, kuidas inimese keha funktsioneerib.

Vaatasime lapsega õhtul filmi Nimed marmortahvlil, no nii enam-vähem sunniviisiliselt vaatasime, sest lapsel on samanimeline raamat kohustuslik kirjandus ja mina tahtsin lihtsalt meelde tuletada, mis seal filmis oli. Kmr ei suuda seda raamatut lugeda, sest see pidavat olema surmigav. Kahjuks oli film ka igav, no oskavad ikka teha aeglasi filme! Õpetaja olevat küll öelnud, et raamat ja film on erineva sisuga, aga ma mõtlen, et kui erinevad need ikka olla saavad, kui isegi pealkiri on täpselt üks? Pidime muidugi järjekordselt tulistamist ja tapmist taluma, no viimasel ajal on tõesti läinud selle asjaga rohkem kui üle piiri. Hea vähemalt, et ainult virtuaalselt.