Ühed lugud

Homme on see hommik, mis mulle lapsena väga palju meeldis. Sel hommikul paistis alati päike ja ema-isa vinnasid maja peale Nõukogude Eesti lipu, sest riigis tähistati…, noh, kuidas seda nüüd üteldagi – okupeerimise aastapäeva ehk Nõuka-Eesti sünnipäeva. Meie sellest liputamisest muidugi midagi ei jagand, mu meelest oli lipp maja peal sellepärast, et kaksikutel on sünnipäev. Aga hommikud olid alati suurepärased, sest elutoa laud oli kinkidega üle kuhjatud. Ei midagi suurt, lihtsad väikesed asjad, ema-isa poolt ja tädi Nettylt ja vahel ka Naimalt või kellelti veel, aga kuna kõiki kinke oli topelt, oli lauapealne väga äge. Kõige esimesena meenub sealt kingilaualt millegipärast üks naljakas väike mäng, siuke reketikujuline plastmassist alus, mille peal ringis olid kanad, “reketi” all nööride otsas oli kuul ja kui seda reketit sedasi ringi-ringi liigutada, et muna seal all tiirles, sikutasid nöörid kanakesi nii, et kanad nokkisid. Niisugune armas leidus.

Nüüd mulle sünnipäevad suurt vaimustust ei tekita, ausalt üteldes ei viitsigi neid eriti tähistada. Mis selle vanemaks saamise üle ikka nii väga hõisata. Kallid sõbrad on nagunii kaugel ja nii mõnigi hea sõber mu elust üldse kadunud, muidu oleks vast tore nüüdki hommikuni jõmistada. Sõprade asemel on mul nüüd armas perekond ja eks me neid väikseid mitteümmargusi sünnipäevi olemegi ainult perega tähistanud. Tuleb hommegi väikene grill ja isegi suure tordi ostsime täna linnast. Lapsi ju ikka ootan alati koju.

Aga. Meil siin majas käivad viimasel ajal huvitavad kokanduslikud eksperimendid. Põhjuseks on see, et oleme vähemalt ajutiselt loobunud igasugusest suhkrust ja jahust. Mehel on vaja ennast saada maratonide jooksmiseks vähe sobivamasse kaalu ja mina olen viimased seitse-kaheksa aastat olnud lihtsalt paks, lisaks olen avastanud, et suhkru- ja jahuvabalt elades saan valuta kõndida ja joosta pikki kilomeetreid (ükspäev räägin lähemalt). Jaanipäeval see krõks meil peas käis ja nüüd, kus esimene kuu süsivesikuteta hakkab lõppema, on mees kaotanud kaalust kuus kilo ja mina neli. Trenni teeme ka mitte vähe. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid sellest, et ka ilma suhkru ja  nisujahuta on võimalik küpsetada maitsev vahukoore-maasikatort. Torti peab ju ikka sünnipäevaks tegema, et me ei tunneks ennast millesti ilmajäetuna.

 Tordipõhi tuli nii õhuke, et tundus võimatu seda veel poolitada, siiski sain fileerimisnoaga ta kenasti kaheks kihiks. Täpset retsepti ei ole, aga taigna tegin umbes sellise: 5 muna, 2 spl steviat, kolmveerand pakki võid, 1,5 dl kookosjahu, 2 dl mandlijahu ja nats üle kahe teelusikatäie küpsetuspulbrit (seda viimast peaks vist vähem panema, kõik see mögin ei kerki nagunii eriti kuskile). Tordipõhi küpses 175-kraadises ahjus 25 minutit.

 Alumise kihi katsin üleni maasikatega, sinna peale vahukoor (steviaga magustatud ja natukese vaniljesuhkruga), siis järgmine kiht tordipõhja, veel natuke maasikaid ja peale jälle vahukoor ja maasikad.

 Täitsa tordi moodi, onju?

 Avastasin, et tordipõhjale annavad maitse põhiliselt munad ja kui teha tavaline nisujahuga põhi, siis muud maitset nagu polegi. Kookos- ja mandlijahul on omal väga hea maitse ja need muudavad tordipõhja palju põnevamaks. Aga kui nüüd aus olla, siis vahukoore-maasikatordi põhikomponendid on vahukoor ja maasikad ja mu meelest võiks vabalt kõik muu kama täitsa ära jätta.

Küpsetasin selle tordi põhiliselt seetõttu, et sünnipäevahommikul oleks midagi lauale panna, muidugimõista haukasime tordist juba hea jupi ära. Väga hää sai, täitsa nagu päris 🙂