Archive for the ‘Vanad lugud’ Category
Kaitstud: Nostalgialaks ja muidu tore
Neljapäev, detsember 11th, 2014Kaitstud: Tõehetk
Neljapäev, november 6th, 2014Kõrvitsane õhtusöök
Neljapäev, oktoober 16th, 2014Kuna meie ei vea oma aiasodi metsa alla nagu kõik ülejäänud naabrid (vallavalitsuse valukoht, hetkel FB-s aktuaalne), on meil aianurgas lausa kaks kompostihunnikut. Need mullamäed andsid meile tänavu võimsa kõrvitsasaagi. Kokku tuli vist 12 isendit, millest pooled on tõeliselt suured jumakad, mina neid igatahes tõsta ei jaksa.
Kõige väiksemast kõrvitsast tegin täna õhtusööki, poolest pallist sain kõrvitsa-hakklihavormi ja suure koogi.
Lisaks kõrvitsale on siin sees porrulaugud (ükspäev oma peenrast leidsin), sibulad, hakkliha, must pipar, sool, feta, kõik see kama on üle valatud rõõsa koorega, milles kaks muna lahti klopitud. Küpseb selline asi 220 kraadiga umbes 40 minutit. Varem küpsetasin kõrvitsavormi vist ainult pool tundi, siis jäid kõrvitsad natuke krõmpsud ja meenutasid väga kartulit. Lõikan kõrvitsad liistakuteks, siis polegi tegelt eriti kaua küpsetada vaja.
Proovisin üht retseptivaba kooki ka teha. Täpseid koguseid ei oskagi anda, sest algul mõõtsin ja hiljem segasin üht-teist juurde, et poleks nii vedel tainas. Aga umbes selline ta on, et hull hunnik riivitud kõrvitsat (köögikombaini moll oli pilgeni täis), 5 muna, 7 spl erütritooli, 2,5 dl mandlijahu, 1 dl psülliumi, 1 või rohkem dl pofiberit, 3 spl küpsetuspulbrit, umbes 50 grammi võid, ühe sidruni riivitud koor ja poole sidruni mahl. Peale puistasin natuke kaneeli ja küpsetasin 180 kraadiga 1 tund.
Väga maitsev tuli, muide, ja isegi peaaegu tervenisti läbiküpsenud, ihhiii. Kõrvitsas oli hirmus palju vett, sellepärast on kook ka natuke vesine, päris keskelt justkui isegi veidi toores, aga siiski väga ok ja kergesti lõigatav ühe retseptivaba koogi kohta. Teinekord peaks katsetama nii, et pigistaks riivitud kõrvitsast suurema vee välja, siis jääks vast rohkem saiane ja vähem kõrvitsavormine. Aga mulle väga meeldib, soojalt süües maitses mõnus, aga küllap homme on veel parem kui maitsed koogi sees natuke laagerdavad.
Kõrvits on mu meelest sama maitsetu köögivili nagu kartul, neil polegi õieti mingit vahet, aga kaalulangetajale üks tänuväärsemaid vilju. Kartulit me siin ju nüüdselajal ei tarvita. Suvel, kui esimesest kõrvitsast ahjuvormi tegin, oleks lapse võinud vabalt ära petta ja uskuma panna, et ta krõmpsu kartulivormi sööb. Ja mõtle kui lihtne on kõrvitsaid kasvatada! Meil oli kolm kõrvitsataime, mille ise seemnest hakkama panin ja kasvasid need musta kilega kaetud kompostihunnikutel, kilesse tegime parajalt nii väikesed augud, et taime sisse sai istutada ja algul mahtus ka kastma, hiljem enam mitte, sest varred läksid jämedaks ja täitsid terve augu. Kile hoidis niiskust ja hiljem polnud enam kasta vajagi. Väga efektne nägi meie saunatagune tänavu suvel välja kui nii kompostihunnikud kui nende ümbrus ja osalt isegi pesunööride alune pind oli uhkete kõrvitsaväätidega kaetud, lopsakad lehed laiutasid igal pool. Mulle me kõrvitsate kiire kasvamine meenutas lapsepõlves nähtud Jaapani multikat Jack Imedemaal, kus oad müstilise kiiruse ja kaunidusega taevasse kasvasid. Meenutasin seda filmi õhtul köögis kõrvitsat tükeldades. Ma ise filmi sisu üldse ei mäleta, ainult too ubade hoogne kasvamine on mällu sööbinud, aga üks lapse sõber, kes parajasti samas kõrval võileiba sõi, jutustas mulle tolle ubadeloo põhjalikult ära. Imestasin, et ta mu lapsepõlve multikat üldse näinud on ja itsitasin, et olen alati arvanud, et inimesed, kes mäletavad sarnaseid filme ja telesaateid ja värke, on ühest põlvkonnast. Poiss on 16, ma olen 51. Nali 🙂
Kaitstud: Kiri minevikust
Reede, september 19th, 2014Kaitstud: Kooki-moosi ja nostalgilised hetked
Reede, september 12th, 2014Kaitstud: Saaremaal juurte pääl
Teisipäev, juuli 29th, 2014Teistmoodi tort
Pühapäev, juuli 20th, 2014Homme on see hommik, mis mulle lapsena väga palju meeldis. Sel hommikul paistis alati päike ja ema-isa vinnasid maja peale Nõukogude Eesti lipu, sest riigis tähistati…, noh, kuidas seda nüüd üteldagi – okupeerimise aastapäeva ehk Nõuka-Eesti sünnipäeva. Meie sellest liputamisest muidugi midagi ei jagand, mu meelest oli lipp maja peal sellepärast, et kaksikutel on sünnipäev. Aga hommikud olid alati suurepärased, sest elutoa laud oli kinkidega üle kuhjatud. Ei midagi suurt, lihtsad väikesed asjad, ema-isa poolt ja tädi Nettylt ja vahel ka Naimalt või kellelti veel, aga kuna kõiki kinke oli topelt, oli lauapealne väga äge. Kõige esimesena meenub sealt kingilaualt millegipärast üks naljakas väike mäng, siuke reketikujuline plastmassist alus, mille peal ringis olid kanad, “reketi” all nööride otsas oli kuul ja kui seda reketit sedasi ringi-ringi liigutada, et muna seal all tiirles, sikutasid nöörid kanakesi nii, et kanad nokkisid. Niisugune armas leidus.
Nüüd mulle sünnipäevad suurt vaimustust ei tekita, ausalt üteldes ei viitsigi neid eriti tähistada. Mis selle vanemaks saamise üle ikka nii väga hõisata. Kallid sõbrad on nagunii kaugel ja nii mõnigi hea sõber mu elust üldse kadunud, muidu oleks vast tore nüüdki hommikuni jõmistada. Sõprade asemel on mul nüüd armas perekond ja eks me neid väikseid mitteümmargusi sünnipäevi olemegi ainult perega tähistanud. Tuleb hommegi väikene grill ja isegi suure tordi ostsime täna linnast. Lapsi ju ikka ootan alati koju.
Aga. Meil siin majas käivad viimasel ajal huvitavad kokanduslikud eksperimendid. Põhjuseks on see, et oleme vähemalt ajutiselt loobunud igasugusest suhkrust ja jahust. Mehel on vaja ennast saada maratonide jooksmiseks vähe sobivamasse kaalu ja mina olen viimased seitse-kaheksa aastat olnud lihtsalt paks, lisaks olen avastanud, et suhkru- ja jahuvabalt elades saan valuta kõndida ja joosta pikki kilomeetreid (ükspäev räägin lähemalt). Jaanipäeval see krõks meil peas käis ja nüüd, kus esimene kuu süsivesikuteta hakkab lõppema, on mees kaotanud kaalust kuus kilo ja mina neli. Trenni teeme ka mitte vähe. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid sellest, et ka ilma suhkru ja nisujahuta on võimalik küpsetada maitsev vahukoore-maasikatort. Torti peab ju ikka sünnipäevaks tegema, et me ei tunneks ennast millesti ilmajäetuna.
Tordipõhi tuli nii õhuke, et tundus võimatu seda veel poolitada, siiski sain fileerimisnoaga ta kenasti kaheks kihiks. Täpset retsepti ei ole, aga taigna tegin umbes sellise: 5 muna, 2 spl steviat, kolmveerand pakki võid, 1,5 dl kookosjahu, 2 dl mandlijahu ja nats üle kahe teelusikatäie küpsetuspulbrit (seda viimast peaks vist vähem panema, kõik see mögin ei kerki nagunii eriti kuskile). Tordipõhi küpses 175-kraadises ahjus 25 minutit.
Alumise kihi katsin üleni maasikatega, sinna peale vahukoor (steviaga magustatud ja natukese vaniljesuhkruga), siis järgmine kiht tordipõhja, veel natuke maasikaid ja peale jälle vahukoor ja maasikad.
Täitsa tordi moodi, onju?
Avastasin, et tordipõhjale annavad maitse põhiliselt munad ja kui teha tavaline nisujahuga põhi, siis muud maitset nagu polegi. Kookos- ja mandlijahul on omal väga hea maitse ja need muudavad tordipõhja palju põnevamaks. Aga kui nüüd aus olla, siis vahukoore-maasikatordi põhikomponendid on vahukoor ja maasikad ja mu meelest võiks vabalt kõik muu kama täitsa ära jätta.
Küpsetasin selle tordi põhiliselt seetõttu, et sünnipäevahommikul oleks midagi lauale panna, muidugimõista haukasime tordist juba hea jupi ära. Väga hää sai, täitsa nagu päris 🙂