Kui sulle tundub, et…

October 23rd, 2018

Mul on mõningaid kaootilisi ülestähendusi.

Kui sulle tundub, et majas on hiir, siis järelikult seal ongi hiir.

Eile õhtul Haapsalu maja vetsu minnes tundus mulle ühe lühikese hetke jooksul, et poti taga toimus mingi krõbin. Midagi-kedagi näha polnud, sellepärast arvasin, et ise krõbistasin põrandavaibaga või vetsupaberiga või…

Hommikul, kui kooli minema hakkasin, nägin, kuidas tilluke must hiir jooksis köögi kraanikausi juurest vetsu-duširuumi ukse alla. Pekki küll!!! Meil pold ju siin hiiri!!!

Võtsin tüki villa ja toppisin sinna ukse alla, muud materjali polnud käepärast. Arvasin, et ju ta sealt kuidagi palgi alla pääseb ja sealt kõrvalkorterisse ehk et ju ta naabri korterist tuli. Täitsa rumal ja mõttetu lahendus. Sest kui lõuna ajal koolist koju tulin, nägin sama musta tonti vetsupoti taha seina alla kadumas.

Mul midagi vahendeid ei olnud, millega hiireauku lappida. Õnneks sain ühele silikoonipüstolile hinge sisse ja lasin palgialuse möksi täis. Kõige peale toppisin veel klaasvilla. Võib ju loota, et kui ta nüüd oma nina sinna vedela silikooni sisse topib, siis ei taha ta rohkem me majja tungida.

Õudselt nõme on, kui hiired majas jooksevad. Eelmisel talvel leidsin aint ühe hiire padja alt ja seegi oli surnud. Ju ta mu hõrgutisi sõi. Üritasin tänagi Coopist neile suupoolist osta, aga selgus, et hiirelinnas Haapsalus on absull kõik mürk poest otsas. Leidus ainult erinevaid hiirelõkse, aga mina mingeid surnud isendeid majast kokku korjata ei taha. Ja ongi tore, et mürki pold, äkki ma ikka kuidagi sain selle käigu kinni pandud täna. Haapsalu vanalinn kubiseb igat sorti hiirtest, kuigi kasside kontsentratsioon on siin kõrge. Rõve-rõve.

Vot sellised pragmaatilised tegevused. Muidu üldiselt sain koolist tulema juba lõunast, sest selgus, et õhtupoolses juhtimisloengus võetakse läbi täpselt sama teema, mille me oma praktikaaines hommikupoole just läbi käisime. Juba täitsa mitu korda olen jõudnud kahetseda, et ennast juhtimiskursusele kirja panin, sest paistab, et saan sealt ainult paberi (ja ühe rea CV-sse). Esimesed loengud on olnud sellised, et minu eriala inimestel pole seal õppida mitte midagi uut. Ma selle CV rea pärast tegelt sinna läksingi, aga nüüd on hakanud häirima, et iga nädal pean äri kinni panema kooli tõttu. Täna kimasingi juba lõunast tööle tagasi, kell kaks olin kohal ja täitsa mitu klienti käis, kes muidu oleksid jäänud ukse taha. Nii piinlik ja nõme, kui äri ainus töötaja on pidevalt koolis.

Keegi salapärane isik oli mu äraolekul poetanud me Rapla kodu postkasti selle raamatu (hahaa, hällõu, K!):

 Aastast 1961, 15 kopikat.

Kuni selle hetkeni, kui pildi FB-sse panin, polnud meil mingit aimu, kust raamat pärit. Nüüd tean, et Tunneli-vanama varudest. Ehh, see on täitsa armas 😀

Mul hästi palju igasugu muljevärki on kogunenud vahepeal, aga kõike ei jõua kirjutada. Eesti meedikute portaalidest jooksis läbi artikkel,  mille pealkiri ütles, et süsivesikutevaene toitumine on eluohtlik ja see ajas mind ausalt öeldes üle hulga aja tegutsema. Isegi Med24 astus samasse ämbrisse, laskusin seal nn uurimust refereeriva arstiga pikemasse vestlusse. See arst on mu tuttavate tütar, mu oma kodulinnast pärit, aga seda ta vist ei tea, kes mina olen, kuigi oma nimega esinen. Me vestlus artikli all lõppes sellega, et jagasin oma kahe aasta vanust seminaritööd, mida ükskord ammu üritasin artiklina Med24-le anda, aga mille nad peale pikka kaalumist ära tõukasid. Passin nüüd, kas kustutavad mu kommentaari maha või lasevad siiski arstidel ja diabeediõdedel mu uurimust lugeda. Teema on diabeetikute toitumine, teaduspõhine ja ravimifirmadest sõltumatu. Süsteem on meil, teadagi, mäda. Riigi raha kulutatakse roppu kanti insuliini peale lihtsalt sellepärast, et tordi söömine on igaühe inimõigus, olenemata diagnoosist.

Eile

October 23rd, 2018

Hommikune lillering

October 20th, 2018

Veel tomateid

October 16th, 2018

Haapsalu peenra tomatid järelvalmivad hoogsalt. Head suured.

Suvi kestab veel

October 15th, 2018

 Põikasin hommikuse kõnniringi ajal metsa alla ja leidsin väga ilusaid kuuseriisikaid. Seenesääske enam pole, seened on täiesti ussivabad. Üldse mingeid sitikaid pole, samas on soe ja niiske ja igasuguseid seeni on tohutult, eriti pilvikuid. Väiksemaid nööpe on raske leida sellepärast, et metsaalune on juba langenud lehti täis. Mrt irvitas, et peaks lehepuhuriga seenele minema.

Õhuniiskus on nii suur, et pesud olid õues kuivades märjad ka teise päeva õhtuks ja muru on päev läbi märg, kuigi päike kogu aeg paistab ja sooja on 17-18 kraadi. Meie köögikraad näitas pühapäeva õhtul üle +20, istusin isegi jupp aega väljas terrassil ja lasin päikesel ennast soojendada.

Elu pikim suvi. Vist.

 

Vanamate elust

October 13th, 2018

 Vist umbes viis aastat ei ole ma küpsetanud midagi nisujahuga ega teinud pärmitainast. Aga nüüd, kui lapselapsi kantseldama pidin, tundus õige olla tavaline vanama ja teha tavalisi vanamate asju. Toidus on turvalisust ja armastust ja noh, teate isegi. Plikad on meil nääpsukesed, hea kui üldse midagi söövad, mõtlesin neid pisut nuumata. Tegelt kujunes välja nii, et hommikuks keedetud kaerahelbeputru sõi ainult Kmr, Elina sõi mangot, banaani, paprikat ja kaerasepikut ja Mia nokkis ka ühte ja teist. Kumbki näksis lisaks ühe õuna ja piima ka sisestasin neisse mõningase hulga.

Kui õhtul kossumängult tagasi tulin, oli saiakauss peaaegu tühi, aga sellega tegelesid siiski põhiliselt mu poisid, kes tulid kella kolme paiku töölt. Isale ainult mõni kaneelirull jäeti. Mul oli isegi praekartuleid ja köögivilja ja kalapulki. Maitea, mis värk sellega on, et kui lapselapsed on mul hoida, siis vähemalt pool päeva veedan köögis ja muudkui keedan ja küpsetan. Mingi tingitud refleks vist. Sain oma poiste silmis plusspunkte koguda, höhö. Ja lisaks sain teada, et mu vanem poeg armastab lillkapsast, mis on vist ainus köögivili, mille noorem poeg parema meelega söömata jätab.

Tüdrukutega olime pikalt õues ka, lõikasime pojengivarred maha ja koristasime õunu ja igast ülearust orgaanikat. Sooja oli 17 kraadi. Tüdrukud seadsid ennast mängumajja sisse, vedasid sinna mööbli ja hunniku mänguasju. Ma vaatasin muudkui kella, et kas poisid jõuavad ikka enne koju kui mul kossule vaja minna on. No suht jooksu pealt jõudsin pesemas käidud ja kimasin saali kohti kinni panema. Nimekaimuga kahekesi ainult olimegi täna, tal mees võistlustel ja minu oma koolis.

Mängult tulles tuli mõte osta punast veini, ammu pole mingit alkot pruukinud ja äkki tundus, et oleks tšill. Jaamapoes oli koomiline hetk, kui mina ühes kassas maksin oma veini eest ja Mrt väike sugulane mu selja taga teises kassas ostis suitsu ja siis jõudis nimekaim rattaga ka mängult kohale ja küsis kena selge häälega, et kas ma niimoodi üksi hakkangi jooma. Irw, noh. Jah, hakkan jah, ma ütsin, sest tead ju küll mu Mrt-d. Mehe nime ja võibolla ka tuttavate häälte peale keeras väike sugulane kõrvalkassas ennast meie poole kaema ja ma hüüdsin talle tšau. Siuke suguvõsa. Ebatervislike eluviisidega 😀

Mrt-l said selleks korraks koolipäevad otsa, ta õhtul tegi veel Haapsalu peal ühe jooksutrenni ja siis otsustas ikkagi, et sõidab juba täna koju tagasi. Veereb praegu siiapoole ja teeb Ruthi juures väikese kaneelirulli peatuse, sest teate küll, ega siis käbi ei kuku kännust kaugele. Perekonnas on saiapäev 😀

Kossumängul oli õnnetu intsident, kui tantsutüdrukud hakkasid suts liiga vara platsile jooksma, pall oli alles õhus ja viimase sekundi vise tabas ühte tüdrukut otse kümpi. Delfis on sellest video üleval. Saalis olles mõtlesin, et tantsutüdrukud peavad täpselt samamoodi palli jälgima igal hetkel nagu mängijadki, aga kui nüüd tagantjärele seda hetke vaatan, siis saan aru, et tütarlaps ei saanudki palli näha, sest ta jooksis välja korvilaua tagant. Laud varjas palli ära ja nii kui neiuke laua alt välja sai, pall vastu pead tuli. Õnneks abitreener Ruut jooksis kohe appi ja see lätlane ka, kes palli teele saatis. Ma saalis ei jõudnudki aru saada, kes see teine mees seal sebis, alles nüüd videost vaatasin, et too sama viskaja. No juhtub. Olen ise kunagi nooruses jalgpalliga näkku saanud sellise obaduse, et võttis silme eest mustaks, päris korraliku peapõrutuse võib pallihoobist saada. Tüdruk tegi hiljem küll ka ühe tantsu kaasa, aga mu meelest seda ta poleks pidanud tegema, sest pea tal valutas ilmselt päris korralikult. Delfi pealkiri ütleb, et see hetk oli kurbnaljakas, aga tegelikult seal naljakat küll midagi ei olnud, päris hull ehmatus oli see kõigile. Tagantjärele võibolla tõesti on veits koomiline, kuidas pall tüdruku maha niidab.

Homme ilmselt nii vaheldusrikas päev ei tule, sest plaanis on õppida. Tööpäevad on mul sellised, et õhtuks olen suht sooda, sest peaga töötamine tekitab kenakese vaimse väsimuse. Mõnel rahulikumal päeval nagu näiteks reedeti saan teinekord täitsa palju ka töö juures kooliasju vaadata, aga tõsisem õppimine jääb paraku ikka nädalavahetusteks. Ega ma ei kurda. Aga ikkagi see kool võiks nüüd juba hakata läbi saama, hakkab tasapisi tüütuks muutuma.

Sügisene sinilill

October 12th, 2018

Hilised tomatid

October 11th, 2018

Ruthi pildid, peale kasvuhoone koristust.

Sehkendused aias

October 9th, 2018

Nägin eile õhtul Haava tänava korteri aknas valgust, mistap kahtlustasin, et keegi on kalmistul platside koristamisega ette jõudnud. Oligi. Üldse esimest korda nägin, et Naima vanas korteris keegi on. A ei ela vist siin, igatahes pole teda kordagi näha olnud ja naabrinaine, kes temaga suhtles, ei tea, kuhu ta kadunud on. Igatahes oli ta jõudnud riisuma ja hoidsin hinge kinni, et jummala eest ei oleks vaasidesse topitud kunstlilli. Polnud.

 Haapsalu on lilledega väga viletsasti varustatud. Ma kanarbikke ei leidnudki, ostsin eerikad. Siit vaasist ei raatsinud begooniaid välja tõmmata, sest õitsevad alles, ainult keskmise võtsin eest. Suht kompott jäi, aga las ta olla.

 Vanainimeste platsil on väike vaas ja seal olid lilled koledaks läinud, asendasin eerikaga.

 Ühe tõin koju ka.

 Lõikasin pojengipõõsad maha ja rohisin nats rooside ümbrust.

 Suvi läbi vedeles meil aia taga üks toru, lauajupp ja kõnnitee äärekivi. Kui keset suurt turismihooaega sellele linnavalitsuse tähelepanu juhtisin, et töömehed on oma staffi maha unustanud, sain sekretärilt suht nipsaka vastuse, et ega need asjad nii kiirelt ka ei käi. Nüüd siis oktoobris tulid mehed tagasi, panid kraavi sisse toru ja paigaldasid kaevukaane ja lükkasid kraavi täiesti kinni. See viimane fakt meeldib mulle eriti, sest jube raske oli kraavipervi korras hoida. Nüüd, kui kevadel kivid ära koristan ja mulla siledaks teen, saan normaalselt niita vähemalt.

 Suurema kaevamisega on meie nurkmine aiapost viltu aetud, võrkaed on seetõttu veits ripakil. Nägin täna töömehi kahel korral ja isegi teretasime, aga ma ei tahtnud posti pärast vinguma hakata, ehk suudame selle ise uuesti õigeks ajada.

 Kraavi enam pole, aga siia mulla peale ei soovita kellelgi parkima asuda, sest auto ilmselt vajuks sisse.

 Parempoolne on valge roniroos, mille Saaremaalt ära tõin, aga ei suvatsenud see ronida seal ega roni ka Haapsalus. Vist mingi poolakate odavvärk.

 Ma olen udupiltide maailmameister.

 Mardi kingitud maasikad läksid sügisel eriti suureks.

Kas teadsid et…

October 4th, 2018

Inimese maomaht tühjalt on ca 50 ml, täis umbes 1 – 1,5 l (kuni 3,5 l).

Õllejooja maomaht võib olla isegi 6 – 10 liitrit!!! Võrdluseks, et hobuse maomaht on 6 – 15 liitrit.

Järeldus – kui keegi joob nagu hobune, siis ta venib suureks nagu hobune.