Norwalk ja eksam

July 3rd, 2019

Minuga juhtus täna kirjeldamatult õudne asi. Kahtlustan, et korjasin eile ühe söögikoha kleepuvalt laualt üles noroviiruse. Juba öösel tundsin, et asi ei ole õige, suurest ehmatusest läks isegi uni mitmeks tunniks ära. Hommikul tõustes käis pea sedasi ringi, et ma ei suutnud liikudes tasakaalu hoida ja kaks korda oleksin napikalt kummuli kukkunud. Püüdsin kohvi juua, aga väga ei sobinud, sellepärast jõin rohkem vett. Süda oli sedavõrd paha, et varsti leidsin ennast vetsupoti kohalt koogutamast, aga kaua see ei kestnud, sest potti oli vaja muuks otstarbeks. Kõik käis nii kähku, et Mrt ei jõudnud pesukausiga kohale… Oijohhaijooo!!!

Olin enne kohvitamist pesemas käinud ja isegi kuivatada ma ennast üleni ei suutnud, sest kummarduda polnud võimalik, tasakaal kadus ära. Mrt assisteeris mind igas asjas alates jalgade kuivatamisest ja lõpetades riidesse aitamisega. Ta pakkis kokku mu läpakakoti, kontrollis, et mul ikka pastakas oleks ja et prillid oleks kaasas ja… Sest me pidime varahommikul minema ülikooli sisseastumiseksamile.

Ausalt öeldes olin niivõrd surnud, et ilma mehe abita ei oleks ma siit majast välja saanud, rääkimata pealinna sõitmisest. Kuidas saab juhtuda, et just sellel nii tähtsal päeval tabab mind sajandi jubedaim atakk??? Olen üldiselt väga terve inimene, mingeid nohu-köhaga viiruseid ei mäletagi enam. Viimati korjasin miski kõhuhaiguse üles Riia Lidost, vist oma kolm aastat tagasi, aga tookord oksendamist ei olnud.

Olin nii armetu, et nutt tuli peale. Mitte midagi ei suutnud teha, isegi silmi ei suutnud lahti hoida ja külmavärinad olid permanentsed. See oli nii jube peapööritus, et tahtsin voodisse tagasi minna ja mitte midagi ei tahtnud sellest maailmast teada, ammugi siis kuhugi minna. Aga mees utsitas mu siiski autosse ja eksamile me sõitsime.

Kuskil Läänemaal pidi mees auto kinni pidama, sest mind tabas järjekordne ropsiatakk. Ma polnud teisi riideid kaasa võtnud (hea, et üldse midagi selga sain), sellepärast üritasin autoistmelt võimalikult kaugele koogutada. Kuna ma polnud midagi söönud, vaid peamiselt ainult vett joonud, siis ainult vett seal purskasingi. Viimaks saabus see vastik krambitamine, mis tuleb siis, kui tühja maoga öögid, mingit materjali enam polnud väljutada.

Õnneks olin taibanud meest paluda, et ta pudeliga vett kaasa võtaks, seda ma seal siis natukese haaval jõin, et dehüdreerumist ei tuleks. Kuidas me ülikooli taha parklasse jõudsime, mina ei tea, sest hoidsin terve tee silmad kinni. Vaevlesin külmavärinate käes, aga ei julgenud autot väga soojaks lasta, sest äkki siis hakkab veel halvem. Vahepeal natuke piilusin, et kus me oleme, aga aru mitte midagi ümbrusest ei saanud. Koperdasin mehe sabas õppehoonesse, ise soigusin, et ma ei suuda silmigi lahti hoida, kuidas ma loen seal mingeid tekste… Ma olen mõtlemisvõimetu ju…

Audika ukse taga tuli natuke oodata. Mingi hetk tuiskas üks mu endine kursakaaslane mööda, ma isegi ei tea, mida talle ütlesin, sest polnud eriti adekvaatne. Mrt aitas mul kotist id-kaarti välja õngitseda, seisime seal järjekorras ja vormistasime ennast akadeemilisele testile.

Vaatasin abi otsivalt ringi ja üritasin plaani välja mõelda. Märkasin, et klassis pole kraanikaussi ja teadsin, et vets on kaugel. Ma ei teadnud, mida teha, kui keset akadeemilist testi peaks ropsihoog peale tulema. Mrt osutas ukse poole, et näed, seal on paberikorv, haarad selle kaasa ja tormad uksest välja. Jummala hea plaan oli see, ausalt. Tollel hetkel ei olnud parimat lahendust võtta, aga paberikorvis oli kilest prügikott ja mõte sellega välja tormata tundus hea. Natuke see rahustas, kui teadsin, et saan ehk hakkama. Õnneks oli testi aeg ainult üks tund.

Olin akadeemilise testi pärast mitu päeva ette muretsenud, sest jube nõme on loll olla. Ükspäev tegin isegi mingit proovitesti, et aimu saada, mismoodi need testid üles ehitatud on. Olin lootnud, et teeme seda arvutis, siis ei pea pead alla kummardama, et lugeda, aga test oli paberi peal. Õnneks tähed silme ees ei hüpanud ja süda sellest pahaks ei läinud. Pikemad inglise- ja eestikeelsed tekstid lasin diagonaalis osalt aja kokkuhoidmise mõttes, aga osalt sellepärast, et neid oli mõttekam hakata lahendama nii, et enne loen valikvastuseid ja siis otsin tekstist lahenduse juhul, kui see mul diagonaalis märkamata jäi. Mu meelest igast loogika ja teksti mõistmise ja matemaatika ülesanded olid lihtsad. Mates olid tekstülesanded ja mitmes kohas oli aimata ka tillitamist, mistap võisin siiski mõne asjaga ka puusse panna. Kultuuriteemad olid kõige tüütumad ja seal ühe vastuse panin täiega huupi. Kõige rohkem kartsin ajahätta jääda, aga saime Mrt-ga mõlemad hakkama max 50 minutiga.

Mina eksami ajal välja ei jooksnud, aga üks teine jooksis küll, sest hull köhahoog tuli peale. Mrt pärast ütles, et tal läks sellest meel rõõmsaks, kui talle poole testi ajal otsa vaatasin ja naeratasin. Noh, et esiteks ma suudan naeratada ja teiseks, kui ma naeratan, siis järelikult ei ole ma eksamiga hädas. Peamiselt elus, niisiis.

Peale akadeemilise testi olid individuaalsed vestlused. Testilt tulime ära enne kella kümmet ja me vestluse ajad olid alles kolme paiku. Käisime siis vahepeal Audenteses, kuhu mehel oli Kussa arvuti parandamine kokku lepitud, siis ehituspoes ja Ülemistes shoppamas. Ma julgesin isegi Lidos natuke süüa ja kohvi juua. Umbes lõuna paiku mul oligi juba nii normaalne olla, et maailm ei kõikunud enam, toit jäi ka kõik kenasti sisse. Aeg-ajalt jooksid silme ees koledad pildid hommikusest õudusest, aga pea oli selge ja nõrkus hakkas ka üle minema.

Vestlusele minnes oli mul juba suu kõrvuni. Teisel pool lauda istusid kolm naeratavat meest ja komisjoni esimehega me olime juba varem ühel tutvustuspäeval juttu ajanud, mistap ta tundis mu ära. Pidin seal oma motivatsiooni kinnitama, mingitest kogemustest rääkima ja üleüldse väga tšill vestlus oli. Kusjuures me tulemused saame teada alles järgmisel esmaspäeval, aga vestluse lõpus ütles õppekava kuraator mulle, millistel kuupäevadel peaksin tutvustuspäevadele minema ja millal pean kohale tulema esimeseks loenguks. Eeee…mmm… Ma ei suutnud vastu panna ja küsisin igaks juhuks üle, et kas see tähendab, et ma olengi juba vastu võetud. Vastuseks sain naeratuste saatel midagi sellist, et nojah, et mis siin siis enam 🙂

Mrt-l läks vestlus veelgi paremini, ta sai seal oma varasemate it-alaste tegudega hiilata ja šokeeris komisoni esimeest sellega, mille oma diplomitööks oli kolledžis päriselt valmis teinud. Ma ei tea, kas nad ehk imestasid seda, et kolledžist sellisel tasemel asju tuleb nagu mees tegi, igatahes muljet see avaldas. Mrt-lt küsiti seda ka, et kas ta mõnele teisele erialale ka paralleelselt kandideerib, vist kartusest, et äkki ta valib siiski midagi muud. Ei kandideeri, me mõlemad võtsime ühe ja sama haridusteaduse magistrikava. Hetkel on tunne, et meil mõlemal on tugevalt seal juba jalg ukse vahel.

Meil oli plaan laste juurde sõita ja mees tahtis natukeseks tööle minna, õhtuks olime kutsutud minia sünnipäevale. Sõitsime siiski eksamilt otse Haapsallu tagasi, sest ma ei tahtnud minna koju lapsi nakatama. Kmr sõidab homme varahommikul oma tüdrukuga Maltale puhkama ja oleks eriti tobe, kui mu pisikud nende reisi tuksi teeksid.

Kõndisime õhtul läbi linna umbes kella kaheksa paiku, kui lossipargis pidi algama LP kontsert. Nägime sajandi pikimat piletikontrolli järjekorda, mis lookles lossiväravast ümber Rootsituru kohviku ja Kärme Küüliku peaaegu Dietrichi ette välja. Umbes sama jäme järjekord nagu Pariisis Louvre´i juures olin näinud. Kui tund hiljem samast tagasi jalutasime, oli järts kadunud, ainult üksikud inimesed seisid turvakontrollis. Naljakas oli näha suurt joogipurkide- ja pudelite lasu turvaväravate juures, hull saak oli muusikahuvilistelt ära võetud.

Õues on kuri tuul ja mingi soe ei ole. Istume soojas toas ja naudime seda, et hetkel kumbki meist pole haigusega siruli.

P.S. Diagnoosi ma panin endale ise ja selle otsustasin ka ise ära, et ju ma ikka õppima saan 😀

Puhkus

June 30th, 2019

Puhkus algab homme. Üks kuu, terve juuli.

 Mul pole veel päris hästi kohale jõudnud, et juulis üldse ei peagi tööle minema. See on me äri paarikümneaastase eksistentsi jooksul esimene kord, kui endale päriselt puhkust lubada saame. Mrt peab küll juba homme varahommikul ühe kliendi muret lahendama ja neljapäeval ohvississe tööle sõitma, aga mina ei lähe mitte kuhugi.

Kui endale saarele suvila ehitasime, unistasin alailma sellest, et ühel päeval on mul niisugune töö, et saan võtta terve kuu puhkust ja ollagi kogu aeg Saaremaal. Me puhkused on olnud üks või kaks nädalat aastas, sest rohkemaks ei ole me äri ega ka palgatööd selle kõrval meile vabadust andnud. Nüüd, kui esimest korda saab võimalikuks puhata selline puhkus nagu seadus ette näeb, on me suvila müügis ja me veame ennast sinna vast kord või paar mõneks päevaks. Elu paradoksid.

Eile oli ilm veidi jahe ja peale hommikuse kõnni- ja jooksuringi me eriti rohkem väljas ei käinudki. Lugesime, tukkusime, sõime, kohvitasime… Hetkeks tundus, et võib isegi igav hakata. Olime mõlemad nii väsinud, et mitte midagi asjalikku ei teinud. Ma laupäeviti niidan muru, aga eile jäi seegi tegemata. Pühapäeval ei taha muruniitjaga lärmata, ehk homme võtan selle töö ette.

Täna olime juba veidi reipamad. Peale hommikust 6,5-kilomeetrist kõnniringi küpsetasin mandlijahust vorsti-juustupirukaid ja seemnetest krõbeleiba, siis me sõime ja peale natukest leiva luusse laskmist läksime ratastega sõitma. Väntasime mööda raudteetammi Taeblasse, kokku tuli rattaringiks seekord 24 kilomeetrit. Koju jõudes, ma kahtlustan, et tegime jälle kohviringi ja sõime. Natuke lugesime ja siis mingi hetk saabus suur poeg motikaga ja nõudis süüa. Endal tal olid kaasas suitsutatud tuulehaugid, mida oli tee pealt ostnud ja need olid uskumatult head mahlased ja paraja soolaga. Nagu enda tehtud. Söötsin oma last ja sõin ise. Millalgi saatis Ruthi meile pildi, mis Haapsalu tänaval tehtud… Tüüpiline, eks ole. Kui ilm on ilus, siis kõik me lapsed kogunevad Haapsallu tšillima. Nad käisid Dietrichis söömas ja Aafrika rannas mängimas ja ainult tänu sellele, et me värava taga seisis üks motukas, oli võimalik Sassu mänguväljakult minema meelitada.

Kohvitasime ja lapsed sõid kooke, mille olid kaasa ostnud. Me siin Mrt-ga üritame oma kehakaalu kontrolli alla saada ja koogivärki ega üldse midagi suhkruid ja tärklisi ei söö. Sassu sibas muudkui toa ja õue vahet, nosis maasikaid, kirsse ja punaseid sõstraid.

Millalgi saabus me aia taha Mrt täditütar oma perega ja kuna olime just minemas ühte sooja eriti madala veega randa, siis sõitsimegi sinna kolme autoga. See on üks väike rannatükk tuletorni juures, oleme seal käinud paar korda ratastega. Vesi on seal rannas nii madal, et mingi kilomeetri vist isegi võib maha kõndida nii, et vesi vaid pahkluuni ulatub. Tõeline lasterand, niisiis. Selline, kus ei pea passima, et lapsed liiga sügavasse ei läheks, sest sügav koht on nii kaugel, et keegi ei viitsi sinna kõndida. Sassul oli muidugi lõbu laialt. Pritsida ja plätserdada, mõtelge!

Üldine meeleolu on valdavalt selline:

 Lebada aias murul, päevitada ja lugeda. Vahepeal tuleb küll käia pealinnas sisseastumiseksamil ja sooritada akadeemiline test (johhaidiii, no milleks?!), aga sellele vaatamata on suvi, mida üks sutsakas akadeemilist õhku ei suuda mitte kuidagi rikkuda. Ma esimest korda oma pika elu jooksul üritan õppima pääseda erialale, kuhu pole pmst mingit konkurssi. Tahtjaid on hetkel vähem kui õppekohti, dai bohh kui nad mu ukse taha jätavad sellepärast, et mul pole it-bakat (mis on tegelt vastuvõtu eelduseks)! Tutvustuspäeval mulle kinnitati, et it-hariduse puudumine pole probleem kui mul on paarkend aastat samal alal töötamise kogemust.

Mõtlete nüüd, et miks ma õppisin tervisejuhiks ja ei lähe tegema rahvatervise magistrikraadi, mis on ainus terviseeriala jätkuõpe Eestis? Esiteks sellepärast, et see on päevaõpe, iga nädal kaheks-kolmeks päevaks Tartusse sõita ei ole mul majanduslikult võimalik. Teiseks seetõttu, et ma ei usu, et see kraad mulle pinsipõlveni töö garanteeriks. Ma saaksin rahvatervise magistrisse konkursita sisse, oleks vaja ainult avaldus esitada, sest cum laude lõpetanud on seal hoobilt sees, aga ma ei taha. Ausalt öeldes ma ise ka ei usu, et nii teen. Nooruses ma nii väga tahtsin Tartu Ülikooli pääseda, aga ei saanud sisse isegi kolmandal katsel. Noh, ja nüüd ma oleks sees ilma igasuguste katseteta, aga ma ei lähe… Uskumatu ikka, mis pöördeid elu teeb.

Aga suvi on mõnus. Tunnen seda iga ihurakuga, kui nopin vana raudteetammi äärest metsmaasikaid, nuusutan aias roose või tõmban kopsud täis krahviaias õitsevate pärnade lõhna. Eile käisime Mrt-ga raekojas Haapsalu linnakodanike eluasemete näitust vaatamas ja see oli nii äge mu meelest. Kõik need nikerdatud mööblitükid ja naiste suvekübarad, supelmajad ja mudaravilad, kõik see lummav Haapsalu vaib, mis sai alguse juba paarsada aastat tagasi. Meie tänava nimi oli, muide, Metsa-Lossi. Ja meie õue peal ei olnudki krahviaed, vaid see oli meist üle tee praeguse metallitöökoja all.

Kohe on südaöö. Istume lahtise aknaga elutoas ja siin on nii-nii vaikne… Ükski koer ei haugu, ükski auto ei sõida… Seda ma imestan alailma, kuidas Haapsalu vanalinna servas saab suvitushooajal ka nii vaikne olla.

Ilus suvine puhkepäev

June 16th, 2019

Mrt tegi hommikul köögis plaatimistöid, pealelõunal läksime rattatuurile, mis venis ligi kolme tunni pikkuseks. Sõitsime läbi metsade Pullapääle ja isegi Rohukülas käisime ära. Kann kange, aga meel rõõmus, pöörasime Haapsallu jõudes sirgelt Rootsituru kohvikusse ja lasime omanikul endale välja teha. Kohvikupidaja oli mulle ühed praed sees selle eest, et tänu minule ta sai ülikooli lõpetatud. Kas ma olen sellest varem rääkinud?

See on see juhtum, et tubli ärinaine, kes sebib mitmel rindel ja pealegi elab ise üle talve Soomes, ajas kuupäevad segamini ega ilmunud õigeks ajaks lõputöö kaitsmisele. Kui ta etteastumise aeg lähenema hakkas, kirjutasin talle sõnumitesse, et kle kussa oled ja sain rahulise vastuse, et just jõudsin Haapsallu. Kui ütlesin, et kohe on ta kaitsmise aeg ja ainult mõnel veel üles astumata, tekkis paanika mille sarnast pole siin väikelinnas vist varem nähtud. Ma muudkui kirjutasin talle FB-sse, et jookse-jookse-jookse!!! ja ta jooksis kõigepealt oma lõputöö järele, mis oli alles köitmisest toomata ja siis tormas kolledžisse. Jõudis kohale hetkel, kui eelviimane inimene kaitsma hakkas, ta ise jäi viimaseks ja imedeime, saigi oma asja käigu pealt tehtud. On üsna tavaline, et inimesed tulevad kaitsmisele kohale alles enda kellaajaks, aga mingi kahtlus mul tekkis ja igaks juhuks küsisin, et kas ta on ikka tulemas. No polnud. Täiesti uskumatu lugu mille sarnast see kool siin pole varem näinud. Ehk et kui ma poleks teda otsima hakanud, oleks tal ka sel aastal diplom saamata jäänud (ta enda kursus lõpetas eelmisel aastal).

Tänased pildid:

 El Cato, Mammi oma.

Üks tädike, kes tihti me majast mööda kõnnib, nimetas mind täna roosiaia kuningannaks ja soovis ilusat suveaega 😀

 Esimene oma peenrast. Teine samasugune suur ja punane on veel, aga jätame ta küpsema lootuses, et linnud pole nahka pannud enne kui jälle ükskord töölt koju jõuame.

Diplomid käes

June 15th, 2019

 Lapsel oli vaja muuhulgas selfi teha. Ta on mitu korda esitanud oma seisukoha me õppimise asjus, mis enamasti lõpeb sõnadega: “Ma olen nii uhke teie üle!” 😀

Seetõttu ilmus eile sama pilt FB-sse allkirjaga: “Ja siinkohal täname Kaur Matthiast, kes on endale nii tublid vanemad kasvatanud!”

No mis ma oskan ütelda? Ongi läbi see tšill. Kas oli raske? Meil ei olnud, sest enamus õpitust oli lihtsalt nii huvitav. Aga mul lõpus muutus natuke tüütuks küll, sest justkui midagi uut ei pakutud enam. Mrt-l mitte, sest temal kujunes kolledžis välja tore sõltuvusttekitav sõpruskond. Ülikool on kena vaheldus vanainimeste rutiinsesse argipäeva.

Mind on terve elu vaevanud see, et ma pole ülikooli jõudnud. Või õieti… käisin erinevate ülikoolide uste taga kraapimas, aga sisse sain alles viiendal katsel. Oma praegusele erialale minnes jäin ka esimesel korral ukse taha. Kui poleks uuesti tasuta kõrgharidust tulnud, mul olekski jäänud ülikoolis käimata. Peamiselt mind vaevas, et kõik teavad, kuidas seal on, aga mina ei tea. Nüüd tean. Ja seda ka, et akadeemiline keskkond on lihtsalt nii väga minu.

Kui oled juba nii pikalt koolis käinud, siis on eriti raske pidama saada.

EDIT: Unustasin kirjutada ühest Haapsalu spetsiaalist. Eile, kui laps meid trepil pildistas, väntasid ratastel mööda kaks ingliskeelset prouat. Nad keerasid tagasi, et meile üle värava õnnitlusi hüüda 🙂

Nädalavahetus nagu ikka

June 9th, 2019

Eile olin Viimsis oma kursuse lõpuläbul, kust koju jõudsime öösel nii umbes kell kaks. Magama sain vast millalgi kolme paiku, mis minu eas on… no ikka selline suurem sündmus. Ma tavaliselt ärkan vara ka siis, kui olen hilja magama läinud, aga täna hommikul venitasin unekesega välja peaaegu kella kümneni. Äärmiselt haruldane. Kusjuures ärkasin täiesti puhanult ja lendasin pea kohe aeda tegudele. Mrt-l seevastu oli ärgates suur väsimus ja raske olla, kuigi ega see tal ei takistanud täna ehitamast ega midagi. Õhtul suutsin ta isegi veel linna peale rattatiirule meelitada. Mrt pani magamistuppa plaadid seina ja meisterdas jalanõudekapile esipaneeli, vahetas ära veranda ukseluku ja… midagi oli kindlasti veel. Kell hakkab nüüd juba kümme saama, lebotasime väsinult verandal, kui Mrt äkki püsti hüppas, et uups, pidin ju kraanikausi ka seinale panema.

Selle kraanikausi ta võib ju praegu toreduse pärast vetsu seinale kinnitada, aga veevoolikud on puudu ja segistit ka pole.

Mina kaevasin ja tassisin. Seoses sellega, et naabrinaine lasi me kruntide vahele uue aia ehitada, tekkis meil võimalus endale rajada grillinurk. Et aianurka kena põranda ehitada saaks, on vaja minema vedada suur ports pinnast ja ära koristada mingid kivihunnikud, mis lammutamiste käigus on sattunud rikkuma vaadet me köögiaknast. Mul oli plaanis kuhjata alla tänava äärde üks mullahunnik, kuhu mõni kõrvitsaline kasvama panna. Kuna kivihunnik oli vaja eest ära saada, tekkis mul mõte, et miks mitte ehitada kõrvitsatele paekividest müüriga kõrge peenar. Nii ma siis kärutasingi eile hommikul kõik ilusamad kivid, millest jõud üle käis, teise aianurka ja täitsin müüriäärse mullaga. Ilusa mulla kaevasin välja sealt samast ilusaks loodavast aianurgast ja grillinurgale ettejääva pinnasega täitsin tekkinud auku. Etteruttavalt olgu täheldatud, et kui mitu tundi kaevamist ja tassimist läbi sai ja ma ennast puhtaks olin küürinud, katsin alaselja profülaktiliselt Voltareniga. Inimene õpib, eks ole. Eelmisest suurest mullakärutamisest sain mitmenädalase seljavalu, seekord püüdsin targem olla. Paistab, et mu nipp töötab.

 Eile oli selline. Suur auk mu rajatise ees ei ole peale jäänud, aga see oli väga suur tõepoolest.

 No selline.

 Täna on sile kõik. Ma ei tea kas mu kõrvitsalised kasvama lähevad, aga kui mitte, saan sinna künka otsa panna midagi muud. Muidu üldiselt ma naabrite aia äärde midagi istutada ei plaani ja ühe mustsõstrapõõsa ka juba juurisin välja, sest naabrimees käib pidevalt mürgipritsiga ringi ja see mulle ei meeldi.

 Väike fragment maasikapeenrast. Mardi kingitud taimed kannavad täiega.

 Elutoa akna alla istutasin oma vaenekesed tomatid. Õhtuks olid kenad sirged juba, küll nad kasvavad. Teisele poole õhksoojuspumpa külvasin kosmosed ja osa neist veel veranda seina äärde, neid on mul värava taga ka. Ja veranda tänavapoolsel küljel on saialilled ka tärganud.

 Uus Flammentanz õitseb roosiheki lõpus. Hekil on ka mõned õied lahti.

Aga samal ajal toas…

 Mrt tegi augu korstna magamistoapoolsesse külge, sinna hakkab suubuma toru, mis tuleb köögikubust. Köögi poolt oleks ta korstnasse minek veits kole jäänud, peidame ta oma toa nurka ära.

 Mees proovis algul mingi üüberpeene aparaadiga auku teha, aga see oli nii suur raske kolakas, et viimaks läks ta ikkagi nö juurte juurde tagasi ja uuristas mingi oma väiksema riistaga augu korstnasse (trelli ja meisliga). See hull masin, mis pildil, peaks töötama statiivi pealt vist tegelt, inimese see lõhub lihtsalt ära.

 Niuke.

 Magamistuba sai plaadid seina.

 Nüüd veel värvida ja tapeet panna ja. See on üks väike putka, ainult magamise jaoks. Köögi sein tuli natuke akna ette, aga see oli ainumõeldav lahendus, kuidas köök veidigi suuremaks saada. Igatahes olen ma me köögi mõõtmete ja paigutusega vägagi rahul, hea mugav on seal toimetada.

 Mrt tegi õhtul veel jalanõudekapile esipaneeli ka valmis. Sisse peab mingid kaldus riiulid leiutama.

 Pesumasin on tõstetud kapi peale, nii on hästi mugav pesudega sehkendada ja ruum seal nurgas saab niimoodi ka maksimaalselt ära kasutatud. Märkasid, et liiste pole, jah? Ei ole tõesti 🙂

 Selline näeb välja tavaline Haapsalu kohalik, keda turistidest eristab selge dress code. Selline, mis on nagu… seisukoht 😀 Käisime õhtul spordipoest Mrt rattale uut sisekummi ostmas ja mees ei vaevunud midagi viisakamat selga panema.

 Vähemalt ei pea kraanikaussi nüüd ühest kohast teise tõstma teiste ruumide ehitamise käigus.

 Õhtusel rattatuuril.

 Vaadake, ma sõin jäätist! Pakun, et mingi viis aastat on sellest küll möödas kui viimati jäätist sõin. Loodetavasti ei saa see harjumuseks. Aga ma võin!!! Olen ennast viie aastaga terveks söönud, üle-eelmisel nädalal käisin perearsti juures ja andsin proovid, mu veresuhkur oli uskumatu 4,7 mmol/l. Sellist näitu ei ole mul olnud vist vähemalt viimased 15 aastat. Ma pole enam eeldiabeedis ja see on väga ohtlik, sest näete ise, kohe hakkab inimene endale suhkrut lubama. Õnneks ma magusat üldse ei armastagi, tänane jäätisepeatus armsa Ärni juures oli erandlik. Tollest arstilkäigust peaks eraldi postituse tegema, sest kõik mu näidud on läinud paremaks, väljaarvatud kilpnääre. Mul on hetkel käimas põhjalik tehniline ülevaatus, ükspäev kirjutan lähemalt.

 Mõned lubavad siin linnas endale nädalavahetustel isegi selliseid asju 😀

Oivikud

May 31st, 2019

Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga nüüd on asjalugu selline, et me mõlemad mehega lõpetame ülikooli cum laude. Mrt-l oli kaitsmine täna ja ta kursuselt üldse ainult kaks inimest said lõputöö eest A. Keskmine hinne oli Mrt kursusel mitmel päris kõrge, aga lõputööde hinded tulid enamusel mitte suurepärased. Mrt töö oli märkimisväärselt hästi tehtud, höhö.

Käisime õhtul paari Mrt kursakaaslasega ja ühe ta õppejõuga Dietrichis söömas, pärast promeneerisime mere ääres ja kõige lõpuks istusime meie aias, kus kõik see kamp jõi alkovaba õlut, ainult mina pruukisin veini. Mul oli tore akadeemiline jalutuskäik promenaadil, sest sattusin selle õppejõuga, keda ma varem üldse ei tundnud, kõrvuti kõndima ja juttu jätkus kauemaks. Täitsa tore. Ta on pärit siit me oma tänavalt. Pärast olime meie aias nii kaua kuni üks tüdruk pidi Hiiumaa praamile sõitma. Ei mingit pikka läbu ega öiseid külalisi nagu olime varem arvanud ja plaaninud.

Nüüd kütame ahju ja vaatame, mis vahepeal maailmas toimunud on. Seina taga toimetavad esimesed suvekülalised, sest on veinipäevad ja viimne kui üks vaba ruutmeeter majapidamistest on välja üüritud.

Need kenad noored inimesed, kes meie juures täna olid, on enam-vähem järjest teinud omale nii baka kui rakendusliku kõrghariduse diplomi ja üks veel vahepeale mingi kutseka ka. Üks tüdruk on õppinud järjest 24 aastat ja arvas, et aitab nüüd küll. Siit koolist leiab parimaid elukestva õppe näiteid. Mu oma kursusel on üks minuvanune naine, kes on nõukaajal õppinud keemikuks, hilisemast ajast on tal kolm magistrikava tehtud, millest osadel lõputöö kaitsmata ja ta nüüd juurdleb, et millise magistri peale siinse rakendusliku diplomi saamist ära lõpetaks. Siuksed naljanumbrid.

Ma tean seda tunnet, kui ei raatsi koolis käimist lõpetada. Minu vanuses on see umbes sama tunne nagu imetada oma noorimat last, kelle oled saanud nii hilises eas, et tead, et neid rohkem ei tule. Siis ka ei raatsi lõpetada. Imetamist. Miskid aegkriitilised tegevused teatud vanusest alates.

Üks triangel kogu aeg

May 30th, 2019

 Tagant gümnaasium…

 Käisime ettevõtjate tunnustamisüritusel Ööbiku Gastronoomiatalus. Naised pidid kandma kübarat, aga ma ei kannata mütse, sellepärast olen totaka rosetiga. Etikett lubab, et kübara asemel võib roseti panna. Pärast vaatasin piltidelt, et oleksin võinud madalama sonksi teha, koos rosetiga mõjub mu igapäevane hobusesaba imelikult.

Kuna alailma on mingid üritused, kaitsmised, peod jne, siis kahetsesin, et olime andnud nõusoleku täna pidusse minna. Aga Mrt pidi eelmise aasta oma kategooria võitjana tänavuse võitja välja kuulutama ja sellepärast on ikka hea, et me ei viilinud. Selle väljakuulutamisega sai nalja. Mrt hakkas ümbrikut avama ja ütles samal ajal tõsise näoga midagi sellist, et “ja teist aastat järjest…” Ta nalja peale müristas terve saal naerda, see oli nii ootamatu ja koomiline. Iseennast ta siiski võitjaks ei kuulutanud, vaid ütles ikka pärast õige nime ka. Imestan, et ta mulle polnud isegi avaldanud, et plaanib niukest tünga teha, aga ta pärast ütles, et mõtles viimase hetkeni, kas ikka ütleb niukest. Tore on, et ütles, see oli lõbus. Üldse kogu see piduõhtu oli igatepidi lahe, sest meil on ettevõtjate hulgas palju tuttavaid, rahvast oli rohkelt ja umbes pooli inimesi me ka tundsime. Nagu alati. Lasime sealt siiski keset üritust vaheajal jalga, sest Mrt pidi Haapsallu sõitma, tal homme on lõputöö kaitsmine.

Täna kaitsesid oma diplomitöid disaini eriala rahvad, neid oli vist ainult kaheksa järel. Me tuttav, keda õpingute algul keelitasime jääma ja mitte kooli pooleli jätma, oli ka kenasti lõppu jõudnud ja temalgi on nüüd ülikool valma. Tal oli hullult lahe lõputöö, üks äge toode, aga sai siiski üsna kehva hinde ja oli pettunud. Olen aru saanud, et head hinnet on võrdlemisi raske saada. Seda enam imestan, et meie eriala 24-st inimesest lausa 10 kaitsesid hindele A. See ongi haruldane tegelt, sest enamasti on suurepärane tulemus ainult paaril-kolmel lõpetajal. Meil paistab olevat tugev kursus selles mõttes, et oleme üksteise suhtes hästi toetavad ja see tulemustes ka peegeldub.

Mul võtab aega arusaamine, et nüüd ongi nii, et üks suur kohustus on vähem. Näiteks täna hommikul istusin arvuti taha kohvi jooma ja kohe kui üks hea uurimus ette hüppas, ma hakkasin seda endale arvutisse salvestama. Olen neli aastat järjest kogunud uuringute linke, mida koolitööks kasutada saaksin ja täna hommikul äkki mõtlesin, et aga milleks? Ma tõesti ei tea, et milleks. Enam ei ole vaja.

Peaksin ükspäev heietama väärarusaamast, et kui inimene mingi kooli lõpetab, ta peab kohe õpitud erialale tööle asuma. Justkui me käiksime koolides omandamas mingeid kindlaid liigutusi, mida siis kohe peale kooli raha eest peame tegema hakkama. Ei ole nii. Ma selle kitsa nägemise ükspäev lükkan ümber, kui jaksan pikemalt kirjutada.

Lõputöö kaitstud

May 29th, 2019

No mis ma oskan ütelda? 1+3 aastat ülikoolis on läinud lennates. Kaitsesin täna oma lõputöö hindele A ja lõpetan cum laude. Mitte, et see oleks olnud eesmärk, ma alles viimasel aastal märkasin, et kiitusekiri võib tulla. Aga lapsed rõõmustavad, et siuke ema 🙂 Kas mul on seda cum laudet vaja? Ilmselt mitte. Aga… Tartu Ülikool, mille ukse taha olen nooruses jäänud kolmel korral, võtaks täna mu selle diplomiga konkursita vastu… A  ma ei saa sinna minna, sest rahvatervise magistriõpe on päevane. Sellised elu paradoksid. Kui tahad, siis ei võeta ja kui ei taha, siis võetaks.

Kaitsmise komisjon oli ülimalt toetav ja ma ise läksin sinna juba hommikul selle tundega, et täna on pidupäev. Üks komisjonis olnud teadlastest alustas oma küsimisi tähelepanekuga, et mu töö on oluliselt suurem kui meile antavad 6EAP eeldaks, et juba teoreetilise osaga oleksin oma punktid kätte saanud. Kaastudengid irvitasid, et noh, nüüd annavadki sulle magistrikraadi ära, höhö. Nali naljaks, aga ma tõesti olen põhjalik. Ja kui mul põhjalikkust üle jääb, siis saab mu mees ka sellest osa 🙂 Tal on kaitsmine reedel.

P.S. Ühel põhjusel, nagu te teate, oli mul siiski cum laudet vaja. Teate küll ju, sellepärast, et nad ei võtnud mind esimesel katsel vastu, arvates, et vanamutid ei suuda õppida. Ma nüüd neile alles näitasin 😀

Pildipost

May 27th, 2019

 Lapsepõlve kuslapuu lõhnab nagu mingine.

 Köögi kardin.

 Köögi ülemised kapid hakkavad valmis saama, natuke ilustust ja riiulid veel teha.

 Terane silm märkab veekasti kattel pragu. See kate läks garantiikorras vahetamisele, Mrt pani laupäeval juba uue jupi paika. Imeline Ifö ja Espaki garantiiteenindus.

 Magamistoa vana lagi, palju viltu ja kõver.

 Uus lagi saabub.

 Lagi olemas. Panin seintele pitsid tagasi, et sodi ei pudeneks palkide vahelt.

 Mrt timmib uksepakku parajaks.

 Magamistoal uks ees, vaja veel värvida.

 Mardi kingitud maasikad, eelmisel aastal istutatud.

 Uus Flammentanz.

 Siia värava taha tulevad vbla millalgi ühed lilled.

 Postkasti ette elektrikapi taha üritan lillherneid tekitada. Värava kõrval uhab Ralkade kingitud roos kasvada, juba õienupudki küljes.

 Ja siia seina äärde tekivad ehk ühel päeval saialilled. Kõnniteed meil pole, olgu siis vähemalt lillepeenar.

Oleme oma ehitustöödega plaanidest palju ees. Uskumatu, mida kõike annab vähese rahaga ära teha. Võtmesõna on taaskasutus.

Nädalavahetus merekülas

May 20th, 2019

Laupäeva hommikul üsna vara kimasime Haapsalust Saaremaale. Me polnud seal käinud enneolematult kaua, lausa pool aastat oli vahele jäänud. Osalt on põhjus see, et Haapsalus on palju ehitamist ja kogu aeg tahaks seal toimetada, aga ka ülikooli lõpetamine on võtnud oma aja. Nüüdki läksime peamiselt sellepärast, et parandada kaevukast, teha mõned puuduvad pildid ja panna suvekodu müüki. Mrt ehitas olemasolevast materjalist uue kaevukasti, pildid on eelmises postituses olevas müügikuulutuses, kui kedagi huvitab.

Merekülla jõudes põikasime kõigepealt sadamast läbi. Auto pidi jätma eemale tee äärde, sest maaomanikud on mõlemalt poolt külateele keelumärgid ette pannud. Polnud raske jalutada, nägime igatahes ära selle, et sadama akvatooriumis on taas vesi. Sadam on tundmatuseni muutunud. Mulle see sadama arendus ei meeldi, aga ma ei hakka seletama miks. Küllap ühel päeval saate teada.

Sadamast sõitsime sirgelt tädi Selma õuele, kus kuulasime külauudiseid. Uudiseid on roppu kanti palju. Roosi puhastas parajasti kalu, mida oli ühelt Soela kalamehelt saanud, ma pole eluski nii jämedaid tuulehauge näinud, no olid need alles loomad! Selma-tädi ise istus oma uues majas elutoa akna all, laia äärega suvekübar peas, aga temaga me ei lobisenud, sest ta on tänaseks juba nii palju dementne, et ei tunne mitte kedagi ära. Uues majas tegime siiski tiiru, seal alumine korrus on pmst valmis, parajasti ehitati duširuumi. Köök-elutuba on õudselt äge suur, lisaks on allkorrusel valmis kolm väikest tuba. Maja oli rahvast täis nagu alati, igasugu abilisi-sugulasi-suvitajaid. Vana maja põlemisest on möödas kaks ja pool aastat ja elu läheb edasi suurte hüpetega. Ei ole aeg seisma jäänud, uus maja on püsti ja eelmisest suvest saati elamiskõlbulik.

Linde maja on jälle müügis, väidetavalt ei suutnud šveitslaselt šokolaadimeister oma eestlasest naisega kohalike intriigidega kohaneda. Neist intriigidest tuli äsja välja raamat, mille sadamatank kirjutas, saime sedagi sirvida.

Ulme majas on ka uued inimesed, keegi perekond Virumaalt tulid sinna pensionipõlve veetma. Nad ehitasid parajasti kasvuhoonet.

Tädi Juuli endisele kodule pandi väljastpoolt soojustust, sealsed asukad ka on pealinnast alaliselt saarele kolind juba mõni aeg tagasi.

Sakslasi nägime ainult kaugelt ja turiste ei paistnud neil eriti käivat sel nädalavahetusel, päris vaikne oli. Pensi tiigi äärde kerkib uus maja. Ja nende uued ületeenaabrid on omale kena elukoha ehitanud. Uskumatu, kui palju uusi ehitisi on merekülla kerkinud! Mäletan, kui seal ehitama hakkasime 2006. aastal, siis kõik külarahvas käis seda imet vaatamas, sest keegi ei mäletanudki enam, millal sinna külla viimati midagi uut ehitati. Tädi Selma ja Raja rahvas, keda me tollal üldse ei tundnud, tulid me õuele vaatama, et mida me ehitame, sest see nii hirmus haruldane oli seal külas, et keegi uusi maju teeb. Tänaseks on merekülla uusi hooneid kerkinud nagu me metsas puravikke, ikka tõesti väga palju. Hästi elame.

Ega muud ei olegi. Tõmbame osti kokku. Me suvila müügikuulutusel kv.ee peal on esimese poole päevaga ligi 900 vaatamist ja juba ka inimesed küsivad lisainfot. Oleme valmis selleks, et me ehk ei suuda suvekohta lähikuudel müüa, aga kiiret meil nagunii ei ole ja sellepärast pole mingit valu ka hinda alandada. Las ta olla. Poistel on väga raske suvila müügiga leppida, aga samas ei ole neil ka ühtegi ideed, mil moel võiks me armas suvekodu perekonda jääda. Kmr-ist on kahju, aga meil isaga on jällegi ka kurb seal ilma temata olla. Sest ta sai suureks ega tule enam suvilasse. Ehitas ja kasvas ja rehkendas peast igast matet pikkadel sõitudel Saaremaale ja sellest on me viiemehele kõvasti kasu olnud. On olnud kvaliteetaeg me väikese perega, lapsel ema ja isaga, palju ägedaid kogemusi ja elamusi. Aga nüüd on see minevik. Igal asjal on oma aeg ja mõne asja aeg su elus saab lihtsalt otsa, et anda aega uuele. Nii lihtsalt on.

EDIT: Unustasin ütelda, et Palli suri detsembris. Ta oli päris vana ka juba, mäletame teda sellest ajast, kui merekülas käima hakkasime, mu meelest on ta alati seal olnud. Mingi 13 aastat vist. Palli tuli enamasti meiega randa kaasa, kui nende õuelt läbi jalutasime ja kui läksime autoga teist kaudu, siis kuulis ta me hääled rannast ära ja lippas kohale. Armas sõbralik krants oli.