Õuetuba

April 30th, 2020

Täna ei õppinud siin majas jälle mitte keegi. Sel ajal kui ma toas oma järgmise nädala tunde ette valmistasin, viskas mees aianurgas põranda valmis.

 Rahul. Ma natuke koristasin terrassi eest orgaanikat vähemaks ja külvasin pildil esiplaanil olevasse ümmargusse moodustisse maitserohelist.

 Nende alumiste servadega peab veel midagi tegema, aga muidu on valmis. Pean kuhugi kivihunnikud ka ära orgunnima, siis saaks siia ehk isegi mõne roosi juurde istutada. Terrassilaua juppe jäi üle, nendest võiks mees mulle teha mõne kasti õuetomatite jaoks.

 Õhtul jalutasime linna peal tunnise tiiru. Värve juba on.

Asendustegevus

April 29th, 2020

Kuna õppetükke on liiga palju teha, hakkas mees meisterdama õuetuba.

 Peale uue plangu ehitamist jäi uksetagune veits räämas olekusse. Kuna see on me aias ainuke tänaval kõndijate pilkude eest varjuline paik, kuhu palju päikest paistab, otsustasime ehitada õuetoa.

 Alustuseks vedas mees siit minema kümmend kärutäit mulda.

 Homme saab ehk ruberoidi ja lauad peale, kui ilm lubab. Need ruudud siin on vanad ahjupotid, mis olid õues virna laotud ja jäid ehitades ette. Kuna nad liiga pudedad on, siis taaskasutada neid ei saa ja kuna jäätmejaama ei raatsi praegu minna, siis peidame potid põranda alla. Seal nad ei sega kedagi.

Siin nurgas ma kavatsen päevitama hakata. Pean ainult välja mõtlema, mismoodi mitte naabrit ehmatada. Meie keskmisesse korterisse kolis üks keskealine mees, kes oma naisega enam ühele pinnale ei mahtunud. Ta oma akendest saab täpselt silmitseda, mida siin grillime või mis meil kohvi kõrvale on.  Kui väike sirelipõõsas värava juures lehte läheb, siis õige pisut see ehk varjab vaadet, aga muidu üldiselt pean vist kahe majaosa vahele pesunööri tõmbama, kus permanentselt voodiriided ripuvad. Privaatne nurk on, niisiis, suhteline mõiste.

Õuepõranda ehitamine toimub sellepärast, et midagi suuremat ei raatsi praegu teha. Esimene suurem töö oleks tegelt maja katuse vahetamine, aga me ei julge ses kahtlases olukorras oma säästude kallale minna. Suuremat remondiraha lootsime saada suvila müügist, aga see asub meil kahjuks suletud tsoonis, kus mingit müüki korraldada pole võimalik. Kui saar lahti tehakse, siis ilmselt mõnda aega ei ole ka mõtet müüa. See asi on meil pausile pandud teadmata ajaks.

Järgmine asendustegevus on kuuri ehitamine. Õieti küll puudele varikatuse tegemine ja see hakkab täitma ka piirdeaia funktsiooni. Tagumise naabri poolt on peale kuurisarade lammutamist osa aeda lahti ja kõik paistab ebamugavalt läbi. Puudekatuse ehitamise oleme oma eelarvesse planeerinud ja sellega alustame niipea kui õppetükid vähegi vaba aega annavad.

Midagi ikka tasapisi toimub siin. Sellest ilusast linnast on saanud me peamine kodu.

P.S. Ma loodan, et uuel naabrimehel on kuskil maal mingi vanama, kelle juures ta armastab suve veeta. Või siis ei anta talle suvel puhkust ja peab olema tööl sel ajal, kui päike kõige paremini võtab.

Tüng

April 28th, 2020

Tõdesin täna, et olen saanud sajandi tünga. See on niisugune tünn, et ma isegi ei oska mitte kuskilt otsast sellest rääkimist alustada…

Läksin kaks kuud tagasi koolidesse tööle. Noh, see pole mingi uudis. Paar nädalat sain käia, kui kõik kupatati distantsõppele. No ja ma olen siin nüüd mitu nädalat võrrelnud ja imestanud, kuidas ühes koolis jagatakse usinalt infot, korraldatakse õpetajate koosolekuid, isegi ühine chatikoht on google hangoutsis, käib loomulik igapäevane suhtlemine. Ja teises koolis ei toimu nagu mitte mingit suhtlemist. Seal teises koolis ei ole mulle tulnud direktorilt distantsõppe ajal ainsatki kirja (oot, üks siiski tuli, vastus mulle, kui uue ainekava saatsin), ei ole mind kutsutud koosolekutele, ei toimu mingit koostööd nagu… Nii ma arvasin. Kuna ainus info selle kohta, mida teha, oli e-koolis ja koolilehel, st mingid paar lauset ikka kuskil olid, siis mõtlesingi, et ahah, nad on veits imelikud, nii ükskõiksed kõige suhtes ja ju see on siis selle kooli tööstiil. Olin ise saatnud kirju nii direktorile kui õppealajuhatajale, et midagigi teada saada, kuidas toimida. Õpetajate nimed nokkisin üks haaval office´ist välja, et saata neile ühine kiri oma koostööpakkumisega. Kuna üksikud kirjad mulle õppealajuhatajalt tulid, siis oletasin, et see ongi ainus üldine info, mida õpetajatele jagatakse. Oi, ma olen selle üle sada korda imestanud, kuidas nii saab töötada!?

Täna sain viimaks juhuslikult teada, et mind ei olnud lisatud õpetajate meililisti… Kaks kuud olen töötanud nagu kotis, ei tea ööd ega mütsi!!! KAKS KUUD!!!

Esimene hämming oli mul tegelikult juba üle-eelmisel reedel, kui äkki keset hommikukohvi joomist saabus direktorilt meetsi koosoleku kutse. Mind üllatas ootamatu koosolek, sest mingit teadet selle toimumise kohta polnud mulle tulnud. Võtsin kutse muidugi vastu, aga seal koosolekul midagi erilist ei otsustatud. Ma küsisin ainult, kuidas õpilased kodutöid saadavad teistele ja sain teada, et peamiselt e-kirjaga. Lepiti kokku uus koosolek eilseks, aga seal ma olla ei saanud, sest mul on teine töö sellel ajal. Kuna olin reedel palunud, et igast koosolekust võiks memo teha ja seda lubati, aga midagi ei tulnud, hakkasin täna ühelt kolleegilt küsima, kas ta koosolekul oli. Ta oli unustanud, aga ütles, et tuli ju kiri kokkuvõttega kõigile. Ma ütlesin, et mulle ei tulnud ja ta siis saatis mulle lingi, millest sain lugeda, mis meil koolis päevakorras on. Ühe teise kolleegiga rääkisin ka ja sealt hakkasid asjad viimaks liikuma, sest mingi aja pärast tuli mulle õpetajate meililisti kutse ja veel natukese aja pärast õppealajuhatajalt vabandav kiri.

Kui siis viimaks oma töökoha meililisti pääsesin, nägin, et minu tööloleku jooksul on õpetajatele saadetud 128 kirja, vastused peale kauba… Missa arvad, mida ma tegin? Ma hakkasin nutma!!! Seal oli kogu info selle kohta, mismoodi peame distantsõpet korraldama, kuidas peame hindama, käituma, mis keskkondades suhtlema… Olen töötanud nagu kotis, sest ei teadnud sellest mitte midagi. Mul on olnud kohutavalt raske, sest olen pidanud kõike ise leiutama, kõike üksi tegema ja välja mõtlema, samal ajal kui kõik teised on saanud tuge juhtkonnalt ja üksteiselt. Kui mind täna viimaks listi lisati, nägin ka seda, et need üksikud kirjad, vist kokku kaks-kolm kahe kuu jooksul, mis minuni on jõudnud, on saadetud õpetajate listi ja semikooloni taga on minu nimi. Õppealajuhataja on nii teinud, mis tähendab, et ta märkas, et mind listis ei ole, ta pidi ju teadma seda!!! Miks siis ometi seda olukorda ei lahendatud ja mulle midagi ei räägitud??? Ja ma ometi küsisin ju! Mitmelt inimeselt küsisin, kuidas koolis on otsustatud omavaheline suhtlemine, aga mitte keegi ei kasutanud sõna “list”, vaid ainult, et info tuleb meilile ja kooli meiliaadress mul ju on. Sellepärast arvasingi, et mingeid juhiseid ei tule, sest olin iga päev kooli meilikastis ja mulle kirjutasid ainult õpilased. Paar korda on mõni õpetaja ka tehnilist abi küsinud nagu ma oleks haridustehnoloog ja neid ma olen aidanud. Direktorilt mitte ainsatki infi.

Esimene mõte, kui teada sain, kuidas mind on infosulus hoitud, oli tegelt, et lõpetan kohe töölepingu. Ja ma olekski seda teinud, kui töötaksin kuskil keldripoes, aga ma töötan koolis ja laste pärast ei või ma sellist järsku lahkumist endale lubada. Juriidiliselt on mul õigus leping lõpetada päeva pealt, sest tööandja on minu eest varjanud olulist informatsiooni ja sellega takistanud mul töötamist.

Masendav on lugeda poolteist kuud hiljem, kuidas õpetajana töötama pean. Ma pole suuri apsakaid küll teinud, ainult esimesel paaril nädalal panin ülesanded e-koolis nii tunni sisusse kui kodutöödeks, aga korraldus oli tulnud, et kodutöödesse midagi kirjutada ei tohi. Õppealajuhataja ilmselt märkas, et nii teen ja selle kohta ma sain peale paarinädalast eksimist kirja, et pane asjad ainult tunnitöösse.

Ma tean, et õppealajuhataja on seal koolis tohutult suure koorma all praegu ja sotsiaalpedagoog samamoodi. See viimane on persoon, kes saab rahvast listi lisada ja tema mind täna sinna pani. Direktor on see, kes oleks pidanud mind tööle võttes hoolitsema selle eest, et ma saaksin kõik vajalikud töövahendid. Lihtsalt uskumatu, et midagi niisugust juhtuda sai üldse!!! Kuna mulle näpuotsaga mingit infi ikka poetati, siis ma tõesti ei osanud kahtlustada, et kuskil on mingi koht, kus päriselt kõik info liigub. Vaheajale minnes veel imestasin, et üks kool saatis õpetajatele haridusministeeriumi tänukirja, neid on ennegi tulnud ja peaministrilt ka, aga selles teises koolis üldse õpetajatele midagi edasi ei saadeta. Muidugi saadeti, ainult mina ei näinud neid. Mitte et neid vaja oleks mul lugeda, aga kuidagi kõik info puudumine on kujundanud mul arvamuse sellest koolist, mitte väga positiivse. Siiralt uskusin, et direktoril on oma õpetajatest poogen.

Ülehomme tuleb vallast otsus, kuidas peame alates 18. maist õpetamist jätkama. Nüüd tuleb see kiri õnneks mulle ka ja saan oma plaanid ära teha. Et millal viimased hindelised tööd teen, kas pean mõne õpilasega koolis järelaitamistunde tegema ja millal lahkumisavalduse annan.

Ma pole direktorile veel öelnud, et lahkun. Õppealajuhatajale ütlesin, tal oli väga kahju, sest tema arvates ma sobin kollektiivi superhästi ja olen lastega hästi hakkama saanud. Just nii ütleski. Ta on armas inimene tegelt. Seal üldse on mitmeid kenasid inimesi, aga väheseid neist ma olen kohanud.

Väga eriline kogemus.

Sisendan endale kogu aeg, et ainult maikuu veel ära kannatada. Olen juba pikemat aega plahvatusohtlik. Koormus on ebainimlik. Tahaks öelda nagu üks pealinna kooliõpetaja FB-s kirjutas, et sellises asjas ei ole ma kokku leppinud, sellisele lepingule pole alla kirjutanud. Lapsevanematelt sai ta muidugi peksa selle peale, et julges ausalt kirjutada, mida läbi elab. Sada korda olen mõelnud, kas visata nurka magistriõpingud või koolitunnid või viskaks sussid püsti.

Vahepeatus

April 23rd, 2020

Suurem osa ajast on suht deprekas olla. Tõsiselt. Juba teen otsuseid järgmiseks õppeaastaks, et millised ametid maha panen ja nii. Kõike on absoluutselt liiga palju. Ühe kooli õppealajuhatajat juba valgustasin, et tahan keskenduda magistriõpingutele ja sellepärast lõpetan lepingu niipea kui kooliaasta lõpeb. Isegi väikese koormusega jätkamine killustaks mind liialt.

Võtame päev korraga ja üritame järjest mingeid koolitöid ära teha. Täna lavastasime ühe õppekäigu, mille jaoks pidime Invarust ratastooli laenama. Igatahes sai see koolitöö kokku kirjutatud, pildid tegime ka juurde. Üks kohustus jälle vähem. See oli ka kõige lihtsam asi, mida teha, lihtsalt planeerida ja põhjendada, mõni lehekülg teksti. Kui õppetükke on üle pea ega tea kust alustada, siis enesetunde parandamiseks on tark alustada kõige lihtsamast.

 Ratastooliga liikuda on väga raske, tõsine trenn ikka ja edasi saab väga vaevaliselt. Igalt poolt ei saagi edasi, sest… lihtsalt ei saa. Kõrged kõnniteeservad, auguline asfalt, vihmaveerennid keset kõnniteed jne. Au ja kiitus kõigile, kes tooliga sõita suudavad.

 Kui sõidad esirattaga renni, siis võid ninali lennata.

 Suht keeruline.

 Täna hakkasid Haapsalus kreegid õitsema.

Uhame siin iga päev mitmeid liikumisringe, ma täna olen ainult rattaga sõitnud, sest öösel tegi põlv valu.

Põlvevalust rääkides, siis… pole imestada, kui kehakaal on liiga suur ja iga päev trambin mingi 10 kilti. Paar päeva tagasi üks vanem proua, kes polnud mind ammu näinud, kiitis töö juures, et ma olen nii armas nooruslik inimene, “väike sale inimene” ütles ta. Olin üllatunud, sest teadsin, et olen kaalu kasvatanud. Eile astusin hingetäiega kaalu peale, sest olemine on ebamugav ja tahtsin päriselt teada, mis värk on. Olen mõne kuuga võtnud 6 kg juurde, selle asemel, et 6 kg alla võtta nagu mul pidevalt soov on. Ehk et nüüd ei ole mul enam 6 kilo liigset manti, vaid juba 12. Täitsa vanduma võtab. Põhjust ma muidugi tean ja juba lõpetasin leiva söömise. Nii lihtne see ongi, ma absull ei talu süsivesikuid, need lähevad mul sirgelt rasvaks. See kaal ei ole tulnud distantsõppe ajal, vaid tasapisi aasta algusest. Stress on olnud tohutu, see hoiab kortisooli üleval, mis omakorda hoiab kõrgel insuliini taseme, aga sellega on mul niisamagi jama kogu aeg. Mis tähendab, et püsida tuleb ketotoidul, sest glükoos sõidab otsemat teed rasvaks. Oma veresuhkrut ei mõõda ma juba ammu ja arsti juures nüüdsel ajal ka ei käi, sellepärast koban suht pimeduses. Peamine põhjus on muidugi see, et olen siin söönud igasugust jama.

Nii. Ja siis me istume verandal ja pitsa on telefonikõne kaugusel. Imeline linn see Haapsalu 😀

P.S. Ma ei tea, kas meil on siin linnas tõesti mõni turist, aga õhtul pildistas üks seljakotiga tütarlaps meie verandaesist. Tuli kohe rinnuli vastu võrkaeda peaaegu, et lähemale pääseks. Pole aimugi, mida ta seal ilusat nägi, natuke rohelust hakkab tulema ja trepi peal potis on kollased võõrasemad.

Päev hiljem

April 21st, 2020

Pirnijäänused. Viis kärutäit oksi läks jäätmejaama.

 Koduaias õitsevad sinililled.

Ja läinud ta ongi

April 20th, 2020

 Vana pirnipuu, mis oli nii suur, et tervenisti pildilegi ei mahtunud. Sauna ees ta kasvas, ma ei teagi kui kaua… 50 aastat vähemalt, aga vbla 60. See puu oli juba ammu harude vahelt lõhenenud ja iga tormiga kartsin, et nüüd kukub alla. Üks osa meie sauna peale ja kaks suuremat haru naabrite autode peale.

See puu kasvatas parimaid pirne, suuri ja magusaid, aga viimastel aastatel ei saanud enid enam tervena kätte. Nüüd oli ta aeg igatahes otsa saanud. Pildil kõõlub mees alles esimese haru juures, kust alumised oksad on juba ära võetud.

 Siin on veel vaid üks jupp püsti. Naabrimees tuli ka appi. Tegelikult see langetamine oligi suures osas naabrite initsiatiiv, sest pirnipuu kasvas üle aia nende poole ja nad tulid plaaniga, kas tohivad oksi vähemaks võtta. Ma pakkusin välja, et võtame siis kohe kõik maha. Olime töö ülehomseks kokku leppinud, aga mees mõtles, et läheb võtab täna peale tööd mõned oksad ära, sattus hoogu nagu alati ja nüüd ongi finito. Nagu arvata võiski, on pirnipuu tüved seest mädanenud. Seda puud ei ole keegi retsinud, et valesti kärpinud või midagi, ta lihtsalt läks vanaks. Ma pole ausalt öeldes mitte kunagi näinud nii suurt pirnipuud, mis on kõigist siinsetest majadest kõrgem. Meil värava juures on teine isend küll ka veel, mis jube kõrge, aga see kasvab veidralt otse ülespidi ja meenutab rohkem nagu hiigelsuurt lillekimpu.

Mu mees kardab jubedasti kõrgust. Ütlen talle nüüd muudkui, et oh sa mu kangelane.

Meie maja saab nüüd rohkelt hommikupäikest ja naabrid õhtupäikest.

Pakipäev

April 17th, 2020

Olen täna saanud pakke. Üks tuli Lätimaalt. Suures hirmus, et mu maailmamõnusam Stendersi seebitükk saab enne otsa, kui piirid lahti tehakse, tellisin omale korraliku varu.

 See roosa on mu lemmik, magnoolia. Igasugu staffi oli veel proovimiseks kaasa pakitud ja üldse kõik on neil hästi armsasti sätitud alati. Kui Riias Stendersi poes käisime, siis mulle seal tohutult meeldis ka, kuidas nad teenindasid. Eestis ma ei olegi käsitööseepe ostnud, ükski pole sedasi ahvatlenud. Stendersi seebid on päriselt mõnusad, vahutavad hästi ja lõhnavad jumalikult. Tellida saab siit.

Teine pakk tuli raamatupoest. Ilmunud on üks selline asi:

 Raamatus on sees mõned mu retseptid ja viide ka diabeediblogile. Imetlen juba pikemat aega, mida selle raamatu autor teeb diabeedilaste heaks. Tal on hästi ägedad toidukoolitused ja ilmselt on ta esimene diabeetikute koolitaja, kes propageerib päriselt süsivesikutevaest toitumist ja kelle tegevus on vähemalt ühes diabeediühingus aktsepteeritud ja teretulnud. Ta jõudis süsivesikutevaese toitumise juurde tänu oma tütrele, kellel on 1. tüüpi diabeet. Ilmselt sellepärast, et ta ise sellise inimese kasvatanud on ja tal suur isiklik kogemus on, teda ka usutakse. Mul on täiega hea meel, et just laste ja noorte diabeediühingus selline toidukoolitaja on, sest ta kasvatab peale uue targa diabeetikute põlvkonna. Olen kogu aeg arvanud, et muutus peab hakkama tulema altpoolt, just diabeetikutest endist, sest meditsiinisüsteemi kaudu midagi paremaks muuta pole võimalik huvide konflikti tõttu. Diabeedilaste vanemad ja lapsed ise on aga just eriti huvitatud tervislikust toitumisest, sest nemad on need , kes peavad diilima kõrgete veresuhkrutega ja öiste hüpohirmudega.

 Mu retsepti järgi küpsetatud kuklid.

 Üks mu lemmikretsepte ka sees, me ise küpsetame just soolaseid muffineid kõige sagedamini.

Natuke ma imestan, et raamatus on ka hulganisti retsepte, mis tehtud päris suhkrutega ja siirupitega, aga süsivesikud on täpselt välja arvutatud ja eks see ole igaühe enda valik, kust maalt ta riskimise piir läheb. Või taluvuspiir. Kuna raamatu autoril on väga suur kogemus diabeetikute toitumise alal, siis ma ta valikuid ei vaidlustaks. Koolitustel, mida ta diabeedilaste vanematele teeb, on igatahes pidevalt kokatud üliväheste süsivesikutega toite, mida iga diabeetik süüa võib. FB-s saab ta tegevust jälgida Eritoitumise lehel.

Ainult töö

April 16th, 2020

Ega mul millestki kirjutada pole. Päevad on täis rutiini, õpetajatööd on palju ja äri kõrbeb. Mis ärisse puutub, siis võib juhtuda, et me ei kvalifitseeru toetuse saajaks, aga vbla, kui kaks kolmest peamisest nõudest on täidetud, ikka nagu saaks midagi. Meile tundub eriti nõme käibe kukkumise nõue, sest meie äri puhul käive väga midagi ei näita. Ikka kasum või kahjum on see, mis toimetuleku määrab. Suurem käive ei tähenda automaatselt suuremat kasumit, sest kõik oleneb ikkagi käibe profiilist. Ehk et praeguses olukorras, kus meie peamine sissetulek ehk arvutite remondiraha on peaaegu kadunud, aga inimesed siiski arvuteid ostavad ja meile käivet teevad, ei teeni me ka suurema käibe pealt mitte muhvigi ja jääme ilmselt suurde kahjumisse. Meie kaupadel lihtsalt pole piisavalt katet ja elanud oleme aastaid ikkagi ainult remondi- ja hooldustöödest. Saab siis nalja näha, kus viimaks lõpetame. Kui kuu läbi, siis otsustame, kas taotleme toetust või mitte.

Ruthil on täna ülikoolis loengud, istub virtuaalses ruumis koos kursakaaslaste ja õppejõuga. Kuna kaamerad on sees, siis nägid nad, kuidas üks kursaõde, kes loengut haiglas laua taga jälgis, jäi keset loengut magama.

Teeme nüüd oma trenne nii, et sõidame autoga metsaserva ja tiirutame terviserajal. Eile tegime seal koos kepikõndi, täna ma kõndisin üksinda ja mees jooksis. Meie liikumiskiirus on selline, et kui koos stardime, jõuab mees samal ajal kaks ringi joosta, kui mina ühe ringi kõnnin. Eile liikusime üle 7 kilomeetri, täna tuli mul 4,6. Vähevõitu, aga ilm on tormine ja vihmane, hea et tulema saime ilma, et puu oleks pähe kukkund. Kusjuures terviserajal on üllatavalt palju rahvast, nii koera- kui titejalutajaid, jooksjaid ja kepikõndijaid, aga õnneks on rada mitu meetrit lai ja teistega liiga lähedale ei satu.

Nõme on muidugi see, et mõned ei hoia oma koeri rihmas ja tekib intsidente.

Olukorrast riigis nii palju, et ma eriti hästi ma ei mõista, mis kasu on koroonahaigetele C-vitamiini manustamisest. Ses mõttes muidugi ok, kui inimestel on sellest vitamiinist puudus. Aga kui seda suurtes kogustes manustatakse, siis inimese organism töötab ju ikka ühtemoodi – kõik liigse C-vitamiini, mida organism ära ei kasuta, me pissime välja. Kui tahetakse antioksüdantset efekti tekitada, siis see on ikkagi kogu kompleks ja ainult ühest vitamiinist ei piisa nagunii. Vaja on veel häid valke, rasvlahustuvaid vitamiine ja asendamatuid rasvhappeid. Ehk et ega ta kahju ei tee, aga ilmselt kasu ka pole. Samas platseeboefekti ei või ka alahinnata, inimestele tuleb lootust anda.

Mis õpetajatöösse puutub, siis olen jätkuvalt hämmingus, kuidas on jõudnud gümnaasiumisse õpilased, kes ei suuda enne oma koolitükke ära teha kui ema koju jõuab. Päriselt on olemas selliseid. Ja ometigi igaüht ju gümnaasiumisse ei võeta, ikka head õpitulemused peavad olema. Põhikoolis on selline saamatus arusaadav, aga seal jällegi ajab mind täiega vihaseks see, et mingi HEV lapse kodutöid teeb pidevalt keegi lapsevanem. Kas nad arvavad, et ma päris tuutu olen ja aru ei saa? Kui õpilane, kes tavaolukorras vajab lisatoetust, esitab nüüd maailma kõige korrektsemad kodutööd, samas kui klassi keskmine mitte-HEV õpilastel on tunduvalt kehvem, siis ma ei saa ju teda uskuda. Ütlesin kohe, kui sinna kooli õpetama läksin, et ma ei hakka kodutöid andma ja hindan ainult tunnis tehtut, sest pole mõtet hinnata kontrollimata keskkonnas tehtud sooritusi. Eelmise õpetaja antud ülesanded olid nii rasked ja üldse mitte eakohased, neid sooritas kindlalt veelgi suurem hulk lapsevanemaid. Täna mul pole kahjuks valikut ja pean hindama seda, mis on.

Et mis mul siis sellest on, kui kuuendikud ja viiendikud ise oma kodutöid ei tee? Mitte midagi ei ole tegelt. Nagunii nad unustavad sügiseks kõik õpitu ära, sest teistesse ainetesse neid teadmisi ei lõimita ja suvel nad ainult mängivad arvutis. Mis mängimisse puutub, siis olen väga imestunud, et kõik lapsed ei mängigi. Üks tüdruk, näiteks, mängib arvutis ainult malet, samas on mitu poissi, kes ei mängi üldse. Üks viiendik kiitles, et mängib arvutis üheksa tundi päevas… Päris kreisi, ma ütleks. Tekitasin nendega kirjavahetuse ja uurisin arvutis mängimise kohta, et mida nad mängivad ja miks ja kirjutasin siis muidugi vastu ka, et nad ikka mõõdukad oleks ja et nad ei unustaks sõpradega suhelda. Mingi räme psühholoogi töö käib siin eriolukorra aegu. Saatsin eile jälle õpilastele meilile umbes 30 personaalset tagasisidet, neljandik veel vastamata. Pmst terve päev kulub mul lihtsalt suhtlemise peale ühes koolis. Täna saabus õppealajuhatajalt näpunäide, et ei pea kogu aeg tagasisidestama ega hindama, aga mu kogemus ütleb, et kui seda ei tee, siis õpilased lihtsalt kaovad ära. Oleme kõik väsinud ja tahame selle jama juba ära lõpetada. Kui saaksin põhikoolis veel ühed arvestused sisse panna, siis rohkem hindeid tänavu ei panekski.

Üks huvitav küsimus mul tekkis. Ei tea, kuidas selle trimestri eest panna käitumise ja hoolsuse hindeid? Õpilasi ju näinud ei ole, millegagi nad silma ei hakka, viskan vist kõigile eeskujulikud sisse. Las rõõmustavad.

Meil ootab ees jälle kolmepäevane sess. See tähendab massilist arvutis istumist. Mõned suuremad eksamitööd on veel teha, aga motti enam üldsegi ei ole. Üritame mitte vaidlustada õppimise vajalikkust, aga tegelt me pole üldse enam kindlad, kas meil seda kraadi vaja on. Hetkel on tunne, et peamise oleme juba kätte saanud ja ülejäänud õppetöö kisub kõik formaalseks vormistamiseks. Nii kaua kuni väga suuri elupöördeid ei tule, me ikkagi muidugi püsime ülikoolis ja teeme näo, et kõik on väga tore ja vajalik.

EDIT: Unustasin lisada, et mul on kõigest, mis algab sõnaga digi… täielikult kopp ees.

Harjutusi iseseisvaks eluks

April 15th, 2020

 Täitsa kreisi, kuidas meil see lapseke paindub! Teda saab klõps ja klõps igatepidi kokku panna 😀 Võiks peaaegu arvata, et teostab vanama unistusi 😀

Kestame

April 9th, 2020

Elukorraldus on meil nüüd selline, et elame Haapsalus, ainult ühe öö nädalas oleme siit eemal selle tõttu, et püüame paar päeva ikkagi ohvissi lahti hoida. Ilmselt sööb eriolukord ära meie vähese kogunenud kasumi ja suvepuhkusele minekuks nagu möödunud aastal, et terve juuli võisime mitte töötada, manti ei jää. Kurb mõeldagi. Samas oleme õnnega koos, et saame mõlemad koolidest palka, sest see tähendab, et mingi sissetulek kogu aeg on ja tuleme toime. Mu peamine palk tuleb oma ärist ja kui see nüüd omadega pekki läheb, siis on mul õnneks mingid säästud, millega suvi üle elada. Mul peab alati olema mingisugunegi turvavaru ehk meelerahufond. Hetkeseis on selline, et toda mu peent fondi jätkuks mu töökaotuse korral normaalse elukorralduse jätkamisel neljaks kuuks, aga hullult koonerdades ja ebatervislikult süües ja vahepeal paastudes ehk isegi poole kauemaks. Eeldusel, et mees oma sissetulekut ei kaota. Hea uudis on see, et hakkasime uuesti saama erialastipendiumit, mille saamise lootus vahepeal täielikult kustus. Selleks, et stippi saada, tuleb muidugi sooritada õppeülesandeid. Hetkel on mul ainult üks võlg üleval.

Tööd on jätkuvalt üle pea. Kolmapäevad on kõige kreisimad, sest see on mu kontakttundide päev. Mitte, et kontakttunde toimuks, aga pean olema olemas tundide ajal ja tegelengi kogu aeg õpilastega. Tegelen nendega kõigil teistel päevadel muidugi ka, muidu ei jõuaks midagi tehtud. Suhtlemist on tohutult. Õpilasi on mul kahe kooli peale kokku 66, mis ei olegi teab mis palju, mu koormus on ainult kolmandik õpetaja täiskoormusest. Aga üks aine, mida annan, on selline, et ma ei saa teha nii, et annan meeti või zoomi kaudu tunni ära ja asi vosjemj, vaid õpetan juhendite ja videote abil ja pean igale õpilasele andma personaalse tagasiside. Eile kirjutasin umbes 30 kirja, kõigi tunnitöid individuaalselt analüüsides, tagasisidestades ja kiites või julgustades või paludes töö uuesti esitada või andes lisaülesandeid. Hullumajapuhvet, ausalt. Meeletu energia kulub sellise töö peale, aga ma ei taha, et mul lapsed ära kaovad distantsõppe ajal.

Üksikud laste tööd mind vihastavad, sest laps pole juhendisse süvenenud ja esitab tont teab mida, aga vahepeal ohin ka sellepärast, et selgelt on aru saada, et laps ei ole ise oma kodutööd teinud, vaid pean hindama lapsevanema sooritust. Vot see on nõme, ma ütlen. Ma ei tea, mis lahinguid kodudes praegu peetakse, aga mitmed õpilased on mulle kirjutanud, et neile meeldib kodus õppida, raske ei ole ja aega jääb palju üle, samal ajal kui mingid tüübid oma vastustega venitavad kuni e-kooli v-tähe sisse kirjutan ja siis viimaks ilmub töö, mis ilmselgelt ema või isa tehtud. Ja ma annan ju lihtsaid ülesandeid, ainult kättevõtmise asi ja teen puust ette ja punaseks pealegi. Olen teadlikult hoidnud väikest koormust, aga samas on oluline neile õpetada praegu kasvõi kõige lihtsamat e-kirja vormistamist, sest nad pommitavad teisi õpetajaid mingi kräpiga.  Meil on olemas kooli office ja igal lapsel viisakas meiliaadress, ometi tuleb mullegi kirju kelleltki Teressa Gachalt, Anx Suxilt, raxy raxylt, reinuwader xd-lt ja Yung Teletupsult. Kes on Heinz Mustard, ei olegi ma suutnud välja selgitada, teiste nimede taga on vähemalt pärisnimedega gmaili aadressid. Ei imesta, et õpetajad ahastavad, kui kodutööd laekuvad, sest kogu aeg peab tegema detektiivitööd veidrate nimede taga olevate õpilaste tuvastamiseks.

Aga rõõmu on ka. Mul oli ühe tunni ülesanne saata e-kiri koos manusega ja manuse nad võisid ise valida. Olen nüüd saanud ägedaid pilte sellest, mida lapsed on kodus meisterdanud ja armsaid lemmikloomade pilte. Hästi nunnu oli see ka, kuidas lapsed oma esimesest distantsõppe nädalast kirjutasid, väga mitmeid pidin lohutama ja julgustama. Olen neile tänulik usalduse eest, lapsed on hästi vahvad tegelikult. Enamasti.

Gümnaasiumis vorbin iga nädal ühe tunni helifaili, järgmise nädala tunni sisu tekitasin jälle kaks päeva. Eilne ja tänane päev sellele kulus, õhtul lugesin tunni ka häälega sisse MP3-ks. Nüüd ainult mingid lisaülesanded ja tööjuhendid veel teha neile ja testi küsimused. Õnneks on ülejärgmisel nädalal vaheaeg, aga siis hakkab kõik jälle otsast peale.

Ma vahepeal tahaksin hüüatada nagu üks õpetaja FB koduõppe grupis kirjutas, et sellistes tööülesannetes ei ole ma kokku leppinud ja sellisele lepingule ei ole alla kirjutanud. Kui oleksin ette teadnud, et päriskoolis päristunde anda ei saa, siis põhikooli klasse ei oleks ma kindlasti endale võtnud. Aga siin ma nüüd olen ja pole eetiline enne põgeneda kui suvevaheaeg algab.

Oehh, nüüd jooksis jutt kokku.

Tahaks kallistada lapselapsi, aga ei saa. Nad muidu ikka hüppasid meie ärist läbi, kui olin tööl, nüüd näen neist ainult pilte. Püsime kodus, isegi toidupoes käime harva. Kui on mingeid vidinaid vaja, siis neid toob kuller. Eile mees hämmastas ühte kullerit, kes oli harjunud meid nägema teises linnas. Et mis mõttes sama mees ja hoopis Haapsalus. Kusjuures eile tuli meile ootamatult üks kaup ka ohvississe, aga kuna seal kedagi polnud, siis mees leppis kokku, et hoidku nad pakki oma laos ja toogu uuesti esmaspäeval. Suur oli mehe imestus, kui täna äkki kuller helistas, et toob paki. See sama eilne kuller oli oma pakijagamise laos näinud tuttava nimega pakki ja mõtles, et kuna nagunii Haapsallu tuleb, siis haarab kaasa. Mees ohkis, et vabsee teenindus…

Üldiselt ma ütleks, et mulle meeldib kodus olla, kivi alla pugeda ja püsida vait. Selles mõttes olen eriolukorraga sõber. Aga ma ei saa aru, kuhu päevad kaovad. Ei mäletagi, millal viimati päevad nii lühikesed olid. Kogu aeg imestan, et mis mõttes juba õhtu, alles ärkasin ju… Kusjuures me ei maga lõunani, hiljemalt kell kaheksa ikka üritame päeva alustada. Tööpäevad ongi mul enamasti kaheksast kaheksani. Täna alustasin hiljem, sest otsustasin, et enne pikka arvutis istumist pean oma kõnniringi ära tegema. Sellele mul kulub umbes poolteist tundi koos kiire pesus käimisega. Aga pea töötab igatahes paremini, kui enne tööpäeva olen saanud veits füüsilist teha. Mees tegi täna lausa kaks trenni, ühe pika jooksu ja õhtul veel tõuksitiiru. Tahtsin vaikust tunni sisselugemiseks ja ta siis otsustas, et sõidab tõukerattaga nii kaua.

Verandaga majas on mõnus olla. Siin on soe ja õhk on täitsa teine. Rääkimata sellest, et nii kui uksest välja lähed võid tõmmata kopsud täis karget mereõhku.

Eile, muide, keegi niitis juba muru. Ma igal kevadel mõtlen, et ei tea kas jõuavad mehe sünnipäevaks tulbid ja nartsissid õitsema hakata, sest vahel õitsevad ja vahel pole veel neil õieti lehtigi. Praegu on nii, et terve kuu enne mehe sünnipäeva on aedades näha juba nii õitsvaid tulpe kui nartsisse. Me oma aias on tulbid alles nupus. See-eest sööme talv läbi peterselli, sassi lauk on ka juba otsakorral ja täna võtsin peenrast esimesed karulaugu lehed. Kevad ikkagi.