Ühed lugud

Vahepeal tuleb selline tunne, et peaks nagu siia mingi elumärgi salvestama. Erilist kirge mul enam seda blogi pidada ei ole, sest oma isiklikumad asjad kirjutan salakohta, mis on ainult minu oma ja keegi teine ei näe. Ma ei taha enam väga jagada oma elu. Tegelt tundub, et olen absull kõik juba üles kirjutanud, mida üldse ühe elu jooksul väikesel inimesel kirjutada on ja iga uus peatükk mu elus on ainult kordamine.

Peamiselt tegelen oma diplomitööga, olen võtnud eesmärgiks see märtsikuu jooksul valmis saada. Küsimus ei olegi selles, millal või kas ta valmis saan, vaid millise kvaliteediga asi see tuleb. Mul on teksti juba nii palju, et ainuüksi sellele viitamine võtab kokku viis lehekülge ja ikka veel on mul terve leheküljetäis uurimuste linke, mida pole jõudnud töösse integreerida. Hetkel on koos lisadega 50 lehekülge valmis, aga arutelu ja järeldusteni pole ma veel jõudnudki ja uurimustöö teoreertilisele alusele tahaks ka veel kõvasti vunki juurde anda. Tunnen suurt vastutust see asi hästi teha mitte sellepärast, et parim võimalik hinne saada, vaid et arstid ka usuksid, mida kokku kirjutan. Arstide veenmine kellegi poolt, kes ei ole arst, on mission impossible. Teema on diabeetikute teadlikkus tervislikust toitumisest ja võite muidugi ette kujutada, et mingit teadlikkust ei ole.

Muuhulgas olen täna veendunud, et kui diplom käes, siis terviseteemadega ma edasi ei lähe. Osalt sellepärast, et Eestis on terviseõpingute jätkamiseks liiga vähe võimalusi, aga ka sellepärast, et mul on oma teemast kopp ees.

Kõik nädalavahetused kuluvad mul õppimise peale, vahel hüppame siit korra ümber nurga kinno ka, aga ega muud lõõgastust meil enne ülikooli lõpetamist ei tule. Vaatasime nädalavahetusel Mehed ära. Kordemets oli saalis kohal ja juhatas filmi sisse ja enne üks kultuurimaja naine teda tutvustas ja temaga koos olnud meest, kelle kohta ütles, et see on miski valgustaja või midagi ja ma mõtsin, et mida ta ajab, sest mu meelest see mees oli näitleja. Noh, selguski siis, et tädi ajas midagi segamini, hoopis üks peaosalistest, Täär oli see. Film ise on selline, milles on üksikud episoodid, mida naudid täiega, aga pealiin on üsna igav. Mrt-le läks film siiski päris hinge vist, sest keskeakriisis mehed ja nii, teate küll. Mulle täiega meeldisid need rollid, mida Vaarik filmis teeb, no imetlusväärne. Ja siis need mingid fantaasiahetked, suht haiged kujutluspildid, mis filmis meestel on, need olid ka täiega nauditavad. Muidu veits nagu telelavastus oli see asi, aga täitsa julgen soovitada. Hetkiti on nii naljakas, et silmist voolas pisar. Aga ega neid hetki liiga palju ei olnud.

Niisiis, Mehed. Filmis on üks koht, mille puhul mõtlesin, et kas see on filmitegijate tähelepanematus või on see teadlik provokatsioon või lustlik eksponeerimine ja kui on teadlik, siis milleks? On üks saunaesine stseen, kus mehed istuvad, rätikud ümber, ja joovad õlle. Tegelane Veiko näeb kena välja, jäin ta tugevat karvast päevitunud reit vahtima, mis saunalina vahelt esile tuli ja… jõllitasin tükk aega seda imet, et kas tõesti ta munad paistavad!? No okei, munandid on õige väljend. Mitte et ma poleks varem meeste kehaosi näind, aga tekkis äkki seda nähes tunne, et tegemist on ühe põlveotsafilmiga, mille tegemiseks pole liiga palju energiat kulutatud ja osad kaadrid on veits hooletult tehtud, ilma süvenemata ja operaator ei märganud ehk mehele ütelda, et kata ennast kinni. Mis ei saa ju olla tõsi. Ehk et nagunii see on teadlik värk seal, aga milleks? Mu meelest, kui mees on sedasi esitatud, ta tundub jube haavatav. Te olete seda näind vä? Kas panite tähele?

Eks ta üks keskeakriisi film on ja Mrt-le mõjus see ka nagu natuke liiga raputavalt mu meelest. Mulle ei mõjunud üldse. Ei olnud selline, et tagantjärele veel tükk aega  juurdleks, et nii ja naa. Lihtsalt üks lõbus asi oli ja natuke veider.

A meil oli täna selline koolipäev, et kui muidu ikka põhiliselt vaatame õhtul kella ja üritame loengu lõpu varasemaks kaubelda, siis täna ühes didaktika aines me ei raatsinud lõpetada. Lihtsalt nii huvitav oli ja mõtted muudkui jooksid ja küsimusi tekkis ja tundus üliväärtuslik see võimalus, et suurte kogemustega õppejõu vastuseid me küsimustele kuulata. Need on need hetked, mille pärast ma ülikoolis käin üldse.

Sitsin arvutis ja loen ja järsku kangastub mu meeltele üks paber lapsepõlvest – valge, paks, läikiv paber, mis lõhnas tugevalt nagu kissell. Ma ei mäleta, kas see oli lihtsalt paber või mõni raamat või ajakiri, aga selle paberi libe läikiv pind ja tugev lõhn olid elamus, mis ootamatult tulevad meelde mitukümmend aastat hiljem. Ikka justkui valged puhtad lehed oleks olnud… Kas me joonistasime nendele?

Veider.

Vedeleme verandaga majas nagu enamasti reede õhtul. Kooli- ja töönädal on selja taga ja kuidagi eriti väga väljateenitud puhkuse tunne on. Suutsin täna valmis teha ühe koolitöö, mis oli mind pikalt vaevanud ja suurema osa sellest esitlusest, millega pean aprillis gümnaasiumi õpilaste ette minema. See viimane ka vaevas mind täiega, ma parema meelega ei oleks võtnud lisakohustusi samal ajal kui ülikooli lõpetamine on käsil, aga miski missioonitunne ja kohustus kogukonna ees ei lubanud ära ütelda kui kutsuti. Kui ma selle tunni andmisega just sajaga ei põru, saab sellest jätkuv töö läbi mitme gümnaasiumikursuse.

Oleme Mrt-ga aina otsinud endale sobivaid magistrikavasid ja mida rohkem ma neid vahin, seda selgemaks saab, et terviseteemadega ei saa ma edasi minna. Nii rahvatervise magister kui tervisekommunikatsioon on sellised õpped, et tööl nende kõrvalt käia ei saa ja kui ma need võtaks, sureksin enne nälga kui diplom käes. Tervisekommunikatsioon oleks olnud mu esimene valik, aga päevast päeva poolest tööajast pealinna loengusse sõita ei ole võimalik mitte kuidagi, see oleks me äri klientide suhtes ülbe ja pealegi ei jätkuks mul nii mitmeteks kilomeetriteks bensiiniraha. Seal on mingi topakas tsükliõpe, mis tööpäeviti alates kella 16:15-st pluss reedel ja laupäeval pikad päevad. Vaatasin tänaste õppijate tunniplaani, väga kaootiline õppekorraldus on. Nii et olen jätkuvalt magistrikava otsinguil ja tõenäoliselt valin viimaks hoopis midagi oma tänase tööga seonduvat ehk infotehnoloogia vallast. Jama on selles, et õppimata nagu üldse ei oska enam olla.

Noh, ja viimaks selgub kindlasti tõsiasi, et mulle tasuta õppekohta ei anta ja Mrt õpib üksi edasi või siis annan ülikoolile oma viimased säästud ja alustan oma raha eest õppimist lootuses, et keegi kukub välja ja saan tasuta koha peal jätkata. Need mitte sisse saamise hirmud on mul tingitud refleksid, liiga mitmel korral olen ülikooli ukse taha jäänud. Mrt-l seda hirmu pole, et vastu ei võeta, ta töötab koolis ja vajab magistrikraadi ja on tark ja ilus ja võetakse alati esmajärjekorras igale poole vastu.

Mrt-le pakuti juba ka ülikooli õpetaja kohta, sügisest peaks ühe ainega alustama ja ma kahtlustan, et ta ütleb jah. Loenguid lugeda saaks ta ainult laupäeviti üle nädala, sest on ju täiskohaga gümnaasiumis tööl ja  iga teise nädala veedab ta tõenäoliselt magistriõppe loengutes, aga sellest piisaks igatahes alustuseks. Me leiame, et ta peaks selle pakkumise vastu võtma, kolledžis juba ammu talle vihjeid tehakse, et nad teda tööle tahavad.

Krt, ma olen ka tark ja ilus, miks mulle keegi sedasi lambist tööd ei paku?

Aasta esimesed kuud on me äris olnud edukamad kui muidu ja kui nii jätkub, võib juhtuda, et saan isegi juulikuus pikema puhkuse võtta. Kui kedagi huvitab, misse fie optimeerimine on, siis see ongi see, et kas saad ehk mõnel aastal teha vajalikke investeeringuid, osta olulisi tööriistu või seadmeid, või siis teisel aastal saad ehk isegi suvel puhkust võtta rohkem kui üks nädal. Õudselt hale tegelt on olnud me elu, sest mingit sellist puhkust nagu riiklikult ette nähtud on, ei ole ma saanud endale lubada. Sest kui äri paariks nädalakski kinni panen, ei tule raha sisse ja me ei suuda katta oma kulusid. Eelmine aasta lõppes päris koleda kahjumiga. Aga tänavu on asjad teisiti. Aasta esimesed kuud on toonud kasumit ja kui sellist taset suudaks hoida terve esimese poolaasta, siis ilmub me äri uksele juulikuus silt, et oleme puhkusel ja puhkamegi terve juulikuu nagu valged inimesed. Oma 20-aastase tegutsemisaja jooksul pole meil sellist võimalust veel mitte kunagi tulnud, aga täna on mul tunne, et äkki nüüd, ehk viimaks ometi… Ma päris tõsiselt loodan, et suveks nii palju kasumit ette koguneb, et võiksime äri kuuks ajaks kinni panna ja puhata nii nagu üks õige puhkus on. Arvestades seda, et kaks konkurenti möödunud aasta oktoobris alla andsid ja pillid kotti pakkisid, võiks tööd nii palju jaguda küll, et üks päris õige puhkus võiks ka üks kord elus võimalikuks saada.

Tööl käia meil muidugi liiga palju aega ei ole, sest alailma on vaja olla loengutes. Aga sa ütle nüid, mis rõõmu üks vanainimene oma elust saaks, kui ta koolis ei käiks? Kummaline, kuidas õppimisest saab vajadus.

Mis me siin siis vahepeal veel teinud oleme? Kinos oleme käinud. Haapsalus vaatasime Arktikat. Väga kummaline tühi film, kaks näitlejat, kellest üks ainult magab. Aint lumi ja jää ja. Kusjuures täiesti vaadatav film, isegi igav ei hakanud. Mõõduka põnevusnüansiga. Raplas vaatasime klassikokkutuleku kolmandat osa, mis oli täielik… eee… kuidas nüüd viisakalt ütelda? Pold nagu mingi. Täitsa nõme tegelt. Mannetu. Ja Tõde ja õigus muidugi sai ka vaadatud ja see on täitsa hea asi, aga liiga palju just ka ei vaimustanud. Kas seda filmi kuidagi lühemalt ei andnud teha? Eks ta ole üks Eesti asi, kannatas vaadata küll, aga nende üle, kes kohe teist korda seda vaatama tormavad, sest lihtsalt nii hea on, ma imestan täiega. Meile aitas ühest korrast.

Mõtlen mõnikord, et mis mul viga on, et hullult vaevlen stressi käes, sest kohustusi on umbes miljon, sest noh, töö ja kool ja… aga ikka nagu tahaks veel umbes sada järgmist aastat tudeng olla… Tõesti topakas. Keskea kriis või? Mingi kaotatud nooruse illusioonis elamine?

Sõitsime peale tööd kohe Haapsallu, nüüd Mrt vaatab arvutist kossu ja ma joon veini ja pugin metsapähkleid. Õigupoolest peaksime praegu Raplas peol olema, aga sõbrad-sugulased, kellega minema pidime, eelistasid sauna ja kodust olu, nii me ka otsustasime, et verandaga majas on igatahes mõnusam reede õhtut veeta kui rahvarohkel peol. Meil on seal täna kino avamine ja vabariigi aastapäeva ja kultra sünnipäeva tähistamine, kuhu olime laua bronninud. Selgus aga, et peole on tulemas nii palju rahvast, et lauabronnid tühistati. Ei tundunud mõnus sinna rüselema minna. Õues on jube külm ka, parkimiskohta on kultra lähedal pea võimatu leida ja garderoob on neil seal ka selline, et vaevalt kõigi piduliste üleriided sinna mahuvad. No maa külmand ja kärss kärnas, eks ole.

Kui peole minna ja seal olla pole mugav, siis vanainimesed ei lähe.

Käisime veel eile õhtul peale tööd pealinnas mulle kingi ostmas, õigupoolest nii kingi kui lahtise ninaga saapaid, sest ma ei suutnud otsustada, millega peole minna tahan. Mehele olin hommikul uue punasekirju lipsu ostnud, mis mu kleidiga sobib. Seekord kõike seda kraami vaja ei läinud, aga eks tuleb neid pidusid veel.

 Jama pilt, aga saabas on sädelevast kangast ja kingad lillepärlitega. Kuhu ma nendega ükspäev sammud sean, pole aimugi. Lahtise ninaga saabas on üks kiiksuga asi, aga olen neid ammu tahtnud, sest kui pean saabastes vahel ka siseruumides viibima, siis tabab mind alati varbavalu, mida jaheda varbaga ei tule. Funktsionaalsed, niisiis. Veidrad ka.

Ehh, üks kodulinna kooliõpetaja teeb sellest peost, kuhu me ei läinud, jooksvalt live ülekandeid, me ei jää millestki ilma.

Meil on reedeti peale tööd Haapsallu sõites välja kujunenud siuke traditsioon, et peatume Märjamaal bensukas ja teeme ühe latte ja peekoniwrapperi. Õhtusöögiks.

 Nädalalõpu patuhetk.

Kmr käis eelmisel nädalavahetusel sõbra sünnipäeval, kus üks tütarlaps, kes ilmselt Mrt-d teab gümnaasiumist, küsis, kas nad on vennad. Topeltirw 😀 Hea, et ta mind ei tunne, muidu vbla küsiks, kas ma olen nende poiste vanaema. Mrt oli muidugi überrõõmus, sest juus hakkab ju ikkagi juba halliks minema ja igihaljuse teemalisi kommentaare tuleb sellega seoses aina harvem ette.

Nädalavahetus tuleb meil pisut kaootiline, sest on mõned sündmused, kuhu peame minema. Laupäeval õe raamatuesitlusele ja pühapäeval Mrt lapsepõlvesõbra sünnipäevale. No ega väga ei pea, aga tahame. Sinna sünnale ma vbla jätan minemata, sest ei raatsi raisata väärtuslikku aega, mida tahan veeta õppetükkide seltsis. Ma pole oma kooliasjadega jännis, aga tahaks kodutööd võimalikult vara ära esitada, et saaks keskenduda lõputööle. Nädalavahetustel on iga minut eriliselt arvel, sest tööpäeviti reeglina õppimiseks aega ei jää ega ka energiat. Võtsin tükk aega hoogu, et ühte didaktika kodutööd kirjutama hakata, mitte kuidagi ei suutnud kondikavagi välja mõelda, aga täna oli töö juures vaikne, hakkasin otsast kirjutama ja äkki hakkas tekst jooksma nii, et sain suurema osa valmis. Tegelt sain tünga, sest arvasin, et olen vajaliku mahu valmis kirjutanud, aga siiski oli üks lehekülg nõutud mahust puudu. Püüan selle kirjutise homme ära lõpetada ja asuda koolituskava kallale. Mul osad kodutööd on väga praktilised ja päriselus vajalikud, koolituskava plaanin teha selle tunni peale, mille pean aprillis gümnaasiumiõpilastele andma.

Olime mitu päeva vahtinud valvekaamerast, kuidas meil Haapsalu õue peal prügikast pikali on, kaas ka lahti. Ükspäev oli räige tuul ja see lükkas tühja kasti ümber. Prügikasti põhjas oli ainult üks prügikott ja mul oli väike hirm, et tulevad hiired, kassid või rebased, kes selle koti mööda õue laiali tassivad. Jah, meil on Haapsalu vanalinnas rebased, eelmisel aastal nägin oma silmaga. Õnneks ei tulnud mitte kedagi. Meil on siin kasutuses mingid lillad tugevalt seebi järele lõhnavad prügikotid ja koti sees olid ka vänged küünelakieemaldajaga vatipadjad, ju ei tundunud see kompott apetiitne. Imelik, et mõni naaber mööda minnes kasti püsti ei tõstnud, ma küll tõstaks, kui näeks, et naabril kast kummuli on ja ma tean, et nad alles mõne päeva pärast koju tulevad. Prügikast on meil enam-vähem kogu aeg tühi, sest enamus sodi läheb pakendikonteinerisse. Päris mitmel hommikul oleme avastanud, et tuul on kasti ümber lükanud. Ei taha prügikasti maja varju ka viia, sest ei viitsi jälgida, millal tühjenduspäevad on ja hea on, kui kast on alati värava lähedal kättesaadav.

Mõtlen nüüd, et oli mul üldse midagi tarka ka kirjutada siia? Vaevalt küll.

Asso, seda ka, et seitsme aasta jooksul, mil bookdepositoryst raamatuid tellinud olen, juhtus teist korda, et mu tellitud asi läheb kaduma. Eelmisel korral ootasin peaaegu kaks kuud ja alles siis kirjutasin neile, mille peale raamatumüüja mulle enda kulul uue raamatu saatis. Nüüd on neil Euroopasse saatmise aeg lühendatud kolmelt-neljalt nädalalt max nädalale ja olen ka raamatud tõesti nii kiiresti kätte saanud. Ainult see üks pole tulnud ja ootan juba peaaegu kuu aega. Suhtlesin nendega nädala sees mitmel korral ja nüüd mulle üritatakse jälle asendus saata, aga kuna seda raamatut neil kohe laos pole, läheb veel aega. Päris tüütu. Aga tore pood siiski, ei võta postikulu ega midagi.

Over and out.

Elu on selline, et tööd on jube palju ja kui siis jõuab kätte nädalavahetus, saabub tšill. Elukorraldus on meil niisugune, et umbes pool nädalat oleme ühes kodus ja teise poole teises, nädalavahetustel alati Haapsalus.

Reede õhtul olime kutsutud ROL-i ja Kulka ühisele tänuõhtule, kus igasugu ägedaid auhindu ja vapimärke jagati. Muidugi mitte meile, aga mitmele väga heale tuttavale. Eriti suur rõõm oli mul selle üle, et kultuurkapital tunnustas üht prouat, kes juba 41 aastat on koolisporti vedanud ja ühte vanahärrat, kes meil vanasti ka fotoklubis aktiivne oli ja põhiliselt talumuuseumi veab. Ja muidugi me kossukooli manageri ja tõuloomaaretajat ja teisi häid sõpru. Nii äge! Mu meelest seekord läksid auhinnad kohe eriti õigetele inimestele.

 Taimo häälestas meie peal oma fotokat õigeks 🙂 Kas mulle ainult tundub, et mu jalad on kollastes sukkpükstes jämedad või nad päriselt ongi jämedad?

Olime tänuüritusel ainult kuni ametliku osa lõpuni, võtsime paar klaasi vett, jätsime kõik lookas lauad puutumatult selja taha ja sõitsime Haapsallu. Meile meeldib laupäeva hommikul verandaga majas ärgata, venitada pikka hommikut kohvitassi taga, kõndimas ja jooksmas käia ja. Täna oli eriti mõnus päikseline ilm, nagu kevad. Meil kirsipuu all juba mingid lilledki on tärganud. Mrt jooksis mulle kuskil vanalinna servas vastu, kui teistpidi jalutuskäiku tegin ja ütles midagi säärast, et on ju tore, et parasvööde ja nii. Noh, et aastaajad vahelduvad, muidu ei oskaks ehk kevadiselt sooja päeva nautida keset veebruari. Aga ma leidsin, et pole tore. See parasvööde. Mulle meeldiks ikkagi kõige rohkem see, kui aastaringselt roosid õitseksid.

Lõunasöögile jalutasime Vutipessa. No lihtsalt tšill. Täna oleme kokku väisanud nelja söögikohta. Ära küsi, kui palju raha kulus, mehel kõik kulus ära nagu rahvalikult öeldakse. Õhtusöögi sõime Dietrichis, latte võtsime Müüriääre kohvikus ja mees tegi ühe kakao ja mina väikse tumeda õlle Vanaisa juures. Selline ringiga läbi vanalinna koju jalutamine ja puha tühjades söögikohtades nautimine, sest Eesti rahvas vaatab täna vist kõik nagu üks mees laulusaadet telekast.

Dietrichis oleme palju käinud ja nende toidu kvaliteet on olnud ühtlaselt hea. Täna juhtus nii, et šnitslid olid tooreks jäetud ja kohe nii tooreks, et mul õieti nuga ei lõiganud. Punane toores liha oli jäle ja maitses ka jäledalt. Olen elus varem ainult ühel korral prae kööki tagasi saatnud ja see juhtus millalgi 90-ndate alguses Põlma tuulikus, kus mu prae sees olid klaasikillud. Täna olime sunnitud teenindaja enda juurde viipama ja kurtma, et liha toores on ja süüa seda me ei suuda. Teenindaja naeratas kenasti, võttis me praed ja ütles, et teevad uued. Kusjuures ma kommenteerisin veel, et mõtlesingi, et kuidas seekord toit nii kiiresti lauda tuli. No tuligi liiga kiiresti, ei olnud jõudnud küpseda. Kui uusi praade ootasime, tuli teenindaja ja küsis, kas soovime ehk maja kulul klaasi veini ja ma muidugi et soovisin (võinuksime mõlemad soovida, siis ma oleks saanud kaks, sest mees on karsklane, höhö). No ei hakanud liialdama. Teisel katsel oli liha küps ja toit oma tuntud headuses.

Vot selline juhtumus. Dietrichi teenindaja oli hirmus armas, ma talle kommenteerisin ka, et meile meeldib, kui ladusalt nad lahendasid olukorda ebaõnnestunud toiduga. Ei mingit pikka mõtlemist või vaidlustamist, naeratuse saatel toodi uued toidud ja kõik sujus eriliselt meeldivalt. Mrt jättis neile isegi jotsi.

 Siin me veel ei tea, et pealmine šnitsel on ok ja alumine verine. Fuikat!

Dietrichist jalutasime üle tee Müüriääre kohvikusse lattele ja koogile. Ma proovisin isegi ühte kohupiimakooki ja ei jõudnud ära imestada, et neid seal tänapäeval nii vähese suhkruga tehakse.

Olime sööma jalutanud lossi juurest otse, aga seal oli kõnnitee nii jube kiilakas, et tagasi otsustasime tulla Koidulast. Nimetet tänavaotsani jõudes meenus meile, et Uue tänava nurga peal avati hiljuti uus koht Vanaisa juures ja kuna seda kohta peab üks mu vana tuttav eelmisest elust, siis mõtlesime, et vaataks, mida ta seal pakub ka. Kliente seal polnud ühtki ja Jaan oli just tulnud õue suitsu tegema. Tutvustasin ennast, et kes olen ja küsisin, et kas ta ikka on see sama Jaan, keda ma arvan ta olevat ja kas ta seda ja toda vana fotograafi mäletab. Ehh, jahh, muidugi ta mäletas. Vanaisa juures söögikohta peab üks mees, kes eelmisel sajandil oli fotograaf ja kellel ma oma fotograafidest sõpradega olen isegi kuskil Viljandi taga külas käinud. Eelmisel sajandil, möödunud aastatuhandel… Lihtsalt väga kohutavalt ammu. Igatahes me astusime sinna sisse ja jäime lobisema. Ma jõin ühe hullult hea tumeda õlle ja Mrt lasi endale teha tassitäie ehtsat kakaod. Tal pole seal mingit menüüd ega hinnakirja, serveerib seda, mida parajasti olemasolevast toorainest teha saab. Hea boheemlaslik koht. Pühapäeviti ta pakub pannkooke ja mees juba otsustas, et peab neid kindlasti sinna homme proovima minema.

 Mõnulen Vanaisa juures. Selja taga telkus käib Eesti laul, mida kõik rahvas nagu üks mees vaatab. Mul pole isegi piinlik, et sellistest saadetest mitte midagi ei tea.

Vanaisa juures venitasime kuni kella üheksani ja omanik otsustas siis, et ongi aeg uks kinni panna ja koju minna. Kui verandaga majja jõudsime, kirjutasin vanale fotograafist sõpsile Jaakinenile, et sihuke söögikoht Haapsalus ja kas ta Jaani mäletab ja muidugi ta mäletas. Ütles, et ei saa ju unustada seda, kuidas Jaan tal oma pruudiga külas käis kabriolett zapakaga, mis oli roosa karvase kangaga üle kleebitud nii, et isegi veljed olid roosad. Nad tegid vanasti Jaaniga koos fotonäitusi, millest mina mitte midagi ei mäleta, kuigi raudselt viibisin isegi avamisel kohal. See kõik oli ürgammu, ma olen ürginimene 😀

Homme istun jälle õppetükkide taga. Kevad ei ole enam kaugel 😀

Sellistel päevadel nagu täna võin isegi talve taluda. Ostsime omale nädala sees ühest teise ringi poest uisud ja muidugi oli meil vaja neid kohe esimesel võimalused Väikese viigi peal proovida.

 Sellised. Mu omad maksid 12 ja Mrt omad 18 eurot. Uisutamise unistus on meil esimesest nüüdse aja Haapsalu talvest alates, aga ei lähe ju kohe kalleid uusi uiske ostma, kui ei tea, kas üldse nende peal püstigi püsime või kas meeldib. Täna tõestasime, et meeldib väga.

 Hommikul kell 9 olime juba jääl. Kuna mõni tund hiljem algas uisumaraton, olid masinad juba jääl ja rada mõnusalt puhas. Kukkusin ainult korra ühele põlvele, sest Laine juures oli pikalt pehme, seal uisk jäi lihtsalt jääplögasse kinni. Hiljem võistluste ajal mitu korda ka rahvast hoiatati selle koha eest, et oldagu ettevaatlikud. Hommikul korraldajatele ütlesin, et siuke problemaatiline koht ja sain teada, et seal olevat jäässe auk puuritud, et jää paksust mõõta, aga olevat ööseks auk lahti jäetud ja vesi tuli peale, sellest need konarused, pehmed muhud ja augud jääs.

Ma pole jää peal uisutanud mitukümmend aastat. Viimati sõitsin kergteel rullakatega, aga sellestki on juba mõni aasta möödas. Lõpetasin rulluisutamise kukkumise hirmus. Täna avastasin, et jää peal on hulka kindlam sõita kui rullakatega asfaldil. Ei mingit tagasilibisemist ja hambad uisu ninas haagivad hästi. Pealegi on mul nende uiskudega hüppeliiges ülihästi fikseeritud, väga mõnus oli sõita.

 Tulime vahepeal koju kohvitama, aga läksime võistluste ajaks tagasi, sest korraldajad meelitasid Mrt rahvadistantsile võistlema. Lobisesime nendega hommikul ja siis nad kangesti kutsusid ja pärast rõõmsalt märkisid ära, et näed, tulitegi 😀 Hahaa, mina ei võistelnud, mingid aja peale uhamised ei ole minu teema. Aga Mrt on sündinud võistleja, tal kohe nagu on vaja igas asjas teistega mõõtu võtta. Eriti nüüd, kus ta jooksumaratonidel ei käi. Kujutan juba ette, kuidas ta järgmiseks talveks endale korralikud matkauisud ostab… Täna ta käis omast arust niisama nalja tegemas.

 Teist ringi alustades viskas Mrt jope maha ja kimas Wellode võistlussärgis edasi. Mrt ei ole uisutanud üle 20 aasta, ometi suutis ta täna tulla üldarvestuses 12. kohale ja meeste klassis 5. kohale. Mu meelest see kõik oli väga tore ja lõbus.

Ega me täna väga viigi äärest minema ei saanudki, vahepeal käisime kodus pesemas ja hinge tõmbamas, aga õhtu poole läksime Laine spaasse ujuma ja saunadesse. Oleme ammu juba tahtnud sinna minna, aga kuna see nali maksab 13 eurot per nägu, siis pole raatsinud. Täna raatsisime ja ei kahetse. Ma muidu avalikesse ujulatesse pole tahtnud viimasel ajal minna osalt kloori tõttu, mida mu nahk ei kannata, aga ka selle tõttu, et häbenen oma vormitut keha. Jajah, nii ongi, et nooruse ilu on kadunud, kõht ripub ja reied on ka nii jämed, nii jämed. Mitte et piht poleks peenike või et kaalu liiga palju üle oleks, aga no pole enam kena vaadata, eks ole. Aga raudselt keegi vaatab, tundub mulle. Lainesse minnes mõtlesin, et nagunii seal on ainult paksud Soome mutid ja nende seas ma tunneks ennast väga hästi. Feil, ma ütlen. Ühtegi soomlast polnud. Olid ainult eestlased, mitmed lastega pered ja vanaemad lastelastega. Et seal lapsi nii palju oli, üllatas mind kõige rohkem, aga neid oli seal täna väga nunnukaid. Mõni oli kohe nii armas, et vahtisin nagu mingi maniakk, totakas naeratus näol.

Ujusime, käisime kolmes erinevas saunas, igas ühes mitu korda ja vedelesime mullivannis, mis mu meelest eriti ei mullitand. Suures basseinis oli hea intsident, kui Mrt äkki mind eemale nügima hakkas, aga see oli sellepärast, et mu pea kohal hõljus niidi otsas sajandi suurim tarantel. Haapsalu on teadagi tummine ämblikulinn, eks nad on nüüd soojaga ärganud. Basseini ripplae peal niiskuses on neil ilmselt parim talvitumiskoht. Tean, et Laine spaa külastajad on kaevanud suviti selle peale, et akent avada ei saa, sest välissein on ämblikke täis. No on selle linna eripära lihtsalt. Talvel tarantlid mööda välisseinu ei roni, aga ujulas on neil ilmselgelt hüvad elutingimused. Ma panin ämbliku nägemise peale muidugist basseinist minekit, ise vahtisin ripplage, et kas kuskilt veel mõni spaidermänn paistab.

Spaast läksime sirgelt Wiigi kohvikusse õhtusöögile.

Ma pole seal paar aastat käinud ja tahtsin teada, mis tasemel sööki nad ka pakuvad. Võtsin kohafilee lillkapsariisiga, olles üllatunud, et nad sellist low carb asja serveerivad. Ei olnudki vaja ütelda, et ärge kartulit pange, sest mingit kartulivärki selles portsus polnudki.

 Kui toit lauale toodi, mõtlesin, et saadan selle tagasi. Hais oli imelik, arvasin, et kala on pahaks läinud. Lähemal surkimisel selgus, et haises lillkapsas. Veits juurdlesin, kas lillkapsal ikka peab selline lõhn olema, aga maitsesin siit ja sealt ja polnud häda midagi. Päris värske lillkapsas vist siiski sedasi ei lõhna. Kohafilee oli väga hea ja kõik kokku täiesti maitsev. Lihtsalt väike ehmatus. Aga ma arvan, et nad ei peaks siiski lillkapsast kalaga kokku panema, kui nad seda kuidagi hästilõhnavalt ei suuda serveerida.

 Mrt sõi mingit lihaasja ja leidis, et loom oleks võinud olla veidi pehmem. See roosa asi pildil on õun, mis mehele ei maitsenud.

Wiigi kohvikus on muidu üldiselt väga ilus nüüdsel ajal ja teenindus on sõbralik, aga seal oli kohutavalt palav. Olime just saunast tulnud, näod niigi juba punetasid ja kohvikus higistasime edasi. Mrt tahtis kooki ka võtta, aga me ei suutnud seal kauem istuda, sellepärast läksime lattet jooma Müüriäärde. Mees sai kätte oma koogi, tuntud headuses, ja võisime rahulikult koju minna.

Käime Haapsalus enam-vähem igal nädalalõpul kuskil väljas söömas, kevadeks oleme ilmselt siinsete toidukohtade parimad eksperdid. Raha muidugi kulub, aga nagu ma korduvalt rõhutan – elada tuleb täna, nüüd ja kohe, mitte koguda väikest rahanutsu mingiks ebamääraseks tulevikuks, mida ei pruugi üldse tulla. Nii et nautigem. Ütleb naine, kelle ühe kodu jaanuari elektriarve oli 100 eurot ja teine 150… Enneolematu. Ja mis siis?

Hetkel on Eestis eriti sügav talv koos rohke lume ja krõbeda külmaga. Eile varahommikul isegi Haapsalus aialipid paukusid, aga seal on enamasti 6 – 10 kraadi vähem külma kui näiteks Raplas. On olnud hommikuid, kui hakkan Haapsalust tööle sõitma 6-kraadisest külmast ja jõuan Raplasse 16-kraadisesse pakasesse. Ilusad on küll kõik need lumivalged härmas metsad ja tõusvast päikesest punaseks värvitud põllud, aga isegi talvevaateid imetledes mõtlen, et lõpeks see talv ometi rutem ära. Ma ei salli külma aega, pole kunagi sallinud.

Oleme lisaks koolipäevadele Haapsalus ka kõik nädalavahetused. Sealne ahjusoojus on nii-nii mõnus, toad on heasti soojad ja isegi hingata on kuidagi kergem. Eelmisel talvel meil seal nii soe ei olnud, sest esiku ja vetsu-duširuumi lagi oli täiesti soojustamata. Mrt tegi suvel sinna korraliku sooja lae ja vahe on täiega tunda. Välisseinad on ikka alles puhas palk ja laudvooder, suurema tuulega kipub ikka nagu läbi puhuma, aga siiski üllatavalt soe on toas.

Aitasin mehel eile üht aruannet parandada ja imestasin, kuidas ta eesti keel on alla käinud. Mäletan toimetuse ajast, et emakeeles ta oli tugev ja eks me mõlemad oleme ülikriitilised olnud igasugu keeleliste lolluste suhtes, mida ajalehtedest leiame. Nüüd äkki avastasin, et Mrt ei oska enam hästi eesti keeles lauseidki moodustada, käänded puha segamini ja. Ta ise arvab, et see tuleb sellest, et ta ainult inglise keeles loeb kogu aeg. No vot ei teagi. Igatahes tundsin ta tööd parandades, et võiksin ehk emakeele õpetajana töötada või vähemalt mingit sorti tekstide toimetajana, sest leidsin vigu nagu muda ja pakkusin välja selgeid lauseid, mis mõtte lihtsaimal viisil esitasid.

See kirjalik töö oli mehel viimaste punktide kättesaamiseks siit ülikoolist, kui lõputöö välja arvata. Tal ongi nüüd kõiksugu loengutega ja eksamite-arvestustega finito, terve kevadsemestri jooksul pole muud teha kui lõputööd kirjutada. Ilmselt saab ta oma töö valmis juba paar kuud enne kaitsmist, sest hoogsalt kirjutab siin. Ta reedel äkki tegi kannapöörde ja muutis oma lõputöö teemat. Muidu mingit spordivärki ta siin planeeris lõputööks ja samal ajal ehitas gümnaasiumile miskit ägedat süsteemi, nüüd sellest süsteemist saab ühtlasi ka diplomitöö. Mrt ütles, et tal ümbermõtlemisest saabus suur kergendus. Vähemalt on töö huvitav ja ka ametialaselt kasulik.

Mulle alati on mõistatuseks jäänud, mismoodi rakendusinformaatikud ja eriti veel disaini eriala õppurid oma lõputöödesse empiirilist osa tekitavad. Mul on ses mõttes lihtne, et on konkreetne uurimus, hunnik teadustöid allikateks ja üldse kõik teoreetiline alus hästi paigas. Aga kui tekitad mingi konkreetse toote, mida pead kaitsma, siis on mu meelest veits keerulisem.

Istusime täna Haapsalu kodus ahjusoojuses päev otsa ja tegelesime mõlemad oma diplomitöödega. Mul oli alustuseks hull paanika, sest olin teadmata kohta salvestanud lõputööks vajalike uurimuste linkide koguka. Mul on üks suur teadustööde fail arvutis, miski 22 lehekülge pikk, kust eelmisel nädalal nokkisin paari lehekülje jagu linke välja oma lõputööks. Täna tahtsin sealt allikaid võtma hakata ja no pole faili mitte kusagil… Windows 10-s on ju hea otsida igasugu asju, kui faili nime või nimeosa tead, aga no mitte ühegi sõnaga ei tulnud välja ja mu ülikooli kataloogis sellist faili polnud. Viimaks leidsin dokumentidest üles, olin salvestanud ohvissi malli… Johhaijoo, kui lollakas!!! Salvestasin käbe faili õigesse formaati ja õigesse kataloogi, lisaks saatsin endale meili peale kah veel, et siis on igal pool olemas. Mul on dropboxi ka võimalik dokumente panna või google doc-si, aga millegipärast ma ei kannata neid keskkondi, ainult rühmatöödeks kasutan.

Nädala pärast algavad kevadsemestri loengud, pean veel kaks ainet ära kannatama. Kannatamine on päevakorras sellepärast, et üks neist ainetest pole huvitav ja teisel on nõrk õppejõud. Eks näis, ära nad tuleb igatahes teha, aga oma keskmise hinde saadan ilmselt kukele. Ja vahet pole kah, sest kui tahan edasi õppida kuskil, siis kedagi mu keskmine hinne ei huvita nagunii.

Olen õppimisega nii harjunud, et enam üldse ei kujuta ette, kuidas suudaksin sügisel kooli mitte minna. Eks see on suures osas vananemisele trääsa näitamine, aga mitte ainult. Mulle meeldib asju teada, arutleda, analüüsida, isegi eksamite sooritamine on meeldima hakanud. Kes oleks seda võinud arvata, kui aastaid ülikooli minemist edasi lükkasin osalt sellepärast, et ei suutnud ennast ette kujutada eksameid tegemas (aga põhiliselt siiski rahapuudusest tingitult). Eriti kahju oleks mul siis, kui Mrt saab magistrisse sisse ja mina ei saa, siis ma nutan. Või siis ei nuta, aga panen hakkama oma säästud ja alustan jälle raha eest ainete võtmist… Sest ega ju ei tea, kui kauaks elu ja tervist antakse, aga nii kauaks kui antakse, olgu elu vähemalt huvitav.

Täna olid mul sügissemestri viimased eksamid ja arvestused, kell 10 algasid ja kl 20 jõudsin koju. Vahepealse pooletunnise pausi ajal jõudsin kimaga kodus söömas käia. Adrenaliin on siiani üleval, ei teagi mida teha, et magamamineku ajaks rahu keresse saada.

Esimene eksam koos selle aine viimase vahetestiga kestis kokku 3,5 tundi. Vaatasin, kuidas noored tüdrukud suurest pingutusest näost õhetasid ja mõtlesin, et jumal tänatud, et mul midagi kuumahooge peal ei käi. Selle 7-punktise aine suur eksam oli peamiselt hull rehkendamine, protsentide arvutamine ja muu säärane. Pidin nurka viskama oma harjumuspärase lihtviisilise arvutamise ja tegelema ristkorrutistega. Et kui seda ja toda tuleb nii mitu ühikut juurde, siis mitu protsenti soovitusest on seda või toda ainet. Kõik sellised asjad, põhikooli matemaatika. Jube palju sodisin, aga enamus peaks siiski õigesti olema vähemalt tehetes. Tean, et ühe ja teise asjaga teoorias panin veits pada ka, aga ikkagi jubeväga loodan, et selle aine A saan. Mul oli enne suurt eksamit kursuse teine tulemus, igasugu vaheeksamite, boonusülesannete, esitluse ja suure kodutöö peale kokku. Nüüd ei teagi, kas solkisin ära oma hinde.

A on mul vaja saada igaks juhuks, et hoida oma keskmine hinne cum laude kohal. Nii igaks juhuks, kui peale kooli lõpetamist peaksin leidma endale sobiva magistrikava ja tahtma edasi õppida. Sest minu vanuses ei ole väga lootust teisiti ülikooli sisse saada kui väga hea stardipositsiooniga, mille saab anda ainult eelmine diplom.

Aga teisalt – kui ma ei saa A, siis läheb maha igasugune pinge ja saan lõdva ükskõiksusega ülikooli ära lõpetada.

Mrt pablab samamoodi oma cum laude lootuse pärast, kuigi ta keskmine hinne on paar pügalat kõrgem kui mul. Talle on hea tulemus eriti oluline selleks, et stippi saada. Kaks ainet on ta nüüd juba jälle A saanud, üks on veel hindamata, aga räigelt mahukas ja rühmatööna ka sama palju logisev. See tüüp on terve ülikooliaja peale saanud vist ainult kaks B-d…

Mingit õpipausi vahepeal ei tule, järgmisel nädalal on tehnikaülikoolis praktikum ja siis kohe nädalapäevad hiljem algavad kevadsemestri loengud.  Peamiselt peaksin keskenduma lõputöö kirjutamisele, aga kaks tüütut ainet tuleb veel sooritada, üks neist pealegi hullult mahukas.

Lõputöö projekti kaitsmisel üritasid õppejõud mul hoogu maha tõmmata, juhtides tähelepanu asjaolule, et kirjutan kõigest rakenduskõrghariduse diplomitööd. St et pean suure hulga materjali jätma välja, ehk tulevase magistritöö seemneks. Kui mingit magistrivärki üldse tuleb, võibolla ei leia sobivat kava, võibolla ei saa sisse ja võibolla ei tahagi üldse rohkem mingisse kooli minna.

Ehk et elame veel. Tegemist on ja igav ei hakka.

EDIT: Õppejõud saatis öö hakul eksami tulemused. Sain 98,1 punkti ja aine eest kokku 105,3. Maksimum on 100 tegelikult, aga meil oli võimalik mitmesuguste lisasooritustega punkte juurde saada. Mu tulemus on kursuse parim, no lihtsalt nii-nii uskumatu! Siuke kõva mutt et… Ja mina veel pelgasin seda ainet, et jube raske ja niisugune tõsine teadlane on õppejõud, et ei julge vbla loengus suudki lahti teha. Oi, kuidas ma julgesin!

Mõtlen, et kas sain ehk eksamil ka ühe ülesande eest, kus max oli 45 punkti, äkitsi 48? Oli üks A4 lehekülg ajakirjanike teksti, päriselust võetud, kus pidime üles leidma 45 viga ja lahti seletama, mis valesti on. Mitmele kursakaaslasele see ülesanne oli kõige raskem, nad lihtsalt ei suutnud leida neid apsakaid ja mõnel jäigi ülesanne poolikuks. Ma leidsin 48 ja viimases kahes lauses oleks rohkemgi võinud välja tuua, aga hakkas endal imelik juba, sest 45 pidi kokku olema ju. Ütlesin seda õppejõule ka, kui tööd ära andsin ja saime pisut itsitada. Mu lugemisoskus on üldiselt tipptasemel. 😀

Jätkuvalt on siia blogisse kirjutamisega ikaldus, a ma võin pilte näidata.

 Silt kontoritarvete poes. Hea teada 😀

 Ja veel üks silt samas poes.

Mul pole midagi kirjutada, sest õpime kogu aeg. Järgmisel teisipäeval on mul viimased selle semestri eksamid ja arvestused, kõik vaba aeg kulub igasugu kooliasjade lugemise peale. Kui see teisipäev rahumeelselt mööda saab, on mul teha veel üks praktikum tehnikaülikoolis ja algabki selle kooli viimane semester.

 Käisime õhtul Africa pubis söömas. Käisin seal viimati vist möödunud sajandi kaheksakümnendatel ja pean tunnistama, et ei tundu nagu seal oleks üldse vahepeal midagi muutunud. Mööbel oli teine, seda märkasin. Muidu üldiselt täielik retro, täiuslik ajaränne. Ja te näete õigesti, ma tõepoolest manustasin Saku Originaali. Ma pole suurem asi õllesõber, süsikate tõttu õllevärki väldin, aga pubis tundus nagu oleks tore seda veidi omale sisse valada. Praad ja õlu korraga sisse käristada oli muidugi paras väljakutse, aga hakkama sain 😀 Sealne teenindus oli, muide, väga sõbralik ja armas. Ses mõttes kodune koht, eriti nõukaaegsele inimesele.

 Retro ilmutas ennast ka taldrikus. Roheline salat oli nii närtsinud, et valasin selle küüslaugukastmega üle, maitsel polnud nagu vigagi. Punase kapsa salat oli ok ja seašnitsel oli väga hästi tehtud. Sooja köögivilja nad kahjuks ei paku ja kartulit ma ei söö, sellepärast pidin vaenekeste salatitega piirduma. Apelsini andsin ka mehele.

 Pubist läksime Müüriääre kohvikusse kohvile ja koogile. Olen keeleotsaga sealseid toorjuustukooke maitsnud, head rasvased on ja vähemagusad, pigem soolakad, aga ma siiski oma tervise huvides ei söö neid. Mrt võttis mingi banaanikuhja (see käkerdis pildil).

 Kellegi statement Müüriääre kohviku ees.

Mul on viimasel semestril vaja teha kaks hindelist ainet ja lõputöö. Lõputööd juba kirjutan, kuigi uuring alles käib. Mul on tänaseks koos 145 kasutuskõlblikku ankeeti, jube visalt neid koguneb. Saaksin sellegi hulgaga kooli lõpetatud, aga uurimusele kaalu andmiseks peaks ikkagi valim suurem olema. No mis parata.

Mrt-l saab pmst jaanuariga ülikool läbi, sest kevadsemestrisse ei jää tal muud kui lõputöö kirjutamine. Eriti tšill. Ta siin vahepeal kahtles, kas viitsib otse magistrisse edasi minna, aga ju tal ikka nüüd tolle õppimisest tühja poolaastaga isu tagasi tuleb. Talle on seda kraadi töö tõttu kindlasti vaja. Minule pole tegelikult mingeid kraade vaja, kuhugi mul oma vanuse tõttu nagunii kandideerida mõtet pole, nagunii jätkan oma bisnissiga. Aga õppimine annab elule värvi ja särtsu, mistap ma veel ei tea, kuidas edasi.

Mrt sõitis kaheks päevaks ära, kaugele teise linna koolitusele. Viisin ta hommikul kooli juurde, kust neil buss väljus ja läksin ise kohe tööle. Õnneks, et läksin nii vara, sest siis mul jäi aega tegeleda probleemiga.

Panin ohvissi ukse seestpoolt lukku, sest tahtsin vetsus käia. Poe avamiseni oli aega umbes 40 minutit. Noh, tulen siis pissilt ja hakkan ust lukust lahti keerama, lükkan võtme lukuauku ja sinna ta jääb – ei keera kuhugi poole ja välja ka enam ei tule. Jube, kus ma mässasin sellega! Lukk on meil varem ka raskelt käinud, eriti just külma ilmaga kipub jukerdama. Ärge küsige, miks mees ei ole sellega tegelenud, ma arvan, ta pole seda eriti märganudki või pole aru saanud, et see võib olla probleem. Mul teadupärast on vaenekesed haiged sõrmed ja mul kohati oli olnud raske ust avada, aga olen ikka alati suutnud seda asja hallata. Tänaseni.

Õnneks elab mu suur poeg otse me ohvissi peal ja tal on puhkus. Ja õnneks asub me töökoht esimesel korrusel. Helistasin Mardi kohale, ta ronis hoovipoolsest aknast sisse, otsis Mrt tööriistahunnikust näpitsad (vandumise saatel, sest mehel on traditsiooniliselt kõik asjad laiali, ma ka aeg-ajalt sellepärast vannun). Noh, nikerdas siis Mart tangidega ukse kallal ja sai selle viimaks imekombel lahti.

Üleval ehitatakse parajasti Miale tuba, nad laiendavad oma korterit ja Mart kutsus sealt ühe töömehe alla, kellel lasi ukseluku lahti võtta. Olin juba kindel, et pean uue lukusüdame eest mingi viiskend raha välja käima pluss töömehele remondi eest, aga töömees avastas, et lukk on täitsa terve. Lihtsalt jubedalt igasugu kõntsa oli täis. See uks tükkis lukuga on väga vana, sinna on aegade jooksul muudkui õli lisatud ja tänavalt ju tolmu ka sadestub, kõik see ködi takistas lukul liikumist. Piisaski ainult puhastamisest ja lukk töötas jälle. Maksma ma ka midagi ei pidanud, sest töömehel Mardi juures tööaeg jooksis, tunnitasu, höhö. Tore ikka, et sai mõned lapsed omale hangitud, saab aitäh eest asju.

Välisuks on meil veits viltu ka, ühest hingest kogu aeg ronib miski pulk välja ja seda me polnud seekord üldse märganud, et ta jälle väljas on. Tavaliselt see juhtub suvel ja Mrt siis peksab selle hinge kokku jälle. Mart küsis, et kui kogu aeg see välja kerkib, et miks me siis seestpoolt ühte kruvi tugevamalt kinni ei keera? A kust mina tean?! Ma siukest värki hästi ei taipa, pole selle peale tulnudki. Otsis siis poeg Mrt varudest kuuskant võtit, aga just täpselt see õige võti oli komplektist välja võetud ja kadunud. Suur poeg veits kirus jälle, et miks meil kõik asjad laiali on… Mrt tegelt alles… eee… vist kuu aega tagasi koristas oma lauad puhtaks ja tekitas süsteeme, aga tal läheb kõik hetkega jälle segamini ju. Mina ta asju ümber tõsta ei julge, sest tal seal alati mingi süsteem ja…

See luku lugu oli nagu see sündroom, et haigeks jäädakse reede hilisõhtul. Just siis mul asjad juhtuvad, kui mees on ära sõitnud. Ammu polegi midagi sellist jama olnud, et peaks mehi appi kutsuma.

Vot selline lugu. Mrt-l ei ole eriti aega oma põhitöö kõrvalt isikliku äriga tegeleda. Üle interneti ta küll aitab mul palju asju teha, tänagi aitas, aga äris kohapeal ta ei istu ja ega siis ei märka igasugu pisiasju, millest võivad probleemid kasvada.

Ehh, mul tuli meelde, et Mrt on Mardi aknast ka sisse roninud, kui nad ukse on lukku lasknud ja võtmed on toas. A nemad elavad üleval me ohvissi peal. Mrt on lausa kaks korda ta naisi päästmas käinud ja ta muuhulgas kardab ju kõrgust. Ehk et 2:1 on seis hetkel 😀

Istume Mrt-ga verandaga majas kumbki oma arvutis ja teeme koolitöid. Siin on tuba hästi mõnusalt soe, teises kodus pole talvel mitte kunagi sellist asja, et võiks paljasääri ringi lipata. Mrt meisterdab mingit videovärki, ma suhtlen oma lõputöö juhendajatega ja avastasime ootamatu takistuse asjade vormistamisel – mu Rootsi juhendajal pole Eesti ID-d ja ta ei saa mu asjadele digiallkirju panna. Me siin nende bank-ID värki lahti ei saa ja ainus võimalus ongi tal vist hakata e-residendiks. Luban edaspidi mitte enam küsida, kellele seda e-residentsust üldse vaja on.

Õppimine mul tegelikult kidub sajaga, väga visalt lähevad kõik asjad ja mingit sooritamiste lusti pole. Muidugi ma teen kõik õigeks ajaks ära, aga hirmsasti pean pigistama, et asjast asja saaks. Nagu kivist vett välja või nii.

Käisime keset päeva kinos, vaatasime Eia jõulud Tondikakul. Maiteagi. Kõik nii hirmsasti kiidavad seda filmi, aga me olime üsna kriitilised. Eesti filmides ei osata üldiselt lapsi loomulikult mängima panna ja see film ei olnud ka erand. Ikka väga ebaloomulikult lapsed filmis esinesid. Pealegi ma arvan, et see pole üldse lastefilm. Meie taga ja kõrval istusid väikesed poisid oma emadega, sellised umbes 6-7-aastased ja need nii kohutavalt nihelesid ja ekraanile vist üldse ei vaadanud. Me taga istus üks väike poiss, kes tegi pidevalt igasuguseid hääli ja vahepeal hädaldas, et millal see film juba lõpeb. Ta vist ei vaadanudki eriti ekraanile, igatahes sisu ta jälgida ei suutnud ja lihtsalt ronis oma pingi peal ringi. Meid Mrt-ga ajas see hirmsasti itsitama, sest ta oli väga naljakas ja ma leidsin, et selle tüübi filmivaatamisest saaks eraldi filmi teha.

Mis meile filmis meeldis, oli visuaal. Ants, kes on filmi looduskaadrite operaator, oli meil alles üks õhtu siin Haapsalu kodus külas ja ma kasutasin juhust ja uurisin igast värki, et kuidas ta seda ja teist teeb. Siis me polnud veel filmi näinud, aga kinno minnes meil väike eelinfo oli juba olemas ja mind üllatas, kui ägedaid looma- ja linnukaadreid ta oli sinna filmi sisse püüdnud. Üldse kõik keskkonnad, loodus ja majad ja muu visuaalne värk oli väga hurmav. Sisu poolest ma siiski arvan, et lastefilm see pole, mingile koolieale ehk küll, aga mitte lasteaialastele. Vaadata võib, aga vaimustust ei tekita. Hästi lihtne, kerge asi. Jõulukas, noh.

Peale kino käisime Dietrichis söömas.  See on Haapsalus me absoluutne lemmikkoht ja täna teenindajaneiu isegi mainis meid nähes, et tuttavad näod juba, höhö. Mitte et me seal iga nädal käiks, aga mõne korra ikka oleme käinud ja oleme millegipärast meelde jäänud. Seal on hirmus väike tuba ja talvel vähe kohti, lauad on tihedalt koos ja päris palav on, aga väga hubane ja kodune ja söök on tõeliselt maitsev. Täna sõime mingit põdraliha värki, aga eelmisel korral sõin röstitud räimi ja need olid sedasi krõmpsuks tehtud, et pistsin need nahka koos sabade ja peadega, hullult head olid. Täna oli seal rahvast ka nii palju, et napikalt leidsime vaba laua ja iga kord on seltskond selline, et umbes pooled on välismaalased ja teine pool kohalikud. Muusika on mõnus, õhkkond kodune, igati mõnna asutus.

Sündmusi on siin vahepeal muidugi olnud rohkem. Üleeile käisime pealinnas sporditähtede galal ja pean kahjuks tunnistama, et teinekord enam küll sinna minna ei viitsiks. Tundide viisi paigal istuda on ikka jube ränk. Kõigepealt bussis, siis üritusel ja siis jälle bussis. Võinuks muidugi oma autoga minna, aga kuna spordiliidu bussiga tasuta sai, siis kasutasime juhust. See logistas tagasi tulles kõik külad läbi, megapikk sõit oli, pole eluski nii kaua Tallinnast koju tulnud. Aga sündmus ise oli väga rahvarohke ja mind hämmastas tegelt dress code, sest sul kästakse selga panna tume ülikond, eks ole, ja naistel siis kena pidulik kleit ja siis sa istud sellega tundide viisi plastist klapptoolil mingi logiseva tribüünikonstruktsiooni otsas, sest spordisaal ju. Et nagu väheke mõttetu on ennast üles lüüa selleks, et seal lihtsalt plasttooli otsas kõõluda terve õhtu läbi.

Te mõtlete nüüd, et ma ei oska üldse tänulik olla? Et sain kutse ja nüüd kritiseerin siin… Ei no, aga tegelt. Megasuur üritus oli ja üksikud vau-efektid seal olid ka. Aga valgustajad pingutasid üle. Ütlen seda sellepärast, et kui ees lavade peal käis tants, siis lasti tantsijate tagant rahvale sedasi prožektorid näkku, et mitte sittagi ei näind, mis laval toimus. Ma alati siukstel hetkedel mõtlen, et kas asjapulgad (seekord valgustajad) tahavad hullult ägedat spektaaklit teha ja on oma trikkidest räigelt vaimustuses, aga unustavad äa, et teevad seda vaatajatele, kes istuvad tribüünil. Kui ikka räige lamp sulle näkku lastakse, siis halvimal juhul paned lihtsalt silmad kinni, parimal juhul üritad kissitades midagi näha, aga no ei näe ju esinejaid sedasi. Feil.

Mis siis veel? Aasta hakkab lõppema. Ma sel aastal mingit adekvaatset aasta kokkuvõtet ei kirjuta, sest ei taha paljusid asju üldse mäletada. Väga kohutav aasta on olnud mu jaoks, eriti viimased kuud. Võibolla mu elu kõige raskem aeg üldse. Või noh, tegelikult ma ju muidugi tean, et miski asi siin elus ei ole nii hull, et enam hullemaks ei võiks minna. On nagu on. Üks päev korraga.