Lumi

November 6th, 2019

On eriti oluline dokumenteerida, et täna saabus esimene lumi. Maa on paksult valge ja laia räitsakat tuiskab muudkui juurde. Naabertänavas laste maja ees on suur lumememm ja nende kõrvalmaja ees teine veidi väiksem. Me Mrt-ga tähistasime esimest lund verivorstide ja mulgikapsaga. Tundus lihtsalt ülimalt õige endale jõuluhõngulist sööki serveerida.

Muidu üldiselt hakkasin üle mitme aja Nutridata toitumisprogrammi oma sööke kirja panema. Peamiselt sellepärast, et saaksin selle programmi uue versiooni nii palju selgeks, et oma õpilastele õpetada. Kasutasin Nutridatat viimati umbes aasta tagasi, kui lõputöö jaoks oli vaja menüüsid analüüsida. Kevadepoole ilmus programmi uus versioon ja see on nii rõve, et pole tahtnud seda kasutada. Mul ei ole endal probleemi kasvava kehakaaluga, olen samas kaalus juba viimased paar aastat, aga mingi hetk tekkis huvi, kui palju ma ikkagi kilokaloreid manustan. Olen nüüd umbes nädala jagu oma söögid sinna kirja pannud ja võin julgesti järeldada, et kui samamoodi jätkan, siis oma ülemäärasest kuuest-seitsmest kilost ma lahti ei saagi.

Probleem on kus? Me mehega oleme õhtused maiustajad. Minu maiustamine tähendab seda, et söön kaks-kolm ruutu tumedat šokolaadi (85%-list) ja selle kõrvale igast mõnusaid pähkleid. Vahel ka 1,5 väiksema klaasi täit punast veini. Need kõik on tervisele väga head asjad, aga… Nutridatasse toiduvärke kirja pannes saabub alati tõehetk – ühe õhtuse mõnulusega võin tarvitada korraga umbes 1000 kilokalorit. Päriselt! Ei ole vaja süüa kolm peotäit pähkleid, piisab kümnest pähklist-mandlist. Mu päevanorm kaalu hoidmiseks on kuskil 1800 kcal kandis ja siis sihuke kena tonnine nuumalaks sinna otsa, eks ole. Ise ka imestan, et sellise vabalt võtmisega mu kaal üldse ei ole kasvanud. No päris iga päev niukest ei luba ka ju endale ja tavaline igapäevane kaloriports jääb enamasti 1700 kanti. Trenni ma ei tee, ainult kõnnin, sest leian selle vanainimesele kõige sobilikuma olevat. Ja vahelduvat paastumist teen ka, tavaliselt 16/8, aga mõnikord juhtub, et 20/4 või midagi sinna kanti. Lühike paast on insuliini ja veresuhkru alandamiseks parim.

Kui Nutridata arvab, et ma peaksin sööma kaalu hoidmiseks 1800 kilokalorit, siis langetamiseks võiks vähendada seda max 300 võrra. 1500 kilokalorit on ka viimane piir, kus veel hea planeerimise juures on võimalik kõik mineraalained ja vitamiinid toidust kätte saada. Noh, nii vähe ma igatahes sööma ei hakka, sest ei hakka mina ennast ahistama. Stressi on elus selletagi küllalt.

Vanuse kasvades on see loomulik protsess, et lihaskond väheneb ja keharasva hulk suureneb. Mees on ka täitsa hädas, et mõni triiksärk hakkab kitsaks jääma. Täna tal pluusi nööbivahe täitsa punnitas kõhu pealt. Mrt on harjunud trenni tegema, aga oma kukekannuse pärast praegu joosta ei saa ja ennast joonel hoida saab ainult söömise piiramisega. Sellega, et vananedes keharasv suureneb, ei saa tegelt võidelda, aga fakt on, et tuleb vähem toiduenergiat endasse sisestada. Mida vähem sööd, seda kauem elad ja seda tervem oled, see on teaduslikult tõestatud fakt. Nüüd ma siis passin jälle üle mitme aja peale, et ei pugiks liiga palju. Süsivesikute vähendamine üksi ei aita kaalu langetada, kui toiduenergiat liiga palju saadakse.

Uus Nutridata on täiega nõme, isegi mu lemmik toitumisteadlane, kes seda igapäevaselt kasutab, ei ole uue versiooniga veel harjunud ega leppinud, aga see programm on ikkagi parem kui mitte midagi. Minuga on nii, et kohe, kui hakkan oma sööke kirja panema, hakkab kõhupekk vähenema. Mul vöökohaga probleeme pole, talje on täitsa norm, aga alakõhule ja reitele ikka minusugustel postmenopausis eitedel kipub kogunema. Me ei pea sellega leppima, onju? No vaatab siis, kas viitsib järge pidada või siiski mitte. Kui miski on kõva häälega välja öeldud, on sel rohkem kaalu, eks ole.

Uni on ka hästi oluline. Lubasin endale, et ei tee rohkem seda viga, et mõne õppetüki voodisse enne uinumist lugemiseks võtan. Liigne mõtlemine teeb aju virgeks, mul läheb keset ööd uni ära ja passin paar tundi üleval enne kui uuesti uinun. Täna öösel näiteks läks uni ära kell kolm. Raudpolt-kindel, et iga kord, kui õhtuti õpin või muidu mingil põhjusel aju ragistan, saan unehäired. Eile õhtul manustasin voodis ühte tunnikontrolli materjali ja arutlesime veel mehega loetu üle enne uinumist. Väga romantiline. Aga hakkab tervise peale.

Kõrvaaugud

October 28th, 2019

Hädasti on vaja dokumenteerida, et lasin endale täna paremasse kõrvalesta augu teha ilusalongis. No juhuks, kui veel üks veerandsajandit hiljem avastan, et augud on jälle kinni kasvanud. Vasakus kõrvas oli mingi augumälestus isegi olemas noorusajast, seda uuesti tegema ei pidanud. Paremas kõrvas on mul nüüd punane pärlitäpp ajutise püstolikõrvakaga ja pean seda seal hoidma kuus nädalat.

Ma pole kõrvarõngaid kandnud juba üle 25 aasta, vbla isegi 30 aastat. Loonise õde, kui ta arstiks õppis hallil nõukaajal, mulle kõrvadesse augud tegi, aga mingil hetkel üheksakümnendatel avastasin, et ei talu enam ühtegi kõrvakat peale kulla ja hõbeda. Kullast tähekesed, mille ema Kanadast tõi, ma kaotasin ära. Olin tollal nii vaene, et kullast või hõbedast kõrvarõngaste ostmiseks mul raha polnud. Nii need augud kinni kasvasid ja kuna juuksed mul ka pikad on ja pidevalt kõrvarõngastesse kinni jäid, ei tahtnudki neid enam kanda. Aga vot nüüd ükspäev tuli tahtmine tagasi ja selleks, et ma enam taganeda ei saaks, ostsin Haapsalu kivipoest õudselt ilusad swarowskitega hõbekõrvakad. Sel hetkel ma veel uskusin, et suudan nad kõrva suruda, aga kahjuks ainult vasakus kõrvas veel mingi augujäänus oli, paremas mitte midagi.

 Pildistada ma jätkuvalt ei oska, aga võin kinnitada, et need kõrvakad on õudselt ilusad, natuke nagu rohekassinised, hästi intensiivse värviga. Ja kui ma nad juba ära ostsin ja ainult ühe suutsin kõrva suruda, olin sunnitud minema ilusalongi ja laskma endale teise kõrva ka augu teha.

Käin nüüd ringi nii, et ühes kõrvas on ajutine punase täpiga kõrvakas ja teises väike sinine kivi. Mrt vedas mu täna peale tööd ehtepoodi ja ostis ühed tagasihoidlikud väikese kiviga kõrvarõngad, et saaksin vasakusse kõrva ka midagi panna. Need on kruviga ja kivipoe omadest on need nii palju jämedamad, et pidin hullult retsima, et kõrvarõngas endal läbi kõrva pressida. See oli täiega meditsiiniline protseduur.

 Selline lihtne.

Ruth juba rõõmustas, et nüüd saab hakata mulle kõrvarõngaid kinkima Very welcome 😀

Ullumaja puhvet

October 27th, 2019

Kohe saab kaks kuud magistriõpet läbi. Kui mitu veel ees on, ei taha mitte arvutadagi. Sisendan endale alailma, et keegi ei ole mind sundinud õppima ega töökoormust suurendama, kõike ise tahan ja vabatahtlikult teen… Arusaamatut õppetükkides midagi ei ole (peaaegu, höhö), aga kodutööd on nagu mingi mitme peaga lohe, et ühe lööd maha ja kolm kasvab asemele. Tempo on selline, et kogu aeg peab arvestama, milliste tööde tähtaeg on kõige lähemal ja igatemoodi üle jala saavad kodutööd esitatud. Kõige rohkem häiribki see, et aega millessegi süvenemiseks ei ole ja põhiküsimuseks on saanud, kas jõuame tööd valmis ja kas saame need ka kinnitatud ja arvestatud.

Bloomi taksonoomiaga panid enamus puusse, Mrt pidi enda töö ka uuesti tegema. Ma sain sama töö eest hoopiski kiita. Ise ka ei saa aru, kuidas see juhtus. Hetkel käib me kursuse suhtluskeskkonnas kibe arutelu selle üle, miks enamusel praktikaaruanded tagasi lükati. Meie oma ei ole veel hinnatud, aga ilmselt peame valmis olema kordussoorituseks. Meil on neli praktikaaruannet tehtud ja seni ainult üks hinnatud. Jube jama, kui tagasiside sedasi venib, ühel hetkel semestri lõpus istume vbla oma kodutööde hunniku otsas ja peame hakkama otsast parandama teemasid, millest enam muhvigi ei mäleta. Sest süvenemiseks ju ka aega ei anta.

Oleme endale kehtestanud neljapäevase töönädala ja see on väga priima. Sel reedel meil polnud kooli ega praktikat ja sõitsime lihtsalt minema, et saaks Haapsalus rahulikult õppetükke teha. Mees andis laupäeval kolledžis oma ainet ja peale seda tulime lapselapse sünnipäevale, kuhu jõudsime siis, kui peaaegu kõik külalised juba lahkunud olid. Selline veider reaalsus.

Täna tegin kuus tundi jutti ühte õpihaldussüsteemide kodutööd, mees aitas lapsel mingit autojuppi parandada ja jäi minust ühe töö võrra maha. Me üldiselt üritame püsida samas tempos, kuigi töönädala keskel mina pigem ei saa midagi teha, aga mehel koolimajas ikka neid vaikseid hetki tekib, kus oma asju nokitseda saaks.  Nädalavahetusel kõpitsesin oma valikaine esitlusi ka natuke, nende tegemiseks mul praktiliselt aeg puudub, aga detsembris ühe klassiga juba alustan. Mul 15-st tunnist 5-6 on valmis, aga neid esimesi muudkui muudan, sest tuleb paremaid mõtteid… Algul tundus, et raske on 70 minutit ära sisustada, nüüd tundub, et pigem jääb aega puudu.

Keset suurt kodutöö kirjutamise tuhinat tõstsin elutoas mööbli ringi ja võtsin tolmu. Tegin seda sellepärast, et tahtsin oma diivani, kus peamiselt resideerun, lohistada õhksoojuspumba alla, sest see on üks mõnus alati soe koht. Ma ei viitsinud kaminasse tuld teha ja sellepärast andsin järele rahutu mööbli sündroomile nagu seda nüüdsel ajal nimetatakse. Täitsa tore on olla natuke ümber paigutatud, mees vaatab nüüd telkut ka nats teisest nurgast ja see talle meeldib.

Ma tean, et ühel päeval hakkan tänast pingelist eluperioodi taga igatsema…

Möödunud neljapäeval oleksime pidanud olema täiskasvanud õppijate tunnustusüritusel, aga sellisele tilulilule me ei raatsinud oma aega ohverdada. Naabrinaine tõi meie kingid sealt ära, täitsa toredad õnneks-on-vaja-õppida vidinad. Olime mehega mõlemad nomineeritud, ilmselt rohkem nagu augutäiteks või nii. Aasta õppijaks kuulutati üks kokandust õppinud naine, kes teeb Mammas miskeid pannkoogiretsepte.

Täna ütlesin ära ka maakonna tervisedendajale, kes kutsus mind ühte tervisekonverentsi töötuppa. Mu tööplaan on nii tihedalt täis, et absull mitte ainsatki üritust sinna vahele enam ei topi. Vastasin otse, et töötervishoiu teema mind väga ei kõneta ja olen oma kooli ja tööga nii palju kinni, et midagi lisaks võtta ei saa.

Õde ilmutas lasteraamatu “Parem kui kaneelisai”. Ta käis eile kodulinnas oma raamatut esitlemas ja sellele üritusele me muidugi ka ei jõudnud. Mul silmad on räigelt väsinud pidevast arvutiekraani vahtimisest, aga lugesin ikka ühe soojaga selle raamatukese nüüd hilja õhtul läbi. No mis ma oskan ütelda? Ilmselt märkan asju, mida enamus tavalugejaid ei märka, sest kõik ei ole töötanud toimetajana ega ole ka siuksed hullud keelefriigid nagu ma. Raamatu idee on hea ja pildid super, aga jube kahju on, et keeletoimetajat pole kaasatud. Kusjuures ma tean, et õde ise on ka hull keelefriik, aga maitea, kuidas need apsakad ta raamatusse sattusid… Ma peamiselt tahaks ühe korraliku peotäie komasid sinna lisada. Jubedalt häiris, et alailma on “kui” eest komad puudu (võrdluse ees need ei käi, seal oli kõik ok, aga mitmed teised kohad…). Natike asesõnadega ka oli bambusesse pandud (pilliroojupid ei ole “nad” vaid “need”). Ja päris hästi ma ei saanud ka aru, millisele vanuserühmale raamat suunatud on, sest algas nagu lasteaialapsele sobilikult ja siis läks äkki nagu koolilapsele parajaks. Aga mis arvustaja mina ka olen, seda raamatut peavad hindama lapsed. Kordustrüki peaks siiski grammatiliselt korda tegema, kui see päevakorda tulema peaks. Toimetaja minus ei ole surnud, ütleme nii 🙂

P.S. Kas ma olen rääkinud, kui väga ma imetlen kõiki neid noori õpetajaid, kellega koos õpin? Päriselt! Nad on ülitublid ja me õpime nende kogemustest ja iga kord, kui nende kodutööd tagasi lükatakse kui mingid kehvad ja poolikud, ma tahaks viskuda barrikaadidele ja hüüda, et jätke meie õpsid rahule! Laske neil ometi olla!

Oot, üks positiivne moment ka! Mu Haapsalu lillekesed:

 Kui nad siin kõnnitee korda teevad, ei saa ma enam tänavale saialilli panna. Kas pole ikka kole see?

Räige tamp

October 7th, 2019

Esimese semestri koormus on vist sellepärast nii suur, et eraldada terad sõkaldest. Juba on näha, et rahvas hakkab kodutöödega hilinema ja võlgu jääma, me Mrt-ga oleme siiani vähemalt ree peal püsinud.

Olime kolm päeva jutti pealinnas, ühes vanalinna hotellis. Sessid on meil reedest pühapäevani pikad päevad. Rongiga läksime ja tulime. Pühapäeva õhtul jõudsime koju kell pool üheksa ja pidime veel jõudma kaks väikest kodutööd teha ja esitada, mis hommikupoolses loengus oli üles antud. Juhe oli täiega koos ja midagi adekvaatset ma kirjutada ei suutnud, vähemalt tehtud sai ja esitatud. Kusjuures laupäeval jäi meil üks loeng ära ja selle asemel anti sama päeva tähtajaga iseseisev töö, mis oli umbes miljon lehekülge erinevatest keskkondadest lugeda, mitu videot vaadata ja iga materjali kohta vastata kindlad küsimused. Tegime seda hotellis ühtejutti kolm tundi, ilma hingatama pmst. Mul sellise tambiga õppimise suhtes on seisukoht, et pikaks ajaks meelde midagi ei jää ja säärane uhamine kasutu on. Ma tahan jõuda aeglaselt lugeda, analüüsida, arutleda, mõtiskleda. Aga ei, tutkit sa saad seda, kui ülesanded saabuvad pealelõunal ja tähtaeg on samal päeval. Kui materjal on huvitav, siis on eriti kahju, et süvenemiseks aega ei anta.

Nüüd on esmaspäev, köögivili valmib pliidil, mees istub oma läpakas ja mina omas, teeme tagantjärele ühte praktikaaruande juppi. See on kerge asi tegelt.

Nägime poes ühte tuttavat naist, kes oli meil ükspäev äri ukse taga käinud ja näinud silti, et oleme koolis. Kui kuulis, et me magistriõppes oleme, ütles, et tal läheb süda pahaks kui keegi talle kooli meelde tuletab. Just selle tempo pärast, et kogu aeg ainult teed koolitükke ja muud elu ei ole. Ta tegi ka järjest baka ja magistri mitte just esimeses nooruses. Me selle üle esialgu ei kurda. Täna töölt koju sõites ütlesin mehele, et püüa nüüd ette kujutada, mida me teeks kui õppida ei oleks. Mees arvas, et ta vedeleks, aga mu meelest on see igav, eriti kui telekast ei tule hurmavaid seepe. Ehk et kooli läksime uuesti osalt sellepärast, et õppimata ei oskagi enam nagu olla.

Linna hotelli jäämise juures oli see võlu, et saime elu nautida. Käisime üks õhtu isegi Viru tänava katusekohvikus veinitamas ja koogil (igaühele oma, eks). Mulle meeldis, et seal olid ägedad suured klaasid, veini temperatuur oli õige ja kogusega ei koonerdatud. Igati positiivne elamus, muusika ja värgid. Enne seda käisime Basiilikus söömas ja kinos vaatamas maailma lapsikumat filmi (Tähtede poole). Laupäeva õhtul einestasime Troikas. See muidu on üks nõmedalt kallis koht nagu nad vist kõik seal Raekoja platsis on (karuliha 43 eurot), aga kasutasime 10-eurose toidu kampaaniat. Sõime mingit lihapada, mis pidi olema nagu ühepajatoit, aga koosnes peamiselt sealihast ja kui ma saiakaanekese alt oma toidu välja lõikasin, lõhnas see sedasi nagu oleks oma ema tehtud. No täiega lapsepõlve laupäevade röövlipraad tuli meelde ja see oli sihuke väikese pisaraga meeleliigutus peaaegu. Kuna mees tahtis kooki, siis istusime pärast veel natuke Maiasmokas ka. Head söögid, kenad inimesed, mõnus pealinna melu. Natuke nagu puhkus isegi. Eriti mõnus on õhtusööki nautida siis, kui oled terve päev söömata olnud. Ülikoolis meil pühapäeviti ükski söögikoht avatud ei ole ja lõuna on nii lühike, et mitte kuhugi ei jõua minna. Me ei tahtnudki lõunasööki, täitsa teadlikult paastusime.

Pühapäeval peale loenguid oli meil veel nii palju rongile aega, et tulime kaupsist läbi ja ostsime mulle õhukesed saapad. Mu kevad-sügise mustad saapad on võrdlemisi ribadeks kõnnitud, need lähevad nüüd prügikasti. Kolm aastat pidasid vastu siiski. Kuna ma ei salli igavaid saapaid, oli mul jube raske leida midagi, mis sobiks. Poodides on tohutud lasud musti plönne, mis jalas koledad, ma tahtsin midagi värvilist. Lõpuks häda pärast mingid leidsin, mis pole küll päris see, mida otsisin, aga mugavad ja mitte nii igavad vähemalt.

 Noh, häda pärast mingid on.

Kossuhooaeg on täiega lahti läinud, aga meie kooligraafik jookseb täpselt me meeskonna mängudega koos, mistap kui hästi läheb, siis vbla detsembri lõpus ühte mängu saame isegi vaatama minna… Tänavu ei ole mõtet isegi hooajakaarti osta, sest me lihtsalt ei ole mitte kunagi kodus, kui mängud käivad.

Ma vaatan nüüd, kui kaugele mees on meie ühise praktikaaruande kirjutamisega jõudnud 😀

 

Elu on

September 28th, 2019

Jube, kus aeg kappab! Ja tore ongi, sest mida kiiremini tundub lippavat, seda rutem saab läbi me esimene semester. Neljast magistriõppe semestrist on esimene kahtlemata kõige suurema koormusega, kogu aeg peab midagi tegema, et kodutööd õigeks ajaks esitada. Pablaja nagu ma olen, teen muidugi enamuse asju ära umbes nädal enne seda kui kell kukub, sest mine sa tea… Äkki jään haigeks, tuleb vertigo või mõni muu koll ja ei jõuagi teha. Ikka planeerin ja ette mõtlen kogu aeg.

Me esimese semestri koormus on umbes sama, mis mul oli kunagi ametikoolis sadamakapteniks õppides. Kui mahu poolest võtta. Kogu aeg on üks räme andmine. Mõni asi on ka üsna udu, aga mõtlen nii, et kui suutsin endale kunagi deklinatsioonid ja deviatsioonid pähe ajada, küll siis suudan ka didaktika ja informaatika.

Neljapäeval praktikal olles mõtlesin küll, et minge te ka… Matemaatika tundi vaadeldes lükkas õpetaja meile ka tunnikontrollid ette. Mina ei teinud. Mitte et ülesannetest poleks aru saanud, aga juba laste krampis keresid laudade taga vaadeldes läksin täiega lukku ja kui pidi peast arvutama sihukeste numbritega nagu 156 ja 148 (korrutamine ja jagamine), siis ma loobusin kohe. Õpetajale ütlesin, et mul on siin tunnis teised ülesanded ja nii ongi. Pidin jälgima autonoomia ja struktureerituse erinevaid aspekte, mitte mateülesandeid tegema. Mrt isegi lahendas neid tehteid ja sai vist “viie”. Kusjuures ta sai märkuse, et töö on liiga soditud. Pmst polnud vaja muud teada kui seda, mismoodi ristkorrutisega protsenti leida ja neid ülesandeid ma olen eelmises koolis teinud nii, et küll sai, aga range õpetajaga mate tunnis mul tuli täiega kaas peale, lastest oli ka kahju ja mõtlesin, et midagi on siin ikka jube valesti.

Pärast tundi õpetaja kurtis, et tema aru ei saa, miks protsendi leidmine lastele meelde ei jää, et juba kuuendas seda õppisid ja nüüd seitsmendas ja ikka ei oska. Arutles, et ei tea mis neil viga on, et keegi ei julge kätt tõsta ja keegi ei arutle… Noh, ma ütleks, et viga on ilmselt nii õpetajas kui metoodikas.

Bioloogia tunnis saime ka tunnikontrolli teha ja seda ma tegin täie lõbuga samal ajal, kui mees ei kirjutanud ridagi. Mrt tegeles oma arvutis tööasjadega, no pole meil nii väga võimalik sadat asja korraga teha neis tundides, kus meil tegelt on konkreetsed vaatlusülesanded.

Et koolitööd ei kuhjuks, viskasime oma praktikaaruande ka kohe samal õhtul valmis, kella poole kümne ajal alles lõpetasime. Oli suur kergendus ja mõnus vaheldus, kui pealelõunal saabusid Ruthi ja Sassu, me tegime koos aiatöid, ma korjasin õunu, Ruth võttis porgandid üles ja mehed põletasid lõket. Oli imeline päikseline päev, soe selline. Kui lapsed poleks tulnud, oleks kõik mu õuetoimetused siiani tegemata ja tegemata ilmselt jääkski.

Täna oli mees kolledžis oma ainet andmas ja ma sain samal ajal oma kodutöid teha. Olengi sellepärast temast ees praegu oma tegemistega. Homme paar fototöötlust veel teha ja siis ongi selle sessivahe asjad valmis. Täna ma peale hommikust kõnniringi isegi niitsin jooksujalu muru, istutasin paar lille pottidesse ümber ja tõin tuppa, korjasin õunu, küpsetasin mandlijahust õunakooki ja seemnetest leiba. Haapsalus olles ma kuidagi alati jõuan rohkem ja see köök siin kohe nagu kutsub vaaritama. Koristada ka jõudsin.

Õhtul käisime mehega Dietrichis söömas. Kõik kohad olid rahvast täis ja me liikusime ühe resto ukse tagant teise taha samal ajal mingite noorte soomlannadega, kes Dietrichis ka kohti ei saanud. Me saime viimase laua, õieti viimased kaks kokku lükatud lauda nelja kohaga ja mees oli nii lahke, et kutsus soomlannad ukse tagant sisse, et kui neile sobib, siis võivad meie lauas istuda. Neiud olid väga tänulikud. Mingit suhtlemiskohustust meil polnud, ajasime oma asja igaüks omas keeles oma lauapoolel. Me saime üsna ruttu söödud, soomlannad jäid meist sinna proseccot nautima ja kui ära tulime, siis veel kord tänasid meid lahkuse eest. Eks ole. Kinnised endassetõmbunud eestlased, höhö. Laupäeviti on siin pidevalt paremad kohad reserveeritud, sellega peab arvestama.

Ajalehti ma üldse vaadata ei taha, sest sealt tuleb ainult masendust. Nüüd veel see Estonia asi ka, kõigi lehtede esiküljed on meenutusi täis. Ma ei loe neid asju, üldse ei tahagi mäletada. Ainult spekulatsioonid ja kurvad mälestused. Muidu üldiselt see firma, kelle laev see oli, oli parim tööandja, kes mul iialgi olnud on. Väga kahju, et nad sellest õnnetusest välja ei tulnud. Ma pole mitte kuskil mujal töötades kogenud sellist kokkuhoidvat meeskonda nagu Estline´is oli. Seal ei tehtud vahet, kas oled lihtne broneerija, juhataja või finantsdirektor, kõik oli üks kokkuhoidev tiim. Koos peeti sünnipäevi, jagati oma muresid ja rõõme, polnud mingit vahetegemist, et see on alluv ja see ülemus. Kui nad poleks pankrotti läinud, töötaksin võibolla tänagi veel seal. Ainult üks ussitav kolleeg mul oli, aga tänane mina suudaks sellegi proua paika panna. Eks ma olen arenenud ja julgust kogunud. Mis sest enam. Mis läind, see läind. Palju ilusaid mälestusi on siiski.

Me oma Haapsalu koju nüüd iga nädal ei satugi, sest sessid võtavad suure osa nädalast ära. Aga siin on mõnus. Pärast akende vahetamist kannatab isegi septembrikuus verandal istuda, kuigi seinte vahel pole mingit soojustust. Täna kütsin ahju, toas on hästi soe. Ja õues lõhnavad roosid. Mu roosihekk hakkas augustis uuesti täie hooga õitsema ja isegi värava kõrval on roosil veel mõned oražid õied lahti.

Sel aastal pole meil ilmselt mõtet ka kossu hooajapiletit osta. Vaatasin mängude graafikut, täpselt samas rütmis jooksevad me kodumängud nagu meie loengud ülikoolis. Ehk et täpselt mängude ajal oleme pealinnas ja mitte muhvigi ei näe. Päris kahju on sellest. Aga magistriõpe kestab ainult kaks aastat, õieti isegi ainult poolteist aastat tuleb erisusi taluda, sest viimane semester on ainult praktika ja magistritöö kirjutamine. Küll saab.

Oma õpilasega leppisime uurimustöö teema kokku ja ma deklareerisin selle ära. Väga vahva entusiastliku tütarlapse olen omale saanud, ootan põnevusega, et mida ta kokku kirjutab. Igav meil siin igatahes ei hakka 😀

Õpijuttu

September 21st, 2019

Eesti on lihtsalt ahistavalt väike. Muidugi ka turvaline sellepärast, et on väike. Sest igalt poolt leiad eest mõne sugulase või sõbra või sõprade sõbra või sõbra sugulase.

Meie erialal õpib 16 inimest, aga enamus loenguid on meil koos teiste õpetajaerialadega. Kõige rohkem on meid koos loengus olnud 52 inimest, täna oli vist midagi üle 30. Kuna meid nii palju on, siis iga kord avastan, et seda inimest ma küll pole varem näinud (kuigi muidugi olen) ja see või teine on küll uus nägu (kuigi pole). Lihtsalt võimatu on kogu seda kampa märgata ja meelde jätta, aga samas on osades loengutes sellised grupitegevused, kus peame nimesid mäletama, rääkimata nägudest. Me Mrt-ga oleme selle koha pealt mõlemad suht lubjakad, lihtsalt piinlik.

Noh, ja täna siis avastasime lobisemise käigus mitu inimest, kellega meil on ühiseid tuttavaid või kes on lausa meie kodulinnast pärit või siis naabervallast. Mõne tuttava laps, mõne sugulase sõber… Jne. Isegi Vormsil elavalt inimeselt sain küsida, et kle, sa teda tunned ju, mis temast on saanud? Lisaks on meil kaks tuntud korvpallitüdrukut, keda küll ja veel platsil nähtud, aga uues olukorras lihtsalt ei tundnud ära. Aklimatiseerume ja sulandume.

Mul on tekkinud mõned mõtted õpetajate põua asjus. Näiteks on meil suur puudus matemaatika õpetajatest ja igal aastal imestame, et ainult kuus või kümme neid lõpetas ülikooli, mis on ülivähe Eesti kohta. Mõtlemegi siis, et koolid nüüd ainult nii vähe õpetajaid juurde said, aga tõsiasi on hoopiski see, et ei saanudki juurde mitte kedagi. Sest need, kes täna matemaatikat õpivad, juba töötavadki mate õpsidena. Sama lugu on füüsikaga. Neid vist tänavu alustas magistriõppes kuus… Ehk et juurde ei tule õieti mitte kedagi, ainult olemasolevad parandavad kvaliteeti.

Et matemaatika õpetajate ülikoolist väljalangemist vähendada, on nende õpe venitatud kolme aasta peale ja nad käivad loengutes ainult reedeti ja laupäeviti samas kui teistel on ka pühapäev koolipäev. Magistritaseme erialad on enamasti kaheaastased. Matemaatikutel on sügissemestril ainult 21 EAP-d, samas kui meil on 36. 21 on väga mõnus, ma avatud ülikoolis õppisin sellise koormusega.

Märkan aina enam oma vanuse eeliseid. Kogemus, silmaring, teadmised… Kui oled ikka hea portsu aastaid ära elanud, koguneb ühte ja teist. Täna üks 23-aastane kooliõde mainis, et Mrt on sama vana kui ta isa. Ehk et mitte aint ma pole vana, vaid mu mees ka ikka 😀 Aga naljakas on see, et kes on vanem inimene, see enda vanust ei märka ja ennast erinevana ei tunne noorte seas, aga need, kes on hästi noored, ikka kipuvad meiesugustesse vanainimestesse lugupidavamalt suhtuma. Või kui mitte just seda, siis igatahes on näha, et nad tunnetavad teravalt vanusevahet, samas kui meie, vanainimesed, vanusevahet üldse ei taju. Mis on naljakas. Märkasin seda juba kolledžis. Aga ma mäletan oma noorusest väga hästi seda, kuidas 18-aastasena pidasin 26-30-aastaseid kolleege vaat et vanuriteks. Paras mulle nüüd!

Oleme juba ka praktikal käinud, aga sellest ma ei tohi vist detailsemalt kirjutada. Meie praktikakoolid on kõik pealinnas või selle külje all ja nii palju kui omavahel muljeid jaganud oleme, on kõik vaimustuses õhkkonnast, mis me koolides valitseb. Rõõmsad, sõbralikud, avatud olemisega õpetajad, lahedad direktorid, lahedad lapsed. Mitte mingit sellist hala nagu ajakirjandus pidevalt võimendab, me ei kohanud. Kevadel võibolla näeme teistsugust pilti. Samas Mrt ütleb, et nende koolis küll kevadel õpsid kriisis polnud, ikka olid rõõmsad ja energilised. Tõelist tõsielulist intsidenti nägid me praktikandid ainult ühes koolis. Ja tegelt me Mrt-ga saime kinnitust asjaolule mida varemgi teadsime – mingi viienda beega meie sehkendada ei taha, meile sobib gümnaasium. Saan ülihästi aru Ritsikust, kui ta ütleb, et kardab lapsi. Ausalt, noh, ikka siukest seltskonda leiab me koolidest, et vaata ja imesta.

Ühe näite pean ikka tooma. Kunstiõpetus, kuues klass. Õpetaja püüab tunni algul õpilaste tähelepanu, et tööülesanne kätte jagada. Tagumises pingis hoiab üks poiss kannatlikult kätt püsti, et midagi küsida. Kui õpetaja talle viimaks sõna annab, tuleb sealt: “Õpetaja, kas sul on sünnitunnistusel kirjas, et sul on tähelepanuvajadus?” Õpetaja vastas, et tal polegi sünnitunnistust. Ja tund läks rahulikult (niivõrd kuivõrd) edasi. Minu ajal (teate küll, kui ammu see oli!) oleks siuke õpilane tiritud direktori juurde ja ta oleks saanud käskkirja halva käitumise eest. Sest täiega ülbe, noh. Aga õpetaja ei teinud sellest numbrit. Kui pärast tundi õpetajale kommenteerisime, et meie küll enam õpetajaks saada ei taha (hahaa!), lausus õpetaja, et temale meeldib ja on alati meeldinud. Saate aru vä? Mingi jõnglane ülbitseb tunnis,  üleüldse meile tundus, et seda kampa oli üliraske ohjata ja tema ütleb, et temale meeldib!!! Ta on õpetaja aastast 1999. See ongi vist see koht, kus tuleb tunnistada, et inimesed on erinevad.

Mis minu tagasihoidlikku karjääri puutub, siis sain täna ühelt 11. klassi õpilaselt kirja, kes palub mind endale uurimustöö juhendajaks. Muidugi ma olen nõus. Pakkusin ise ka koolile paar teemat välja, aga see õpilane tuli täitsa enda teemaga, mis on intrigeeriv ja mullegi huvitav. Vaheldus ja väike lisateenistus, eks ole.

Aga mis mu enda õpingutesse puutub, siis niipea, kui tundub, et vähegi on raske või arusaamatu, mõtlen sellele, et meil mitu koolikaaslast on venelased ja mõni neist oskab ülivähe eesti keelt. Et kui nemad saavad hakkama, siis meile on õpingud lihtsalt kukepea. Näiteks üks tüdruk Narvast, kellega tegime paaris ühte tööd ja ma pidin oma ainukese eestikeelse sõna tõlkima inglise keelde, sest ta ei saanud aru. See sõna oli “mõistev.” Hiljem lasin tal endale omadussõnad öelda vene keeles, sest mina sain aru ja tõlkisin need siis eesti keelde (üks sõna oli siiski võõras). Kuidas nad suudavad lugeda eestikeelseid tekste, mis isegi mu mehele on nii rasked, et mõnda lõiku ta loeb mitu korda enne kui aru saab? Ei, meil pole häda kedagi!

Need hetked…

September 13th, 2019

Kummaline tunne tuleb, kui mõtled, et abiellusin ühe vaese poisiga naaberkülast ja nüüd äkitsi olen abielus mehega, kes on ülikoolis õppejõud. Eks see oli ka metsikult ammu, kui Mrt veel noor oli 😀

On reede õhtu, vahin telkut, sest ma võin. Olen terve tänase päeva ja mitu varasemat hommikut teinud kirjatöid. Pühapäeval on koolitööde tähtajad, aga mul on kõik juba valmis.

Kmr plaanis ka reede õhtul lihtsalt tšillida, aga hakkas nagu muu seas koolitükke tegema. Ise kommenteeris, et ah, tuli õppimise isu peale…

Ruthil oli täna esimene loengupäev. Ta on oma kursusel üks nooremaid ja ainukene ämmaemand.

Ühest mu refereeritud teadusartiklist jooksis läbi, et varasem peamiselt vaid formaalne haridus on tänaseks asendunud läbi kogu elu kestva õppimisega. Ise ma tunnen, et oleks õige imelik mitte koolis käia, sest kõik ju käivad. Mitmed tuttavad ja sugulased on uuesti õppima läinud, olenemata vanusest.

Siuke uus normaalsus.

Kisub karmiks

September 9th, 2019

Esimene sess on selja taga. Meile rõhutati tungival toonil, et peaksime õpingute ajaks vähendama oma töökoormust. Me Mrt-ga oleme mõlemad, vastupidi, just koormust suurendanud. Mees andis täna gümnaasiumis esimese arvutitunni, neid hakkab ta pidama kaks korda nädalas mitme kuu vältel, ja reedel alustab kolledžis ühe aine lugemist. Mina pidin enda valikainega gümnaasiumis alustama alles märtsis, plaanisin paarikümnele õpilasele oma tunni, aga selgus, et mu ainesse regas ennast 63 inimest… Nuta või naera või lihtsalt minesta. Nüüd olen sunnitud alustama juba teisel trimestril ja lasen õppeaasta lõpuni läbi kahe perioodi kahe grupiga, kaks korda nädalas.

Eelmisel aastal loetud tervisedenduse kursus, mille raames ühe toitumise tunni andsin, jäetakse hoopiski ära, sest sinna olid vaid üksikud tahtjad, ei saadud gruppi täis. Ma olevat kõik õpilased omale saanud 🙂 Kuidas see juhtus, mina ei tea. Käisime ju mõlemad, nii mina kui maakonna tervisedendaja, oma valikainet õpilastele tutvustamas. Igatahes tahavad õpilased minu tundi tulla ja see jubedasti vajutab mulle vastutusekoorma selga. Varsti hakkan igast õudseid unenägusid nägema.

Täna käis mul juba korra peast läbi, et annan lahkumisavalduse… oma mehele. Et panen viimase meie linnakeses töötava arvutiäri kinni. Unistasin, et hakkan hoopis Sassut hoidma ja õppima ja õpetama. Siis Ruthi saaks rahulikult tööle minna ja laps ei peaks käima lasteaias, kus keegi eriti ei paista hoolivat. Aga ma ei saa. Tööd on palju ja inimesed usaldavad meid ja loodavad me peale.

Pean mingi hea plaani välja mõtlema. Ei ole mul veel mingeid õpirutiine välja kujunenud, aga ilmselt ei pääse sellest, et igal hommikul tuleb kaks tundi õppida ja kui töölt tulen, siis ka. Hommikud sobivad mulle paremini. Imelikul kombel ma õppimise pärast üldse ei pabista, aga see valikaine värk võtab küll veits seest õõnsaks. Mõtle, kui õpilased loodavad, et on hästi laheda tunni valinud ja ma siis äkki ei suuda piisavalt lahedat pakkuda? Jommaijoo, ma ütlen! Siis järgmisel aastal kobivad kõik tervisedendusse tagasi. Kord Westmann peal ja Piibeleht all…

2. september

September 2nd, 2019

Eriline päev. Väikesel pojal oli täna esimene loengupäev tehnikaülikoolis, talle meeldib seal. Ruthil oli esimene koolipäev terviseteaduse magistriõppes, tal oli ka tore. Sassul oli esimene päev lasteaias. Ellikas läks esimesse klassi, Mia teise, mõlemad on koolist suures vaimustuses. Minia alustab teist õppeaastat kutsekas. Mina tutvustasin täna gümnaasiumis terve kooli ees oma valikainet, mida seal õpetama hakkan. Mrt tutvustas enda ainet samas koolis, enda tööpaigas, aga hiljem eraldi ainult noorimale lennule. Tõepoolest väga eriline päev.

 Ma ei tea, miks ma alati nii tõsine olen? Elu on mind kõvasti räsinud. Õpilased suutsin küll paar korda itsitama panna, aga ise olen räme kuivik. Tegelikult ma olin närvis, mis on mu puhul täitsa haruldane. Aga mees ütles, et närv ei paistnud välja, et sain väga hästi hakkama ja et ilus olin ka 😀 Mees on mul, mõistagi, erapoolik.

Mul ja Mrt-l on esimene pikk loengupäev ülikoolis reedel.

Viimane augustipäev

September 1st, 2019