Head päevad

August 22nd, 2016

Nädalavahetus möödus merekülas, kus mina kablutasin mööda metsi ja mees istus kaks päeva terrassil, nägupidi arvutis. Ta põhiliselt õppis ja selle käigus programmeeris ringi me suvila kaamerasüsteemi ja radikate kauglülitamise. See tuli tal väga ilus välja, mugav kasutada ka.

Saarele jõudes sõitsime sirgelt tädi Selma juurde, et viia talle üks suur madrats ja telekas. Andsin ära ka oma villased lõngad, suure kotitäie värvilisi kerasid ja kaks komplekti sukavardaid. Mu enda sõrmed ei kannata enam ammu kududa. Lõngade ja varraste üle oli Selmal hirmus hea meel, saab omale midagi tegevust jälle sokke ja kindaid kududes.

Takseerisime majaaset ja imestasime, kui kenasti on kõik ära koristatud nagu poleks põlengut olnudki. Majast on alles üks tagumine plokkidest sein, ei muud. Selma sugulastel-sõpradel on plaan maja uuesti üles ehitada, väike mari on selleks Selma pangaarvele kogunenud, aga sellega saab tõesti ainult algust teha. Roosi rääkis, et enne külmade tulekut tahaks vähemalt vundamendi valmis saada, mille peale me pakkusime neile laenuks oma segumasinat.

Roosi oli hommikul võrgult tulnud ja poetas mulle kaasa mõned jämed lestad, jessas kui head need olid võiga praetult! Oma ranna lest on ikka üle kõige. Kahju kohe, et me ise nii laisad oleme, et võrgul ei viitsi käia.

Kui Roosi ja T suure bussiga segumasinale järele tulid, olin mina juba metsa alla kadunud. Seeni on nii palju, et kui korra maha kükitad, siis ega sealt enam püsti ei saa. Kukeseened, kuuseriisikad, kase- ja kivipuravikud ja kollakad kukeseened on need, mida mina korjasin, kõik kupatamist vajavad iludused jätsin metsa maha. Kühveldasin nii palju kukeseeni kokku, et ühe korvitäie jagasin laste perede vahel ära. Pohli viitsisin korjata ainult pool ämbritäit ja ega neid rohkem ei olekski vaja, sest mul möödunud aastast on ka veel paar kotikest sügavkülmas alles.

DSC_0139 Need jagasin laiali.

DSC_0142 Kõik ei mahtunud pildile ja kuuri katuse all oli õhtul muidugist ka liiga pime pildistamiseks. Kuna Mrt meisterdas meile kena väikese kohvilaua, mis parajalt terrassile tugitoolide vahele sobib, siis suur laud ja pingid rändasid paadikuuri katuse alla. Seal on hea igasugu saadustega mehkeldada. Kui veel sellest lauast rääkida, siis pean mainima, et ülimõnus on, kui linaõli- ja kohvilõhn terrassi peal soojal suveõhtul kokku saavad.

DSC_0146 Kuna tuppa ei raatsinud minna, siis kuumutasin seentest vett välja õues grilli peal.

DSC_0137 Lihtsalt klassika.

Õunu on meil tänavu meeletult ja kuna vihma on kõvasti tulnud, on Valged Klaarid ka hirmus suured. Imelik mõeldagi, et siis, kui saarele koha ostsime, olid sel vanal taluõuel metsistunud õunapuud, mis ainult väikseid visse tootsid. Ise ma eriti õunu süüa ei või, parem oleks, kui iga päev ei puutuks, aga krabasin ikkagi kotitäie kaasa, et keedan võibolla lastele moosi. Mu pankreas tuleb õunte menetlemisega väga hästi toime nüüdsel ajal, aga nii kui hakkan liiga palju süsivesikuid sööma, hakkab kaal kerkima. Vastik on, kui sõrmed hommikuks paiste lähevad ja peeglist vaatab vastu carb-face. Ka üks-kaks õuna päevas on liiga palju ja tagatipuks teevad need mulle kõrvetisi. Nõme on selline olla.

Imelik, et tänavusel vihmasel suvel on meil kaevus väga vähe vett. Tavaliselt läheb kaev sedasi põhja peale ainult siis, kui väga kuiv suvi on. Oleme küll saanud iga kord saunatamise jagu vett kätte, aga sogaselt ta tuleb ja haisune on ka. Justkui väga visalt niriseb värsket vett peale.

DSC_0130 Hirmus kahju on saarelt ära sõita, kui seal selline on.

Olen vastik patsient

August 18th, 2016

Maaleht ei ole ikka veel oma terviselisa üllitanud, sestap ei ole ilmunud ka mu diabeediartikkel. Veits ajab närvi, eriti see, et ükski kolmest asjapulgast, kellele kirjutasin küsimisega, et millal tuleb, ei ole suvatsenud mu kirjale vastata. Korra juba mõtlesin, et minge metsa, teen artikli löövamaks, et sobiks Eesti Ekspressile, aga seda ma siiski ette ei võta, sest mul kinnisidee on, et see Maalehes ilmuma peab. Maaleht on meil kõige suurema tiraažiga ajaleht, sellepärast. See on leht, mis jõuab ka haige maainimeseni ja see on oluline. Pealegi on mul kinnitus peatoimetajalt, et artikkel ilmub. Püüan olla kannatlik.

FB-s vaidlesin ükspäev tüdrukutega, kes ennast diabeedispetsialistideks tituleerivad ja diabeetikutele suhkrust ja nisujahust nõretavaid retsepte soovitavad. Neil on samanimeline koduleht ka, guugeldage, ma linkida ei taha, sest nad pole mu eraellu teretulnud. Nad on õppinud diabeediõdedeks, üks on Tartus terviseedenduse magistri teinud, teine õpib välismaal. Kusjuures see, kes kaugel õpib, on ise 1. tüübi diabeetik, kes sööb lchf-i järgi, et oma suhkrud kontrolli all hoida, samas laseb sellel teisel diabeediõel igasugu suhkrujama soovitada diabeetikutele. Kuna too Eestis tegutsev diabeediõde saab ravimifirmadelt nutsu, siis ilmselgelt tegutseb ta selle nimel, et ta leivaisadel kliendid otsa ei saaks.

Mu meelest vajab Eesti ühte kohtukeissi olukorra muutmiseks. Kõik arstid, diabeediõed ja toitumisnõustajad, kes ütlevad diabeetikule, et suhkrut, saia, peeti, torti jne on ok süüa, on kas lollid või tegutsevad kuritahtlikult omakasu eesmärgil. Ma ei tea, mis suudaks muuta seda olukorda, et üle Eesti tuntud endokrinoloog ei naeraks välja diabeetikut, kes talle räägib, et peedisalat veresuhkru mitmeks päevaks sassi lõi. Mitmeks päevaks sellepärast, et suhkrulaks lööb segi süstimise rutiini ja siis ei tea enam, mitu ühikut insuliini oleks paras. See on elust võetud fakt, kahjuks. Kusjuures see endokrinoloog andis patsiendile hinnangu praktikandi kuuldes, ise ilmselgelt nautides oma “tarkust”.

Olen tänaseks juba üle kahe aasta söönud väga väheseks kärbitud süsivesikutega menüüd ja mu enesetunne on jätkuvalt super. Mu insuliinitundlikkus on nii palju paranenud, et võin endale mõni päev isegi üks-kaks hapumat koduaia õuna lubada ilma, et mu veresuhkur sellest lakke hüppaks. Hiljuti sünnipäeval olles sõin magedaid aprikoose, need mu veresuhkrut üldse ei kõigutanud. Marja- ja õunaajal on mu paastuvered küll veits üle normi, aga 5,7-5,9 mmol/l kandis need peale ärkamist püsivad ja pole hullu. Ainus asi, mis mulle selliste suhkrute juures ei meeldi, on see, et kaal ei lange. Arusaadav, et ei lange, kui pidevalt endale insuliinitulva tekitan. Mul miski 5-6 kilo oleks ikkagi vaja veel maha saada (ja siis ma jään ikka veel KMI järgi väiksesse ülekaalu, igaks juhuks ütlen, et te ei arvaks, et mingeid missimõõte taga ajan).

Visiteerisin möödunud nädalal oma perearsti, häbematult peale vastuvõtuaega, sest mul polnud võimalik üle nädala oodata. Augusti algul täitsin töötukassa lehel avalduse töövõime hindamiseks ja see protsess mul pidurdus, kuna e-tervises puudusid andmed mu sõrmede olukorra kohta. Töötukassast helistati, et aga teil ei ole ju diagnoosi. Oli küll arve haigekassale, kus kirjas, et polüartroosi asjus käisin, aga konkreetset diagnoosi mitte. Olin aasta tagasi just sellepärast perearstil käinud, et oma kõveratele sõrmedele otsus saada, aga digilukku seda kirjutatud polnud. Ses mõttes polnud vahet, et nagunii peab diagnoos seal olema värskendatud viimase kuue kuu sees, aga avaldust täites ma seda ei teadnud. Töötukassast anti ette puuduste likvideerimise kuupäev ja sellepärast ma ei saanudki üle nädala arstiaega oodata.

Seekord sain kirja põhjaliku diagnoosi, röntgenipildid juures ja puha (kahju, et ise neile piltidele ligi ei pääse, muidu näitaks oma konkse). Suure tõenäosusega saan fikseeritud ka osalise töövõime, sest mu sõrmede olukord on üsna hull. Ma isegi ei tea, miks seda protsessi varem ette ei võtnud, vist ei ole tahtnud riiki koormata või midagi. Tegin seda nüüd, sest juhul kui peaksin töötuks jääma ja ennast töötukassas arvele võtan, on oluline, et oleks vormistatud, et miskit tööd, mis sõrmede koormamist nõuab, ei ole mul võimalik teha. On väga palju töid, mida ma teha ei saa või saan ainult valuvaigisteid võttes, raske on haarata väikeseid detaile ja valus on isegi niidile sõlme taha kruttida. Samas – rahuolekus mu sõrmed ja randmed enam ei valuta ja seda ma seostan otseselt suhkrust loobumisega, niisamuti nagu ei valuta enam mu hüppeliigesed ja hommikused stardivalud on unustatud. Kui seda oma perearstile rääkisin, nägin teda muigamas, ta ilmselgelt ei usu selliseid asju. Neid mu väiteid, mille peale perearst muigas, oli tegelikult rohkem kui üks. Jumal temaga. Minusuguseid polkovniku leski peab ta kuulama mitu korda päevas ja kuna tal pole aega teadusuuringutes sobrada, on arusaadav, et arst ei tule selle peale, et mõnel patsiendil võib isegi õigus olla.

Arstid on tegelt väga hädas patsientidele toitumissoovituste andmisega, sest nad pole seda teemat õppinud. Peaksin ennast nende juurde tööle sokutama, eks ole. Kuna perearst on mu vana tuttav, olin isegi nii jultunud, et ütlesin, et nad peaksid oma uste tagant patsientidele mõeldud infobülletäänid ära koristama, sest neis on mitte ainult vananenud info, vaid ka otseselt kahjustav, kui nende järgi sööma hakata. Nii kaua, kuni kuulutame, et kõige suurem osa päevasest toidust peab olema teravili ja kartul, jäämegi ainult haigemaks. Inimesed vohmivad süsivesikuid süüa ega saa aru, miks muudkui paksemaks ja haigemaks jäävad. Need on need vana toitumispüramiidi põhitõed, mis isegi Eestis on ametlikult ümber lükatud. Kusjuures ikka veel soovitavad südametervise brožüürikesed süüa light-tooteid ja vältida kolesterooli toidus jne. Ma ei tea, kas meie perearstid on üldse kursis sellega, et südameveresoonkonnahaigustesse jäävad nii madala kui kõrge kolesteroolitasemega inimesed ühtmoodi? Neid uurimusi on ka tulnud ridamisi, aga kuna meie arste koolitavad enamasti ravimifirmad, siis ega nemad neist asjust ju ei räägi.

Arst soovitas mul sügisel kindlasti D-vitamiini võtma hakata ja seda ma teen nagunii. Ka soovitas ta mul võtta lisaks kaltsiumi, aga selle soovituse peale ma hakkasin protesteerima. Mu kaltsiumitase oli igati ok isegi talvel kui D-vitamiin oli liiga madal, mitmekülgselt toitudes ei saagi sellest puudust tulla, aga toidulisandina kaltsiumi juurde võttes riskiksin veresoonte lupjumisega. Olen toitumisteemalisi üllitisi hirmus palju lugenud ja mitte kuskilt delfist, eks ole, vaid PubMedist ja muudest siukestest andmebaasidest, rääkimata värskelt ülikoolis õpitust. Ma tõesti tean neist asjust. Mul on isa poolsest liinist päritud eriti suur ateroskleroosi oht ja liigse kaltsiumi endasse sisestamisega ma seda süvendama ei hakka.

Olen õudselt vastik patsient.

EDIT: Alates 19. augustist on mu diabeetiku-blogi lisatud neti.ee kataloogi meditsiini alajaotusse. Olingi juba mures, et mu sõnum liiga väheste inimesteni jõuab.

Külaskäik ja lebo

August 14th, 2016

Kirjutada ei viitsi, aga pilte näitan. Olime laupäeval Vergis õetütre ja ta lapsukese sünnipäeval, nende äsjasoetatud suveelamises. Vanad majad on hirmus hurmavad. Ja plangud nende ümber:

DSC_0085

DSC_0087 Midagi nii võluvat ei ole ammu näinud. Kas oleks võimalik see kaunidus kuidagi konserveerida? Klaaskast ümber ehitada või midagi…

Lapsukesele viisime kingituseks käru, Mrt tehtud muidugi:

DSC_0078-002

DSC_0080-001 Käru rattad on pöögist ja küljelauad on me kodumaja vanadest seintest.

Ja õetütar sai kingiks tammepuust lõikelaua:

DSC_0084-001 Üritasime kokku rehkendada, mitmes lõikelaud see oli mehel teha, vist on üheksas.

Õhtu lõppes Vergi sadamas Väikeste Lõõtspillide Ühingu saatel jalga keerutades.

DSC_0099 Meie musuke Ellikas pookis ennast me külge ja kolmekesi tantsisimegi. Ta on päris raske, peaks ütlema, kui pika seti tantsima peab. Aga armas oli 🙂

Teine lapselaps keerutas õhtu läbi jalga mu õetütre poisiga, nad on peaaegu ühevanused:

DSC_0104 Pildid on udused, sest oli pime, aga ega ma luba küsimata teiste lapsi selge näoga siin ei eksponeerikski.

Peale südaööd sõitsime koju. Väsimus oli nii suur, et vaatamata hilisõhtul joodud kohvile magasin nagu kott ühe jutiga kella kümneni hommikul. Minu puhul väga haruldane nii kaua voodis püsida. Jooksma jõudsin alles ennelõunal, “hommikusöök” oli kell 15:00, enne olin ainult kohvi joonud.

Kuna terve päev sadas vihma, kulus aeg toas toimetades. Põhiliselt kokkasin, ülejäänud aja tegin erinevaid keeleteste. Inglise keele tasemetestides sain igal pool tulemuseks advanced, kuigi vigu ikka tegin ja maksimumpunkte muidugi üheski testis ei saanud. Kõige põhjalikumas ja pikemas testis sain tulemuseks 84%. Üks lühem grammatikatest andis tasemeks lausa C2, aga see on ilmselge liialdus. Ma pean oma teadmistelt roostet maha nühkima, sest sellega algab kooliaasta.

Söögiks leiutasin täna vorstikastme, mida algul sõime zuudlitega ja õhtul võis praetud köögiviljadega. Juusturattaid küpsetasin ja ühe põhjata purukoogi metsmaasikate ja mustikatega. Kooki sõime vahukoorega, jube hea oli, pole seda ammu teinud. Sain ühele külamehele ka kooki pakkuda kui nad Mrt-ga sukeldumast tulid.

Nüüd lähen sauna.

Pisaraid ka natuke vahele

August 8th, 2016

Nädalavahetus tõi nii rõõmu- kui kurbusepisaraid. Laupäeval olime maratoni korraldamas, oli jälle väga vahva päev, mille lõppedes hoidsin vägisi pisaraid tagasi, kui viimasena rajalt tulijale medali kaela riputasin ja teda kallistasin. M on üks selle maratoni peakorraldajaid, endine kõva spordimees ja kehalise kasvatuse õpetaja, kes viimased paar aastat on võidelnud vähiga. Eelmisel aastal oli ta veel nii nõrk, et isegi ühe umbes 4-kilomeetrise ringi poolenisti kõndides läbimine valmistas talle raskusi. Seekord jooksis mees täismaratoni ja seda isegi mitte kõige kehvema ajaga. Tema jooksuklubi kaaslane E tiksus terve aeg kõrval ja vedas ta lõpuni. Vedamine polnud muidugi mingi kättpidi tirimine, vaid psühholoogiline tugi. Imetlen!

Sel imeilusal laupäeval me veel ei teadnud, et merekülas on öösel üks maja maha põlenud. Kui õde pühapäeval helistas, et küsida, kas tean, kelle maja see oli, lasin hooga kõik külajoodikute onnid silme eest läbi, ise samal ajal arvutist artiklit otsides, kus pildid sees. Mrt leidis fotod minust kiiremini üles ja siis saabus šokk. Tuleroaks langes tädi Selma maja. Selma-tädi on mereküla raudvara, selle küla mälu, võiks isegi ütelda, armas 91-aastane memm, kes siiani kenasti omaette hakkama saanud. Ta on matnud kaks poega ja nüüd siis selline asi. Ta vanatüdrukust tütar elab pealinnas ja ilmselt polnud tol ööl saarel. Järele jäi talle see, mis seljas oli ehk siis tõenäoliselt ainult öösärk. Koer Palli ka. Õnneks on sel majapidamisel hulk kõrvalhooneid ja saunas kannatab suveajal ka elada.

Tuleb taevast tänada, et see tulekahju ühtki elu ei nõudnud. Küllap oli majas töötav suitsuandur, sest mismoodi muidu öösel kella kolme ja nelja vahel põlemist märgata. Miks maja süttis, ei tea, see võis olla mis iganes põhjus.

Üks Selma-tädi noor sugulane oli FB-sse abipalve pannud, mille peale saatsin ka oma toetuse teele. Kirjutasin sellele inimesele hiljem privaatse sõnumi, et küsida, kuidas Selma tervis on ja kus ta on üldse. Vastuseks sain, et tervis on stabiilne (mida iganes see tähendab) ja et ta saab suvel magada saunamajas ja päeval olla õues, vähemalt ei pea praegu kodust ära minema. Kuna abipalve kirjutanud naine oli ise kohapeal majariismed koristamas, saatsin temaga hommikul ka Selmale tervisi. Ega ma ei tea, kuidas Selma-tädi mälu on, juba paar aastat tagasi olid tal mälulüngad ja väiksed kontaktihäired. Sel suvel me pole teda ka kordagi nägema juhtunud. Vanainimestel on ju see asi, et lühimälu kipub jupsima, aga noorusaja asjad on selged nagu jookseks filmilindil. Igatahes minu vanavanaemast on ta rääkinud armsaid lugusid, neid ta mäletab.

Kel võimalust ja soovi aidata, siis Selma arvenumbri leiab Saarte Hääle artikli lõpust kommentaaridest. Juba on sinna ilmunud ka kellegi kadeda pahatahtlik märkus elamisväärse saunamaja kohta. Selle peab olema kirjutanud keegi, kes seal saunamajas käinud on, et nii hästi teab. Uskumatu, millised inimesed elavad me kõrval! Ma alati mõtlen selliseid õudukaid lugedes, et need ongi need inimesed, kes esimesel võimalusel lähima naabri või sugulase Siberisse saadavad. Mis tähtsust sellel on, et inimesele jäi mingi hädapärane peavari, kui tal pole enam isegi ühtegi kleiti, mida selga panna, mitte ühtegi kinga ega saabast ega mantlit, ei ühtki majapidamise asja ega midagi. Olen täiesti kindel, et Selmal on ka omal säästud, kokkuhoidlikel maainimestel ju ikka on, aga kujutage nüüd ette, et teil pole mitte midagi peale öösärgi ja peate hakkama kõike eluks vajalikku soetama. Väga karm. On iseenesestmõistetav, et aitame.

EDIT: Saarte Hääl on selle inetu kommentaari artikli lõpust maha võtnud, kus abipalujaid uhkuses ja ülbuses süüdistati. Aitäh!

Veel üks EDIT: Loodus tühja kohta ei salli, õhtuks on kole kommentaar asendunud uuega, võimalik, et sama lollaka kirjutatud. Johhaidii, mis inimestel viga on?!

Hilisemas lehes on ka natuke selgitavat juttu.

Üks lugu veel Saarte Hääles.

Sebime

August 4th, 2016

DSC_0003 Alustuseks eksponeerin meie isetekkelist tomatit. Ta hakkas mingist toidujäätmest kompostikasti veerel kasvama, varsti tulevad õied ja siis tulevad rohelised tomatid ja siis öökülmad ja… Aga kena on vaadata ja ma saan ta eest hoolitsedes sõrmedele selle mõnusa tomatitaimelõhna, mida kasvuhoonetes sebides tavaliselt saadakse. Ega mul eriti muud ei olegi vaja, tomatite söömine pole nagunii mu veresuhkrule hea.

Põhiliselt tahtsin dokumenteerida asjaolu, et meie läbi aegade kõige tõsisemalt võetav konkurent, kes viimastel aastatel polnud enam tõsiselt võetav, pani pillid kotti ja müüs oma kontoritarvete poe ühele suurele ketile. Paides nad müüsid äri maha juba varem, nüüd siis lõpetavad ka meie linnas. Möödunud aastal nad tegid meile ettepaneku ühineda, sest nende remondiosa ei tasunud enam ära, aga me nende juurde minna ei tahtnud. Kuna siia koliv kontoritarvete kett arvutiteenust ei paku, siis teoreetiliselt peaksid nende vähesed kunded meile üle tulema, kes veel pole tulnud. Endise arvuti- ja kontoritarvete äri asemel hakkab seal majas olema pood nimega Knopka.

Arvutite remondiäri on kahanev bisniss, väga kiiresti kahanev, ega ei või teada kui kaua meil endalgi tasub seda asja siin veel pidada. Eks ta üks peost suhu elamine on olnud juba mitu aastat, isegi puhkusele ei või minna valge inimese kombel ilma, et sellest masendav miinus tekiks. Tasapisi tiksume siin veel kuni vähegi sisse toob, aga teatavasti oleme mõlemad Mrt-ga asunud teadmisi täiendama, et ühel päeval hakata tegema midagi muud.

Ilmad pole enam teab mis puhkusejumelised, aga kliente käib nii vähe, et mul pole siin äris midagi teha olnud peale mõningase raamatupidamise ja müügi. Mrt-l on siiski kogu aeg sebimist, teenib mulle palka välja, höhö. Ise olen kaks viimast tööpäeva kulutanud maratoni ettevalmistusteks, see toimub laupäeval ja me juba mõni aasta aitame neil korraldada. Igast rinnanumbrid ja haaknõelad ja kleepsud ja sellised asjad. Maratoni huvides kulub ka homne õhtu ja terve eelolev lauba. Mrt seal natuke jookseb ka, aga mina istun nö lauas. Või siis jooksen mitme laua vahet nagu tavaliselt, eelmisel aastal olid mu jalakesed igatahes õhtuks täiesti tapetud. Aga mulle meeldib. Palju toredaid inimesi ja mõnusat suhtlemist.

Polnud aega tuppa tulla

July 31st, 2016

Olen lõppeva nädala veetnud põhiliselt metsas. Üksinda saarel olles on metsades kondamine mu lemmiktegevus, enamasti kaob mul seal vähemalt kuus tundi sedasi ära nagu poleks olnudki. Aga et on olnud, sellest saab aru, kui vaadata külmkappi – suures sügavkülmikus on vaba ruumi järel ehk ainult poolteist sahtlit. Põhiliselt on seal vaarikad, mustikad, maasikad ja kukeseened.

DSC_0097 Teravam silm näeb siin pildil palju mustikaid. Suured kui ploomid.

DSC_0091 Eriti terav silm peaks siin keset pilti nägema sokku. Oma tumedas salapärases seenemetsas kuulen teda alati, aga nägin esimest korda. Pildistasin huupi, sest ta muidugi ei võtnud mingeid poseerimisasendeid sisse, vaid kimas minema, ise samal ajal hullu mörinaga oma kitsekarja hoiatades.

DSC_0083 Meri oli mõnusalt soe, aga sisse minna ei saanud rohkem kui jalgupidi, sest vesi on paksult vetikat ja mererohtu täis. Siukses pruunis supis ujudes oleks välja tulles mustem kui enne.

DSC_0088

DSC_0096 Suvepilt minimaalse ämblikuga. Üldiselt on tänavused saareämblikud suured kui tarantlid, ei tea, kas neile ka vaheldumisi vihm ja päike on mõju avaldanud? Oi, ma olen seal vaarikametsas omaette röögatanud nii, et vähe pole 😀

Eilne päev möödus koduaias. Muru kasvab sel aastal nagu põrguline, olen isegi pidanud paar korda peale niitmist riisuma, sest koledad vaalud jäävad üles. Roosid tegin puhtaks ja marju korjasin külmutamiseks. See kõik käis mul vaheldumisi kohvitamise ja päevitamisega. Et mõnus oleks.

Kõige tähtsam oli muidugi hommikune visiit maale, et saaks oma musukesele Ellikale nuku üle anda, see suurepärane inimene sai neljaseks. Sünnipäeva peame hiljem, sest lapse ema oli terve nädalavahetuse tööl. Mu suur poeg puhkas lastega maal, ta ehitab sinna neile parajasti mängumaja.

Olin oma talupoolikut takseerides täitsa rabatud, sest nüüd, kus see umbes 30 aastat ehitatud asi on viimaks valmis saanud, näeb maja välja nagu üks luksuslik häärber. Väljast on nagu tavaline nõukaaegne ehitis, aga seest helevalge ja moodne, kõik näeb hirmus kallis välja, lihtsalt kuku imestusest pikali. Päss oli dušši all, ma kasutasin juhust ja pildistasin kõik üles, et kodus mehele esitleda. Oi jeerum küll! Kõige rohkem šokeeris mind kabinet, aga mitte oma peene eestiaegse vassongiga pankurimööbliga, vaid sellega, et sein oli täis perepilte ja kohe esimene, mis mulle sealt näkku hüppas olin ma ise oma pulmapäeval ateljees poseerimas. Johhaidii!!! Lihtsalt vaata ja imesta. Vaatsin kohe hoolega, et kus siis ülejäänud kolm või neli naist on, aga nende fotosid seal millegipärast polnud. Mul endal on need vanad pulmapildid kuhugi kirstu põhja peidetud, et silma ei hakkaks, muidu hakkan veel viimati halbu unesid nägema.

Ma olen tegelt näinud, et mõnel naisel on FB-s eksponeeritud mitme abiellumise pildid ja alati imestanud, et kas siis uut meest näiteks ei häiri, et endine abielu sedamoodi välja on pandud. Võibolla nad teevad laste pärast nii?

Aga see mees seal armastab detaile. Ma võõra elamise ülesvõtteid ei hakka siin eksponeerima, aga väike stiilinäide ehk siiski:

DSC_0118 Külm vesi

DSC_0119 Kuum vesi.

Mind jäi see maja painama. Vaatepilt, mis seal avaldus, võttis kuidagi väga kõnekalt kokku ühe raskema perioodi mu elust. Täna kodus koristades mõtlesin, et ei, seal kohvi- ja vorstivõileivalõhnalises majas pole mitte kunagi vaja elutoa vaibanarmastest plastiliini välja lõigata. Seal oli kõik täiesti steriilne, lumivalge vaip kiiskas näkku nagu tunnistus lastevabale muretule elule.

Aga kodus käis samal ajal päriselu.

Mees sai õhtuks kalmistupingid sedavõrd “küpseks”, et võisime asuda neid laiali kandma.

DSC_0135 Kõigepealt signatuur peale

DSC_0137

DSC_0133 Siis pakendisse

autopilt Ja “minekit”

DSC_0140 Kõigepealt panime ühe pingi kodulinna kalmistule. On ilusam küll, kuigi tootjafirma soovitatud värviga ei jäänud me Mrt-ga kumbki rahule. Liiga hele meie meelest, nagu piimašokolaad.

DSC_0149 Ja teine pink maandus Haapsalus. Siin pole kunagi varem pinki olnud ja eks ole näha, kui kaua kestab. Pidime üksjagu umbrohtu kraapima enne kui saime pingi paika panna, sest platsiümbruse plaadid olid kõik ajalookihi alla mattunud. Kaks platsil kaootiliselt suvalistes kohtades paiknenud plaati tõstsime pingi ette.

DSC_0147 Üks lähem vaade ka. Mu meelest jäi väga ilus.

Täna on meil kenad vihmahood, õue pole üldse asja. Olen mitu tundi tube kraaminud (ja vaibast plastiliini välja lõiganud!), pesu pesnud ja juustusaiu küpsetanud. Plaanisin aknaid pesta, aga hullu tuulise ja vihmapadukaga ilmaga ei mängi vist välja.

Seda ka veel, et kui imestate, miks minu pisikese sitikaga surnuaiapinke transportisime, siis põhjus on selles, et Mrt auto on väikse pojaga Saaremaal. Kmr läks sõpradega suvilasse mõnulema. Ise on ta 17, sellepärast tohib oma lubadega roolis olla ainult meie kõrval, aga sõber on täiskasvanu ja tema on sohvriks. Turvalisuse pärast sai neile see auto antud. Helistasime mehikestele eile poolelt teelt Haapsallu ja teatasime, et oleme driftimas, mina lapse Fordi-panniga ja Mrt poisi sõbra Sciroccoga, mis meile aia taha jäeti. Tüübid jäid peaaegu uskuma 😀

EDIT: Mart sai maal tüdrukute mängumaja valmis. Pisike ja armas. Ellikas on pildil oma uue nukuga, kelle müts ja sokid ei olegi veel kadunud 😛

20160731_171756

 

Pühapäev ka puhatud

July 24th, 2016

Teen mõnikord asju, mida enamus inimesi ilmselt ei teeks, sest noh, äkki keegi vaatab ja ei tea mida siis mõtleb. Läksin hommikul rattaga väiksele trenniringile ja mõtlesin kõigepealt põigata surnuaiast läbi, et vaatan, mis olukorras plats on. Platsil polnud viga, natuke umbrohtu oli ja lilled olid õudselt ilusad, aga pink oli laiali kukkumas, no täiega lagunenud.

Mõtlesin, et rattal on ju pakiraam, et proovin, kas pink sinna raua vahele läheb. Et kui läheb, siis võin pingi vabalt kohe kaasa võtta. Mahtus ja võtsingi. Natuke sõidu ajal oma kabariitidega olin hädas, sest haigla juures tahtsin ühe posti maha tõmmata. Õnneks on pink nii pehkinud, et annab igatepidi järele ja post jäi püsti, höhö. Inimestele ma ohtlik ei olnud, sest kellaaeg oli nii varajane, et siuksel ajal pühapäeva hommikul eriti kedagi kõnniteedel ei liigu.

DSC_0065 Ära tõin! Ja see pole isegi üldse naljakas, sest kunagi ammu kui mul polnud veel autot, vedasin rattaga kõikmõeldavat, oma lapsi muidugi ja neile lisaks rippus mul ratta küljes pidevalt pool majapidamist. Kellel autot pole, see peab olema leidlik. Minul on, aga ega vanad head oskused nii naljalt ei kao.

Mrt hakkas juba uut pinki tegema. Homme ostab materjali juurde ja teeb kohe korraga kaks ühesugust pinki, teise viime Haapsallu. Siis on meil hea seal loengute vaheajal kohvitamas käia, höhö. Ei, tegelt, ma põhiliselt mõtlen selle peale, et seal haudadel käivad vanainimesed ja neil pole kusagil istuda. Natuke küll pabistan, et äkki sealt varastatakse ära, sest see kalmistu taganurk on veits kahtlane koht ja seal linnas liigub ka igasugust kontingenti. Mees paneb pinkidele oma märgid peale, et päris anonüümsed poleks.

Sinna mu rattasõit ka lõppes, sest kui koju jõudsin, hakkas silm kohe üle tegemata tööde libisema ja täielikult puhkepäevaks planeeritud pühapäevast sai aktiivse puhkuse päev.

Esmalt raiusin värava tagant pärnakännu küljest võsa maha, see ikka tekib sinna iga natukese aja tagant. Kändu ennast ei suutnud mees maa seest kätte saada, karmilt suur on. Kiiniga rappisin, see on päris sõrmi säästev.

Seitsmest elupuust üks oli mul varem ilusaks pügatud, täna lõikasin ülejäänud kuus siledaks. Mööda minnes lõikasin elutoa akna alt pojengi maha, mis juba koledaks oli läinud ja nagu muuseas rohisin ka lillepeenra.

DSC_0067 Liiliad on sel aastal sõgedalt suured, nagu enamus rohelust, kaasaarvatud muru. Päikest ja vihma, päikest ja vihma, eks ole.

DSC_0071 See punane roos maja seina ääres on üks igavene vana, mille kohta Mari ütles juba ammu, et kaeva välja ja pane uus asemele. Ma ei raatsind. Paar õit ta tavaliselt välja pigistas siiski igal suvel, aga oli sihuke madal nagu tavaline peenraroos. Nüüd, kus aia taga enam pärnapuid pole ja lõunapäike pikalt peenrasse pääseb, hakkas see roos äkki pikkust viskama ja iga varre otsa tuleb ka õiekobar. Täitsa uskumatu, aga mulle tundub, et see peakski olema üks roniroos üldse, tänavu on ta varred tublisti üle meetri kõrged. Ta lõhnab ka.

DSC_0073 Terrassil on mul tänavu sellised amplid. Ostsin taimemüügi lõpuperioodil mingid viimased rääbakad ja vaat kui ilusaks nad said.

Mis ma siis veel tegin? Mõtlesin päevitada, aga selleni ei jõudnudki. Trepi pealt kastist tõmbasin võõrasemad välja. Seekord juhtus selline sort, mis oli õudselt ilus, aga sügiseni vastu ei pea. Ma muidu mitte kunagi ei tõmba võõrasemasid keset suve välja, kenasti veavad oktoobrini, aga seekord nad lihtsalt surid.

Ilusaid vaarikaid korjasin otse säilituskottidesse, et saaks terved marjad sügavkülma panna. Läbi ühe ja teise molli lähevad marjad lödiks, sellepärast korjasin ainult kõige ilusamaid otse pakendisse.

Õhtupoole hakkasin oksi põletama. Ilm oli tuuletu või õige natuke lõunatuulega, põhjapoolseid naabreid polnud kodus, sellepärast julgesin sedasi kenal puhkepäeval tossutama hakata. Lõkkeauku oli tekkinud natuke lammutuspuitu ja lõkke kõrval olid suured pirnioksad, mis mehel puude katusealust ehitades ette jäid. Hakkisin kõik selle suure hunniku juppideks, pikad tüved vedasin kuuri ette, kus nagunii üks hunnik ootab saagimist. Pirnioksad puhastasin enne lõkkesse viskamist lehtedest, sest lehed läksid koos tossuga lendu ja suundusid häbematult naabriaeda. Mulle selline laamendamine ei meeldi, sellepärast kogusin kõik lehed ühte suurde papikasti ja panin mängumajja hoiule. Mis neist edasi saab, ei teagi, võibolla vihmase ilmaga, kui ühtki hingelist õues ei ole ja mingi võrgu all saab ikkagi põletada.

Oksahunnik oli juba nii vana, et muru seal all oli koletumalt pikaks kasvanud, aga seda ei saanud ma kohe maha niita, sest ühel teisel naabril olid külalised. Kui naabritel on aias külalised, siis miskit hullu muru niitmise lärmi ma kunagi ei tee, mu meelest see pole sobilik. Õhtul, kui enam kedagi õues polnud, tõmbasin siiski platsi puhtaks, see võttis ainult paar minutit.

Ja kõige õhtul käisime Ruthi juures oma väikse poja järel, kes seal krossitamas käib. Mehike oli täna täitsa mitu korda kukkunud ja see ajab mind närvi, aga ei või tal ju kõike lõbu ka ära keelata. Eriti kui keegi on teismeline, siis ei tohi ju tekitada pideva keelamisega depressiooni ja muudkui meelde tuletada, et oled tuksis ja seda ja toda sellepärast ei või. Krossitamine on muidugi suht viimane asi, mida see mees oma eripära arvestades teha võib, aga nii lihtsalt on, et las siis teeb. Kui kõik ära keelata, ei jää talle üldse mingit elu järele.

Mees veetis täna peaaegu terve päeva puutöö kallal. Lisaks pingile ja muudele vidinatele valmis tal üks jalanõude kuivatamise puu.

DSC_0077 Pesime just eile terve masinatäie tosse ja tenniseid korraga ja nende kuivatamiseks polnud majas õieti mingit kohta. Nüüd on sihuke äge puu ja kui saabub talv, võime selle tuunida näiteks jõulupuuks 😀

Uuematest uudistest nii palju, et avastasin täna, et me uus ületeenaaber ei olegi eestlane. Naine on, aga mees rääkis lapsega mingis sellises keeles, mida ma ei suutnud määratleda. Algul tundus, et on saksa või taani keel, aga need ma ometi tunnen kohe ära kui lähedalt kuulen. Hiljem kuulsingi lähemalt (tegin aia ääres tööd, eks ole) ja polnud ei üks ega teine. Äkki on hollandi või flaami keel? Ma neid keeli ei tunne. Hollandis levinud eesnimi on sellel mehel küll muidu. Ta räägib eesti keelt ka.

Homme lähen tööle. Kümme päeva puhkust on läinud hetkega, aga oi kui väga meil oli seda juppi vaja!

EDIT: Järgmiseks päevaks oli esimene pink valmis.

13782083_1374385835911582_5676411578739931851_n

Kaks suvepäeva

July 23rd, 2016

Eile sõitsin rattaga oma lemmikringi Keava-Lau-Ingliste-Hõreda ja olin sügavas hämmelduses avastades, et hiljaaegu on Keava mägede ja Lau küla tee asfalteeritud. Eelmisel suvel oli seal väga nöök sõita, kogu aeg oli hirm, et ratas libised mõne suurema kruusakivi peal alt. Nüüd on super.

DSC_0025

DSC_0027 See ring, mida sõidan, on 27 kilomeetrit pikk ja kui siin sisemaal üldse midagi mägiseks nimetada võib, siis see on mägine, tee on vahepeal kohakuti puulatvadega ja hullud sügavikud on kord ühel, kord teisel pool teed.

DSC_0028 Nüüd on tee mõnusalt lai ja sile, lihtsalt lust!

DSC_0031 Vahvaid postkastiehitusi nägin. See pilt on tehtud Raba talu teeotsas, mu vanaisa ja tädi Netty sünnikodu on see. Postiehitise katusenurga tagant paistab me isa ehitatud saun.

DSC_0033 Teise ilusa postkasti leidsin veel. Siia käib ka selle talu post, mis pooleldi minu oma on. Kena on vahel oma varandusi üle vaatamas käia, höhö.

Peale rattasõitu niitsin muru ja sehkendasin aias. Terve päev ainult liigutasin.

Ja ärge nüüd minestage, armsad sugulased ja kunstisõbrad! Alati ei pea uute ruumide saamiseks ehitama, vahel piisab lammutamisest.

13838326_1371845199498979_1757898275_o Samal ajal kui mina rattaga ringi uhasin, lammutas mees me põhikinnisvara kallal. See siin pildil oli vanasti leiliruum. Enam ei ole. Pilt on tehtud poole lammutuse pealt, keris ja veepaak on juba lahti võetud, soemüür alles.

DSC_0040 Lavapoolne nurk. Ei ole lava.

DSC_0053 Kuna korsten jäi alles, on alles ka mu lemmik kunstiteos – lüpsinaine. Mrt paneb sellele mingi klaasi peale, et saaks kuidagigi konserveeritud. Masajas Volli ja muud tüübid sealt seinalt täidavad Mrt venna talumaadel mingeid auke. Olekas nagunii enam ei mäleta, et ta üldse midagi sellist kunagi joonistanud on.

13839780_1372025819480917_656091154_o Veel üks vaade. Kuna lammutustööd toimuvad sellepärast, et mees mahuks kõrvalhoones lahedamalt puidutööd tegema, siis mõistagi kolisid leiliruumi nurka kohe sisse igasugu materjalid. Vaade välisuksele, mis loodetavasti ei kuku enne eest kui mees uue ukse teeb. Siin oli kolm ruumi – esik, leiliruum ja tuba. Nüüd on kõik üks.

DSC_0038 Mõned fragmendid jätsime alles.

DSC_0039 Te ikka oskate kunsti hinnata, onju? Me ka 😀

DSC_0036 Üks selline ja teine veel suurem kärutäis kive läks saunast minema.

See oli mehe kahe päeva töö. Lastemööblit jõudis ka veel nikerdada.

Ja täna:

13820311_1240563495956660_2092355536_n Ma läksin hommikul kell kaheksa metsa sportima ja…

13820673_1240656885947321_2065488735_n Vahepeal käisin kodus pange järel.

DSC_0055 Sõitsin ringi paremaid seenemetsi otsides ja maandusin Keava linnuse otsas vaarikal. Polnud seal aastaid käinud, kõik paistis nagu lapsepõlves, ainult prügi ja vaarikaid oli rohkem.

DSC_0056 Koju jõudsin oma korilusretkelt alles kell viis õhtul, vahepeal käisin küll ka ämbrit tühjendamas ja söömas.

13819761_1240761712603505_586063479_n

13819410_1240792632600413_488087705_n Vaarikamögin läheb külmutamisele.

DSC_0061 Õhtusöögiks tegin zuudleid seenekastmega. Ja võis praetud kuuseriisikatega.

DSC_0049 Pildistasin üles uhke kimbu, mille õde mulle sünnipäevaks tõi ükspäev enne. Jube ilusad mu meelest.

Juuli on mu lemmikaeg. Ükskõik, kas paistab päike või sajab vihma, peaasi, et on soe ja et on suvi.

Mul on mööda metsi ronimisest “lihad” täiesti valusad.

 

Teine remondipäev

July 21st, 2016

Eile lõpetasin poolikud terrassid, kraapisin puhtaks sauna leiliruumi akna ja värvisin üle, võõpasin pruuniks kärbsevõrgu raami ja plätserdasin viimase värvitilga kaevu peale. Lõunaks oli värv otsas ja võisin päevitama asuda. Õhtupoole käisin mustikal, kus avastasin enda üllatuseks, et üldse ei viitsi korjata. Võibolla olin lihtsalt väsinud.

13820699_1238680499478293_1472242396_n

13823279_1238680372811639_148058127_n

DSC_0011 Seda akent puhastasin pisarsilmil, sõna otseses mõttes. Kogu aeg lõin oma vaenekesi sõrmi vastu aknaservi ära, see tegi ropult haiget, aga tehtud ta igatahes sain. Tuleks leiutada üks imetilluke lihvimismasin, millega kitsaid ääri kraapida saaks.

13819569_1238770719469271_43834500_n Keegi jäme proua on ka pildile jäänud, vist mingi kohalik.

13820445_1238688302810846_1999628343_n

13820436_1238724336140576_1633235680_n (1)

13814667_1238706682809008_1228585219_n

13817277_1238706759475667_231269447_n Värvi jätkus kaevukaanele, südametele ja ühele küljele.

13823670_1238827832796893_2111005657_n Hädapärane noos. Ei saa vähemalt ütelda, et mustikal ei käinudki 🙂

13823591_1238849449461398_658254933_n

13816892_1238849496128060_2031050769_n

Meri oli väga soe, aga hirmus tormine.

EDIT: Kodus oli värav valmis saanud, ainult link veel panna. Väga korralik töö ja peenelt läbi mõeldud. Näiteks lähevad lipid ülevaltpoolt õhemaks, et serv jääks raami alla ja vihm otse ligundama ei pääseks.

13728531_1370288509654648_287275213_o

 

Remondipäev

July 19th, 2016

Täna ma metsa ei jõudnudki. Mõne tunni võttis linnas remonditarvikute järel käimine ja ülejäänud aja kraapisin üht suvila akent  vanast värvist puhtaks ja värvisin kõike, mis vähegi tundus Pinotex Classicu alla sobivat.

13814578_1238065396206470_1318044803_n Kõik ostetud kola peale värvipoti jäi pildile. Põrandaharja on siin vähem kui kolme euro eest ja täpselt nii palju on tast ka kasu. Valisin selle odava harja pehme harjase pärast, aga juba viskab see jurakas varre otsas üle vindi. Mõõdukalt tarbides ehk natuke aega kestab veel 🙂 Roheline ämber maksis 99 senti, loodetavasti selle raha eest ta ikka mõned mustikad kinni peab. Ja sajakahekümnest liivapaberit on mul kolm meetrit, et jummala eest puudu ei tuleks 😀

13735229_1238146066198403_625627283_n Ma vana värviga pilti ei teinud, pildistasin siis, kui olin aknaraami juba traatharja, kaabitseri ja kahte erinevat sorti liivapaberiga üle käinud. Nägin küll, et ei ole piisavalt puhas vanast värvist, aga ma tõesti rohkem ei jaksanud kraapida. Seal oli enne peal mingi peits ja lakk. Lakk oli osaliselt koorunud ja nende kohtade pealt oli ka kogu värv kustunud. Ma tean küll, et on suht hullumeelne värvida aknaraami Pinotex Classicuga kui see enne on olnud peitsi ja laki all, aga ma tõesti ei leidnud ehituspoest ühtki sobivamat varianti.

DSC_0006 Ja ütle, et pole tal häda midagi, täitsa ilus jäi! Need üksikud kohad, kus vana värvi riismed servadesse natuke alles jäid, mingil määral läigivad ja vihm võibolla uhab nende kohtade pealt ka uue värvi minema, aga siis võib ju alati veel natuke kraapida ja lihvida ja värviga immutada. Mulle meeldivad need puidukaitsed, mis ennast puu sisse imevad ja mis kunagi ei kooru, vaid ainult kuluvad, mistap võib vajadusel jälle uue värvikihi peale tõmmata.

Ausalt, ma ise ka ei usu, et selle töö viimaks ära tegin. Mu vaenekeste sõrmedega on vana värvi mahakraapimine suht piin, seda enam on põhjust tulemuse üle rõõmustada.

13735329_1238219429524400_2050399062_n Kangutasin terrassilt raske suvemööbli kuuri katuse alla ja võõpasin terrassilauad ka üle. Neli seinapoolset jäid homseks, muidu ei saa ju uksest käia. Vaatasin oma fotopangast järele, et vist millalgi viis aastat tagasi sai terrass värskendatud. Tundus küll, et alles hiljuti tegin seda, aga 2011 oli ikka jube ammu, lapski oli siis veel päris mudilane.

Mardi tehtud rasket aiamööblit ma enam terrassile tagasi ei tiri. Tellisin mehelt väikese kena laua, mille ääres saame oma nahktugitoolides kohvitada.

DSC_0007 Järgmine värvetöö oli sauna terrass, sellel ka jätsin ukse alt mõne laua tegemata, et sisse pääseks ja trepi teen ka homme. Homseks jäi ka sauna leiliruumi aken, millel on lakk koorunud ja osaliselt värv kulunud. Huvitav, et mõlemal majal ainult hommikupoolsed aknad on koledaks läinud, vist on põhjus selles, et ida poolt meil siin peamiselt vihm vastu seina peksab, päike keerab sellest küljest juba lõunaks minema.

Aga samal ajal kodus…

13682478_1369467273070105_955314729_o

13728363_1369597316390434_1844326765_o Mees tegeleb seal aiaväravaga, metall on juba värvitud ja uued lipid meisterdatud. Seekord tuleb värav tumepruun, et majaga paremini kokku sobiks. Viimati sai väravatele uued lipid tehtud umbes 15 aastat tagasi, siis me värvisime need roheliseks. Vanasti oli värav triibuline, lipid olid vaheldumisi hele- ja tumerohelised või oli üks neist värvidest hoopis helesinine? Vot ei mäleta. Igatahes on see värav meil juba mitukümmend aastat vana ja ma täiega imetlen seda, kui kena sirge ta on. Mitte üks post ega värav ei ole viltu vajunud vaatamata sellele, et vähemalt kolm põlvkonda lapsi on selle otsas roninud.

13720605_1368724659811033_1194840842_o Mu isa oli jube pedant ja värav on üks selge näide selle kohta.

Ja siin teile üks üksildase suvitava naise portree 😀 Tehke alati udupilte kui olete midagi 40+, siis kõik vananemise märgid hajuvad.

13734543_1238067139539629_2046836342_n Mul on siin täitsa mõnus elu.