Ühed lugud

Tänasega said mul tehtud kõik selle kooli eksamid, midagi muud peale lõputöö kaitsmiste teha polegi. Muidugi juhul, kui tänase soorituse eest positiivse hinde saan. Olen seda hetke oodanud nagu maiteamida, aga eksam oli kohati nõme ja mingit mõnusat tunnet see sooritus ei jätnud. 40 küsimust ja aega üks tund, pmst terve aeg ainult kirjutasin ja kirjutasin ja kuigi oli avatud materjalidega eksam, siis kuna olin õppinud, ei olnud mul erilist vajadust pabereid lapata. Avatud materjalidega eksamite trikk seisnebki selles, et küsimusi on palju ja aega vähe, pead oskama maha vaatamata vastata, sest muidu ei jõua lihtsalt valmis. Noh, läbi ma vast ikkagi ei kukkunud, aga oma cum laudele tõmbasin ilmselgelt vee peale. A kellele seda kiitust üldse vaja on?

 Hommikul enne eksamile minemist tõmbasin köögipõrandale teise kihi lakki. Mrt ärkas vara, et tööle sõita ja ma ajasin ka ennast kohe üles. Homme hommikul saame siit rahulikult õige ukse kaudu lahkuda, sest põrand on praegugi juba täitsa kuiv. Lakk tegi põrandale mu meelest liiga kollaka tooni, aga võrreldes magamistoaga, kuhu me valget peitsi alla ei pannud, on ikka tunduvalt heledam. Ilus valge laud ju. Nüüd järgmisena tuleb korsten korda teha, veits veel plaate panna, seinad valgeks värvida, osaliselt tapeetida, kapid ehitada… Lagi tuleb ehitada. Valgustid panna. No igasugu asju tuleb teha, aga oleme oma plaanidest ees, sest ega ma tegelikult ei arvanud, et mees seda põrandat enne suve üldse ehitada võtab. Pliit ja kahe auguga kraanikauss on ostetud, nõudepesumasinat esialgu pole ja sellega me ei teagi, mis teeks, et kas ehitada kohe sisse või siiski mitte. Ruumiga on nagu on, st et tegelt pole. Nagu rahagi.

Istun verandaga maja elutoas, aken on lahti ja õues linnud laulavad. Vahepeal nad olid täitsa vakka, sest jube külm oli. Aga nüüd hakkab tasapisi soojaks minema ja kohe laul lahti.

Kummaline on see kooli lõpu olukord. Kogu aeg oli lõpp nii kaugel ja nüüd on äkki kohal. Koolide lõpetamise kevaded on alati kõige ilusamad. Enamasti. Või vähemalt vanasti oli nii. Nüüd ma ei teagi, ju hormoonid tõmbavad pidurit või õieti ikaldus nendega.

Töönädal oli üldiselt rahulik, suutsin isegi esmaspäevaseks eksamiks materjale kokku kraapida. See on üks maailmanõme eksam ja täiega tahaks juba, et see oleks möödas. Mu selle kooli viimane eksam üldse.

Aga. Rõõmsaid hetki oli ka. Üks mees käis switchi ostmas ja lahkudes pööras korra ukselt tagasi, et öelda, et see siin on meie linna kõige parem pood, kus alati saab abi, ükskõik mida küsid.

Ja veel. Kossumängu poolajal jalutasime Mrt-ga spordihalli koridoris, kui astus ligi üks vanem mees, et öelda mulle: “Küll sul on täna ilusad juuksed! Ma vaatasin sealt ülevalt tribüünilt, et kohe nii ilusad, et.”

Saad aru vä? Olgugi see mees ehk veits totu, aga sellise komplimendi tegi! Mul polnud juuksed midagi eriliselt sätitud, tavaline hobusesaba oli kuklas, aga eks mu juuks on suht pikaks kasvanud ja päris paks on mu pats vaatamata vanusele. Mu suur juuksepuhmakas millegipärast tundus tagantvaates kena. Teate küll seda värki, et tagant gümnaasium ja eest muuseum. Halli on mul ka, aga ega see kaugelt ei paista ju või mis sel hallilgi viga on, kena seegi. Ma põhimõtteliselt ei värvi oma juukseid, et vähemalt mingeidki mürke vältida.

Oleme, nagu alati, nädalavahetusel verandaga majas. Hommikul tegin mehega trenni kaasa, ta jooksis 15,28 kilti ja ma väntasin oma tädirattaga kõrval. Peaaegu et oleksin ära surnt. Sest Paralepa metsas on pehme pinnas ja katsu sa seal mutikese tüüpi tänavarattaga tempot teha. Mees pingutas tempoga ka üle, 1 tund ja 14 minutit kulus meil selle raja läbimiseks. Pärast oli muidugi hullult mõnus peale duši alt tulekut kohvitada. Et nagu oleksingi päriselt trenni teind.

Üle poole päeva kulus igasugu tšillimiste ja poodides trallimiste peale, alles kella kolme paiku hakkas mees ehitama köögi põrandat (ja mina eksamiks õppima). Ja valmis ta sai. Äärmiselt veider on kõndida täiesti sirgel tasasel põrandal, mis on puhas ja igatepidi ilus. Pool põrandat panin valge peitsi alla, teise poole teeme homme ja siis kui kuiv on, tuleb lakk ka peale. Köögi värvid peaksid jääma valge ja hall peamiselt. Tapeeti pole veel leidnud.

 Selle täiesti uue seina sees krõbistas öösel hiir. Meil pole majas hiiri, ainult sügisel korra üks oli, aga selle ajasime minema ja terve talv on olnud vaikus. Me ei suuda mitte kuidagi välja mõelda, kuidas uue seina sisse sai hiir minna, kui sein on alt ja ülevalt lauaga kinni pandud ja igatepidi uus tehtud ja ligipääsmatu. Magamistoa alt nad tulla ei saa, sest vundamendiaugud on kinni ja vundament ise tihe. Köögi põrand on üleni valatud ja soojustatud, läbi betooni ju ka ei tule. Ainus oletus on, et kuidagi elutoa põranda alt naabrite korterist, sest seal on tõepoolest hiired. Väga häiriv.

EDIT: See vist ikkagi ei olnud hiir, vaid mingi näriv põrnikas. Kas ta reisis koos seinaplaadiga õuest käru pealt tuppa?

Kui töö tehtud, läksime Flammi mõnulema.

 Flammis on hea, aint et ma söön seal ka alati igasugu õudseid asju. Pildil on küll ainult õlu. Seal on kõik väga maitsev, muide, ja eriti meeldib meile ruum, õhkkond ja teenindus. Avar tuba ja lihtsad lahked inimesed. Flammist kukkusime otse üle tee Müüriääre diivanisse, kus mees võttis kooki ja kohvi. Me oleksime sinna õhtust sööma ka läinud, aga neil polnud seal täna kokka. 😀

 Lõpetuseks pildike mu tilli-rukola aretusest. Et oleks kevadet.

Verandaga majas tunnen kõige rohkem puudust köögist, mida meil ei ole. Oleme kasutanud hädapäraseks vaaritamiseks tillukest ühe plaadiga elektripliiti, aga ahju meil pole siin olnud ja küpsetada ei saand. Reedel hakkasid asjad äkki köögi poole liikuma, sest mehel ammu juba käed sügelevad ehitustegevuse järele. Mrt oli parajasti lauamaterjali toomas köögi ehitamise tarbeks, kui ma netis rippudes sattusin mingite elektripliitide reklaami peale. Reklaamival firmal endal siukest kena pliiti polnudki, niisiis helistas Mrt tuttavale kodumasinate müüjale ja selgus, et tema poes on see täitsa olemas. Läks kohale ja ostis ära. Sellise:

Pliidi panime esialgu verandale, kuhu mees oli eelmisel nädalavahetusel vedanud ka hädapärase elektriühenduse.

 Ja kohe läks söömine tuksi! Mul oli ka vaja neid proovida, sain liigsetest süsikatest hommikuks tohutult paistes kere. Kui sõrmed on nagu vorstikesed, siis tead, et oled valesti söönud. Peamiselt nautisin küll seda, et majas oli küpsetuslõhn. Veranda on meil ju hõre, kindlasti paiskasime möödujatele ninna hurmavaid aroome. Küpsetuslõhn on kodu lõhn.

 Maja on meil hetkel segamini nagu seapesa, sest kõik ehitustarvikud ja pesemisasjad, mis remontimata köögis olid, on nüüd elutoas. Mrt tegi köögi tühjaks, et saaks paika panna põrandatalad, seintele reikad ja plaadid. Põrandalaudu ta kahjuks reedeks kätte ei saanud, kuigi oli lubatud, muidu oleks meil juba köögis põrand all.

 Eile õhtul. Kuna kõik on nii jubedalt kõver ja viltu, sai mees hullult vaevelda ja vanduda ja teise päeva õhtuks tabas teda suur ehitusfeilimasendus.

 Kraanikauss läheb sellest seinast minema ja boilerile ehitatakse kapp ümber. Üldse kõik mittetööpind läheb ilmselt kappide alla, sest köök on jube väike ja kuhugi peab potid-pannid panema.

 Korsten jääb alles, aga pliiti siia esialgu ei tule, sest lihtsalt ei mahu. Liiatigi on maja nii soe juba, et ei kujutagi ette, et meil võiks üldse tekkida vajadus tillukeses köögis pliidi alla tuli teha. Jube kuumaks läheks vist. Korstna kõrvale sobib hoopiski me uus elektripliit ja sealt saab siis ka ventilatsiooni tekitada.

 Enamus köögist sai pühapäeva õhtuks plaadid seina ja mehel oli selleks ajaks ehitusnikerdustest nii suur masekas, et läksime õue kõndima. Et saab maandada ennast väheke. Mul on tänasest kahest kõnniringist kokku korjatud mingi 12 kilti vist, võibolla natuke rohkem. Suurema osa päevast istusin arvutis ja parandasin oma diplomitööd. Üle poole tunni kulutasin ühe kursaõe õpetamise peale ja sellest ajast on mul täitsa kahju. Sest kui oled otsustanud, et õpid näiteks kuus tundi ja saad siis reaalselt koolitööd teha ainult napikalt üle viie tunni, sest keegi on su aja ära raisanud, siis ajab veits närvi. Mu käest on abi küsinud kolm kursakaaslast ja olen kõigile otse ära öelnud, et ei aita, tehku ikka ise oma andmeanalüüsid. Aga kui siis inimene helistab konkreetse küsimusega, mismoodi ma saaks ütelda, et mine sa ka… Ikka ju aitad! Ohjahh.

Mul on lõputöö tegelikult sellisel määral valmis, et võiksin juba kaitsma minna. Aga juhendaja tuli lagedale suure sisulise muudatusettepanekuga, mis tähendab terve ühe peatüki mujale tõstmist ja ümber kirjutamist ja see on nii suur töö, et täna ei jõudnudki seda teha. Õieti küll nõuab see esialgu väga suurt süvenemist ja mõtlemistegevust, millega mul oli nädalavahetusel ikaldus. Terve päev kulus ära vormistuse parandamisele ja mõnede mõistete kõpitsemisele, allikate korrastamisele ja muule pudipadile, mis sisuliselt mitte midagi ei muuda, aga annavad tööle viisaka usaldusväärse näo. Eelkaitsmiseks peab töö esitama kahe nädala pärast. Mul on võrreldes kursakaaslastega üüratu edumaa, aga ikka on veel hulganisti vaja aega panustada, et kõik viisakalt kirja saaks. Küll saab.

Ajaloo huvides pean jäädvustama, et alustasin toitumise valikaine õpetamisega riigigümnaasiumis, kus sooritasin esimese tunni. Võib vist öelda, et läks hästi, sest välja mind ei vilistatud. Pooled õpilased küll puudusid töö- ja karjäärimessi tõttu, aga mul oli nende kümnegagi piisavalt tegemist, kes kohale ilmusid.

Mitu inimest on arvanud, et sebisin ennast kooli tunde andma tutvuse kaudu, kuna seal töötab mu mees, aga olgu see oletus siin kohe ümber lükatud – mind kutsus tundi andma maakonna tervisedendaja ja mu toitumise tund on üks osa tervisedenduse valikainest. Aga siit edasi ma tahan minna üksida, et elu ikka oleks piisavalt raske. Sellepärast käisin peale tundi õppejuhiga rääkimas, et pakun neile uuest aastast tervet eraldi valikainet ainult toitumisest. Lihtsalt liiga mõttetu tundub käia rääkimas üks kord 70 minutit, sest teema on suur ja lai ja selle lühikese ajaga jõuan napikalt öelda “taldrikureegel” või midagi ja juba ongi tund läbi.

Eile oma esimest tundi andma minnes olin elevil nagu väike laps, sest noh, kõik-kõik on uus, eks. Aga üldse enam ei pabistanud, sest olin teinud korraliku koolituskava ja kõik vajalikud värgid ette valmistanud. Pabistasin ära juba mitu kuud tagasi, kui see pakkumine tuli ja ausalt öeldes poleks üldse soovinudki seda teha, aga väike vastutustunne, et peaks nagu riigi poolt antud hariduse eest midagi kogukonnale tagasi andma, ei lasknud öelda ei. Mu ainus muretsuse põhjus oli hirm just välja vilistatud saada, sest ühe mu kursaõega sarnane asi juhtus. Ta kirjeldas, kuidas mingid vennad tal gümnaasiumis tunni pekki keerasid, ta pmst ainult distsipliiniga tegeles seal ja sai küll tunni antud ja kes kuulata tahtis, ehk isegi kuulis midagi, aga ta põrus täiega. Kusjuures sellel inimesel on isegi riiklikult tunnustatud koolitajakutse olemas. Ta kirjeldus tundus kui maailma õudseim kogemus, sellepärast mõtlesin, et õpin tema vigadest ja ei hakka õpilasi mugavustsoonist välja tirima. Noh, et ei tõsta laudu ümber ega hakka kedagi nii hirmsasti keelama ega õiendama, vaid püüan olla… normaalne.

Tunni algus oli omapärane, sest kõik istusid klassis laiali ja võimalikult kaugel mööda seinaääri, keskmisesse ritta ei istunud keegi. Kaks tütarlast aknapoolsest tagumisest pingist sobrasid telefonides ja seletasid valju häälega nagu mind polekski kohal. Küsisin, kas nad ehk tahavad teistega ka jagada, mida neil põnevat on, aga nad vastasid, et neil on üks tähtis koolitöö vaja ära teha ja sellepärast jutustavad. Ütlesin, et okei, tehku rahulikult edasi, kui suudavad vaikselt toimetada ega sega tundi. Vaikus saabus ja minu kohalolu või tunni teema ei paistnud neid häirivat. Alguses. Mingi aeg märkasin, et neiud kuulavad, mida räägin, isegi üritavad küsimustele vastata ja kui poole tunni pealt joonistamise materjalid laiali jagasin, hakkasid suure õhinaga kritseldama. Jehhuu, eks ole!!! Minu võit 😀 Kusjuures tunni lõpus tegime tasakaaluharjutusi ja ignorandid tegid kõike kaasa! Ja päris lõpus, kui kirjalikke materjale jagasin, nad võtsid neid oma sõpradele viimiseks ka.

Olin lasknud Mrt-l trükkida omale kenad pitsilise servaga taldrikud paberilehtedele ja panin noored taldrikureeglit joonistama. Kusjuures ütlesin, et kellele joonistada ei meeldi, see jagagu lihtsalt taldrik osadeks ja kirjutagu peale, kuhu ossa mingi toit sobib. Kõik joonistasid mõnuga! Olin arvanud, et gümnaasiumi inimestele selline ülesanne liiga titekas tundub, aga noored lasid fantaasial lennata ja paistsid jube rahul olevat. Ühe noormehega leidsin ühise keele kui küsisin, kas ta on Kreisi raadiot vaadanud, et selline ruuduline siga, höhö. Ta ütles, et ahjaa, see reketi nali. 😀 Kui imestasin, et keegi ei kirjuta, siis üks neiu kommenteeris, et nad üldse pole saanud tundides joonistada. Vaat siis! Andke lapsele värvipliiatsid ja te näete! Mis sellest, et need lapsed hakkavad varsti vbla ise lapsi saama.

Teine hämming oli mul see, et kui folaatidest rääksin, et tulevastele emadele on see jutt hästi oluline teada, siis absull kõik tüdrukud kuulasid kõrvad kikkis. See on see teema, et kui tahad tervet last sünnitada, siis piisavale folaatide saamisele toidust tuleb hakata tähelepanu pöörama juba enne rasedaks jäämist. Ja kui lapseootele jääd, siis ämmakas nagunii määrab foolhappe lisaksvõtmist ka purgist.

Mu ainukene feil oli see, et ma ei oska aega arvestada. Umbes 4-5 sisuslaidi oleksin pidanud rohkem tegema pluss et loengu lõppu jäetud maiuspalasid ehk ajakirjanike tekstidest vigade otsimist võiks ka rohkem olla. Need viimased ma olin just selleks pannud, et kui aega jääb üle või puudu, saan nendega manööverdada. Äge oli, et noortele meeldib nuputada ja ma täiega imestasin ühe neiu ja noormehe teadmisi asjast, tütarlaps oli eriti terav kriit. See sama tüdruk oli enne tunni algust öelnud, et peab kümme minutit varem lahkuma ja me leppisime kokku, et siis lihtsalt hiilib vaikselt minema, aga kui siis see aeg täis sai, ta oli ikka veel tunnis ja venitas viimase hetkeni kuulata. Kuna ma aega arvestada ei osanud, siis lasingi nad kõik viis minutit varem ära.

Olin jätnud tunni lõppu lobisemisaega, et uurida, mis teemad neid enim huvitavad ja sain teada, et nad valiksid iga kell tervisedenduse asemel täismahus toitumisõpetuse. Noh, selle jutu peale ma siis kõndisingi õppejuhi juurde ja pakkusin välja, et võin neile uue valikaine teha sügisest.

Ei, elu ei pea olema kerge. No vaja ikka ennast proovile panna! Kerge on igav.

Kui tervisedendajale rääkisin, et kaks neiukest algul tundi segasid ja ei tahtnud kaasa teha, oli ta esimene küsimus, et kas need sealt akna alt tagant pingist. Jah. Ehk et alati on hea teada, et viga pole minus, vaid osad õpilased ongi teisemad kui teised. Kusjuures olukorda lahendades tundsin, kui väga palju on mul kasu ülikoolis võetud didaktika ainetest. Olin tegelikult valmis palju hullemateks olukordadeks kui pisut lärmi klassi tagant nurgast ja mind üllatas, et kui korraks keset tundi sealt veel hääli tuli, siis piisas ainult hetkeks naeratades sinnapoole vaatamisest ja sai vaikus majja. Seekord läks hästi, ütleme nii. Aga alati võib segaja tunnist minema saata, sest ega seal istumine neile kohustuslik pole.

Mulle on toitumise õpetamine vajalik selleks, et kui üldse peale kooli enam asjaga ei tegele, teadmised kustuvad. Raha makstakse ka. Mul pole vähimatki soovi saada toitumisnõustajaks, see töö ei meeldi mulle ja tundub isegi natuke nagu lati alt läbi minek. Me õppekavas on üle poolte ainete seotud toitumisega, sest on selline kallak valitud, aga teadmisi saame muidugi oluliselt enamaks. Diabeedi teemast on ka suht kopp ees juba, sest midagi väga uut selles vallas enam ette ei satu ja meedikuks õppida on mu jaoks liiga hilja (no ei hakka öövalveid tegema, ei hakka!). Diabeetikuid tohiks toitumise alal ametlikult nõustada ainult toitumisterapeut, aga sellisel peab olema meditsiiniharidus (mitte et me süsteem üldse sooviks näha, et diabeetikud sobivalt söövad ja vähem ravimeid tarvitavad). Teist sama taseme haridust tasuta teha saaksin nagunii alles seitsme aasta pärast, sest selline on seadus. A mis ma enne pinssi enam… Ehk et tulevikku vaadates kuluks väike õpetajaharidus ära küll, sest see on amet, kus ei ruuli kolmekümpised ega üldse noored inimesed ja on ka minusugustel veel töövõimalusi.

Üks teadmine, mis mulle hästi meeldib, on see, et õpetamise eesmärk on mõjutada hoiakuid. Eks natuke mõni teadmine ka võiks noorele inimesele külge jääda, aga hoiakutest ikkagi algab kõik.

Ma viimasel ajal polegi endalt enam väga küsinud, kelleks saada tahan, kui suureks saan.

P.S. Meie gümnaasiumi värvid on tumelilla ja kollane. Käisin tundi andmas samavärvi lilla kampsuni ja lilla-valgetriibulise pluusiga, küüned kollaseks värvitud. Et nagu kaitsevärv või nii, millega saaks varjuda juhul, kui jamaks läheb 😀

Istun töö juures mitte midagi tehes ja ootan, millal võiks ukse tagantkätt kinni tõmmata. Olen sel nädalal ja üldse terve märtsikuu jooksul nii palju töötanud, et tunnen nagu võiksin nüüd ennast veits isegi lõdvaks lasta. Peaksin tegelikult ühte suurt arvutit parandama, aga juba suutsin sõrmenukid veriseks saada seda lammutades ja nagunii mul pole sinna piisavalt võimsat toitekat sisse panna, jätan mehele selle töö järgmiseks nädalaks. Enamasti siuksed rohkem jõudu ja näpuosavust nõudvad tööd ma jätangi alati Mrt-le, aga täna ta on ära üldse oma erialaseminaris.

Äri on sel aastal läinud niisuguses tempos, et täiega puhkusevõimalus terendab ees, ootan juulikuud pikisilmi. Unistan sellest hetkest, kui võin äri uksele sildi riputada terveks juuliks, et oleme puhkusel. Kui see võimalikuks saab, siis on meil siin “nagu välismaal.” Mulle sügava mulje jättis veerand sajandit tagasi, kui olin Vimmerbys tööl ja soojal suveõhtul mööda linnatänavaid patseerides nägin, et mitmed ärid olid uksele sildi pannud, et puhkusel on ja ma ei jõudnud ära imestada, et need puhkused kestsid terve kuu või isegi kauem. See oli üheksakümnendatel, kui eestlasest firmaomanikud töötasid ööl ja päeval, ilma puhkust võtmata. Mõtlesin tookord, et selline asi ei ole Eestis mitte kunagi võimalik. Tegelikult paljudele juba ammu on, üks me linna elektroonikaparandus ei tööta juulikuus juba aastaid no ja muidugi eriti edukad ärimehed ei pea ise üldse oma äris kohal olema, vaid lasevad teistel töötada. Meile on selline asi ikka veel ainult unistus, eks saame näha, kas tänavu õnnestub päriselt puhkusele minna. Unistada ju ikka võib. Või mis võib, peab!

Puhkuseunistusest ma olen siin juba muidugi varemgi kirjutanud. Nagu ka kõigest muust.

Ülikoolis on mul asjad sealmaal, et olen igal vabal hetkel kirjutanud lõputööd ja täna sain ta nii palju valmis, et ainult annotatsioonid on väheke ripakil. Eelkaitsmiseks peab töö esitama hiljemalt 22. aprillil, aga olin endale eesmärgiks pannud, et märtsi lõpuks peab töö valmis olema. Märts lõpeb ülehomme, kahe päevaga olen isegi oma tähtajast ees. Mõte oli mul selline, et kui uuringu tulemused on analüüsitud, diplomitöö tekst on koos ja juhendajatelt parandused ja ettepanekud saadud, jääb mulle veel aega töö peenhäälestamiseks mõni nädal. Juhendajad on mul väga hõivatud inimesed, üks tantsib igal nädalavahetusel ja vabadel õhtutel tangot ja teine käib karate võistlustel, kus astub üles ise ja võistlevad ka ta lapsed ja mees. Siuksed duracellid kõik.

Lõputööga kiirustasin sellepärast, et mul üks arvestus ja eksam on veel aprillis teha, lisaks mitu kodutööd, millest osad on jubedalt tüütud ja kahjuks ka mõttetud. Vägisi punnitan teha selliseid kirjatöid, millega mitte midagi uut ei õpi või kui, siis ehk vaid seda, kuidas kõige kergemal moel ennast ainest läbi nihverdada.

Aga. Tunne on hea. Talv on olnud pime, masendav ja pingeline. Aga nüüd on kevad ja kooli lõpetamiseni on jäänud vaid poolteist sessi, mis teeb ainult kaks pluss üks tummist koolipäeva. Poolest aprillist alates on ainult kaitsmised veel ees ja vot see on küll siis nagu üks tšill olukord. Ootan põnevusega, ei karda, ei muretse, olen ehk liigagi enesekindel. Sest ma olen rämedalt tööd teinud kõik need ülikooliaastad.

Istusin õhtul muusikakooli esimese klassi kevadkontserdil. Kuulasin ja mõtlesin, et kas oleks ma eales osanud ette kujutada tookord, kui siin samas saalis tagareas kinovilmi vaadates külmetasin või piduõhtutel seina ääres istudes ootasin, et keegi ometi mu tantsima kutsuks… või siis kui kabuhirmus tantsupõrandalt lavale põgenesin pljähhadega vehkivate vene sõdurite eest, kes peo laiali peksid… kas oleksin osanud ette kujutada, et ühel õhtul väga palju aastaid hiljem näen sellel samal laval ühte väikest plikuskit valgel klaveril lihtsat viisikest esitamas ja see väike tüdruk on minu lapselaps. Sellised hetked teevad südame väga… eee… pehmeks.

 Pildi pätsasin internetist kellegi vanast müügikuulutusest.

Kuna ma olen sünnist saati klaverifriik, siis näen oma vaimusilmas me Haapsalu kodu ilusal soojal verandal siukest kena klaverit. Muusikust kursaõde on mulle ühe kontserdi sees, ta oli nõus tulema väikest salongiõhtut sisustama ühel päeval kui veranda on kasutuskõlblikuks ehitatud. Pean pingutama, et see ei juhtuks liiga hilja, aastad kihutavad häbematult kiiresti. Vbla me jääme vahepeal liiga vanaks. Aga ma võin Mia ka mängima kutsuda 🙂

P.S. Kui olla nii vana nagu ma, siis on kõik elementaarne eluks vajalik juba olemas ja järele jäävad ainult utoopilised unistused. Hea, kui üldse veel mingeid unistusi esineb.

Vahepeal tuleb selline tunne, et peaks nagu siia mingi elumärgi salvestama. Erilist kirge mul enam seda blogi pidada ei ole, sest oma isiklikumad asjad kirjutan salakohta, mis on ainult minu oma ja keegi teine ei näe. Ma ei taha enam väga jagada oma elu. Tegelt tundub, et olen absull kõik juba üles kirjutanud, mida üldse ühe elu jooksul väikesel inimesel kirjutada on ja iga uus peatükk mu elus on ainult kordamine.

Peamiselt tegelen oma diplomitööga, olen võtnud eesmärgiks see märtsikuu jooksul valmis saada. Küsimus ei olegi selles, millal või kas ta valmis saan, vaid millise kvaliteediga asi see tuleb. Mul on teksti juba nii palju, et ainuüksi sellele viitamine võtab kokku viis lehekülge ja ikka veel on mul terve leheküljetäis uurimuste linke, mida pole jõudnud töösse integreerida. Hetkel on koos lisadega 50 lehekülge valmis, aga arutelu ja järeldusteni pole ma veel jõudnudki ja uurimustöö teoreertilisele alusele tahaks ka veel kõvasti vunki juurde anda. Tunnen suurt vastutust see asi hästi teha mitte sellepärast, et parim võimalik hinne saada, vaid et arstid ka usuksid, mida kokku kirjutan. Arstide veenmine kellegi poolt, kes ei ole arst, on mission impossible. Teema on diabeetikute teadlikkus tervislikust toitumisest ja võite muidugi ette kujutada, et mingit teadlikkust ei ole.

Muuhulgas olen täna veendunud, et kui diplom käes, siis terviseteemadega ma edasi ei lähe. Osalt sellepärast, et Eestis on terviseõpingute jätkamiseks liiga vähe võimalusi, aga ka sellepärast, et mul on oma teemast kopp ees.

Kõik nädalavahetused kuluvad mul õppimise peale, vahel hüppame siit korra ümber nurga kinno ka, aga ega muud lõõgastust meil enne ülikooli lõpetamist ei tule. Vaatasime nädalavahetusel Mehed ära. Kordemets oli saalis kohal ja juhatas filmi sisse ja enne üks kultuurimaja naine teda tutvustas ja temaga koos olnud meest, kelle kohta ütles, et see on miski valgustaja või midagi ja ma mõtsin, et mida ta ajab, sest mu meelest see mees oli näitleja. Noh, selguski siis, et tädi ajas midagi segamini, hoopis üks peaosalistest, Täär oli see. Film ise on selline, milles on üksikud episoodid, mida naudid täiega, aga pealiin on üsna igav. Mrt-le läks film siiski päris hinge vist, sest keskeakriisis mehed ja nii, teate küll. Mulle täiega meeldisid need rollid, mida Vaarik filmis teeb, no imetlusväärne. Ja siis need mingid fantaasiahetked, suht haiged kujutluspildid, mis filmis meestel on, need olid ka täiega nauditavad. Muidu veits nagu telelavastus oli see asi, aga täitsa julgen soovitada. Hetkiti on nii naljakas, et silmist voolas pisar. Aga ega neid hetki liiga palju ei olnud.

Niisiis, Mehed. Filmis on üks koht, mille puhul mõtlesin, et kas see on filmitegijate tähelepanematus või on see teadlik provokatsioon või lustlik eksponeerimine ja kui on teadlik, siis milleks? On üks saunaesine stseen, kus mehed istuvad, rätikud ümber, ja joovad õlle. Tegelane Veiko näeb kena välja, jäin ta tugevat karvast päevitunud reit vahtima, mis saunalina vahelt esile tuli ja… jõllitasin tükk aega seda imet, et kas tõesti ta munad paistavad!? No okei, munandid on õige väljend. Mitte et ma poleks varem meeste kehaosi näind, aga tekkis äkki seda nähes tunne, et tegemist on ühe põlveotsafilmiga, mille tegemiseks pole liiga palju energiat kulutatud ja osad kaadrid on veits hooletult tehtud, ilma süvenemata ja operaator ei märganud ehk mehele ütelda, et kata ennast kinni. Mis ei saa ju olla tõsi. Ehk et nagunii see on teadlik värk seal, aga milleks? Mu meelest, kui mees on sedasi esitatud, ta tundub jube haavatav. Te olete seda näind vä? Kas panite tähele?

Eks ta üks keskeakriisi film on ja Mrt-le mõjus see ka nagu natuke liiga raputavalt mu meelest. Mulle ei mõjunud üldse. Ei olnud selline, et tagantjärele veel tükk aega  juurdleks, et nii ja naa. Lihtsalt üks lõbus asi oli ja natuke veider.

A meil oli täna selline koolipäev, et kui muidu ikka põhiliselt vaatame õhtul kella ja üritame loengu lõpu varasemaks kaubelda, siis täna ühes didaktika aines me ei raatsinud lõpetada. Lihtsalt nii huvitav oli ja mõtted muudkui jooksid ja küsimusi tekkis ja tundus üliväärtuslik see võimalus, et suurte kogemustega õppejõu vastuseid me küsimustele kuulata. Need on need hetked, mille pärast ma ülikoolis käin üldse.

Sitsin arvutis ja loen ja järsku kangastub mu meeltele üks paber lapsepõlvest – valge, paks, läikiv paber, mis lõhnas tugevalt nagu kissell. Ma ei mäleta, kas see oli lihtsalt paber või mõni raamat või ajakiri, aga selle paberi libe läikiv pind ja tugev lõhn olid elamus, mis ootamatult tulevad meelde mitukümmend aastat hiljem. Ikka justkui valged puhtad lehed oleks olnud… Kas me joonistasime nendele?

Veider.

Vedeleme verandaga majas nagu enamasti reede õhtul. Kooli- ja töönädal on selja taga ja kuidagi eriti väga väljateenitud puhkuse tunne on. Suutsin täna valmis teha ühe koolitöö, mis oli mind pikalt vaevanud ja suurema osa sellest esitlusest, millega pean aprillis gümnaasiumi õpilaste ette minema. See viimane ka vaevas mind täiega, ma parema meelega ei oleks võtnud lisakohustusi samal ajal kui ülikooli lõpetamine on käsil, aga miski missioonitunne ja kohustus kogukonna ees ei lubanud ära ütelda kui kutsuti. Kui ma selle tunni andmisega just sajaga ei põru, saab sellest jätkuv töö läbi mitme gümnaasiumikursuse.

Oleme Mrt-ga aina otsinud endale sobivaid magistrikavasid ja mida rohkem ma neid vahin, seda selgemaks saab, et terviseteemadega ei saa ma edasi minna. Nii rahvatervise magister kui tervisekommunikatsioon on sellised õpped, et tööl nende kõrvalt käia ei saa ja kui ma need võtaks, sureksin enne nälga kui diplom käes. Tervisekommunikatsioon oleks olnud mu esimene valik, aga päevast päeva poolest tööajast pealinna loengusse sõita ei ole võimalik mitte kuidagi, see oleks me äri klientide suhtes ülbe ja pealegi ei jätkuks mul nii mitmeteks kilomeetriteks bensiiniraha. Seal on mingi topakas tsükliõpe, mis tööpäeviti alates kella 16:15-st pluss reedel ja laupäeval pikad päevad. Vaatasin tänaste õppijate tunniplaani, väga kaootiline õppekorraldus on. Nii et olen jätkuvalt magistrikava otsinguil ja tõenäoliselt valin viimaks hoopis midagi oma tänase tööga seonduvat ehk infotehnoloogia vallast. Jama on selles, et õppimata nagu üldse ei oska enam olla.

Noh, ja viimaks selgub kindlasti tõsiasi, et mulle tasuta õppekohta ei anta ja Mrt õpib üksi edasi või siis annan ülikoolile oma viimased säästud ja alustan oma raha eest õppimist lootuses, et keegi kukub välja ja saan tasuta koha peal jätkata. Need mitte sisse saamise hirmud on mul tingitud refleksid, liiga mitmel korral olen ülikooli ukse taha jäänud. Mrt-l seda hirmu pole, et vastu ei võeta, ta töötab koolis ja vajab magistrikraadi ja on tark ja ilus ja võetakse alati esmajärjekorras igale poole vastu.

Mrt-le pakuti juba ka ülikooli õpetaja kohta, sügisest peaks ühe ainega alustama ja ma kahtlustan, et ta ütleb jah. Loenguid lugeda saaks ta ainult laupäeviti üle nädala, sest on ju täiskohaga gümnaasiumis tööl ja  iga teise nädala veedab ta tõenäoliselt magistriõppe loengutes, aga sellest piisaks igatahes alustuseks. Me leiame, et ta peaks selle pakkumise vastu võtma, kolledžis juba ammu talle vihjeid tehakse, et nad teda tööle tahavad.

Krt, ma olen ka tark ja ilus, miks mulle keegi sedasi lambist tööd ei paku?

Aasta esimesed kuud on me äris olnud edukamad kui muidu ja kui nii jätkub, võib juhtuda, et saan isegi juulikuus pikema puhkuse võtta. Kui kedagi huvitab, misse fie optimeerimine on, siis see ongi see, et kas saad ehk mõnel aastal teha vajalikke investeeringuid, osta olulisi tööriistu või seadmeid, või siis teisel aastal saad ehk isegi suvel puhkust võtta rohkem kui üks nädal. Õudselt hale tegelt on olnud me elu, sest mingit sellist puhkust nagu riiklikult ette nähtud on, ei ole ma saanud endale lubada. Sest kui äri paariks nädalakski kinni panen, ei tule raha sisse ja me ei suuda katta oma kulusid. Eelmine aasta lõppes päris koleda kahjumiga. Aga tänavu on asjad teisiti. Aasta esimesed kuud on toonud kasumit ja kui sellist taset suudaks hoida terve esimese poolaasta, siis ilmub me äri uksele juulikuus silt, et oleme puhkusel ja puhkamegi terve juulikuu nagu valged inimesed. Oma 20-aastase tegutsemisaja jooksul pole meil sellist võimalust veel mitte kunagi tulnud, aga täna on mul tunne, et äkki nüüd, ehk viimaks ometi… Ma päris tõsiselt loodan, et suveks nii palju kasumit ette koguneb, et võiksime äri kuuks ajaks kinni panna ja puhata nii nagu üks õige puhkus on. Arvestades seda, et kaks konkurenti möödunud aasta oktoobris alla andsid ja pillid kotti pakkisid, võiks tööd nii palju jaguda küll, et üks päris õige puhkus võiks ka üks kord elus võimalikuks saada.

Tööl käia meil muidugi liiga palju aega ei ole, sest alailma on vaja olla loengutes. Aga sa ütle nüid, mis rõõmu üks vanainimene oma elust saaks, kui ta koolis ei käiks? Kummaline, kuidas õppimisest saab vajadus.

Mis me siin siis vahepeal veel teinud oleme? Kinos oleme käinud. Haapsalus vaatasime Arktikat. Väga kummaline tühi film, kaks näitlejat, kellest üks ainult magab. Aint lumi ja jää ja. Kusjuures täiesti vaadatav film, isegi igav ei hakanud. Mõõduka põnevusnüansiga. Raplas vaatasime klassikokkutuleku kolmandat osa, mis oli täielik… eee… kuidas nüüd viisakalt ütelda? Pold nagu mingi. Täitsa nõme tegelt. Mannetu. Ja Tõde ja õigus muidugi sai ka vaadatud ja see on täitsa hea asi, aga liiga palju just ka ei vaimustanud. Kas seda filmi kuidagi lühemalt ei andnud teha? Eks ta ole üks Eesti asi, kannatas vaadata küll, aga nende üle, kes kohe teist korda seda vaatama tormavad, sest lihtsalt nii hea on, ma imestan täiega. Meile aitas ühest korrast.

Mõtlen mõnikord, et mis mul viga on, et hullult vaevlen stressi käes, sest kohustusi on umbes miljon, sest noh, töö ja kool ja… aga ikka nagu tahaks veel umbes sada järgmist aastat tudeng olla… Tõesti topakas. Keskea kriis või? Mingi kaotatud nooruse illusioonis elamine?

Sõitsime peale tööd kohe Haapsallu, nüüd Mrt vaatab arvutist kossu ja ma joon veini ja pugin metsapähkleid. Õigupoolest peaksime praegu Raplas peol olema, aga sõbrad-sugulased, kellega minema pidime, eelistasid sauna ja kodust olu, nii me ka otsustasime, et verandaga majas on igatahes mõnusam reede õhtut veeta kui rahvarohkel peol. Meil on seal täna kino avamine ja vabariigi aastapäeva ja kultra sünnipäeva tähistamine, kuhu olime laua bronninud. Selgus aga, et peole on tulemas nii palju rahvast, et lauabronnid tühistati. Ei tundunud mõnus sinna rüselema minna. Õues on jube külm ka, parkimiskohta on kultra lähedal pea võimatu leida ja garderoob on neil seal ka selline, et vaevalt kõigi piduliste üleriided sinna mahuvad. No maa külmand ja kärss kärnas, eks ole.

Kui peole minna ja seal olla pole mugav, siis vanainimesed ei lähe.

Käisime veel eile õhtul peale tööd pealinnas mulle kingi ostmas, õigupoolest nii kingi kui lahtise ninaga saapaid, sest ma ei suutnud otsustada, millega peole minna tahan. Mehele olin hommikul uue punasekirju lipsu ostnud, mis mu kleidiga sobib. Seekord kõike seda kraami vaja ei läinud, aga eks tuleb neid pidusid veel.

 Jama pilt, aga saabas on sädelevast kangast ja kingad lillepärlitega. Kuhu ma nendega ükspäev sammud sean, pole aimugi. Lahtise ninaga saabas on üks kiiksuga asi, aga olen neid ammu tahtnud, sest kui pean saabastes vahel ka siseruumides viibima, siis tabab mind alati varbavalu, mida jaheda varbaga ei tule. Funktsionaalsed, niisiis. Veidrad ka.

Ehh, üks kodulinna kooliõpetaja teeb sellest peost, kuhu me ei läinud, jooksvalt live ülekandeid, me ei jää millestki ilma.

Meil on reedeti peale tööd Haapsallu sõites välja kujunenud siuke traditsioon, et peatume Märjamaal bensukas ja teeme ühe latte ja peekoniwrapperi. Õhtusöögiks.

 Nädalalõpu patuhetk.

Kmr käis eelmisel nädalavahetusel sõbra sünnipäeval, kus üks tütarlaps, kes ilmselt Mrt-d teab gümnaasiumist, küsis, kas nad on vennad. Topeltirw 😀 Hea, et ta mind ei tunne, muidu vbla küsiks, kas ma olen nende poiste vanaema. Mrt oli muidugi überrõõmus, sest juus hakkab ju ikkagi juba halliks minema ja igihaljuse teemalisi kommentaare tuleb sellega seoses aina harvem ette.

Nädalavahetus tuleb meil pisut kaootiline, sest on mõned sündmused, kuhu peame minema. Laupäeval õe raamatuesitlusele ja pühapäeval Mrt lapsepõlvesõbra sünnipäevale. No ega väga ei pea, aga tahame. Sinna sünnale ma vbla jätan minemata, sest ei raatsi raisata väärtuslikku aega, mida tahan veeta õppetükkide seltsis. Ma pole oma kooliasjadega jännis, aga tahaks kodutööd võimalikult vara ära esitada, et saaks keskenduda lõputööle. Nädalavahetustel on iga minut eriliselt arvel, sest tööpäeviti reeglina õppimiseks aega ei jää ega ka energiat. Võtsin tükk aega hoogu, et ühte didaktika kodutööd kirjutama hakata, mitte kuidagi ei suutnud kondikavagi välja mõelda, aga täna oli töö juures vaikne, hakkasin otsast kirjutama ja äkki hakkas tekst jooksma nii, et sain suurema osa valmis. Tegelt sain tünga, sest arvasin, et olen vajaliku mahu valmis kirjutanud, aga siiski oli üks lehekülg nõutud mahust puudu. Püüan selle kirjutise homme ära lõpetada ja asuda koolituskava kallale. Mul osad kodutööd on väga praktilised ja päriselus vajalikud, koolituskava plaanin teha selle tunni peale, mille pean aprillis gümnaasiumiõpilastele andma.

Olime mitu päeva vahtinud valvekaamerast, kuidas meil Haapsalu õue peal prügikast pikali on, kaas ka lahti. Ükspäev oli räige tuul ja see lükkas tühja kasti ümber. Prügikasti põhjas oli ainult üks prügikott ja mul oli väike hirm, et tulevad hiired, kassid või rebased, kes selle koti mööda õue laiali tassivad. Jah, meil on Haapsalu vanalinnas rebased, eelmisel aastal nägin oma silmaga. Õnneks ei tulnud mitte kedagi. Meil on siin kasutuses mingid lillad tugevalt seebi järele lõhnavad prügikotid ja koti sees olid ka vänged küünelakieemaldajaga vatipadjad, ju ei tundunud see kompott apetiitne. Imelik, et mõni naaber mööda minnes kasti püsti ei tõstnud, ma küll tõstaks, kui näeks, et naabril kast kummuli on ja ma tean, et nad alles mõne päeva pärast koju tulevad. Prügikast on meil enam-vähem kogu aeg tühi, sest enamus sodi läheb pakendikonteinerisse. Päris mitmel hommikul oleme avastanud, et tuul on kasti ümber lükanud. Ei taha prügikasti maja varju ka viia, sest ei viitsi jälgida, millal tühjenduspäevad on ja hea on, kui kast on alati värava lähedal kättesaadav.

Mõtlen nüüd, et oli mul üldse midagi tarka ka kirjutada siia? Vaevalt küll.

Asso, seda ka, et seitsme aasta jooksul, mil bookdepositoryst raamatuid tellinud olen, juhtus teist korda, et mu tellitud asi läheb kaduma. Eelmisel korral ootasin peaaegu kaks kuud ja alles siis kirjutasin neile, mille peale raamatumüüja mulle enda kulul uue raamatu saatis. Nüüd on neil Euroopasse saatmise aeg lühendatud kolmelt-neljalt nädalalt max nädalale ja olen ka raamatud tõesti nii kiiresti kätte saanud. Ainult see üks pole tulnud ja ootan juba peaaegu kuu aega. Suhtlesin nendega nädala sees mitmel korral ja nüüd mulle üritatakse jälle asendus saata, aga kuna seda raamatut neil kohe laos pole, läheb veel aega. Päris tüütu. Aga tore pood siiski, ei võta postikulu ega midagi.

Over and out.