Ühed lugud

Istun üksi verandal ja mõtlen, et küll on ikka hea, et ma ei läinud Matvere juubelikontserdile. Olen neid laulukesi nüüd distantsilt jupp aega kuulanud ja aru ma ei saa, miks jälle sihuke melanhoolne ja kurblik repertuaar. Tegelt ei läinud ma sinna sellepärast, et mulle ei meeldi Tätte. Markot üksi kuulaks küll. Aga paarikümne euro eest sihukest värki… Me lõime selle raha Mrt-ga just enne kontserdi algust Talumehe kõrtsis laiaks.

Käisime õhtul kõndimas nagu ikka. Kohutav palavus on ja ma ei tea, mis mul arus oli, et trikood ega pävkasid selga ei pannud. Unustasin lihtsalt. Me kõnniringile jääb ette kolm ametlikku ujumiskohta, lisaks paar metsikut mereäärt, kus looduslik slipp ja ma ühes paatide vettelaskmise kohas käisin isegi meres jalutamas. Nüüd on vesi viimaks nii soe, et isegi minusugune külmavares saab ohkimata sisse minna. Aga mul pold triksi! Ei viitsinud koju riietuma ka minna. Mrt ujus Vasikaholmil hea jupi, ma istusin niisama kaldal hanesitahunnikute vahel.

Tagasiteel tegimegi söögipeatuse, sest mees juba ammu räägib, et tahaks Talumehe praadi. Aga suveaeg, eks, hind on küll möödunudsuvine, aga me lemmikpraad on väikeseks tõmmanud kuumaga. Ma palusin endale kõrvitsasalatit ja hapukapsast mitte panna, sest need liiga magusad on ja millegipärast jäi Mrt ka kõrvitsast ilma. Teenindaja oli üldse nii uimane, et üle hulga aja ei jätnud Mrt sinna mingit tippi. Aga mõnus oli istuda südalinnas väliterrassil ja vahtida inimesi ja autosid. Toit oli maitsev tegelt ja mulle sobib nende kahanenud praad väga hästi, sest enne oligi kõike raskelt palju.

 Ootan praadi. Pilt on tehtud eksponeerimaks mu järjekordset paarieurost kaltsukahõlsti. Ei, ega ma ei käi siin minikleidiga ringi, mul hõlsti all on teksalühkarid ka ikka. Olen vananev jässakas tädi ja mingi kaunis ei ole poolpaljalt ringi lehvida, aga +30-ga lendavad ka kõige peenemal proual riided seljast. Siin linnas, mis on keset merd ja kus ka linna keskel on meri, on täiesti tavaline nähtus ka näiteks rinnahoidja väel patseeriv turist. Mõni unustab selga panna pluusi ja mõni püksid, aga kedagi ei koti, kõik on lubatud. Eile jalutas meile linnatänaval vastu üks naine, kalipso puusadele langetatud ja ülemist otsa kattis ainult must pesurinnahoidja.

American Beauty lõppes just, see toob Haapsallu isegi mitte sadu, vaid tuhandeid veidraid autosid ja jube palju ebaadekvaatseid soomlasi. Üks näiteks soristas me ületeenaabri lippaia äärde ilgelt pika põie ja ta sõber samal ajal urineeris mõned meetrid eemal kõnnitee ääres, Vaba tänava ristis, kus kohe üle tee on umbes kümme välipeldikut. No nii  raske on ju vetsu minna, eks. Bohh see peldik, lasen parem eestlasele varba peale. Aga autode rongkäik hommikul oli äge, isegi naljakas. Inimesed olid vaeva näinud ja ennast stiilselt üles löönud, igasugu veidraid monstrume ka veeres mööda.

Imestan, kuidas Haapsalus on suurürituste ajal justkui vaikimisi igast seaduserikkumised lubatud, peaasi, et keegi otse kahjustada ei saa. Eile näiteks paarutasid igast ameerika kastikad mööda linna ringi, õllesed turistid lahtistest kastidest välja rippumas. Mõni oli omale auto kasti isegi lamamistooli ehitanud, aga enamasti kõõluti neis püsti, õllepurgid käes. Politsei sõelub ringi, aga lõbutsejatest numbrit ei tee. Parkimine ja telkimine on lubatud otse promenaadil, kõigil muruplatsidel ja tänavaäärtes, see on lausa nii korraldatud. Seekord oli koristamisega ka kenasti, hommikuks oli suurem sodi kokku korjatud ja te ei kujuta ette, millises koguses siin mõni kohalik pudeleid korjas. No see oli non-stop töö ja kindlasti ilgelt hea teenistus. Täna nägin isegi ühte elektrilises ratastoolis meest me majast taarakottidega mööda sõitmas. Taara korjajad ei ole miskid parmud, vaid kenad puhaste riietega inimesed. Praktilised inimesed.

Haapsalu on ääretult külalislahke linn. Kui sul hotelliks raha ei ole, siis täiesti ok on sõita Holmile parklasse ja panna oma padajann üles otse mere äärde roostiku serva. Seal üks heinamaa on lausa ekstra parkimiseks niidetud, lähedal Vasikaholmi rannas on peldik püsti ja selle lähedalt putkast saad jäätist ja jooki osta. Pesta pole vaja, sest võid iga kell merre hüpata.

 Ehh, meie Sassule piisaks ka linnasüdame purskkaevust. Sinna teda siiski suplema ei lastud, noored käisid Paralepas ujumas. Sellest sitikast armsamat poissi ei ole maa peal olemas, mul iga kord venib suu kõrvuni, kui teda näen. Teraapiline mehike.

Issant, kontsert lõppes ära ja rahvas voorib minekit, aga Matvere törtsutab seal nüüd oma hümnimasinaga.

Meil oli täna tegelt ülikõva tööpäev, Mrt-l põhiliselt. Mina tegin ainult aia korda ja võtsin kirsipuult võrgu maha, Mrt töödes lõin kaasa pelgalt koristamisega ja koormarihma otsas rippumisega ehk et mul olid ülitähtsad turvaülesanded.

 Alguses oli kõik väga õudne, sest kuigi need pildil ülaservas rippuvad palgid on ühest otsast pehkinud, siis on need ilgelt suured ja rasked. Mrt leiutas hea nipi palkide allalaskmiseks, see käis tal koormaköie abil, mille otsas rippusin mina.

 Selline süsteem, kaks esimest palki langevad.

 Need prussid sai Mrt maja pööningult. Lae peal on igasugu head ehitusmaterjali. Taaskasutus, igatahes. Täitsa kõva puit, kulunud otsad mees saagis maha. Kaks prussi läksid seinte äärde tugedeks ja üks lakke nende peale. Maja köögiosa on välisseina poolt madalam, Mrt üritas palki veits kõrgemale kruvida, aga ega väga ei saanud. Mis viltu, see viltu. Väga kangutada ei julge ka ju, laseb veel maja pähe omale.

 Nüüd on nii. Kaks prussi paistavad pildi äärtes ja kolmas toetub laes nende peale. Pehkinud palke enam pole ja mingeid vanu poste köögi ja esiku vahel ka mitte. Peab tunnistama, et väga avar ja valge on kõik. Selle suve miinimumprogramm on kööginurka ja vetsule-dušširuumile lagi tagasi ehitada, sest praegu on seal ainult laud ja katuseplekk. Ehk jõuab vetsule seinad ka teha, hetkel pole seal isegi kardinaid ees, sest pole kuhugi kinnitada.

Pool puhkust on läbi.

 Nii paljukest suutsingi metsast välja tuua. Kukeseeni leidsin 1 tk.

 Meie igapäevast leiba. Lillkapsad on praegu väga head mahlased ja krõmpsud, sööme neid suitsujuustukastmega, mis koosneb riivitud suitsujuustust, küüslaugust, majoneesist ja hapukoorest. Suitsujuustu kulub selle väikese kausikese peale pool pulka (kangi, junni?).

 Igapäevaseid puhkusevaateid.

 Oleme paaril päeval teinud ligi 8-kilomeetrise kõnniringi. Kooserdan siin kloksidega, sest muid paremaid lahtisi jalanõusid pole saadaval. Arvasin mitu päeva, et saan parema jala varba alla haiget teravate kividega, aga kui viimaks kahtlus tekkis, et miks just kogu aeg ainult ühel jalal probleem on, võtsin poole kõnni pealt kloksi jalast ja avastasin, et läbi talla oli tulnud suur roosiokas, mis mind teravasti torkas. Imelik, et ma seda terava kivina tajusin. Päris korralik nõel oli kloksi sees püsti, täna sain sellest isegi varba veriseks. Mrt-l õnnestus see ork mu jalanõu seest välja võtta ja “teravad kivid” kadusid. Täitsa sõge, et olin selle okkaga kõndinud kümneid kilomeetreid!!!

 Madusid siin on, kohe palju on.

 Veel meie igapäevast leiba. Šašlõkki tegin eile ise oma klassikalise retsepti järgi. Aga muna praadimine nii ei tööta.

 Aga nii töötab, otse süte peal. Mrt tahtis katsetada, kas saab lõkkes muna teha ja pika ootamise peale ikka küpses. Ma tänitasin kõrval, et imelik, me küll matkal praadisime pannkooke palja kivi peal ja sain seepeale mehelt lühikese loengu soojusjuhtivusest 😀

 Eile võõpasin saunalakiga leiliruumi seinu, üks nurk jäi veel teha, sest lakk sai otsa. See polegi nagu lakk, pigem nagu miski immutusvahend, saunasupi. Pildil on lava jupid, need tõmbasin üle valge saunavahaga ja oli seegi nagu lihtsalt üks tavaline värv. Leiliruumi saime täna pmst valmis, pesuruumi seintele on veel laudu panna ja seal on lagi ka katmata ja muidugi värvida tuleb kõige lõpuks. Ilmselt selle sama valge saunavahaga teeme pesuruumi ka, et oleks ilus hele.

 Katsetan, kas kannab.

 Tore, kui mõni ruum majapidamises natuke nagu valmis ka on.

Veega on meil kehvasti. Kaev on nii tühi, et täna nõristasin pumbata peaaegu terve tunni, et kõik pajad ja mollid täis saada. Kui esmaspäeval saabusime, oli sama teema. Kuna pikemat aega polnud siin vett võetud, siis esimene sats haises ka nii hullusti, et mul läks juukseid pestes süda pahaks. Tänane pumpamine oli õnneks juba suht ok, ei haise enam sedasi. Üks kõige tähtsam asi, mille siin korda peame ajama, on puurkaev. Raha meil selleks praegu pole, aga plaani tuleb võtta.

Me pole ammu suvilas nii pikalt olnud ja tuleb tunnistada, et siin metsa rüpes on ikka täiega mõnna olla. Ega ikka ei raatsi sellest kohast niipea loobuda. Haapsalus on järjekordne lärmakas suurüritus, selliste ajal on hullult hea ennast saarelisse vaikusesse ära paigutada. Rapla naabrid on reisil, mis tähendab, et me sealse magamistoa akna all haugub koer 24/7, ta alati jäetakse üksi õue kui pererahvas pikemaks ära sõidab. Tal rõve kile hääl on ja vait ta ei püsi isegi öösel mitte. Mrt arvab, et võiksin kõrvatroppe kasutada, aga mulle need ei meeldi. On hea, kui leidub üks vaikne paigake, kuhu puhkama tulla.

Vahtisime täna natuke aega sadama aia tagant, kuidas lainemurdjate ehitus käib ja mul tuli mõte, et äkki isegi on võimalik siin hakata oma paati hoidma mingi raha eest nii, et ei pea edasi-tagasi paarutama ja ma saan jälle hakata kasvõi üksi võrgul käima. Ma vahel igatsen neid väikseid meresõite taga. Kalatraalid, mis aastaid me katkisest sadamast merele käinud on, pole igatahes kuhugi mujale sadamasse viidud, vaid ootavad siinsamas sadama valmimist. Ei usu, et peale süvendamise, lainemurdjate ja ühe kai siin tänavu midagi rohkem valmis tehakse, aga traalidele sellest piisaks. Kõik väikesed paadid on igatahes kadunud, ainult üks seisab mere ääres sadama territooriumist väljaspool ja teisi pole isegi lähedal rannal näha.

Üks pakiline töö meil veel on, mille peame homme ära tegema – kaevupealne hakkab sisse vajuma. Loodetavasti piisab pealmiste laudade vahetamisest ega pea hakkama uut kasti ehitama. Eks homme tšekime.

Puuke oleme enda pealt korjanud iga päev ikka paar tükki, mis sellest, et metsas ei käi ja õu on niidetud.

Suhelda pole me viitsinud siin mitte kellegagi, isegi sakslastele pole käinud tere ütlemas, ainult viipame mööda sõites. Tüüpilised eestlased. Oleme oma tööde kõrvalt saanud isegi üksjagu lebotada, ses mõttes siiski võibolla mitte nii tüüpilised eestlased, no ei rassi hommikust õhtuni. Mrt on isegi hommikuti jooksmas käinud ja õhtuti kõnnime oma kõige ilusamat mereäärset ringi. Ujuda sai ainult nädala alguses, nüüd on tuuled jälle külma vee merepõhjast me randa toonud ja täna ei tahtnud isegi Mrt meresse minna.

Naudin siin olemist nii väga. Vaikus ja vabadus.