Ühed lugud

Kmr küsis ükspäev, et kas ma temast enam blogis ei kirjutagi? Eee…ämmm… Vastasin, et mu arvates talle ei meeldi, et tema elu avalikult käsitlen. Aga vot tuli välja, et nüüd võib. Kutt on 17, mõne kuu pärast juba täiskasvanu.

Ta tüdruksõber sõitis augustis aastaks USA-sse õppima ja nüüd paistab, et sellel noormehel siin ei ole ka hetkel muud teha kui õppida. Igatahes on ta üheteistkümnendikuna toonud koju juba hunniku viisi. Hämming ja imestus! Matemaatika töö tegi sajaprotsendiliselt – puhas viis. Inglise keeles sai täna kaks viite, ühe viie sai kunstiõpetuses (igavesti mittesallitud aine!) ja kõige tipuks sai viie ka kirjanduses – Tõe ja õiguse lugemiskontrolli eest.

Jah, ta päriselt luges Tammsaare Tõe ja õiguse otsast lõpuni läbi ega kasutanud mingit netist ostetud kokkuvõtet ja imede-ime, et see hakkas talle isegi meeldima. Algus pusis küll täiega ja vandus kurja, et nii igav ja raske lugeda, aga ma ütlesin talle, et mina mäletan sellest raamatust seda, et nautisin ilusat keelt. Muidugi viilisin ma keskas ega lugenud siis Tammsaaret üldse, vaid võtsin ta teosed ette millalgi aastaid peale kooli lõpetamist ja siis need tõesti meeldisid mulle. Nüüd ütles laps ka ootamatult seda, et ta nautis, kuidas see raamat kirjutatud on. Ma ei tea, kas mu vihje sellele, et naudi lauseehitust ja ilusat eesti keelt, teda kuidagi järje peale aitas, igatahes neelas ta selle teose mõne päevaga ja tuli küsima, kas meil selle järjed ka kodus olemas on…

Hämming ja imestus!

No mis ma oskan ütelda? Tahaks öelda, et nii hoida! Sest see lapsepõlves puhas viieline olnud sell ei ilmutanud esimesel gümnaasiumiaastal vähimatki õpihuvi ja lasi hinnetel suvalt kukkuda. Ei tea, kas see, et ta tüdruksõber on viieline, ka midagi mängib rolli ta õpihuvis? Või äkki see, et emad ja isad on fanaatilised üliõpilased, kes suurema osa õhtutest õppetükkide taga istuvad?

Jaa, see isa siin on täitsa segi pööranud. Tal väga lahe seltskond on sattunud kursusele ja nad iga päev suhtlevad omavahel ja muudkui leiutavad igasugu asju. Äge koostöö käib ja üksteise aitamine, ma täitsa imestan seda. Ja Mrt on nii õhinaga koolitükkide juures, et lihtsalt minesta. Nad on juba korraldanud endale ühe riistvaralabori, mis polnud üldse ette nähtud, aga kuna osad seal kursusel ei tunne üldse arvutite riistvaralist sisu, siis tassis mees eelmine kord autotäie kola töö juurest kooli, et kursakaaslased saaks neid lammutada. Pidev näoraamatus suhtlemine käib neil ka ja üksteise nõustamine. Igatahes kaifib Mrt koolis käimist sajaga ja ei jõua ära oodata, millal jälle sinna saab.

A ma küll nii õhinas ei ole. Kodutööd on mul tehtud, muidugi, aga mingit seltsielu meil veel arenema pole hakanud ja üleüldse me kursus on nii hirmus erinevad inimesed kõik, et täitsa kahtlen, kas meist mingit tugevat tiimi saabki. No näis, järgmist nädalat alustan koolis jälle.

Kas pole mitte õppejõust nutikas määrata kohustuslikuks kirjanduseks raamat aastast 1999, mida on ülikooli raamatukogus täpselt 1 tk ja seegi kohalkasutuseks? Teiste ülikoolide raamatukogudes sellist ürikut üldse ei leidu, niisiis jääb üle see endale kusagilt osta.

Õpik on Inglismaal täitsa saadaval nii umbes 90 euroga. Õpikud on üldse õudselt kallid, möödunud aastal mul läks mitusada eurot nende peale. Õnneks leidsin USA-st kasutatud raamatu 3 dollariga. Eestisse saatmine koos postikuluga läks kokku 7 eurot. Tuleks ta nüüd ikka ühe korra kohale ka enne kui aine läbi saab.

Mitte et üliõpilastel oleks üldse kombeks kõik kohustuslik kirjandus läbi lugeda… Kes loengutes käib, veab ennast enamasti ka lugemata läbi. Aga mul tekkis lihtsalt huvi, sest kui üks nii vana raamat on kohustuslik, peab see ilmselgelt väga väärtuslik olema.

Ega ma ei kavatse siia tegelt basiilikute kohta rohkem kirjutada kui seda, et käisin õhtuhämaras neid peenrast päästmas. Basiilik külma ei talu ja juba ongi osadel taimedel lehed pruunitäpilised. Nad niigi jube hilja mul hakkasid kasvama ja ma pole isegi mitte ühte lehte nende küljest toiduks võtnud, niisama mööda minnes nuusutan. Nüüd nad lõhnavad mul soojas toas aknalaual ja ehk jäävad veel mõneks ajaks ellu.

Kamin köeb ja toas on mõnusalt soe. Me tänavuste küttepuude kallale ei olegi veel asunud, sest igasugu ehitus- ja lammutusjääke on ikka veel suvistest tegevustest järel. Need hirmus palju annavad sooja, väike peotäis juba teeb õhu hubaseks.

Ehh. Basiilik on ainult jälgede segamiseks. Tegelikult tahtsin ohkida kooli asjus. Vinnasin eile õhtul ühe essee üles ja täna vaatasin, et üks kursaõde ka on sama teinud. Läksin kohe huviga lugema, et mis siis tema kirjutab ja olen ausalt üteldes nähtust veits šokis. See on üks inime, kes tundub olevat tubli aktivist ja ilmselgelt ta kiirustas oma kodutöö esitamisega. Aga mis mind rabas, oli see, et ta töö kubiseb kirjavigadest, komasid on ikka kohe oma kolm peotäit puudu. Lisaks on tal mitmes kohas puudu tühikud, lauseehitus kohati lonkab ja esineb sõnakordusi, mis enamasti on sellised, et ta on nagu hakanud lauset parandama ja unustanud osa maha kustutada. Aga mis eriti jabur – see peab olema essee, aga ta on teinud referaadi, koos sisukorraga ja puha ja max kolme lubatud lehekülje asemel võtab kogu see 2.1.1. ja 3.1.2 jne nummerdus tal nii palju ruumi, et kirjutas kokku viis lehekülge. Jessas! Kui selline töö arvestatud saab, siis mina olen igatahes teaduste doktor.

Võiks ju mõelda nii, et mis see minu asi on, aga kahjuks on meil ees ühine rühmatöö tegemine. Kolmekesi teeme toda tööd ja see teine, kes meiega kambas on, ei oska üldse inglise keelt ja on arvuti kasutamisel ebakindel (arvutitesti ei hakanud üldse tegemagi, aga ta on õpetaja muidu). Igatahes otsustasin, et kui meil töö kirjutamiseks läheb, siis pakun välja, et võtan vormistamise enda peale, sest need kaks ilmselgelt tekitaksid muresid. Täitsa pekkis! Tõenäoliselt jätkub mul isegi jultumust tollele inimesele otse öelda, et ma vaatasin, et sul on õigekeelega probleeme, sellepärast tahan ise teha. Arvata võib, et ta tõttab pigem ohje haarama, paistab olevat selline tüüp. Tavaelus lasteaiaõpetaja.

Krt, ma ei tea, miks mind nii väga morjendab alati, kui inimesed on rumalad ja nende haridus “longab?” Kõige rohkem imestan selle üle, et nii kehva kirjaoskusega kuskil jagatakse üldhariduskooli lõputunnistusi.

Ma ei tea, miks mulle tundus, et õigekiri on üks niisugune elementaarne oskus, mis igal ülikooli astujal vaikimisi on?

Aga muidu üldiselt see meie essee pidi olema esitatud alles alanud nädala pühapäevaks. Mulle meeldib kohustusi kiiresti kaelast ära saada, sellepärast esitasin enda oma juba eile. Ei olnud üldse plaanis esimesena jõuda, aga mul on üldiselt septembris vähe koolitöid ja midagi tahaks ikka teha kogu aeg.

Alkovaba septembrit ma ka seekord teha ei viitsi. Ei meeldi. Natuke tegin, aga juba eile tuli isu punase veini järele ja rohkem ei teinud. Möödunud aastal olin nii tubli, et lasin oktoobris ka sama soojaga edasi. Ah, milleks see kõik? Kõige tähtsam on inimese tervise juures ikkagi rõõmus olu. Mitte et nüüd kohe klaasikesest punasest naeru lagistaks, aga niisama hea on olla ennast piiramata neis asjus, mis kellegi teise asi ei ole 😀

Mul pole tegelt mitte midagi tarka kirjutada. Tahan lihtsalt ütelda, et jookseksin ilmselt vähemalt kord kuus korralikult kokku, kui mul poleks suurepärast võimalust aeg-ajalt saarele vaikusesse põgeneda. Seal on vaikust ja rahu nii et on kohe. Minult on küsitud, et kuidas ma küll viitsin nii kaugel suvilas käia, et jube pikk sõit ja kallis ka, aga ma ütlen, inimesed, see neli tundi sinna ja teist sama palju tagasi käib mu puhkusepaketi sisse, see on aeg iseendaga, ma saan autoroolis korrastada mõtteid ja teha plaane. Täna näiteks mõtlesin lõpuni ühe essee, mida olin varahommikul suvilas alustanud ja mille koju jõudes lõpuni kirjutasin.

Kuludest olen siin varemgi kirjutanud, aga ütlen veel kord, et kulutan aasta jooksul suvilas käimise peale, kui laevapiletid ja bensiiniraha kokku lüüa, sama summa, mille teine inimene kulutab veetes üks nädal aastas kuskil soojal maal odavama paketiga. Meie päikesereisidel ei käi. Üldse ei tahagi. Lihtsalt valikute küsimus. Meile meeldib puhata saarel oma kodus, oma metsas ja mere ääres.

Aga see vaikus… Oehh. Sel nädalavahetusel ei olnud ka tuult mitte, mistap haavapuud olid täitsa vait ja kui haavad on vakka on ka kõik muu mets nii vaikne, et lihtsalt imesta. On täiskuuaeg, sellepärast imestasin, et ka külakoerad olid täieliselt vait, võibolla on nad nüüd öösiti tubades, sest väljas on päris külm juba. Täna varahommikul näitas kraad ainult viis soojakraadi.

Olin seekord suvilas üksinda, sest Mrt-l olid koolipäevad. Ta saatis mulle selliseid pilte:

 Praktiline matemaatika. Lihtne, eks ole, höhö. Vot on üks asi, millest mina mitte essugi ei jaga.

See-eest jagan ma väga hästi selliseid asju:

 Kaks ilusamat suurt sirmikut panin koju tulles Ruthi juurde maha, et paneerigu ka natuke seent omale. Nii armas, et tütre elamine meile nüüd suvilast koju sõites tee peale jääb, saab sinna mööda minnes poetada moose ja seeni. Muidu üldiselt mul tekkis metsas suurepärane plaan, et sirmikutest saab ju meisterdada pannkooke.

 See on minu “kaneelipannkook”, magustatud erütritooliga. Mul kahjuks suvilas mune ei olnud ja ainult võiga praadides jäi seen nii rasvane, et lirtsus. Kujutan ette, et lahtiklopitud munas keerutades võiks selline kaneelipannkook maitseda päris hõrk. Seekord mulle ta liigne rasvasus hakkas natuke vastu, aga oma kaneeliigatsuse sain siiski vaigistada.

 Keetsin täitsa tavalist suhkruga moosi. Meil on suvilas ropult palju kuldrenette ja sauna tagant sain hunniku pohli korjata. Suure potitäie peale kulus suhkrut 200 grammi ja ma nimetan seda laste moosiks, sest minusugune kulunud isik ei või ju ometigi suhkruga moose ise konsumeerida. Kui mul oleks erütritooli olnud, siis oleksin keetnud sellega, aga tolle suhkruasendaja varud on meil suvega kokku kuivanud ja pole veel raatsinud uut tellimust teha, kallis on, kurivaim.

 Nagu vanasti. Mulle hirmsasti meeldib hoidistada. Kui selle laarungiga koju jõudsin, pistis väike poeg esimese purgitäie peaaegu üksinda nahka, lihtsalt niisama teelusikaga otse purgist sõi seda.

 Serveerisin endale õhtul ühe moosisaia, mis paksu võikihiga maitses lihtsalt võimatult hea. Sai see muidugi pole, on hoopiski üks juusturatas. Aga moos on päris. Sõin õhtu jooksul kaks korda kaks teelusikatäit moosi, mis kohe mu veresuhkrut üles ei visanudki, aga hommikune paastuveri oli selle nalja peale muidugi tuksis – 6,1 mmol/l. Vahel harva ma luban endale luksust veresuhkur hetkega pekki keerata. Aga ma mõtlesin nii nagu neil harvadel kordadel kui endale näiteks ühe vähemagusa õuna luban – ma ei ole diabeetik, ma pole diabeedi diagnoosi mitte kunagi saanud, järelikult võin vahel süüa isegi nagu tavaline terve inimene…

Kas te mu diabeediblogist Angela lugu ikka lugesite? Olen olnud teda nõustades üksjagu ärevil, sest ma tõesti ei tea, mitu ühikut insuliini on minimaalne kogus, mida inimene elutegevuseks vajab. Angela on üks neist 1. tüübi diabeetikutest, kelle pankreas mingi hädise koguse insuliini siiski produtseerida suudab, sellepärast olen julenud talle soovitada piirduda vaid vähese öise pikatoimelise süstiga. Ja see töötab. Ma olen teinud midagi sellist, mida tema arst ei ole suutnud ja see mind pisarateni rõõmustab.

Mu kursusel on üks ülekaaluline 1. tüübi diabeetik ja üks inimene sclerosis multiplexiga. Nad mõlemad on tulnud õppima ajendatuna isiklikest tervisehädadest. Too sclerosis multiplexiga noor rääkis, et ravimid ei mõju talle, sellepärast ta tahab otsida abi toidust. Ta on täiesti õiges kohas, ma ütlen teile. Ja tolle 1. tüübi diabeetiku ma krabasin kohe kiiresti endale FB-sõbraks, kui Angela loo üles panin.

Rootsi Karolinska Instituudis algas uurimus 1. tüübi diabeedi toiduga haldamise kohta, seal kolme erinevat gruppi jälgitakse ja valim on hästi suur. Üks rühm sööb riiklike soovituste järgi 50-60% menüüst süsivesikutest, teine 30-40% ja kolmas 10-20%. On super, et uurimust ei rahasta ravimifirmad, siit tuleb ilmselt üks murdeline tulemus. Mina praktikuna ja igapäevaselt Rootsi diabeetikute foorumitest üksikjuhtumite kirjeldusi lugeva inimesena tean, et ainult 10-20% süsivesikuid menüüs võib olla diabeetikule pikemas perspektiivis tervist säästev ja tüsistusi vältiv. Üks aasta kannatust ja küll te näete, et see uurimus jõuab sama tulemuseni.

Mu meelest on õudselt tore see, et meil Mrt-ga osad ained ülikoolis samad on ja seetõttu muidugi kattuvad ka kodutööd. Üks õpib ühes ja teine teises elutoanurgas ja kaks pead on ikka kaks pead, eks ole. Niivõrd vahva on kodus kooliasju arutada inimesega, kes teab, millest räägin. Võime teineteise pealt kodutööde vormindamist maha panna ja enne õppejõule esitamist loeme teineteise koolitööd kriitilise pilguga läbi.

Aga saarevaikusest veel nii palju, et see on üks kahtlane asi. 24 tundi võib olla täielik vaikus, aga siis äkki varahommikul võid kuulda metsast sellist häält, nagu möriseks seal karu. Karusid seal vaevalt on, ilmselt oli see möristaja ikkagi üks sokk, aga hommikuhämaruses on ta hääl siiski äge kuulata. Kas ma kardan ühte niisugust? Ei, ei karda.

Magan suvilas ühe jutiga pika une nagu poleks täiskuuaega üldse maa peal olemaski. Lapsepõlves ma tavaliselt kõndisin täiskuuajal ringi, läksin teisele korrusele või üritasin kapi otsa ronida. Nüüd vahel vastu hommikut külge keerates ei saa ma päris hästi aru, kus olen. Kodus seda probleemi ei teki, siin kuulen läbi une, kui rongid tulevad ja lähevad, nad kena väikse törtsu tuututavad siis, aga ainult väga vähe, et mitte linnarahvast äratada. Saan kohe aru, kui mõni algaja rongijuht on tööl, ta laseb ennekuulmatult pikka signaali nagu mingi loll.

PS. Muidugi vaatasin ma eile õhtul kossu ka, Eesti-Poola mängu. Aga ainult kolm veerandit, sest nii hirmsasti läks käest ära see mäng ja ma ei suuda vaadata, kui mehed platsil ülemäära mannetud on.

Olen viimasel ajal vilets kirjutaja, ometi tahaks muudkui salvestada elulisi fakte ja kõiksugu toimetusi. Sellepärast kipuvad postitused olema sodipodid, kus natuke seda ja teist ja üldse ühes teemas ma ei püsi.

Niisiis. Eelmise nädalavahetuse tähtsaim fakt on, et olime merekülas ja nägime rõõmuga, et tädi Selma maja on hakatud juba ehitama. Vundamendikraavid olid kaevatud, saalungid sees ja ootel seisid seal õuel mingid plokivirnad, millest hakatakse tõenäoliselt müüre laduma. Tore on näha, et inimestel on pealehakkamist ja ei jääda lihtsalt masenduses halama.

Muidu üldiselt käisin seenel, kuigi me talvevarud on ohtra koriluse peale juba ilmselgelt piisavad. Aga see pole mingi õige puhkus, kui ei saa vähemalt kolm tundi päevas metsa all kõndida. Korjasin kuuseriisikaid, kollakaid kukeseeni, puravikke, harilikke kukeseeni ja suuri sirmikuid. Jäin oma suurepärasesse kuuseriisikametsa nädala jagu hiljaks, enamus seeni olid taldrikusuurused ja neid oli umbes miljon, no meeletult palju. Aga juba nii ussitanud, et suured seened pudenesid puudutades laiali. Kaks nädalat varem sain sealt ka hea portsu, aga siis sellist massilist seenetamist veel ei olnud. Leidsin seekord ka väikesi terveid isendeid, aga võinuks olla rohkem.

Korjasime ilusamad kuldrenetid ära ja tõime koju talvevarudeks.

Kaevu on hakanud vesi tagasi tulema.

Eile ja üleeile olin koolis. Oli päris huvitav, isegi tervisedenduse aines, mille suhtes mul olid eelarvamused. Tegelikult on meil seal suurepärane õppejõud ja aine ise põnevam kui lootsin. Muuhulgas sattusin veidrasse olukorda, kus pidin õppejõudu arvuti kasutamisel viis korda aitama. Tal juhtus läpaka ümbertõstmisega see, et esitlus kadus “nurga taha” ja ta ei osanud seda enam ette manada. Pärastpoole oli muid apsakaid ka, millest ühte ma tegelt ei osanudki ära klaarida. Aga mis mind imestama pani, oli see, et ükski me kolmest noormehest ei tõtanud appi ja samamoodi ei ükski neist noortest värskelt koolipingist tulnud tüdrukutest, kes ometi on arvuti taga üles kasvanud. No oli veits koomiline, et abi oskas pakkuda kursuse kõige vanem eit 😀 Kusjuures mulle satub mõni esitluse fail ette heal juhul üks kord aastas. Tubli mina, höhö.

Mõtlen, kas peaksin ikkagi tegema eraldi postituse täna hommikul näoraamatus üles kerkinud teemast, mis mind jubedalt pahandas? Seal me üliaktiivne tervisespetsialist võttis sõna teemal, et paksud käivad burksi söömas. Postitus ja vestlus olid ülekaalulisi halvustavad, kusjuures postitaja ise on küll tubli sportlane, aga keskelt jäme mis jäme, kvalifitseerub kehamassiindeksi järgi ilmselt lausa rasvunute hulka. Ta on korduvalt olnud figuurisõber, klassikaline kaalujälgija. Lisaks on ta oma mehe kõht nagu trumm, ta on tõesti ülipaks keskkohast, kuigi samuti tubli harrastussportlane. Nii et mida õiendada? Ja üleüldse on ülekohtune süüdistada tervet ühte kolmandikku meie täiskasvanud elanikkonnast, kes on ülekaalus. Mina näen jätkuvalt neid inimesi kui ohvreid ja just selle sama tervisespetsialisti töö ja kohus peaks olema harimine ja teavitus selle nimel, et inimesed teaks, mis on õige ja oskaks teha õigeid valikuid. Paraku kuulutavad kõik “spetsialistid” lolli järjekindlusega, et liiguta rohkem ja söö vähem, mis on rasvumise likvideerimiseks marginaalne, pigem harva töötav lahendus. Rasvumine on hormonaalne probleem. See on fakt. Ja seda võiks me paljuliigutav, mitu korda nädalas trenni tegev ja ometigi kasvava kehakaaluga tervisevaldkonna eestseisja ükspäev taibata.

Eile tervisedenduse loengus rõhutati mitu korda, et tervise valdkonnas ei saa töötada inglise keele oskuseta, sest kõik materjalid on ainult selles keeles. Ülalnimetatud spetsialist inkat ei oska, seetõttu ühtki uurimust ega erialast ülevaateartiklit lugeda ei suuda. Selline tubli projektikirjutaja, üle Eesti ka tunnustust leidnud ja ma siinkohal isegi ei ironiseeri, sest projekte ta kirjutada mõistab väga hästi. Aga see pole jätkusuutlik tegevus.

Hea, et ma ise enam rasvunud ei ole. Sest kui oleksin, siis selliste vastikute lollide inimeste pärast, kes vahivad ja kommenteerivad, mida ma ostan või mida avalikus kohas söön, ei julgeks ma enam üldse kodust väljas käia. Eestlane on selle koha pealt äärmiselt alatu tüüp. Nii ongi, et vahitakse, kommenteeritakse ja halvustatakse, justkui ainult kehakaal paneks siin elus inimese väärtuse paika.

EDIT: Ja kui tahate näha tõeliselt eluterveid inimesi, siis vaadake seda lehte siin: www.ingelook.com. Soovitan rakendada ellu piltidel kujutatud naiste elufilosoofia 😀

Esimestel koolipäevadel tegime nii arvutioskuste- kui keeletesti. Inglise keele test oli põhiliselt selleks, et teada saada, kui palju keegi peab oma oskusi parandama enne kui meil algab erialane inglise keel. Ma ei tea, mis tase mul tuleb, igatahes oli pool testi nii lihtne, et üldse mõtlema ei pidanud, ainult kirjutasin. Testi teine ots vajas rohkem süvenemist ja seal ma kindlasti tegin ka väljendites vigu, aga ei midagi hullu. Mõni lause oli küll nii imelik, et oleksin tahtnud lünka täites eessõna kasutada ja kahju on, et me ainult oma punktiskoori teada saame, aga mis valesti läks, seda mitte. Kui mu tase piisav pole, pean kusagilt inglise keele vabaainena juurde võtma enne kui meil see erialane värk tunniplaani ilmub.

Arvutitestis surin sajaga. Ma polnud pärisoffissit kasutanud aastaid ja see on ju vahepeal uuenenud ka. Kui juba suure osa ajast olin igast funktsioonide otsimise peale ära raisanud, selgus, et testi võib ka LibreOffice´iga teha ja muidugi ma läksin siis selle peale üle. Kolmandiku ajast olin juba ära raisanud. Tekstitöötluse, mis mul kõige igapäevasem, jätsin selle koha peal pooleli ja nikerdasid tabelarvutust ja esitlust teha vabavaraga. Tabelarvutuses unustasin ühte valemisse dollarimärgid panna ja imestasin, miks valem ei kopeeru. Ja preemia määramise valemisse jäi ka kala sisse, selle tulba jätsin poolikuks. Oehh.

Tulin testilt ära ebamugava tundega, sest ühtegi ülesannet polnud suutnud sada prossa lahendada ja tundsin, et olen loll nagu lauajalg. Eriti häiris mind, et tekstitöötluse kui kõige lihtsama asja üldse lihtviisiliselt pooleli jätsin. Võrreldes nendega, kes testi tegemisest loobusid või poole pealt lahkusid, olin ma muidugi tubli, eks ole, sest istusin oma kaks tundi täis. Eile siis saabus õppejõult hinnang, milles mu lemmiklause on: “Teie kursuse kontekstis on see väga hea tulemus 🙂 “. Täpselt niimoodi naerumärgiga.

Sedasi siis. Vastasin õppejõule, et kui nii, siis ma loengutesse ei tule 🙂 Parema meelega täiendan oskusi omal käel ja valin arvutiõppe asemel mõne erialase vabaaine. Mul on kogemus viimatisest ametikoolist, kus arvutiõpe oli kohustuslik, et isegi kui on üht-teist juurde õppida, siis suurema osa ajast ma lihtsalt passin ja aitan teisi. Pealegi mäletan eelmisest aastast, kui vanemal kursusel see aine kohustuslik oli, et mitmed targad tüdrukud vedasid ennast sellest eksamist vaevu läbi. Mind ka siuksed aja peale sooritamised ajavad närvi, sellepärast olen rõõmus, et ei pea sinna minema.

Ega muud ei olegi. Järgmisel nädalal hakkavad loengud täie hooga pihta ja me äri uksel näeb aina sagedamini silti, et suletud ja oleme koolis. Hetk tagasi ütles üks klient, kes oma kauba järel käis: “Aitäh, et olemas olete!”. Vot siis. Meile endale ka meeldib 🙂

EDIT: Mu keeletase tuli B1. Nats olen pettunud, arvasin, et on B2 😀 Mrt-l on ka B1 ja nüüd ta irvitab siin, et maakool versus ingliskeele eriklass, höhö (see oli mul 35 aastat tagasi, johhaidiii!!!). Enne erialase inglise keele õpingukavasse ilmumist ei pea me juurde õppima. Meie kursusel on B tasemetel 12 inimest, ülejäänud peavad oma keeleoskust parandama kolmanda aasta sügiseks ja neist viis on kriitiliselt kehva keeleoskusega.

Pealkiri tuleneb asjaolust, et õhtul kiiret kõndi tegemas käies kuulsin selja taga väikseid poisiklutte mu kohta nii ütlemas. Naljanumbrid. Ja ma päriselt ka hakkasin omaette itsitama, mitte ei solvunud ega hakanud käigu pealt jõmpsikaid kasvatama. Siuksed esimese-teise klassi poisid olid, ülemeelikus tujus. Kusjuures mul olid jalas kärtsroosad tossud ja seljas samasugune roosa kilekas, ihhiii. Juuksed olid sätitud ja silmad värvitud, omast arust ei näinud rääbakas ega tönts välja. Sedasi siis 😀

Tegin täna lõpu terve nädalavahetus kestnud stressamisele. Ma ei suutnud otsustada, mida endale õpingukavasse kühveldada ja kas ma tahan ülikooli lõpetada kahe või kolme aastaga. Teoreetiliselt oleks mul võimalik diplomini ka kahe aastaga jõuda, aga kindel on, et võttes ühte semestrisse mitme kursuse aineid, juhtub nii, et osad loengupäevad hakkavad kattuma ja nii kõigisse loengutesse minna ei saa. Aga mulle meeldib sada prossa kohal olla. Pealegi võib juhtuda, et kattuvad kahe aine seminarid, kust puududa ei või ja see on juba väga kuri juhtum. Nii kuri, et eksamile ei lasta ja aine jääb sooritamata.

Olin endale esimesse semestrisse välja valinud lisaks oma kursuse ainetele ühe aine teiselt ja ühe kolmandalt kursuselt. Ilma nende aineteta jäi mu õpingukava jube tühjaks, sest osad kohustuslikud asjad on mul tehtud. Siiski kriipsutasin täna peale õppekorraldajaga konsulteerimist tolle kolmanda kursuse aine maha, sest see tuleb meil endal nagunii ülejärgmisel aastal. Teise jätsin vabaainena alles, sest seda meie õppekavas ei ole ja hiljem pole võimalik sinna minna. Nii et 7 EAP-d miinustasin maha ja järele jäi semestrisse ainult 26 EAP-d. See on jube hõre õpingukava tegelt, aga lihtsalt pole midagi kuskilt enam lisaks leida. Süda läks kohe kergemaks, sest nende kahe aine üks loengupäev kattus tervenisti. Nüüd mul miskit ei kattu, jõuan igale poole, aga näiteks novembrisse jäi häbematult vähe koolipäevi.

Lust on vaadata oma soorituste lehte ÕIS-is, kus seisab, et 180-st punktist on mul juba 36 tehtud, kuigi loengud pole veel alanudki. Kui õppekorraldaja küsis, kas tahan kahe aastaga lõpetada, vastasin, et tahan nautida protsessi ja sellepärast ei hakka rapsima.

Ma ei oska oma kursuse kohta veel muud ütelda, kui et jube kirju seltskond on. Nagu siin koolis kombeks, on õppima võetud mitu magistrit, aga on ka otse koolipingist tulnuid. Päris mitu vanemat inimest on ka. On blogijaid ja neid, kes juba mõne raamatu välja andnud või neid parajasti kirjutavad. Kaks noormeest on isegi. Paar näitsikud on tõelised aktivistid, juba algatavad FB-s kõiksugu infode kogumisi ja maiteamida. Tundub, et kursusevanema koha pärast läheb neil rebimiseks 😀

Eks täpsema pildi sellest, mis teadmised ja suhtumised kellelgi on, saab alles koos loengutes käies.

Olen vist rääkinud, et käisin eelmisel aastal loengutes koos oma mehe kolleegiga kohalikust koolist. Nüüd on teine ta kolleeg minu kursusel. Juba kasutasingi juhust ja lasin ennast koolist koju sõidutada, sest Mrt-l oli üks koolipäev rohkem, olime ühe autoga ja mees jäi hotelli. Ehh, ja mees pani oma kursusega juba esimese peo maha või midagi sellist, magama sai alles kell kolm öösel.

Mrt hakkab esimesel semestril stippi saama, sest oli sisse astudes edetabeli tipus. Edaspidi läheb selle asjaga kahtlaseks, sest ta kursusel on puha targad koos. Tema eriala teisel kursusel on ka erilised teravad kriidid, keskmine hinne 4,8. Neil on riiklik stipendium, mida makstakse ainult kõige-kõigematele.

Ahh, ja hea nali on see, et üks mu kursavend Hiiumaa koolist on nüüd jälle mu koolivend. Ja minuga ühel ajal hakkavad seal õppima mitmed politseinikud meie linnast, üks on see, kes hirmsasti me last peedistas, lootes teda leida seadust rikkumas, mida ta korduvpeedistustel viimaks siiski ei tuvastanud. Aktusel ajas hirmsasti itsitama, kui teda nägime. Eesti on kõik üks pisike küla, iga nurga tagant piilub mõni tuttav.

Jah, ja muidugi pakuti mu mehele seal koolis juba vanuseks 25 🙂 Ikka ja alati jääb ta 20 aastat nooremaks kui tegelikult on. Ma vaatan teda ise ka nüüd teise pilguga 😀

Hoiatus, postituses võib esineda häirivaid pilte!

Mulle määrati osaline töövõime ja hakkan saama mingit töövõimetoetust. Põhjus on kätes, mis on mul juba ammu hirmsasti tuksis, see on osteoartroos, ametlikult polüartroos. Sain endale arvutisse kõik röntgenipildid, aga näitan ainult seda vasaku käe ülesvõtet, millel on nii kenasti näha, kuidas tipmistel sõrmelülidel on seelikud seljas. Päriselus pilt nii ilus ei ole kui läbi valgustades, tegelikult on neil sõrmeliigestel koledad paksendid. Parema käe keskmine sõrm on kõige koledam, see on juba kõver nii umbes 45 kraadi ja sirgeks enam ei lähe. Muidu üldiselt on vasaku käe sõrmed rohkem deformeerunud.

 Valu teevad mu sõrmeotsad ainult siis kui neid koorman. Vahel on väga lihtne haiget saada, näiteks eile poes toitu korvi ladudes jäi üks sõrm hetkeks mingi pakikese ja korvi vahele, selline väike puudutus võib täitsa piinav olla. Kõige hellem on mul hoopiski vasaku käe ranne, see valutab mul vahel niisama lambist ka. Kodutoimetustest, kui aiatööd kõrvale jätta, on kõige valusam söögitegu, ega vist ühtki köögis askeldamist ei lähe vandumata või oigamata. Niisugune on mu argipäev juba pikemat aega, aga inimene harjub.

Ma ei tea, kust see artroosijama meie perre tuli, kõigil me tüdrukutel on sama asi, kuigi emal-isal ei olnud. Enda kohta tean ainult seda öelda, et liiga palju olen elu jooksul oma sõrmi vaevanud, ülekoormuseta seda probleemi ei tule. Igatahes oleks kasuks tulnud olla siidinäpp ja mitte teha liiga palju füüsilist tööd, eriti aiatöid ja käsitööd.

Täna on mul hea meel, et Maaleht mu artikli ära unustas ja see pole ilmunud. Näed, ja oligi põhjus! Väga hea põhjus oli! Endokrinoloogia seltsi eestvedaja ja ravijuhendi koostajaga olen olnud kirjavahetuses ja kui seda poleks olnud, oleksin artiklisse sisse jätnud nii mõnegi eksitava koha. Ma tean nüüd, et diabeetikute toitumissoovitused on juhendist välja jäetud kompetentsi puudumise tõttu, mis on absoluutselt õige otsus. Ja las need ravimifirmad siis võitlevad oma ravimite müügi nimel, see minu tegevust ei puuduta. Mul kadus ka huvi diabeedikonverentsi vastu, sest seal toitumisest ei räägita, ravimid pole minu teema ja nagunii saan regatud kasutajana uuele ravijuhendile ligi kohe, kui see arstidele kättesaadavaks tehakse.

Aga Maalehes-EPL-is-Delfis mu artiklit ei tule, sest suurte ümberkorralduste tõttu tervise erinumbreid enam ei üllitata. Nad muidugi unustasid, et olid mulle lubanud, et ilmub. Ja ongi tore, et ma varem uut lehte otsima ei hakanud, sest alles täna on mul infot, mille põhjal artikli ümber tegin. Juba uurin ühes teises väljaandes ilmutamise võimalust. Mul soovitati oma lugu tegelt anda ühele ajakirjale, aga siis see ilmuks alles oktoobris ja sellepärast jätan tolle variandi viimaseks.

A vot selles seinas, millest eile kirjutasin, ongi nüüd praod sees. Elu on õpetanud, et ei maksa avalikult plõksida (see blogi siin ei tule arvesse, see on mu isiklik asi). Eriti rõõmustan selle üle, et võtsin kontakti endokrinoloogiga, kellest siin riigis üht-teist oleneb ja meil käib siiani kena asjalik suhtlemine. Need on just need inimesed, kelleni mul on vaja oma südamelähedane teema viia. Olen ka oma väikese uurimuse edastanud, selle, mille dietoloogia eksamiks tegin. Mu suurim soov on leida eriarstide seltskonnas mõttekaaslasi. Las ma olla sinisilm, küll aeg kõik paika loksutab.