Lubjakad

January 18th, 2018

Mul on aeg-ajalt see probleem, et ma ei tunne inimesi. Eestis elades paistab olevat elementaarne, et kõik teavad vähemalt nägupidi igasugu näitlejaid ja poliitikuid, no neid, kes alailma teles üles astuvad. Aga ma ei vaata meie seriaale ja isegi mitte uudiseid ja mingid näosaated ja asjad on mu meelest hull ajatapp ja surmigav. Meil muidu kodus telekas mängib küll õhtuti (selles kodus, kus teler on, igas pole), aga enamasti vaatame ingliskeelseid kanaleid, rohkem dokfilme ja kossu ja populaarteaduslikku.

Vist oleks olnud täitsa piinlik, kui oleksin täna ühelt tuntud näitlejalt küsinud nime, aga targu võtsin ainult telefoninumbri, kui ta oma arvuti me osavatesse kätesse parandusse tõi. Kui mees oli uksest välja läinud, küsis Mrt, et kle, kesse oli? Et tuttav nägu justkui. Ma ütsin, et esimest korda nägin.

Mehel ei andnud rahu ja guugeldas kliendi telefoninumbrit, sai teada, et on näinud seda meest vilmis. Pluss et ta on tervele kodumaale tuttav teleekraanilt, aga sellest me midagi ei teand. Noh. Tuutud.

Kui laste käest küsisin, et kas nemad teavad, kes selline on, sain itsitavaid vastuseid stiilis, et mis küsimus see üldse on… Üksiti sain teada, et olen millalgi ta naist aidata üritanud toitumise asjus, aga ega ju mina ei tea, kes kellega paar on või mis üldse inimeste nimed või ametid on.

Peale selle ma unustan. Eile tuli üks vana mees meile ärisse, mõtlesin kohe, kui ta uksest sisse tuli, et jess, seekord mäletan nime! Kirjutasin siis remonditalongi peale uhkelt ilma küsimata nime ära (sest vanalt kliendilt, keda tunned üle paarikümne aasta, on ilgelt piinlik nime küsida). No ütleme, et ma kirjutasin sinna S. Õnneks oli kliendil vaja oma telefonist numbrit otsida ja kuna tal pold prille kaasas, siis näitas mulle oma telefoni ja numbri juures oli nimi T. Mitte S vaid T. Sedasi siis. Olin kaks papit segamini ajanud.

Ma päris tihti ei julge kliendi nime küsida, kui on tuttav inimene, kes meil käinud aastaid, selliseid on mitusada kui mitte tuhandeid. Inimene eeldab, et ma tunnen teda, tänaval tihti teretame ja aastaid nagu juba tunneme ju. Aga ma ei suuda nii palju nimesid salvestada! Mul seks puhuks on isegi vabandus välja mõeldud, et kui kirjutan talongile nime oletuse peale ja küsin ainult telefoninumbrit ja kui siis klient ütleb, et nimi läks valesti, võin alati vabandada, et uups, unustasin eelmise kliendi nime talongile… Höhh.

A teate, vanusega see ilmselt süveneb. Kuigi, mina olen ju vanem kui Mrt, aga mehel hakkasid igasugu nimede ununemised ja asjad palju varem. Vist on põhjuseks see, et nii suurt hulka inimesi, kes tal tööga seoses kõik ette tulevad, lihtsalt ei suuda meeles pidada.

Sellised lood siis. Aga vaatamata sellele, et oleme lubjakad, saime eile kutse pidulikule üritusele ühelt oma kliendilt (kelle nime me mäletame!!!). Väga äge, saab midagi ilusamat jälle selga panna, kontsa ja värki.

Koolivaheaeg

January 16th, 2018

Tänasega sai järjekordne semester läbi, nüüd on kolm nädalat pärislebo. Mõtlen mõnikord, et vist on täitsa imelik ükspäev tavalise töölkäija inimese ellu naasta, sest siis ongi ju ainult töö ja lebo. St et elu on läbinisti tšill ja mitte kellelegi ei pea aru andma kui päevake liiga tšilliks kisub 😀

Kevadsemestri tunniplaan hakkab ka paika saama, mul õnnestub sealt isegi vist 27 EAP-d kokku kühveldada. On ju see “probleem” kogu aeg, et mitmed ained on mul ette tehtud koos kolmanda kursusega. Kui ei peaks tööl käima, võtaks mõnuga igast õppekavaväliseid aineid juurde, sest tasuta antakse ju, aga niigi on meil kooli tõttu tihti äri uks kinni, sedamoodi võib pankrotti minna. Ainepunkte tuleb mul ka kooli lõpuks üks hunnik rohkem kui vaja. Ma tegelt paar ainet olen ikka võtta saanud sedasi väljaspool oma kooli, vaimset tervist ja sotsiaalpsühholoogiat näiteks, mis mõlemad väga head olid, eriti see viimane Tartu kursus.

Oleks mul vene keel suus ja käpas ja mitte midagi teha ei oleks, saaksin minna kuueks kuuks Venemaale ülikooli. A no ma tahan näha seda täiskasvanud õppijat meie kolledžist, kes sellise avantüüri vastu võtab. Ega neid vist ülearu pole, kes nii pikaks ajaks vabatahtlikult Siberisse sõidaks.

Muust elust nii palju, et suhtlesin e-kooli juhiga nende lehe avapildi asjus. Olete seda muhvini ja prääniku värki kindlasti näinud? See on umbes nagu alkohoolikule pidevalt alkoreklaami nina alla pista, mis tervisliku toitumise õpetusest me siin üldse räägime… Vaenekesed ülekaalulised ja rasvunud ja diabeediga lapsed peavad kohustuslikus korras neid isuäratavaid maiuseid seal vahtima mitu korda päevas, mis pole mitte hea isegi tervele lapsele. Mis sõnumi see lastele annab? Vastuseks vabandati, et tõepoolest nad peavad olema oma pildivalikuga tähelepanelikumad. Aga pilti pole ikkagi veel maha võetud. Vbla on siin all kellegi reklaamirahad?

Küttekaabel ja esimene ummistus

January 14th, 2018

Mrt ühendas hommikul majja tulevas veevärgis oleva küttekaabli vooluvõrku, sest põrandaalused temperatuurid hakkasid väga madalale kukkuma ja lähiöödeks lubab suuremat külma. Saab siis näha, kas sellest ka kasu on või külmub vesi ikkagi kuskil keset õue, kuhu küttekaabel ei ulatu. Mrt lükkas kaabli küll nii pikalt torusse, et see ka maja alt välja ulatub, aga kui ikkagi suur osa veetorust pole piisavalt sügaval, võib üllatusi tulla.

Eile õhtul, kui mees kohe peale mind pessu läks, kurtis ta, et ei tea, kas äravoolule oleks vaja üks õhuklapp panna, et vesi nagu ei voola õige kiirusega majast välja. Et meil teises kodus on selline probleem olnud. Täna hommikul peale trenniringi panin pesumasina tööle ja kui see vett välja pumpas, hakkas vetsupotis millegipärast vesi mulksuma. Mul lõi selle peale lambike põlema, et kas äkki õues kaevus miski külmumine on, mis me toruotsa ära ummistab. Mees ütles, et see pole võimalik, sooja vett läheb ju sinna kogu aeg peale ja kaev on nii sügav, et sinna alla see vähene külm ei ulatu.

Saatsin mehe kallistusega minema, panin ta järelt suure värava kinni ja tulin tuppa pissile. Vett tõmmates nägin, kuidas kõigepealt läks pott hooga vett täis ja alles siis hakkas tühjaks jooksma. Mulle see ei meeldind, sest selgeks sai, et ikka peab meil kanalisatsioonis ummistus olema. Helistasin Mrt-le, kes keeras otsa ringi ja sõitis koju tagasi. Ma ise poleks jaksanud kanalisatsioonikaevu kaant lahti kangutada, sellepärast.

Selgus, et kaevus mingit külmumist ei ole, aga meie toru otsas ikkagi ummistus on. Miks see tekkis nüüd peale kolmekuulist WC pidamist, pole aimugi, mees arvas, et võibolla on toru kalle vale. Natuke kaikaga surkimist ja saigi otsa lahti jälle, ka hommikuse pesu vesi jooksis pahinal minema. Polnud mingi keeruline seda lahendada. Võisin mehe ilma suurema tseremooniata teist korda minema saata.

Poleks mitte tahtnud jääda siia mitmeks päevaks üksinda sedasi, et on mingid äravoolu probleemid. Eks ma viimaks ikkagi oleks läinud ka üksi sinna õue peale kaevu surkima, iseasi, kas oleksin suutnud kaevukaant avada. Üks mees peab ikka igas majas olema!

Nüüd ei teagi, mis teeks. Õppida miskit pole, terve päev ka niisama lugeda ei jaksa. Ilmselt teen teise värske õhu ringi veel. Pühapäeviti on siin linnas väga vaikne ja õhk on puhas nagu metsas. Või siis merel. Kuigi mereõhku polnud täna hommikul enam tunda, sest vesi hakkab tasapisi jääkaant peale võtma.

Soe vesi majas

January 13th, 2018

Mrt pani üles boileri, mis meil juba suvest saati olemas on, aga polnud nagu mahti tegeleda selle asjaga. Duššinurga moodi asi on meil ju olemas juba mitu kuud, seal saab edukalt pesukausis lobistada, äravool töötab ja isegi põrandakütte saaks sisse panna kui raatsiks kulutada (aga ei raatsi). Seinad on duššinurgale ehitamata ja sellepärast on sinna rajatud ajutine kabiin duššikardinatega, millel saab isegi “ukse” kinni panna.

 Hirmus puurimine ja saepuruga krõbistamine oli, sest elekter oli ka boilerile vedamata ja Mrt käis seda pööningu kaudu sättimas. Igast seinaäärest sadas saepuru alla, kui ta seal kõndis. Palkidesse aukude puurimine ajas mul veits südame pahaks, sest levitas tugevat vaigulõhna, millest mul suvel veranda ust restaureerides oli peaaegu et mürgitus. Igatahes aimdus sealt rohkem õhupuudust kui nostalgiat. Siin pildil on näha lokiline kaabel, mida mees parajasti läbi lae pööningule sikutab, et see siis risti üle korteri elektrikapi kohale toimetada ja sealt läbi lae alla lükata. Pildilt on näha, et me magamistoa “sein” on ka ajutiselt eemaldatud. Boileri taha tuleb ükspäev pärissein ja boiler ise hakkab olema köögikapis peidus.

 Uued segistid ostsime täna ja nii kauaks kuni kööki pole mööblit ehitatud, jääb see niimoodi vana kraanikausi külge. Terane silm märkab ehk isegi kraani otsas veetilgakest.

Pidin meest üksjagu veenma, et boilerit ei ole ju mõtet sisse lülitada, kui me sealt kohe ka duššinurka sooja vett ei suuna. Mrt arvates ei olnud see üldse mingi adekvaatne plaan, et kohe ka duššimajja vesi ühendada, sest pole kohta, kuhu panna segisti või kinnitada dušš ja seinad on tegemata ja. Mina jälle ei saanud aru, kus on probleem, kui põranda seest täitsa õiges kohas tulevad veevoolikud välja, vaja ainult süsteemi ühendada ja segisti saab ju ikka kuidagimoodi seina külge panna. Oleks liiga tobe hakata köögi kraanikausist kaussidega vett kohale tassima. Nii kaua vingusin, kuni mees hakkas orgunnima.

 No vot, nüüd on nii 😀 Segisti on niiütelda ukse juures, kõiki kolme seina katab duššikardin nagu ennegi ja selle “ukse” võib ka pesemise ajaks kinni panna ehk et kardina ette tõsta. Ja te näete õigesti, et segisti on seina kruvitud läbi kardina. Vesi sealt nurgast kuhugi seina vahele ei lähe, sest valatud põranda ja seina vahel on üks paks must kile nii palju kõrgelt, et kardinad selle igast küljest ära katavad ja vesi jookseb kenasti sinna kuhu ta peab. Sellel vana vassongiga duššisegistil ei olnud nagunii lae- ega seinahoidikut ja ma igatahes parema meelega hoian seda ennast loputades käes kui et valan omale vett pesukausist pähe.

3,5 tundi võttis mehel kõik see paigaldustegevus aega koos poes tarvikute järel käimisega ja nüüd ma vaatan, et ta on täitsa süsi suurest pingutusest. Ega talvisel ajal ei ole ju seda energiat ka ülearu.

 Superluks mu meelest. Meenub, et kui suvilamaale esimesi maju ehitasime, siis meil oli duššinurk tehtud triibuliste kardinatega metsa alla mändide vahele, põrandaks oli euroalus ja vesi tuli ämbrist, soojaks sai selle geneka abiga. Talvel see pesula muidugi ei töötanud. Nii et see siin pildil on ikka täiesti uus tase 😀

Nii palju siis ajutistest installatsioonidest, mis ilmselgelt jäävad meid teenindama väga kauaks, võibolla isegi mitmeks aastaks, sest me pole see perekond, keda külastaks suured valged rahalaevad ja me eluviis on pigem nautiv kui rabelev. Enne kui hakkame kööki ilusaks tegema või duššinurka plaatima, on olulisem ehitada uued põrandad, vahetada katus ja verandale uued aknad ette panna. Kõik see võtab aega ja raha, me toimetame hästi tasapisi, vastavalt võimalustele. Kui mõelda, mis tingimustes eelmine omanik siin majas elas, siis tänase päeva seisuga, kõigi nende muudatustega, mis me siiani teinud oleme, ma nimetaks me elutingimused juba praegu täiesti luksuslikuks. Kõik on suhteline ja oleneb, millega võrrelda. Meil on juba täna siin tingimusi rohkem kui elementaarseteks inimlikeks oludeks vaja.

Meie naabrinaisega on tänases Postimehes pikk intekas, üks ta kassidest, kes põhiliselt me aias elab ja regulaarselt veranda ette murusse situb, ka kenasti pildile jäänud.

Väljateenitud lebo

January 12th, 2018

Täiega siuke tunne on, et olen reedeõhtuse väikese punase veini saatel mitte midagi tegemise välja teeninud tubli töönädala ja koolitööde sooritustega. Oli palju eduelamusi inimeste aitamise osas nii arvuti- kui toitumise vallas. Nüüd istume verandaga maja elutoas, mees mässab oma arvutis ühe eksamiga, mina kütsin ahju ja viimistlesin esmaspäevaseks arvestuseks esitlust. Üks eksam ja arvestus ongi jäänud, aga sellest eksamipingutusest ma pääsen, ainult põgusa esitluse pean tegema, sest mulle pandi juba ette hinne välja tublide soorituste eest. See viimane oli täiega üllatav tegelt, kuigi meenus, et esimeses loengus õppejõud seda ka mainis, et nii juhtuda võib, kui niiütelda liiga hästi oma asjad ära teed.

Esmaspäeval on praktika arvestus ja jälgin huviga, milliseid töid kursakaaslased sahtlisse tõmbavad, sest tean, et viimne kui üks oli sellega hädas ja osad ilmselgelt ei jõuagi valmis. Ma juba oktoobris seda tegema hakkasin, sest oli ette näha, et hull maht on ja tänu sellele on mu töö ka vähemalt mu enda arvates korrektselt tehtud. Vaatasin just teiste üllitisi ja igalt poolt paistab kiirustamine välja, vormistus on enamusel täitsa metsa ja maht ei ole ka täis kirjutatud. Tõenäoliselt lastakse nii mõnelgi töö ümber teha enne kui arvestuse kätte saavad. Osad alles üleeile küsisid, et kas aitaksin neil materjali leida, et nemad midagi leidnud pole ja sain aru, et peamiselt oli neil keeleprobleem, sest internet on andmeid punnis täis, otsi ainult. Ehk et ma mõtsin, et mõni on ikka päris geenius meil, et kahe päevaga viskab valmis töö, mida mina tegin mitu kuud. Rehkendasin, et täitsa mitu täispikka nädalat olen sellega mässanud, no ei oska ma asju üle jala teha. Enamusele on ilmselt kõige raskem aja planeerimine, aga selles mina olen täitsa proff ja see mu päästab. Ei lükka asju viimasele minutile iialgi.

Olen sel nädalal nõustanud ka mõnda diabeetikut ja sellega seoses mul täitsa ahastus tuli. No näiteks suur paks talumees, kes elupäevad söönud ainult kartult ja jahukastet ja liha, salatitest ja igast köögiviljast muhvigi ei tea ega pea, mismoodi sa sellise tervislikult sööma õpetad? Kusjuures inimene on nii hädas oma kõrgete veresuhkrutega, et juba on pöördunud abi saamiseks igast nõidade ja sensitiivide poole… See on kahjuks jälle see koht, kus näen suhtumist, et ikka keegi teine väljastpoolt peab su terveks tegema, mitte sina ise, ei ole inimesed harjunud võtma oma tervise eest vastutust. Ja pingutama peab ju! Tahtma peab ja eluviisi muutma peab. Kuidas panna nad seda tegema hilises keskeas, kui elugi enam neid väga ei huvita? Teine teema on muidugi see, et nad tegelikult ei teagi, mida teha, ei oskagi teha toidulauale õigeid valikuid, sest isegi seda ei tea, mis on valk ja mis süsivesik. Tagatipuks ei ole ei see talumees ega ta naine arvutikasutajad ja mul lootus jäi nüüd sellele, et kuna ka nende lapsed on paksud ja diabeedi piiri peal, siis ehk nad võtavad mu diabeedilehe lahti ja loevad sealt vanematele ette. Õudselt kurb tegelikult.

Krt, see süsteem on ikka me riigis täiega mäda!

Kurb jah. Miks siis arst ei või kohe diagnoosi pannes inimesele selgeks teha, mida võib süüa ja mida mitte? Sest nad ei tea ise ka, mis on õige, nad ei oska, ja aega neil ka rohkem ei ole kui rohtude väljakirjutamiseks. Ja toitumisnõustajate/dietoloogide süsteem meil haiglates ikka veel täielikult puudub. Ma ei saagi aru, kas ravimifirmade promo on nii kõva või on meil sotsiaalministeeriumis mingid mõtlemisvõimetud isendid koos, et mitte ühte liigutust diabeetikute olukorra parandamiseks ei tehta, igast määrused on ürgaegsed, mitu aastat juba muudavad neid ja ikka muudetud ei saa.

Õnneks on ka helgemaid hetki. Ma ju tegelikult ei tea, kui palju on neid inimesi, kes mu diabeediblogist on abi saanud, aga aeg-ajalt ikka kuskilt mõni tagasiside tuleb inimestelt, kes on kõvasti kaalu langetanud mu nõuannete järgi või oma veresuhkru stabiilseks saanud. Need hästi rõõmsad teadasaamised on ja annavad motti asjaga edasi tegeleda. Kahju on sellest, et mehel ei ole aega mu blogi kujundust atraktiivsemaks teha, et pildid seal jookseks ja nii. Mulle tegelikult täitsa võõrad mehed on abi pakkunud, aga ma ei taha, et keegi võõras mu blogi surgiks ja ootan ikka, et oma mees ükspäev selle ette võtab. Praegu on see lihtsalt üks tavaline wordpressi plank.

Mis meil siis veel siin on? Mitte midagi. Endale korraldasin üks õhtu ajukahjustuse. Enamasti püsin ju väga madala süsikatesisaldusega menüül, aga on hetki, kui tahaks kõik metsa saata ja kui sellisel hetkel on elutoa kapis mingid šokolaadikommid (ja glükomeetriribad on otsas), siis… oijahh… siis ma söön sealt mõned ära. Karakum ja Mesikäpp ehk meiekeeli mesinäpp, see mõnusa vahvlikrõbinaga šokolaadikomm. Nohh, võtsin kolm Karakumi ja neli mesinäppu. Päriselt. Sest aju oli liigsest kasutamisest välja lülitunud. See oli õhtul hilja. Järgmisel hommikul ärkasin kerge peapööritusega. Õnneks läks see kohe üle ja kobisin oma ketotoidule tagasi, aga hea eksperiment jälle, eks. Kusjuures ega see polnud esimene kord kui sarnast kogen. Millalgi eelmisel aastal sain ka sarnase suhkrumürgituse. Kui tahan pea selge hoida, siis ei tohi süüa suhkruterakestki, muidu tulevad vertigod tagasi. Need mind kummitasid ju aastaid, alles LCHF menüül olen peapööritustest lahti saanud. Nii et pole vaja jamada.

Eks ma olen ju ka lihtsalt inimene…

Kutsuge torumees!

January 8th, 2018

Meil oli vaja paari päeva jooksul teatada veemõõtja näit, Mrt pidi seda õhtul tegema, aga jäi kauemaks tööle, mistap teadsin, et laskub hiljem keldrisse suure vandumisega või ei tee seda täna üldse. Vaaritasin köögis süüa ja mõtlesin, et hüüaks väikse poja alla, las käib ise keldris ära, et nagu ei ole ka enam nii väike ja. Noh. Teeme.

Nihutasin külmkapi keldriluugi pealt minema, Kmr seisis selle veerel ja hakkas seletama, et mismoodi selle lahti saab, isal oleks lihtne, sest tal on see nuga… Ma siis vahtisin väiksele pojale otsa ja ütlesin, et tead, tegelt on imelik jääda isa ootama, kui teine mees ka majas on, et isa tuleb alles jube hilja ja vaevalt üldse jaksab siin selle asjaga majandada. Sest keldris on vesi, seal on pime ja redel on ka poolpidune.

Kmr käis mu jutu peale oma toas ära ja tuli tagasi samasuguse supernoaga nagu isal on, no sellisega,  millest igasugu minimõõdus tööriistad välja vupsavad. Kangutas siis mehike keldriluugi lahti ja oigas natuke, sest vesi paistis olevat üle põlve. Andsin talle taskulambi, millega siis alla laskuma hakkas ja… kadus! Sulps! Pehkinud redel pudenes sedasi pilbasteks, et lauajuppi ka vee peale ei jäänud, nagu poleks olnudki. Kutt oli mitu päeva oodanud, et ta musta värvi teksad pesust tuleks ja täna viimaks sai need jalga ja siis kukkus nendega keldrisse sügavasse vette.

Tennised ja püksid ja kõik lendasid pesumasinasse. Mehike ise vandus mis kole. Tegelt me oleksime võinud kohe selle peale tulla, et keldrisse tuleb laskuda isa sukeldusülikonnaga, mis ei lase vett läbi, selle kuiva ülikonnaga. Mõtlesin, et mehike annab alla, aga panigi hoopis isa ülikonna selga ja langetas ennast ilma redelita keldrisse tagasi. Veenäidu sain teada ja ühtlasi informeeritud sellest, et veetoru laseb ühest kohast läbi, isegi mitte ei tilgu, vaid pritsib. St et vesi, mis meil hetkel keldris on, ei pruugi olla vihmast, vaid võib-olla on jooksnud välja veevärgist. Ulatasin lapsele oma telefoni, et ta saaks pildistada seda lekkivat kraani, mis tuleb uus osta.

Ja läks mehike poodi, tõi isegi uued torutangid (sest me omad on Haapsalus) ja veetorudele uued soojustused ka, sest miskid osad paistsid seal jääs olevat. Pani uuesti sukeldusülikonna selga ja vahetas keldris lekkiva kraani uue vastu. Soojustust ei pannud, sest oli toonud valed asjandused selleks ja isa arvas, et peab sinna hoopis küttekaabli sisse panema.

Ma mingi aja pärast panin pesumasina käima. Ühel hetkel mees küsis, et kle, sa panid kiirpesuga vä. Ei pannud, tavalisega panin. A mis see siis piiksub seal? Niimoodi imelikult, teistmoodi. Läksin vaatama, pesumasin näitas punast kirja, et mingi error number 17. Pole eluski siukest näind. K-M-R!!! Kassa vee uuesti lahti keerasid vä??? Ei keeranud, jah?!

A ta oli veel mõelnud, et kas keeras või ei keeranud, aga arvas, et vist keeras… No ei keeranud. Õnneks taipas ta, et vett saab kinni-lahti keerata ka keldriluugi kaudu, mis avaneb uue majaosa koridori. Vee lahti keeramine sealt kaudu käis küll nii, et mehike rippus poolest kerest keldris ja isa pidi teda jalgadest kinni hoidma.

Selline huvitav suureks saamise õppetund. Vahet ju pole, kumb meestest siin vannub ja veevärgi menetlemisega oma tuju rikub. Mulle lapse vandumine isegi sobib rohkem kui mehe, üldse ei meeldi kui Mrt tujust ära on ja see keldris käimine ta alati kuidagi nagu närvi ajab. A kesse ehitas nii keerulise süsteemi, et veenäidu võtmine on nagu käiks kuu peal kurke soolamas?

Hea ikka, kui majas mehi on. Naised ei viitsi ju teha torutöid 😀

Oleme nii palju kodust ära olnud, et meil on kümme kanti ette makstud. Tasume iga kuu seitsme kandi eest, aga peaaegu kant kulub kuus vähem.

Lebopäev ja kontserditüng

January 6th, 2018

Muidu üldiselt on olnud mõnus päev. Natuke ka plaanisin õppida, aga kuna teha on jäänud vähe ja homme ka vaba päev ju, siis võtsingi täitsa vabalt ega õppinud mitte midagi. Kõndisime mehega ennelõunal suure linnatiiru, mille lõpus väisasime miskit vene laata Karja tänaval, kus millegipärast mitte ühtegi pelmeeni ei hakanud silma. Imelik. Suitsusinki ja -kana oli küll, isegi suitsuparti. Hüppasime läbi kivipoest, sest mul igatsus oli endale osta üks kollane tsitriinist süda. Ma väga ehteid ei kanna, pmst kaks erinevat kivi aint ongi, mida kordamööda kaela panen, need on mulle kingitud millalgi ammu. Väikese kollase südame kinkisin jõuluks oma ristitütrele ja tuli tunne, et tahaks endale ka. Lihtsalt sellepärast, et ilus on. Vahtisime Mrt-ga kivipoes tükk aega igasugu ilusaid kivikesi, no neid ikka tõesti nunnusid on olemas, ostsin siis oma südamekese ära ja kõndisime koju.

Õhtuks olid mul võetud piletid Svjata Vatra kontserdile kultuurikeskusesse mille lootsin lahe olevat, aga kujutage ette – me tulime poole pealt ära!!! Isegi piinlik ei olnud keset saali püsti tõusta ja minema kõndida. Enne meid oli juba üks vanem paar lahkunud ja meie pingirea otsas istus üks tuttava näoga noor mees suure osa ajast käed kõrvadel. Sest seda ei kannatanud kuulata!!! Maitea kas tõesti võib olla nii, et tänapäeval mõnel bändil puudub helimees, aga sellist tegelast me kusagil ei näinud, keegi justkui heli ei timminudki ja probleem seisnes selles, et tümakas oli kõva, aga saund oli null. Isegi kui solist lihtsalt midagi ilma muusikata mikrofoni rääkis, ei olnud aru saada mitte ühestki sõnast ja kui ta laulis, ei suutnud me vahet teha, mis keeles laulab, on see nüüd eesti keel või ukraina… No müstika! Mitte ühte sõna ei püüdnud kinni! See tähendas, et ainult kõva tümm oligi, aga laulu ei olnud ja sõnumit absull netu. Meile nii ei meeldinud ja tulime tulema.

Vaatasin praegu Svjata Vatra kodukalt, et neil on isegi selline tegelane nagu helitehnik olemas… Huvitav, kas ta unustati Haapsallu tulles kaasa võtta või mis värk oli?

Jalutasime kultuurimajast otsejoones Talumehe kõrtsi ja sõime kõhud kõvasti täis. Nüüd istume kodus, kumbki oma arvutis ja ma kirun siin. Ütlesin mehele, et edaspidi kuulame kõiki kontserte ainult oma õue pealt. Et pole pettumist ja raha raiskamist.

Üllatus

January 5th, 2018

Sain täna ühelt õppejõult üllatuslikult kirja, et mu kirjalik töö on nii okei, et midagi parandada pole ja et tegelikult ta pani mulle juba eelmises loengus A välja 🙂 Selle aine eksam on alles ülejärgmisel nädalal, seal peame oma töid esitlema ja kaitsma, aga eks ma siis lihtsalt esitlen teistele. Kena algus uuele aastale 🙂

2018

January 1st, 2018

Noh, tuli ära 😀

Vaatan tagasi

December 30th, 2017

Mulle ei meeldi aasta kokkuvõtteid teha põhiliselt sellepärast, et alati kipun midagi eriti tähtsat unustama. Aga natuke ikka nagu tahaks meenutada küll. Vaatasin just, et kui eelmise aasta viimasel päeval sarnast postitust tegin, siis põhiline, mida rõhutasin, oli see, et õudselt raske aasta on olnud, lihtsalt raske. Täna 2017 peale tagasi vaadates ma seda öelda ei saa, raskused ei domineeri, küll aga võin öelda, et see aasta oli pöörane, veits isegi nagu ulmeline. Ja samas – on olnud asjade paikaloksumise aasta.

Kui otsast vaatama hakata, siis aasta esimestel päevadel müüsin maha oma armsa sitika, millega olin sõitnud kümme aastat. Uus auto oli mul tegelt juba mõni kuu varem ostetud. See oli hea tehing.

Jaanuaris käisin tütrega Londonis ja see oli õudselt äge. Oleks veel ägedam olnud, kui mu laps poleks olnud nii paks, höhö, no käima peal tegelikult. Mul täiega hea meel on, et olen hinganud sisse nii Pariisi kui Londoni õhku, need linnad on, millest lapsepõlve-mina unistas ja kus kindlasti olen tahtnud ära käia. Londoni õhkkond ja inimesed jätsid eriliselt hea mulje, nii suurt abivalmidust ja sõbralikkust ma ühest suurlinnast üldse ei oodanud.

Märtsis sündis meile Sass, kelle õige nimi on Alexander, sihuke vahva kelmi naeratusega arukas beebi, meie kõigi suur armastus. Märtsis oli ka see tähtis sündmus, kui me väike poeg sai 18.

Ülikooli on mul tänaseks selja taga 2,5 aastat ja vähemalt 1,5 ma kulgen seal veel. Õppimine on muutunud eluviisiks, millest ei tahakski üldse loobuda. Juba praegu kurvastame Mrt-ga ette, et lõpetamine nii lähedal on.

Maikuus võttis me elu tõeliselt tuurid üles, sai teoks üks unistus, millest enam ammu unistada ei julgenudki ja mis tegelt tundus täiesti võimatu – me ostsime Haapsallu verandaga maja. Ausalt öeldes ma siiani ei saa aru, kuidas see juhtus, ei ole vähe olnud neid päevi, kui olen istunud kas verandal või elutoas ja küsinud endalt: “Kas ma tõesti olen siin?” Selle majaga seoses olen kogenud ühte ja teist ebamaist ja tundnud kui väga siin inglid hoiavad meid. Kõik suuremad hirmud seoses selle hurtsikuga on loodetavasti läbi elatud ja edasi saab ainult rõõmsalt päev korraga minna, väikeste eesmärkide poole piiludes. Väga mitmel hetkel olen tundnud, et olen oma kodu tagasi saanud. Just sellise pilguga ma olin seda maja aastaid vaadanud, et see on ju minu kodu ja miks võõrad toimetavad siin, hinges on hirmsasti pigistanud sellepärast. Roppu kanti tööd on seal tehtud, aga juba täna on hea minna väravast sisse kui pilk jääb pidama verandauksel, mida terve suve kraapisin ja värvisin või vaadata ilusaid uusi aknaid, kust tuul sisse ei puhu või tõmmata vetsus vett… Jah. See viimane on eriti suur saavutus mu meelest. See maja ei haise enam. Palju on tehtud ja veel rohkem on teha, aga maja putitamine annab heasti elusa tunde ja võimaluse päevast päeva pisikeste asjade üle rõõmu tunda.

Tegelt sealtmaalt edasi ei olegi nagu midagi rohkem kirjutada, sest see blogi siin ei sisalda ka poole aasta pealt alates eriti muud kui remondiraporteid.

Suvel käisime Soome-Rootsi tripil, mis oli ammu planeeritud, aga kuhu viimaks suundusin peaaegu vastu tahtmist, sest nii hirmus kahju oli kaotada terve nädal väärtuslikku remondiaega.

Olen kirjutanud artikleid, minust on kirjutatud artikleid ja olen olnud oma näolapiga fotokunsti sees ka näitustele üles seatud (ja isegi müügis, aga keegi ei ostnud vist!). Mulle jätkuvalt ei meeldi ennast eksponeerida ja kõigis avalikes ülesastumistes olen tahtnud jääda tahaplaanile ja märkamatuks, et kõlama jääks sõnum, mida tahan levitada, mitte minu isik. Sellega on aeg-ajalt veits keeruline, aga hea tunne on olnud aidata inimesi. Diabeetikute nõustamine on mul jätkuvalt vabatahtlik töö ja hea meel on selle üle, et täitsa võõrad inimesed usaldavad mind ja et ma ka päriselt oskan neid aidata. Vaikselt-vaikselt tõmban eesriide taga niite.

Tervisega on hetkel kõik korras, kui mitte arvestada tüütuid öiseid kuumahoogusid. Krt, see üleminekuiga ikka üldse ei meeldi mulle. Kehakaal on ka tõusnud, aint viis kilo küll, aga ikkagi, ja selles ma süüdistan ka rahumeeli üleminekuiga. Ei mitte Müüriääre pagari rukkileiba ja sarvesaiu ega Teele kohviku saiakesi, höhö. Jaa, ma olen neid mekkind, mida ma tegelikult ei tohiks teha. Ükski normaalne terve inimene ei lähe selle peale paksuks, et sööb üks-kaks saiakest nädalas ja iga nädal ma endale seda luksust nagunii ei luba. Aga ma ei ole mingi normaalne, ma olen 54-aastane paksude vanemate laps, kelle veresuhkur ei püsi tavatoidul korras. Õnneks on mul permanentne liigutamisvajadus. Oma lemmikuid korvpalli ja sulgpalli ma küll haigete käte pärast ei mängi juba ammu, aga kõndida ja joosta veel saan.

Tööga on nii, et tegelt mulle mu tänane elukorraldus väga hästi meeldib ja sobib. Küllap me kestame ka, peame ainult mõnede kulutustega koomale tõmbama. Ka lõppev aasta viskas ikkagi väikese kasumi ette. Ma pole ennast kunagi mingiks it-spetsialistiks pidanud, aga tahan ma või mitte, see paraku mu igapäevane töö on. Pean veel natuke rohkem oma äris enda kanda võtma, sest Mrt on nüüd me uue loodava riigigümnaasiumi it-juht ja kui maja valmis saab ja kool käima läheb või õieti juba mõni aeg varem saab temast selle kooli it-juht ja haridustehnoloog. See tähendab, et kõigi teiste koolidega ta lõpetab selle õppeaasta lõppedes ära ja pühendub ainult uuele koolile. Õhtuti siis ehk saab mulle ka natuke ärisse appi tulla ja, õnneks pole kaugele käia, ainult üle tee…

Vahin küll kogu aeg töökuulutusi ja olen ka natuke kandideerinud siia ja sinna iseenda huvidest ja haridusest lähtudes, põhiliselt sellepärast, et oma mehe elu kergemaks muuta, aga teate, ega 54-aastast suvalist tädi ei võta ju keegi tööle. Sellepärast ma arvan, et on õudselt tähtis hoida oma äri, mis ammu loodud ja ennast kõvasti kogukonda sisse söönud. Eks ma olen ka palju isepäine ja väga oma peaga mõtlev tüüp, mu ülemus ei ole kerge olla (väljaarvatud neil, kellele alt üles vaatan nende hiilgava intellekti pärast).

Rahaliselt on meil olnud sel aastal üksikuid väga närutavaid hetki, aga võrreldes ammuste vaeste aegadega on teistmoodi see, et kui tollal meil tõesti ei olnudki rohkem raha kui see vähene, mille eest leivapalukest osta, siis nüüd närutame aeg-ajalt sellepärast, et saaks säästa suuremateks väljaminekuteks. Ehitamiseks põhiliselt. Selline kulukas hobi on meil.

Uut aastat on meil plaanis vastu võtta Haapsalus. Viimati olin seal aastavahetusel üle neljakümne aasta tagasi. Jubetumalt pikk aeg ja ma ikka veel ei väsi imestamast, et olen nii kaua välja venitanud, et võin niisugusi pikki vahemaid oma elust rääkides lausetesse pikkida.