Päriselt koolivaheaeg

June 22nd, 2017

Nüüd viimaks on mul päriselt koolivaheaeg, sest kõik hinded on välja pandud ja punktid ametlikult käes. Eriti tore on mõelda, et teisele kursusele minnes on mul käes juba 92 EAP-d ehk et üle poole kohustuslikust 180-st on tehtud. Kuna 88 ainepunkti kahe aasta peale ära jagades jääb koormus suhteliselt väike, saan loodetavasti siit ja sealt võtta juurde aineid, mis mulle huvi pakuvad. See ongi tasuta õppe juures mu meelest eriti äge, et võib endale aineid juurde ahnitseda nii palju kui vähegi jaksab teha. On tore õppida teadmiste mitte diplomi pärast ja ülikooliaega kavatsen igatahes maksimaalselt ära kasutada.

Tänavustest sooritustest olen eriti rahul Tartus tehtuga, ühest küljest sellepärast, et võõras keskkonnas koos võhivõõrastega õppida oli üksjagu väljakutse, aga põhiliselt seetõttu, et õpitu oli hullult köitev ja väga vajalik. Sain praktiseerida tiimi juhtimist ja see tuli mu meelest hästi välja, kuigi lasin mõnel oma aktiivsuse tõttu sotsiaalselt looderdada. Mul oli küll üksjagu sebimist, et punktid oma ülikooli üle tuua, sest ilmselt olin esimene tudeng, kes me kolledžist sedasi külalisüliõpilaseks käis. Igasugu tobedaid avaldusi tuli täita, mis üldse mu tegevusega ei klappinud, seni kuni osundasin lõigule õppekorralduse eeskirjas, mis teatas, et külalisüliõpilase punktid kantakse üle tõendi alusel ja VÕTA avaldust täitma ei pea.  Tõendi sain Tartust ludinal kätte, aint mu oma ülikooli rahvad ei saanud aru, et sellest piisaski.

Nats närvi ajab, et didaktika suuremahuline aine vedas mu keskmise hinde kröömikese võrra alla 4,5, sest mu meelest meid hinnati seal ebaõiglaselt. Ainult kolm said A, kusjuures me mitte keegi ei saanud aru, mille poolest nende sooritus teiste B-dest parem oli. Ega olnudki. A mul siiski vist on oma kursusel üks kõrgemaid keskmisi kui mitte kõige kõrgem. Kellegi ees kõrge keskmisega mul lehvitada pole ja kiitusega lõpetamist eesmärgiks seada pole ka nagu pointi, mistap olen täitsa rahul tegelt.

Mrt sai kevadsemestril oma ainukese B ja oli jube pettunud. Hull oivik, eks, tal keskmine on ikkagi miski 4,9 ja pole kartust, et stipendiumitest ilma jääb.

Mul suvevaheaja üle on täitsa hea meel, sest saan rahulikult tööl käia ega pea iga nädal ust sildistama sulgemisteadetega. Mees seevastu oli täiega kurb ega jõua sügist ära oodata. Tal hirmus mõnus seltsielu käib koolis, sellepärast. Seda mõtleme küll mõlemad, et on kahju, et ainult kaks aastat ongi veel seal koolis käia, see aeg saab väga ruttu läbi. Vaatasin ükspäev kolleži lõpuaktuse otseülekannet ja see tegi kohe nagu meele kurvaks kui mõtlesin, et endal ka see varsti käes.

Imelik, et igal aastal on ikka nii, et ainult pooled vastuvõetutest lõpetavad, see on millegipärast kõigis ülikoolides tavaks saanud. Et kui 22 võetakse ühele erialale vastu, siis lõpuaktusel on neist heal juhul 11. Lõpetajate protsent vist varieerub 40 ja 60 vahel. Ma seal kadunud protsendi hulgas ei tahaks olla.

Mul hea meel on, et Mrt ka samasse ülikooli tuli, kohe nagu kergem on õppida kui kõik teised majalised sama asja teevad. Õppimine paneb tal ägedasti silma särama ka ja. Meile meeldib. 😀

Tahaks ütelda

June 21st, 2017

Kahju küll, aga mulle jätkuvalt ei meeldi lollid inimesed. Ma mitte neid vaimust vaeseid ei mõtle, kes päriselt puudega on, vaid neid kõrgesti haritud kodanikke, kes usuvad igasugu paska ja kiidavad takka lollustele ja tiražeerivad sotsiaalmeedias moonutatud infot. Allikakriitilisus null, ihalus kõmulisuse ja negatiivsuse järele tipus.

Hetk tagasi palusin FB-s üht kõrgesti haritud naisterahvast, et ta ei levitaks vihakõnesid ja kontrolliks enne algallikast, kas “uudisel” ka mingit tõepõhja all on. Kusjuures inimene tegeleb lastega, ta peaks eriti tähelepanelik olema neis asjus, mida suust välja ajab ja missugust infot levitab.

Kõige hullem on, kui need inimesed töötavad ajakirjanduses, sest siis on neil käes kanal, mille kaudu oma jura laiali pasundada. Ükspäev alles olin suures hämmingus, kui aitasin järele üht ajakirjanikku, kes juba aastaid kirjutab terviseteemadel, aga ise ei tea sest teemast ööd ega mütsi. Missa kirjutad siis, ah? Miks ei hari ennast? Pidin talle lahti seletama nii selle, mis juhtub soodaveega, kui see inimese makku jõuab, kui pH taseme võimaliku (võimatu) muutumise ning mu pikk selgitustöö lõppes teadusportaalide linkide jagamisega, et inimene ometi kord võtaks ise asja uurida. Ega ma ei tea, kuidas ta keeleoskus on, võibolla polegi mingit. Aga tänulik ta oli, kuigi kahtlus jääb, et jätkab samas vaimus. Sest see on ju nii lihtne ja pläma müüb.

Hea ajakirjanik peaks suutma kirjutada millest tahes, aga mu meelest läheb piir kuskilt sealt maalt, kus teemad muutuvad spetsiifiliseks. Ma näiteks ei hakka kirjutama majandusest, kui ma pole seda süvitsi õppinud, eks ole. Võin ainult arvata oma kogemuse baasil, aga isiklik kogemus on alati väga ahtake, piiratud valdkonnas tekkinud. Samamoodi ei peaks ajakirjanik, kes pole terviseteemadel piisavalt haritud ega ka meditsiini õppinud, kirjutama ajalehes tervisenõuandeid, sest ta ei tea elementaarseid asju inimese füsioloogiast, anatoomiast, biokeemiast jne. Ilma baasteadmisteta kirjutades tehakse jube lollakaid vigu. Kui ollakse allikakriitiline, kontrollitakse fakte ja saadakse siiski hakkama, aga enamasti ei olda ju.

Ma, muide, ei loegi enam terviseteemalist kraami eestikeelsest meediast, väljaarvatud juhul, kui kirjutab mõni neist, kellest ses vallas lugu pean, aga neid on Eestis vähe. Tõlkeartiklid on veel need kõige jaburamad.

Meenutan tihti ühe looduskaitsja kuldseid sõnu – maailmas on vähe neid asju, mille pärast üldse tasub suu lahti teha ja midagi ütelda. See ütelus reguleerib ka mu enda sõnavõtte näoraamatus, ma väga harva seal kellegagi midagi arutlen ja pigem mitte kunagi ei vaidle, mis sellest, et tihti tundub, et põhjust õiendamiseks on küll ja veel. Mu meelest igast vaidlused tekitavad avalikku ruumi prügi juurde.

Sooja suve teile ka. Prügivaba 🙂

 

Kohalikke prominente

June 20th, 2017

 Olen Pargi Resto seinal eksponeeritud (Jaakineni foto). Ei tea, kas hind on ka juures?

Kingitus vanamale

June 20th, 2017

Kaevame, kraabime

June 18th, 2017

Täna ei jõudnud me meresse ega üldse mitte kuhugi mujale kui hommikul pirukapoodi. Mees võttis põrandat üles, ma kraapisin veranda ust vanast värvist puhtaks.

 Üks uksepool on ikka veel selline, ma korraga kõike ei jõudnud.

 Teine pool on enamalt jaolt puhas, ainult ülemine ruut jäi pooleli. Ehitusmees õhtul manitses mind, et ma kuumaõhupüstoliga ei teeks, et vana maja võib kergesti süttida. Küllap tal on õigus, ma võtsingi jahutuspause kui tundus, et uks hakkab tuliseks minema. Kui ükspäev jätkan, lasen mehel ukse maha võtta ja teen kuskil õue peal seda asja.

 Vasak pool on natuke tehtud, parem pool üldse mitte. Mu meelest on see uks mahakraabitud värviga ka kenam kui tolle koleda kooruva kihiga. Peame vasaku uksepoole katsuma õigeks timmida, see uks on viltu ja käib lahti raskelt vastu põrandat kraapides, kogu aeg paugutan sellega.

 Mrt võttis samal ajal koos kursavennaga Anna ja Ida toa põrandat üles. Ta internetist leidis ühe nipivideo, kuidas töö lihtsalt käiks, siin pildil nad demovad mulle toda trikki. Põrand oli täpselt nii nõmedalt pandud nagu pildilt tundub – laud otse pinnase peal, ei mingit soojustust. Mrt arvas, et keegi töömees on siit hea nutsu raha teeninud ja tellijale tünga teinud. Ju sellepärast too tädike, kes siin viimati elas, magaski tänavapoolses toas, et väikeses magamistoas oli külm põrand. Kusjuures põrandalaud on kena kuiv ja taaskasutatav, need me ladustasime tuppa ja lähevad puhastatult põrandale tagasi. Laua säilimine sellises keskkonnas on müstika, ei mingit tuulutust ega midagi. Hiljem pinnast välja vedades tulid vundamendi seest ka tuulutusavad välja.

 Mees ostis täna korraliku aiakäru ja sellega vedas toast liiva- ja mullasegu välja. Tohutult sügava augu kaevas, et vundamendi osa saaks puhtaks ja mahuks sedasi sooja põrandat ehitama, et alt ka õhk läbi käiks. Üle poole jõudsid mehed välja vedada, üks nurk jäi veel kaevata. Mrt arvab, et hakkab seda põrandat enne ehitama kui kaasomanike ostueesõigus aegub, ei jaksa oodata lihtsalt käed rüpes, see pole ka kõige kallim töö ilmselt, ei pea kohe pangalaenu kallale minema. Õue peal vana kasvuhoone vundamendiaugus kõrgub nüüd see liivane mullahunnik, mis siit välja veetud sai. Natuke liiga liivane on, aga ma ikkagi hakkan sellega aias auke täitma, et natukegi muru siledamaks saaks ja ühel päeval võiks muruniitjaga peale minna. Iga nädal terve aed üle trimmerdada on paras ponnistus ja kogu aeg on tunne, et kohe murran kepsud ära.

 Maisaa kohe, pean ikka me valget verandat veel eksponeerima. Ma nii väga rahul olen oma kardinaprojektiga. Need kardinad paistavad küll ka natuke läbi, aga üldse mitte nii palju kui auguline pits, mis siin enne oli. Kas ma ütlesin, et parandasin aknaklaase pakketeibiga? Igatahes oli tunda, et tuuletõmbust on vähem ja mõnda aega ei saja ka akendest vihm sisse. Akendele saame küll hinnapakkumise ära võtta, aga enne augustikuud ei või neid kahjuks tellida. Aknad on hirmus mustad ka, aga pesta ma neid ei julge, sest need nii haprad on, et vähimagi surve peale võivad eest kukkuda.

Mu meelest me oleme paari nädalaga hullult palju teha jõudnud. Jõudehetkedel arutame mehega, et issver, kui paistes me käed on. Meil mõlemal on sõrmed hommikuti suht vorstikesed. Praegu on õhtu, vaatan oma sõrmi, mis jälle hakkavad kangeks tõmbama ja mõtlen, et no ja mis siis. Täna nii ja homme naa. Elame veel.

Ma vist pole rääkinud ühte oma tunnet, mida aprillis juurdlesin? Jalutasin kodulinnakeses vanu tuttavaid radu mööda ja mõtlesin, et imelik, kas nii ongi ja jääb kõik ülejäänud elu, et jalutan siin samadel tänavatel, teretan samu inimesi… Kõik kogu aeg sama, mitte midagi ei muutu, IGAV!!! Kuidagi õudselt ahistav tundus rutiin, milles olin, see väikelinna keskkond ja kõik. No vot, nüüd sain, mida tahtsin. Haapsalus on igatahes kordades ägedam jalutada, kuigi see linn on samamoodi väike nagu mu kodulinn, siiski kõik tunnevad kõiki. Me eile õhtul tegime suure tiiru, päike oli loojumas ja ilm mõnusalt soe, suvitajad patseerisid promenaadil ja Aafrika ranna suurte puude sees kusagil laksutas ööbik nii selget laulu ja lähedal, peaaegu kõrvulukustavalt nagu miskis kvaliteetses juutuubi videos, mis proffide tehtud. Hahhh!!! See oli nii äge!!! Kõndida Aafrika rannast mõni minut koju. Koju!!! Okei, et kõik on meil tolmune praegu ja peldik haiseb mõni päev roppumoodi. Aga ühel päeval see kõik on korras ja ilus, me liigume sinna poole.

Täna hommikul oli mul vaja käia ühes käsitööpoes. Kõndisin parajasti vanalinnas sinnapoole, kui kirikukellad hakkasid lööma. Ma peaaegu hangun sellesse toredusse, kui kirikukellad Haapsalus täistunnil mängima hakkavad, pikalt-pikalt. Kõndisin seal hommikupäikeses ja silmad kiskusid vesiseks, nii ilus oli!!! Nii Ilus!!! Kibuvitsad lõhnavad ja kirikukellad löövad… Ma seal jalutades küsin endalt alailma, kas see tõesti on Eestimaa? Kuidagi nagu rootsilik rahu on siin ja kaunidus ja. Ma ainult Rootsis olen varem sarnast toredust kogenud. Nüüd see on siin ja nii ongi.

Olgu siis vähemalt kardinad…

June 18th, 2017

Siuke värk, et kui aknaid pole, siis olgu vähemalt kardinad, jah. Ma ei suutnud neid mustusest läbiimbunud koledusi enam verandal kannatada, mis tädikesest maha jäid, pealegi paistsid need aukudega pitsid sirgelt läbi. Nüüd on vaatepilt väheke piimjam ja nii valge-valge. Aknaaugud tõmbasin pakketeibiga kinni, et vihm sisse ei sajaks ja kardinad ei lendaks kogu aeg 😀  Pole ju mõtet hakata aknaid kapitaalselt parandama, kui need nagunii peab välja vahetama.

 Enne olid sellised kardinad, ühte- ja teistmoodi pitsiga pluss koledad külgkardinad, mis ei katnud ja mida ei saanud ette tõmmata.

 Veel vanu kardinaid hommikusöögi serveerimise taustaks.

 Nüüd on nii. Koledad kardinapuud, mis pealegi olid erinevad, tõmbas mees alla ja uued kardinad on kinnitatud käepäraste materjalidega ehk kruvidega 😀

 Vasakul on uus plastist laudlina, ka Jyskist, vist maksis 6 või 7 eurot.

 Sellised kardinad, neid kulus mul viis tükki. Veranda ukse kõrvale lokkisime laia kardina kitsaks, sedasi paistab ka vähem läbi, teistel akendel on kahe akna kohta üks kardin, sest see on heasti lai. Ei raatsinud rohkem raha nende alla panna, eks siis saab juurde osta, kui verandal remont tehtud ja kardinapuud ka olemas. Üks kardin maksis 8,99 eurot.

Mrt-le tuli külla kursavend naise ja väikese lapsega. Me pole eriti seltskondlikud ja neid oli ka ette hoiatatud, et me teeme tööd, vaadake ise kuidas saate grillida või midagi. Nüüd on naine lapsega mänguväljakule saadetud ja kursavend aitab Mrt-l põrandat üles võtta. Mulle toodi kuumaõhupüstol, hakkan uurima, mida sellega teha saab.

 

Töö ja vile

June 17th, 2017

Laekusin hommikul verandaga majja, kaasas Mrt vend ja vennanaine, kes tulid oma suure masina järele. Kuna mees oli viimastel päevadel hõivatud eksamite ja nende lõppemise tähistamisega, ei olnud ta jõudnud ehitussodi kasti loopida ja nii me siis seda täna kogu kollektiiviga tegime. Koorem sai kuhjaga täis, õu sai natukeseks ajaks puhtaks ja juba tekivad uued lammutushunnikud. Kõige hullema kraami sai siiski minema saata.

 Kaugemal paistab metsik kuhi lammutusprahti, mille loopisime koormasse, vasakul pildinurgas on aia koristamise tulemused, need ka sõitsid jaanilõkke tarbeks minele.

 Mis viga töötada, kui niisugust hingamist on. Valge kibuvitsa lõhn tungib isegi tuppa, kui aken lahti on.

 Magamistuba oli hommikul selline.

 Kui koorem minema saadetud, hakkasin seinast naelu kangutama, neid on siin palkides tuhandeid. Ühest seinast jõudsin natuke üle poole ära teha, siis läksin õue trimmerdama, sest nii jube kuum oli toas, et olla ei jaksanud.

 Prahi hulgast avastasin veidi Soome tippdisaini, höhö. Pole aimugi, mille küljest see vineerist detail pärit on. A vaata, täitsa ilus sedasi köögipõrandal vedeledes. Ega tõeline kunst ikka ei sure, ta muudab kuju lihtsalt 😀

 Kas ma meie vetsupotti olen näidanud? See on algupärane, meie lapsepõlvest. Ma täna võtsin seda tuunida, sest ei suutnud ette kujutada, kuidas mu pisikesed tüdrukud seal suure augu peal saaks ohutult käia (ise küll käisin ju, aga ega ma ei mäleta).

 Selline poti appgreid, endal ka mugavam käia, aga põhiliselt on see prilllaud paigaldatud tolle lasteosa tõttu. Mrt avastas õhtul, miks see nii rämedalt kallis oli (28 eurot ühe plastist rõnga eest on nats palju, eks), see on soft close kaanega. Mitte et ma tahaks, et kaas aeglaselt sulgub, ma parema meelega virutaks ta kohe pauguga kinni kui asi aetud, aga muud polnud poest võtta.

 Hommikune köök.

 Köögi seina seest tuli välja selline õudus.

 Lammutab. Seda laudseina, mis tapeedi alt välja tuli, ma mäletan.

 Tööpäevad lõpevad meil siin alati tolmuvõtu ja põrandate pesemisega. Köök õhtul.

 Köök teise nurga alt. Anna ja Ida toal enam ust ees ei ole ja köögipoolset seina ka mitte, ainult soemüür.

 Elutuppa sätime ennast magama nüüdselajal.

 Palksein muutub hulka viisakamaks, kui naelad on välja kistud. Uurime siin, et millised seinad saaks puhtaks jätta, et palki eksponeerida, sest täitsa ilus palk on. Peab ehk tellima millalgi soodapritsi, mis need puhtaks teeks.

 Meil olid täna ühed sellised külalised ka. Sassu “kõndis” murul.

Kõigest tolmust saime ennast puhtaks nii, et jalutasime Aafrika randa ujuma. Vesi on juba täiega soe ja kuigi sügavale eriti minna ei saanud, sest tagapool läheb põhi mudaseks ja pehmeks, siis täitsa aitas ka madalas sulberdada ja imeväel saime ennast puhtaks. Väga mõnus, et üks rand meile nii lähedal on, et mõni minut jalutada.

Koju jõudes tegime mehega vägeva grilli ja selle järel õnnestus mul mees isegi jalutama meelitada. Peab ju natuke ikka keskkonda nautima ka. Üle tunni kõndisime ühelt poolt mereäärt ja teiselt poolt mereäärt, mööda promenaadi tulime koju. Linn on nii ilus praegu, suured lilleklumbid kohvikutel ja aedades alustavad roosid, kibuvitsad juba õitsevad.

 Naabrinaisel on näiteks selline vägev põõsas.

 Sa tead, kes Kallis Mari on, jah?

 Näe, seal silla ääres seisabki, 5 eurot pool tundi sõitu.

 Töömees puhkab jalga.

 Lihtsalt üks koht Viigi ääres.

 Pärast takseerisime ei tea mitmendat korda juba oma maja aknaid. Kaugelt paistavad, et nagu ok oleks kui ära restaureerida, aga lähedalt on näha, et seisavad koos ainult tänu sellele, et on naeltega kinni löödud. Kõik lähevad vahetamisele, pole parata.

 GoPro arvab, et me veranda on selline.

 Me grillime alati veranda ukse ees, sest siis saab mugavalt istuda ja toiduga toimetada. Muidu täitsa nõme koht õueeluks otse tänava ääres.

 See on see koht, kus hommikul oli jubetumalt sodi. Nii tore, et see kõik minema sõitis.

Lõhn läheb majas järjest paremaks, aga enne kui pole kamorkad lammutatud ja põrandad uued, ilmselt haisu päris välja ei saagi. A me kohaneme ka. Natukehaaval.

EDIT: Kõige hullem haisutaja on muidugi peldik. See vahepeal läheb meelest, kui ilm ei muutu, eile õhtul võttis jälle tuurid üles.

 

Asfalt aiaväravas

June 15th, 2017

 Me postkastipoolne naaber lasi täna oma õue ja aiataguse ära asfalteerida, vist jäi üks pirts materjali üle ja sellepärast tehti korda ka meie jalgvärava ja postkasti esine, kus oli suur kole auk. Päris suure tüki nad panid meie aia taha, täitsa imelik oli sellist tööd tasuta saada, aga ma siiski ei mõelnud naabrile raha pakkuda, sest õieti polegi teist. Viisin õhtul naabrimehele ühe suure Torrese brändi, kenas ümmarguses karbis, nagu tänutäheks või nii. Maitea, mis see paar ruutmeetrit asfalti maksab, aga kuna me seda tööd tellinud polnud ega olnud meil naabrimehe lahkusest halli aimugi, siis mõtlen, et ehk piisab Torresest tasaarvelduseks.

Sain naabri õuel lobisedes teada, et nad terve talv on tarvitanud oma keskkütet, mille korsten eelmise muti ajal hullusti tossas. Uued naabrid ehitasid kütte pelletite peale ringi ja mingit suitsu ei tule, ma olin täiesti kindel, et nad oma keskkütteahju ei kasuta, sest mingit koledat tossu pole enam olnud. Hea tüng. Väga lahe, et naabrimees on siuke ehituse asjatundja ja kõik hullud seadeldised inimsõbralikuks ümber ehitab. Ta on ehituseriala õpetaja tegelt.

A kui te vaatate, et see asfaldilaik on ilge tume lärakas aia taga, siis varsti ta läheb samasuguseks halliks nagu kõik tee ega paista sedasi silma.

Mul on teisi jutte ka. Igast kurbi.

Paar päeva tagasi suri üks me endine naabritüdruk vähki. Ta oli vist ainult 38 aastat vana, tal kaks väikest poega on, kellest üks ei käi veel kooliski. Kusjuures me naabriks sattus ta kunagi ammu sellepärast, et ta enda ema oli vähki surnud kui ta oli laps ja ema sõbranna võttis lapsed endale kasvatada ja vist nagu nende laste isa ka siis endale meheks või nii. Tänaseks on nad kõik lahus, see isa elab meie agulis eramajas ja see tüdruk, kes suri, oli me Ruthi majanaaber, sellepärast ma olin kursis ta kustumisega. Nii hirmus kurb, et sõnu pole. Kusjuures ma olen imestanud inimhinge visadust, see tüdruk oli füüsiliselt juba ammu nii otsas, et ainult luu ja nahk, aga hingeke ei tahtnud ära minna. Nüüd viimaks on ta piinast lahti saanud, ta pikk minemine oli hirmus ränk.

Iga kord kui mõni noor inimene sedasi läheb, ma mõtlen, et olen õnnega koos, et mulle nii palju ilusaid aastaid on antud, isegi kõik oma lapsed olen jõudnud suureks kasvatada. Vähiga on see värk, et ta on ikka suures osas geneetiline, kui ema läheb noorelt, on ka tütrel oht noorelt minna.

No ütle, mis on minu elul viga? Mitte midagi ei ole, isegi kui kannatan kuumahoogude käes ja öösiti higistan nagu hüljes. See kõik on kökimöki teiste inimeste pärismurede kõrval. Heasti olen siiani välja vedanud, tõepoolest. Annaks taevas, et nii kestaks!

See on ju üks imeline elu, kui võid minna õue hekki pügama hommikul kell seitse, kui ööbik veel laksutab. Ja niita keset nädalat õhtul töölt tulles muru või koristada varahommikul tube lihtsalt sellepärast, et teha endale nädalavahetus vabaks. See vabadus tähendab sõitmist kas Haapsallu või Saaremaale, kus käib ju muidugi töö ja vile koos, kus kogu aeg saab midagi uut luua või loodut nautida, no kas pole tore see? Ja kui siis vahepeal istun töö juures üksinda tundide kaupa nii, et mitte ühtegi klienti ei käi ja muhvigi teha ei ole ja pähe tuleb hirm, et jeesusmariia, kuidas ma sedasi palka saan ja kõik oma kohustused kannan, siis meenutan ma igast jubedaid aegu, masuaastaid ja äri algusaastaid ja igasuguseid kesiseid aastaid, millest oleme läbi tulnud ilma võlgadeta ja ometi oleme saanud hakkama. Miks siis nüüd ei peaks?

Ehitusjärg

June 15th, 2017

 Eile õhtuks olid vundamenditööd seal maal, et meie pool on peaaegu tervenisti soojustusmaterjaliga kaetud. See on üks niisugune peno.

Üks arhitekt aitab meil mõelda, kuidas pisikesele pinnale mahutada vets, dušš, köök ja esik ja see hakkab ilmselt välja nägema nii, et esik jääb ära. Ehk et otse välisuksest peab astuma kööki, sest muidu pole võimalik sinna paigutada ühtegi köögikappi. Köök on hetkel ainult mõni ruutmeeter suur ja seal on neli ust, millest kaks peaks likvideerima. Need on õnneks tõeliselt koledad uksed, mingid suvalised, ilmselt nõukaaegsed leiutised. Tubade uksed on kaunid vanad nikerdised, täitsa hästi säilinud ja need jäävad kõik alles.

Oleme hakanud mõtlema, et Anna ja Ida toa pesemisruumiks muutmine on hull priiskamine, sest see muudaks korteri kahetoaliseks, milles ainult üks magamistuba, aga meil on terve kari lapsi, kes tahavad me juurde suvitama tulla ja seda ühte tillukest tuba on meil väga vaja. Mulle endale meeldiks sellest väikesest toast just oma magamistuba teha, kuigi sinna mahub ehk ainult voodi ja pisike kapp, sest see tuba on hoovi poole aknaga ja kõige vaiksem. Tänavaäärses magamistoas mul oli ka muidu väga hea uni, peab ütlema, aga seal on aken vastu kõnniteed ja kohati liiklus päris tihe, kiirabiautod tuhisevad akna alt läbi ja.

Köögis ei ole kraanikausile kohta, kohe üldse mitte ühtegi sihukest kohta pole, kus oleks meetergi seinaäärt, sellepärast on päevakorras ukse ümbertõstmine elutoa poole. See saab olema üks sajandisaagimine, sest maja on tehtud vägevast jämedast palgist, mille vaevalist tükeldamist on ehitusmees korduvalt kirunud.

Kahest tillukesest kamorkast peaks saama teha ühe wc-dušširuumi sel juhul, kui elutoast natuke ruumi juurde hammustada. Sealt seinast läheb ka praegu kanalisatsioon välja ja sealt meil oleks liitumiskohta oluliselt vähem kaevamist, ka ei peaks siis suuri kõnniteeplaate hakkama üles kiskuma. Kamorkadest pesuruumi tegemise juures meeldib mulle ka see, et põrandaküte ei tule nii kulukas ja üldse igast materjali läheb vähem. Tillukesest pesuruumist saaks üks kehakaalu hoidmise motivaator, sest paksud inimesed ei mahu sinna sisse. Ma algul arvasin, et vetsu ja dušširuumi saab teha eraldi, aga Mrt pressis ennast kamorkasse kraanikausi kõrvale ja teatas, et tema nii pisikeses vetsus ei pissi mitte üks tilk. Okei, tegelt ütles, et talle ei meeldi siuke koht, kuhu sisse ei mahu.

Peame leidma köögis mingi pinna, kuhu integreerida pesumasin. Köögilaud jääb samasugune tilluke nagu oli meie lapsepõlves, et ainult kaks väikesemõõdulist kodanikku sinna äärde korraga istuma mahuvad. Võibolla peaks piirduma ainult tööpinnaga, millest on võimalik väike laud vajadusel välja tõmmata. Suuremat söömist peab korraldama elutoas, vanasti ka oli nii.

Nuputame kogu aeg, kuidas saaks töid odavamalt teha nii, et kvaliteet ei kannataks. Pangast saadud mari on nii väike, et sellega palju ära ei tee, juba mõtiskleme võimaluse üle osad verandaaknad renoveerida vähemalt ajutiselt ja tundub, et ka verandaust on võimalik repareerida. Aknad ei tundu olevat originaalid, aga on üsna vanad siiski, osad klaasid on eest vajunud, ilmastik tungib tuppa, ühel aknaklaasil on suur tükk ära kukkunud. Päeval on seal kuum nagu kasvuhoones ja öösel täiega külm. Tänava poole ma tahaks ikkagi saada klaaspaketid, et oleks natukegi helitõket, praegu sealt kostab sisse möödujate jutt sõna-sõnalt ka siis kui nad teisel pool tänavat kõnniteel kulgevad.

Eile käis meil esimest korda prügivedu, tegin lisaväljakutse, sest kast sai täis ja regulaarse veoni on veel kaks nädalat aega. Jätsime suure värava lahti ja kasti aeda värava lähedale. Mis mulle meeldib, on see, et prügimees toob kasti ka õuele tagasi peale tühjaks valamist, mitte ei jäta tänavale vedelema. Meil kodus on kogu aeg see probleem, et kast jääb sinna kuhu kukub, peaaegu keset tänavat, kuigi enne tühjendamist on olnud aia ääres.

Täna pargib Mrt vend me õuele suure kalluri, see jääb sinna kolmeks päevaks ja viib minema me ehitusprahi. Mees on koolis viimaseid eksameid sooritamas ja lammutab veel enne nii palju kui jõuab.

Valge kibuvitsapõõsas avab esimesi õisi, mõnusasti lõhnab. Kuslapuu õitseb päris kiiresti ära, aga meil kodus see alles alustab, mistap hingamist lähiajaks ikkagi on.

A ma tulin täna hommikul Haapsalust tööle, tegin Mrt autoga jeehat, ta on jalamees nüüd mõni päev 🙂

 

 

Esimene roos

June 11th, 2017

Käisin hommikul Bauhofis koormakatet ostmas lammutusprahi hunniku peale laotamiseks ja üks imeliselt lõhnav roos jäi silma. Mitte lihtsalt silma, ta jäi mulle ostukärusse kuidagimoodi ja tarisin ta koju. Olin mõelnud, et aias peale koristamise midagi ei tee, aga see lõhnav täidisõieline valge roos tahtis kindlalt me värava alla kasvama tulla no ja ma siis andsin järele.

 Ma muidu mitte kunagi neid teehübriide ei osta, sest ei usu nende talvekindlusesse, aga kuna see üks Kordese roos on, siis tundus usaldusväärne ja kümme eurot polnud ka nii suur raha, et ei julgeks katsetada.

 Verandatrepist tänava pool oli üks tühi koht ja päike paistab ka sinna peaaegu terve päev, see mulk kohe nagu kisendas roosi järele. Teiselpool treppi on suur pojengipõõsas.

 Hommikul alustasin tegelt roosipeenra rohimisega. Kivid ees servas on sellepärast, et torkasin peenrasse mõned sibulad ega taha, et mehed sinna peale astuvad kui hakkavad lammutusprahti auto peale kühveldama. Sibulad leidsime toast, ei raatsinud ära visata. Aianurgas on üks kott idanenud kartuleid ka, sellega ei oska küll midagi peale hakata.

 Ma ei tea, mis lilled need siin köögi akna all on, aga igaks juhuks rohisin neid ka. Siit hakkab ilmselt varsti kanalisatsioonikraav kulgema, sellepärast pole väga pointi puhastada ja hoolitseda. Muld on siin väga kerge ja seda on palju. Kui roosi istutasin, siis imestasin, et väga sügava augu tegin ja kõik oligi ainult muld. Rapla kodus on mulda heal juhul labida jagu ja kohe hakkab raske kivine kruus.

 Elutoa sein. Neist palkidest tuleb välja tõmmata tuhandeid naelu. Naeltega on seina pandud nii ajalehti kui tapeete, lihtsalt imesta. Mrt jõudis täna seinte puhastamisega nii kaugele, et Anna ja Ida tuba ja elutuba on puhtad, magamistoas jäi töö pooleli ja kööki pole lammutusjärg veel jõudnud. Õue peal kõrgub tapeetide ja miskite plaatide kuhi, Mrt arvab, et see linaluuplaat on. Jubedasti kõik tolmab. Mees käis jälle peale tööd spordikas pesemas, no ei kannata autosse istuda sellisena, et koju pessu sõita.

Lapsed tulid me häärberit uudistama, muidugi pidime siis nendega käima Aafrika rannas ja lossipargis. Mees töötas, ma hängisin ringi.

 Tapeetide vahelt tuli välja kellegi tunniplaan.

 Seal kauguses korjab Mia merest vahtu.

 Lossipargis näitasin lastele seda kuplit, kus väiksestpeast ronisime. Isegi Mart ei suutnud ette kujutada, et keegi sinna üles ronida võiks. Mia ja Elina ronisid ka natuke, ainult nii palju, kuni veel turvaline oli.

 Pärast serveeris Mia meile verandal lõunasööki. Kui arvate, et need siin mingid lillekompositsioonid on, siis eksite, need on mitmekäigulised eined. Üks margareeta on praad ja teine magustoit ja noh, maiteagi, mis peened road need lilled siin kõik on. Selle korvikese, mis keset lauda, leidsin vanamemme varanduse hulgast, ei raatsinud ära visata. Lapsed korjasid sellesse õunapuuõisi ja sireliõisi, me valge sirel kubiseb õnnedest, isegi tänava poolt võib veel viieseid õisi leida, kuigi seal pidevalt mõni võõras õnne otsib.

Olin eilsest rassimisest nii väsinud ja kerest kange, et hommikul oli täitsa raske kummarduda, et retuusid jalga tõmmata, konkreetselt ei andnud kõveraks. Suurematest rassimistest ei taastu keha ühe ööga ära, sellepärast võtsin täna kergemalt ja nokkisin niisama aias ja toas. Mrt jõudis küll üsna palju. Sel ajal kui me Aafrika rannas mänguväljakul lõbutsesime, oli ta elutoa seinad lagedaks teinud, toa üle pesnud ja magamistoast me madratsid sinna kolinud. Jube kodimine käib kogu aeg ja pesen põrandaid mingi viis-kuus korda päevas, täna Elina aitas mind sellega.

Kas ma olen rääkinud, et Haapsalu on koeralinn? Mulle tundub, et siin on koeri rohkem kui inimesi, õhtuti jalutab promenaadil kaks koera ühe inimese kohta või umbes nii, igasuguseid tõuge. Koertest rohkem on siin vast ainult vareseid.

EDIT: Näoraamat on ikka üks lahe koht. Olen saanud tapeetide vahelt leitud tunniplaani näidata tüdrukule, kes selle kunagi kirjutas (ta elab nüüd Soomes). Haapsalu ja Läänemaa FB grupi kaudu sai me majaosa lähiajalugu ka kiiresti kaardistatud, et kes kus korteris elas, millal ja kuhu kolis. Paistab, et nõukaajal oligi see korter kõige pikemalt Naima pere käes.