Ühed lugud

Kummaline tunne tuleb, kui mõtled, et abiellusin ühe vaese poisiga naaberkülast ja nüüd äkitsi olen abielus mehega, kes on ülikoolis õppejõud. Eks see oli ka metsikult ammu, kui Mrt veel noor oli 😀

On reede õhtu, vahin telkut, sest ma võin. Olen terve tänase päeva ja mitu varasemat hommikut teinud kirjatöid. Pühapäeval on koolitööde tähtajad, aga mul on kõik juba valmis.

Kmr plaanis ka reede õhtul lihtsalt tšillida, aga hakkas nagu muu seas koolitükke tegema. Ise kommenteeris, et ah, tuli õppimise isu peale…

Ruthil oli täna esimene loengupäev. Ta on oma kursusel üks nooremaid ja ainukene ämmaemand.

Ühest mu refereeritud teadusartiklist jooksis läbi, et varasem peamiselt vaid formaalne haridus on tänaseks asendunud läbi kogu elu kestva õppimisega. Ise ma tunnen, et oleks õige imelik mitte koolis käia, sest kõik ju käivad. Mitmed tuttavad ja sugulased on uuesti õppima läinud, olenemata vanusest.

Siuke uus normaalsus.

Esimene sess on selja taga. Meile rõhutati tungival toonil, et peaksime õpingute ajaks vähendama oma töökoormust. Me Mrt-ga oleme mõlemad, vastupidi, just koormust suurendanud. Mees andis täna gümnaasiumis esimese arvutitunni, neid hakkab ta pidama kaks korda nädalas mitme kuu vältel, ja reedel alustab kolledžis ühe aine lugemist. Mina pidin enda valikainega gümnaasiumis alustama alles märtsis, plaanisin paarikümnele õpilasele oma tunni, aga selgus, et mu ainesse regas ennast 63 inimest… Nuta või naera või lihtsalt minesta. Nüüd olen sunnitud alustama juba teisel trimestril ja lasen õppeaasta lõpuni läbi kahe perioodi kahe grupiga, kaks korda nädalas.

Eelmisel aastal loetud tervisedenduse kursus, mille raames ühe toitumise tunni andsin, jäetakse hoopiski ära, sest sinna olid vaid üksikud tahtjad, ei saadud gruppi täis. Ma olevat kõik õpilased omale saanud 🙂 Kuidas see juhtus, mina ei tea. Käisime ju mõlemad, nii mina kui maakonna tervisedendaja, oma valikainet õpilastele tutvustamas. Igatahes tahavad õpilased minu tundi tulla ja see jubedasti vajutab mulle vastutusekoorma selga. Varsti hakkan igast õudseid unenägusid nägema.

Täna käis mul juba korra peast läbi, et annan lahkumisavalduse… oma mehele. Et panen viimase meie linnakeses töötava arvutiäri kinni. Unistasin, et hakkan hoopis Sassut hoidma ja õppima ja õpetama. Siis Ruthi saaks rahulikult tööle minna ja laps ei peaks käima lasteaias, kus keegi eriti ei paista hoolivat. Aga ma ei saa. Tööd on palju ja inimesed usaldavad meid ja loodavad me peale.

Pean mingi hea plaani välja mõtlema. Ei ole mul veel mingeid õpirutiine välja kujunenud, aga ilmselt ei pääse sellest, et igal hommikul tuleb kaks tundi õppida ja kui töölt tulen, siis ka. Hommikud sobivad mulle paremini. Imelikul kombel ma õppimise pärast üldse ei pabista, aga see valikaine värk võtab küll veits seest õõnsaks. Mõtle, kui õpilased loodavad, et on hästi laheda tunni valinud ja ma siis äkki ei suuda piisavalt lahedat pakkuda? Jommaijoo, ma ütlen! Siis järgmisel aastal kobivad kõik tervisedendusse tagasi. Kord Westmann peal ja Piibeleht all…

Eriline päev. Väikesel pojal oli täna esimene loengupäev tehnikaülikoolis, talle meeldib seal. Ruthil oli esimene koolipäev terviseteaduse magistriõppes, tal oli ka tore. Sassul oli esimene päev lasteaias. Ellikas läks esimesse klassi, Mia teise, mõlemad on koolist suures vaimustuses. Minia alustab teist õppeaastat kutsekas. Mina tutvustasin täna gümnaasiumis terve kooli ees oma valikainet, mida seal õpetama hakkan. Mrt tutvustas enda ainet samas koolis, enda tööpaigas, aga hiljem eraldi ainult noorimale lennule. Tõepoolest väga eriline päev.

 Ma ei tea, miks ma alati nii tõsine olen? Elu on mind kõvasti räsinud. Õpilased suutsin küll paar korda itsitama panna, aga ise olen räme kuivik. Tegelikult ma olin närvis, mis on mu puhul täitsa haruldane. Aga mees ütles, et närv ei paistnud välja, et sain väga hästi hakkama ja et ilus olin ka 😀 Mees on mul, mõistagi, erapoolik.

Mul ja Mrt-l on esimene pikk loengupäev ülikoolis reedel.

Meil oli täna õpetajaerialade infopäev, kust lasime poole päeva pealt lipet, sest kõik oli jube segane, igav ja tüütu. Ütleme nii, et murumängud olid veits läbimõtlematult korraldatud. Saime osa vaid tutvustusmängust, rühmade moodustamisest, ühes keskkonnas konto loomisest ja ülesande lahendamisest, aga siis läks järg käest, pool rahvast kadus ära ja me ei näinud enam mõtet seal passida. Palju tuttavaid oli, mitu koolikaaslast kolledžist, me lapse klassijuhataja ja ülla-ülla – mu mehe esimene tütarlaps, kellega ta umbes veerand sajandit tagasi käis ja kelle ta minu pärast maha jättis! Kusjuures ma ei tundnud teda ära ja olin just enne rahulolevalt takseerinud, et näed, see naine on veel vanem kui mina… Ta on minust umbes 15 aastat noorem tegelikult. Mäletan seda tüdrukut hästi tagasihoidliku ja häbelikuna, veidi pontsaka pruunisilmse maalapsena ja nüüd, oh jeerum, tundus ta elust… läbi käinud, otsekohene ja julge, isegi nagu karmi silmavaatega. Absoluutselt teine inimene, lihtsalt imesta! Eluaegne raamatupidaja, õpib matemaatikaõpetajaks. Ma läksin ise tutvustusringis ta juurde sedeleid vahetama ja enne kui suu lahti sain, ta ütles juba “tere, Ülle!”. Ma poleks teda elu seeski ise ära tundnud, kui mees poleks ütelnud, ega ma pole temaga ka mitte kunagi varem suhelnud. Ta on mehel FB-s, eks sealt ju teab, millised meie nüüdsel ajal välja näeme. Me hakkame nüüd temaga koos loengutes käima. Sa vaata ikka, mis trikke elukesel kõik varuks on!

Mees tuli lõuna paiku koolituselt ja peale väikest kohvitamist otsustas, et paneme kohe need viimased kaks akent ka verandale ette. Need kaks võtsid umbes sama palju aega kui eelmised kuus, mille teisipäeval ette panime. See oli tegelt ette teada, et ühe aknalaua all on enam-vähem tühjus ja sein mädanenud. Välja tuli vahetada nii tugipost kui kõige alumine palk, mis vundamendi peale toetus. Või mis vundamendi, mingid kivid on seal lihtsalt, igatepidi viltu, aga kannavad. Hetkel on ühe akna all ainult siselaudis, välised lauad on tagasi panemata, eks homme vaatab, kas kannatab neid kuidagi kinnitada üldse või peame plaadiga kinni lööma.

 Selline puder.

 Mees lõikas aknalaua pehkinud serva ära ja asendas hiljem prussiga. Nii tegi ta vist enam-vähem kõigi aknaalustega.

 Pehkinud puit läks igavikku.

 See roheline asi on puidukaitsega üle käidud palk, mille alla mees pani niiskuse tõkkeks tõrvapapi. Palgi peale läks üks teistpidi pruss aknaalust toetama, unustasin pildistada.

 Tühjus.

 Mul vahepeal polnud midagi teha, sellepärast kõplasin aknaaluse puhtaks. Meie majaosa ulatub sinna punase vihmaveetoruni, kust uuesti rohi algab. Saialilled, mille linnahoolduse mees maja seina äärest maha trimmerdas, hakkasid üllatuslikult jälle kasvama. Tegin nad nüüd nii puhtaks, et tahaks seda imet täitsa näha, kui hooldusmees aru ei saa, et need asjad sinna tahtlikult külvatud on. Tegelt kõplasin aknaaluse nii laialt puhtaks sellepärast, et mitte kellelgi ei tuleks enam pähe siia trimmeriga tulla. Kas ma rääkisin sellest, et viimatisest trimmerdamisest saime kivi aknasse? Aken on katki, aga õnneks sedasi, et klaasist vesi läbi ei tule. Vist mahub omavastutuse sisse ja kindlustus seda kinni ei maksa.

 Sidusin roose ja pildistasin oma lillekesi. Neid kosmoseid linnahooldaja maha ei niitnud, sest sai isegi aru, et need lilled on. Üks õis oli vist tookord juba väljas.

 Ralkade roos hakkas uuesti õitsema, avanemata pungi on ka terve pinu ja hullult hästi see kõik lõhnab.

 Piltide pealt ei saa muhvigi aru, kui ilus ta päriselt on.

 Voolukapi varjus õitsevad lillherned. Väravast tulles lööb siuke lõhn ninna, et võimas, ma ütlen. Ma olen ju tõeline lõhnafriik, käin ja nuusutan oma lillekesi mitu korda päevas. Südame teevad rõõmsaks.

 Valgele roniroosile ka siin linnas meeldib, saarel ta ainult hingitses, nüüd viimaks hakkas kasvama.

 Siit on näha, mis trikiga me aknaid ette udjasime. Need aknad on nii rasked, et kahekesi neid aknalauale tõsta ei jaksa, üksinda ammugi mitte.

 Mees muudkui kergitas ühte ja teist nurka ja ma lükkasin lauajuppe alla.

 See asi on ka nüüd siis tehtud. Homme vaja veel seinaga tegeleda, aga imekombel ei ole me majal enam ühtegi eestkukkuvat akent. Ainus vana aken on pööningul, aga see näeb kaugelt suht kabe välja.

Verandal on nüüd pikemalt soe ja ükski kardin ei lendle enam tuules. Imelik tubane on siin olla, hääled kostavad väljast summutatult, ei ole enam nii nagu puuduks sein meie ja möödakõndijate vahelt. Eks saab siis nalja näha kui kauaks see ajutine lahendus jääb, paariks-kolmeks aastaks kohe kindlasti.

EDIT: Pehkinud laudu ei saanud akna alla tagasi panna, Mrt kattis lahtise osa puitkiudplaadiga.

 Ilus ta pole, aga vähemalt ühtlaselt kollane kõik ja tuul ei puhu läbi. Mis parata.

Näitasin eelmisel nädalavahetusel mehele ühte verandaakent, et vaja kiiresti parandada, sest klaas hakkas eest kukkuma. Klaasi ja raami vahel oli juba sentimeetri jagu tühjust. Mrt otsustas siis täna seda akent parandama hakata, aga aken osutus nii mädaks, et polnud võimalik klaasi liigutada ega kuhugi toetada. Kusjuures see polnud ainuke omataoline, mitme teisegi akna klaas on lapitud, liistud pudedad ja raamid pehkinud.

Ja siis juhtus see, mida me ei pidanud üldse tegema enne kui vana veranda asemele on uus kerkinud – me panime verandale uued aknad ette. Esialgu ainult kuus akent, sest väsisime jubetumalt ära (ainuüksi klaaspaketid akendes kaaluvad umbes 45 kilo, kolmekordne klaas), pealegi on veranda ukse kõrval vaja ilmselt enne natuke seina ehitada, kui sinna raskeid aknaid peale toetada saab. Aga need kuus uut akent on ka juba ülikõva saavutus. Kui enne oli verandal istudes tunne nagu istuks kasvuhoones, siis nüüd on tunne nagu oleksime toas. Seinad on küll ainult välis- ja sisevoodrilaud, ei mingit soojustust, ja põrand on kõver ja katki, aga katus enam-vähem peab ja kui suurema osa seina pinnast moodustavadki aknad, siis on meil täitsa nagu uus veranda nüüd.

Mu jaoks oli mehe meelemuutus suur üllatus, sest ta on kogu aeg rääkinud, et pehkinud verandale ei saa uusi aknaid ette panna, sest see sara vajub nende raskuse all kokku. No veel ei ole vajunud igatahes (oot, ma vaatan… kolm tundi juba seisavad sama koha peal!). Vbla siis vajub, kui viimased kaks akent ka ette saame? Ei ta naksu, ei nagise, karkass ikka kannab vist veel. Ühel päeval me peame ta maha lammutama ja korraliku vundamendi peale uue veranda tegema, soojustatud ja puha, aga lähima paari aasta jooksul seda ilmselt ei juhtu ja seni peab ju ka kuidagi elatud saama. Tänane oli selgelt avariitöö, sest no pudeneb ju laiali muidu. Kui ükskord kapitaalselt ehitama hakkame, ei ole raske aknaid uuesti eest võtta ja tagasi panna.

 Pildistasin õue laotud aknaid, no pold neid enam olemaski ju.

 Kõige esimesena vahetasime ühe hoovipoolse akna, et katsetada, kas üldse jaksame kahekesi ja kas saame hakkama. Pildil paremal on natuke näha elutoa akent, mis mu meelest oli veelgi raskem, seda kuidagi koormarihmadega tõstsime, aga täna saime lihtsamalt hakkama. Mõtlesime algul, et tõstame prusside peale ja sealt tabureti peale jne, aga ma ei jaksanud akent üles tõsta. Võisin seda lohistada (vaiba peal) ja nõksukese kergitada, aga üle mõne sentimeetri ma seda maast lahti kangutada ei jõudnud. No nii raske! Viimaks leiutas mees sellise nipi, et pani kaks prussi maha ja ma siis hakkasin nende peale järjest laudu laduma. Mees muudku kergitas ühte akna serva ja teist ja ma ladusin alust kõrgemaks. Kui piisavalt kõrgel oli, saime juba vastu seda lauda toetada, mille mees oli aknaaugu külge kruvinud. Üle selle laua viskasime puuvillase teki, et akent lohistades ära ei kriimustaks.

 Tänavapoolne lammutus.

 Mõne akna all laiutas selline puder, et polnud akent kuhugi toetada. Ma vist pole ütelnud, et vanad veranda aknad olid ilma lengideta ja ehitatud lihtsalt seina sisse. See tegi akende vahetamise üksjagu keerukaks, sest pidime uued tõstma aknalaudade peale. Nende nn laudade välised osad olid osaliselt ära kukkunud.

 No vot, eks. Kuhu sa siin akna toetad?

 Mrt ehitas lauajuppidest mingised toed, et oleks, mille peale akent panna. Suurem osa jäi küll aknalauale, aga neistki pidi mees osa küljest nokkima, sest no täiega pehmed olid.

 Tasapisi liigume.

 Juba kaks ees.

 Ja ongi kõik teepoolsed omal kohal. Pean ütlema, et oli üksjagu pidulik trikoloori all askeldada. Parim võimalik iseseisvuse taastamise aastapäeva tähistamine on teha oma kodu ja kodumaad ilusamaks, onju?

 Pean homme aknad puhtaks pesema, täna toore montaaživahuga veel ei võinud lödistada.

 Veits udupilt vist.

 Hoovi pool ka kõik uued aknad. Need käivad lahti, teepoolsed ei käi.

 Kaks uut ja üks vana aken. Läbi kardinate pole vist eriti vahet midagi.

Imelik on verandal istuda, kui iga väiksem krõbin enam tuppa ei kosta. Autosid muidugi kuuleme, aga jalgrattaid enam mitte. On ikka üksjagu tugevam tunne, kui miski kabedam materjal eraldab tuba linnamöllust.

Täna on imelik mõelda, et oma puhkuse juulikuus siin lihtsalt ära vedelesime. Me siis ei märganud, et akendega olukord niivõrd hull oli. Nüüd peame ühe nädalavahetuse veel verandale pühendama, et viimased kaks akent ka ette saaks. Küll saab.

Et päev vähe pidulikumalt lõpetada, käisime peale tööd Müüriääres söömas. Tegime praed ja alkovabad õlled ja isegi väikesed koogid. Ma söön mõnikord toorjuustukooke, mis pole väga magusad, sedasi, et jätan põhja alles. Igasugu jahuvärke ma pelgan, sest tundub, et mu vertigoatakid on mingite teraviljavalkudega seotud. Parem karta kui kahetseda, eks.

 Kannan täna patsi ühel pool, sest võtsin haavade pealt plaastrid ära ja pesust tulles märgade juustega ja üleüldse ma ei tahtnud, et juuksed haavade peale langevad. Plaastrite liim on teinud mulle rämedat allergiat ja on suur kergendus, et võisin viimaks neist vabaneda. Olen ilma plaastriteta täna kimbatuses olnud ainult korra, siis kui käisin Bauhofist montaaživahtu ja kiilusid ostmas, sest auto turvavöö jäi täpselt ühe õmbluse peale ja oli hullult ebamugav.

 A sa vaata mehe taldrikusse! Hea ehmatuse ta sai, kui pastakuhja alt siuke kõver kaheksajalg välja ilmus. Mrt pold selle söömisest eriti vaimustuses, pidas liiga kummiseks või nii, aga pistis vist nahka siiski. Ise kommenteeris süües, et “ma ei vaata.” 😀 Suhe vist umbes sama mis mul ja ämblikul.

Homme on meil kaugtööpäev ja ohvissis opereerib me “väike” poeg. Mehel on kolledžis töökoosolek enne õppeaasta algust ja polnud meil mõtet edasi-tagasi uhada. Mrt-l ei ole kuni detsembri lõpuni mitte ainsatki vaba laupäeva, sest ühel laupäeval on ta ülikoolis loengutes (koos naisega) ja teisel laubal õpetab ise üliõpilasi. Siuke elu.

Täna võeti mul viimaks haavade seest niidid välja. Eelmisel teisipäeval saadeti mind ju sellepärast perearstikeskusest kirurgia kabinetti, et ei juletud niite eemaldada suure kupli tõttu, mis mulle kuklasse kasvanud oli. Õnneks see hakkas juba järgmisel päeval madalamaks minema ja tänaseks on ainult vaevumärgatav kühm veel alles. See tähendab, et vedelik, mis sinna tekkis, imendus ise ära ja pole vaja ei süstlaga välja võtta midagi ega muud trikki teha.

Kirurgiakabineti õde soovitas mul tungivalt esimesel võimalusel kirurgile ennast näidata ja see võimalus oli täna. Kuna järjekorrad on pikad, pidin lihtsalt minema ukse taha ootama, et saan mingi hetk vahele. Uurisin veel, kas on mõni rahulikum kellaaeg, millal minna, aga õde ütles, et vahet pole, neil on kogu aeg rahvas ukse taga. Läksin siis kohe hommikul ja jäin ootama, ukse taga oli vast kümmekond inimest, aga osad olid lihtsalt patsientide saatjad ja kaaslased.

Kui siis viimaks kirurgiakabineti uks avanes ja õde välja tuli, ei öelnud ta meile mitte rõõmsal meelel “tere hommikust!” vaid hüüatas “sa juudas, mis siin toimub???” See polnud mingi rõõmus hüüatus, vaid pigem siuke nõukaaegne ebaviisakus, mille ridade vahelt võis välja lugeda, et krt, jälle liiga palju patsiente, tõmmake te ka jeed. No igatahes minule kui patsiendile, keda ta ise sinna ukse taha tänaseks kutsus, tundus ta reaktsioon lihtsalt matslik või siis leebemalt väljendudes ebaprofessionaalne.

Sain ukse taga oodata vist umbes 40 minutit, aga kui kabinetti pääsesin, võeti kohe sipsti niidid välja ja arst luges sõnad peale, et mida ja millal teha tohin. Paari päeva pärast olen igatahes tavaline normaalne inimene tavalise eluga, võin minna sauna ja puha. Mind lõiganud kirurg on, muide, väga meeldiv inimene. Täna ta vabandas, et kuna ma opilt tulles ei ärganud piisavalt kiiresti, ta pidi lahkuma ega saanud mulle mitte midagi rääkida, mis seisukord on ja mida oodata. Ta mäletas, et kirjutasin haavavedeliku mulksumise pärast osakonna õele. Ma oleks seda osanud oodata, kui tal oleks olnud võimalik mulle peale operatsiooni infot anda, aga polnud.

Igatahes on minuga kõik korras ja mul hea meel on ja natuke isegi uhke tunne selle üle, et julgesin sedasi vabatahtlikult lõikuslauale minna. Aga ma mõtlen tolle õe peale seal kirurgi kabinetis, et ega siukest ei tee ringi ükski riigikord. St et kui ikka oled mitukümmend aastat ühes stiilis suhelnud, siis ei tule helgemaid päevi ka vabariigi ajal mitte. Ta ise vaevalt et üldse aru saab, et ta suhtlemine veider on. Sest mitte midagi ta halvasti ju kellelegi ei öelnud. Lihtsalt ebaviisakas. Minusuguse jaoks on see ehk nostalgia, mille üle hiljem irvitada, aga mõne mitte nii vana inimese jaoks ehk üsna veider käitumine.

P.S. Et kirurgiaõe veidrast käitumisest täit pilti saada, siis püüdkem ta paigutada näiteks Rootsi tervishoiusüsteemi. Ei õnnestu, onju? Ei sobitu. 😀

Haapsalus on linna 740. sünnipäeva tähistamine. Me ka siin tähistame – niitsime ja trimmerdasime tükikese linna ilusaks. Mu valged roosid õitsevad ja lõhnavad nagu hullud. Pilte neist panna ei saa, sest tegin järjekordselt oma telefoniga mingid udukad. Aga üks kunagi Bauhofist ostetud valge roos on endale nii suure õie kasvatanud nagu tite pea. Käin seda muudkui vahtimas ja nuusutamas, sest noh, lihtsalt imeline!

Linna sünnipäeva puhul oli lossimuuseumi sissepääs aint 5 eurot (muidu on 12), sellepärast kasutasime juhust ja käisime sealgi ära. Ülejäänud aja kas kõndisime, jooksime või väntasime rattaga mööda linna. Kuulasime kontserti ja vaatasime võimlejaid-tantsijaid, hull melu ja möll on igal pool. Oma rattaringi lõpetasime mere ääres päikeseloojangut vaadates ja kräppi süües. Kräpi saamiseks pidime väntama bensukasse, kuhu on täitsa mitu kilti.

Jagan veits vähemuduseid pilte.

 Postkasti ees on lillherned hakanud õisi avama. Ainult mõni õis on lahti, aga lõhn tuleb värava peal vastu.

 Kohe-kohe algab meil ploomiuputus.

 Tahtsin, et mees sätiks ennast mu roosiõie kõrvale, et näidata, kui suur see õis on, a ta ei saand normaalne olla.

 Hakkasin võrguga ploome püüdma, sest jube tüütu on, kui need murusse kaovad ja mullaseks lähevad. Võrgu pealt on lihtsam korjata.

 Tõin eelmisel aastal Raino kingitud valge roosi Saaremaalt ära, sest see ei kasvanud seal. Nüüd näen, et ongi tõesti roniroos, lõhnab imeliselt.

 Mulle tohutult meeldib see tagasihoidlik haljastus lossimuuseumis, kuskil seal üleval. See peenrajupp oli mesilasi täis.

 Üle lossimüüri on igasse ilmakaarde ägedad vaated. Ainuüksi nende vaadete pärast tasub sinna minna. Kohtasime lossimuuseumis mu täditütart oma sõbrannaga ja nad olid endaga kaasa vedanud mu eksabikaasa, kes on hetkel vaba ja vallaline. Mrt tegi meist pilti ka ja see mees üritas pildilt minema joosta, hahaa. No ei muutu ikka mõni elu jooksul üldse. Istusime pärast Mrt-ga kohvikus, jõime lattet ja ma täheldasin, et mõtle, ta ei tahagi sulle enam peksa teha 😀

 Üks väike dokument ka mu lapitud kerest.

 Sel ajal, kui mees bensukas süüa ostis, ma valvasin väljas rattaid ja imetlesin, kuidas kõik aknad olid ämblikke täis. Siin üks tagasihoidlik autoportree tarantliga. Haapsalu eripära.

 Pärast päikeseloojangulist õhtusööki väntasime kohe koju, sest pink, millel istusime, oli siidriga rikastatud. Me ei pannud seda enne tähele, kui ära hakkasime minema. Koju jõudes pidin kõik seljas olnud riided otse pesumasinasse viskama.

Kell on kolmveerand üksteist, lossihoovis käib Valge Daami etendus, kus peaosa mängib mu kursaõe tütar. Ega vast voodisse kobida ei ole veel mõtet, sest kui etendus lõpeb, hakkavad nad siin ilutulega paugutama.

Täna oli üks jummala naljakas seik. Sõitsime mehega haigla eest mööda, ma oma vanaaegse vassongiga rattal, täitsa retromustriga kleit seljas lehvimas ja lahtine juuksepahvakas tuules hõljumas, kui üks võõras mees ootamatult mind nähes hüüdis “ohhooo!!!” Vist polegi ma ainult tagant gümnaasium, vaid teinekord natuke külje pealt ka 😀 Ma ütlen teile, inimesed, hoidkem stiili, eks ole! 😀

Läksin eile perearstikeskusesse haavadest niite välja võtma ja tulin sama targalt tagasi. Niidid jäid sisse. Õlapealne haav on ilus, sealt oleks võinud isegi niidid eemaldada, aga turja peale on mul tulnud suur muhk ja õde, kes niite välja võtma pidi hakkama, ei julgenud seda teha. Ta kutsus ühe arsti ka vaatama ja koos otsustati, et niidid peavad veel jääma, sest kui need välja võtta ja haava sisse kogunenud vedelik (veri?) avaldab haavale survet, võib haav lahti minna. Nad soovitasid mul minna haiglasse kirurgiaosakonda ennast näitama, et kui arsti kohal pole, siis seal on üks õde, kes väga kompetentne ja tema ütleb, mida teha vaja.

Kirurgi kabinet oli lukus. Tuttava füsio käest sain teada, et õde on väljas suitsu tegemas. Ootasin siis ja sain ennast ette näidata. Õde vabandas, et kuna haiglas on elektrikatkestus, siis midagi protseduuri ta teha ei saa, aga vaatas haava üle ja ütles, et niidid võivad sees olla kasvõi terve kuu, mitte midagi sellest ei juhtu. Oli väga hea, et pereõde neid välja võtma ei hakanud, sest kui haavas on veri või miski teine vedelik (seroom?), siis hakkaks see niidiaukudest välja voolama ja võibki ka juhtuda, et haav läheb lahti. Ta ütles ka, et võiks vedeliku süstlaga välja võtta, aga esiteks ei oleks sellest kasu, sest see ilmselt tekiks kohe tagasi ja teiseks ei ole haiglas elektrit.

Õde ütles, et pean ennast ikkagi näitama ka kirurgile, kes mind lõikas, aga tema on tööl alles järgmise nädala esmaspäeval ja siis alles ülejärgmise nädala esmaspäeval. Mul polnud plaanis järgmisel esmaspäeval kodulinnas olla, aga nüüd mõtlen, et kui muhk mu kuklast ära ei kao, siis pean oma plaanid ringi tegema.

See haav on mul kõrge alates ajast kui haava sees vedeliku loksumine lõppes. Perearst, kes mind hommikul vaatas, arvas ka, et võibolla juhtus see, et üks veresoon jäi lahti. Kui veresoon jäi lahti, kas siis on võimalik, et see iseenesest sulgub? Või peab uue operatsiooni tegema?

Täna hommikul mulle tundus, et muhk on natuke väiksemaks jäänud. Mees ei saanud aru, et oleks, vbla see on mul soovmõtlemine. Histoloogia vastust ei ole ka veel tulnud ja mind häirib, et digilukku pole isegi mu lõikust sisse kirjutatud. Kuna operatsioonist on juba kaks nädalat möödas, siis ilmselt kirurg mulle sinna mingit infot ei panegi.

Kummaline on olla rikkis.

EDIT: Digilukku on jõudnud nii histoloogia vastus kui kirurgi ülestähendused. Mõlemad kasvajad olid healoomulised. Aga jube suured, üks kaalus 55 ja teine 62 grammi.