Muna õpetab kana

April 26th, 2017

Mul juhtus selline asi, et sattusin oma Tartu aines samale kursusele ühe oma ülikooli õppejõuga, kes on doktoriõppes. Tema mind ei tunne (või vähemalt enne ei tundnud, ma arvan), sest loenguid ta meie erialal ei anna. Mina teda nii palju teadsin, et ühel konverentsil ta tegi ettekande, milles mu nägemust mööda ta põrus, sest auditoorium hakkas mühisema, rahvas ei viitsinud kuulata. Ei imesta, sest hirmus pealiskaudne ja arusaamatu oli ta esitlus.

Kuna ma ta nime meie õpikeskkonnas pidevalt nägin, jäi paratamatult silma, et ta oma kodutöödega hilines. Seal oli üldse palju neid, kes oma asju õigeks ajaks ära ei teinud, aga õppejõud ju paistab ses suhtes eriliselt välja. Küllap tal oli mõjuv põhjus.

Üleeile kukkus rühmatööde tähtaeg ja selle töö ta esitas ka hilinemisega. Meil oli vaja kõigil lisaks rühmatööde kirjutamisele ka kommenteerida kahte tööd ja mulle hakkas sealt silma kaks, mis tekitasid huvi. Et arvustust kirjutada, ma leian, peab töö kuidagi kõnetama ja tolle õppejõu rühmatöö oli terviseteemal, sellepärast võtsin selle kohe esimesena ette.

Mu ootused olid suured, aga lugedes kukkus karp täiega lahti – nii pealiskaudne, nii vähe teemas, täiesti valesti vormistatud, osad viited puudu, allikad valesti vormistatud või puudu ja mõni ka kahtlaselt lehelt võetud… Uskumatult halb sooritus. Suurem osa tööst oli lihtsalt loengumaterjalidest maha pandud ja sissejuhatus nii pikk, et mitu lehekülge kulus enne kui asjaks hakkas minema (kui mitu, ei tea, sest ka leheküljenumbrid olid puudu). Ma pole ülikoolis nii lohakat rühmatööd kohanudki, kui nüüd selle õppejõu grupp tegi. Okei, Tartus ta pole õppejõud, vaid tudeng, aga põhimõtteliselt, noh, minu jaoks on ta ikkagi õppejõud.

Ma väga aus ja otsekohene isik olen, sellepärast panin kõik kirja, mida töös nägin valesti olevat. Päris palju jätsin ka ütlemata, sest üle kümne lause me ei pidanud kirjutama. Lõppu panin küsimuse, et “te vist jätsite ennast ajahätta?” See viimane lause oli ka ainus leebe lause mu tekstis, kiita polnud midagi ja hästi ei olnud tõesti midagi. Pärast mõtlesin, et ehk oleks olnud diplomaatiliselt õige siiski midagigi head öelda, aga no polnud, ei olnud võtta! Sel hetkel ma veel ei teadnud, et seda tööd tuleb arvustama ka üks mees, kes teeb töö täiesti maatasa, pihuks ja põrmuks. Minu sõnavõtt oli täitsa leebe selle kõrval.

Kirjutasin oma arvustuse öösel, täna siis millalgi õppejõud vastas ka ja tõmbas üles uue töö, et nüüd on parandatud ja vabandas, et enne kogemata vale töö esitas. Mingi aja pärast tõmbas ta töö üles ka kolmandat korda ja märkis, et ikka midagi oli valesti ja nüüd on parandatud. Sihuke jube sahmimine nagu. Lugesin viimast tööd ja kirjutasin, et viited on ikka vigased, aga tunnustasin teda tahte eest asju parandada. Naerumärgiga.

Tund või paar hiljem laekus mu isiklikku meilboxi kiri tollelt õppejõult. Ma esiotsa ei julgenud peaaegu vaadatagi, sest arvasin, et nüüd läheb andmiseks. No ma tundsin ennast veits nagu reetur, et meie temaga oleme justkui in-grupp ja see aine seal on nagu out-grupi asi pigem ja võiksime olla ühes paadis ja üksteist toetada ja mitte käia õudseid kriitilisi hinnanguid andmas nagu ma olin teinud (kõik jokk, eks ole). Tegelt ta küsis abi viitamise osas, oli lisanud kirja sisse paar näidist, et küsida, kas nii on õige ja tahtis teada, mida veel parandama peaks. Kirjutasin talle siis lahti kõik need asjad. Lisasin veel, et mul omal ka jäi mõni asi valesti, aga kuna osa reegleid tundusid liiga imelikud, siis ei suutnud neid imelikke järgida. Ta vabandas, et kirjutab otse, sest ei taha õpikeskkonda liiga suure hulga kirjadega risustada. Ma andsin talle nõu nii palju kui oskasin ja pärast ta tänas mind.

A kust ta mu meiliaadressi sai või kuidas üldse teadis, kes ma olen? Me pole kordagi isiklikult kokku puutunud ja arvan, et ega ta mind isegi nägupidi ei tea, kui just guugeldanud pole. A ma pärast itsitasin, et loodetavasti ei ilmu ta meie lõputööde kaitsmise komisjoni või kuhugi sellisesse kohta, sest ega ju inimest ei tea, äkki jäi okas hinge ja.

Ma pole üldse pahatahtlik inimene ja aitan alati, kipun isegi koolikaaslaste eest töid ära tegema, kui mõni mu tempos püsida ei suuda. Väga julge arvaja ja ütleja olen siiski. Ja otsekohene. Ma mingit ninnu-nännut ei kannata. Aga see keiss siin on puhtalt selline, et muna õpetab kana 🙂

Teine rühmatöö, mida hindasin, oli superhea. Vormistuses olid mõned apsakad ja seda ka ütlesin, aga tõesti lihtsalt suurepärane, väga põhjalik ja hästi argumenteeritud analüüs. Kiitsin töö tegijaid nii kuis jaksasin 🙂

Tubli mina

April 22nd, 2017

Olin lõppeval nädalal nii produktiivne, et lauba on kulgenud täielikus mitte midagi tegemise letargias. Ütlen endale, et inimene vajab puhkust, iseasi, kas see puhkus just niisugune välja peab nägema, et suurema osa päevast hangun diivanisse. Tegelt ma käisin isegi mingi hetk maja tolmuimejaga üle, aga see polnud miski eriline liigutamine.

Ennelõuna veetsin surnuaia väravas, istusin autos ja kussutasin Sassut nii kaua kuni mu lapseke oma sõbranna ema (et mitte öelda ka esimese ämma) matustel käis. Jõudsin enne tseremoonia algust ka papa ja M-i ja S-i üle kallistada ja öelda, kui kahju mul on. Hirmsasti kurb. Aga mulle meenus seal oodates, et siis, kui mu oma ema suri, valdas mind peale esimest šokki kummaline rahutunne. Selline hea tunne, et nüüd on see kõik möödas ja ma ei pea enam ta pärast muretsema, et äkki kukub keset linna maha või midagi, sest ta on kindlas kohas. Nüüd on turvaline.

Pärast matust tulime meie juurde, tegime süüa ja jõime teed ja laterdasime. Kui Ruth ära läks, vaatasin telkust ühte krimkat ja selle otsa kohe naiste korvpalli, kus meie linnakese nime kandev võistkond võttis Eesti meistritiitli. Väga äge.

Töönädal oli muidu üldiselt rahulik, aga kuna mul oli vaja Tartusse üks referaat esitada, mida tegin koos mingite virtuaalinimestega ja kuna ma juhtisin seda kampa, siis oli mul vastutus ja tähtaeg ja põhiliselt sellega tegelesingi. Ma arvan, et meil läks hästi, kuigi hinne ei pruugi teab mis hea tulla. Lihtsalt et koostöö sujus üllatavalt hästi ja traditsioonilisest konfliktifaasist saime väga kiiresti välja. Kuna mina teema välja pakkusin, jäin ka kogu tegevust korraldama ja lõpuks võtsin enda peale ka sissejuhatuse ja kokkuvõtte kirjutamise koos kogu vormistamisega. See kuramuse vormistamine oli kõige piinavam, sest pidime kasutama APA reegleid, mis olid meile kõigile võõrad ja mis on absull erinevad sellest, mida meil siiani oma ülikoolis nõutud on. Imestan, et mu kaaslastele need ka segased tundusid, sest nende ülikool ju. Tegin seda tööd koos psühholoogia baka ja magistri üliõpilastega. Tuleb, mis tuleb, esitatud see igatahes sai ja kuigi tähtaeg on juba ülehomme, ei ole peale meie töö veel mitte ühtegi teist üles laetud.

Ei väsi imestamast oma Tartu aine korraldust. Esiteks jäi meil üks loeng üldse ära (mida mu oma ülikoolis pole kordagi juhtunud) ja pidime selle osa materjali omastama ainult õpikust. Isegi slaide ei antud. Õpik on meil ingliskeelne, aga hästi huvitav ja loogiline, ainus probleem on, et psühholoogias ei tõlgita mõisteid alati sõna-sõnalt ja kui ei tea, mismoodi siinsed targad on otsustanud mingit nähtust nimetada, siis võib eksamil tekkida hämming. Sain õnneks selle eksami ka 90% tehtud, st et suutsin jälle kaks vale vastust panna. Peab vist rahul olema.

Teine veider lugu oli individuaaltöödega. Esitasin selle juba varakult, aga umbes kolmandik õppureid hilines töö esitamisega, mõni lasi isegi kaks nädalat üle. Meil oli kursuseprogrammis kirjas, et tähtajaks esitamata töid ei arvestata. Ja mis tegelikult oli? Tegelt oli nii, et hindamist alustati viimasest otsast ja need, kes hilinesid oma tööga said hinde enne kätte, pealegi hindas neid üks leebe õppejõud kes andis enamusele 10 punkti ehk maksimumi. Õigel ajal esitatud tööd hinnati hiljem ja hindas üks teine tibi, sihuke, noh… ahh… ei kommentaari… Ta pani mõnele isegi ainult 6 või 7 punkti, mina sain 8. Võrdlesin neid töid ja vaatsin, et ääretult subjektiivne hindamine ja tulemus olenes põhiliselt sellest, kes hindas, mitte sellest, milline töö tegelikult oli. Ehk et täiega ebaõiglane. Ja mida ma imestasin? Mind see väga ei kottinudki. Mõtlesin, et mis seal ikka, on nagu on. Mis siin ikka õiendada. 10-st punktist 8 on ka täitsa hea ju, pealegi annab see osa kursusest ainult 10% lõpphindest.

Nüüd on üks eksam selles aines veel teha ja siis veel pean paari rühmatööd hindama ja siis ongi finito. Ükskõik, mis hinde ma sealt viimaks kätte saan, ei kahetse ma oma külalisüliõpilase eksperimenti mitte üks sekund. On olnud ääretult äge kogemus ja tõeliselt huvitav aine ja üks kolmest õppejõust on ka lihtsalt vaimustav. A ma aru ei saa, kuidas sellise mahuga asi saab anda ainult 3 EAP-d. Selle asja nad peaksid igatahes küll üle vaatama. Ma õnneks hinnete ja diplomi pärast ei õpi, vaid päriselt ainult teadmiste pärast, sellepärast olen rohkem kui rahul.

Tubli olin ma lõppeval nädalal ka selle poolest, et käisin korralisel naistearsti vastuvõtul. Häda mul midagi pole ja igal aastal ma seal ka käia ei viitsi, aga nii kahe aasta tagant ikka lasen oma osakesed üle vaadata. Kusjuures järgmisel aastal satub minu aastakäik PAP-skriiningusse ja ma pean ikka juba aasta pärast tagasi minema. Seekord läks mul isegi nii hästi, et üldse haiget ei saanud, mitte üks kriips ka ei tundnud, et oleks midagi kuskilt kraabitud. Eks siis järgmisel korral, kui emakakaelast jälle tükki välja lõikama hakkavad, minestan seal. See alati räigelt valus on ja kestab mu meelest… kolm päeva. Rõve-rõve on see PAP-test. Ma selle korra proovide vastuseid veel ei tea, aga välja nägi kõik suurepärane, ei mingeid anomaaliaid. Arst imestas ainult, et miks ma ikka veel niivõrd fertiilne olen, höhö. Noh, et ainult üks kuu on päevad vahele jäänud, et minu eas võiks need nagu juba üldse unustatud olla. Aga tõepoolest, kui mitte arvestada jaanuaris-veebruaris öösiti kummitanud kuumahooge, kui selg läks äkki nii tuliseks, et prae või mune selle peal, siis mingeid muid nähtusi pole üldse olnudki ja enam ei kuumenda ka sedasi. Mul tuttavad mehed on rääkinud, et neil naised on väga hädas oma üleminekueaga, mistap ainult tablettide manustamine neil laseb elada. Laki mii. Olin valmis juba kätega vehkima ja karjuma hakkama, kui arst oleks tahtnud mulle hormoontabletid välja kirjutada, sest nad ju hirmsasti tahavad kogu aeg midagi välja kirjutada, aga õnneks ei tulnud need üldse mitte jutuks.

Tänane ilm oli selline, et umbes iga veerand tunni jooksul ilmnes päike, vihm, lumi ja rahe ja jälle otsast peale päike, vihm, lumi ja rahe. Meil 12 ruumi küttepuid, mille talveks ostsime, on otsas ja kütame nüüd igasugu rämpsu ja õunapuid ja mis siin kõik varem on vedelema jäänud. Vist tuleme isegi soojani välja nende vanade juppidega, mida siit kuuri sügavusest leida võib. Kui mingit sooja ikka tuleb millalgi.

Unenägu jm

April 15th, 2017

Ma ise ei viitsi mitte kunagi teiste unenägusid kuulata ega lugeda, aga nüüd tahan igatahes oma tänaöise kirja panna, sest see oli lihtsalt nii jabur. Me kasvatasime oma esikus pulli. Suurt musta pulli, keda toitsime visiitkaartidega. A ma ei tea, kelle visiitkaardid need olid. Igatahes kõndis unenäos pull me elutuppa ja oli veidi rahulolematu sellepärast, et polnud oma igapäevast visiitkaardipakki veel kätte saanud. Mäletan tunnet, et krt, nüüd läheb jamaks. Mees pikutas oma diivanis ja ma kiirkorras arutlesin selle üle, mida teha, kui pull muutub ohtlikuks. Igatahes jõudsin ma oma unenäoga sinnamaani, et pull tuleb lihaks teha nii ruttu kui võimalik, sest äkki muidu ründab. Mingi kuradi karnivoori unenägu.

Teine unenäojupp oli selline, et nägin, kuidas logisin muudlisse sisse ja avastasin, et sotsiaalpsühholoogia kodutööd on ära hinnatud ja õppejõud on mulle hindeks kirjutanud “super!”. Et super tulemus, noh. Muidugi ei kirjuta õppejõud siukest mitte kunagi ja kaugeltki ei ole mu töö super. Aga selle unenäo päritolu on vähemalt teada – istusin reaalselt eile poole ööni arvutis ja jälgisin, mis hindeid teistele kodutööde eest antakse või õieti sõnalisi hinnanguid, aga millalgi enne südaööd õppejõud vist väsis ja üks kolmandik töödest jäi parandamata, minu oma kaasaarvatud. Täitsa tobe. Ta oleks ju võinud parandamist alustada nendest töödest, mis olid varem esitatud ja eriti veel jätta parandamata hilinemisega esitatud tööd, sest oli ju öeldud, et kes tähtaja üle laseb, selle tööd ei arvestata. Ma olin üks esimestest, kes töö valmis sai ja nüüd olen viimane, keda hinnatakse. Naljanumbrid on nad seal, ausõna.

Olime paar päeva saarel, põhiliselt õppisime seal täies rahus, aga ma sain täna isegi natuke päikese käes nägu päevitada, kuigi ilm oli hullult külm. Sooja üle 3 kraadi ei tulnudki, aga päike küpsetas siiski ja seda oli isegi tunda, kui õnnestus leida tuulevaikne koht.

Eile õhtul kõndisime oma 6-kilomeetrise ringi ja vaatsime, kuidas tädi Selma maja müürid kerkivad. Meie segumasin oli ka kenasti töös. Täna jooksis mees seda sama ringi ja üksildase metsa vahel jalutas talle vastu üks paarike kahe suure lambakoeraga, kes polnud rihmas. Mrt jäi seisma oodates, et pererahvas oma lojused ära kutsub, aga ei midagi. Koerad tulid otse peale, sõna otseses mõttes, ja üks hüppas Mrt rinna peale püsti, jättes sinna oma käpajäljed. Kas kujutate seda ette? Koeraomanikud ei öelnud mitte ühte sõna, ei vabandanud ega midagi, no täiega pooletoobine paarike oli. A see tähendab nüüd seda, et ma eluilmaski ei julge seda ringi enam üksinda kõndida ega joosta isegi koos pipragaasiga mitte. Kui lolle inimesi võib olemas olla?

Selle Liiva küla ringi peal olen koertega hädas olnud ise ka, seal vahepeal ilmutas ennast üks bernhardiin, kes oli kuri, ja mereäärse kurvi peal suvitab üks basset hound, kes ka tuli tee peale klähvima samas kui ta perenaine oli õuel ega kutsunud teda ära. Krt, mis inimestel viga on? Ma võin neile muidugi alati oma kibedat gaasi näkku lasta, mis pealegi näo punaseks värvib, aga ma ei taha ju seda teha koerale, kes pole süüdi selles, et tal miski ajukääbikust peremees on, kes pole teda õpetama vaevunud.

Tundub, et kui tahan merekülas kõndimas või jooksmas käia, pean sõitma kõigepealt autoga külast välja Võhma poole, sest seal pole eluasemeid, pargin siis auto ära ja paarutan seal kusagil metsa all. A seal on jällegi hundid… Vbla peaks omale mingisuguse tulirelva hankima?

Suvilas oli muidu täiega mõnus. Väljas oli küll külm, aga toas on ju soe ja mis peamine – vaikne! Mingi jäme loom küll õhtul peldiku taga ragistas, ilmselt metssiga, Mrt sai natuke ehmuda sellest. Aga üldiselt ikkagi paradiis. Isegi kaev oli vett täis, mis viimasel ajal on üsna haruldane, aga ju ikka kevadveed on liikvel praegu. Ja sakslasi ei ole veel, see ka on tore. Nii kaua kuni neid ei ole, on meil hästi privaatne ja vaikne ja pole karta, et turistid õuele valguvad. Ma igal kevadel loodan, et äkki nad ei tulegi. Noh, et äkki loobuvad oma sinepiärist kui mittetulusast ja otsustavad, et ei taha enam seal külas oma suvesid veeta. Tean, et see üks asjatu lootus on, aga ma nii väga igatsen oma vaikust ja rahu tagasi, no seda, mille pärast me omale tolle suvekoha üldse ostsime. Eks need saksmannid hiljemalt maikuus ikka tulevad.

Tahaks juba suve.

Kurb

April 11th, 2017

Ma vahepeal unustan ära, et surm on olemas. Kogu aeg on ümberringi hästi palju elu, rõõmu ja elurõõmu, nii ei tule üldse meeldegi, et vahepeal võib me eksistents olla lihtsalt ka üks hädaorg.

Kui väike olin, elas me kõrvaltänava nurga peal üks tüdruk, kelle ema me emaga koos töötas ja üldse käidi tollal palju omavahel läbi. Seda tüdrukut ma kadestasin tema ilusate sirgete juuste pärast, mis olid blondid ja pikad. Jalad olid tal ka pikad, siuksed peenikesed ja ta kehakuju ma kadestasin ka, see oli hästi sihvakas ja sportlik. Pealegi päevitus ta suviti alati kenasti pruuniks. Sihukene plikalik ja kerge, alati nii muretu oli ta. See tüdruk oli minust aasta noorem ja koos mängima sattusime harva.

Ükskord palju aastaid hiljem sai selle tüdruku pojast ja minu tütrest paar ja me käisime jälle natuke perekonniti läbi. See oli üks lapsepõlvearmastus ja paarike läks lahku, aga ikka sihuke tunne jäi mul nende pere suhtes nagu oleksime sugulased. Peika jäeti küll maha, aga peika õde on mu tütre parim sõbranna tänase päevani.

Kui mamma veel elas, selle tüdruku ema, siis vahel poes kohtudes ta kallistas mind. Papat, selle tüdruku isa, näen ma peaaegu iga päev, sest mu kodutee läheb nende majast mööda. Alles paar päeva tagasi soovisin talle jõudu, kui ta seal puid ladus, muidu ma ikka lehvitan talle autoaknast. Oleks ta eile õues olnud, kui sealt mööda sõitsin, oleksin auto kinni pidanud ja teda natuke kaisutanud. Armas palju kannatanud papa…

See tüdruk, tänaseks nelja lapse ema ja mitme lapsukese vanaema, leiti eile surnuna. Tal oli üks haigus, mille pärast nii mõnigi teda vihkas ja teine põlastas, selle haiguse põhjus oli alkohol ja ma ütlen, inimesed, alkoholihaigus võib olla täpselt sama ravimatu nagu vähihaigus. Kui ravimit ei ole, siis seda ei ole.

Ma väga loodan, et selle tüdruku lapsed ei tee endale etteheiteid. Sellist haigust ei ole võimalik ravida. Siin ei saagi mitte keegi aidata mu meelest, sest selleks, et teised aidata saaksid, peab haige seda ennekõike ise tahtma. Aga ta ei tahtnud. Ma tean, et ema jääb alati emaks, olgu ta mis tahes oma lastele teinud. Tean omast käest, et emadega on üks imelik värk – ta võib ükskõik mis jama sulle keerata, väga hulle asju võib teha, aga kui ta sureb, siis leinad ikka nii nagu just sinu ema oleks olnud maailma parim ema. Sest ema on ema, seda ei oska ma isegi sõnadesse panna, mis see on. Selle tüdruku puhul, kellest siin kirjutan, mõtlen ma, et ta varane lahkumine oli viimane heategu oma lastele.

Teine kurb lugu on mul veel.

Autoga tööle sõites nägin tihti üht noort ajakirjanikku oma titega kergteel jalutamas. See armas tüdruk on Raba Kaire poja naine ehk siis, kui keeruliseks minna, mu vanatädi tütretütre poja naine. Nii, jah. Alles paar päeva tagasi seletasin siin Mrt-le, et tead kui naljakas, see väike laps on täitsa isa nägu, sihuke ümmargune ja. Lapse ema on õbluke pikajuukseline blondiin, isa on siuke maamehe tüüpi jõuline sell ja titt tundus täitsa tema koopia.

Eile juhtus selle titega õnnetus, millest kõik lehed kirjutasid. Et vanker võttis tuule alla ja kukkus basseini ja laps uppus. Midagi täiesti ulmeliselt õudset. Sellise uudise peale tõmbab iga vähegi empaatilise inimese hing valust kokku. Need on asjad, mida ei saa juhtuda ja ometi need juhtuvad kõige tavalisemates peredes, armastavatele ja hoolivatele vanematele. Lihtsalt juhtuvad. Saatus?

Postimehes on mõistlik kirjatükk sel teemal.

Me mitte keegi ei tea, kuidas meie elu läheb, sellepärast, kui praegusel hetkel oled õnnelik ja rõõmus, siis hoia sellest kinni. Hetkes elamise oskust peaksime täitsa teadlikult harjutama.

P.S. Mu mees lasi täna koolist töölt terveks tunniks lipet ja veetis selle aja Sassuga, meie pere beebiga. Lihtsalt. Vahel tahaks hoida silma peal ja olla kindel, et kõik on hästi.

Igast sajast asjast

April 8th, 2017

Mul on oma Tartu aines vaja rühmatöö teha sotsiaalsest õppimisest ja võtsin endale muidugi toitumise osa. See pani mind märkama, mismoodi meil endal kodus asjad on. Kmr oli 15 kui me kodus lõpetasime igasuguse suhkru söömise ja kartulid-tatrad asendusid köögiviljadega ja vaatamata sellele, et laps oleks eelistanud juurikatele iga kell pelmeene, friikaid, kartuliputru, makarone jne, ta sõi seda, mida ette anti. Mõni asi talle küll siiani ei maitse, näiteks lillkapsas, mida ta sööb ainult siis, kui see on mingite teiste heamaitseliste asjadega kokku tehtud. Aga üldjoontes on ta meil nüüd suur köögivilja tarbija nagu me isegi, Eesti mehe kohta haruldane eksemplar.

Kodune käitumine jääb väga külge. Poiss on olnud koolis ahastuses, et sööklas pole midagi süüa ja saatnud sealt pilte jubedatest roogadest, mida mitte ei saa tervislikuks nimetada. Ta on koolis ilmselt üks väheseid õpilasi, kes palub söögitädil oma taldrikusse salatit panna topeltkogus ja see on ka ainus, mida saab juurde küsida, sest väga paljud lapsed salateid üldse ei söö. Nii et kui lapsevanemad hädaldavad, et nende lapsed üldse köögivilja ei söö, siis peaksid nad eelkõige vaatama peeglisse ja iseenda taldrikusse.

Sel nädalal oli koolis osaluskohvik, kus üks teema oli koolitoit ja me tervisedendaja sai võimaluse söökla juhatajalt küsida, kas nad salatitesse suhkrut panevad. Muidugi panevad, alati! Nad on tõelised meistrid köögivilja solkimise alal. Kui siis juhataja sai aru, et suhkur vist mingi vale asi on, hakkas ennast välja vabandama sellega, et ei, me vahel paneme ikka mahla. Mahla salatisse! See on ka ju samamoodi suhkur. No nii lollid! Kokkade rumalust näitab ka see, et nad alati salatid mingiks möginaks kokku keeravad, selle asemel, et anda lastele ette puhtad segamata valikud, kurk ühes ja porgand teises kausis jne, et laps saaks valida ainult selle köögivilja, mis talle maitseb. Väga paljud, eriti väikesed lapsed ei söö siukseid kokkukeeratud möginaid mitte kunagi ja jätavad salati seepärast üldse söömata. Kokkadel endal oleks ju ka vähem tööd, aga näed, selle peale nad ei tule.

Mul oli samal ajal eksam, kui see osaluskohvik toimus, mistap kokad pääsesid mu kriitikast. Õnneks me tervisedendaja võttis üles samad teemad, mida minagi oleks rääkinud. Hetkel on käimas TAI suhkrukampaania, see hoiab teemat teravalt üleval. Aga tõepoolest – mitu aastat on koolitoidu teemal jauratud ja mitte midagi muud ei ole suudetud muuta kui seda, et meile enam pealinnast kartuleid säilitusaines ligunedes kohale ei tooda. Meil üks suur kett toitlustab siin, kuuldavasti viimast aastat ja ma tõsiselt loodan, et nende õppimisvõimetutega enam lepingut ei pikendata.

Eile tabas mind üks terviseteemaline valgustumine. Olen küll enne ka kohanud diabeetikuid (ainult 2. tüübi omi), kes juba aastaid kõike süües süstivad ja suudavad tüsistusi vältida, aga eile jäin pikemalt lobisema ühe 1. tüübi diabeetikuga, kes süstib juba 42 aastat ja ei ole ta läinud paksuks ega ole tal tuhmunud silmanägemine. Varbad kipuvad tal küll tuimaks minema, nii et midagi tüsistusi tal siiski on, aga süstides kümme korda päevas tohutuid koguseid insuliini ja armastades üle kõige kartulit ma lihtsalt ei kujutanud ette, et ka nii saab diabeetik rõõmsalt elada. Mõned valikud on ta küll ka toidus teinud diagnoosist lähtuvalt, näiteks leiva on asendanud tavalise saiaga ja uskuge või mitte, see ongi diabeetikule parem, sest leib kergitab veresuhkrut hulka kiiremini ja kõrgemale kui valge sai.

See diabeetik on üks omapärane vennike, käib juba kümneid aastaid ainult nahkpükste ja tagiga, ketid ripuvad siin ja seal. Ja ta on nii kõhn, et võiks arvata, et insuliin ta kehas üldse ei tööta, aga näed, elus ta püsib ju. Ma ikka uurisin ja puurisin ta eluviisi kohta, et mida ta teeb, et on suutnud nii tiheda süstimisega ennast enam-vähem terve hoida ja teate, mis ta ütles? Ta väitis täiesti kompleksivabalt, et teda hoiab tervena seks. Et hästi palju peab seksima, et tema seda kuskilt vene portaalist luges, et see diabeedi puhul aitab ja talle see ka sobib ja kui tahad terve olla, siis seksi. Kahetsen, et ei küsinud, et kuule mees, iga päev seksid või? Ta oleks kindlasti mulle üksipulgi seletanud, kuidas see diabeedi haldamine siis käib, sest seda ta igatahes julges hädaldada, et jube närvi ajab, kui vaatad porri ja arvuti hangub vale koha peal, et krt tahaks edasi näha, aga nõmedas kohas jääb arvut aeglaseks. Me parajasti ta läpakat parandasime, kui ta oma teooriaid rääkis.

Seda sorti kõigesöömine muidugi tähendab, et ta peabki väga tihti sööma ja arvestades seda, et süstib kümme korda päevas ja alati iga söögikorra juurde, see tähendab, et ta sööbki umbes nii tihedalt. Igatahes eile ta ei saanud me äris pikemalt oodata, vaid ütles, et läheb autosse sööma, sest muidu ta suhkur läks liiga alla ja hakkab paha. Hüpoglükeemia oht on tal oma kõigesöömise juures muidugi kogu aeg. Aga ta ütles, et on oma diabeediga nii harjunud, et ei pane seda enam ammu tähelegi, ei häiri teda suhkrute mõõtmine ega süstimine ega miski ja rahumeeli joob aga õlle ja kõike värki. Selline huvitav mees.

Mind toitumise teema juures üle kõige just sellised juhtumid köidavad. On küll mingid põhireeglid, sest inimese kui liigi füsioloogia toimib üldjoontes ühtemoodi, aga ometi me oleme kõik nii väga erinevad, et mingit üldist toitumise juhist ei ole võimalik anda isegi ühe ja sama haigusega grupile. 1. tüübi diabeet on selle poolest üks põnevamaid väljakutseid üldse, sest ei ole võimalik hinnata, kui palju ja kas üldse diabeetiku pankreas veel insuliini toodab. Kusjuures samas on just 1. tüübi diabeetikud, eriti just noored äsja diagnoosi saanud kõige rohkem hädas oma haigusega, kõigesööjatel on tavaline surmahirm, nad öösiti magadagi ei julge ja mõõdavad oma suhkruid ja söövad ka öösiti, et mitte hommikuks koomas olla. Sellised juhtumid nagu see mees siin on reeglit kinnitavad erandid.

Tõesti põnev.

Ponnistus

April 6th, 2017

Istun üksi kodus, laps on sõbra juures ja mees trennis, aga mina keerasin endale kokku dringi coca zerost, külmutatud kirssidest ja sortsukesest Hennessy konjakist. Tore lõõgastus küll naisele, kes tegelikult tahaks kaalu langetada. Vuihh, ma ütlen. Õnneks kange alkohol mind eriti ei köida ja sellised õhtud on äärmiselt erandlikud. Aga täna oli just selline tunne, et vajan väikest koksi selleks, et juhe seinast tõmmata. Muidu laeb üle.

Mul oli täna teine sotsiaalpsühholoogia vaheeksam ja suutsin seal jälle kaks viga teha. 90-protsendiline sooritus on ju tegelikult väga hea, eks ole, aga ikka kripeldab. Eriti kripeldab selle pärast, et eksisin kergete küsimustega. Maitea, mis värk sellega on. Tänane eksam oli muidu suht keeruline, eriti ülesehituse poolest, kus osadele küsimustele pidi valima õige vastuse ja osadel pidi otsustama, milline vastus on vale, lisaks sain tillika ühe küsimusega, kus vastasin sisuliselt õigesti, aga ei püsinud teooria raamides, mida tegelikult küsitud oli. No krt.  See ajab juhtme täiega kokku, jube kerge on segadusse minna. Ja ma olin ju täitsa palju õppinud!

Nüüd on mul selles aines veel üks eksam jäänud, lisaks rühmatöö täiesti võõraste inimestega, kellest tean ainult nime. Kuna mina töö teema välja pakkusin, jäin ka seda kampa juhtima ja tagatipuks võtsin ka vormistamise ja sissejuhatuse ning kokkuvõtte kirjutamise enda peale, sest see, kes seda algul teha lubas, loobus siiski. Kui keegi teine miskit entusiasmi üles ei näita, et tahaks midagi rohkem teha kui teised, siis kipun kõik ripakile jäänud kohustused endale võtma. Aga vist pole hullu, kirjutada mulle meeldib.

Suht müstika, kuidas ühe aine 6 punkti on mingi lope ja teise aine 6 punkti on nagu sure-ära-kui-palju ja kolmanda aine 3 punkti on sama, mis sure-ära-kui-palju 6 punkti. Mõnes aines on ainult loengud ja üks eksam, teises loengud, mitu kodutööd ja mitu eksamit. Mulle muidu need mitme eksamiga ained on väga sobivad olnud, saab oluliselt targemaks kui suurt hunnikut korraga sooritades. Ma ei salli pealiskaudsust ja kiirustamist. Eelmisel aastal oli mu lemmik anatoomia, kus ka oli kolm eksamit. Tänavu kaifin sajaga sotsiaalpsühholoogiat, kus ka materjali on nii palju, et tehakse kolm vaheeksamit. A nad ärgu tillitagu ja trikitagu küsimustega, muidu mina ei mängi 🙂

Mu kursakaaslastel on esmaspäeval psühholoogia eksam ja kõik on jummalast paanikas. Mäletan, et selleks pidi tõesti palju õppima, aga mul tuli ka meelde see hommik, kui eksamile läksin ja üldse ei pabistand, vaid ainus tunne oli põnevus, et tahaks juba teada, mida küsitakse. Ilus värviline sügis oli ja. Ma sain B tookord. Pabistamata saab eksamile minna küll, selle põhiline eeldus on, et oled piisavalt õppinud.

Ahh, ma rohkem ei viitsigi praegu.

Meie tänaval on kaks lapikuks sõidetud konna. Hommikustel metsaringidel kohtan kolme jämedat metskitse ja sookurgi, kes alles siis, kui väga lähedale olen jõudnud, taipavad põgeneda. Metsvindid ja igast linnud laulavad. Meie aias on märtsikellukesed hakanud kasvama väga imelike kohtade peal siin ja seal läbi terve aia. Pikisilmi ootan seda hetke, kui saan oma jasmiinipõõsast sisse hingata. Varsti-varsti…

 

Katsik

April 3rd, 2017

Siuke lugu, et tahaks seda katsikuvärki kohe hästi kaugelt kirjutama hakata, aga ei viitsi. Võtan alates laupäevast. Siis ma sõitsin hommikul rongiga linna, sest oli vaja minna vanalinna Idla antiigiärisse lusikat ostma ja siis leida sealt kusagilt keegi, kes lusikale nime peale graveeriks. Et ikka viimasele minutile jätkem kõik asjad, jah…

Rongiga läksin sellepärast, et vanalinna on meie juurest sellega kõige otsem, pole vaja autole parkimist otsida ega parkimise eest maksta ja tund sinna ja teine tagasi sain rahulikult õppida. Vanasti, kui linnas koolis käisin, ma ainult rongis õppisingi. Nüüd on rongides istumine hulka privaatsem, õieti ei näegi kedagi ja teised ei näe mind, väga mõnus on sedasi omaette lugeda sõidu ajal.

Oot, ma ütlen selle nalja ka ette ära enne kui unustan, et tagasiteel teatas rongijuht: “Lugupeetud reisijad, palume rongis mitte haigutada.” Ja et kurb ei tohi olla, seda ütles ka. Oli 1. aprill ja raudteemehed tegid nalja. See nii tore oli kui kõik vagunis äkki itsitama hakkasid, isegi minu pingireas istunud koolipoisi võttis muigama. Sellised naljad ka justkui lähendavad reisijaid omavahel, sest nii mõnigi hakkab siukse peale mõne teise reisijaga repliike vahetama ja see on hästi tore. Ega eestlane ju võõrastega ei räägi, eks ole.

Baltasse jõudes juhtus mul selle päeva ainuke ebameeldiv intsident. Rong hakkas peatuma, tõusin vahekäiku püsti ja ühel hetkel olin põlvili vahekäigus olevale trepile kukkunud. See käis nii ruttu, et ma ei jõudnud aru saada ega mõista siiani, mis tegelikult juhtus. Ju rong mingi järsu nõksaka tegi. Jubedalt sain haiget mõlemale põlvele, sest terav trepiaste nagu lõikas sisse. Ma ei oska ju ühiskondlikku transporti kasutada – seal tuleb kogu aeg kusagilt kinni hoida, a kust mina teadsin. Igatahes ajasin ennast trepilt püsti, põlved lõid tuld, kontrollisin, et sukad jäid õnneks terveks ja kõndisin rongist välja. Hull valus oli astuda, täitsa hinge tahtis kinni võtta, aga mida rohkem kõndisin, seda vähemaks valu jäi ja viimaks ei pannud enam tähelegi. Kodus avastasin, et mõlemad põlved on paistes ja natuke ka verised kriipsud on peal. Aga pole hullu.

Idla antiigist ostsin eestiaegse hõbelusika, kuskilt 30-ndatest aastatest pärit. Eesti hõbe. Mulle meeldis, et lusikavars oli puhas graveerimiseks ja et tal tagumine pool oli kenasti mustriline.

 Keerasin lusika pildistamiseks teistpidi.

 Kaubamaja koduosakonna tagumises nurgas lasin nime peale graveerida. See ilmselt ainus koht on üldse, kus nädalavahetusel saab miskit graveerida lasta, sest kuigi kullaärid on laupäeval lahti, siis ükski kullassepp nädalavahetusel ei tööta.

Pühapäeval sai Sassu üks kuu vanaks ja me läksime ametlikult katsikule. Lusikas meeldis Ruthile väga palju, aga vot kui ta teise paki lahti tegi, siis hakkas lihtsalt nutma nagu oligi arvata. Teisest pakist tuli välja Eno Raua “Väike motoroller.”

 Mu laste lemmikraamat sellest ajast kui korteris elasime ja kohalikust väikesest raamatukogust seda kordi ja kordi laenamas käisime. Ma ei tea, mis mu lapsi selle raamatu juures nii hirmsasti köitis, aga nad võisid lõputult sealt pilte vaadata ja tekst ka viimaks jäi juba pähe. Ruth on täiskasvanuna mitmel korral meenutanud seda raamatut kui miskit väga armsat, mistõttu olen seda aastaid otsinud igasugu oksjonitelt ja vanaraamatupoodidest ja laatadelt ja igalt poolt. Mingil ajal tegin isegi antikvariaatidesse requesti (mis see eesti keeles on?), et kui see sinna ilmuma peaks, siis mina olen järjekorras ja ostan kohe ära, aga seal ei liikunud seda aastate jooksul mitte kordagi. Ja nüüd äkki märtsis, kui Sassu oli sündinud, sattusin nagu mingi ingli juhatusel osta.ee oksjonile õigel ajal, sest seal see oli, muidugi kasutasin kohe nuppu “osta kohe.”

 Naljakas, et see rästiku koht tundus mulle nüüd lugedes täitsa ebapedagoogliline. Ei ole ju rästik iseenesest mingi kuri ja pahatahtlik loom, kes lambist kedagi salvata tahaks. Igatahes sõitis väike motoroller tal üle saba 🙂

Siin me lapseke uneleb vanaema süles:

 Mu meelest on Sassu 1-kuuse kohta väga suur, ta üldse on siuke pikk poiss ja nüüd hakkab juba ka pontsakamaks muutuma.

Selline katsik. Kinkisimegi ainult vanu asju 🙂

EDIT:

 Ruthike oma lemmikraamatuga 🙂 Raamatukogu raamatule olid kõvad kaaned tehtud, et ikka laste käes vastu peaks. Äge ikka, et sai pilte tehtud igal ajahetkel, nii armas on neid hetki mäletada 🙂

Maduuss ja liiklustrahv

March 28th, 2017

Nägin täna öösel unes nastikuid, siukseid suuri. Osad olid surnud ja mõned veel natuke elus, aga neid oli palju. Ega ma ei karda madusid, mulle ussid täitsa meeldivad, aga öeldakse, et kui usse unes näed, siis ennustab see pahandust.

Kui hommikul Mrt-le rääkisin, mida unes nägin ja küsisin, et ei tea, mida see nüüd tähendab siis vastas mees, et mitte midagi ei tähenda. Otsustasin, et ei tähenda jah 🙂

Päev oli täitsa kena. Õhtul sõitsime Audentesesse meie poiste mängu vaatama ja nad said seal pähe, a see polnd unenäo valdkond. Teemasse läks asi siis kui peale mängu auto juurde jõudsime – kojamehe vahel oli trahvikviitung. Palju õnne! Oleme Audentese juures mitmeid kordi parkinud, aga viimati vist eelmisel aastal ja me isegi ei tulnud selle peale, et seal peab parkimiskella panema. Liiklusmärke ka ei märganud. Niisiis, me saime trahvi selle eest, et unustasime armatuuri peale parkimiskella panna. Ja kontrolörid olid saabunud kohe, kui mäng algas – ega nad lollid pole, sest teate isegi, tulevad inimesed maalt kossu vaatama, eks ole, ega nad kiirustades ei märka, kuhu me oleme üles pannud parkimisjuhised. Ja me ei märganud tõesti!

Õnneks oli trahvisumma ainult 10 eurot ja koju jõudes maksin selle kohe ära. Neil on täitsa äge keskkond ehitatud, tipid kviitungi numbri ja auto numbri sisse ja kohe nagu kuskil e-poes saad vajutada pangalingil ja ongi makse tehtud. Pärast su lehekülg seal näitab ka kenasti, et makse laekunud ja täname ja nii. Täitsa tore business.

Mrt on ükskord varem samas piirkonnas ühe poe parklas trahvi saanud sama asja eest, aga tookord oli trahv 30 eurot, mis tundus ebaproportsionaalselt palju, pealegi oli tollal seadustik meil selline, et vabalt võis tollele erafirmale trahvi maksmata jätta. Tookord me ei maksnudki. A me mõtlesime siis nii, et krt, oleks mingi normaalne summa, ma maksaks ära, aga pmst mitte mingi rikkumise eest, aint kella unustamise eest 30 väänata… te minge puu taha!

Istusin eile ühel konverentsil, kus rääkis keegi onu Venemaalt Tjumenist. Ta tõi hea näite, kuidas trahvid kätte saada. Neil seal oli miski liiklusrikkumise eest trahv 800 rubla, aga mitte keegi seda maksta ei tahtnud ja võimatu oli rahvalt trahve kätte saada. Muudeti siis korda nii, et kui väänati 800 rutsi trahv, siis vähendati seda 400 peale juhul, kui trahvi saaja selle 20 päeva jooksul tasub. Ja asi töötab – trahvisummad hakkasid laekuma, laekumised suurenesid üle 50 protsendi.

Vot tak. Head parkimist kõigile!

Kampaaniatest

March 27th, 2017

Dokumenteerin, et sain täna esimese koostööpakkumise maakonna tervisedendajalt. Muidugi ma tunnen seda inimest aastaid ja ta ka teab, millega tegelen, aga miskit koostöövärki ta pole varem pakkunud, mistap võiksin rõõmustada. Teemaks on seekord suhkur ja mult küsiti, kas olen nõus koolidesse sellest rääkima minema. Aga ma ütlesin ära.

Ma ei usu kampaaniatesse. Seda esiteks. Ja teiseks – kas pole mitte nii, et kui kampaania algab täna ja kestab ainult kuu aega, siis võiks ehk koolitajad-esinejad saada sellest varem teada kui alles kampaania alguspäeval? TAI lehel on kirjas, et ongi ainult kuuajane see asi, tegelikult isegi lühem, 21. aprillini. Mul jääb selle aja sisse kaheks eksamiks valmistumine, kahe referaadi tegemine, lisaks veel hunnik tekste toimetada, rääkimata palgatööst ja loengutest ülikoolis. Koolides esinemine jääks tööpäeva sisse, aga mul on sel perioodil ainult üks päev, kus saaksin ilma äri kinni panemata kuhugi minna.

Vot tak. Natuke on kahju ka, sest teemat ma valdan ilmselt paremini kui mõni teine siin provintsis. Aga ma mõtlen, et ega sellest lastele rääkimise sutsakast ei oleks muhvigi kasu. Lapsevanematele tuleks rääkida ja mitte ainult korra vaid kümneid kordi. Kusjuures mulle ei meeldi ka see, et rääkima peaks ainult lisatud suhkrutest, samas kui vahet pole, kust see suhkur tuleb – banaan ja leib on levinumad suhkruallikad ja mitmetes naturaalsetes mahlades on rohkem suhkrut kui limonaadis. A neid ei tohi vist maha teha?

Igatahes ära ma ütlesin ja tõepoolest – mina kampaaniatesse ja projektikirjutamisse ei usu. Need pole jätkusuutlikud. Kogu me maakonna tervisedendus on projektidele üles ehitatud, tervisedendaja on usin projektikirjutaja, väga aktiivne ja tubli inimene, ja kui ma vaatan, et mida kestvat ta on 15 aastaga saavutanud, siis ei oskagi nagu midagi nimetada. Igasugu nõukogud ja asjad töötavad, toredaid üritusi on olnud, asjapulkadele koolitused toimuvad, mingi seltskond käib õppereisidel, aga ma ei näe sellest tavakodaniku suhtumiste või tervisekäitumise muutust. Need on pinnavirvendused, tagajärgede ümber kiibitsemised, aga peapõhjustega ei tegelda ja suurt pilti siit väikese mätta otsast ka ei muuda.

Üks hea näide viimasest nädalast. Tervisedenduse lehel jagati miski turvanõukogu järjekordse kokkusaamise pilte, seal üks politseinik näitas slaidil liiklusstatistikat, et kui palju õnnetusi ja surmasid ja. Mõni päev varem oli selle sama ürituse põhieestvedaja sõitnud sodiks oma auto valesti valitud sõidukiiruse tõttu. Tee oli libe, aga ta ületas kiirust päris korralikult. Näoraamatus ta ise kirjutas sellest ja ainus positiivne asi asja juures oli, et ta julges avalikult tunnistada, et rikkus reegleid. See ka muidugi, et ise terveks jäi.

Et siis jah, ei meeldi mulle see mömm-mömm ja pöidla lutsimine (meenutades Tõnu Karki “Keskea rõõmudes”). Tegusid on vaja ja eeskujuks peab olema. See, et “käige mu sõnade mitte tegude järgi” ei tööta.

Muide, mu meelest on meie maakonnas ainult üks elumuutev ja mõjus tervisedenduslik ettevõtmine, mis tegelt ei ole üldse selle eesmärgiga tehtud, see on meie linna esindusmeeskonna kossumängud ja kõik, mis sellega kaasas käib. Tuhat inimest saalis, ka väga üksikud vanainimesed tulevad kodust välja või vaatavad mänge arvutist (vaimse tervise hoidmise trikk, eks ole) ja nii noored kui vanad ajavad ennast trenni, korvpall on populaarne ja kõikide saalide trenniajad on poole ööni broneeritud igas eas treenijatele. Mängud innustavad ka pealtvaatajaid liikuma ja ennast vormis hoidma. Olen seda ka me kossutiimi managerile öelnud, et me tegelt ei saa täna veel isegi hinnata kui suur mõju on neil mänguõhtutel me kogukonna vaimsele ja füüsilisele tervisele. Meil siin linnas üldiselt on kultuuritegijaid hulgi, laulakse ja tantsitakse ja näideldakse, aga mitte ükski üritus ei ole sedavõrd suutnud kogukonda ühendada kui seda täna teevad korvpalliõhtud. Seal vehivad sõbralikult koos autopesija ja õpetaja, ärimees ja koolijüts, koristaja ja vallavolinik, kõik, absoluutselt terve läbilõige ühiskonnast, ja pole mingit vahet, mis haridus kellelgi on või mis ametit peab – seal me hingame ühes rütmis, oleme üks ühtehoidev kamp ja see, ma ütlen, inimesed, on absoluutselt kõige kindlam tee kodanike tervise edendamiseks.

Uhh. Kus ikka jahvatasin nüüd.

Andsin tervisedendajale mõtte, et kui tal on selle suhkrukampaania raames võimalik hankida mingeid plakateid või flaiereid, siis neid võiks korvpalliõhtul lehvitada. Lubasin abiks olla jagamisel, kui midagi on.

Kevadveed valla

March 24th, 2017

Meie peres pole terve talv olnud ühtki viirust, ei mingit külmetust ega nohupojukestki ja nii kui saabus kevad, hakkas mehel nina tilkuma. Lootsin, et ei saa sellest nakatatud, sest olen kuude viisi tõbistega kokku puutunud nii tööl kui koolis ja pole miski külge hakanud, aga võta näpust – täna aevastan ka mina ja miskit nagu ninas on. Eile õhtul olin lapsi hoidmas ja Mial on ka väga kõva nohu, ju ma nende kahe peale midagi ikka kokku korjasin. Õnneks väga hull ei ole (veel?), elame-näeme.

Töönädal oli pehmelt öeldes töine, mõnel päeval sain isegi õppida, aga muidu üldiselt oli arvuteid nii palju parandada, et täitsa närvi ajas. Või mis närvi – olen tänulik, et nii asjad kulgevad, sest olin juba oma palga kallale minemas, et kahjumist pääseda. Aasta esimesed kaks kuud on olnud pehmelt öeldes kusised, märts hakkas siiski tasapisi looma ja elame veel. Enamus konkurente ongi juba kõrvalt ära kukkunud, meie ikka veel tiksume. Kusjuures tööd on õudselt palju, aga aina raskem on äri plussi ajada.

Mulle meeldib meie praegune elukorraldus ja nii kaua kuni ülikoolis käime ei tahaks tööelus midagi muuta. Aga kindlat ei ole siin midagi, kõik muutub nii kiiresti, et heal juhul jõuan hüpata veel tagumisse vagunisse.

Mul on sel nädalavahetusel vaja mittevähe koolitükke teha. Eelmine nädalavahetus möödus lapse sünnipäeva tähistades ja kooliasju üldse ei puutund. Ma isegi kossu ei tahaks homme õhtul vaatama minna, sest tõepoolest igast kirjatükid vajavad pühendumist. Kahes ülikoolis korraga õppimine on ausalt öeldes…eee…nooo…natuke katsumus. Ometigi annan endale aru, et stressi tekitab mulle selle juures ainult asjaolu, et tahan saada häid hindeid. Napakas. Nagu väike laps. Ma üldse ei kahtlegi selles, et positiivse hinde kätte saan kõigis ainetes, aga iga hinne ka nagu ei kõlba. Mul on häid hindeid igaks juhuks vaja tuleviku huvides. Igaks juhuks, sest mine sa tea, mis mõtted veel pähe tulevad.

See, et Kmr on vahepeal suureks saanud, üllatab nii lapsevanemaid kui teda ennast. Täna hommikul kell kuus startis ta sõpradega Jurmala veeparki, piiril peatuti alkopoes nii umbes nagu ekskursiooni mõttes ja laps (või mis laps???) sooritas oma elu esimese iseseisva alkoostu. Isegi dokumenti ei küsitud. Ta sellest isale raporteeris, et jube imelik tunne oli. Me tellisime talt mõned konjakid, sest asi, mis Eestis maksab 32 eurot, on Lätimaal 17 eurot ja siis ju ikka tahad seda osta. Kmr toob, niisiis, emale ja vanaemale välismaalt mõne Hennesy. Mis parata.

Laps (laps?) nüüd muudkui limpsib oma uut autot (mis 30 aastat vana, höhö). Käis oma bemmile Lasnamäelt velgi ostmas mingilt umbvenelaselt, täitsa ise sai asjad aetud nii telefonis kui silmast-silma. Lihtsalt imesta, sest vene keel, eks ole… Ta sai küll alles miskilt olümpiaadilt diplomi Rossia teema käsitlemise eest vene keeles, aga ikkagi, jube raske on see keel talle. Koolis suhtlema ju ei õpetata, käib mingi ajast ja arust keeleõpe, paberipõhine ja elukauge, sellepärast imestasingi, et ta ikkagi ses keeles räägitud sai.

Eile õhtul seisis mehike keset elutuba ja õhkas, et see auto teeb teda jube õnnelikuks. Ohjah. Ma võiks seda täitsa hästi mõista. Sest oleks mul tema vanuses auto olnud! Aga polnud! Ma alles 27-aastaselt kahe lapse emana oma esimese auto ostsin ja mäletan siiani, mis vabadusetunde see asjandus tookord andis. Täna, kui vaatasin, kuidas Kmr sõpradega Lätimaa poole sõitma hakkas klassivenna perekonna minibussiga, ma mõtsin, et krt kus on alles elu – istuvad koolipoisid, üheteistkümnendikud, autosse ja sõidavad koolivaheajal välismaale suplema. Täitsa kadestusväärne.

On täiega harjumatu, et väike poeg on täiskasvanuks saanud.

Homme saan omale uue läpaka. Mees ostab mulle selle, sest mu 2013. aastast pärit masin hakkas otsi andma. Mu mees on tubli haridustöötaja, tal alati on raha ja saab oma naisele üht-teist lubada. Viimati kui internetis eksamit tegin olin õudselt närvis just sellepärast, et äkki arvuti paneb pildi kotti. Mu läpakal on ekraanikaabel katki ja pilt kipub kaduma. Mrt hakkas seda eile vahetama ja avastas, et ka ekraani hinged on katki ja ekraan korpuse küljest irdumas. On ainult aja küsimus, millal see juhtub ja kogu seda katkist kama parandama hakata oleks olnud liiga palju. Aku ka ei pea enam sekunditki ja sellegi vahetamine oleks liiga kallis. Sestap tellis mees mulle uue läpaka. Ma nüüd ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada.

Mrt istub õhtud läbi arvutis ja programmeerib ühele suurele firmale miskit toodet. See on tal üks ülikooli kaudu saadud töö õppimise huvides. Millegipärast keegi teine ühelgi kursusel seda tööotsa võtta ei tahtnud, aga Mrt leidis, et lahe on siukse suurfirmaga koostööd teha ja nüüd ta siin meisterdab muudkui. Tore on ju ka mõne suurema tegija juures jalg ukse vahele saada ja tutvusi tekitada, eks ole, sest mine sa tea. Huvitav kogemus igal juhul.

Niimoodi elamegi. Hästi palju elu on, meile meeldib.

EDIT: Kmr jõudis välismaalt koju. Mulle ikka ei mahu pähe, et me väike poeg juhib kellegi võõrast minibussi keset Riia linna. Issver. Nagu muuseas. Lihtsalt nii suureks ongi saanud.