Ühed lugud

Saatsin eile õppejõule oma 40-leheküljelise menüüanalüüsi, no peaaegu bakatöö mahus asja. Tähtaeg on tegelikult alles vahetult enne jõule, aga kuna eiran sajaga riiklikke toitumissoovitusi ja ajan kindlalt oma asja, siis tahtsin jätta endale aega töö parandamiseks. Sest noh, ma olen teisitimõtleja, individuaalne läheneja, et mitte öelda – riiklike vaadetega opositsioonis.

Kuna see oli mu enda kümne päeva menüü ja selle ideaalseks parandamine, siis oli mul seal minimaalselt süsikaid ja palju rasva, aga muidugi kõiki vitamiine ja mineraalaineid piisavalt. Kõik oma veidrused põhjendasin uurimustega ära, rämeda joa teadustöid loopisin allikatesse.

Tegin seda tööd septembrist saati, igal nädalavahetusel nikerdasin diagramme, rehkendasin protsente ja analüüsisin-võrdlesin. Teksti tuli nii palju, et viimaks tundus kõik mu loba nagu õppejõu surnuks rääkimine. Mul lihtsalt oli vaja kõik oma teisiti tegemine mõjusalt ära põhjendada.

Ma ei tea, miks üldse pabistan, kui kõik need aastad ülikoolis olen ajanud oma rida ja sarnaseid, küll väiksemas mahus uuringuid kaitsnud erinevates ainetes alati hindele A? Isegi kõige vanemad ja konservatiivsemad prohvessorid olen ju ometigi ennast uskuma pannud.

Suur oli mu üllatus, kui täna õppejõult tagasiside sain. Kui ikka üks Eesti kõige kõvem toitumisteadlane saadab sellise vastuse, siis… Jupike kirjast:

Aitäh, töö käes, läbi loetud. Väga huvitav lugemine oli. Hästi ilus ja
põhjalik analüüs, muljetavaldav kirjanduse loetelu.
Ja taaskord tõestus sellele, et toitumises ei ole kõik must-valge.
See, mis sobib sajale inimesele, ei pruugi sobida 101-sele.
Ei tea, kui nad geeniuuringutega edasi arenevad, kas siis saab
võimalikuks koheselt ja tõeselt inimesele öelda, mida ja kuidas süüa,
ilma et inimene ise kõike omal nahal katsetama peaks ja õige valikuni
jõudmiseni ei ole oma tervist enne juba valede katsetustega täiesti
ära rikkunud.

Noh, mis sa nüüd ütled? Puhas rõõm 😀

Siin blogis on küll väga väike liiklus, aga jagan ikkagi ka siin oma lõputöö küsimustikku. Ootan kõiki diabeediga inimesi osalema uuringus Eesti täiskasvanud diabeetikute teadlikkus tervislikust toitumisest.

Mul on paari päevaga koos juba üle poolesaja kasutuskõlbuliku vastuse ja pidevalt tiksub neid juurde. Kahjuks kogen ka järjekordselt blokeeringut mõningate diabeetikutega tegelevate organisatsioonide poolt, kes keelduvad mu küsimustikku levitamast. Mis seal ikka, ka see info läheb lõputöösse sisse ja saab avalikuks, et ennast diabeetikute huvide eest seisjatena määratlevad tegelased diabeediuuringut ignoreerivad. Peab ikka väga suur hirm olema selle ees, et diabeetikud tervislikust toitumisest teada saavad või et nende olukord Eestis saab avalikuks ja mis kõige kohutavam – hoidku taevas selle eest, kui äkki hakkavadki diabeetikute ravimivajadused õige toiduvalikuga vähenema! Mõtle ise edasi…

Aga teate, mis ma ütlen? Nii kaua kuni meie tervishoiusüsteem on nagu riik riigis, mis ei lase toitumisspetsialiste patsientide ligi ega hakka arvestama sellega, et iga patsiendi ravi alus on õige toit, nii kaua kihutavadki diabeedi numbrid ülespoole.  Kust meie riik võtab näiteks paarikümne aasta pärast need miljonid eurod, millega diabeete hallata ja diabeedist tulenevaid tüsistusi, eriti südame veresoonkonna haigusi ravida? Ja mis saab siis, kui aastaks 2030 on maailmas tehisliku insuliini defitsiit nagu uuringud juba näitavad? Kui 2. tüüpi diabeet on metaboolne haigus, mis enamasti endale külge söödud, siis saab seda ka ravida ainult õige toiduga. Hiljutisel diabeedi ümarlaual kinnitas dr Anu Ambos, et ei ole olemas ravimit, millega 2. tüüpi diabeeti saaks välja ravida ega ole ühtegi ravimit, millega ära hoida haiguse progresseerumist. Kahjuks on tal õigus.

EDIT: Diabeediliidult sain täna vastuse, et võin oma uurimuse linki jagada nende foorumis. Aitäh! Kahju, et nad seda oma esilehele ei pane, aga tore, et ikkagi lubati foorumisse postitada. Pidin endale sinna keskkonda uue konto tegema, tegin selle oma ees- ja perekonnanimega (ainus selline kasutaja seal), sest kaks aastat tagasi nad blokeerisid mu konto ära teadustööde jagamise pärast.

Saatsin eile kirja ka kõigile piirkondlikele diabeediühingutele ja seltsidele, mitte kelleltki ei ole vastust saanud.

 Aias väga midagi enam ei õitse, kühveldasin osadele roosidele talvekatet peale, seda turba moodi asja, ja tõin avanemata roosid tuppa.

 Viimased õuepeenra tomatid.

 Laupäeva õhtu. Midagi romantilist seal tegelikult polnud, sest ainult õppisin, õppisin ja õppisin.

Laupäeva õhtul kossult koju jalutades oli mustas taevas hiigelsuur kollane kuu ja tagalahel laulsid luiged midagi sellist, et lumi tuleb, lumi tuleb. Tohutult ilus kaeblik laulukoor oli.

Esmaspäeva hommikuks oligi lumi maas. Olin oma auto harja kuhugi “kindlasse kohta” ära pannud, mistõttu pidin väikese kraabitseriga ja kinnastega auto lume alt välja kaevama. Tagatipuks avastasin sõidu ajal, et aknapesuvett ei tule. Pidasin lausa kaks korda tee ääres kinni, et tsekkida, kas jäätükid veejugadel ees on või midagi, ei olnud. Panin juba septembris autosse talvise aknapesuvedeliku, -20 peaks kannatama, sestap jääs nagu midagi olla ei saanud. Kapott oli ka nii jääs, et ei saand sinna alla vaadata, kas klaasipesuvedelikku on üldse.

Raplasse jõudes põikasin kohe suure poja töö juurde, ostsin pika tellitava varrega harja (sest ma mitte kunagi auto katuselt ja isegi esiklaasi keskosast ei ulatu puhastama) ja ühe panka klaasipesuvedelikku. Selgus, et paak oligi päris tühi, aga nõme on see, et kojameeste mootor ka midagi surinat ei tee. Kui kangi tõmban, on vaikus. Suur poeg arvas, et ikkagi pump külmunud, sest see on ees stange taga. Et iga-aastane jama, et keegi ei usu, et külmunud, aga ikkagi on. Noh, nii palju siis profülaktikast… Ma päriselt ka juba septembris panin talvise vedeliku sisse, tilgakesele suvisele otsa küll, aga mingi 3-4 liitrit läks seda sinna. Kas saab siis olla, et talvine “auras” ära ja suvise viimane tilk kogunes kuhugi ja on seal jääs? Olen suurema külmaga ka suvisele talvist hulka pannud ja pole külmunud.

Väga vastik on sõita, kui esiklaasile koguneb valge soolakiht ja seda ei saa maha pesta. Kmr võttis mu auto niiütelda tööle kaasa, et vaadata, mis värk on. Pean õhtul kaugele koju tagasi sõitma ju.

Ehh, laps kirjutas, et kojameeste värk hakkas tööle ilma et ta midagi oleks pidanud tegema. Et siis ikkagi jääs oli.

Maanteed olid vastikud-vastikud, lumised, libedad, soolamärjad. Ühel pikal sirgel jooksis mulle vastu jänes, täpselt keset teed otse minu poole. Suutsin hoo maha võtta, aga päris pidama ei saanud ja ta, tuutu, keeras alles siis kraavi poole, kui juba mu auto juures oli. Pobisesin omaette, et keera ära, keera ära, no teisele poole, eks, a ta kurivaim silkas täpselt mu auto ette. Silmaga vaadeldes tundus, et kadus auto alla, aga kuna mingit kolakat ei käinud, siis vist sekund enne jõudis eest kaduda. Ei taha ju libedaga järsult pidurdada ka, kuigi oleks vist isegi võinud, sest abs tööle ei hakanud ja mul on autol hullult head naeltega rehvid all, maailma parima mustriga.

Talve ma ei salli. Ei tahaks öelda, et vihkan, aga absull ei salli.

Olin eile õhtuks peast täielikult arvut, sest peale kahte koolipäeva, kui äri uks on kinni olnud, on kolmapäev nagu esmaspäev. Juba hommikul hakkasid arvutid uksest sisse voolama ja päeva peale toodi neid remonti tervelt 11 tükki. Korda suutsin neist õhtuks teha vist viis ainult, osad panid sedasi näkku, et Mrt pidi peale sulkatrenni tööle tagasi minema ja saabus sealt alles kell kümme. Kusjuures kui täna hommikul kell seitse ärkasin, oli mehest majas järel ainult kohvilõhn, ise ta oli juba ammu ohvissis eilseid töid lõpetamas. Päeval tal on ju põhitöö mujal ja kui ma mingeid töid ei oska või haigete käte pärast teha ei saa, peab mees oma äris rabamas käima. Üldiselt muidugi peaks rõõmustama, et tööd on palju, sest siis saan palka ega pea muretsema, kas suudan arved maksta. Siiski loodan, et selline hullus nagu eile on pigem harv ja erandlik. Mõtlesin isegi, et oli siis seda nüüd vaja, et kolmest konkurendist kaks ennast korraga kinni panid, võinuks ju ühe kaupa minna. Ega ma ei tea, kas neilt palju tööd meile lisaks tuleb, sellepärast nad ju sulgesidki, et midagi teha polnud.

Igatahes olid mul eile töölt tulles isegi jalad väsinud ohvissis edasi-tagasi sõelumisest ja peale õhtusööki, kui üritasin koolitööd teha, jäin lihtsalt diivanisse tukkuma. Pole ikka energia enam see, ütleme nii.

Täna oli see-eest täiesti rahulik päev, sain isegi natuke koolitööd nokitseda. Järjekordselt on nii, et rühmatöö liikmetest ainult pooled teevad pidevalt asja. Mina niisama vahtida ei suuda, eriti kui tähtaeg läheneb ja nii ongi nüüd, et uurimuse tekstiosa olen põhiliselt kirjutanud üksi. Täitsa loodan, et see on mul selles koolis viimane rühmatöö, no ei viitsi enam. Kusjuures kõige rohkem häirib mind tempo, sest tahan alati oma tööd võimalikult vara ära teha, kasvõi kuu aega enne tähtaega, ega suuda mitte midagi jätta viimasele minutile.

Imelikul kombel on ülikooliaastatega juhtunud nii, et ma pigem teen eksameid, milleks on vaja pähe õppida konkreetseid asju, kui et kirjutan mahukaid kodutöid. Tegema peab muidugi mõlemaid. Kusjuures enne taas kooli minemist arvasin, et eluski ei suuda enam ühtegi eksamit teha, täiega pelgasin neid. Nüüd õpin, vean ennast kohale, ei pabista kõige vähematki ja lihtsalt teen need asjad ära. Siiani on läinud suurepäraselt. Ikka täitsa nii hästi on seni läinud, et eksamil paljud tahavad muudkui minu kõrval istuda… Ega ma ei ütle ette, enamasti.

Viimasel sessil kommunikatsiooni aines harjutasime esinemisoskust ja pärast analüüsisime salvestusi. Minu etteastet hinnates ütles õppejõud, et tal oli valus vaadata, kuidas ma esinemise ajal oma käsi mudisin. Ega ma terve aeg kätega ei mänginud, ainult alguses ja põhjendasin seda sellega, et ilmselt tahtsin oma vigaseid käsi peita (võinuks siis selja taha panna!). Õppejõudu see hirmsasti häiris, kuigi tõesti tegelikult peitsin ühe käe sõrmed teise peopessa ja siis kuidagi vahetasin käsi ja noh, eks liiga palju ikka siplesin nendega. Ta väga erutunult seletas, et tõesti valus oli vaadata ja harjuta see välja. Hea teada, järgmisel etteastel juba hoidsingi käed selja taga.

Aga. Kui järgmisel päeval üks kursavend sama asja tegi ja erinevalt minust sudis oma kätega terve esinemise aja, ühe käega teist mudides ja nii, siis õppejõud seda hiljem analüüsis ei maininudki. Mulle tundus see imelik, sest eelmisel päeval olin ise hullu kriitikat selle kohta saanud, sellepärast hõiskasin üle auditooriumi, et aga O ka mudis oma käsi ja nii kaua veel ja tuletasin meelde, et eile minu puhul see sai palju tähelepanu, aga täna keegi nagu ei märkagi. Õppejõud ütles, et väga õige, jah. Aga ei mingit valusa vaatamise juttu.

Ja siis ma mõtlesin…

Alles õhtul kodus hakkasin mõtlema, millest õppejõul selline erinev reaktsioon ja miks ta meid sedasi erinevalt kohtles kui ometi kõik komponendid, mida ta hindama pidi, olid sarnased. Ja ma mõtlesin välja, et põhjus on mu deformeerunud sõrmedes, mida õppejõud ei suutnud vaadata. Mõni inimene ju ei suuda vaadata ka seda, et kellelgi puudub jalg või käsi. Mis mu vigaseid sõrmi puudutab, siis olen kord sattunud ka olukorda, kus üks noormees õhtusöögilauas ütleb, et ta mu sõrmi vaadata ei saa, sest tal läheb süda pahaks. Täiesti mõistan, et millegi nii inetu vaatamine võib olla väga häiriv, valus lausa.

Kui seda lugu lastele rääkisin, läksid nad nii vihaseks, et asusid mind kaitsma ja lohutama nagu mingised emalõvid oma pojukesi. Üritasin neile seletada, et selleks meil see aine ongi, et oma esinemisoskust drillida ja õppejõud ütles seal kõigile igasugu erinevat kriitikat. Mõni matsutas rääkides suuga, mõni hingas valesti või oli diktsioon halb, erinevaid puudusi oli ja kõike avalikult arutasime. Mul poleks seda haigete sõrmede teemat üldse pähegi tulnud, võtsin seda kui lihtsalt kasulikku õpetust, kuni kursavend veel hullema käte mudimisega tähelepanuta jäi.

Ma nüüd mõtlen, et kui see aine meil läbi saab ja viimased esinemised tehtud, lähen küsin õppejõu käest, kas oli tal päriselt valus vaadata mu käsi sellepärast, et mu sõrmed moondunud on. Sest kui see tõesti nii oli, on mu meelest ka õppejõul siin üks õppimise koht.

Elukestev õpe ja need teised moodsad sõnad.

Päev algas sellega, et läksin Tre Raadiosse ja rääkisin otse-eetris diabeetiku toitumisest. Saade on järelkuulatav siin: 15.11.2018. Pidin ära täitma miinimum 20 minutit, aga öeldi, et võin vabalt üle lasta, kui juttu kauemaks jätkub. Vaatasin, et olengi selle saate külalistest kõige pikema monoloogi salvestanud, umbes pool tundi, ja ma oleks tegelikult veelgi rääkinud, tõesti väga palju olulist jäi ütlemata. Ebamugav oli, et ma polnud valmistunud selleks, et saatejuht tahab tervetele inimestele soovitusi kuulda, ma ainult diabeetikutele olin valmistunud rääkima. Vastata muidugi oskasin, sest olen ülikooli tõttu juba aastaid teemas sees, aga oleksin tahtnud olla kontsentreeritum.

Enne saadet küsis raadiomees, kas olen varem raadios rääkimas käinud, mille peale meenutasin, et eelmises elus, no nii päris möödunud sajandil olen kirjutanud üleriigilisse raadiosse uudiseid ja need ka ise telefoni teel otse-eetris maha lugenud. Saatekülaliseks olen ka varem käinud. Ma olin ju ajakirjanik. Tollal oli see tegevus väga õudne, hullult pabistasin iga kord ja kahetsesin, et nõusoleku andsin. Ometi ei kokutanud ma kordagi ja sain oma asjad alati korralikult loetud.

Täna ei pabistanud ma üldse. Läksin raadiosse nagu teeks mingit kõige igapäevasemat asja, ma isegi täitsa tahtsin sinna minna ja juttu jätkus kauemaks. Olin omale paar lehte spikreid teinud, et ei unustaks olulisi asju, fakte ja numbreid ja panin ka läpaka lauale lahti, kust üht-teist vaadata saaks, aga mikrofon oli nii suur ja kogu see kronstein mu nina all nii pirakas, et varjas arvuti ekraani täiesti ära ja piirdusin ainult paberitelt piilumisega, neid sain endale nina ette tõsta. Suud mikri juurest eemale liigutada ei tohtinud, päris peaaegu vastu mikrofoni pidin olema terve aeg. Saatejuht oli ka igasugu salvestuskola taga peidus, talle otsa vaadata ka nagu üldse polnud ruumi ja tegelt polnud vajagi, sest tema küsimused tulid mulle kõrvaklappidest.

Kui saade läbi sai, hüüatas noormees teisel pool lauda mitu korda, et väga hea ja väga super, höhö. Sain hakkama. Pärast töö juures kuulasin rahulikult salvestuse üle ja olin üllatunud, et mu hääl mind üldse ei häirinud. Tavaliselt ei ole mulle mu hääl erinevates salvestustes meeldinud ja alati põen, et räägin liiga kiiresti, aga täna ei häirinud mind mitte miski.

Armas oli see, et laps kuulas oma autoremonditöökojas saadet ja kohe kui see lõppes, kirjutas mulle FB-sse tunnustussõnu. Lisas veel, et üks naine ta töö juurest, kes muideks on mu endine paralleelikas ja matkakaaslane, oli öelnud, et räägin nii tarka juttu nagu mõni professor. Mrt ka tegi märkuse, et mõne mõiste oleksin pidanud lihtsamas keeles lahti rääkima, aga kui saate üle kuulasin, siis tundus endale küll, et nii mitu korda sai mõnda asja korratud, et küllap sai igaüks aru.

Tööle tagasi jõudes vaatlesin ülima rahuloluga guuglianalüütikust, kuidas reaalajas rahvas mu diabeediblogis ringi sebib. Olles kaks päeva jälginud, kuidas peavoolumeedias diabeedispetsialistid, arstid ja õed, rahvale kärbseid pähe ajavad ja räägivad ainult ravist, mis ei toimi (öeldes selle ka otse välja, sest nii on), olin eriliselt tänulik selle eest, et mind saatesse kutsuti. Iga sellise väikese sammuga, mida avalikkuses teen, saab mõni diabeetik järje peale aidatud. Mu tempo on aeglane ja olen ikka nagu hüüdja hääl kõrbes, siiski rohujuuretasandil asjad vaikselt, aga järjekindlalt muutuvad.

Pärast sujus mu igapäevatöö ka eriti ludinal ja isegi oma ohvissi wifi-probleemi suutsin üksi lahendada. Mõnus eduelamus on, kui saan hakkama millegagi, mida pole varem teinud ja eriti veel kui suudan meest üllatada sellega, et temalt abi ei küsi ja täitsa ise mõne endale uue asja teen. Mul keset kiiret tööpäeva kadus wifi, ükski restart ei aidanud. Kuna Mrt ei saanud koolist ära tulla, et asja lahendada, turgatas mulle pähe, et meil ju riiulis ports wifi ruutereid, et prooviks äkki selle välja vahetada. Need uued ruuterid on mingid tillukesed karbid, mille häälestamisega on klientidel olnud probleeme ja ma täitsa kartsin, et need meile kätte jäävad, et äkki ei saagi asja neist ja keegi ei osta. Täna avanes mul suurepärane võimalus ise testida, kuidas neid asjakesi tööle panna ja kas töötavad üldse.

 Selline väike valge vidin, TP-Linki ruuter. Üllatavalt lihtne oli seda tööle panna ja suutsin isegi talle me tavapärase parooli peale võluda. Pärast kekutasin mehele, et panin parooli ka peale. Ja siis natukese aja pärast lisasin, et kle ma su käest ei küsinudki, kuidas see käib. Ihhiii. Mees ütles, et ta märkas jah. No parem oleks, kui ikka märkab, milline suurepärane tööline tal on 😀

Mul on kaks päeva järjest jälle sattunud ärisse mehed, kes otsivad pilguga me ohvissist meest taga, et kas ühtegi spetsialisti ei olegi kohal. Ma täitsa ülbelt olen hakanud vastama, et peale minu siin ühtegi teist spetsialisti ei ole tõesti. Siis nad on sunnitud oma arvutid mu kätte remonti jätma ja ma oma tubli tööga pean iga kord ennast rehabiliteerima. Kuna osa operatsioone teen juba kliendi nähes ära ja nende küsimustele mul enamasti ka vastused olemas on, ei olegi viimastel päevadel enam juhtunud, et keegi oma arvutiga sellepärast tagurpidikäigul põgeneks, et mingi mutt kavatseb ta pilli näppima hakata. Mulle täitsa meeldib mu töö. Vist põhiliselt sellepärast, et mulle meeldib inimesi aidata.

Mrt tuli täna töölt hiljem koju, oli käinud me ohvissist läbi, et ühele kliendile ta arvutid kätte anda ja klient saatis mulle tänuks pudeli valget veini ja Maiuspala kommikarbi. Maitea, kas kommid olid Mrt-le põhiliselt või pigem meile mõlemale vist ja kes neid siin sööb üldse.

Korraldasime eile ühes hiigelsuures vallas eakate ümarlauda. Täiesti üldse mitte minu teema ja polnud ma sellest vähimatki huvitatud, aga ära tuli teha ja tehtud sai. Õppejõud oli vaimustuses, saime kiita ja rahvas jäi rahule. Mulle meeldis, et laudkonnas, mida juhtisin, olid eriti ärksa meelega prouad, kes oma lemmikuks sotsiaalseks ajaviiteks nimetasid igat sorti loengud. Elukestvast õppest ei rääkinud keegi, aga just see see on ja mulle imponeeris, et 80+ naised on vaimselt sedavõrd trimmis.

Meil oli catering tellitud ja laud oli kui äke, pärast arutelu kühveldasime omale mõnuga sööki kaasa. Mu karp täitus igasugu köögiviljaga ja isegi üks priske punase sõstra kobar õnnestus sinna libistada.

 Selline.

 Q Catering toitlustas ja tellitud oli tervislik valik. Kohupiimakreem oli super, tundus suhkruta, ja köögiviljavalik oli ka suurepärane. Aga salat ja tiku otsas võileivad olid hullult ülemaitsestatud. Salat jäi praktiliselt kõik järele ja seda ei tahtnud keegi koju ka viia. Ma ei mõista seda, et kui salat tehakse värskest köögiviljast, miks peab selle siis igasugu kangete lisanditega ära solkima. Need tillukesed leivaruudud esiplaanil olid sellised, et sisaldasid korraga liiga palju soola ja liiga palju suhkrut, ei olnud head.

 Enamus lauapealsest oli silmadega vägagi söödav.

Sõitsin peale ümarlauda Haapsalu poole tagasi, aga kell oli veel varajane ja mul suurest suhtlemisest hull rahutus sees, sellepärast pistsin kodus pillid kotti ja sõitsin teise koju ära. Järgmisel nädalal osalen veel ühel ümarlaual vaatlejana ja kahe nädala pärast on arvestus ja saabki juhtimiskursusele ots peale. Hea, et ikkagi jalga ei lasknud. Mingi reflekteerimine vaja veel ponnistada ja ongi kõik selle asjaga. Eks ta natuke lati alt läbi asi oli ja kulutatud ajast on kahju, aga kogemus siiski.

Aeg mängib mõnes mõttes ikkagi mu kasuks. Kui ebameeldivaid asju on ees, siis alati rehkendan, et nii ja nii palju tunde veel ja ongi kardetud asi juba minevik. Kusjuures minevik saabub alati imestamisväärselt ruttu. Oma ülikooliaega panen kõige rohkem imeks, et kuidas küll lendab. Juba neljas aasta jookseb ja lõputöö kirjutamine on käsil. Panin hommikul oma uurimuse küsimused enam-vähem kokku, varsti saadangi testringile. Noh, ja siis võib selguda kohutav tõde, et mu uuringu vastu ei tunta huvi, et valimit ei koti, et valim tunneb ennast ilma mu suurepärase teadustööta ka imehästi ja muuta pole vaja midagi. Või siis ei saa ma oma küsitlust mõnele sihtrühmale levitada, sest ravimifirmade käepikendus blokeerib jälle mu konto ära ja. Natuke selliseid hirme on.

Olen tegelikult suuresti ja sügavalt introvert, parema meelega ei käikski üldse kodust väljas. Aga kui kutsutakse raadio otse-eetrisse, siis üldse nagu ei pelga. Eks neid eetreid ole varem tehtud ka, isegi selliseid, kus pole saatejuhti ja ise pean üksi eetriaja täitma oma suurepäraste uudistega. Aga see oli ammu, eelmises elus. Mu suurim mure on otse-eetritega alati see, et kardan midagi olulist ütlemata jätta. Et lähen stuudiost minema ja avastan, et ohh pagan küll, SEE jäi ütlemata! Tegelikult muidugi, kuna on tegemist kohaliku raadioga, siis… kesse seda kuulab üldse? Olen üritanud, aga igav on ja muusika on nõme. Ma tean, et lapse töökohas autoremonditöökojas mängib see jaam taustaks, mistap jääb loota, et mõni diabeediga töömees ikka juhtub mu pärlitest osa saama.

Täna on maailma diabeedipäev, eilsest saati juba tulistatakse meediasse igasugu mõttetut ja masendavat infot. Arstkond võib ju koostööst rääkida, aga nad ei kujutle ega plaani oma partnerite nimekirjas mitte kunagi mitte kedagi sellist, kes on väljastpoolt tervishoiusüsteemi. Täiega klapid peas. Kui oled arst või õde, oled meiega, kui oled kasvõi ülikooliharidusega tervisespetsialist, siis sind me ei usalda ja kampa ei võta. Been there, done that. Kusjuures vaatasin eile õhtul veganite suud-puhtaks-saadet ja mõtlesin, et nende olukord on infoblokaadi mõttes veelgi hullem. Mingi vanamehenäss, arst ja õppejõud, julges isegi oma näo ja nimega teles ütelda, et pole ühtegi teadustööd, mis tõestaks, et veganlus kuidagi tervisele kasulikum oleks kui segatoitumine. Ta vist eelmise aastasaja kaheksakümnendatel luges viimati uuringuid. Täna, kui südamehaigustest ja diabeedist on saamas epideemia ja igaüks võib vabalt lugeda teadustöid, kus taimetoitlaste oht neist epideemiaist tabatud saada on kõige väiksem üldse, ajada sellist iba… Meditsiiniasjapulgad seal saates ei teadnud sedagi, et Eestis veganitest mitu ülikooli lõputöödki on kirjutatud, mu oma koolist tuli neid möödunud kevadel vähemalt kaks, üks neist ülipõhjalik ja suure valimiga.

 Sel ajal, kui naised laterdasid, joonistas Sven natuke tuba üles. Ta armastab detaile. Mu FB profiilipilt on ka tema tehtud.

Armas sõber oli Rootsist kodus käimas üle hulga aja. Mul oli au katta veganlaud ja serveerida tumedat õlut. Vegantoitude kokkuostmine oli päris põnev, ma pole kunagi varem viitsinud süveneda, mida me kaubandusvõrgus õieti taimetoitlasele saada on. Sain erinevat sorti kotlette, karrihummust ja päikesekuivatatud tomatitega pestot ja muidugi köögivilju. Banaane ja. Ausalt öeldes on lakto-ovo-vegetariaanil võimalik kohalikust kodupoest valida päris palju. Mulle maitses.

Nad on Eestis põhiliselt selle näituse pärast. Mul oleks ka hädasti vaja sinna minna. Kui seda kooli ees ei oleks… Äkki sessivahel jõuangi?

Järgmine vahetus saabub Rootsist me majja reedel. Tervitused Ralkale Looniselt siinkohal! 😀

Eelmisel nädalal olin jälle kaks päeva koolis ja kolm päeva üksi tööl. Koolis on pigem puhkus, aga hiljem tööl käib siuke andmine, et pole hoo ega hoobi vahet. Reede hommikul oli mul lausa mitu onu oma õnnetute arvutitega leti ees järjekorras, üritasin neid kõiki korraga aidata, aga viimaks pidi ikkagi Mrt ühe neist üle võtma võrgu kaudu, sest mul mõistus otsa lõppes. Õnneks ta saab oma loengute ajal tihti siiski ka kontaktne olla ja vajadusel tuld kustutada.

Positiivne on üksi tööl rabamise juures see, et päev läheb kiiresti ja pole passimist, kuigi hea meelega pühendaksin paar tunnikest tööajast ka õppimise peale. Aga kussa saad. Õhtuti olen üsna kutu, sellepärast kuluvad nädalavahetused õppimisele ära ja tšillimise aega jääb väheseks. Üks mahukas kodutöö on mul pealegi selline, et kui selle taga juba viis tundi istunud olin, jooksis juhe sedasi kokku, et Mrt pidi aitama mul ühes tabelis korda luua, mul endal absull enam pea loogikat ei tabanud.

Laupäeva õhtul jalutasime Dietrichisse sööma. Mrt oli seal varem käinud kooki mekkimas, aga ma polnud sinna üldse enne jalga tõstnud. Oma suureks üllatuseks kogesime üliarmsat teenindust ja toidud olid superhead.

 Sööki oodates sai raamatuid lugeda.

 Seda me ei tellinud, väike eelroog oli üllatus peakokalt. Need krussid alusel on rediseidud, hirmus head. Üldse kõik see komplekt oli mõnus. Ma isegi kuivikuid sõin ja hiljem sooja krõbeda koorega saia, mille peale sain muidugi järgmise hommiku paastusuhkru 6,7 mmol/l. Üks kord elame… Või noh, õnneks patustamised piirduvad mõne nädalavahetusega ja argipäevane ketotoit teeb mu korda jälle.

 Siuke võimas praad, väga maitsev.

 Mrt võttis kooki ka, ma siin varastan ta tükilt marju. Magustoite ma rohkem ei puutu, õnneks pole mingit isugi nende järele.

Kodu poole jalutades hakkasime rehkendama, et justkui liiga väikse arve saime. Vaatasime hiljem kodulehelt hinnad täpselt järele ja saime aru, et mu 4-eurone majavein oli arvelt välja jäänud. Olime küll lahkesti neile jätnud viieka jotsi, aga see pold nagu asja mõte, et sellest nad me arvet katma peaks. Mrt-d see vaevas nii palju, et läksime pühapäeva ennelõunal Dietrichisse tagasi ja mees maksis mu veini tagantjärele kinni. Eelmise õhtu teenindajatest polnud ühtegi tööl ja tütarlaps, kes makse vastu võttis oli üksjagu üllatunud siukseid veidrikke nähes. Mees vabandas, et meil oli eile väga kena õhtu siin ja ei taha võlgu jääda või midagi nii. Et ikka hing ka rahule jääks.

Pühapäeva õhtul käisime kinos Queeni filmi vaatamas. Enne algust täheldasin, et unustasin taskurätte kaasa võtta, aga õnneks polnudki vesistamise film. Päris lõpus, kus rahvas ekraanil hullusti kaasa elas ja laulis, küll oli väga harras hetk, aga mitte selline, mis nutu peale ajaks. Naised seal pühkisid silmi küll, ma nägin. Film mulle täitsa meeldis, kuigi esimeses pooles tundus, et tuleb igav asi. Muusikat oli palju ja see meile meeldib väga, juba tolle pärast tasub seda filmi vaatama minna. Elulood, kui nad tõde räägivad, on alati huvitavad vaadata.

Kinost saime välja poole üheksa ajal ja sõitsime kohe ka verandaga majast minema, sest Mrt peab väga vara tööl olema ja me ei tahtnud hommikul seal sebima hakata. Ruth oli isadepäeva puhul poetanud Mrt-le köögilauale huvitavate steitmentidega  šokolaadikarbi ja Kmr tuli mulle esikus vastu rosetiga kingikarp näpus… Et mis? Lihtsalt niisama, sest olen ta ema… Mu üldse mitte väga vana Huawei telefon on jäänud surmaeglaseks, miski puhastamine ega putitus enam ei aita, sellepärast kinkis laps mulle pruugitud iPhone seitsme. Ilusa, kiire, selge ja kirka pildiga telefoni. Sellised armsad lapsed meil.

Eelmisel nädalal tabas mind vist kõigi aegade suurim stress, mille tõttu veel eile hommikul metsas kõndides tegi hingamine südame piirkonnas valu. Mul alati just südamelihas annab siis tunda, kui elu juhtumisi vahelduseks hernes ei ole.

Nüüd on november, mu selle aasta suurima õpikoormusega kuu, millest püüan kuidagi libedalt vingerdades läbi tulla. Kahetsesin, et ühe kursuse võtsin ja täna napikalt oleksin korraldajale kirjutanud, et sorry, kustutage mind nimekirjast maha, sest loobun. Osalt sellepärast, et miskit uut ma seal ei õpi. Aga kõige rohkem hakkas mind häirima üks võõras inimene, kes istub loengutes, kuri nägu peas ja kui siis mõni rühmatöö kaaslane mõne ettepaneku teeb, ta lihtsalt tulistab hukkamõistu ja materdab kõik mõtted maha. Pole eluski sarnast pidurit näinud. Meil on FB-s salagrupp, kus oma grupitööd arutame ja see inime on lihtviisiliselt paar korda põrutanud sellisel ebaviisakal moel teistele, et lõpetage see või too, et loen suu ammuli ega mõista, kas inimesel on elu pekkis või on tal mingi diagnoos. Vbla on katkine inimene, vbla lihtsalt ülbik. Täiesti uskumatu tegelane on ja täna viimaks otsustasin, et mind ikka nagu päriselt huvitab, kuhu sellisega koostöö välja viib või milleks siuke veel võimeline on. No vot, ei saa loobuda, sportlik huvi tekkis. Et kuidas inime hakkab juba saama 50 aastat vanaks, on mitu kooli läbi käinud ega ole ikka veel elementaarseid suhtlemisoskusi omandanud? Kusjuures ühiskondlikult väga aktiivse inimesega on tegu, tal tutvusringkond on suur ja.

Muidu üldiselt, kui mul just pole vaja viibida kurjade inimeste hulgas, ma alati lahkun. Sel korral mul ikka vist oleks vaja see kursuse lõpetamise paber kätte saada.

Oma seda nn päris õppimist, diplomiõpet, pole viimasel ajal üldse jõudnud töö juures teha, sest neil vähestel päevadel, kui siin ametis olen, on tööd kohati üle pea. Täna, näiteks, on reedele omaselt rahulik, sain isegi oma uurimustöö küsimustega tegeleda ja praegu kirjutan blogi. Aga enamasti on mul korraga vaja mitut arvutit remontida ja Mrt ei saa palju abiks käia, sest ta põhitööl väga hõivatud on. Ta tihti käib pühapäeviti lahendamas neid asju, millega ta ainus tööline pole hakkama saanud.

Täna panen aga jälle sildikese uksele, et esmaspäeval-teisipäeval suletud, oleme koolis. Ei tea, kas rahvas hakkab juba ukse taha jäämisega ära ka harjuma, kui neljas aasta järjest sedaviisi jamame?

Vbla peaksin eraldi postituse tegema oma tervisest ja söömisevärgist? Mul on üht-teist üles tunnistada. Näiteks seda, et vahepeal hakkasin kujutlema, et võin üks kord nädalas süüa saiavärki, mida Haapsalu ohtralt pakub? Või, et mis see siis ikka teeb, kui söön iga päev üks või kaks väikest õuna, kui kõik muu söömine on täielik low carb? Paastusuhkrud keerasin pekki ja kuus-seitse kilo võtsin kaalus juurde.  Kuni ühel hetkel otsustasin, et ei või ikka kõiki oma ihuhädasid kliimaksi kaela ajada ja pöördusin tagasi ketogeense söömise juurde ja hakkasin üle hulga aja tegema 24h paaste.

Piisas juba ühest nädalast paari pikema paastuga ja üliväheste süsivesikutega (köögiviljast peamiselt), kui kuumahood peaaegu kadusid, kaal hakkas kukkuma ja enesetunne läks mõnusaks. Mäletate, ma hädaldasin oma kuumahoogude ja öise higistamise pärast? Praegu ma ei mõista isegi, miks juba pool aastat tagasi kõike teooriat, mida olen omale pähe toppinud, praktikaks ei pööranud. Tõsiasi on see, et kui olen ketoosis, ei ole mul mõnel päeval ainsatki kuumahoogu või tuleb üks ainumas alles õhtul kell kaheksa ja öösiti ei higista enam peaaegu üldse. Enesetunne on uskumatult hea ja tagatipuks näen nii palju kenam välja, et inimesed on hakanud komplimente tegema. Ilmselgelt ei sobi mulle carbface, see teeb mind vanaks ja koledaks kottis silmaalustega mutiks. Mis kehakaalu puutub, siis ega mul üle viie-kuue kilo ei ole tegelt vaja alla võtta. Ta aeglaselt läheb, aga küll ta ükskord ikka kaob. Üleminekuiga on ausalt öeldes üks rist ja viletsus siiski.