Ühed lugud

Startisime kohe hommikul suvilasse. Lihtsalt niisama… Oh-jah. Mrt ütles praami peal, et sõidame Kuressaare kaudu, käime poes ja. Ahah. Hmm? Et ostame selle lae ära. Tehtud!

Ongi tehtud see toa lagi. Üks kitsuke serv on veel panna, meil pole seda saagi kaasas, millega laepaneele pikuti pooleks lõigata. Et jääb siis muuhulgas ka üks tegemata töö. Või pigem üks suur töö vähem

Võtsime kodust muruniitja kaasa, sellega lasin üle kõik teed ja rajad ja terve õue, isegi ringtee rammisin sisse. Siin maatükil pole iialgi ükski muruniitja põristand, alati olen trimmeriga teinud. Muruniitjaga on ikka kordades kergem ja saab poole kiiremini. Tuleb üks selline siia soetada.

Sääski on nii, et tapab. Ega õues pikka juttu ajada ei saa, tuleb suu kinni hoida.

Suure kotitäie nurmenukku korjasin. Kuna toas oli hull koristamine ees, panin õied paadikuuri kuivama. Ei tea, kas on õige koht, võibolla pole piisavalt kuiv ja soe, aga kuhugi mujale polnud panna.

Natuke basiilikut pistsin siia ja sinna. Möödunud korral külvatud rukkola ja till kasvavad kenasti, jääsalatit on natuke tõusnud, sibulad kasvavad ka väga vahvalt, aga üks sassilauk on kahjuks otsad andnud. Teine kasvab, aga ülemäära lopsakas ei ole, vist on maa siin liiga kuiv ja liivane. Peenras, kuhu kena mulla vedasime, hakkab juba jälle liiv pinnale tulema - vihm lihtsalt uhab mulla minema, viimaks on ikka kõik liivaga segi. No mis sa siin kõrbes kasvatad… Kastsin täna kuidas jaksasin.

Kui mees alles all toas lage pani, koristasin magamiskorruse. Õudus, mis tolm ja hiiresitt siia talvega kogunenud oli! Tegin kohe päris põhjalikult, kõik praod rookisin puhtaks ja viimaks pesin põranda ja aknad, kloppisin vaibad ja voodiriided. Aknad pesin ainult seestpoolt, üleval on väljast pesemiseks redelit vaja. Pärast pesin ühe saunaakna ka, kuigi akende väljastpoolt pesemine on hetkel suht pointless, sest männid alles õitsevad.

Vahepeal vedasin sauna vee ja tegin ahju tule. Kui mees lage lõpetama hakkas, kukkusin alumist korrust rookima. Toss oli ausalt üteldes õhtuks täiesti väljas, all põrandat pühkides oli tükk tegu, et jaksaks harjavartki peos hoida. Pühitud ja pestud kõik igatahes sai, vaibad ka klopitud ja asju ära visatud.

Nüüd on saunas käidud ja mõnus puhtal põrandal kõndida. Tuba on uue laega jupp maad valgem, kohe natuke teine olemine on.

Hoidsime toas toimetades aknad lahti, terve aeg oli majas vägev lillelõhn mille allikat me ei suutnudki tuvastada. Justnagu toimetaks keset õitsvat roosipõõsast. Mrt oli muidugi kindel, et tema on see, kes lõhnab. Oh sa mu lilleke, höhö! Aga ei. See lõhn tuli metsast, võibolla kannikesed ja nurmenukud ja männid ja kased kõik kokku, seal neid õitsejaid on väga palju praegu. Toas laua peal sekundeerib neile rosmariinipõõsas, mille täna selverist ostsime.

Kui lõuna paiku suvilasse jõudsime, oli ületeenaabril parajasti töömees trimmerdamas ja me ise ka tahtsime kohe sehkendama hakata, mistõttu mõtlesime, et läheme pärastpoole ja ütleme tere. Me tõime Birgitile natuke kaupa ka. Aga me sattusime hoogu, nii et kui viimaks oma töödega valmis saime ja naabri juurde vantsisime, oli Birgit hoopis minema sõitnud. No tere-tore! Me oleme ikka head naabrid, eks ole. Terve talv pole näinud, teine on üle hulga aja jälle Saksamaalt kohale saabunud ja meie, tõelised eestlased, teeme kõigepealt ära selle töö ja siis selle ja siis veel kindlasti selle ka, enne kui vaevume tere ütlema minna. Ega meie veidrad kombed teda ilmselt enam ei üllata muidugi. Ma arvan, ta kirjutab eestlastest kui rariteetsest matsirahvast kuskil saksa lehes järjejuttu juba.

Kirjutan seda tükki diivanis istudes, jalad toolile välja sirutatud. Mu vaenekesed koivad täiega valutavad tänasest trampimisest.

Väljas on abseluutselt tuuletu ja ilm kisub vastu ööd jahedaks. Kõik vähegi adekvaatsed merekülainimesed käisid kindlasti võrku laskmas. Et saaks siiga ja lõhet ja lesta… Meie keerame ennast lihtviisiliselt külili raamatut lugema.

Vähe sellest, et meil pole koera, kuigi aias koerte junnid on, meil ei ole kassi ka. Mrt-le tegi täna palju nalja üks hulkurkõuts, kes ennast meie peenarde kattekangasse magama keeras. Niimoodi Sassilaugu ääres põõnates näeb kõuts suht talutav välja. Ma algul arvasin, et see on see kõige õudsem kole tont, kes meie aias käib, siin on üks jube haisuelukas, aga tundub jälle üks uus isend olevat.

Kui see kass hakkab peenraid laiali tõmbama, pean leidma võimaluse ta permanentselt elimineerida. Ja üleüldse - miks kõik loomad ja linnud ennast muudkui meie aeda elama sätivad? Kusjuures koera pidamine aitaks ainult rebaste vastu, ma arvan, kassid tundsid ennast Rommi ajal eriti hästi just meie maja terrassil.

EDIT: On ikka see sama kõige koledam kass. Muidugi oli ta me oapeenras pööramas käinud, ilmselt paigutas sinna natuke väetist. Aga midagi on tal häda - kas hakkab kohe poegima või surema. Igatahes lasi ta mul enda nina all peenart riisuda, vaatas mulle ainult korraks oma siniste silmadega otsa, ei jooksnud ära ega ehmatanud ühegi liigutuse peale. Kõht on tal jube paks, võibolla pojad, võibolla kasvaja. Nüüd paigutab ennast meie aias järjest päikese järgi ringi, vaevaliselt loivab. Ta arvab vist, et elab siin. Ma abseluutselt kasse ei talu, aga see tont näeb nii armetu välja, et pole südant temaga taplema hakata.

Kogu aeg toimub midagi, muutub midagi ja üleüldse - alanud on suvine ehitushooaeg, mis paneb unistama, plaane tegema ja kalkuleerima. Nii tohutult palju oleks vaja nokitseda, aga kõike korraga ei saa. Ja ega polegi vaja. Kõige olulisemad on hetkel paadikuuri uks, siis kuuri laudisele värv peale panna ja kodumajal terrass värvida. Ma loodan, et saame ka suvilas natuke sisetöid nokitseda, esmajärjekorras laed teha ja siis vaatame edasi.

Ehitamine on elustiil. Mulle aikesti meeldib keskkondi luua.

Muuhulgas pean ostma ühe muruniitja.

Eile allkirjastasin maade jagamise paberid, kokku kuus tükki, mis läksid maakatastrile suurte muudatuste tegemiseks. Seal paberite hulgas oli ka vallavalitsuse korraldus, ehitusasjapulga allkirjaga - ära sa märgi, onju… Et vallavalitsus ka viimaks millegagi nõus on ja oma valitsusalasse majapidamisi rajada lubab! See viimane ei ole muidugi üldse veel kindel, aga algus on tehtud.

Panin eile maha oad, terve peenra peale kulus ainult pool pakki seemet, poolteist jäi järele. Ma ei oska ikka üldse aianduskoguseid arvestada või noh, ega tegelt ei vaevugi. Õnneks on oaseemne säilivustähtaeg aastas 2015. Eriti koomiline on muidugi fakt, et seemnepaki peal on eesti keeles antud ubade külvivahe laiupidi 50-60cm, samas soome ja rootsi keeles ainult 45cm. Rootslased on teada-tuntud koonerdajad muidugi, a mis nende soomlastega on? Või on arvestatud, et eestlane viskab ubade vahele lehmasõnnikut?

Mehed käisid ükspäev juuksuris, aga kuna juuksur võttis nad ette alles ligi pool tundi broneeritud ajast hiljem, jäi Mrt soeng töötlemata ja ainult laps sai lõigatud, mehel tulid teised tegemised peale, polnud võimalik seal kauem olla. Mrt peab nüüd endale uue aja panema ja ilmselt valib teise juuksuri. Juuksed on mehel nii pikad, et enda arvates on ta juba peaaegu moodne.

Ma tean, et teiste inimeste unenäod ei huvita mitte kedagi, ometigi oli täna öösel juhtunu nii märkimisväärne, et ei saa mitte vaiki olla. Nägin unes, et kõnnin öösel kottpimedas mööda Viljandi maanteed kodu poole ja mulle tuleb vastu pätikamp, kes hakkab mind klohmima. Ühel vennal käis jalg hästi kõrgele ja mul tuli geniaalne idee sellest kinni haarata, et ta selili keerata (ma öösiti olen eriti kõva karateka). Niisiis, ma tõstan käe ja haaran sellest jalat hoogsalt kinni… ja mees mu kõrval asemel röögatab läbi une - ma äsasin talle sirge käega hea paugu, päriselt. Mõtelda, et ma sedamoodi keset ööd isaseid ründan?!

Mrt sätib ennast varsti piimameistrite vastu jalgpalli mängima - täna on kohtumine korvpallurite ja nende sponsorite vahel. Mees on seal üht meie klienti esindamas, kes Mrt-d peaasjalikult oma töötajaks peab. Ma loodan, et kõigi poiste kepsud jäävad terveks, nendel korvpalluritel, ma mõtlen. Hooaeg on õnneks lõppenud ja uute meistriliiga mängudeni aega mitu kuud…

Igal kevadel, niipea kui kõik ilm on roheliseks läinud, hakkan kahjatsema, et suvi varsti otsa lõpeb. Tahaks vajutada ühte nuppu, mis aja seisma paneb. Suved jäävad aastatega aina lühemaks ja talved lähevad pikemaks ja kokkuvõttes lippab iga uus elamiseks antud aasta kiiremini kui eelmine. Matemaatiliselt see justnagu ei klapi, kus siin loogika on?

Ööbikud on kohal!

Mõni töö on selline, mis on kogu aeg tegemata. Ei seisa ta aja- ega rahapuuduse taga, on lihtsalt üks töö, mis mitte kuidagi tehtud ei saa. Mitu aastat kohe.

Ma kahtlustan, et ükspäev võtsin selle jälle jutuks, et vist mitte midagi ei maksa ja raske nagu pole ja äkki võiks selle tagatrepi ükspäev ära valada. Ma arvan, see polnud Mrt-l eriti meelde tulnud muude asjade vahel. Täna ta tegi keset tööpäeva väikese pause, ostis tsementi ja tegi trepi valmis. Pärast läks tööle tagasi.

 Enam ei peagi kivide peal tasakaalu hoides külg ees alla tulema, tundub täitsa stabiilne nagu.

 Mingid plaadid peab veel astmete peale leiutama. Terrassi puitosad pean kindlasti sel suvel üle värvima. Ja ükskord peab terrassile põranda ka tegema laudadest, siis on kõik kenasti tasapinnaline trepiääreni ja kaob oht kõrgema serva taha koperdades pea ees alla prantsatada. Need on järgmised tegemata tööd.

 Käisin nurmenukke korjamas (Kas “nurmenukki” tohib ka ütelda? Tahaks!). Korjasin kohe hästi palju, sest nurmenukud on alati esimesed teematerjalid, mis talvel otsa saavad. Nurmenukutee maitseb mulle heasti ja on muidu ka kehale vajalik. 

 Kmr-ile tegi nalja, et suure kotiga neid metsast koju tarisin, mistõttu ei saanud ta vastu panna kiusatusele nurmenukud ära kaaluda - 400g seekord. Tüüpilise ärimehena kukkus laps muidugi kohe arvutama, mis see kõik maksaks…

Esimest korda sel kevadel tundsin iga hingetõmbega, et loodus lõhnab - roheline lõhn, männiokaste ja kuusekoore lõhn, nurmenukkude, ülaste ja kannikeste lõhn. Sooja päikese käes lilli korjates on väga kerge õnnelik olla.

Ööbikuid ei ole ikka veel.

Läksin täna osta.ee portaali üht väikest vidinat ostma, logisin sisse oma ID-kaardiga ja… PÕMM!!! - avastasin, et minu isikukoodi on oma kontosse kasutusse võtnud rootslasest tädipoeg H. Mäletate, ma rääkisin ükskord, kuidas ta keelitas mind endale kontot tegema sinna, et ta seal oksjonitel osaleda saaks, aga tal polnud Eesti isikukoodi. Ma tookord keeldusin seda nalja kaasa tegemast…

Kas ma olen täielik lubjakas, et ei mäleta, mida tegin aastal 2005? Ei ole võimalik, et ma ise andsin talle oma isikukoodi, NO EI OLE VÕIMALIK!!!

H elas tol suvel mitu päeva meie juures. Kust ta mu isikukoodi võttis? Tuhnis kuskil dokumentides või? Sai mu passi või ID-kaardi kätte kuskilt?

Sugulased on saatanast.

Osta.ee rahvas tegeleb nüüd mu identiteedi taastamisega. Ja mina olen vihane.

P.S. Mäletate, ma tegin ükskord meie vallavalitsusele FB-s märkuse selle kohta, et nad avaldasid oma kodulehel ja näoraamatus lasteaedadesse kandideerijate isikukoodid? Vallavalitsus vabandas ennast välja, et see pole salastatud info ja midagi sellest ei juhtu. Juhtub küll, inimesed, väga kergesti juhtub!!! Hetkel on mul selline tunne, et iga põõsa taga istub üks H, kes ainult ootab võimalust võõras isikukood pänna panna.

Elu siin majas kisub niisuguseks, et nüüd ei näe ma oma väikest poega isegi laupäevahommikuti mitte. Poisid kaovad kalale. Täna Vata magas sisse ja läks hiljem järele, mistõttu tema saagita jäi. Mart ja Kmr tõmbasid mõlemad välja ühe haugi. See on me lapse esimene omapüütud haug (eks ta ole neid väiksena kalalt tulles ennegi koju toonud, aga siis on need olnud mingi suvalise onu kingitud, kellele piisas püüdmisrõõmust). Nüüd siis üks täitsa iseenda välja õngitsetud.

Trikitasin nende pildistamisega väheke, mistõttu nad pikkuses kokku tõmbusid. Tüübid ei mahtunud lõikelaualegi. Väiksem on Kmr-i saak. Me ei leidnud mõõdulinti, et pikkust mõõta, aga tundus küll, et lapse kala mahtus ka ikka lubatud alammõõtu, Mardi püütud haug oli lahedalt paks ja suur.

Mõned särjed said ka, need Mart pani soola ja kavatseb kuivatada. Üks oli eriline jumakas.

Sain pildistamisega viimasel hetkel jaole. Isegi Kmr, kes on suur kalaluude kartja, suutis suure tüki puhtaks nokkida ja nahka pista.

Küpsetasin neid ahjus nii, et lõikasin haugid pooleks ja panin nahk allapoole pannile. Ühe tegin ainult soola ja sidrunipipraga, teisele panin lisaks sibularattaid ja valasin kastmega üle. Kaste on hapukoorest ja majoneesist, küüslauk sisse riivitud.

Mõlemad versioonid maitsesid erimilt head, haugid rehabiliteerisid ennast ahjus sajaga. Või ma siis viitsisin neid puhastada, onju? Ega ei ole tore kui sulle kohe peale hommikukohvi mingid libedad elukad ette lükatakse, et tee ära. Ma võibolla ei viitsind täna üldse midagi teha, eks ole? Polnud plaaniski! Vandumise saatel retsisin neid kraanikausis, napikalt enne pannile lõikamist tuli pähe, et neil on ju soomused ka… Irw, ausalt, nagu poleks enne haugi näppind.

Poistele pidasin muuhulgas loengu, et kui nad nii suured kalamehed on, siis õppigu ise kalu puhastama ka, mitte ärgu ahistagu nendega naisi. Ma oma püütud kalu küll neile pole nina alla lükand, et puhastage ära. (Aga äkki siin see konks ongi?)

Poisse on tabanud tõsine kalastuskirg, vahivad kõiksugu asjakohaseid telesaateid, kolavad foorumites ja tuhnivad retsepte. Ei tea, kellesse nad küll läinud on…

Jah, tõepoolest, ma olen pikisilmi unistand, et see rõve töönädal ära lõpeks. Mitte, et mul isiklikult oleks olnud ebaõnnestumisi, aga jube palju jama on olnud ja ma pole suutnud mõne inimese eest seista nii palju kui oleks tahtnud, kuigi enese eest seismine oleks inimesele endale ka kasuks tulnud. Ma mõtlen, et tegelt pean järgima reegleid ja seadust, aga vahel on selliseid olukordi, kus reeglite rikkumine tuleks kasuks kõigile. Kõik ei ole kahjuks võitlejad. Mõni on kohe uskumatult äpu ja saab valusasti vastu näppe, ühest sellisest mul eile oli nii jube kahju, et isegi õhtul magama minnes ei olnud ma murekest peast välja saanud. Võtsin, niisiis, töö koju kaasa. Või mis koju, voodisse võtsin kaasa lausa.

Minust ei saa mitte kunagi karmi krõõpat ja ma olen alati valmis rikkuma reegleid töörahva heaolu ja motivatsiooni säilitamise nimel. Kõlab ülbelt, onju? Aga täitsa tõsiselt räägin. Ja veel mõtlesin ma, et edaspidi otsustan kõik ise, nii palju kui mu volitusi üldse väänata annab, ega lähe kuskilt kõrgemalt toolilt nõu küsima, sest sealt tuleb ainult hävingut ja kaost.

Kõigest niisugusest vabastab mu trenn. Vaimustav, lõbus, täiega läbi võttev korvpallitrenn. Võib tunduda tobe, aga mulle meeldib, kui meid on ainult kuus või kaheksa. Täna näiteks oli kuus ja me mängisime üle platsi nagu alati. Kolm kolme vastu. Kui meid nii vähe on, siis ei käi mäng üle minu pea (enamus on pikad, eks) ja ma saan igast trikke teha ja palju korve visata. Eriliselt kaifin seda, kui õnnestub korvi alt pikkade vahelt läbi vingerdada ja ikkagi korv ära teha. See on midagi, mida ma nooruses kunagi ei teinud. Eks vananedes ikka seda julgust tuleb, höhö. Veel meeldib mulle üksi üle platsi kiiresse minna, kui juhuslikult olen vastaselt palli ära krabanud, sest siis nad ei jõua mulle järele. Korviga see spurt küll iga kord ei lõpe, sest ilgem hoog on sees, aga enamasti siiski. Niisukesed väikesed tühised eduelamused.

Neil päevil kui ma linnakontorisse tööle pean sõitma, näen oma väikest poega ainult õhtuti nii umbes kümme minutit. Praegu ta on vennaga kalal, mõned särjed on juba käes. Mrt käis neile vahepeal ussikesi viimas. Muidu üldiselt see kutt pani ükspäev kehalisest pausi ja täna sai kaugushüppe eest kolme. Kasvatamise puudujäägid? Kehalises tal sel veerandil peale selle kolme muid hindeid polegi, muidu muudes ainetes püsib valdavalt viieline.

Kuidas see oligi, et last kasvatab peamiselt vanemate eeskuju? Ma julgeks nimetada, et selle lapse isa on trennisõltlane ja ega ta ema ka päris normaalne ei ole. Kui kutile eelmine kuu uued jooksutossud ostsime, siis ta lubas metsas jooksmas käima hakata, ise täitsa tahtis kohe. Hakkas ta jee… kord on liiga vihmane ja siis jälle palju õppida. Oma parematel päevadel ta putitab õue peal motikaid. Neid on tal kolm - krossikas, roller ja miskine Riga, mis on vist võrr (see viimane on Mardi oma tegelt). Kõik kolm täiesti töökorras ja sõitvat isendit. Oleks mul siukest õndsust olnud kolmeteistaastaselt?!

Oot-oot, mingeid noppeid oli ses nädalas, mida tahtsin kindlasti kirjutada… Üks tobe laul. Hommikul linna tööle sõites ma kuulan raadiot ja seal laulis mingi tibi keemiareostusest. No olid sellised sõnad, et “et keemiareostuses ei kaoks kõik puhtad veed. Alles jääda meist võiks kaunis planeet…” Midagi tuumapommist ka jahvatas seal.  Kes kasutab laulus sõna “keemiareostus”? See ei ole normaalne, ma ütlen teile, see sõna peaaegu et ei mahu ühegi laulu sisse ära. See kõlab nagu algaja värsisepa esimene ponnistus, üks diletandi kiire riim, mille peab rutakalt maha vuristama, muidu laul saab enne otsa kui sõna välja häälitud.

No vot ja siis ongi reede õhtu ja terve nädalavahetus on ees. Meil oli plaan saarele minna, aga ilm pööras hulluks ja mõtlesime, et oleme kokkuhoidlikud ja püsime kodus. Keeran ennast varsti voodisse Directori lugema. Jaa, ma ostsin selle ükspäev! On täiesti kriminaalne, et üks ajakiri maksab nii palju nagu ta maksab, aga selles on mitu liiga head lugu, mistõttu ma tegin näo, et olen kõrgepalgaline, kes võib igatahes endale mõne Directori lubada. Ausalt üteldes peaksin selle endale tellima, sest see on ainus ajakiri, millest mul on õnnestunud midagi kasulikku leida. No sellist õpetlikku, mis mind igapäevatöös aitab. Sealt leiab alati mõne hea raamatusoovituse ka. Täna tellisin järjekordse üriku thebookdepository pealt. See on üks jube hea koht raamatute tellimiseks, kus Eestisse saatmise eest raha ei võeta. Pealegi on mul hetkel kasutada üks sooduskood, millega saab allahindlust, rääkimata sellest, et üks raamat, mis ma sealt tellin, maksab keskmiselt 6-7 eurot. Eestis müüdavate raamatute hinnad on kaks või kolm korda kõrgemad, mistõttu midagi eestikeelset tekib me majja aina harvem. Ainult kannatust peab olema, sest päris paari päevaga tellitud kaup kohale ei tule, paar nädalat on tavaline ooteaeg.

Mrt on omale saanud sealt brittide lehelt paar väga head elektroonika tudeerimise raamatut, üks “for dummies” ja teine miski muu õpetlik, ta meil siin ikka õpib muudkui juurde. Innovatsioon, eks ole. Täna ta sai korda ühe advokaadibüroo hirmkalli kohvimasina, millel ainuüksi hooldus esinduses maksis üle paarisaja euro. Klient oli rõõmus ja Mrt ka, sest meil on ikkagi arvutiäri, eks ole. Elektrikatkestuse tõttu hävinud jupi tellis tänu oma headele tutvustele ühest pealinna firmast. Masu on pannud mehe tegutsema ja uusi asju välja mõtlema, ega muidu siin provintsis naljalt ellu ei jää. Ta juba pikemat aega parandab ka läpakate emaplaate, mis konkurentide juures on lootusetuks tunnistatud, enamuse neist suudab ellu äratada. Nii et nüüd siis teate, kui teil kodus seisab mõni sülearvuti, mis on väidetavalt lootusetult rikkis, siis tooge see Mrt kätte, ta paneb tööle selle.

Mul on eriliselt hea meel, et mees oma apaatiast üle sai ja tasapisi areneb siin, höhö. Õhtuti voodis ka loeb oma elektroonikaraamatuid. Igast lahedat aparatuuri on ta soetanud ja ägeda luubiga lambi. Nüüd muudkui töötab ja see on hea.

P.S. Kõrvalmajas asuvas arvutiäris ei saa enam kaardiga maksta, mistõttu on meile sealt tulnud mitu klienti. Lisaks saadab ta kõik keerulisemad parandustööd ka meile ja mõned sellised, mille eest on küll raha võtnud, et “tegi ekspertiisi”, aga arvuti ikka ei tööta. Mrt aitab need asjad enamasti elule ja kõik on rahul. Võibolla suudame mõnda aega veel nina vee peal hoida?

EDIT: Kuidas ma küll võisin unustada, et meie väike poeg on üle pika aja võtnud kätte juturaamatu. Ega ta muidu peale koomiksite muud lugeda ei viitsi, aga hetkel on tal käsil Vuorineni Joomahullu päevaraamat. kas me peaksime rõõmustama, et laps viitsib paksu raamatut lugeda või peaksime muretsema, et tegemist ei ole…eee… eakohase kirjandusega?

Oh ja veel üks asi! Kas te uuendatud teletornis olete käinud? Seal on  interaktiivne ekspositsioon, kus muuhulgas esitletakse meie allveekabe Guinnessi rekordi püstitamist.  Üks sugulane sattus sinna ja kiljus vaimustusest. Me sellest midagi ei teadnud, et turistidele toda saavutust nüüd nii uhkelt näidatakse. Kas pole tore, et me pisike ponnistus on sedasi esile tõstetud? Väikese Kaerepere küla pisikeses basseinis tehtud maailmarekord, mis sellest, et tänaseks juba lätlaste poolt purustatud. You may do anything, ANYTHING!!! Kas ma ei üteld!?