Väike tunnustus ja tudengipidu

December 10th, 2016

Kui ma kohe praegu meie viimast sessi ja kolledži jõulupidu kirja ei pane, siis jääbki see tegemata ja sellest oleks kahju, sest mäletada tahaks. Niisiis, ma kirjutan.

Mu koolipäevad on muidu esmaspäev ja teisipäev ja mehel kolm päeva nädala lõpus, aga kuna sel reedel oli ülikooli jõulupidu, lükati kõikide kursuste sess ühele ajale. Seetõttu me panime paariks päevaks oma äri kinni ja sildi uksele, et oleme koolis ja sõitsime neljapäeva varahommikul minema. Meil oli broneeritud üks külalistemaja, kus kaks magamistuba, köök-elutuba ja ühine vets-dušširuum, seal teises toas ööbis mehe kursavend oma naise ja väikese lapsega. See on üks eramaja, kus ühte osa välja üüritakse. Asub peaaegu kaubamaja taga ja sealt oli umbes sada meetrit jalutada Teele kohvikusse hommikukohvile. Ja Teele kohvik asub ju teadupärast mu lapsepõlvetänava teises otsas. Masinakohv on seal väga hea.

Oot, ma räägin need kohvikud kohe ära. Mina ise saia ei söö, aga mehed söövad, sellepärast tean, et Teeles on hea kohv, aga mitte nii head saiad. Mrt käib muidu iga kord, kui Haapsalus ööbib, hommikul kell üheksa Müüriääre pagaris croissante söömas. Mitte Müüriääre kohvikus, vaid pagaris, mis on kohvikust üle tee. Seal on kaks tillukest lauda ja neli tooli. Nii kitsuke on seal nagu mõnes Pariisi kohvikus, mis pole raatsinud endale suuremat pinda üürida. Me ka täna hommikul käisime seal, hõivasime oma sõpruskonnaga kolm tooli ja ühe laua ja täitsime peaaegu kogu ruumi oma rõõmsa kohaloluga. Ma jõin seal ainult kohvi ja see mulle eriti ei maitsenud. Mees jõi lattet ja see on seal igatahes ok.

Laupäeva varahommikul üle munakivitee kohvikusse jalutada oli kuidagi pariisilik. Vaiksel tänaval kolistas oma postikotiga üksik kirjakandja ja kohviku uksest käis sisse-välja ainult pirukakaste tassiv töömees. Olin eelmine päev sinna samasse munakividele autot parkides heitnud härda pilgu üle tänava, selle vana puumaja peale, kus mu lapsepõlves oli mänguasjadepood ja eredalt meenus see tunne, mida tekitasid uued tugevalt lõhnavad kummipallid, mis meile sealt osteti. Mulle tundus, et olen osaline ajarändes, sest just umbes eile olin laps, kes siit poest omale palli sai ja kartis pedofiile ilma et oleks teadnud, et need on pedofiilid, aga täna olen mingi mutt, kes pargib siia oma uue auto ja läheb valge mantli lehvides kohvikusse cappuccinot jooma ega karda kedakuraditki. Ma ei teadnud siis, mis on cappuccino. Ma ei teadnud ka, et ühel päeval on mul oma auto. Või et üldse antakse autosid sedasi, et sõidad lihtsalt uue ilusa pilliga autopoe uksest välja ilma et rahakott peaks puuga seljas olema. Ja et ma olen selle autoga tulnud Haapsallu, kuhu pääses ainult pikki tunde bussiga ringi kolistades ja aeg-ajalt oksendades. Aga nüüd võin parkida kuhu ise tahan, võin sõita kuhu tahan, kohvikusse või… loomaaeda. Sihuke imelik olu oli ja mõtlesin, et ei oleks ealeski osanud ennast ette kujutada sellisena nagu olen täna. Sel hetkel tundus mulle, et olen üks peenem proua, sihuke jõukamat sorti moodsa aja inimene. Aga tegelikult ongi aeg teine ja see, mis lapsepõlves tundus peen ja isegi kättesaamatu, on tänases Eestis tavaline. Elu on mugav. Ja ilus! Üle 40 aasta ikkagi läinud nagu… Issver!

Aga see, et ma olen cappuccinolembene mutt, ei tähenda, et ma ei võiks olla esimese kursuse üliõpilane. Haaa! Nii ongi, et teen, mis tahan! Vanus on ainult number.

Mõnikord loengusse minnes meenub mulle, et mind taheti Haapsallu elama saata, päriselt Naima lapseks ja siis ma oleks hakanud käima seal koolis. Seda ma ei tahtnud. Ja nüüd ma ometigi käin Haapsalus koolis, täiesti vabatahtlikult. Iga asi omal ajal.

Aga see pidu… Uiuiui. No mis ma oskan ütelda? Me mehega figureerisime seal kohe alustuseks natuke ekraanidel. Mrt oli andnud peo kujunduseks oma veealuse video, kus sukeldujad kuuske ehivad. Ja minu nimi ilmus ekraanile siis, kui hakati välja hüüdma aasta tudengiteo nominente. Ütlen kohe ära, et Tudengitegu 2016 tiitel läks ühele teise kursuse kambale, kes eelmisel aastal korraldasid linna peal ägeda terviseürituse. Aga mind oli ka üles seatud ja ma olin täitsa liigutatud sellest, kuidas kolledži direktor mu teeneid ette luges. Nad tunnustasid mind selle eest, et viin nüüd tänu toitumise aluste ja dietoloogia loengutes õpitule teaduspõhiseid toitumissoovitusi diabeetikuteni. Et selline tubli õpitu rakendamine. Noh, ja siis mehe kursakaaslased huilgasid selle peale otse mu nina all ja saali tagaosas skandeeriti hoogsalt mu nimega ja ma ei teagi, kes need seal hüüdsid, sest meeshääled käisid üle ja neid ma ei tunne. Minu pool minutit kuulsust 😀

A teate, see oli nii äge! Ma ise ei taha pildil olla, aga mulle on oluline, et märgataks mu tööd ja kui juba ülikoolis märgatakse ja tunnustatakse, siis ehk ühel hetkel aktsepteerib mu tegemisi ka arstide kildkond. Kuskilt peab ju jää murenema hakkama.

Pidu ise oli väga vinge, mereaasta teemal ja mõningate kostüümidega. Söögilaud oli rikkalik, sai laulda ja tantsida, tehti viktoriini ja lobiseti niisama ja ma sain üle hulga aja nii palju naerda, et hull kohe. Mrt eriala põhiõppejõud lahkub ülikoolist, sest ta naine läheb Brüsselisse tööle ja mees jääb lastega koju, see on üks sihuke geenius ja multitalent, kes mängis õhtu läbi kitarri ja me laulsime miskite süldilaulikute järgi Kungla rahvast ja kuldseid roose. Tal oli kotitäis igasugu pillikesi kaasas, kust ma aeg-ajalt mõne võtsin, et rütmi kaasa lüüa. Enda kohta õppisin sellest, et ma ei suuda korraga laulda ja rütmi lüüa, kogu aeg läheb segamini kas üks või teine. Viimaks mängisingi ainult tamburiini kitarrile või lõõtsmoonikule taustaks. Olin peamiselt informaatikute kambas koos oma mehega ja meelitasin sinna ka mõned õpetajannad ja tervisejuhid. Teiselt kursuselt oli ainult üks tervisejuht kohal ja see hüppas ka meie kampa, sest ei tundnud peol kedagi peale minu. No vaata, mismoodi ma olen ennast sinna sisse möllinud juba! Põhisaalis käis jube tümakas ja rahvas tantsis, aga meil oli peamiselt töö sektsioonides, sest nii oli lõbusam. Vahepeal kobisime oma kitarrimängija ja laulikutega saali ja tegime väikese spontaanse etteaste.

Niihh. Ja mis te arvate? Peale kella ühte öösel avastas üks informaatik, et tema tahab programmeerida ja tüübid kobisid arvutiklassi koodi kirjutama. See on see haigete õpihimuliste kamp ja minu mees on veel see kõikse hullem. Nende lemmikõppejõud lõi ka kampa ja seal nad siis pusisid kuni mina ilmusin uksele ja teatasin, et tahan koju minna, sest jube uni on. Kell oli kaks läbi. Umbes kella poole kolme paiku õnnestus mul Mrt sealt minema vedada.

Me olime sellised:

meremehed

Vanus on tõepoolest ainult number 😀

Nädalavahetus olgu puhkamiseks

December 4th, 2016

Ega me siin eriti midagi peale õppimise ja töötamise muidu ju ei teegi. Lõppev nädalavahetus on olnud siiski täiesti lebo, sest kõigis koolitöödes, mille tähtajad hakkavad lähenema, olen oma osad ära teinud ja ootan teiste järele. Päris hea kui vahepeal selliseid pause tekib, jääb aega ka niisama lugemiseks.

Sain eile postist kätte ühe hirmus hea raamatu, mis näeb välja nagu meditsiiniõpik ja kuigi läbinisti teaduspõhine, ei või seda ravijuhisena siiski kasutada. Mulle väga meeldib autori ja kirjastuse sellesisuline pöördumine tiitellehel. Aga te ärge minestage, kui sinna lingi alla vaatate, et jube palju maksis. Mul oli sellele raamatule tehtud eeltellimus ja sain ta seetõttu väga palju odavamalt. Hind on tal täna tõesti nagu ühel keskmisel õpikul. Olen sealt lehelt ennegi eeltellimustega ostnud ja vahel mitu kuud raamatu ilmumist oodanud, aga see alati tasub ära. Mõni raamat on selline, mis lihtsalt peab kodus olema, eriti kui õpingud on pooleli.

Eile oli meil niiütelda perepäev, käisime kolmekesi kinos fantastilisi elukaid vaatamas. Valisime varahommikuse seansi, sest see ei olnud 3D. Ma seda kolmdeed ei kannata kohe üldse mitte. Aga film oli täitsa vaadatav, kuigi vast natuke liiga palju seal vahepeal toimus häälekaid lagunemisi. Kes on Harry Pottery austaja, see mingu kindlasti ka seda filmi vaatama.

Ma ükspäev küll lubasin, et tavalisse kinno enam ei lähe, sest ma absull ei või kannatada kui keegi mu kõrval popcorni närib või kommikotiga krõbistab. Kõikse jubedam elamus oli, kui ükskord ammu käisime Pii elu vaatamas ja mu kõrval istusid kaks vene mutti, kõrged soengud popcorni krõmpsumise rütmis värisemas. Õudne! Nüüd oli mu kõrval üks vene perekond, kes ka sõi terve aeg, kusjuures väike tütar kraapis viimaks küüntega mööda maisitopsiku põhja, et viimnegi puru kätte saada. Kui palju talle sealt suhu läks, ei tea, igatahes oli põrand nende jalge ees filmi lõppedes nagu prügimägi. Muidu selline peenem proua oma täitsa suurte lastega, aga kombed nagu maiteamis põrsastel.

Istume kinos alati viimases reas, siis vähemalt ei ole selja taga kommilätsutajaid ega maisikrõbistajaid.

Peaks vist hakkama ainult Sõpruses käima, seal ei ole maisimasinat, filmid ja publik on ka täitsa teised. Või siis vaataks rohkem kodus seda va filmivärki.

Ilm oli täna nii külm, et metsa kõndima minemise asemel sõitsin linna ja kõndisin kaubanduskeskuses peaaegu kolm tundi. Ega ma midagi eriti ei ostnud sealt, otsisin jõulupeoks riideid, mida ei leidnud. Ainult ühe väikese teksaseeliku ja õhukese džempri võtsin omale hirmus hea hinna eest. Seelikuid ei ole kunagi liiga palju. Põhiliselt ostsin tüdrukutele jõulukingiks raamatuid ja kodustele süüa. Mul mingit muud kingivärki siin ei toimugi kui ainult tüdrukutele ja mehele ja ongi kõik ostud aegsasti tehtud. Kmr-il on mingi erisoov, millega isa tegeleb.

Ohverdasin täna mõned punased kuuseehted, et Mrt ja A saaksid nendega Rummu karjääri põhjas kuuske ehtida. Kaks päkapikumütsi nad võtsid ka kaasa ja üks neist ujus jäljetult minema. Siin videos on näha, kuidas müts udu paneb, aga üles nad seda ei leidnudki. Üks punane kuul ujus ka minema, aga selle nad said kätte. Igatahes oli meestel lõbus ja nad otsustasid, et üks selline sukeldumine võiks saada neile iga-aastaseks traditsiooniks. A vaata kui lahedalt vee all kuuseehted mitte ei ripu, vaid on oksa peal püsti! Sukeldusmaailm on ka ikka üks täitsa tagurpidi ilm, sest gravitatsiooniga on seal all veits ebakonkreetne värk.

Protected: Olen igavene tüütus

December 2nd, 2016

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Tagasisidest

November 26th, 2016

Panen kirja mõned seigad ja mõtted, mida nopin oma diabeediblogist. Ma seal ei taha neil teemadel arutleda, sest ei taha solvunud inimeste reaktsioone klaarida ega panna kedagi ennast halvasti tundma. See blogi siin on mu väga isiklik kodukoht ja kodustele räägin neist asjust parema meelega. Kuigi, jah, siin blogis käib mul mitu korda rohkem lugejaid kui seal uues avalikus kohas ja osad lugejad kindlasti kattuvad, aga see selleks.

Kõigepealt sellest, kuidas mind alternatiivseks peetakse ja kuidas huugapuuga rahvas arvab, et on minus hingesugulase leidnud. Kuna kirjutan diabeetiku toitumisest, millest pimesi ravimitesse uskuvad arstid ja diabeediõed patsientidele ei räägi ja mis seetõttu on Eestis valdavalt tundmatu maa, siis on see kohe nagu väga hea põhjus arvamaks, et mu tegevus esoteerika alla käib. Ma pean neid muidugi kurvastama, sest erinevalt esoteerikausku inimestest olen mina teaduseusku ega kirjuta diabeetikutele mitte midagi sellist, mis inimese anatoomiale ja füsioloogiale tundmatu või millele ma ei suuda uurimustööd taha leida. Toitumine, mida propageerin, ei ole kaugeltki mitte alternatiivne vaid ammu unustatud vana, mis tegelikult peaks olema basic asi iga insuliinihäirega inimese elus.

Kahjuks meil dietolooge ei koolitata (ega hakatagi väidetavalt koolitama vajaduse puudumise tõttu nagu üks meie toitumisteadlane väitis). Kahjuks ei saa ka meie arstid ja õed toitumisalast koolitust, neid aineid neil õppekavas ei ole. Seda paari ainepunkti, mis põgusalt toitumist puudutavad ei saa mingiks õppeks pidada, sest toitumine on väga mahukas teema, see peaks hõlmama inimest tervikuna alates füsioloogiast ja anatoomiast ja lõpetades biokeemia, dietoloogia ja muu taolisega. Täna meie arstidel neid teadmisi ei ole, sest kui oleks, ei soovitaks perearst näiteks minul, kellel on olnud hulganisti vereringehäireid ja kellel on perekondlikult soodumus nii südamehaigusteks kui diabeediks, süüa kaltsiumi toidulisandit. Arstid reeglina ei tea, mida üks või teine mineraalaine või vitamiin inimese organismis teeb ja mis millega koos toimib ja mis tagajärg võib olla, kui miski mikroelement tuleb toidulisandist mitte toidust. Samamoodi jagatakse asjatundmatuid soovitusi diabeetikutele ja see on asi, mida tuleb riiklikul tasandil muuta.

Sellel foonil on arusaadav, et nii kui keegi hakkab kuulutama miskit sellist, mis meie meditsiinisüsteemile võõras, lendavad ligi huugapuuga rahvad kui liblikad ja hakkavad mind enda kampa meelitama. Ma üldiselt pooldan holistilist lähenemist inimese tervisele, aga see ei tähenda, et suudaksin sinna alla paigutada ka näiteks kristallidega ravimise või mingite taimede näksimise farmakoloogilise vähiravi asemel. Ma tõesti ei ole see inimene ja minu jaoks läheb siit vahelt piir, mille peal tõstan käed üles ja tahan hüüda, et jätke mind rahule. Olen vorpinud hulganisti viisakaid äraütlemisi kõiksugu kutsete peale, mis mind mingitele alternatiivüritustele meelitavad. Näiteks olen ütelnud ära võimalusest ühildada oma teadmised kellegi taimeravist rääkivate ettekannetega. Ma tean küll, et mu diabeedilehte on mõnes sellises avalikus ettekandes reklaamitud, aga ma ise ennast enne koos sellistega esinema ei sea kui kõik need vanaemade tarkusi edastavad naised suudavad uurimustele toetudes lahti kirjutada, millised mikroelemendid mingis taimes on ja mida nad inimese organismile täpselt annavad. Nii kaua kuni neil pole mitte millelegi biokeemilist seletust, ei saa ma nendega koostööd teha.

Mitte et mulle ei maitseks angervaksatee või piparmünt. Korjan ja kuivatan teetaimi suurima mõnuga.

Mu viimase laiemalt levitatud artikli kopeeris oma blogisse täies mahus ka see arst, kes sooda söömist propageerib. Ta tegi seda üldiselt korrektselt, viidetega ja puha ja kuigi oleks viisakas olnud enne küsida, kas tahan ta lehel suurelt oma nime all esineda, ei saa ma sellist avaldamist pahaks panna. Korrektne küll, aga foto mu loo juurde oli ta võtnud mu FB seinalt. Kuna see pilt oli mul seal juba üsna ammu üles pandud, siis tähendab see, et ta pidi mu FB kontol põhjalikult ringi vaatama. Mul polnud meeleski, et muutsin ükskord näoraamatu privaatsussätteid mingi artikli jagamise pärast. Muutsin selle peale privaatsuse selliseks, et edaspidi avaldatavaid asju näevad ainult sõbrad.

Selle arsti lehe kaudu jõuan nüüd ka nendeni, kes Telegrami loevad. Tolle väljaandega on see teema, et peatoimetaja küsis, kas võib mu artikli avaldada ja ma keeldusin. Kuna sellest keeldumisest ka FB-s kirjutasin, sain üksjagu teada oma näoraamatusõprade kohta, et kes on süvenev ja mõtlev inimene ja kes seda ei ole. Mu meelest võiks täiskasvanud inimene suuta vahet teha, mis on avalikus ruumis see viisakas koht, millega oma nime siduda ja mis pole seda mitte. Juba põgus pilk Telegrami lehele peaks kõik lugemisoskusega inimesed sealt eemale peletama.

Aga mis tollesse soodat propageerivasse arsti puutub, siis tema raamatut ma olen lugenud ja ükskord isegi siin sellest kirjutanud, sellepärast tean, et osa ta juttu on täiesti teaduspõhine ja õige, aga sealsamas kukub sedasi ära, et minul igatahes lugedes tekkis tõsine kahtlus tolle naise vaimses tervises. Ma ei taha siin teda halvustada, tema tegevusest on kindlasti kasu neile haigetele, kellele ta suudab usku sisendada, sest uskumine on absoluutselt kõigi muutuste alus. Aga olen mõningaid ta väiteid uurinud, ühel neist teemadest (aluseline, happeline) isegi seminaritöö kirjutanud, sellepärast tean, et täna ta väidetele teadust taha ei leia. Mis ei tähenda, et see ei võiks muutuda, sest teadus muutubki kogu aeg. Ja tegelikult ei meeldi mulle, kuidas ajakirjandus seda naist halvustab ja materdab ja absoluutselt ülbe on ka kõrge riigitegelase poolt keelduda talle viidates mingil avalikul üritusel esinemast. See on see süütuse presumptsiooni teema, eks ole, põhiseaduse paragrahv nr 22.

Teine seltskond, kes hirmsasti tahab mulle naha vahele pugeda, on igasugused toidulisandite ja nn tervisekaupade müüjad. Seda artiklit, millele ma peavoolumeedias väljundit ei leidnud, on mu diabeediblogis loetud umbes 4500 korda ja see on toonud mulle nii meili peale kui FB-sse kirju võõrastelt inimestelt. Need kirjad jagunevad üldistatult kaheks – kirjutavad need, kes on abi saanud toitumisest mida propageerin ja tahavad tänada ja teine seltskond on see, kes tahab mu tegevusest kuidagimoodi kasu lõigata. Näiteks käis mulle tõsiselt pinda üks pensioniealine proua, kelle kirjad olid algul sellised, et mulle tundus, et ta üks õnnetu diabeetik on, kes tahab personaalset nõustamist saada. Ta üritas peenelt välja pressida mu telefoninumbrit, mida ma talle muidugi ei andnud ja kui ei andnud, siis palus võimalust skype´i kaudu suhelda. Väitis, et temal on vaja kindlasti isiklikult rääkida. Kui ma siis ikkagi keeldusin ja palusin kirjutada meilile, sain viimaks teada, mis eesmärk tal oli – see on üks toidulisandite müüja ja kui õigesti aru sain, siis tegeleb võrkturundusega. Vaatasin nende kodulehel ringi, seal on isegi eraldi leht teaduse tarvis, kus neli meedikut ja väidetavalt teadlast oma näopiltidega esinevad ja kui ma siis otsisin nende nimedega teadustöid tunnustatud andmebaasidest, oli tulemus null.

Üks huvitav teema on veel üles kerkinud mu diabeediblogis. See on nüüd asi, mida kirjutan natuke stiilis “mulle tundub et”, aga mulle tõesti tundub, et meie arstidele õpetatakse teatud arrogants sisse juba ülikoolis. Arstid on üks omaette kildkond, teate, üks tugevamaid ringkaitselisi seltskondi üldse. Saan aru küll, et inimesed omandavad ülikoolis teadmisi erineval määral, aga siiski mind hämmastab mõnede arstitudengite teadmistepuudus ja just nimelt see sama arrogants. Selle asemel, et mu kallal plõksima hakata, võiksid nad kasutada ülikoolis esimesel kursusel õpitud teadmisi (mida ma oletan, et neile anti) ja osata ise leida vastuseid rahvusvahelistest andmebaasidest. No kuidas meditsiinitudeng ei ole kuulnud topeltdiabeedist? Kas neile tõesti õpetatakse Tartus, et on 1. tüübi diabeet ja 2. tüübi diabeet ja that´s it? Diabeedil on mitmeid erivorme ja mind tegelikult hämmastab ka see, et neist ei ole avalikult üldse kirjutatud ega ole neid käsitletud ka arstide portaalis Med24. Aga kui sa õpid arstiks, siis peaks juba loomulik uudishimu panema sind otsima enamat kui loengus räägitakse.

Veel üks asi, mis mind hämmastab nii arstitudengite kui mõnede arstide juures on suutmatus näha suurt pilti ja oskamatus näha seoseid. Ravimipõhine mõtlemine paneb neile pähe sellised silmaklapid, et mõni paistab olevat unustanud kõik, mida anatoomia-füsioloogia loengus räägiti. Need baasteadmised ei tohi meelest minna.

Sain südamelt ära.

Töönädala rõõmud ja muidu

November 25th, 2016

Reede õhtu on ikka alati hirmus mõnus. Maiustasin just sinihallitusjuustuga ja punase veiniga (mitte et mu kehakaal oleks normis, aga on nagu on). Igatahes ei pea homme hommikul ennast kodust välja vedama ja täna õhtul võin olla üleval nii kaua kui ise tahan ja vaadata filme või midagi.

On jälle see nädal, kui mees on koolis, sestap tassisin oma kooliraamatut täitsa uduumbes töö juurde kaasa, lugeda aega polnud. Need Mrt koolipäevad on minu tööalase arenemise võimalused, sest pean igast jamadele ise lahendusi otsima ega saa loota, et mees loengu ajal muudkui FB-s ripub ja mu küsimustele vastab. Ma isegi ei oska praegu seletada kuidas sain jagu ühest win 10 probleemist, kus uuendusega oli eesti keele pakett arvutist udu pannud ja isegi netist laadides ei saanud seda tagasi installida. Lihtsalt polnud see pakett available. Kui pole kättesaadav, siis pole kusagilt laadida võimalik. Igast trikke tegin, vist umbes kolm tundi kulus, aga leidsin vea üles ja sain arvuti eestikeelseks jälle.

Mehele teatasin, et ma olen geenius ja sellepärast küsin nüüd palka juurde. Ta ütles, no nii kergelt irvitades, et küsi-küsi 😀 Ma siis tegin järeleandmisi ja lubasin, et osaliselt võib ka natuuras maksta, millega ta oli nõus.

Teine suur töövõit oli korvpallikooli arvuti, mis oli ennast pahalastega nii umbe tõmmanud, et midagi teha ei lasknud ja muudkui saatis võistkondade kontode peale koledaid videoid. Ühest valest klikist piisab, et hull jama kaela tõmmata. Sellega sain ka täitsa ise hakkama, kuigi aega kulus üksjagu.

Mulle täitsa meeldib, kui mees ära on 😀

Mängitan töö juures päev otsa mõnusat klaverimuusikat. Mulle hirmsasti klaver meeldib, kusjuures kui muidu üldiselt see on mu tegevustele taustaks, siis päris tihti taban ennast päriselt kuulamast ja kujutlemast, kuidas sõrmed klaviatuuril liiguvad. Mul lapsest saati on klaveritega mingi teema, neil miski müstiline tõmme on mu jaoks. Ega ma mitte kunagi ei suuda ka näppe eemal hoida kui mõni võõras klaver käeulatusse juhtub. Kodus mängin üliharva, sest sõrmed on liiga viletsaks jäänud.

Täna üks klient märkis selle isegi ära, et mul ohvissis mõnus muusika on ja üldse õudselt mõnus aura. Ja siis ta ei saanud sealt mitte kuidagi minema ja me laterdasime peaaegu kaks tundi. See oli üks mees.

Vahel imestan, miks inimesed mind nii palju usaldavad ja mulle asju räägivad. Ega ma ei räägi ka välja. Kui ei lubata, siis isegi Mrt-le ei räägi mitte midagi. Aga vist on mul usaldusväärne nina, mis muud 🙂

Avastasin õhtul raamatupoes suureks üllatuseks, et mitu head raamatut on eesti keelde tõlgitud. Näiteks Y.N.Harari Sapiens ja Atul Gawande Being Mortal. Eestikeelsed raamatud on muidugi õudselt kallid, ma sain need originaalid ükskord ammu omale kolm korda väiksema hinnaga.

Mul hakkab nüüd filmiõhtu 🙂

Selline asi et…

November 24th, 2016

Me oleme sunnitud üle hulga aja järgmisel suvel Rootsi sõitma, sest lunastasime sinna piletid Per Gessle kontserdile.

Ja me oleme sunnitud seetõttu suvel vähemalt nädalaks poe kinni panema ja puhkama, sest muidu ei jõua sinna ega tagasi. Võibolla oleme sunnitud isegi kauem puhkama kui nädal.

Ja selle kõige tõttu me oleme sunnitud rohkem säästma kui tavaliselt, ikka sellepärast, et oleks mõnus ega peaks kiduma.

Me ise sunnime ennast. Sedasi kahekesi, et saaks olla, saaks sõita ja hotellis olla ja sõpside juures ja igal pool kus tundub, et nüüd-nüüd ometi sai juhe seinast välja tõmmatud, sest räigelt on vaja.

Väike poeg jääb koju, sest tema on selleks ajaks juba suur.

See kõik saab võimalikuks tänu sellele, et emadel ja isadel on juulis-augustis koolivaheaeg 😀

Kuidas ma sibulapatsi teenisin

November 23rd, 2016

dsc_0077

Siin pildil on mu teenistus, millest maksuamet ei tea (nüüd teavad, höhö). Mul oli töö juures intsident, sibulad sain lohutuseks ja vabanduseks.

Üks klient viis oma arvuti remondist ära, aga kuna tal oli see toodud suure kastiga, kus igasugu kola sees, siis pakkimise käigus Mrt unustas millegipärast adapteri kasti panna. Tuli siis kunde eelmine nädal tagasi, et arvuti oli kastis, aga adapterit polnud. Vaatasin seal lauanurga peal ringi, kus kliendi arvuti seisnud oli, seal oli ainult üks võõras adapter ja andsin talle selle ehku peale kaasa, sest oli loogiline, et see pidi see olema.

Täna tuli proua adapteriga tagasi ja väitis, et tema arvutile see ei mahu, kaabliots peab peenem olema. Usutlesin, et kas ta ikka vaatas korralikult sinna kasti, millega arvuti ära viis, et äkki jäi õige adapter kuhugi sinna põhja. Klient oli täitsa pahane, väitis, et ei olnud seal midagi ja mina andsin talle vale asja kaasa. Tuhnisin kõik vähegi loogilised lauad ja kastid läbi, vaatasin laudade alla, igale poole, et no äkki on kunde adapter kuhugi kukkunud, kuskile vahele või alla või. No polnud. Viimaks polnud mul muud arvamist, et äkki siis keegi võõras on selle me laua pealt pihta pannud. Selliseid asju ikka tuleb vahel ette.

Lubasin kliendile, et kui Mrt jõuab ohvississe, siis ta ise otsib, sest tema teab, kuidas see asjandus välja nägi. Klient oli õudselt pahane ja ma olin ennast tõesti toore jõuga tagasi hoidnud, et mitte anda vihjeid, et kunde ise mingi hajameelne on või midagi kuhugi kaotanud on. Sellised situatsioonid on ühed raskemad mu töös, sest ise olen oma tegudes kindel ja veendunud, ma tean, kuidas meil asjad käivad, aga ma ei tohi kundele muljet jätta, et teda asja kaotamises süüdistan. Täitsa absurdikas olukord ja ma tõesti olin kindel, et meil pole rohkem mingeid adaptereid siin üle.

Igatahes leppisin kliendiga kokku, et kui midagi selgub, siis helistan. Klient teatas, et tema rohkem siia ei tule, oli kuri, et mitu korda ta peab edasi-tagasi käima liinibussiga jne. Uuhhh.

Kuna klient oli sama arvutiga peale meie juurest äraminekut käinud pealinnas remondis, siis võtsin remondikohaga ühendust ja küsisin, kas ta tõi arvuti koos adapteriga ja ega ta seda juhuslikult sinna ei unustanud. Ei olnud seda seal.

Helistasin kliendi jäetud numbril ja ta mees võttis vastu. Palusin naisele edasi öelda, et kui me ta adapterit ei leia, siis ostame talle uue ja toome ise kohale. Nad elavad ühes maakohas, kümme kilti sõitu. Ma ei tea, kas tundusin tõesti telefonis nii ahastav, igatahes hakkas see mees mind lohutama, et ärge muretsege ja küll see välja tuleb ja nii. Õudselt armas mees oli.

Niihh. Tuli siis Mrt töö juurde, otsis välja ühe enda universaalse adapteri, pakkis mulle kaasa veel igaks juhuks kotitäie otsikuid, et mõni ehk ikka sobib, voldid igatahes klappisid. Haarasin igaks juhuks laua pealt ka selle originaaladapteri, mille kunde oli tagasi toonud, et mine tea… Naiselik intuitsioon või midagi.

Sõitsin siis kottpimedas uduvihmaga sinna võõrasse maakohta, kus mitte muhvigi ei näind, kas põld või mets või maja, no nii kuradi pime oli. Naine oli igaks juhuks teeotsa peale tulukesega vastu tulnud, muidu poleks üldse aru saanud, kust kohast õuele keerama peaks. Võtsin autost kaasa ainult universaalse adapteri ja otsad.

Lahke mees istus elutoas tugitoolis, kass pikutas põrandal, hästi hubane maamaja oli. Sihuke hämar ja soe ja mees seal tugitoolis tundus ka kuidagi soe ja kaastundlik nagu. Hakkasin siis arvutile kaablit külge pistma ja kuna see oli sihuke kaks ühes pill, et arvuti on monitori sees, siis küsisin, et kuhu see juhe käib, ma polnud sihukest pilli enne näppind. Proua näitas siis kätte, et siia monitori taha. Aga seal olid jube pisikesed pordid. Kurtsin, et jätsin prillid autosse, aga nägin siiski läbi kerge hämu, et üks neist tillukestest aukudest oli mikrofoni ja teine kõrvaklappide märgiga. Muidugi ei mahu sellisesse auku ükski adapter, sest see lihtsalt ei käi seal.

Õige toitepesa oli monitori külje peal, kuhu klient, kes sealt samast august ju oli ise juhtme välja võtnud, polnud osanud vaadata. Jummalast hea on ikka naiselik intuitsioon, teate. Lippasin autosse ja tõin sealt ära adapteri, mille klient väitis vale olevat, pistsin juhtme arvuti külge ja teise otsa seina ja panin pilli käima. See oli nende enda adapter, mille nad tagasi tõid ja väitsid vale olevat.

Proual, kes päeval minuga hirmus kuri oli olnud, oli nii piinlik, et ma peaaegu nägin juba, kuidas ta häbi pärast läbi põranda vajub. Muudkui vabandas ette ja taha ja mina vabandasin omakorda, et meie enda viga, et adapterile remonditalongi numbrit peale ei kirjutanud (alati peame kirjutama, harilikuga) ja et asi algas ju sellest, et Mrt unustas ta adapteri kastist välja. Proual oli nii piinlik, et lasi mul sedasi õhtupimedas kaugele sõita enda lolluse pärast. Lippas siis kööki ja tõi mingi maitea viieteistkümnendat korda vabandades mulle sealt hunniku sibulaid. Oma aias kasvanud, armsad kodusibulad. Vabandas veel, et on suuremad sibulad lastele andnud. A ma olin täiega rahul ja võtsin oma lohutusauhinna tänulikult vastu.

Pärast Mrt-ga arutasime, et see jälle oli üks sihuke meeldetuletus, et ära iial, mitte iialgi kellegagi plõksi, ära tõsta teenindaja või ükskõik kelle peale häält, sest esiteks ei ole viisakas nii teha ja teiseks sa ei tea, mis hiljem tuleb. Isegi kui ei lahene asjad samamoodi nagu täna, siis võib tulevikus ette tulla, et sul on vaja näiteks selle inimese abi, kellega oled kuri olnud ja siis on endal pärast jube piinlik. Meil on korduvalt ette tulnud selliseid olukordi, kus asjad pöörduvad mingi aja pärast teistpidi. Vägagi paradoksaalseid olukordi võib tekkida ka aastaid hiljem. On olnud hetki, kus klient on pidanud hiljem vabandama, et on ülekohtune olnud ja ka selliseid hetki, kus meil endal oleks olnud vägagi põhjust kellegagi õiendada, aga me oleme hoidnud ennast tagasi ja see on meile ainult kasuks tulnud nii selles kui mõnes hilisemas olukorras. Kui katsud mõista ja oled viisakas, siis on endal kergem ja teistel hea.

Lihtsalt üks mõte

November 21st, 2016

Käisin ööülikooli salvestusel Valdur Mikitat kuulamas. Või peaks ütlema, et külaülikooli loengus Valtu seltsimajas. Viimasel hetkel ajasin ennast diivanist üles ja sõitsin kohale. See oli nagu sõõm värsket õhku tolmupilves, ma ütlen.

Mulle Mikita mõtted heasti meeldivad. Eks te ükspäev saate kuulata, mida ta rääkis, ma igatahes kahetsesin, et ei võtnud kaasa kaustikut ja pliiatsit ega saanud konspekteerida. Ülo Vooglaid istus esimeses reas ja vahepeal konspekteeris. Ja mõned naised kudusid sokki või midagi. Saal oli täiega täis.

Lõpus käis mikrofon ringi ja kõik võisid küsida või tekkinud mõtteid jagada. Mul ka tekkis mõte, aga magasin õige hetke maha, sest mikrofon jõudis juba Vooglaidini ja ta lõpetas õhtu nii sobiva mõttega sellest, kuidas vaesus on meid päästnud. Et elagu vaesus. Ja ta tõesti elagu!

A mu mõte tekkis siis kui Mikita rääkis sellest, kuidas Karl Ernst von Baer 200 aastat tagasi Eestimaal ringi käies eestlast kirjeldas. Üks, mis ta välja tõi, oli see, et eestlased söövad kogu aeg. Ja et eestlased on söötnud oma lapsed nii paksuks, et lastel on näod pundunud ja kõhud punnis. Mul see pilt seostus kohe Aafrika lastega, kellele viiakse toiduabi ja kes samamoodi on pundunud nägudega ja punnis kõhtudega. Mitte sellepärast, et nad liiga palju söövad, vaid sellepärast, et nad söövad ainult süsivesikuid ja rakkude ehitamiseks vajalikku valku ja rasva ei saa piisavalt, nad on toitainevaeguses tegelikult. Aafrikasse viidav toiduabi koosneb peamiselt riisist ja valgest jahust, mis seda teeb. Tahtsin öelda, et kui eestlane söötis aganaleiva ja odrakördiga oma lapsed 200 aastat tagasi pundunuks vaesuse pärast, siis tänapäeva jõukas maailm teeb sama asja Aafrika lastele lihtsalt rumalusest.

Selline mõte.

Nii pikk laupäev

November 19th, 2016

On hiline õhtu, kaminas on tuli ja tuba on soe, nii soe, ja istume mehega mõlemad elutoas kumbki oma arvuti taga. Kell on juba varane öö, aga alles lõpetasime koolitööde tegemise. Mulle täiega meeldib see, et mõlemad koolis käime, meil osad ained kattuvad ja saame teineteist õppimise juures abistada. Pidevalt käib üks hüüdmine, et kuule, mis teed seal ja et kuule, mismoodi see või teine asi käib.

Ei, siin majas ei teinud täna mitte keegi laupäevakoristust.

Hommikul kella kaheksa-üheksa paiku, kui kõik teised alles magasid, istusin all toas arvutis, jõin kohvi ja kirjutasin üht seminaritööd. Ilm oli pilves, aga vahepeal tuli isegi päike välja ja mõtlesin juba hakata ennast metsa minekuks sisse pakkima, kui äkki läks kõik maailm pimedaks ja hakkas jubeda rajuga vihma sadama. Õudselt äge looduse laiamine oli! Õues oli nii pime nagu läheks kohe päike looja ja vett kallas taevast sellise kosena, et akendest välja ei näinud mitte midagi. Ja see mühin ja lärm! Mulle hirmsasti meeldib selliseid torme vaadelda, kui ise olen turvaliselt soojas toas. Mõne aja pärast torm lakkas ja ilm läks valgeks tagasi.

Müstika, kuidas suured lumehanged praktiliselt kahe päevaga haihtusid ja väljas on jälle talve asemel sügis. Rooside pungad tunduvad jälle sellised nagu hakkaks kohe-kohe õide minema, ometigi ei ole see vist võimalik, sest talv käis juba korra üle. Palju õiepungi jäi avanemata ja pole aimugi, mida nad nüüd selle seitsme soojakraadiga ette võtavad.

Ma muidu horoskoope absull ei usu, aga lõppeva nädala horoskoop ennustas mulle mingit läbimurret ja tahan või ei taha, aga mu vabatahtlikus töös diabeetikute toitumisnõustajana toimus tõeline plahvatus. Pole aimugi, miks mu viimast diabeediblogi postitust nii palju jagati, võibolla oli põhjus pealkirjas, et ikkagi nagu artikkel, mida keegi avaldada ei julgenud ja inimesed ju armastavad selliseid väikesi skandaalikesi. Igatahes on mu diabeediblogis viimase kolme päevaga käinud üle nelja tuhande külastaja ja see on absoluutselt midagi uut. Suur külastatavus on toonud kaasa ka palju kommentaare, millega tuleb tegeleda ja täna tundsin, et mu jõudlus on ses suhtes täitsa piiri peal, et suuremat külastatavust ma enam ei jaksaks ilma sekretärita hallata.

Olin sunnitud jätma täna kaks kommentaari ka modereerimata ja andsin nende autorile teada, et kui ta tuleb mu blogisse ütlema mingite arstide või ükskõik kelle kohta debiilik, siis kahju küll, aga need kommentaarid kustutatakse.

Avastasin täna täitsa juhuslikult, et mitu võõrast inimest olid mulle saatnud kirja FB-sse, aga kui nad pole FB-s mu sõbrad, siis ei hüppa isegi punane märk üles ja ma olin jätnud need kirjad täiesti tähelepanuta. Üks kiri oli tulnud juba mu oktoobris delfis avaldatud arvamusartikli peale ja alles täna ma märkasin seda. Täitsa piinlik. Muidu ma ikka aeg-ajalt kiikan sinna message requesti alla, aga nüüd olin jälle pikemat aega selle unustanud. Seal oli nii tänukirju kui koostööettepanekuid kui soove minuga telefoni teel suhelda. Selle viimase asjus ma olen blokeeriv, mul absoluutselt ei ole aega telefonivestlusteks ja sellele inimesele ma andsin oma meiliaadressi, et ta saaks mulle oma murest kirjutada. Koostööettepanek oli traditsiooniliselt mingilt huugapuuganaiselt, no see on juba nagu reegel, et esoteerikainimesed mind kohe oma hingesugulaseks peavad kui teada saavad, et peavoolumeedia mu lugusid avaldada ei võta. Et justkui ma oleks ka üks alternatiivne tegelane, aga pagan küll, ma ütlen, söömises ei ole mitte midagi alternatiivset!

Nojahh. Aga kõige ägedam on alati see, kui kirjutab mõni diabeetik, kes on saanud mu soovitustest abi ja parandanud oma tervist ja siis nad on oma tervise muutustest nii suures positiivses šokis, et kirjutavad mulle pikki tänukirju. Vot see on see, mis mind pisarateni rõõmustab ja tegevuses hoiab. Just see!

Aa, kas ma kirjutasin, et Telegram palus mu artikli avaldamise õigust ja ma keeldusin? Olen oma keeldumist pidanud FB-vestlustes mitmel korral selgitama ja tundub, et mõni inimene ei saa siiani aru, mis värk mul selle väljaandega on. Suht mõttetud vaidlused, erineva taustaga inimesed näevad asju ikka nii pagana erinevalt, et lihtsalt imesta. Ühe jaoks on uhkuse asi saada avaldatud sihukeses paljuloetud kohas nagu Telegram, minu jaoks oleks see lihtsalt piinlik. Aga väga äge on vaadelda, kes on minu poolel ja kes vastu, ja tahte või mitte, aga mu poolehoidjad on peamiselt heasti haritud mehed.

Mu käest on küsitud, et kuidas ma öösiti magada saan, kui nii palju pingeid on õhus, et diabeediliit mind vihkab ja võõrad inimesed provotseerivad ja vaidlevad ja. No ma ei tea. Magan väga hästi. Ma ise tunnen, et oskan hästi juhtida oma emotsioone, mingeid võõraid probleeme ma ei lase oma kodurahu ega enesetunnet rikkuma ja tunnetan väga hästi ära selle piiri, kustmaalt ma pean mingites teemades sõna võtma ja kust maalt mitte. Ei lähe Pealtnägijasse, ei lähe. Ei kirjuta ka ühtegi ravimifirmasid ründavat artiklit. Miks ma peaks? Mul põhimõte on, et iga asi tuleb omal ajal ja kõigel, mis juhtub on põhjus ja tagajärg. Ma pole üldse kakleja tüüp, teate.

Ahjaa, ega me ei istunud täna terve päev toas. Ühe reipa kuuekilomeetrise või natuke peale kõnniringi ikka ka tegime mehega. Sihuke kena vanainimeste trenn, mis kopsu kinni ei tõmba 😀

Muutused ja arengud

November 18th, 2016

Ei teagi kohe, kust alustada. Võibolla väiksemast lapsest. Kmr pidi olema eile töövarjupäeval ja nuputas siin, et kuhu minna. Suur õde muidugi hakkas kohe orgunnima teda opituppa, no kuhugi haiglasse, et jube põnev ja ta saab seda korraldada. Aga meie väikest poega meditsiin ei huvita. Küll aga on Kmr selline, keda ahvatlevad igasugused väljakutsed ja enese proovilepanekud, mistap ta palus õel korraldada nii, et ta saaks minna töövarjuks sellele politseinikule, kes ta elu lapsepõlves põrguks tegi. Nagu päriselt, jah. Olen Smirkaks kutsutava politseiniku vägitegudest siin paar aastat tagasi kirjutanud, siis kui ta meie last kimbutas mitmel korral ja kulminatsioonina ta ebaseaduslikult narkotesti tegema viis ja mille tulemusena me laps müüs maha oma motuka. Lihtsalt tüüp tegi lapsel elu nii põrguks, et kuigi Kmr-il miskeid muid rikkumisi ei esinenud kui viltune registreerimismärk rattal, ta ei viitsinud seda peedistamist kauem taluda.

Niihh. Smirka on nüüd selle lapse isa ja ema koolivend ja alles eelmine nädal istusin temaga samas loengus, kus kuulasime sõltuvusainete ja riskeeriva käitumise teemat. Ohh, elu paradoksid!

Saigi siis nii, et Kmr käis Smirkale töövarjuks, tuli sealt tagasi ja ütles, et suht normaalne tüüp on 😀

Maitea, mulle see meie Kmr ikka täiega meeldib. Just see, kuidas ta midagi ei karda ja võtab teadlikult ette olukordi, mis lahendamist vajavad ja kuidas ta sealt siis rahulikult naeratades välja tuleb. Ta juba päris pisikesena ei kartnud isegi süsti, vaid vahtis suurte silmadega lähivaatest, mismoodi see lapsele haiget tegemine täpsemalt käib.

Ja nüüd suur riiklik saladus. Midagi ma pikemalt seletama ei hakka, aga kuna see nagunii kohe üle terve linna teada on, siis raporteerin, et meie lapseootel tütar on oma lapse isa juurest ära tulnud ja elab juba mõnda aega kodus. Kuhu ja mismoodi edasi, näitab aeg. Kui mehe ja naise maailmad on nii erinevad nagu sellel noorel paaril oli, ei ole mõtet kauem ponnistada ja ühisosa otsida. Ruthike vajab turvatunnet ja seda hetkel talle kodu ja perekond pakub.

Ja ärge üldse rohkem küsige. Meie Mrt-ga naudime väga seda, et lapsi kodus rohkem on, kuigi me õppetöö on sellega seoses pisut kiduma jäänud.

Ma ise ajasin koledasti närvi diabeediliidu tädi, kes enda hallatavast diabeetikute foorumist kustutas postituse mu EPL/Delfi ühises veebis ilmunud ravikulude artikliga ja ähvardas mu ära blokeerida kui veel julgen seal midagi piuksatada. Ja blokeeriski, kuigi ma üldse rohkem ei piuksatanud. Selline hirmunud käitumine oli mulle suureks üllatuseks ja viis mõtted sellele, et mu tegevusel diabeetikutele sobiva toitumise propageerimisel on juba täna palju tulemust. Ma ei teadnudki, et olen niivõrd kardetav.

Muuhulgas tõmbasin viimaks oma diabeediblogisse üles kaua ringi ekselnud artikli ja näen oma suureks üllatuseks, et sellel on juba tuhandeid lugejaid. Muidu on mind kogu aeg vaevanud, et olenemata sellest, et blogi on ka neti.ee peal esindatud, on igapäevaseid külastusi ainult mõnikümmend ja mul on olnud kahju, et ma ei jõua sihtgrupini piisavalt kiiresti. Nüüd see teema natuke plahvatas ja paistab, et ajas hullult närvi mõne inimese, kes diabeetikute õnnetu olukorra pealt kasu lõikavad.

Täna sain Telegrami peatoimetajalt kirja, kus ta palus õigust mu artikli avaldamiseks ja ma keeldusin. Mõni lugeja siin nüüd kindlasti mõtleb, et ma olen peast põrunud, sest ise ju kurdan kogu aeg, et ei jõua piisavalt paljude inimesteni ja keegi mu suurt meistriteost avaldada ei taha ja siis ütlen ära sellisele portaalile, mis paistab olevat eriti suure lugejaskonnaga. Aga värk on selles, et tõmbaksin seal avaldamisega akadeemilise ringkonna silmis oma mainele kohinaga vee peale, kui esineksin kõrvuti selliste artiklitega, mis räägivad MMS-i edulugudest vähiravis. Ma ei ole see inimene, no lihtsalt ei ole. Ma ei julgeks enam ülikooli uksest sissegi astuda, kui mu nimi oleks seotud sellise väljaandega nagu Telegram. Kui tahan endale mingitki tõsiseltvõetavat imagot ehitada toitumisnõustamise vallas, pean igasugu huugapuugast kauge kaarega mööda käima.

Ühele tavalisele lihtsale maalile on suht raske ka selgeks teha, mis on teadus, sest ta kohe hakkab mulle ette heitma, et teen ennast tähtsaks ja käitun üleolevalt ja kukub seletama, et jaa-jaa, me oleme neid teadustöid näinud. No muidugi! Teadus muutub kogu aeg ja see just ongi asja juures põnev. Mõtlev inimene on allikakriitiline, eks ole.

Üks huvitav nähtus on see, et kohe kui annan teada, et ma pole meditsiiniringkondades avaldamiskõlblikuks peetud, ilmuvad välja igasugu esoteerikanaised ja hakkavad mind oma kampa kutsuma. See juhtus nüüd juba teist korda lühikese aja jooksul. Olen muidugi väga meelitatud nende poolehoiust, aga kas pole veits üheülbaline selline maailmavaade, kus kõik tavameditsiini valdkonnast ärapõlatu on automaatselt alternatiivne? Mu vaated ei ole alternatiivsed, söömine ei ole alternatiivne, me kõik sööme iga päev ja toit on elementaarne füsioloogiline vajadus. Aga me kõik oleme erinevad ja olenevalt me organismide eripäradest vajame erinevat toitu. Nii lihtne see ongi ja sellest ma räägingi kogu aeg.