Semestri lõpp

January 15th, 2019

Täna olid mul sügissemestri viimased eksamid ja arvestused, kell 10 algasid ja kl 20 jõudsin koju. Vahepealse pooletunnise pausi ajal jõudsin kimaga kodus söömas käia. Adrenaliin on siiani üleval, ei teagi mida teha, et magamamineku ajaks rahu keresse saada.

Esimene eksam koos selle aine viimase vahetestiga kestis kokku 3,5 tundi. Vaatasin, kuidas noored tüdrukud suurest pingutusest näost õhetasid ja mõtlesin, et jumal tänatud, et mul midagi kuumahooge peal ei käi. Selle 7-punktise aine suur eksam oli peamiselt hull rehkendamine, protsentide arvutamine ja muu säärane. Pidin nurka viskama oma harjumuspärase lihtviisilise arvutamise ja tegelema ristkorrutistega. Et kui seda ja toda tuleb nii mitu ühikut juurde, siis mitu protsenti soovitusest on seda või toda ainet. Kõik sellised asjad, põhikooli matemaatika. Jube palju sodisin, aga enamus peaks siiski õigesti olema vähemalt tehetes. Tean, et ühe ja teise asjaga teoorias panin veits pada ka, aga ikkagi jubeväga loodan, et selle aine A saan. Mul oli enne suurt eksamit kursuse teine tulemus, igasugu vaheeksamite, boonusülesannete, esitluse ja suure kodutöö peale kokku. Nüüd ei teagi, kas solkisin ära oma hinde.

A on mul vaja saada igaks juhuks, et hoida oma keskmine hinne cum laude kohal. Nii igaks juhuks, kui peale kooli lõpetamist peaksin leidma endale sobiva magistrikava ja tahtma edasi õppida. Sest minu vanuses ei ole väga lootust teisiti ülikooli sisse saada kui väga hea stardipositsiooniga, mille saab anda ainult eelmine diplom.

Aga teisalt – kui ma ei saa A, siis läheb maha igasugune pinge ja saan lõdva ükskõiksusega ülikooli ära lõpetada.

Mrt pablab samamoodi oma cum laude lootuse pärast, kuigi ta keskmine hinne on paar pügalat kõrgem kui mul. Talle on hea tulemus eriti oluline selleks, et stippi saada. Kaks ainet on ta nüüd juba jälle A saanud, üks on veel hindamata, aga räigelt mahukas ja rühmatööna ka sama palju logisev. See tüüp on terve ülikooliaja peale saanud vist ainult kaks B-d…

Mingit õpipausi vahepeal ei tule, järgmisel nädalal on tehnikaülikoolis praktikum ja siis kohe nädalapäevad hiljem algavad kevadsemestri loengud.  Peamiselt peaksin keskenduma lõputöö kirjutamisele, aga kaks tüütut ainet tuleb veel sooritada, üks neist pealegi hullult mahukas.

Lõputöö projekti kaitsmisel üritasid õppejõud mul hoogu maha tõmmata, juhtides tähelepanu asjaolule, et kirjutan kõigest rakenduskõrghariduse diplomitööd. St et pean suure hulga materjali jätma välja, ehk tulevase magistritöö seemneks. Kui mingit magistrivärki üldse tuleb, võibolla ei leia sobivat kava, võibolla ei saa sisse ja võibolla ei tahagi üldse rohkem mingisse kooli minna.

Ehk et elame veel. Tegemist on ja igav ei hakka.

EDIT: Õppejõud saatis öö hakul eksami tulemused. Sain 98,1 punkti ja aine eest kokku 105,3. Maksimum on 100 tegelikult, aga meil oli võimalik mitmesuguste lisasooritustega punkte juurde saada. Mu tulemus on kursuse parim, no lihtsalt nii-nii uskumatu! Siuke kõva mutt et… Ja mina veel pelgasin seda ainet, et jube raske ja niisugune tõsine teadlane on õppejõud, et ei julge vbla loengus suudki lahti teha. Oi, kuidas ma julgesin!

Mõtlen, et kas sain ehk eksamil ka ühe ülesande eest, kus max oli 45 punkti, äkitsi 48? Oli üks A4 lehekülg ajakirjanike teksti, päriselust võetud, kus pidime üles leidma 45 viga ja lahti seletama, mis valesti on. Mitmele kursakaaslasele see ülesanne oli kõige raskem, nad lihtsalt ei suutnud leida neid apsakaid ja mõnel jäigi ülesanne poolikuks. Ma leidsin 48 ja viimases kahes lauses oleks rohkemgi võinud välja tuua, aga hakkas endal imelik juba, sest 45 pidi kokku olema ju. Ütlesin seda õppejõule ka, kui tööd ära andsin ja saime pisut itsitada. Mu lugemisoskus on üldiselt tipptasemel. 😀

12. jaanuar 2019

January 12th, 2019

Jätkuvalt on siia blogisse kirjutamisega ikaldus, a ma võin pilte näidata.

 Silt kontoritarvete poes. Hea teada 😀

 Ja veel üks silt samas poes.

Mul pole midagi kirjutada, sest õpime kogu aeg. Järgmisel teisipäeval on mul viimased selle semestri eksamid ja arvestused, kõik vaba aeg kulub igasugu kooliasjade lugemise peale. Kui see teisipäev rahumeelselt mööda saab, on mul teha veel üks praktikum tehnikaülikoolis ja algabki selle kooli viimane semester.

 Käisime õhtul Africa pubis söömas. Käisin seal viimati vist möödunud sajandi kaheksakümnendatel ja pean tunnistama, et ei tundu nagu seal oleks üldse vahepeal midagi muutunud. Mööbel oli teine, seda märkasin. Muidu üldiselt täielik retro, täiuslik ajaränne. Ja te näete õigesti, ma tõepoolest manustasin Saku Originaali. Ma pole suurem asi õllesõber, süsikate tõttu õllevärki väldin, aga pubis tundus nagu oleks tore seda veidi omale sisse valada. Praad ja õlu korraga sisse käristada oli muidugi paras väljakutse, aga hakkama sain 😀 Sealne teenindus oli, muide, väga sõbralik ja armas. Ses mõttes kodune koht, eriti nõukaaegsele inimesele.

 Retro ilmutas ennast ka taldrikus. Roheline salat oli nii närtsinud, et valasin selle küüslaugukastmega üle, maitsel polnud nagu vigagi. Punase kapsa salat oli ok ja seašnitsel oli väga hästi tehtud. Sooja köögivilja nad kahjuks ei paku ja kartulit ma ei söö, sellepärast pidin vaenekeste salatitega piirduma. Apelsini andsin ka mehele.

 Pubist läksime Müüriääre kohvikusse kohvile ja koogile. Olen keeleotsaga sealseid toorjuustukooke maitsnud, head rasvased on ja vähemagusad, pigem soolakad, aga ma siiski oma tervise huvides ei söö neid. Mrt võttis mingi banaanikuhja (see käkerdis pildil).

 Kellegi statement Müüriääre kohviku ees.

Mul on viimasel semestril vaja teha kaks hindelist ainet ja lõputöö. Lõputööd juba kirjutan, kuigi uuring alles käib. Mul on tänaseks koos 145 kasutuskõlblikku ankeeti, jube visalt neid koguneb. Saaksin sellegi hulgaga kooli lõpetatud, aga uurimusele kaalu andmiseks peaks ikkagi valim suurem olema. No mis parata.

Mrt-l saab pmst jaanuariga ülikool läbi, sest kevadsemestrisse ei jää tal muud kui lõputöö kirjutamine. Eriti tšill. Ta siin vahepeal kahtles, kas viitsib otse magistrisse edasi minna, aga ju tal ikka nüüd tolle õppimisest tühja poolaastaga isu tagasi tuleb. Talle on seda kraadi töö tõttu kindlasti vaja. Minule pole tegelikult mingeid kraade vaja, kuhugi mul oma vanuse tõttu nagunii kandideerida mõtet pole, nagunii jätkan oma bisnissiga. Aga õppimine annab elule värvi ja särtsu, mistap ma veel ei tea, kuidas edasi.

Kuidas ma luku taha jäin

January 3rd, 2019

Mrt sõitis kaheks päevaks ära, kaugele teise linna koolitusele. Viisin ta hommikul kooli juurde, kust neil buss väljus ja läksin ise kohe tööle. Õnneks, et läksin nii vara, sest siis mul jäi aega tegeleda probleemiga.

Panin ohvissi ukse seestpoolt lukku, sest tahtsin vetsus käia. Poe avamiseni oli aega umbes 40 minutit. Noh, tulen siis pissilt ja hakkan ust lukust lahti keerama, lükkan võtme lukuauku ja sinna ta jääb – ei keera kuhugi poole ja välja ka enam ei tule. Jube, kus ma mässasin sellega! Lukk on meil varem ka raskelt käinud, eriti just külma ilmaga kipub jukerdama. Ärge küsige, miks mees ei ole sellega tegelenud, ma arvan, ta pole seda eriti märganudki või pole aru saanud, et see võib olla probleem. Mul teadupärast on vaenekesed haiged sõrmed ja mul kohati oli olnud raske ust avada, aga olen ikka alati suutnud seda asja hallata. Tänaseni.

Õnneks elab mu suur poeg otse me ohvissi peal ja tal on puhkus. Ja õnneks asub me töökoht esimesel korrusel. Helistasin Mardi kohale, ta ronis hoovipoolsest aknast sisse, otsis Mrt tööriistahunnikust näpitsad (vandumise saatel, sest mehel on traditsiooniliselt kõik asjad laiali, ma ka aeg-ajalt sellepärast vannun). Noh, nikerdas siis Mart tangidega ukse kallal ja sai selle viimaks imekombel lahti.

Üleval ehitatakse parajasti Miale tuba, nad laiendavad oma korterit ja Mart kutsus sealt ühe töömehe alla, kellel lasi ukseluku lahti võtta. Olin juba kindel, et pean uue lukusüdame eest mingi viiskend raha välja käima pluss töömehele remondi eest, aga töömees avastas, et lukk on täitsa terve. Lihtsalt jubedalt igasugu kõntsa oli täis. See uks tükkis lukuga on väga vana, sinna on aegade jooksul muudkui õli lisatud ja tänavalt ju tolmu ka sadestub, kõik see ködi takistas lukul liikumist. Piisaski ainult puhastamisest ja lukk töötas jälle. Maksma ma ka midagi ei pidanud, sest töömehel Mardi juures tööaeg jooksis, tunnitasu, höhö. Tore ikka, et sai mõned lapsed omale hangitud, saab aitäh eest asju.

Välisuks on meil veits viltu ka, ühest hingest kogu aeg ronib miski pulk välja ja seda me polnud seekord üldse märganud, et ta jälle väljas on. Tavaliselt see juhtub suvel ja Mrt siis peksab selle hinge kokku jälle. Mart küsis, et kui kogu aeg see välja kerkib, et miks me siis seestpoolt ühte kruvi tugevamalt kinni ei keera? A kust mina tean?! Ma siukest värki hästi ei taipa, pole selle peale tulnudki. Otsis siis poeg Mrt varudest kuuskant võtit, aga just täpselt see õige võti oli komplektist välja võetud ja kadunud. Suur poeg veits kirus jälle, et miks meil kõik asjad laiali on… Mrt tegelt alles… eee… vist kuu aega tagasi koristas oma lauad puhtaks ja tekitas süsteeme, aga tal läheb kõik hetkega jälle segamini ju. Mina ta asju ümber tõsta ei julge, sest tal seal alati mingi süsteem ja…

See luku lugu oli nagu see sündroom, et haigeks jäädakse reede hilisõhtul. Just siis mul asjad juhtuvad, kui mees on ära sõitnud. Ammu polegi midagi sellist jama olnud, et peaks mehi appi kutsuma.

Vot selline lugu. Mrt-l ei ole eriti aega oma põhitöö kõrvalt isikliku äriga tegeleda. Üle interneti ta küll aitab mul palju asju teha, tänagi aitas, aga äris kohapeal ta ei istu ja ega siis ei märka igasugu pisiasju, millest võivad probleemid kasvada.

Ehh, mul tuli meelde, et Mrt on Mardi aknast ka sisse roninud, kui nad ukse on lukku lasknud ja võtmed on toas. A nemad elavad üleval me ohvissi peal. Mrt on lausa kaks korda ta naisi päästmas käinud ja ta muuhulgas kardab ju kõrgust. Ehk et 2:1 on seis hetkel 😀

Kinoskäik ja muu loba

December 29th, 2018

Istume Mrt-ga verandaga majas kumbki oma arvutis ja teeme koolitöid. Siin on tuba hästi mõnusalt soe, teises kodus pole talvel mitte kunagi sellist asja, et võiks paljasääri ringi lipata. Mrt meisterdab mingit videovärki, ma suhtlen oma lõputöö juhendajatega ja avastasime ootamatu takistuse asjade vormistamisel – mu Rootsi juhendajal pole Eesti ID-d ja ta ei saa mu asjadele digiallkirju panna. Me siin nende bank-ID värki lahti ei saa ja ainus võimalus ongi tal vist hakata e-residendiks. Luban edaspidi mitte enam küsida, kellele seda e-residentsust üldse vaja on.

Õppimine mul tegelikult kidub sajaga, väga visalt lähevad kõik asjad ja mingit sooritamiste lusti pole. Muidugi ma teen kõik õigeks ajaks ära, aga hirmsasti pean pigistama, et asjast asja saaks. Nagu kivist vett välja või nii.

Käisime keset päeva kinos, vaatasime Eia jõulud Tondikakul. Maiteagi. Kõik nii hirmsasti kiidavad seda filmi, aga me olime üsna kriitilised. Eesti filmides ei osata üldiselt lapsi loomulikult mängima panna ja see film ei olnud ka erand. Ikka väga ebaloomulikult lapsed filmis esinesid. Pealegi ma arvan, et see pole üldse lastefilm. Meie taga ja kõrval istusid väikesed poisid oma emadega, sellised umbes 6-7-aastased ja need nii kohutavalt nihelesid ja ekraanile vist üldse ei vaadanud. Me taga istus üks väike poiss, kes tegi pidevalt igasuguseid hääli ja vahepeal hädaldas, et millal see film juba lõpeb. Ta vist ei vaadanudki eriti ekraanile, igatahes sisu ta jälgida ei suutnud ja lihtsalt ronis oma pingi peal ringi. Meid Mrt-ga ajas see hirmsasti itsitama, sest ta oli väga naljakas ja ma leidsin, et selle tüübi filmivaatamisest saaks eraldi filmi teha.

Mis meile filmis meeldis, oli visuaal. Ants, kes on filmi looduskaadrite operaator, oli meil alles üks õhtu siin Haapsalu kodus külas ja ma kasutasin juhust ja uurisin igast värki, et kuidas ta seda ja teist teeb. Siis me polnud veel filmi näinud, aga kinno minnes meil väike eelinfo oli juba olemas ja mind üllatas, kui ägedaid looma- ja linnukaadreid ta oli sinna filmi sisse püüdnud. Üldse kõik keskkonnad, loodus ja majad ja muu visuaalne värk oli väga hurmav. Sisu poolest ma siiski arvan, et lastefilm see pole, mingile koolieale ehk küll, aga mitte lasteaialastele. Vaadata võib, aga vaimustust ei tekita. Hästi lihtne, kerge asi. Jõulukas, noh.

Peale kino käisime Dietrichis söömas.  See on Haapsalus me absoluutne lemmikkoht ja täna teenindajaneiu isegi mainis meid nähes, et tuttavad näod juba, höhö. Mitte et me seal iga nädal käiks, aga mõne korra ikka oleme käinud ja oleme millegipärast meelde jäänud. Seal on hirmus väike tuba ja talvel vähe kohti, lauad on tihedalt koos ja päris palav on, aga väga hubane ja kodune ja söök on tõeliselt maitsev. Täna sõime mingit põdraliha värki, aga eelmisel korral sõin röstitud räimi ja need olid sedasi krõmpsuks tehtud, et pistsin need nahka koos sabade ja peadega, hullult head olid. Täna oli seal rahvast ka nii palju, et napikalt leidsime vaba laua ja iga kord on seltskond selline, et umbes pooled on välismaalased ja teine pool kohalikud. Muusika on mõnus, õhkkond kodune, igati mõnna asutus.

Sündmusi on siin vahepeal muidugi olnud rohkem. Üleeile käisime pealinnas sporditähtede galal ja pean kahjuks tunnistama, et teinekord enam küll sinna minna ei viitsiks. Tundide viisi paigal istuda on ikka jube ränk. Kõigepealt bussis, siis üritusel ja siis jälle bussis. Võinuks muidugi oma autoga minna, aga kuna spordiliidu bussiga tasuta sai, siis kasutasime juhust. See logistas tagasi tulles kõik külad läbi, megapikk sõit oli, pole eluski nii kaua Tallinnast koju tulnud. Aga sündmus ise oli väga rahvarohke ja mind hämmastas tegelt dress code, sest sul kästakse selga panna tume ülikond, eks ole, ja naistel siis kena pidulik kleit ja siis sa istud sellega tundide viisi plastist klapptoolil mingi logiseva tribüünikonstruktsiooni otsas, sest spordisaal ju. Et nagu väheke mõttetu on ennast üles lüüa selleks, et seal lihtsalt plasttooli otsas kõõluda terve õhtu läbi.

Te mõtlete nüüd, et ma ei oska üldse tänulik olla? Et sain kutse ja nüüd kritiseerin siin… Ei no, aga tegelt. Megasuur üritus oli ja üksikud vau-efektid seal olid ka. Aga valgustajad pingutasid üle. Ütlen seda sellepärast, et kui ees lavade peal käis tants, siis lasti tantsijate tagant rahvale sedasi prožektorid näkku, et mitte sittagi ei näind, mis laval toimus. Ma alati siukstel hetkedel mõtlen, et kas asjapulgad (seekord valgustajad) tahavad hullult ägedat spektaaklit teha ja on oma trikkidest räigelt vaimustuses, aga unustavad äa, et teevad seda vaatajatele, kes istuvad tribüünil. Kui ikka räige lamp sulle näkku lastakse, siis halvimal juhul paned lihtsalt silmad kinni, parimal juhul üritad kissitades midagi näha, aga no ei näe ju esinejaid sedasi. Feil.

Mis siis veel? Aasta hakkab lõppema. Ma sel aastal mingit adekvaatset aasta kokkuvõtet ei kirjuta, sest ei taha paljusid asju üldse mäletada. Väga kohutav aasta on olnud mu jaoks, eriti viimased kuud. Võibolla mu elu kõige raskem aeg üldse. Või noh, tegelikult ma ju muidugi tean, et miski asi siin elus ei ole nii hull, et enam hullemaks ei võiks minna. On nagu on. Üks päev korraga.

Protected: Lastega

December 26th, 2018

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Jõululaupäev

December 24th, 2018

 Mu suvised trepililled, õieti üks nurk pikast kastist, kuhu need ümber istutasin. Miks visata lilled minema lihtsalt sellepärast, et suvi lõpeb ära? Toas kestavad nad väga kenasti.

Sõitsime hommikul kolme surnuaia kaudu Haapsalust Raplasse ja peale perega jõululõuna pidamist jälle tagasi. Haapsalu Toomkiriku jõuluteenistusele tahtsime jõuda, sellepärast. Väga ilus teenistus oli. Imetlesime Mrt-ga, kuidas üks väike poiss lastekooris ülima innu ja pühendumisega laulis, lausa kirega.

Meie kõrvale sattus kirikus istuma see proua, kellele esimesel suvel pojengijuurikaid andsin. Soovisin talle häid pühi ja ta tahtis kätelda, sest ütles, et sellistel kenadel uutel naabritel peab ikka kätt ka suruma. Päris kõva käepigistus oli, mu jaoks natuke valus. Ma üldiselt üritan kätlemist vältida nii palju kui võimalik, aga alati ei õnnestu. Kirikust välja tulles kätlesime lisaks ka kõigi vaimulikega, neid oli seal vist neli lausa. Mulle eriti imponeeris, et sain ka piiskopile häid pühi soovida, sest tema oli nooruses, kui Haapsallu õpetajaks tuli, tädi Naima sõber või kuidagimoodi soosik. Mind ta muidugi ei tunne. Aga temast ja ta prouast on Naima oma kirjades emale palju kirjutanud. Mu meelest on Salumäe täpselt samasugune nagu ta oli mu lapsepõlves 40 aastat tagasi.

Kirikust koju jalutades rääkisin Mrt-le, mis juhtum mul on lauluga ristirahvas-ristirahvas-rõõmusta. Baptistide kirikus alles teenistus käis ja osutasin, et näed, seal palvekas ma lapsena laulsin seda laulu ja kuna mina laulu sõnu paberilt ei lugenud, siis laulsin kuulmise järgi kaasa Eesti rahvas  -Eesti rahvas – rõõmusta. Mäletan isegi, kus kohas me tol teenistusel Naimaga seisime, kusagil kiriku tagaotsas, sest istekohti ei jätkunud. Millalgi palju aastaid hiljem, kui juba täiskasvanu olin, avastasin, et ei olegi see laul Eesti rahvast, vaid ristirahvast. Nõukaaeg oli ju pealegi. Nüüd kirikus seda jõuluteenistuse lõpus lauldes tahaks jälle muudkui Eesti rahvas ütelda.

Haapsalu kodu on mu südame jõulukodu lapsepõlvest saati. Täna meil põlevad siin küünlad nii õuelaternates lumehanges kui toas laua peal, suure magamistoa aknal on patareidega teeküünlad, mis kaugelt paistavad nagu päris. Tuba on soe, väga vaikne on. Külmkapis on üks eelmisest aastast pärit piparkook, Naima piparkook, mille lihtsalt tõin siia majja kui millegi, mis siia kuulub. Vanasti meil olid elutoa laua peal jõuluajal seakõrvad ka. Sa tead, mis need on või? Need õlis küpsetatud kõverad suured küpsise moodi asjad, mis tuhksuhkruga üle sipsutatakse. Me ikka lapsena suurema osa ajast muudkui sõime siin majas. Täna oleme siin söömisega pigem mõõdukad lootuses, et siis ehk tiba rohkem elupäevi antakse.

Jõulud on Haapsalus eriti kodused, mis sellest, et kuuske me majja ei too. Aga ahjusoojus ja lumevalgus on ikka täpselt samasugused nagu mu lapsepõlves.

Jõulueelne

December 22nd, 2018

Loeks õige üles tänasida toimetusi. Toimus tavaline laubane koristus, mis tegelt viimasel ajal eriti tavaline polegi, sest oma laupäevad veedan enamasti Haapsalus, kus koristada eriti miskit pole. Aga täna õhtul oli meil vaja minna kossu vaatama, sellepärast veetsime kodus kasulikult aega. Koristasin, õmblesin…

 See on mu kõige uuemate teksade tagumik. Hullult mugavad püksid, igapäevased, alles sügisel ostsin. Aga nii habras stretš, et taskute õmbluse koha pealt hakkas kangas rebenema. Püksid on mõnusalt avarad, lihtsalt kangas on suht saast või on taskute õmblemisel tehtud mingi terav viga. Enivei, kuna mina olengi see, kellel peale kõigi kohustuste maksmist jääb järele umbes kakssada eurot kuuks ajaks söögiks ja elamiseks, siis uusi pükse ma osta ei raatsi. Sellepärast võtsin vanadelt teksadelt taskud ja õmblesin need katkiste taskuservade peale. Kääride tarvitamine on mu haigete sõrmedega hull nöök ja õmmeldes suutsin ühe sõrmenuki masinanõela tallakruvi alla jätta nii, et nahk maas, aga püksid said parandatud ja pluusidega, mis tagumikku katavad, kannatab neid kanda küll. Vabalt võib teksatagumikul olla neli taskut, ei pea ainult kaks olema.

 Saatsin Sassule viimased kodukasvuhoone tomatid. Lihtsalt uskumatu, ma ütlen! Kodused tomatid jõuluajal, pole midagi sellist varem näinud.

 Jagasime hommikul kodus jõulukingid laiali. Kmr sai uue suure teki ja flanellist voodiriided. Lihtsalt meile hakkas tunduma, et mehike on jõudnud ajajärku, kus ta vajab kaheinimese tekki. Haapsalu Jysk on enam-vähem mu lemmikpood nüüdsel ajal, sealt saab mõnusat kodukraami hea hinnaga.

Tänane kossumäng oli kohutav, poisid said hirmsa ketuka Tallinna Kalevilt. Aga meil oli tore sündmus, sest kossumeeskonna manager kinkis meile kutse sporditähtede galale. Noh, et Mrt saaks ennast koos oma prouaga üles lüüa, nagu kutse kinkija mainis. Seda me teeme suurima rõõmuga. 😀 Loodetavasti õnnestub meil ennast kohaliku spordirahva bussile smuugeldada, mis meid piduõhtule kohale toimetab ja pärast koju toob. Et oleks ikka maksimaalselt mõnus.

 Ja siin üks väga nunnu käsilane, kelle Mrt sai kolleegilt jõulukingiks. Tolle kolleegi ema heegeldas selle. Kooli naised külvasid mu mehe igasugu kinkidega üle nii, et lihtsalt imesta. Mu mees on väga populaarne, igaks juhuks ütlen. Täna ma jälle irvitasin, et kas uus koolimaja kuulub nüüd talle, et ilma temata ei sulgu ega avane seal ükski uks ega toimu mitte ükski oluline sündmus. Mrt kuulub juhtkonda ja on nüüdsel ajal tähtis mees.

Jõulupühad on pikad, tervelt viis vaba päeva järjest, aga enamus sellest ajast on meil ära organiseeritud, mistap õppetükke saame teha ainult ülepäeviti. Mul on sellel semestril veel poolteist koolipäeva ja needki alles jaanuaris. Eksamid ja arvestused põhiliselt.

See blogi siin on üsna unarusse jäänud ja käin siia harva ainult igasugu tilulilu kirjutamas. Pean päris päevikut ühes teises kohas ainult iseendale. Mu elu on olnud viimastel kuudel selline, et avalikult tast kirjutada ei kannatagi. Aga noh – mis ei tapa, teeb tugevaks 😀

Kütame

December 19th, 2018

Et peale 24h kodust ära olemist ei oleks toas +10, siis nüüd on nii:

Pidu peo otsa

December 16th, 2018

Rõõm koolitööst

December 7th, 2018

Saatsin eile õppejõule oma 40-leheküljelise menüüanalüüsi, no peaaegu bakatöö mahus asja. Tähtaeg on tegelikult alles vahetult enne jõule, aga kuna eiran sajaga riiklikke toitumissoovitusi ja ajan kindlalt oma asja, siis tahtsin jätta endale aega töö parandamiseks. Sest noh, ma olen teisitimõtleja, individuaalne läheneja, et mitte öelda – riiklike vaadetega opositsioonis.

Kuna see oli mu enda kümne päeva menüü ja selle ideaalseks parandamine, siis oli mul seal minimaalselt süsikaid ja palju rasva, aga muidugi kõiki vitamiine ja mineraalaineid piisavalt. Kõik oma veidrused põhjendasin uurimustega ära, rämeda joa teadustöid loopisin allikatesse.

Tegin seda tööd septembrist saati, igal nädalavahetusel nikerdasin diagramme, rehkendasin protsente ja analüüsisin-võrdlesin. Teksti tuli nii palju, et viimaks tundus kõik mu loba nagu õppejõu surnuks rääkimine. Mul lihtsalt oli vaja kõik oma teisiti tegemine mõjusalt ära põhjendada.

Ma ei tea, miks üldse pabistan, kui kõik need aastad ülikoolis olen ajanud oma rida ja sarnaseid, küll väiksemas mahus uuringuid kaitsnud erinevates ainetes alati hindele A? Isegi kõige vanemad ja konservatiivsemad prohvessorid olen ju ometigi ennast uskuma pannud.

Suur oli mu üllatus, kui täna õppejõult tagasiside sain. Kui ikka üks Eesti kõige kõvem toitumisteadlane saadab sellise vastuse, siis… Jupike kirjast:

Aitäh, töö käes, läbi loetud. Väga huvitav lugemine oli. Hästi ilus ja
põhjalik analüüs, muljetavaldav kirjanduse loetelu.
Ja taaskord tõestus sellele, et toitumises ei ole kõik must-valge.
See, mis sobib sajale inimesele, ei pruugi sobida 101-sele.
Ei tea, kui nad geeniuuringutega edasi arenevad, kas siis saab
võimalikuks koheselt ja tõeselt inimesele öelda, mida ja kuidas süüa,
ilma et inimene ise kõike omal nahal katsetama peaks ja õige valikuni
jõudmiseni ei ole oma tervist enne juba valede katsetustega täiesti
ära rikkunud.

Noh, mis sa nüüd ütled? Puhas rõõm 😀