Tuiskab

February 22nd, 2017

Oli üksjagu eriline elamus sõita koolist koju suure tuisuga. Haapsalus tuiskas ikka kohe roppu kanti ja loengu ajal aknast välja vaadates oli seal tõesti nagu filmis – tuul ulus ja lõhkus ja tuisk oli nii tihe, et teisele poole teedki ei näinud. Parklasse kõndisime läbi hangede, mida pole ammu näinud ja kojusõit käis muidugi suht teosammul, sest nähtavus oli nullilähedane.

Me sõitsime neljakesi, Mrt oli roolis ja tagaistmel kaks disainitibi. Oleme nüüd kolmapäeviti pidanud koolis käima, sest meil on käsil üks erialasid lõimiv projekt ja tegelikult on meie linnast seal lausa viis inimest tegevad, aga see viies, me last peedistanud politseinik, höhö, ta sõitis seekord oma autoga, kuigi oli ka meie pardale kutsutud. Jah, oh, elu paradoksid! Kmr alles käis talle töövarjuks ja nüüd me Mrt-ga töötame selle mehega ühes tiimis. Oleme näoraamatus sõbrad ja puha ja ta täitsa meeldib mulle, sest ei ole mingi rumal inimene. Vot nii.

Teine elu ettekirjutus on see, et me tiimis on ka mu kursusekaaslane eelmisest koolist, kus käisin. Üks mees, kelle kustutasin üksvahe oma näoraamatu sõbralistist maha, kui neid inimesi kõrvaldasin, kellega arvasin enam mitte kunagi kohtuvat… Oi-jah. Lihtsalt tegin sõbralistis puhastust ja vähendust mingil põhjusel. Ma isegi ei tea, kas ta ehk mu blogi loeb, sest need koolikaaslased kunagi lugesid. Kui loeb siis igatahes tervitan 🙂

Meil on täitsa kabe tiim moodustunud, ainult üks tugev pidur on, kellega pidime hullult vaidlema ja ma absull ei saa aru, miks mõni mees ei või lihtsalt leppida sellega, et enamusel on temast erinev arvamus ja ennast korrigeerida üldsuse meelsuse järgi, sest lõppude lõpuks on meil eesmärk saada kätte oma 6 EAP-d ja no mille pagana pärast me peaksime tahtma nende punktide saamist endale raskeks teha? Ma seda projekti ei viitsi lähemalt seletada, igatahes on meil see üks niisugune ettevõtmine, kus lausa nelja erilala kompetentsid lüüakse kokku ühise eesmärgi nimel. Veits keeruline, aga mitte võimatu.

Igatahes. Koduteel, ilmselt hullust ilmast tulenevalt, rääkisime asjust, mida igaüks on liikluses läbi elanud ja ühel hetkel hüüatas tagaistmel reisinud proua S, et issver Mrt, ma olen ju sulle ükskord tagant sisse sõitnud!!! Mille peale Mrt hüüatas vastu, et misasja, see olid sina vä??? No täiega naljakas. Mrt oli püüdnud juba mõnda aega meenutada, kus ta seda tibi näinud on, aga meelde ei tulnud kuni siis seoses avariijutuga S-il äkki plahvatas, et ta ühe korra keset me linnakest Mrt punasele Opelile libedaga tagant otsa põrutas. Kusjuures Mrt on seda lugu paljudele rääkinud kui üht naljakat seika, et sõitis tibi talle tagant otsa ja tuli autost välja ega suutnud öelda midagi muud kui aina korrutada, et “ma pole mitte kunagi midagi sellist teinud, ma tõesti ei ole mitte kunagi midagi niisugust teinud…” Mrt irvitas, et oo, väga lahe, ma saan nüüd sellele loole nime ka külge panna. Ei ta pane.

See tagant otsasõitmise keiss tuletas aga jälle meelde, et käitu igas olukorras nagu normaalne inimene, ära ole nagu mingi suur M, ole viisakas ja kena. Sest esiteks on see elementaarne, aga teiseks – sa ei tea iial, millal elu sind mõne inimesega teises olukorras taas kokku viib ja mis siis saab kui oled varem teist inimest halvasti kohelnud. Mrt ju üldiselt on kena inimene ega olnud tookord sellest tagant otsasõidust mingit numbrit teinud. Ta vaatas, et kärukonks on paigas ja tšekkis, et auto uksed käivad normaalselt (siis vist ei ole raam kõver), järelikult polnud probleemi ja aidaa. No ja nüüd see tibi on meiega samas tiimis ja ajame ühte asja ja klapime väga hästi omavahel. Tore ikka kui leidub inimesi, keda sa pole teatud olukordades sinnasamusessegi saatnud 🙂

Muidu üldiselt ma täitsa imestan, et mul on väga tark mees. Tal päris häid mõtteid tuleb ja tema idee me teeme ka selle projekti raames teoks. Ta on kohe nii tark, et läheb homme rektorilt pidulikult teklit saama. Igal aastal antakse 100-le parimale õppurile pidulikult tekkel. Sel aastal sajab neid tekleid meile kolledžisse kohe hulgim, sest juhtumisi on vastuvõtule kutsutud Mrt kursuselt lausa 13 inimest, ainult 5 ei lähe. Mu meelest on see täiesti ennekuulmatu, sihukest oivikute kampa pole varem me koolis olnudki. Disainikursuselt on ka päris mitu inimest kutsutud, üks neist sõitis täna meie autoga koju. Minu kursuselt pole mitte kedagi. Mul oli küll selle semestri keskmine hinne ka 5,0, aga kuna mul palju aineid on ette tehtud, siis jäi mul nõutud ainepunktidest 4 tk puudu ja ma ei kvalifitseeru. Natuke on isegi kahju, teate, aga mul liiga palju on aineid ette tehtud ja pole parata kui tunniplaan piisavalt koormust ei paku. A ma niigi võtsin ühe aine teiselt kursuselt, ikka jäi puudu.

Ma mõtlen, et see meie lend on tõesti imelik, eriti need rakendusinformaatikud. Ülikoolis on üle 1500 õppuri, kellest 100 parimat kutsutakse vastuvõtule ja nendest 13 on mu mehe kursuselt. Oivikud siuksed.

Mu oivik on praegu joonistustunnis. Ühel hetkel, kui juba mitu inimest kinnitasid, et kõiki on võimalik joonistama õpetada, ta otsustas tõestada, et kas on või pole ja võtab nüüd kolmapäeviti eratunde. Tahate, näitan poolikut pilti vä? Selline:

Kati

February 13th, 2017

Mina laskun nüüd lapsepõlvistesse heietustesse. Põhjuse selleks annab üks õppejõud, kes mulle täna-homme epidemioloogiat loeb. Juhtus nii, et pidin selle aine uuesti võtma, sest eelmisel aastal oli see väiksema mahuga kui meil nüüd kohustuslik õppekavas on. Õppejõud tulevad seekord Tartust ja üks neist on juhuslikult mu endine lasteaiakaaslane ja klassiõde Kati.

Ehh, alles ükspäev vaatasin vanu pilte, kus oleme Katiga lumehelbekesed lasteaia nääripeol ja poseerime kahekesi kuuse all, hõredad hambaread välkumas.

Hommikul kooli sõites meenus, et õde oli teda näinud oma ülikooli lõpetamisel ja väitis, et ta väga ignorantselt oli tookord ta tervitusele reageerinud. Ma siis arvasin, et Kati lihtsalt ei tundnud teda ära ja arvan sama tänagi. Mõtlesin sellele hommikul ja absull ei tundunud võimalik, et Kati sedasi ükskõikselt käituks, sest Kati on teistsugune. Kati lihtsalt ei ole selline, ta kindlasti pole miski arrogantne või uhkeks läinud või mis iganes lihtsalt sellepärast, et noh, et doktorikraad ja sellised asjad. Mina mäletan teistsugust Katit ja just seda teistsugust ma oma suureks rõõmuks täna kohtasin.

Ainus, mis Kati juures on täna, mitukümmend aastat hiljem, teisiti, on see, et ta on väga tõsiseks muutunud. Lapsena ta naeris kogu aeg, nüüd ta viskab küll peent nalja ja natuke muigab mõne asja peale, aga sellist lõbusat naeru nagu lapsena, ta ei paista enam valdavat. Elu muudab meid, eks ole.

Saime enne loengut all fuajees kokku ja muidugi ta tundis mu kohe ära. Küsis igaks juhuks, kumb ma olen, mis tähendab seda, et kui ta ka Mairet ehk kuskil ajalehenurgal on figureerimas näinud, siis ilmselgelt ei ole ta teda ära tundnud. Me näeme täna tõesti üsna erinevad välja.

Aga jah, hirmus tore oli näha. Ma isegi ei mäleta, mitu aastat sellest on, kui Katit viimati nägin. Igatahes tookord, kui ta vanemate majas Tartus ööbisin, polnud teda ennast kodus ja ma kahtlustan, et see oli see aeg, kui ta Londonis magistrit tegi. Oma doktorikraadi on ta ka Londonis teinud. Mis aasta see oli ja mida ma üldse Tartus tegin tollal, et öömaja vajasin, üldse ei mäleta. Kati oli siis juba üksjagu arstina töötanud, me rääkisime sellest ta emaga, kes mulle õhtul ülakorrusele teed tõi. Kati elas tollal ülemisel ja vanemad alumisel korrusel (täna seda maja enam neil pole, see on müüdud peale vanemate surma).  Mäletan, ta ema rääkis, et Kati ei suuda lastearstina töötada, sest võtab kõike liiga südamesse. Ta vahel keset ööd jooksis haiglasse tagasi, kui mõni laps oli kriitilises seisus. Me vaatasime ta emaga vanu albumeid ja meenutasime titepõlve.

Täna töötab Kati teadurina ja õppejõuna. Nii me üle mitmekümne aasta kokku saime – tema on õppejõud ja mina üliõpilane. Täitsa lõpp, kuidas üks selline kohtumine kisub lapsepõlvemälestused päevavalgele. Kusjuures lahe on see, et inimesed mäletavad erinevaid asju. Isegi mina ja mu kaksikõde mäletame erinevalt neid sündmusi, milles oleme koos osalised olnud, saati siis veel klassikaaslased.

Täna oli siis nii, et iga kohvipausi ajal ja peale loengut sukeldusime Katiga lapsepõlvemälestustesse. Meie vanemad käisid omavahel läbi, sest Kati ema-isa töötasid haiglas ja meie isa oli seal mingil ajal majandusjuhataja. Ma näiteks üldse ei mäletanud, et haiglal oli seitsmekümnendate alguses hobune. Hobune! Sellega tehti igasugu majandussõite. Kati mäletas, et iga kord kui haigla tagant kooli poolt üle jõe haiglasse läks, siis viis tee üle hobuse karjamaa. Mul selle koha peal on mälus tühimik. Ometi mäletan, et käisime tihti peale kooli haigla röntgenikabinetist läbi, kus töötas Kati ema. Kusjuures ma ei mäleta ka seda, et meie isa tegi ühel vastlapäeval selle hobusega me klassile vastlasõitu. Kati mäletab.

Kati meenutas, et ükskord me olla läinud terve meie klassiga meie juurde me Metsa tänava koju ja kui Telliskivis bussi pealt maha tulime, siis oli meie isa seal kodu poole kõndinud ja meie Mairega olime kohe oma ranitsad isale sokutanud, mida ta hea meelega kandis (mees ju, ikka võtab naiste kotte kanda, eks ole). Me olevat sellepärast hirmsasti õpetajalt pragada saanud, et nii ei ole viisakas teha. Miski range inglise keele õpetaja olla meil kaasas olnud, aga ma ei mäleta, kes. Hiljat ta igatahes meenutas väga sooja sõnaga (seda mu lapselaste vanavanaema).

Katil on üks pilt, kus me marsime esimese septembri aktusel ja meie emad seisavad seal ja vaatavad ja hoiavad meie ranitsaid. Kõigil kaubalaonaiste lastel olid ühesugused ranitsad ja Katil ka, sest meie ema sokutas neile igasugu kraami ja seal pildil hakkab silma, et kõigil emadel on üks ranits, aga meie emal on kaks 🙂 Kati lubas mulle selle pildi saata, ma väga loodan, et ta teeb seda.

Ta käib vahel me kodulinnas ja kõnnib läbi oma lapsepõlvetänavad niisamuti nagu minul on kombeks käia Haapsalus mööda oma lapsepõlveradu. Talle see Tartusse kolimine viiendas klassis oli hästi raske. Ma ükspäev netist lugesin, et ta isa tegi juba me väikeses alevihaiglas teadust ja millalgi ta kutsuti Tartusse ära, kus ta pikki aastaid õppejõuna töötas. Kati ema suri 2009 ja isa 2014.

Tänagi Tartust Haapsallu sõites pidas Kati väikese kohvipausi Kikarita juures (muidugi see pole ta nimi, aga on üks klassiõde, kellega ta suhtleb, me Ruthi vist nimetas ta selliseks). Ma ikka imestan, et inimesed suudavad sedasi pikalt ja püsivalt hoida alles oma lapsepõlvesõprust. Ma ise olen pigem selline, et lasen kõik suhted oma elus hääbuda, isegi kõige lähemate väiksestpea sõpradega ei suuda ma tihedaid kontakte hoida.

Kati ütles loengus, et saab kodus õiendada, et räägib pidevalt liiga kõva häälega (õppejõu harjumused?). Selle peale meenus mulle, et kui ta meil väiksena sünnipäevadel käis, siis ta midagi valju häält üldse ei kannatanud. Ükskord läks kööki me emaga lobisema selle hullu lärmi eest ja ema meenutas veel aastaid hiljem, kuidas ta küsis: “Tädi Elli, kas teil iga päev siin selline triangel käib?”

Maitea, kas me oleme nüüd vanaks jäänud?

Merelised elamused

February 13th, 2017

Olime mehega nädalavahetusel suvilas ja võtsime laupäeva õhtul ette oma tavapärase 6-kilomeetrise jalutuskäigu, mis teeb ringi läbi kahe küla ja kulgeb pikalt mööda mereäärt. Imeline-imeline teekond. Sel retkel jääb teele Endu laht ehk meie küla järv, mille peal suviti on alati palju linde ja ma iga kord sealt mööda kõndides olen juurelnud, kas seal äkki kala pole. Aga peale minna sinna ei saa, sest kuigi vett on seal vaid pool meetrit, on põhi nii pehme, et ükskord vajusin kalda ääres põlvini sisse. Kõndimiseks palju ja paadisõiduks vähe.

Seekord oli Endu lahel paks jää peal ja läksime mehega sinna uisutama. Midagi uiske meil küll kahjuks polnud, aga sai ka niisama edukalt saapaga libistada. Järvel kõndimisest kujunes superelamus, sest kui esialgu olime jää all näinud ainult igasugu vesikirpe ja muid sitikaid, siis ühtäkki ilmusid välja kalad, suuremad ja väiksemad. Kõige rohkem oli hauge, mõni tõeline pirakas, aga olen kindel, et nägin ka väiksemas mõõdus forelle.

Mees üritas kalu telefoniga filmida ja mõnele isegi sai pihta. Vaata videot! Eriliselt vinge oli kõndida sedasi nagu akvaariumi peal, jääd oli kindlasti üle 10 cm ja kui osa sest poolest meetrist on külmunud, siis jääb kaladele päris vähe ruumi seal all ringi hiilimiseks.

Varsti pärast seda, kui mees oli filmijuppi FB-s jaganud, hüppas mulle näoraamatu vestlusesse Toomas, kes on see mees, keda oma suvilamaad ostma tulles esimesena kohtasime. Üks me altnaabrite paljudest poegadest. Ta elab nüüd mandril uue naise juures ja on sinna kaasa võtnud ka tütre, poisid on suured. Nende laste ema oli hullusti kimpus alkoga ja ma ei teagi, kus ta nüüd on ja kas üldse elab veel. Need on need inimesed, kelle Sulev Keedus filmi sisse pani, kui siin mõned aastad tagasi dokumentaali tegi. Võibolla olete näinud?

Enivei. See Toomas, keda me merekülas esimesena kohtasime ja kes tollal oli, nagu siin üldiselt kombeks on, keset päeva purjakil, elab nüüd vist kainemat sorti elu. Ilmselt oli Endu lahest kalade leidmine nii suur sündmus, et kohe läks jutt laiali ka neile, kes üldsegi ei minu ega mehe sõbrad FB-s pole. Toomase poeg on mu sõbralistis, ju tema kohe isale kõllas, et mis sa ajasid mulle väiksestpeast, et seal pole kalu, höhö. No ma selle praegu ise mõtlesin välja, aga tõepoolest hüppas Toomas mulle vestlusse ja hakkas seletama, et Endu lahes kala pole.

A mis mõttes pole, kui me ise seal täna filmisime neid? Nemad olla lapsena seal palju sulberdanud ja pole kunagi ühtegi kala näind. Ma ütlesin, et tule, mees, saarele, ja vaata ise. Kalu oli seal kõvasti rohkem, kui Mrt salvestada suutis.

Ma ei tea, mis värk sellega on, et kui mandriinimene saarel midagi avastab (või rohkelt kala püüab sealt, kus väidetavalt üldse pole), tabab külarahvast eitusefaas. Nende küla, nende eesõigus kõike teada ja esimesena avastada. Aga ma jätkuvalt imestan, kui kiiresti me suvilakülas jutud liiguvad. Nagu tookord, kui kari koeri Mrt sabas jooksis ühe sörgi ajal. Keegi justkui ei näinud seda, kedagi inimest liikumas polnud, aga natukese aja pärast naaberküla poodi minnes oli seal suur tagaajamine juba kõik teada. Krt, neist asjust saaks folkloorilise uurimuse teha!

See selleks. Kui mere äärde jõudsime, kuulsime imelisi hääli. Jaa, me kuulsime hääli!!! Sain kohe aru, et need on luiged, aga kas nad laulavad või lendavad või mis see on, mis nii müstilist heli tekitab, sellest kohe ei saanud aru. Meie rannas on meri lahti, ainult kitsas jääriba oli osaliselt kalda ääres ja palju imelisi jäätaldrikuid ujus ringi, sihuke jääkamakasupp. Seal oli hulganisti luiki, kes väikeste parvedena lendu tõusid. Nende tiivad tegid imelist vihisevat vilinat, millele saateks kostis luigelaul. Issand, kui ilus see oli!!! Midagi täiesti ebamaist!!! Muidu nii vaikne, nii vaikne, ainult merelainete lopsud vastu kaldaäärset jääkaant ja siis see ilus luigelaul. Need olid nii teistmoodi hääled. Lained kumisesid vastu jääd nagu miskid tervitused teispoolsusest.

Jummel, ma ütlen! Tasub ikka teinekord mere äärde minna 🙂

Protected: Koolivärki

February 2nd, 2017

This content is password protected. To view it please enter your password below:

English breakfast ja muud maitsvat

January 29th, 2017

Mul oli “aikesti” vaja Londonis kõik söögid üles pildistada, neid tuleb siin nüüd terve joru. Inimesele, kes on otsustanud süüa väga väheste süsivesikutega menüüd kas diabeedi tõttu või kaalu langetamise/hoidmise huvides, on Inglise hommikusöök ideaalne valik. Maitsesin isegi tomatikastmes valgeid ube, mis mu jaoks olid liiga magusad ja pole veresuhkru stabiilsena hoidmiseks head, aga kõik muu, mis english breakfast´i juurde kuulub, on lihtsalt perfekto (röstsai ka väljaarvatud).

Õhtusöökidega oli keerulisem, sest inglased ei paista köögivilja armastavat. Tavalise prae juurde pakuti salatit haledalt väikeses koguses, rohkem nagu kaunistuseks ja absoluutne kohustuslik osa on õhtusöögi juures chips ehk õlis küpsetatud (fritüüritud vist) kartulid, mis tavalistest friikatest erinevad vaid kuju poolest. Isegi mina sõin Londonis kartulit, mida pole juba kaks ja pool aastat puutund ja kujutage ette, ei surnudki ära 😀 Sõin seal igasugu muid veidraid asju ka, mida kõike ei julenud üleski pildistada, aga kuna sõime enamasti vaid hommiku- ja õhtusööke ja iga söögikorra vahele jäi 9-10 tundi, siis ketoosiga kohanenuna oli mul seal hea lihtne olla ja mingit nälga ega halba enesetunnet ei tulnud. Ruthilt sain õiendada, et peaksin päeval ka sööma, sest hingeõhk on atsetoonine. Aga ma oma veidra söömistaktikaga võtsin Londonis viie päevaga kaalust alla vähemalt ühe kilogrammi.

 Esimesel õhtul sõin kõrvaltänava tavernis miskit kana. Salat oli äädikane ja seda oli vähe. Kuna kõike peale kartuli oli taldrikus vähe ja mul glükomeetrit õnneks kaasas polnud, siis pistsin ka kõik kartulid nahka 🙂

 Klassikaline fish & chips. Mul jäi see endal proovimata, siit Ruthi taldrikust sõin tühjaks tolle rohelise möginaga topsiku, mis oli kuum hernepuder või midagi. Kala olevat väga maitsev olnud.

Mu laps armastab šokolaadikooke.

 Vt eelmise pildi kommentaari 🙂

 Esimesel hommikul põikasime kõrvaltänavasse ühe hotelli juurde kuuluvasse restorani, kus mina võtsin hot english breakfast´i ja Ruth full english´i. Need olid mõlemad buffeed, erinevus oli põhiliselt selles, et full´iga sai igast saiakesi ja jogurteid ja helbeid ja apelsinimahla võtta. Kohv käis hinna sisse ja võis võtta ka lattet või cappuccinot. Mulle tohutult inglise hommikusöök maitseb, eriti need vorstid ja šampinjonid. Panin tähele, et inglased ei lisa härjasilmale soola, nii nagu meil koduski on neid kombeks magedalt süüa. See-eest on üsna soolane nende peekon, mis maitseb nagu mahesiga.

 Sellise hommikusöögi peal kappan vabalt 10 tundi linnas ringi ilma, et kõht tühjaks läheks. Vajan vahepeal ainult head kohvi.

 Siin pildil rõõmustan selle üle, et leidsin ühest Itaalia restoranist köögiviljad. Tellisin lammast, mille juurde sai valida chipsid, riisi või köögivilju. Üllataval kombel maandusid mu taldrikus lisaks köögiviljadele ka kartulid ja ma vist sõin need isegi ära 🙂 Supermaitsev õhtusöök!

 Sama ports teise nurga alt. Ruth tellis miskit sealiha chipsidega ja nagu taamal paistab, siis sellele ei pandud salatit ega köögivilja isegi kaunistuseks mitte. See-eest oli liha kaks suurt käntsakat ja nagu itaallastele kombeks toodi kannuga lauale õli, mille me jätsime siiski vahele.

 Veel üks inglise hommikusöök. Ube maitsesin, need olid liiga magusad, ja saia jätsin puutumata.

 Tagumises taldrikus paistab see, mille saad siis, kui tellid hommikuks munaputru.

 Ma ei tea, mis rahva köök see oli, ei saa ju nende musta juuksega inimeste keelest aru, igatahes oli see üks koht, kus alkoholi ja siga valikus ei olnud. Mu taldrikus on grillitud kana, mis maitses ja lõhnas nii imeliselt nagu koduse suveõhtu grill ja teises taldrikus on mingine kebab. Kokk toimetas sealsamas leti taga, käisin talle peale sööki komplimente loopimas, sest tõepoolest see kana oli eriline elamus.

 Selfridge kaubamaja ülemisel korrusel on lisaks ühele suuremale restoranile ka Starbucks, kus käisime hilisel hommikusöögil ja hiljem veel niisama kohvi joomas. Valisin scrambled egg´i, mis oli laotatud rohke spinati peale koos tomatite ja erinevate seemnetega. Soojendatult on see lihtsalt üks supertoit.

 Starbucksis kohvi tellides kirjutatakse kliendi nimi topsi peale, sest kohvimeister on eraldi teises leti otsas, kuhu kunde jääb oma topsikest ootama. Minu nimest ei saanud mitte keegi aru, seda ei saanud isegi spellida, sest Ü-tähte neil pole. Esimesel korral kirjutasin ise oma nime topsile, teisel korral ütles teenindajakutt, et ära spelligi, ma panen sulle siia lihtsalt smaili. No ja vaadake seda smailit topsil! Nii hirmsasti ajas itsitama, et ta ei osanud Ü tähte kirjutada ja siis ometigi joonistas selle. Tollest smailist arenes meil teenindajaga lõbus vestlus, sest pidin ju muidugi ütlema, et selle tähega mu nimi algabki. Kutile tegi hirmsasti nalja, et kellegi nimi algab smailiga, et igavene vinge positiivne nimi ju. Vot siis 😀

 Viimasel õhtul Radisson Blu hotellis laamendasime sajaga. Rahalises mõttes, sest ausalt üteldes ei olnud see Itaalia restoran, kus sõime, üldse mitte hubane ega midagi ja metallist toolid olid imelikud ja toit ei olnud ka teab mis asi, aga raha nad oskasid selle kõige eest küsida nii et vähe pole. Mu lamba moussaka oli siiski päris maitsev ja veinil polnud ka häda midagi. Aga mu toit, vein ja vesi läksid kokku maksma miski 24 naela vist. Ruth võttis magustoidu ka, see maksis 7 naela ja sõi ilmselt oma elu kõige kallima pastaroa (ei mäleta hinda, aga oma 15 naela oli see makaroniports vähemalt, suht maitsetu ka veel) ja jõi kõige kallima latte – 5 naela. Mul oli päris palju sulli järele jäänud ja häbematane laristamine viimasel Londoni õhtul oli me teadlik valik.

 Radisson Blu on kallis hotell, mille toa hinna sisse käib ka hommikusöök. Ja vot see mulle meeldis. Irvitasime juba õhtul, et võtame hommikul kõik tagasi, mis meile tundus, et õhtul meilt mittekohaselt võeti 🙂 Toiduvalik oli tõeliselt uhke, aga ma piirdusin siiski ainult oma kõige lemmikumatega, mis taldrikus näha. Ka kohv oli seal väga hea.

Ma söökide hindu täpselt ei mäleta, aga hommikusöögid jäid mul vahemikku 7 kuni 12 naela. Ruthi full buffee vist oli kallim, äkki midagi 14 naela või? Kes ei taha samamoodi mõnuleda nagu meil kombeks oli ja kes pole nii peps igasugu toiduvaliku asjus nagu ma, võib Londonis hommikuti söönuks saada ka kaks-kolm korda odavamalt. Näiteks on võimalik osta nurgapealsest poest mõni mitmekihiline võileib (3-4 naela tk) ja odavaid banaane või muid puuvilju ja teha endale ise hotellis kohvi või teed, sest need pakikesed ja veekeetja on enamasti tubades olemas ja hinna sees.

Õhtusöökide hinnad algavad Londoni pubides-restoranides kuskilt 10 naela kandist, enamasti tuleb siiski välja käia 12 kuni 17 naela, joogid lisaks. Me väga peenetes ja kallites valgete laudlinadega kohtades ei käinud, ikka rohkem sellistes tavalistes. Kui päeva söök eurodesse ümber panna, siis hommiku- ja õhtusöökideks peab Londonis arvestama kokku vähemalt 30 eurot. Ma reisin harva ja kui siis üle hulga aja kodust välja lastakse, ma tahan ikka mõnuleda täiega ja nautida erinevaid kööke, sellepärast sõin ka mida tahtsin ja laristasin mõnuga.

Ma vist rohkem Londonist postitusi teha ei viitsigi, kuigi rääkida oleks palju. Kõige-kõige rohkem meeldis mulle, millised inimesed seal on. Kui näiteks Pariisis kohtab pidevalt ebaviisakat ja ükskõikset teenindust ja Stockholmis on viisakus pigem silmakirjalik ja väga tihti teeb teenindaja kliendi selja taga nägusid, siis londonlase sõbralikkus on siiras, nad on sinust huvitatud ja äärmiselt abivalmid. Londonis on ülimõnus ajada small talki ükskõik kellega, olgu ta siis mõni teenindaja või inimene tänavalt. Ja inimesed tänaval astuvad ise juurde ja pakuvad abi ja annavad häid tipse kui vähegi kuhugi nurga peale segaduses passima jääd või liiga kaua kaarti põrnitsed. Ka restoranides tulevad teenindajad mitmel korral su laua juurde küsima, kas kõik on okei ja ega me äkki midagi veel ei vaja. Sind märgatakse, sind aidatakse, see annab väga mõnusa koduse tunde. Mind tõeliselt üllatas, kui palju londonlane suhelda tahab ja kui lahked on nad suvaliste turistidega.

A mulle tundub, et Ruth oli terve Londoni linna peale ainuke rase inimene. Isegi lapsevankreid oli näha ainult mõni.

Ainus keeruline nähtus oli vasakpoolne liiklus, millega ei ole võimalik mõne päevaga harjuda. Isegi metroojaamas tuleb rahvamass vastu meie mõistes valel pool teed, olin mitmel hetkel kellegagi kokku põrkamas.

Koduteel toimus lennuki tagaosas vägev lärmakas pralle, britid tulid Tallinnasse poissmeestepidu pidama ja see pidu algas vist juba Stanstedi terminalis, sest seltskond oli juba hommikul purjus. Stjuuardid ei pahandanud, vaid tassisid neile aga kilekottidega õllepurke juurde ja naersid praktiliselt terve tee. Eriti stjuardessidele tegi miski hirmsasti nalja ja polnd mingi probleem neil kolm tundi järjest naeru lõkerdada. Selline lend.

Kui Tallinnas lennuterminalist välja astusime, tabas meid selline värske õhu pahvakas, imeline kodumaa õhk, et nii Ruthile kui mulle tuli korraga meelde eelmisel õhtul rongis loetud ajaleheartikkel sellest, kuidas Londoni koolilaste tervis kannatab õhusaaste käes ja et hädasti oleks vaja vähendada linnaliiklust. Me polnud aru saanud, et Londonis liiga palju liiklust oleks, ei näinud pikki ummikuid ega tundnud ka kordagi, et mõni masin vingu välja ajaks nagu Eestis pidevalt on. Mõnel hetkel oli küll kaadris kümme punast kahekordset bussi korraga, busse on seal üldse väga palju ja ühiskondlik transport paistab olevat au sees. Aga Tallinn lõhnas äkki imeliselt hästi, ju siis on ikka palju probleem neil seal õhusaastega. Kas ehk sellepärast me Londonis rasedaid ei näinudki?

Ma sellest ei rääkinudki, kuidas me Oysterit ei ostnud, sest liikusime peamiselt jala ja sightseeingu bussiga. Ainus metroosõit oli eelviimasel päeval Paddingtonist Liverpooli jaama, kust sai Stanstedi rongile. Oysteriga oleks üks ots maksnud umbes 2,50 naela, meie üksikpilet oli 4,90. Rongipilet Liverpoolist Stanstedi maksis vist 14,50 naela. Lihtsalt infoks, et sellised hinnad. Kes Londonis suuremaid tiire teha tahab, peaks kindlasti Oysteri ostma ja sellega ennast metroosse sisse ja sealt välja piiksutama, tuleb hea odav.

Rohkem ei viitsi kirjutada. Iga kell läheksin Londonisse tagasi 😀

Natuke vaatasime ringi

January 29th, 2017

Londonis olles tuleb endale soetada vähemalt üheks päevaks Hop on, Hop off bussituur. Meie võtsime punase bussituuri üheks päevaks ja selle piletite ost oli ainus kord Londonis kui haledalt petta saime. Meie hotelli nurga taga tänavas oli mitmel äril välja pandud bussituuri piletimüügi reklaam ja ma polnud suutnud välja skännida, et pileteid saab osta ka peatustes, kus miskid dispetšerimehikesed neid käigu pealt müüvad. Teadsin, et päevapilet maksab 19 naela, aga too poeke, kust pileti ostsime, väitis, et 28 ja ei naelagi vähem. See 9 naela oli ta teenustasu siis ilmselt. Selliseid poekesi peavad tüübid, keda eestlane nimetab tšurkadeks ja nad on oma nimetuse auga välja teeninud. Igatahes hoiatan – ärge neist tšurkade pugerikest mitte midagi ostke! Sarnaseid suveniiripoode on täis ka Pariis, nende müüjad on äravahetamiseni sarnased vist igas suurlinnas. Ja nad tõmbavad lolle turiste mõnuga. Kusjuures ka eelmise poe müüja, kes müüs ajalehti ja kust esialgu arvasime bussipileti saavat, ei võinud meile öelda, et ostke bussist, kuigi ta raudselt teadis seda, vaid saatis meid paar maja edasi häbematase tšurka ärisse.

See-eest saime korraliku allahindluse Madame Tussaud muuseumi ja Sealife´i, neid pileteid müüdi peaaegu poole hinnaga Big Bus Touri bussipeatustes. Bussituuri teekonnale jäävate turistilõksude pileteid ei ole mõtet internetist ette osta, sellega hoiab iga pileti pealt vähemalt 10 naela kokku. Kusjuures need dispetšermehikesed, kes peatustes pileteid müüvad, on ülilahedad sõbralikud ja abivalmid, mul nende kohta jagub ainult kiidusõnu.

Meie punane bussituur kestis kokku 3 tundi, aga kuna hüppasime maha siin ja seal, et miskeid väärsusi külastada, siis saime oma bussiringiga ühele poole alles õhtuhämaras. Talvisel ajal nad sõidavad kuni 16:30-ni ja seda tasub tähele panna, me alustasime oma ringi kohe hommikul kell 9 ja napilt jõudsime päeva lõpuks hotelli juurde tagasi. Kusjuures õhtul Harrodsi ees ootasime päris kaua, aga punast bussi ei tulnudki. Tuli hoopis sinine, mis on kallim ja teeb suuremaid ringe. Küsisime bussijuhilt, kas ta Paddingtonist läbi sõidab ja ta sõitis ja siis vabandasime, et meil on ainult punase tuuri piletid, aga armas mustanahaline bussijuht rehmas käega, et mis sellest, hüpake aga peale. Kui bussilt maha läksime, ta kutsus meid veel tagasi ka, et tulge aga teinekord jälle ja oli üldse üliarmas. Teate, see Londoni teenindus, see on sihuke kompu, et sellest võiks lausa eraldi postituse teha.

Aga bussis tuleb mõistagi istuda võimalusel ülemise korruse esimesse ritta (kus praegusel aastaajal on üsna jahe), ühendada kõrvaklapid ja kuulata, mida giid räägib. Tekstide vahele nad lasevad siukest kena kuningriiklikku muusikat ja ausalt üteldes oli seal sõita üks väga võimas tunne. No kõik oli nii ütlemata ilus ja vägev ja huvitav. Me kohe paari peatuse järel hüppasime maha, et minna vahakujusid vaatama ja seal ukse taga oli üks hull järjekord. Õnneks olid erinevad järtsud erinevast kohast ostetud piletitele pluss ostujärjekord ja meie bussist saadud piletijärjekord nr 2 oli kõige lühem. Vist poolt tundigi ei pidanud seal külmetama, aga järjekord kulges sees edasi, sest pilet tuli vahetada pärispileti vastu (sama nali oli Sealife´is, ükskõik kust olid oma pileti varem soetanud). Kujutan ette, et turismihooajal on siukste asutuste uste taga hullumaja.

Tussaud´s käiakse ennast muidugi põhiliselt pildistamas ja see on täitsa lõbus tegevus, sest kõike võib näppida ja ei pea miski tara tagant kujusid vaatlema. Mõnel juhul olime küll segaduses, kas tegemist on pärisinimesega või vahakujuga ja ühele pildistavale tibile ma koputasin õlale, sest ta ei mõelnudki eest ära minna ja ei läinudki, sest noh, kui koputad ja õlg on enneolematult kõvast materjalist, siis on see siiski kuju mitte inimene. Mõned stiilinäited:

 Minu eas ei peaks muidugi enam nii pretty woman´iga pildile ronima, aga no ei suutnud kiusatusele vastu panna 😀

 Proua Tussaud ise ka.

Mõtled ehk vahakujude muuseumi sisenedes, et ei hakka lolli mängima ja ainult vaatad, aga hakkad ikka küll 😀 Me lasime ennast isegi fotograafil pildistada koos kuningliku perekonnaga ja ostsime ägedad paberpildid. Selline kena kaante vahel pilt on mul nüüd kodus klaveri peal:

 Kui oleks teadnud, et kuningliku vahmiiliga pildile pääseme, oleks vähe peenemad kleidid selga pannud 🙂

Sealife mind nii väga ei vaimustanud. Oli küll äge vaadata igast kalakesi ja merihobukesi ja haisid, aga mõtleval ja elusast loodusest lugupidaval inimesel saab juba krokodilli juures, aga kindlasti hiljemalt pingviine vaadates mõõt täis.

Meiega samal ajal oli Sealife´is palju väikseid koolilapsi, väga vahvates koolivormides ja hirmus armsasti käituvaid, nemad küll olid pingviinidest hullult vaimustuses, vaatlesid neid nii vee alt kui pealt, aga no tõepoolest – inimene ei peaks sedamoodi loomi väikestele territooriumidele sulgema, olgu nad seal kui hoitud tahes. Alles mõni aeg enne reisi vaatasime kodus dokfilmi pingviinide elust ja see oli ülimalt vaimustav ja silmaringi avardav. Piisab ju, kui viia mõni kaamera aeg-ajalt pingviinide sekka, ei pea neid vaenekesi rahva lõbustamiseks linnadesse tooma. Igatahes tekitas Sealife minus kahetisi tundeid ja oleksin nagu kõndinud mingites maa-alustes keldrites, kus loomi piinatakse.

Mõned bussist tehtud kohustuslikud udupildid:

 Eating doesn´t kill you, sofas do 😀

 Big Ben

 Trafalgar Square

 London Eye

 Thames

Tegelt ma olen seda meelt, et ei ole mõtet energiat raisata igast turistipiltide peale, sest internet on täis kordades kvaliteetsemaid ülesvõtteid.

Sõge shopping

January 29th, 2017

 Udune vaade meie hotellitoa aknast. Aken oli selline, et käis üles lükates lahti ja tal puudusid allotsas igasugused sulgurid, mis tähendas seda, et tihedalt akent kinni panna ei saanudki ja õhuke tüllkardin lendles tuules. Õnneks sai radikal sooja peale keerata ja toetudes oma pikaajalisele kogemusele nõukaaegsete akendega rullisin ööseks paksud kardinad aknalauale, et tuul sisse ei puhuks.

Esimene õhtu Londonis kulges nii kiiresti hämarusse, et polnud mõtet kuhugi hotellist väga kaugele minema hakatagi. Oxford Streetile, mis on sealne suurim ostutänav, oli meie hotelli juurest umbes 12 minutit kõndida ja selle jalutuskäigu võtsimegi kohe esimesel päeval ette.  Kuna tänava meiepoolses otsas paiknes kohe üks Primark, siis ega me sellest saabumisõhtul kaugemale ei jõudnudki.

 Kulgeme piki Hyde Parki (paremal) ostutänavale, kaugelt puude tagant paistab Primarki kaubamaja. Londoni prügimajandus on veider, enamasti tõstetakse prügikotid kõnniteele, väga vähe oli näha otse suurest kastist tühjendamist.

Primark on üks brittide tuntuim odavpood või õieti kaubamaja. Eestlase jaoks on seal kõik suht sõgedalt odav, mistap asusime kohe usinasti oma tühju kohvreid täitma. See käis umbes nii, et ühe osturetkega oli pool kohvrit täis nagu naksti. Teise poole täitsime järgmistel päevadel, aga siis me muidugi sõelusime mööda Oxford Streeti pikki kilomeetreid.

Ma näiteks ostsin kokku kuus kleiti. Hinnad olid sellised, et 7 ja 9 naela tükk või midagi nii. Olen hullult nõudlik öösärkide materjali suhtes ja Primarkist leidsin need kõige pehmemad ja siidisema pitsiga versioonid, mis maksid 6 naela tükk. Neid kulus mulle kaks erinevat. Sukkpükse ostsin 20 paari. Ja-jah. Kannan pakse musti ja eelistatult lycraga või vähemalt kena sissekootud mustriga, mis Eestis maksavad 8 kuni 13 eurot paar, kui neid üldse on võimalik kusagilt leida. Viimati ei leidnud paarigi Ülemistest ja mu varud olid täiesti otsakorral. Võiks arvata, et eestlane on hullult ebapraktiline, sest kannab ainult õrne õhukesi sukakaid, millel esimese kandmiskorraga silmad jooksma hakkavad. Mina neid peeneid osta ei jaksa, tõmban nad tavaliselt kohe töö juures mõne arvuti otsa puruks. Aga normaalseid tugevaid 80- või 100-deniseid lihtsalt ei leia (ma neid matte ja karvaseid ei kannata). Primarki kahene pakk vähemläikivaid musti oli vist 4 naela ja paar kõige lemmikumaid elastseid kerge läikega musti 2,50 naela. Ilusat pesu ostsin, bra´d maksid näiteks ainult 2 naela tükk ja need on väga kvaliteetsed, just sellised, mida kogu aeg kannan. Ja nii edasi… Ma kõike ei hakka üles lugema, igatahes paar päeva peale Londonisse saabumist ei olnud mu kohver enam tühi. Ruthil oli rohkem asju vaja, kohe nii palju, et ühe ta kolmest jopest pidin enda kohvrisse litsuma, sest ta enda omasse enam ei mahtunud stringiriba ka.

Mul pole riidepoodidesse küll nüüd enam tükil ajal asja. Siiski pidin kohe peale koju jõudmist ostma uued saapad, sest suutsin ühe oma mõnusatest Eccodest Londonis ribadeks kõndida. Me teisel päeval vantsisime kokku küll vist oma 20 kilomeetrit.

 Avastasin viimasel reisipäeval, et mu armas Ecco saabas, mis mind niivõrd heasti teeninud on, kavatseb pool talda nurka visata. Tald hakkas konkreetselt pooleks minema, raskusega peale vajudes muutus pildil olev pragu suureks auguks, mistap need saapad on nüüd prügikastis. Märkasin lagunemist kahjuks alles eelviimasel õhtul, kui enam poodi ei jõudnud, sellepärast pidin siukse närakaga koju reisima.

Ma ei tea, kas see on normaalne, et Ecco saabas kahe ja poole aastaga sureb? Võibolla need pole nii intensiivseks käimiseks mõeldud nagu ma siin igapäevaselt harrastan, no et 6 kuni 9 kilti päevas? Iga päev nii palju ju ei kõnni ka, aga kujutan ette, et tavalise tarvitamise juures võinuks need vastu pidada ikka vähemalt neli-viis aastat. Eccol on taldadega mingi teema, sest näiteks Mrt-l hakkasid ühed nende vabaajajalatsid sedasi taldadest lagunema, et muutusid nagu svammiks. Ta viimaks pidi jätma need sisejalatsiteks, sest õuest tuppa tulles tekitas hullult poriseid jälgi. Ma nüüd ei julgenud enam Eccosid osta ja võtsin hoopis ühed veekindlad columbiad, mis maksid Rademaris 66 raha. Siuksed:

 Rohkem nagu sportlikud, aga kannatavad ka kleidi ja seelikuga kanda ja ma olen ju põhiliselt kleidiinimene.

Aga Londonisse tagasi pöördudes – muidugi me käisime ka Selfridges ja Harrodsis. Rohkem nagu sightseeingul või nii. Sealt võis leida kleite näiteks 1890 naelaga tükk. Kindlasti oli kallimaidki, me palju seal ei näppind. Kõige lihtsamad igapäevakleidid maksid nii umbes 450 naela tükk. Pluusid sama palju. Ehk et eestlase miinimumpalk ühe üldse mitte erilise riidetüki eest.

Harrodsis meeldis mulle hullusti toiduosakond. Ma ei tea, kust londonlane oma söögi ostab, sest toidukaid me ühtegi ei kohanud, ainult väikesed nurgapoed sodi-podiga, kust jupi vorsti või tüki juustu võis saada ja siis see Harrodsi toidukorrus. Kõige rohkem meeldisid mulle šokolaadide ja tortide kuhjad, no imeilusad! Ja neid oli seal ikka pikki meetreid, iga leti taga mitu müüjat, ostjaid hästi vähe, aga supermõnus õhkkond ja hubane kaups.

Kõik nii sõbralik ja naeratav ja soe. Ja kallis. Üks väike šokolaadikommike maksis näiteks 4 või 5 naela tükk. Soolase riiulis märkasin, et toore kana saab kätte umbes paarikümne euroga ehk et umbes neli korda kallimalt kui miskist Eesti poest. Aga see oli Harrods ja nad müüvad seal ju mitte ainult toitu ja riideid ja värke, vaid fiilingut.

Kes ennast potentsiaalseks Harrodsi kliendiks ei pea, see võiks minna sinna vähemalt uudistama ja pissile. Tualetis saab käsi kreemitada ja kraanikausside peal on mitu erinevat parfüümipudelit, millest saab endale mõnusaid maailmalõhnu peale lasta:

 Pildil sõidab lihtrahvas Harrodsi eskalaatoril.

Üks shoppinguturisti kohustuslik objekt Londonis on Victoria´s Secret. Põhiliselt on see pesu- ja parfüümipood, üsna kallis ka, aga jällegi üks väga mõnusa sisekujundusega asutus, kus ka niisama ringi kõndides läheb tuju heaks. Ostsin sealt endale väikese parfüümikese, aga mitte nii kallilt nagu siin lingis. Ruth ostis ühe 100 ml lõhna, millega sai kingiks suure pudeli kehakreemi. 100 ml on maksimum, mida üks vedelikuanum lennul sisaldada tohib ja see tuleb mõistagi panna spetsiaalsesse kilekotikesse, mille saab lennujaamast. Suur kreemipott ei mahtunud mitte kuidagi normi sisse ja oleks kontrollis ilmselt prügikasti visatud (ma Tallinna lennujaamas olin sunnitud ära viskama oma pooltühja deodorandi, sest pudel oli liiga suur). Aga me olime endale Primarkist tulevasteks väljasõitudeks ostnud ühe naela eest reisipudelikotikesed, kuhu Ruth tühjendas enamuse oma suurest kreemipudelist. Kõike ta välja pumbata ei viitsinud ja peitis suure pudeli lihtsalt lahtiselt riiete vahele, kus see üllatuslikul kombel ka turvaskännerist probleemideta läbi sõitis. Mul nii hästi ei läinud, olin hajameelsusest jätnud oma vedelikekotikese kohvrist välja tõstmata ja sellepärast pidin Stanstedil ootama kuni neiud mu pagasi põhjalikult läbi otsivad.

Oxford Streetilt Victoria´s Secreti poodi kõndides võttis meid rajalt maha üks juudi noormees, kes meelitas meid väga osavalt kosmeetikapoodi ja tegi üliägeda kehakoorija ja näopuhastaja demo. Hoiatan, et sellesse lõksu langete te ilmselt kõik, kes sealt mööda kõnnite! Ta alustuseks uuris, kust me tuleme ja kui ütlesime, et Eestist, siis lausus, et siis te peate küll enne kui Victoria´s Secretisse lähete, siin minu juures käed puhtaks saama. Kui imestasin, et kust ta teab, et just sinna pesupoodi läheme, ütles, et te olete ju Eestist, kõik eestlased lähevad sinna, sest teie maal seda poodi pole 🙂 Vot sedasi. Kindlasti on tal kõikvõimalike erinevate maade turistide tarvis omad müügilaused, igatahes avaldas ta mulle oma suurepärase müügioskusega ülimalt sügavalt muljet. Me talt midagi ei ostnud, nihverdasime osavalt minema lubadusega tunni jooksul tagasi tulla (aga lahkusime kõrvaltänava kaudu, höhö). Aga mis ma tahaks ütelda – selle kuti lõksu tasub kukkuda juba sellepärast, et näha saada, kuidas üks suurepärane müügitöö peab välja nägema. Tegemist oli ju siiski suht agressiivse promoga, ometi suutis too noormees jätta meile äärmiselt meeldiva ja positiivse fiilingu, mistap tõesti vähe puudus, et oleksimegi talt paar potikest soola ja losjooni ostnud. A ta kraam oli kallis. Iga potikese esialgne hind oli 85 naela, mida ta siis tasapisi vähendas olenevalt sellest, mitu erinevat asja ta meile korraga müüa üritas. Lõplikuks hinnaks sai vist lausa 65 naela kolme asja eest, millega pidavat läbi saama kuni 8 kuud.

Ma ei suutnud selle kosmeetikabrändi nime meelde jätta, aga guugeldasin praegu ja tundub, et see oli Sakaré Cosmetics Bond Streetil. Igatahes, kes tahab õppida, kuidas osav müügitöö peab käima, suunduge sinna ja saate suurepärase elamuse.

Paus.

London. Alustuseks

January 28th, 2017

Peaksin vist midagi kirjutama, sest sattusin Londonisse. Just kuna sattusin, sest tegelikult ei olnud mul mingit plaani kuhugi reisida. Kui Ruth jõuluõhtul oma kingitusega tuli, ma ei osanud esiotsa isegi piisavalt rõõmustada mitte, sest ma tõesti ei tahtnud kuhugi minna. Aga lennupiletid ja hotell olid ostetud ja polnd mingit taganemisteed. Muidugi ma olen ju tahtnud ükspäev Londonis ära käia, otse loomulikult, aga mõtlesin, et selleks saabuvad kord rahulikumad ajad. Mu armas tütar on teatavasti viimaseid kuid rase ja see pallike tahtis kindlasti enne lapse sündi Londonis ära käia. Oli selline fix-idee.

Aga me siiski lendasime sinna. Ostsin veel viimaseks ööks enne tagasilendu Stanstedile Radisson Blu hotelli toa, sest ei suutnud ette kujutada kuidas me keset ööd hakkame Londoni kesklinnast lennujaama sõitma, et varahommikusele lennule jõuda. Me poleks siis üldse magada saanud ja kas meil olekski olnud millegagi sinna sõita kell kaks või kolm öösel? Jäigi nii, et viimane öö oli meil broneeritud topelt, tšekkisime Westpointi hotellist ennast õhtul välja ja sõitsime metroo ja rongiga Stanstedi lennuväljale otse terminali kõrval asuvasse väga mõnusasse hotelli. Seal oli vanniga tuba, suured sulepadjad ja mõnus suletekk, akna all sehkendasid lennukid.

Ütlen kohe alustuseks ära, et reis oli väga äge, aga võite ju ette kujutada, et kui reisida tütrega, kellel on suur väga rase kõht ja kes seetõttu tahab iga natukese aja tagant pissile, siis on terve aeg kukla taga muretsus, et kas ta ikka jaksab ja mis ta ikka tunneb ja ega ta juba sünnitama ei hakka. Sellepärast ma ei saa just ütelda, et oleksin rõõmu pärast hõisanud, praktiline ja maapealne nagu ma olen. Aga me saime hakkama.

See on ikka üks väga teistmoodi ootus, kas hakkab last saama su poja pere või su tütar. Mõistate?

Ma nüüd kirjutan igast praktilist juttu, et inimesed, kes sama asja plaanivad, saaksid siit tipse võtta. Esmaspäeval lendasime minema. Auto jätsin lennujaama A2 parklasse, mis on see pika parkimise koht ja viis päeva parkimist läks seal maksma ainult 26 eurot.

Ryanairi check-in tuleb teha internetis ja pilet välja trükkida, seda saab teha juba mitu päeva enne lendu ja me regasime kohe ära mõlemad suunad. Läks hästi, et Ruth tšekkis meid Priority reisijateks, sest lennuk oli viimse kohani täis ja tavaline pealetšekkimise järjekord üüratult pikk. Priority reisijatele on tavajärjekorra kõrval eraldi lett, kust minna ja ka lennukile kõndimine on sedasi, et lastakse eelisjärjekorras peale. Selles järjekorras oli ainult kümmekond inimest. Kui õigesti mäletan, maksis see mugavus 14 eurot ekstra ja see tuli maksta netis check-ini tehes. Sellise check-ini nimi on erinevatel lennufirmadel erinev, osad ütlevad ta kohta Premium ja võibolla kuidagi teisiti veel. Lapseootel reisijale kohustuslik valik ja ma mõtlen, et kui mul veel peaks lendamist ette tulema, siis raudselt valin tolle eelisjärjekorra.

Me läksime reisile käsipagasi kohvritega ja need kohvrid olid meil täiesti tühjad. Mul näiteks paar pesutükki seal ainult oli, isegi teist kleiti ei võtnud kaasa, tilk šampooni ja palsamit ja hambahari ja mobiililaadija. Ei ole vaja võtta riideid kaasa maale, kus riided on poes piltlikult öeldes puhta muidu saadaval. Me läksime sinna shoppama ja nautima ja ainult natuke olime kultuursed.

Lend Ryanairi lennukis oli suht ebamugav, aga ma leidsin väga positiivse olevat asjaolu, et ma pole paks. Tõepoolest – inimesed, tehke kõik selleks, et mitte olla paksud, muidu te ei mahu lennukisse ega toolidesse ega mitte kuhugi! Ma tõesti kaifisin oma normaalseid mõõtmeid kitsas lennukiistmes, kus ka rihmad on päris lühikesed. Inimesed, kes pole kunagi olnud paksud, ilmselt ei mõista mu eufooriat normaalmõõtmete üle, aga no te kujutlege! Ainus väga segav asjaolu oli üks kutt, kes istus mu kõrval ja nii lendu tõustes kui maandudes ilmselt hirmu tõttu higistas ja haises nii kohutavalt, et peaaegu oleksin roobiku maha pannud. Olen äärmiselt lõhnatundlik, sellepärast igasugune ühiskondlik transport valmistab mulle piina ja ilmselt ei lähe ma seetõttu oma elus ka mitte kunagi ühelegi bussireisile suvaliste võõraste inimestega. Suunasin istme kohal oleva õhuava puhumise otse enda nina ette ja panin täistuuridega käima. Sealt tuli külma õhku, aga vähemalt oli mul midagi hingata ja jääb aint imestada, et ma sellest nohu ei saanud. Nats vesiseks võttis nina, aga ei midagi rohkemat.

Lend ise oli okidoki, maandumisel küll lennuk natuke hüppas, aga ei midagi hullu. Stanstedi lennuväljal, mis asub Londoni kesklinnast umbes sama kaugel kui Rapla Tallinnast, ostsime bussipiletid (vist maksid umbes 13 naela?) ja sättisime ennast coach stationisse. Ma, muide, ei arvanud, et mul oleks õppida veel mõni lihtne ingliskeelne olmesõna, aga mulle “kümmend” aastat tagasi tõesti ei õpetatud, et kui on pikamaasõit, siis on coach ja kui näiteks linnaliin, siis on bus. Need väikesed nüansid tegin endale selgeks juba enne lendu kodus, et mitte nagu maalt ja hobusega olla. Me võtsime sellise coachi, mis sõitis Paddingtoni (buss nr A6), sest sinna oli bronnitud hotell.

Stanstedil bussipiletit ostes kohtasime ka Inglismaa ainukest ebaviisakat inimest – kutt, kes meile piletid müüs, oli ilmselt terve nädalavahetuse pidu pannud ja võibolla oli tal pohmakas, igatahes täitsa ära ehmatas kui tuim ja ükskõikne ja tülpinud võib üks teenindaja olla. Ta parema meelega oleks magand, aga näed, pidi meile pileteid müüma. Paar päeva hiljem kohtasime Primarkis teist ebaviisakat inimest, üks peen vanaproua trügis ülbelt järjekorras vahele. Aga need olid suured erandid, ma tegelikult ei ole mitte kuskil maal näinud nii siiralt abivalmeid ja sõbralikke inimesi kui Inglismaal. Need inimesed seal on üks põhjus, miks ma ütlen, et igaüks peaks vähemalt korra Londonis ära käima. Oi, kuidas ma kaifisin sealset suhtlemist!

Buss millegipärast hirmsasti kolises ja logises kui põldude vahelt suurlinna poole kihutas. Panime tähele, et on natuke udu ja sellest paistab läbi päike. Väga ilus oli. Sooja oli mõni kraad, põllud ja teeääred rohelised, aga puud muidugi raagus. Talv ju. Hiljem nägime väga palju igihaljaid puid ja põõsaid isegi palme. Mis väga hämmastas, oli see, kui räpased on Inglismaal maanteede ääred. Ilmselgelt ei ole miski teeme-ära sinna jõudnud. Rämpsu täis kraavid ja metsaalused meenutasid paarikümne aasta tagust Lätimaad, siis oli Eestist sinnasõit samamoodi nagu läbi prügimäe. Ja mis me nüüd nägime, oli tõesti suht prügimägi. Londonisse jõudes lisandusid prügisesse vaatepilti sildade all paiknevad kodutute majapidamised, telgid ja muu sihuke värk.

Paddingtoni rongijaama taga tulime bussilt maha ja kuigi mul oli teekond hotelli välja trükitud, suutsime ikka tükk aega segaduses olla. Selline segadus kordus, muide, ka kõigil järgnevatel päevadel, sest Londoni tänavaterägastik on tõesti veel hullem kui Pariisis. Näiteks peale ristmikku algab hoopis teise nimega tänav, mida vist Eestis kuskil ei kohta. Igal jupil on oma nimi ja eks aja siis kaardilt näpuga rida, no ei jõua lihtsalt jälgida, milline jupp just lõppes ja milline algas. Hotelli otsides pidime viimaks ikkagi usaldama minu vaistu ja suunatunnetust.

Hotelli sissetšekkimisel kogesime esimest eriti mõnusat teenindust ja nii see jätkus kõigil järgnevatel päevadel. Kõik aina tundsid huvi, et kust tuleme ja mis ilm meil on ja kas ikka lumi on ja.

Oot, ma siin teen pausi vist. Tuleb lisa.

Protected: ERM jm

January 22nd, 2017

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: See linn on saatanast

January 19th, 2017

This content is password protected. To view it please enter your password below: