Kevadveed valla

March 24th, 2017

Meie peres pole terve talv olnud ühtki viirust, ei mingit külmetust ega nohupojukestki ja nii kui saabus kevad, hakkas mehel nina tilkuma. Lootsin, et ei saa sellest nakatatud, sest olen kuude viisi tõbistega kokku puutunud nii tööl kui koolis ja pole miski külge hakanud, aga võta näpust – täna aevastan ka mina ja miskit nagu ninas on. Eile õhtul olin lapsi hoidmas ja Mial on ka väga kõva nohu, ju ma nende kahe peale midagi ikka kokku korjasin. Õnneks väga hull ei ole (veel?), elame-näeme.

Töönädal oli pehmelt öeldes töine, mõnel päeval sain isegi õppida, aga muidu üldiselt oli arvuteid nii palju parandada, et täitsa närvi ajas. Või mis närvi – olen tänulik, et nii asjad kulgevad, sest olin juba oma palga kallale minemas, et kahjumist pääseda. Aasta esimesed kaks kuud on olnud pehmelt öeldes kusised, märts hakkas siiski tasapisi looma ja elame veel. Enamus konkurente ongi juba kõrvalt ära kukkunud, meie ikka veel tiksume. Kusjuures tööd on õudselt palju, aga aina raskem on äri plussi ajada.

Mulle meeldib meie praegune elukorraldus ja nii kaua kuni ülikoolis käime ei tahaks tööelus midagi muuta. Aga kindlat ei ole siin midagi, kõik muutub nii kiiresti, et heal juhul jõuan hüpata veel tagumisse vagunisse.

Mul on sel nädalavahetusel vaja mittevähe koolitükke teha. Eelmine nädalavahetus möödus lapse sünnipäeva tähistades ja kooliasju üldse ei puutund. Ma isegi kossu ei tahaks homme õhtul vaatama minna, sest tõepoolest igast kirjatükid vajavad pühendumist. Kahes ülikoolis korraga õppimine on ausalt öeldes…eee…nooo…natuke katsumus. Ometigi annan endale aru, et stressi tekitab mulle selle juures ainult asjaolu, et tahan saada häid hindeid. Napakas. Nagu väike laps. Ma üldse ei kahtlegi selles, et positiivse hinde kätte saan kõigis ainetes, aga iga hinne ka nagu ei kõlba. Mul on häid hindeid igaks juhuks vaja tuleviku huvides. Igaks juhuks, sest mine sa tea, mis mõtted veel pähe tulevad.

See, et Kmr on vahepeal suureks saanud, üllatab nii lapsevanemaid kui teda ennast. Täna hommikul kell kuus startis ta sõpradega Jurmala veeparki, piiril peatuti alkopoes nii umbes nagu ekskursiooni mõttes ja laps (või mis laps???) sooritas oma elu esimese iseseisva alkoostu. Isegi dokumenti ei küsitud. Ta sellest isale raporteeris, et jube imelik tunne oli. Me tellisime talt mõned konjakid, sest asi, mis Eestis maksab 32 eurot, on Lätimaal 17 eurot ja siis ju ikka tahad seda osta. Kmr toob, niisiis, emale ja vanaemale välismaalt mõne Hennesy. Mis parata.

Laps (laps?) nüüd muudkui limpsib oma uut autot (mis 30 aastat vana, höhö). Käis oma bemmile Lasnamäelt velgi ostmas mingilt umbvenelaselt, täitsa ise sai asjad aetud nii telefonis kui silmast-silma. Lihtsalt imesta, sest vene keel, eks ole… Ta sai küll alles miskilt olümpiaadilt diplomi Rossia teema käsitlemise eest vene keeles, aga ikkagi, jube raske on see keel talle. Koolis suhtlema ju ei õpetata, käib mingi ajast ja arust keeleõpe, paberipõhine ja elukauge, sellepärast imestasingi, et ta ikkagi ses keeles räägitud sai.

Eile õhtul seisis mehike keset elutuba ja õhkas, et see auto teeb teda jube õnnelikuks. Ohjah. Ma võiks seda täitsa hästi mõista. Sest oleks mul tema vanuses auto olnud! Aga polnud! Ma alles 27-aastaselt kahe lapse emana oma esimese auto ostsin ja mäletan siiani, mis vabadusetunde see asjandus tookord andis. Täna, kui vaatasin, kuidas Kmr sõpradega Lätimaa poole sõitma hakkas klassivenna perekonna minibussiga, ma mõtsin, et krt kus on alles elu – istuvad koolipoisid, üheteistkümnendikud, autosse ja sõidavad koolivaheajal välismaale suplema. Täitsa kadestusväärne.

On täiega harjumatu, et väike poeg on täiskasvanuks saanud.

Homme saan omale uue läpaka. Mees ostab mulle selle, sest mu 2013. aastast pärit masin hakkas otsi andma. Mu mees on tubli haridustöötaja, tal alati on raha ja saab oma naisele üht-teist lubada. Viimati kui internetis eksamit tegin olin õudselt närvis just sellepärast, et äkki arvuti paneb pildi kotti. Mu läpakal on ekraanikaabel katki ja pilt kipub kaduma. Mrt hakkas seda eile vahetama ja avastas, et ka ekraani hinged on katki ja ekraan korpuse küljest irdumas. On ainult aja küsimus, millal see juhtub ja kogu seda katkist kama parandama hakata oleks olnud liiga palju. Aku ka ei pea enam sekunditki ja sellegi vahetamine oleks liiga kallis. Sestap tellis mees mulle uue läpaka. Ma nüüd ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada.

Mrt istub õhtud läbi arvutis ja programmeerib ühele suurele firmale miskit toodet. See on tal üks ülikooli kaudu saadud töö õppimise huvides. Millegipärast keegi teine ühelgi kursusel seda tööotsa võtta ei tahtnud, aga Mrt leidis, et lahe on siukse suurfirmaga koostööd teha ja nüüd ta siin meisterdab muudkui. Tore on ju ka mõne suurema tegija juures jalg ukse vahele saada ja tutvusi tekitada, eks ole, sest mine sa tea. Huvitav kogemus igal juhul.

Niimoodi elamegi. Hästi palju elu on, meile meeldib.

EDIT: Kmr jõudis välismaalt koju. Mulle ikka ei mahu pähe, et me väike poeg juhib kellegi võõrast minibussi keset Riia linna. Issver. Nagu muuseas. Lihtsalt nii suureks ongi saanud.

Imeline elu

March 19th, 2017

Ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus, et Kmr sündis umbes üleeile ja täna on ta juba täiskasvanu. Ta ajab ise oma asju juba ammu, nüüd võib ka üksi autoga sõita ja ma ei pea talle enam e-kooli puudumistõendeid kirjutama, sest seda võib ta vajadusel teha ise. Mitte et ta puuduks üldse, me pole keegi sel talvel kordagi haiged olnud (elagu D-vitamiin, juhhhei!!!).

Kõik me kolm last on suureks kasvatatud ja ma tõesti tunnen, et miski oluline töö on tehtud. Mõned aastad on olnud roppu kanti rasked, peamiselt just lapse haiguste ja puude pärast, aga täna on kõik kontrolli all ja hea helge on olla. Sest miks muretseda homse pärast, millest midagi ei tea, elagem pigem tänases päevas ja nautigem nii kaua kuni asjad on hästi.

Selle auto, mille pilt on eelmises postituses, kinkis Mart täna oma väiksele vennale. See on tal natuke nagu tänuvõla tasumine meile, mida me üldse pole oodanud ega tahtnud, aga ise ta nii tahtis ja olgu siis nii. Kui Mart ükskord ammu suureks saades oma esimese auto ostis, laenasime talle raha ja tegime maksegraafiku. Läks kuidagi nii, et ainult paar esimest makset me talt võtsime ja siis kustutasime võla, sest see oli meil tol hetkel võimalik. Nüüd leidis poiss olevat sobiliku hetke see heategu meile kompenseerida ja ta kinkis väiksele vennale oma armsa bemmi, mille mõni aasta tagasi soetas. See BMW on siuke rariteetne pill, iga rullnoka unistus. Võite ette kujutada, mis näoga Kmr avas karbikese, kus oli sees auto võti (auto ise oli veits eemale pargitud, et põnevust kerida). Muidugi ta tundis selle võtme kohe ära, sest on ju Mardi bemmi roolis olnud, eks ole.

Nojah. Ja siis me olime kogu sünnipäevaseltskonnaga korraga tänaval ja filmisime ja pildistasime seda õndsat hetke, kui Kmr oma esimese auto rooli istus. Ta juba karbist võtit leides hoidis vägisi pisaraid tagasi ja sama kordus siis kui ta tänaval oma roseti ja kirjadega kaunistet bemmi nägi. Mart muidugi viskas pärast nalja selle üle, kuidas väike vend nüüd tal muudkui garaažis abiks hakkab käima ja lapsi hoidma jne. Höhö. Muidugi.

Mu meelest oli eriti tore, et Ralka ka parajasti Eestisse sattus. Stocki komandeeringusse tulles ta alati kasutab juhust, et on kodule nii lähedal ja hüppab korraks ka Eestisse. Ta eile jäi ööseks meile, õhtul konsumeerisime ühe punase veini ja küpsetasime beseesid, mida hommikul kaunistasime ja siis me tegime klassikalist kartulisalatit, mida siin majas pole tehtud vähemalt viimased viis aastat ja küüslauguga singirulle ja. Meil olid mõned külalised, Raili kaasaarvatud, kes just sellest kodusest kartulisalatist unistasid ja see tuli meil tõesti paganama hea välja. Uskuge või mitte, aga isegi mina sõin seda. Aga meil oli külas ka Mrt kursavend oma naise ja lapsega ja see naine, kes parajasti lapseootel, oli ka täiega unistanud sest klassikalisest kartulisalatist. Eesti asi, eks ole. Läks kümnesse.

Kahjuks läks mul meelest teha suur perepilt. Täna just oleks olnud see võimalik jäädvustada, sest kõik lapsed ja lapselapsed olid kohal ja oli ka kõrvalisi isikuid, kes pildistada oleks saanud. Või meil siis meelde tuli…

A teate, mida me väike poeg öösel tegi? Ta eile öösel istus aia taga isa autos ja ootas kuni kell sai 00:01, mis tähendas, et ta täiskasvanuload hakkasid kehtima ja siis ta võis sõita nii, et ema või isa kõrval ei istu. No vot ja siis ta vedas oma suurt venda ja tema sõpru, kes ööklubis käisid, mööda maakonda ringi ja koju laekus alles hommikul kell viis. Kaine ketas vist öeldakse selliste kohta. Mulle see noorte auto- ja vabadusevaimustus meeldib, siis ei ole võimalik alkot juua, sest nad tahavad ju kogu aeg roolis olla 😀

Aga meie Mrt-ga oleme nüüd vist vanad. Lapsed on suured ja lapselapsi aina tuleb juurde. Ei teagi kas rõõmustada või kurvastada…

A vaata neid 😀 Suhkrut neis pole grammigi:

Lapsed suureks kasvatatud

March 19th, 2017

Täna on üks tähtis verstapost – Kmr sai 18, mis tähendab, et kõik me lapsed on suureks kasvatatud. Ja üleüldse – meil on väga ägedad lapsed. Nagu pildilt näha, kinkis suur vend Kmr-ile bemmi. Vaatsin seda aktsiooni, mis väiksele pojale vee silma tõi ja mõtsin, et meie töö on tehtud. Ja nii ongi.

Uut

March 9th, 2017

Eelmises postituses käsitletu järelkajaks nii palju, et kohtusin tolle neiu töökaaslasega, kellelt sain teada, et ma pole üldse esimene, kelle külge neiu sedasi klammerdub. Üksiti sain hoiatatud, et ta tuleb tagasi. Nii on ta paljudega käitunud. Lohutav oli kuulda, et teisedki on olnud samas olukorras, et enam FB-s üldse ühtegi liigutust ei tee, ei postita ega laigi ega kommenteeri, sest nii kui näoraamatus elumärki näitad, ründab tsau-mis-teed oma mõttetu lobaga.

Ma käitusin väga õigesti. Tubli.

Sooritasin täna esimese eksami külalisüliõpilasena ja olin suures hämmingus sellest, kuidas neti teel teadmistekontroll mu üles keeras. Mul pole üldiselt ülikoolis sellist probleemi, et hirmsasti enne eksameid pabistaks, tavaliselt ei närveeri ma üldse, aga täna mul vist arvutit käima pannes isegi käed värisesid. Täitsa sõge, noh! Ma isegi ei tea, mida rohkem pelgasin, kas seda, et arvuti võib otsad anda, nett või elekter kaduda või see, et äkki kõik küsimused konksuga on ja jään hätta ja üleüldse kõik on võibolla teisiti, sest võõras ülikool ja. Peamiselt kardan ajahätta jääda. Tegelt ei käivitunud ükski hull stsenaarium ja isegi aega jäi mul mitu minutit üle. Oli 20 küsimust ja 20 minutit aega. Lisaks polnud üldsegi nii nagu meid hirmutatud oli, et valida tuleb kõige õigem vastus mitme õige seast (mis on jummalast haige, selline eksam on mul ülikoolis ainuke C tänaseni). Siukest napakat vastuste valikut oli vist ainult ühel korral ja ülejäänud küsimused olid täiesti normaalsed. Ja ma oskasin, sest olin õppinud.

See oli esimene vaheeksam, kaks tükki tuleb veel ja millalgi maikuus saab mul alles see aine läbi. Kas ma ütlesin, et võtan Tartus sotsiaalpsühholoogiat? Täiega huvitav on ja üks kolmest õppejõust on igatahes väga hea (teised kaks on mulle hetkel veidi tundmatud). Kui ma oma punktid Tartust kätte saan, on mul erinevaid psühholoogiaid tehtud kokku 11 EAP-d, aga ikka tundub, et vähe on ja tahaks veel.

Muud elu ka. Eilses kobrulehes oli arvamuslugu kohaliku kossumeeskonna managerilt, ma jagasin seda lugu FB-s ja avaldasin toetust, sest tõepoolest ei ole miski siin konnatiigis kogukonda viimase poole sajandi jooksul sedavõrd ühendanud kui korvpall. Kusjuures sellest võiks ükspäev pikemalt kirjutada, millist mõju kõik kossuga seotu me rahva füüsilisele ja vaimsele tervisele avaldab, siin tegelt on materjali isegi pikemaks uurimuseks. Manageri lugu oli ajendatud miski kohaliku poliitiku halvustavast arvamisavaldusest ühes varasemas lehes. Manager oli mulle hommikuks näoraamatusse väga kena tänukirjakese kirjutanud, mind täitsa liigutas, et ta võttis vaevaks reageerida.

Aga jah, see on üks paras lomp kõik kui kohalike poliitikute tõmblemisi jälgida ja suht õudne, et pumba juures on inimesed, kes ei oska näha suurt pilti. Iseenda mannetus paneb teiste saavutusi alandama ja vähendama. Eks ta üks ahtakese silmaringi ja kadeduse teema ole mis nüüd, kui vallad ühinemas on, eriti teravalt välja lööb. Mitmed vennad kaotavad ju töö ja eks see ajab vähe paanikasse küll.

Mis veel? Õppimist on palju, aga õigesti planeerides pole miskit liiast ja eelmisel nädalavahetusel jõudsime isegi kinno Sangareid vaatama. Meile väga meeldis, isegi nagu täitsa põnev oli ja muidugi rohkelt äratundmisi ajaloohämarusest rääkimata sellest, et parasjagu sai itsitada. Ainus, mis häirima jäi, oli, et kuttide Rootsi ühiskonda sulamine ja enda ülestöötamine oleks võinud ka kajastatud olla, sellest osast filmis hüpatakse üle ja sellepärast kuidagi nagu poolik tunne jäi. Vabalt võinuks film kasvõi terve tund pikem olla.

Eelolev nädalalõpp toob ka igast sündmusi, homseks on meil koostööpartnerilt kutse enne kossumängu toimuvale VIP-üritusele ja laupäeval Mrt võistleb sulgpallis, ehk jõuan isegi kaasa elama minna. Tore on.

Tsau, mis teed?

March 3rd, 2017

Olen sattunud veidrasse olukorda ja täitsa tahaks kurta. Tegelikult vajan vist head nõu, et mida teha. Mul on elus varem olnud sarnane olukord, kus üks naine arvas, et peab mind iga päev külastama, need visiidid olid ta elu oluline osa, aga ta mulle mingi sõbranna ju polnud ja ilgelt käis närvidele sihuke naha alla pugemine ja ellu sekkumine. Viisaka inimesena ei tihanud teda kuu peale ka saata ja lihtsalt talusin. Nüüd on mul sarnane olukord virtuaalmaailmas. Lihtsalt üks poolvõõras inimene hüppab vahel lausa mitu päeva järjest näoraamatu vestlusekasti stiilis tsau-mis-teed.

Olen selle inimesega kohtunud täpselt üks kord elus, ühel jõulupeol. Ma enne ta eksistentsist üldse midagi ei teadnud, kuigi meil on palju ühiseid tuttavaid.  Ta on minust umbes täpselt poole noorem, üks selline noor haritlane, ja ma tõesti ei tea, kas on võimalik, et tal pole sõpru. Samas töö on tal vägagi suhtlemisrohke, justnagu ei peaks inimestega läbikäimisest puudust olema. Mul absull aimu ka ei ole, miks keegi peaks tahtma mulle vägisi sõbraks tulla ja vot see on üks asi, mida ma kohe üldse ei talu.

Ärgen´d valesti aru saage – mulle meeldivad inimesed ja ma väga hea meelega suhtlen ja uurin kuidas kellelgi läheb ja nii. Aga selline igapäevane lobisemine ei ole minu teema, eriti veel täiesti võõra inimesega.

Algul ma temaga vestlesin mitmel õhtul, sest ta küsis nõu teemal, mida valdan ja ma aitasin teda. Siis ta kirjutas pikemate vahedega ja see oli ok. Lootsin, et sinna see asi jääb, aga ta hakkas nüüd mõni aeg tagasi igal õhtul kontakti otsima ja maast ja ilmast latrama. Mul tõesti ei ole sellist aega, et niisama suvalist loba ajada. Kui mul seda aega oleks, ma helistaks oma lapselastele igal õhtul, eks ole. Või läheks lapsi hoidma või midagi. Aga ma olen hõivatud, teate. Päeval on töö või kool ja õhtul on õppimine ja lugemine ja perekonnaga võiks ju ka vahepeal natuke suhelda, võiks isegi süüa teha ja tube koristada ja.

Mulle ei meeldi panna inimesi ennast halvasti tundma, sellepärast ei taha otse ütelda, et ma suhelda ei soovi, aga ma ei või ka kannatada, kui keegi sedasi klammerdub. Olen teda mitmel õhtul ignoreerinud ja nüüd viimased kaks päeva kirjutanud vastuseks, et õpin ja pole aega lobiseda. Mis on olnud tõsi. Siis ta kohe vabandab, et segas ja soovib edu ja sel õhtul rohkem ei tule. Aga järgmine õhtu kordub sama. No mis ma teen? Täna otsisin FB-s välja selle koha, kus saab määrata inimesi, kellele tahan näidata, et ma oleks justkui vestlusest välja logitud ja pistsin ta nime sinna. Ega ma ei tea, kas sellest kasu on. Olen muidu telefonis kogu aeg FB-s saadaval, sest see on meil ka perega suhtlemise koht ja eriti kui mees on koolis, siis me ei saa helistada teineteisele ja ajame ka tööjutud kõik FB-s ära, sest mul on alailma vaja nõu küsida miskite remonditööde tõttu (mees kinkis mulle kaks isiklikku kruvikeerajat, höhö). Ma ei saa lihtsalt oma FB kontost välja kobida, ka koolitööde asjus pean olema kogu aeg kättesaadav, eriti kui mõni rühmatöö on pooleli. Nii et põhiliselt jääb ignoreerimine, ei oskagi muud teha.

Üldse on veider aeg praegu. Tundub, et märts on mul suurima õpikoormusega kuu. Ma polegi varem sellise tambiga asju teinud, kuidagi on juhtunud, et kõigis ainetes on hunnikutes kodutöid. Eile pidi mul olema külalisüliõpilasena Tartus esimene vaheeksam ja ma tõesti õppisin selleks nii kuidas jaksasin kuni eksamipäeva hommikul avastasin, et loetud tunnid enne eksamit on üles pandud viimase loengu materjalid ehk et neljandik eksamist, mida puht füüsiliselt polnud enam võimalik endale selgeks teha ja mille väljailmumisest mul ka üldse aimu polnud. Mitukümmend lehekülge kohustuslikku lugemist (see on meil kõik ainult inglise keeles) ja kaks akadeemilist tundi loengut. Mõtlesin, et nad on seal Tartus ikka täitsa sassis omadega. Päevaõppe üliõpilased olid vähemalt loengus, aga e-kursuse võtjatele ei jäetud aega loengutki kuulata, sest seda ei jõutud õigeks ajaks üles panna. Et siis nagu mis mõttes ma hakkan paari tunni pärast eksamit tegema, kui neljandik materjali pole olnud üldse kättesaadavgi? Lõin juba käega, et minge kukele, mul suva, mis hinde saan, sest kui ikka üldse pole materjalidega tuttav, no mida ma teen siis ja mis ma pabistan? Täiega ükskõikseks tegi. No ja siis mingil hetkel jõudis õppejõududele kohale, et nii vist ikka ainet anda ei saa, et kupatad rahva eksamile ilma, et õppimiseks oleks võimalust antud ja eksam lükati nädala jagu edasi. Jummel küll!

Muidu mul on jätkuvalt huvitav ja õpin suure õhinaga. Mu oma ülikoolis reeglina sellist jama ei tehta ja kõik on väga hästi korraldatud ja õigesti ajastatud. Ei ole meil mingit jama olnud tunniplaaniga ega midagi, ainult siis kui mõni õppejõud on näiteks gripiga sirakil, on loeng jäänud ära, aga mitte päris ära, vaid alati on asendatud mõne teise loenguga. Meil tõesti väga hooliv ja tähelepanelik ollakse neis asjus.

Ühe teise ainega, mida Tartu õppejõud andsid, ma sain juba ühele poole. Väga ok aine oli ja igati huvitav. Aga jällegi – ühel loengupäeval anti seminaritöö teema kätte ja järgmiseks hommikuks pidi esitlus valmis olema. Mitte lihtsalt esitlus, vaid uurimus ja analüüs. Õnneks sain kella 17 paiku loengust minema ja kodus siis poole ööni kaevasin igasugu andmebaasides. Loomulikult on võimalik ka sedasi koolitöid teha, aga mul kahju on sellest, et sedasi ei ole võimalik piisavalt teemasse süveneda. Ma seda ka oma esitlusel ütlesin, et tõesti kahju on, et ei jäetud aega uurida, mis miskite nähtuste taga on, ei oleks tahtnud teha siukest pealiskaudset esitlust, sest uurimusest tuli välja kõiksugu köitvaid fakte. Aga vot aega ei jäetud selleks, isegi sellest ühest ööst kahe loengupäeva vahel poleks piisanud. No miks nad korraldavad sedasi oma asju?

A muidu on kõik ikka okidoki. Üritan jätkuvalt ennast ümber harjutada selliseks, keda miski eriti ei koti 😀

EDIT: Eile õhtul saabus järjekordne sõnavõtt sellelt inimeselt mu FB-sse kell 22:30. Ma lihtsalt ei loe seda.

Tere, Sassu!

March 2nd, 2017

Alexander, minu Ruthi laps. Täna sündis.

Tuiskab

February 22nd, 2017

Oli üksjagu eriline elamus sõita koolist koju suure tuisuga. Haapsalus tuiskas ikka kohe roppu kanti ja loengu ajal aknast välja vaadates oli seal tõesti nagu filmis – tuul ulus ja lõhkus ja tuisk oli nii tihe, et teisele poole teedki ei näinud. Parklasse kõndisime läbi hangede, mida pole ammu näinud ja kojusõit käis muidugi suht teosammul, sest nähtavus oli nullilähedane.

Me sõitsime neljakesi, Mrt oli roolis ja tagaistmel kaks disainitibi. Oleme nüüd kolmapäeviti pidanud koolis käima, sest meil on käsil üks erialasid lõimiv projekt ja tegelikult on meie linnast seal lausa viis inimest tegevad, aga see viies, me last peedistanud politseinik, höhö, ta sõitis seekord oma autoga, kuigi oli ka meie pardale kutsutud. Jah, oh, elu paradoksid! Kmr alles käis talle töövarjuks ja nüüd me Mrt-ga töötame selle mehega ühes tiimis. Oleme näoraamatus sõbrad ja puha ja ta täitsa meeldib mulle, sest ei ole mingi rumal inimene. Vot nii.

Teine elu ettekirjutus on see, et me tiimis on ka mu kursusekaaslane eelmisest koolist, kus käisin. Üks mees, kelle kustutasin üksvahe oma näoraamatu sõbralistist maha, kui neid inimesi kõrvaldasin, kellega arvasin enam mitte kunagi kohtuvat… Oi-jah. Lihtsalt tegin sõbralistis puhastust ja vähendust mingil põhjusel. Ma isegi ei tea, kas ta ehk mu blogi loeb, sest need koolikaaslased kunagi lugesid. Kui loeb siis igatahes tervitan 🙂

Meil on täitsa kabe tiim moodustunud, ainult üks tugev pidur on, kellega pidime hullult vaidlema ja ma absull ei saa aru, miks mõni mees ei või lihtsalt leppida sellega, et enamusel on temast erinev arvamus ja ennast korrigeerida üldsuse meelsuse järgi, sest lõppude lõpuks on meil eesmärk saada kätte oma 6 EAP-d ja no mille pagana pärast me peaksime tahtma nende punktide saamist endale raskeks teha? Ma seda projekti ei viitsi lähemalt seletada, igatahes on meil see üks niisugune ettevõtmine, kus lausa nelja erilala kompetentsid lüüakse kokku ühise eesmärgi nimel. Veits keeruline, aga mitte võimatu.

Igatahes. Koduteel, ilmselt hullust ilmast tulenevalt, rääkisime asjust, mida igaüks on liikluses läbi elanud ja ühel hetkel hüüatas tagaistmel reisinud proua S, et issver Mrt, ma olen ju sulle ükskord tagant sisse sõitnud!!! Mille peale Mrt hüüatas vastu, et misasja, see olid sina vä??? No täiega naljakas. Mrt oli püüdnud juba mõnda aega meenutada, kus ta seda tibi näinud on, aga meelde ei tulnud kuni siis seoses avariijutuga S-il äkki plahvatas, et ta ühe korra keset me linnakest Mrt punasele Opelile libedaga tagant otsa põrutas. Kusjuures Mrt on seda lugu paljudele rääkinud kui üht naljakat seika, et sõitis tibi talle tagant otsa ja tuli autost välja ega suutnud öelda midagi muud kui aina korrutada, et “ma pole mitte kunagi midagi sellist teinud, ma tõesti ei ole mitte kunagi midagi niisugust teinud…” Mrt irvitas, et oo, väga lahe, ma saan nüüd sellele loole nime ka külge panna. Ei ta pane.

See tagant otsasõitmise keiss tuletas aga jälle meelde, et käitu igas olukorras nagu normaalne inimene, ära ole nagu mingi suur M, ole viisakas ja kena. Sest esiteks on see elementaarne, aga teiseks – sa ei tea iial, millal elu sind mõne inimesega teises olukorras taas kokku viib ja mis siis saab kui oled varem teist inimest halvasti kohelnud. Mrt ju üldiselt on kena inimene ega olnud tookord sellest tagant otsasõidust mingit numbrit teinud. Ta vaatas, et kärukonks on paigas ja tšekkis, et auto uksed käivad normaalselt (siis vist ei ole raam kõver), järelikult polnud probleemi ja aidaa. No ja nüüd see tibi on meiega samas tiimis ja ajame ühte asja ja klapime väga hästi omavahel. Tore ikka kui leidub inimesi, keda sa pole teatud olukordades sinnasamusessegi saatnud 🙂

Muidu üldiselt ma täitsa imestan, et mul on väga tark mees. Tal päris häid mõtteid tuleb ja tema idee me teeme ka selle projekti raames teoks. Ta on kohe nii tark, et läheb homme rektorilt pidulikult teklit saama. Igal aastal antakse 100-le parimale õppurile pidulikult tekkel. Sel aastal sajab neid tekleid meile kolledžisse kohe hulgim, sest juhtumisi on vastuvõtule kutsutud Mrt kursuselt lausa 13 inimest, ainult 5 ei lähe. Mu meelest on see täiesti ennekuulmatu, sihukest oivikute kampa pole varem me koolis olnudki. Disainikursuselt on ka päris mitu inimest kutsutud, üks neist sõitis täna meie autoga koju. Minu kursuselt pole mitte kedagi. Mul oli küll selle semestri keskmine hinne ka 5,0, aga kuna mul palju aineid on ette tehtud, siis jäi mul nõutud ainepunktidest 4 tk puudu ja ma ei kvalifitseeru. Natuke on isegi kahju, teate, aga mul liiga palju on aineid ette tehtud ja pole parata kui tunniplaan piisavalt koormust ei paku. A ma niigi võtsin ühe aine teiselt kursuselt, ikka jäi puudu.

Ma mõtlen, et see meie lend on tõesti imelik, eriti need rakendusinformaatikud. Ülikoolis on üle 1500 õppuri, kellest 100 parimat kutsutakse vastuvõtule ja nendest 13 on mu mehe kursuselt. Oivikud siuksed.

Mu oivik on praegu joonistustunnis. Ühel hetkel, kui juba mitu inimest kinnitasid, et kõiki on võimalik joonistama õpetada, ta otsustas tõestada, et kas on või pole ja võtab nüüd kolmapäeviti eratunde. Tahate, näitan poolikut pilti vä? Selline:

Kati

February 13th, 2017

Mina laskun nüüd lapsepõlvistesse heietustesse. Põhjuse selleks annab üks õppejõud, kes mulle täna-homme epidemioloogiat loeb. Juhtus nii, et pidin selle aine uuesti võtma, sest eelmisel aastal oli see väiksema mahuga kui meil nüüd kohustuslik õppekavas on. Õppejõud tulevad seekord Tartust ja üks neist on juhuslikult mu endine lasteaiakaaslane ja klassiõde Kati.

Ehh, alles ükspäev vaatasin vanu pilte, kus oleme Katiga lumehelbekesed lasteaia nääripeol ja poseerime kahekesi kuuse all, hõredad hambaread välkumas.

Hommikul kooli sõites meenus, et õde oli teda näinud oma ülikooli lõpetamisel ja väitis, et ta väga ignorantselt oli tookord ta tervitusele reageerinud. Ma siis arvasin, et Kati lihtsalt ei tundnud teda ära ja arvan sama tänagi. Mõtlesin sellele hommikul ja absull ei tundunud võimalik, et Kati sedasi ükskõikselt käituks, sest Kati on teistsugune. Kati lihtsalt ei ole selline, ta kindlasti pole miski arrogantne või uhkeks läinud või mis iganes lihtsalt sellepärast, et noh, et doktorikraad ja sellised asjad. Mina mäletan teistsugust Katit ja just seda teistsugust ma oma suureks rõõmuks täna kohtasin.

Ainus, mis Kati juures on täna, mitukümmend aastat hiljem, teisiti, on see, et ta on väga tõsiseks muutunud. Lapsena ta naeris kogu aeg, nüüd ta viskab küll peent nalja ja natuke muigab mõne asja peale, aga sellist lõbusat naeru nagu lapsena, ta ei paista enam valdavat. Elu muudab meid, eks ole.

Saime enne loengut all fuajees kokku ja muidugi ta tundis mu kohe ära. Küsis igaks juhuks, kumb ma olen, mis tähendab seda, et kui ta ka Mairet ehk kuskil ajalehenurgal on figureerimas näinud, siis ilmselgelt ei ole ta teda ära tundnud. Me näeme täna tõesti üsna erinevad välja.

Aga jah, hirmus tore oli näha. Ma isegi ei mäleta, mitu aastat sellest on, kui Katit viimati nägin. Igatahes tookord, kui ta vanemate majas Tartus ööbisin, polnud teda ennast kodus ja ma kahtlustan, et see oli see aeg, kui ta Londonis magistrit tegi. Oma doktorikraadi on ta ka Londonis teinud. Mis aasta see oli ja mida ma üldse Tartus tegin tollal, et öömaja vajasin, üldse ei mäleta. Kati oli siis juba üksjagu arstina töötanud, me rääkisime sellest ta emaga, kes mulle õhtul ülakorrusele teed tõi. Kati elas tollal ülemisel ja vanemad alumisel korrusel (täna seda maja enam neil pole, see on müüdud peale vanemate surma).  Mäletan, ta ema rääkis, et Kati ei suuda lastearstina töötada, sest võtab kõike liiga südamesse. Ta vahel keset ööd jooksis haiglasse tagasi, kui mõni laps oli kriitilises seisus. Me vaatasime ta emaga vanu albumeid ja meenutasime titepõlve.

Täna töötab Kati teadurina ja õppejõuna. Nii me üle mitmekümne aasta kokku saime – tema on õppejõud ja mina üliõpilane. Täitsa lõpp, kuidas üks selline kohtumine kisub lapsepõlvemälestused päevavalgele. Kusjuures lahe on see, et inimesed mäletavad erinevaid asju. Isegi mina ja mu kaksikõde mäletame erinevalt neid sündmusi, milles oleme koos osalised olnud, saati siis veel klassikaaslased.

Täna oli siis nii, et iga kohvipausi ajal ja peale loengut sukeldusime Katiga lapsepõlvemälestustesse. Meie vanemad käisid omavahel läbi, sest Kati ema-isa töötasid haiglas ja meie isa oli seal mingil ajal majandusjuhataja. Ma näiteks üldse ei mäletanud, et haiglal oli seitsmekümnendate alguses hobune. Hobune! Sellega tehti igasugu majandussõite. Kati mäletas, et iga kord kui haigla tagant kooli poolt üle jõe haiglasse läks, siis viis tee üle hobuse karjamaa. Mul selle koha peal on mälus tühimik. Ometi mäletan, et käisime tihti peale kooli haigla röntgenikabinetist läbi, kus töötas Kati ema. Kusjuures ma ei mäleta ka seda, et meie isa tegi ühel vastlapäeval selle hobusega me klassile vastlasõitu. Kati mäletab.

Kati meenutas, et ükskord me olla läinud terve meie klassiga meie juurde me Metsa tänava koju ja kui Telliskivis bussi pealt maha tulime, siis oli meie isa seal kodu poole kõndinud ja meie Mairega olime kohe oma ranitsad isale sokutanud, mida ta hea meelega kandis (mees ju, ikka võtab naiste kotte kanda, eks ole). Me olevat sellepärast hirmsasti õpetajalt pragada saanud, et nii ei ole viisakas teha. Miski range inglise keele õpetaja olla meil kaasas olnud, aga ma ei mäleta, kes. Hiljat ta igatahes meenutas väga sooja sõnaga (seda mu lapselaste vanavanaema).

Katil on üks pilt, kus me marsime esimese septembri aktusel ja meie emad seisavad seal ja vaatavad ja hoiavad meie ranitsaid. Kõigil kaubalaonaiste lastel olid ühesugused ranitsad ja Katil ka, sest meie ema sokutas neile igasugu kraami ja seal pildil hakkab silma, et kõigil emadel on üks ranits, aga meie emal on kaks 🙂 Kati lubas mulle selle pildi saata, ma väga loodan, et ta teeb seda.

Ta käib vahel me kodulinnas ja kõnnib läbi oma lapsepõlvetänavad niisamuti nagu minul on kombeks käia Haapsalus mööda oma lapsepõlveradu. Talle see Tartusse kolimine viiendas klassis oli hästi raske. Ma ükspäev netist lugesin, et ta isa tegi juba me väikeses alevihaiglas teadust ja millalgi ta kutsuti Tartusse ära, kus ta pikki aastaid õppejõuna töötas. Kati ema suri 2009 ja isa 2014.

Tänagi Tartust Haapsallu sõites pidas Kati väikese kohvipausi Kikarita juures (muidugi see pole ta nimi, aga on üks klassiõde, kellega ta suhtleb, me Ruthi vist nimetas ta selliseks). Ma ikka imestan, et inimesed suudavad sedasi pikalt ja püsivalt hoida alles oma lapsepõlvesõprust. Ma ise olen pigem selline, et lasen kõik suhted oma elus hääbuda, isegi kõige lähemate väiksestpea sõpradega ei suuda ma tihedaid kontakte hoida.

Kati ütles loengus, et saab kodus õiendada, et räägib pidevalt liiga kõva häälega (õppejõu harjumused?). Selle peale meenus mulle, et kui ta meil väiksena sünnipäevadel käis, siis ta midagi valju häält üldse ei kannatanud. Ükskord läks kööki me emaga lobisema selle hullu lärmi eest ja ema meenutas veel aastaid hiljem, kuidas ta küsis: “Tädi Elli, kas teil iga päev siin selline triangel käib?”

Maitea, kas me oleme nüüd vanaks jäänud?

Merelised elamused

February 13th, 2017

Olime mehega nädalavahetusel suvilas ja võtsime laupäeva õhtul ette oma tavapärase 6-kilomeetrise jalutuskäigu, mis teeb ringi läbi kahe küla ja kulgeb pikalt mööda mereäärt. Imeline-imeline teekond. Sel retkel jääb teele Endu laht ehk meie küla järv, mille peal suviti on alati palju linde ja ma iga kord sealt mööda kõndides olen juurelnud, kas seal äkki kala pole. Aga peale minna sinna ei saa, sest kuigi vett on seal vaid pool meetrit, on põhi nii pehme, et ükskord vajusin kalda ääres põlvini sisse. Kõndimiseks palju ja paadisõiduks vähe.

Seekord oli Endu lahel paks jää peal ja läksime mehega sinna uisutama. Midagi uiske meil küll kahjuks polnud, aga sai ka niisama edukalt saapaga libistada. Järvel kõndimisest kujunes superelamus, sest kui esialgu olime jää all näinud ainult igasugu vesikirpe ja muid sitikaid, siis ühtäkki ilmusid välja kalad, suuremad ja väiksemad. Kõige rohkem oli hauge, mõni tõeline pirakas, aga olen kindel, et nägin ka väiksemas mõõdus forelle.

Mees üritas kalu telefoniga filmida ja mõnele isegi sai pihta. Vaata videot! Eriliselt vinge oli kõndida sedasi nagu akvaariumi peal, jääd oli kindlasti üle 10 cm ja kui osa sest poolest meetrist on külmunud, siis jääb kaladele päris vähe ruumi seal all ringi hiilimiseks.

Varsti pärast seda, kui mees oli filmijuppi FB-s jaganud, hüppas mulle näoraamatu vestlusesse Toomas, kes on see mees, keda oma suvilamaad ostma tulles esimesena kohtasime. Üks me altnaabrite paljudest poegadest. Ta elab nüüd mandril uue naise juures ja on sinna kaasa võtnud ka tütre, poisid on suured. Nende laste ema oli hullusti kimpus alkoga ja ma ei teagi, kus ta nüüd on ja kas üldse elab veel. Need on need inimesed, kelle Sulev Keedus filmi sisse pani, kui siin mõned aastad tagasi dokumentaali tegi. Võibolla olete näinud?

Enivei. See Toomas, keda me merekülas esimesena kohtasime ja kes tollal oli, nagu siin üldiselt kombeks on, keset päeva purjakil, elab nüüd vist kainemat sorti elu. Ilmselt oli Endu lahest kalade leidmine nii suur sündmus, et kohe läks jutt laiali ka neile, kes üldsegi ei minu ega mehe sõbrad FB-s pole. Toomase poeg on mu sõbralistis, ju tema kohe isale kõllas, et mis sa ajasid mulle väiksestpeast, et seal pole kalu, höhö. No ma selle praegu ise mõtlesin välja, aga tõepoolest hüppas Toomas mulle vestlusse ja hakkas seletama, et Endu lahes kala pole.

A mis mõttes pole, kui me ise seal täna filmisime neid? Nemad olla lapsena seal palju sulberdanud ja pole kunagi ühtegi kala näind. Ma ütlesin, et tule, mees, saarele, ja vaata ise. Kalu oli seal kõvasti rohkem, kui Mrt salvestada suutis.

Ma ei tea, mis värk sellega on, et kui mandriinimene saarel midagi avastab (või rohkelt kala püüab sealt, kus väidetavalt üldse pole), tabab külarahvast eitusefaas. Nende küla, nende eesõigus kõike teada ja esimesena avastada. Aga ma jätkuvalt imestan, kui kiiresti me suvilakülas jutud liiguvad. Nagu tookord, kui kari koeri Mrt sabas jooksis ühe sörgi ajal. Keegi justkui ei näinud seda, kedagi inimest liikumas polnud, aga natukese aja pärast naaberküla poodi minnes oli seal suur tagaajamine juba kõik teada. Krt, neist asjust saaks folkloorilise uurimuse teha!

See selleks. Kui mere äärde jõudsime, kuulsime imelisi hääli. Jaa, me kuulsime hääli!!! Sain kohe aru, et need on luiged, aga kas nad laulavad või lendavad või mis see on, mis nii müstilist heli tekitab, sellest kohe ei saanud aru. Meie rannas on meri lahti, ainult kitsas jääriba oli osaliselt kalda ääres ja palju imelisi jäätaldrikuid ujus ringi, sihuke jääkamakasupp. Seal oli hulganisti luiki, kes väikeste parvedena lendu tõusid. Nende tiivad tegid imelist vihisevat vilinat, millele saateks kostis luigelaul. Issand, kui ilus see oli!!! Midagi täiesti ebamaist!!! Muidu nii vaikne, nii vaikne, ainult merelainete lopsud vastu kaldaäärset jääkaant ja siis see ilus luigelaul. Need olid nii teistmoodi hääled. Lained kumisesid vastu jääd nagu miskid tervitused teispoolsusest.

Jummel, ma ütlen! Tasub ikka teinekord mere äärde minna 🙂

Protected: Koolivärki

February 2nd, 2017

This content is password protected. To view it please enter your password below: