Pühapäev on puhkamiseks

October 22nd, 2017

Ma ei teinudki täna midagi peale natukese õunte korjamise ja tubaste toimetuste. Hommikul kõndisin ühe suure ringi ja õhtul teise, kokku oma kolm tundi vist. See on siin lihtne. Pühapäevaõhtuti lähen kõndima tihti lihtsalt sellepärast, et kui mees sõidab minema, hakkab mul kurb ja linnavaadete nautimine aitab tuju üleval hoida. Jään nüüd jälle mõneks päevaks üksi siia, sest pean loengutes käima.

Mrt ei teinud ka täna mingit suuremat tööd (kui 10 km jooksu välja arvata), paigaldas köögi akna alla vihmapleki ja taastas väikese magamistoa põranda alla tuulutuse.

 Mees saagis vana vihmalaua küljest ühega oma superriistadest. Ta, muide, parandas mind, et tal pole mitte saefetiš, vaid tööriistafetiš, aga seda ma tegelt teadsin ammu juba. Isegi kui reisil käime, kaob mees alati mõnda suuremasse ehituspoodi ja vajub seal pikemaks ajaks transsi. Umbes nagu mina vanasti kangapoes.

 Pleki alt jäi siuke kole, aga Mrt tellib nagunii uued aknaümbruse lauad ja arvab, et paneb ühe sellise ka vihmapleki alla.

 Sihukesed mölakad tuulutusrestid pidi panema vundamendi külge, sest avad on head suured. Selline on magamistoa akna all.

 Teine rest on ilma aknata külje peal, selle augu koukis mees ükspäev varem juba lahti, sest oli kinni mätsitud. Loodetavasti neist tuulutustest piisab, sest ega seal palju põrandat ei olegi mida luhvtitada. Kuna vundament on üleni ja igatepidi kõver ja lainetav, pidi mees resti servade alla mõnesse kohta miskit ehitussilikooni laskma. Tema plökerdas ja mina puhastasin reste hallist möksist, mis ennast igale poole kinni haakis.

Teiste tubade põrandaid me ilmselt samamoodi villa ja puiduga teha ei saa, vaid peame valama, sest pole kohti, kuhu piisaval hulgal tuulutusavasid ehitada. Praegu on põrandalauad pinnase peal ja kuigi ei ole veel talvgi üldse mitte, on vanad põrandad hullult külmad. Selle talve peame ära kannatama, sest seguga põrandate tegemine saab olla ainult suvine töö.

Tahtsin kasulik olla ja mõtsin, et kaevan elutoa akna juurest välja ühe juurika, mis on täitsa vastu seina ja jääb õhksoojuspumba paigaldamisele ette. See känd on mind seganud terve suvi, maiteagi, miks pole varem üritanud seda välja kaevata, ta niitmisel jäi mulle kogu aeg ette. Igatahes täna võtsin labida ja paar korda sellega surkisin ja oligi kännuke käes.

Tegelt tean küll, miks suvel ei üritanud kändu seina äärest välja urgitseda – seal nurgas elab umbes miljon kõige rasvasemat ämblikku. Ma pole elu sees korraga nii palju ämblikke näinud kui tänavu Haapsalus. Ei tea, kas oli põhjuseks vihmane suvi või ongi siinsed savised mullad niiskuse tõttu neile eriti sobilikud, igatahes pole ma vist terve elu jooksul kokku ka nii palju ämblikke näinud kui sel suvel verandaga maja aias. Neid oli korraga seina ja vundamendi peal sadu, no ikka nii, et mustas ja ega ma ei lähe ju nende elutegevust segama, höhö.

 Kuna juba seina kallal nikerdamiseks läks, tõi mees redeli ja võttis viimaks alla ka satipanni, mis maja küljes kasutult säras. See taldrik on meil üle ja kui leidub keegi, kes tahaks seda endale saada, siis ütelgu ainult, niisama anname ära. Korralikud kinnituspoldid on ka komplektis ja kaks mingit pead või mis nad on, pildilt paistab.

Ega muud ei olegi. Vaikne on ja üksildane. Kui viitsiks, hakkaks õppima.

Välisuks vahetatud

October 21st, 2017

Täna on viimaks see päev, mille kohta võin ütelda peaaegu et The Day 😀 Jõudsime sinnamaani, et panime ette uue välisukse. See oli nii õudselt pikk nikerdamine, et lõuna paiku alustasime ja õhtuks saime valmis, kell viis jõudsime isegi arvuti ette kossu vaatama.

 Vana uks, sisevaade. Hakkasin algul ukse ümbruse laudu sõrgkangiga eest kangutama ja oleks need vist isegi imekombel tervelt kätte saanud, ühe laua sain praktiliselt lahti, aga Mrt arvas, et mõttekam on seda teha tiigersaega ja suristas ise lauad lahti. Mrt-l on saage igaks elujuhtumiks, mu meelest on tal saefetiš.

 Siin ta kitkub takku lengide vahelt välja. Mul ta seda teha ei lubanud, sest arvas, et teen sõrmedele haiget.

 Vana ukse ümbruse palkide pealt mõlemalt poolt tuli välja tekst: Kaia ukse tender. See võib olla sinna kirjutatud millalgi esimese vabariigi ajal või veidi hiljem, me ei tea, mis ajal see madal köögiosa majale juurde ehitati. Et see hiljem tehtud on kui 1890, on selge, ehitaja käekiri on hoopis teine ja palgid on ka õhemad.

 Kuna uus uks on kitsam ja kõrgem, pidi mees ukseava teiseks tegema. Ühele küljele läks pruss juurde ja ülevalt pidi palki lõikama ja palgijupiga niiöelda tasandama.

 Küljepalgi parajaks lõikamine.

 Uue prussijupi pani mees ukse kõrvale tühimikku täitma.

 Ülevalt pidi sedasi jupitama. Õnneks ei pidanud trepikatuse raudkonstruktsiooni kallale minema, uks mahtus niisamagi ära.

 Põhiline aeg kuluski ukseaugu parajaks nikerdamisele.

 Kohal. See punane jääb mu piltidel kogu aeg heledam kui tegelikult on. Täna just vaatasin veranda ust ja vihmaplekke ja leidsin, et need on pigem tumedad porgandpunased. Uksest paremal on nõmedalt lai paljas osa, mille peaks kuidagimoodi laudadega ära katma. Kuna selle majaosa pealt tuleb nagunii laudis maha võtta, et maja soojustada saaks, siis ilmselt tuleb siia prusside peale mingi ajutine lahendus mõneks ajaks.

 Uks on üsna õhuke, aga kindlasti mitte nii õhuke kui vana uks ja päris kindlasti ei paista enam kuskilt valgus läbi, tuul ka sisse ei puhu.

 Mulle see lihtne valge uks täitsa meeldib. Mõne talve ehk ikka kannatab olla. Kuna siin nurgas nikerdasime, hakkas silma, et vana pelta aken (pildil paremal valge ruuduke) on eriliselt hõre, raamis on ühe koha peal auk ja klaas ei kata tervenisti aknaava äragi, väike õhuvahe on sees. Kuna selle akna restaureerimiseks hetkel aega pole, siis pistsin aknaauku lihtsalt ühe villatahvlikese. Valgus läbi ei tule, aga külm ka mitte.

Üks asi läks valesti. Me mõlemad olime mõelnud, et uks tuleb panna kõrgemale, et köögi laudpõranda jaoks ka ruumi jääks, aga kui juba tööhoos olime, ei tulnud see kummalegi meelde. Nii saigi uks liiga madalale. Seda on muidugi alati võimalik tõsta, kui ükskord põrandat katma hakkame, aga ma hakkasin arvama, et võibolla ei olegi vaja, sest välisukse esine on mõttekam ära plaatida hoopis, kasvõi terve endise esiku ulatuses. Praegu on selle osa valatud põrand veits kõrgem kui köögil, mees mõtles erinevad tasapinnad laudpõranda alla tulevate laakidega sirgeks ajada. Eks ükspäev vaatame, mis teeks.

149 euro eest on siin ust nii et on kohe. Elagu Hansapost! 😀

Vahepeal meil veits kummitab ka. Sättisin ennast suurde magamistuppa blogi kirjutama, istusin vaikselt diivanis, kui äkki käis plaks ja klirin – laelambi pirn lendas pauguga kildudeks, viskas kolm suurt tükki küljest. Õnneks need mulle pähe ei kukkunud ja põrandale maandudes ka peenikesteks kildudeks ei läinud. Ma ei teadnudki, et elektripirnid sedasi läbi võivad minna. See on siin veel mutikesest jäänud. Eelmisel korral pesin kupli puhtaks ja Mrt ühendas lambi uue kaabli otsa. Ju ta aeg sai läbi. Või siis oli meile õnne juurde vaja, et killud ja värgid 🙂

Uuemat on veel nii palju, et eile käisid meil siin kliimaseadmete mehed vaatamas, milline õhksoojuspump meile sobiks ja täna saime ka pakkumise. Valisime uue moodsa wifi-ga variandi, et saaks soojust kaugelt jälgida ja temperatuuri reguleerida. Hind on tal umbes 1700 eurot koos paigaldusega, mis on soodukas, sest Mrt on lihtsalt nii tore inimene 🙂 Tegelt mees teeb osa tööd ise ära, valab õues aluse ja veab kaabli paika. Kahe nädala pärast tulevad kliimamehed kogu värki paigaldama.

Saab siis nalja näha, mis õhk siin majas talvel olema hakkab. Paar hommikut on olnud külm maas (õues, mitte toas). Täna, kui välisuksega mässasime, nägin luiki minemas. Haned on vist juba läinud, täna polnud neid enam üldse kuulda.

 Tokkroosike punnitab ka muudkui uusi õisi lahti. Kollasel seal samas kõrval on ka isegi paar uut õit päris madalal. Aga tomatitaime köögi akna all on külm ära võtnud.

Kui rohud jäävad võtmata

October 20th, 2017

Kuna oktoober on kuulutatud vaimse tervise kuuks, tuli tahtmine natuke sel teemal heietada. Olles igapäevaselt niiütelda eesliinil, kohtan igasuguseid inimesi ja vahel on nende käitumist raske tõlgendada. Ma päriselt ei saa teinekord aru, miks keegi meid ründab või halvasti kohtleb ja kurjustab, sest teeme oma tööd vastavalt võimetele parimal viisil ja otsime alati parimaid lahendusi, ikka kliendi heaolust lähtudes. Ega meil neid juhtumusi tihti ette ei tule, aga mõnel korral aastas ikka. Rohkem tuleb ette selliseid juhtumeid, kus paranoilist klienti tuleb veenda, et ta ei saa oma arvutist viirust, st arvutiviirus ei nakka talle. Analüüsime mehega konfliktseid olukordi enamasti põhjalikult ja viimati kui sarnane situatsioon oli, ütles Mrt kuldsed sõnad: “Tal ilmselt olid rohud võtmata.”

Too “rohud võtmata” juhtum sai mõni nädal hiljem kinnitust, kui klient helistas ja oli nagu äravahetatud. Ega ma ei küsinud talt, et mis nüüd juhtus, et nii sõbralik äkki… Eelmisel korral helistades oli klient nii kuri, et lubas minna tarbijakaitsesse. Lugu oli temaga selles, et me olime ta arvutit parandanud umbes aasta tagasi, arve tegime ainult teenuse peale, sest Mrt pani ta läpakasse kasutatud kõvaketta, millel mingit garantiid ei ole. Ühe korra see mees helistas, et arvuti ei tööta ja küsis kas kõvakettale kehtib garantii. Kuna ma peast ju ei mäleta kõiki neid tuhandeid arvuteid, mis siit läbi on käinud, siis ütlesin, et kui on uus ketas pandud ja tööst ainult aasta möödas, siis muidugi on garantiiaeg. Toodi siis see arvuti meile remonti ja otsisin eelmise töö eest arve välja, kust selgus, et ühtki garantiiga detaili me ta läpakale pannud ei olnud. Ütlesin seda kliendile ja siis läks lahti… Oi-oi-oi, kui kuri ta oli, sest mina olla öelnud, et kõvaketastel on garantii. Polnud üldse mõtet tüübile seletada, et remonditööle me anname garantiid paar kuud, aga sellest tööst on möödas terve aasta. Õiendas ja õiendas ja me siis jäime pärast ootama, millal see tarbijakaitseametnik ükskord tuleb.

Mingit ametnikku ei tulnud. Möödus mitu nädalat ja klient helistas uuesti. Tundsin ta hääle järgi ära, ega ta meil siin kohal käinud polegi viimasel ajal, saadab teistega oma arvuteid meile. No vot, helistas mees ja oli ülisõbralik. Mitte tavaline viisakas, vaid päriselt hästi sõbralik, nagu äravahetatud. Helistas ja palus oma arvutile panna uue kõvaketta ja saata arve tema firmale. Seda me siis ka tegime. Ma veel mõtlesin, et kas see on tal mingi kaval trikk äkki, et tellib sedasi telefoni teel, ise on pealinnas ja näole ei anna, ja siis jätab arve maksmata, aga ei, arve laekus veel enne kui läpakas meilt ära viidi. Hämming!

Kui sellised juhtumid on, kus keegi läheb kergesti närvi, ärritub laksust ja hakkab teisi inimesi verbaalselt ahistama, siis suure tõenäosusega sel inimesel ongi rohud võtmata või siis polegi ta taibanud arsti juurde minna oma vaimse tervise häirega.

Hiljuti läks see meil meelest, et nii võib olla. Üks papi tõi septembris oma läpaka remonti ja pidime sellele tellima ekraanikaabli, mille tarneaeg oli neli kuni viis nädalat. Iga kord kui klient helistas ja Mrt talle seda meelde tuletas, et neli kuni viis nädalat läheb detaili kätte saamisega, kordas klient, et ah siis neli nädalat. Mrt ütles, et ei, neli kuni viis. Ja kunde korrutas ikka, et ah siis neli… Sama asi tuli päevakorda siis, kui kaabli kättesaamiseni oli kaks päeva. No umbes nii, et Mrt ütleb kliendile, et ülehomme tuleb ja klient kordab üle, et ah siis homme… Ja muudkui helistab! Kusjuures iga kord, kui papi helistas, kädistas üks teine mees taustal “serviti-serviti!”. Okei, ta seletas seal midagi muud, aga umbes nii, et “no ütle sellele raisale ometi…”

Täna need vennikesed tulid oma arvutile järele, sest kaabel sai vahetatud ja läpakal pilt ees jälle. Kohe, kui nad uksest sisse tulid, oli mulle selge, et nüüd läheb jamaks. Sest silmanähtavalt oli tegemist kiiksuga mehikestega, kelle kohta ei tahaks isegi lihtsakesed öelda. Sest mingid lihtsad nad polnud. Poeg tundus siiski päriselt vaimse puudega. Muidugi tahtsid nad üle kontrollida, kas arvuti pildi ette võtab. Muidugi võttis, aga siis oli neil vaja kommenteerida, et nii aeglane on ja miks internet kohe ette ei tule ja. Ma siis seletasin, et mingeid muid töid polnud tellitud ega muresid kurdetud, me pidime ainult arvutile pildi ette tagasi panema ja seda me ju tegime. Vanamees võttis kaardimängu lahti ja hakkas mängima, ise kommenteeris, et ta kontrollib, kas see ikka töötab. Ja muudkui mängis ja mängis… See vist on kõige veidram juhtumus, mis mul siin äris töötades ette on tulnud. Kui ta viimaks aru sai, et kaardid liiguvad nagu vaja, hakkas otsima igast vigu, et äkki ikka on midagi valesti. Näiteks, et miks siin vasakul külje peal ei ole hiire saatjat (sest see oli paremal pool, me polnud seda liigutanud). Kusjuures ta poeg ise samal ajal kasutas hiirt usinasti. Siukseid napakaid asju hakkasid nad küsima ja vingusid iga asja kallal ja ma muudkui korrutasin, aga et seda te enne ei öelnud ja seda te ei tellinud ja. Viimaks tegin nende arvutile jooksu pealt troojade tõrjet, et pilli natukegi kiiremaks saaks. Ja siis nad viimaks läksid ära.

Pärast mõtlesin, et ei tohi lasta ennast häirida, sest inimesed ei ole vaimselt terved. Helistasin mehele ka, sest mees oli tolle papi peale hullult pahane enne, kuna see muudkui tüütas teda lollide küsimustega ja muudkui helistas “homme” kuigi oli öeldud, et me ise helistame talle ülehomme või üle-ülehomme. Kohutavalt tüütud on sellised kahtlustavad inimesed.

Põhimõtteliselt peaksime iga kord mõtlema, et inimesel on vaimsed probleemid, et inimene on haige, kui ta käitub paranoiliselt või ei suuda oma emotsioone hallata. Aga kui tihti see meile meelde tuleb? Ikka ju kõigepealt ahastad, et kurat küll, mis tal hakkas. Mõni inimene ei suuda ühtki kainet mõtet mõelda ega ühtki selget lauset kirjutada ilma ravimiteta. Me tegelikult isegi ei kujuta ette, kui palju selliseid inimesi me keskel on. Mu seisukoht on, et aidata me neid ei saa, aga saame iseennast kaitsta, et mitte muutuda samasuguseks. Näiteks näoraamatus võib sellise inimese kustutada oma sõbralistist või leebemal juhul märkida mittejälgitavaks. Ajalehed võib lugemata jätta, kui seal pidevalt mingi ving esineb. Sama on telekaga – ära vaata! Tööl muidugi haigetest inimestest ei pääse, teenindama peab kõiki, aga õudselt oluline on meeles pidada, et minu enda tervis on number üks, kõige tähtsam. Sest kui me ise oleme vaimselt terved, suudame ka adekvaatselt suhelda nendega, kes ei ole.

Uputuse likvideerumine

October 19th, 2017

Kirjutasin esmaspäeval Haapsalu linnavalitsuse ametnikule, et meil õue peal uputab, kraav triiki vett täis ja truubid umbes. Kaks päeva hiljem tulen verandaga majja ja mis ma näen – kraavid on puhastatud ja süvendatud terve tänava pikkuses ja kõik truubid on pandud uued, oluliselt suurema läbimõõduga kui enne. Lisaks on me väravatagune täidetud kruusaga. Meie kraavis ei ole enam peaaegu üldse vett, kõik on kenasti allamäge minema voolanud, sest on kuhu minna. Kui õigesti mäletan, siis tänava lõpus enne kraavi ei olnudki või oli see siis nii täis kasvanud, et ei paistnud välja.

 Me aia taga oli muidu pehme muld sügavate  lompidega, muru kasvas sinna peale, aga suurema osa ajast seda liigvee tõttu niita ei saanud. Pealegi oli pinnas nii libe, et mitmel korral oleksin õkva kummuli kukkunud kui poleks muruniitjast kinni hoidnud. Nüüd on kõik kruusaga kaetud, see on küll kohati veel pehme, aga ju sealt nüüd vesi välja valgub ja saab ükspäev tahedamaks.

Ma lihtsalt ei suuda ära imestada! Kas neil on seal linnavalitsuses mingi kiirreageerimisrühm, kes kohe tegudele lendab, kui linnakodanik oma murest piiksatab? Täieline hämming! Olen ühes teises linnas elades juba harjunud sellega, et kui mingist kitsaskohast teada annad, saad kõigepealt vallavanema või ametniku rünnaku osaliseks ja sulle tehakse selgeks, et ise oled loll ja kõik ära käkkinud. Ja lahendusi pole pakutud või siis on millalgi hiljem saadud oma veast aru ja vaikselt asi ära toimetatud. Olen ausalt üteldes loobunud seal teises linnas millegi üle kurtmast, sest kasu pole olnud sest muhvigi, kõige viisakamate teadaannete peale sai seal korjata ainult vaenlasi, kõiki märkusi tõlgendati rünnakuna. Õnneks on sealgi nüüd valitsusevahetus ja hakkavad ehk asjad paremuse poole liikuma.

Ilmad läksid päikeseliseks ja jäävad selliseks mitmeks päevaks, võibolla saan nädalavahetusel isegi õue siledaks niita, sest mätas on kiiresti tahenemas.

Ei julge seda peaaegu et kõva häälega väljagi öelda, kartes ära sõnuda, aga kuidagi imeliselt meil siin verandaga majas on kõik mured lahenduse saanud ja küsimused leidnud vastused ja soovid täitunud ja…

Ühel hommikul jalutades nautisin õhtukalda pool miski vana maja aias uhket sügisastripõõsast. Vägev suur ja paksult õisi täis. Tuli meelde, et mul päriskodus ka mingid sügislilled kasvavad, et võiks mõne juurikajupi ka verandaga maja aeda tuua, et nii ilus oleks sügisel vaadata. No ja siis tulen Kopli tänava poolt ringiga koju ja mis ma näen – mul ju on endal samasugune uhke põõsas aias!

 Suvi otsa olen püüdnud nuputada, et mis kõrge põõsas see meil aia ääres on, mulle on ta üle pea, lihtsalt üks suur roheline asi, mis lille moodi ei tundunud. Nüüd viimaks on ta õied lahti teinud ja ma näen, et ta on üks sügisaster või mingi selline tegelane. Kuna ta hullult kõrge on, ma polnud tõesti märganud, et seal kuskil üleval on õienupud avanemas, nüüd on osad õied lahti läinud ja näen, et see ta ongi 🙂

Siin pelgalt sõrmenipsu peale juhtub asju 🙂

Uputab

October 16th, 2017

Köögis on viimane nurk ka nüüd soojustatud ja valatud, mistap võisin õhtul mehele esitada oma stammküsimuse: “Kas nüüd saab välisukse ära vahetada?” Höhö. Ilge tüütus 😀 Aga ma ei või kannatada, et vana uks sisaldab mitmeid pragusid ja käike, kust paistab läbi valgus ja puhub sisse tuul. Ilmad on õnneks olnud soojad ja miinuskraade veel ei ole, mistap mingit kiiret pole olnud selle asjaga, aga ma tahan ju ikkagi juba näha, mismoodi mu ülesvuntsitud säästuuks majale istub.

 Lehmakook.

 Valatud.

Kuna Mrt-l olid loengud ja mul vaja laubal kodulinnas kossu vaadata, sõitsingi verandaga majja alles laupäeva hilisõhtul. Jõudsin kodu küürida ja isegi kooki küpsetada, aga õues ei teinud midagi, sest vihmaga mind juba sinna tööle ei aja. Jäki! Ega mul seal suurt midagi muud teha ei olegi kui kurgi- ja suvikõrvitsaväädid kokku kraamida ja kompostihunnikutelt kiled maha võtta. Nagunii tõmban oma peenramajandust tasapisi kokku ja sõbrad-tuttavad on aidanud ka õunu koristada, see teeb elu lihtsamaks.

Verandaga majas tegin viimase ringi väikese magamistoa põrandal – lihvisin, puhastasin ja panin kolmanda kihi lakki peale. Nüüd oleks vaja seal aken vahetada, soemüüri ehitamine ja uksekoha ümberpaigutamine peab jääma suvesse.

 Pildil vasakul on näha mu kivilaotus, mille rajasin sellepärast, et elektri liitumispunkti ehitamine tekitas postkastinurka hullu mudaaugu. Et saaks kuiva jalaga posti võtta.

Seoses ägedate vihmahoogudega on selgunud tõsiasi, et mitte ainult köögi lagi ei leki, vaid ka veranda lausa mitmest kohast. See pole mingi väike tilkumine, vaid korralik uputus ja jummalast hea, et jõudsime enne diivanid sealt tuppa päästa. Vesi tuleb alla kolmest-neljast kohast tänavapoolsest katusest, vana gaasipliit igatahes ujus ja ka põrand selle eest, verandale ladustatud villapakkide peal on lombid. Õnneks on veranda nii hõre, et tuul puhub läbi ja ehk ei kogune sinna liigset niiskust, pealegi on meil plaanis see ehitis suuremalt osalt ära lammutada ja uueks ehitada, sest muudmoodi selle taastamine võimalik ei tundu. Ronisime pühapäeva õhtul Mrt-ga pööningule, et tšekkida, kus katkised kohad on ja osad augud sai mees täita mingi ehitusmöksiga. Üks suuremaid läbisadamise kohti on maja ja veranda katuste liitekohas ja sellega ei saanud kahjuks kohe midagi ette võtta. Ausalt üteldes imestan väga, mis huugapuuga see oli, mis lasi meil terve suve suurte vihmadega verandal resideeruda ilma, et midagi laest alla soriseks. Müstika! Võibolla sügisel on tuule suund muutunud.

Teine ja hullemgi uputus toimub meil õue peal. Aiatagune kraav on triiki vett täis ja truubid umbes, aga kahtlustan, et isegi kui seal mingi voolamine toimuks, on vihma tulnud nii palju, et õu lirtsuks ikka, no küllastumiseni vett täis on kõik muld. Mrt lükkas liivakoormaga käru ainult natuke värava vahelt sisse, see tekitas kohe hullud vaod murusse. Pühapäev oli päikseline, mõtlesin, et tõmbaks mõne kõrgema koha pealt, kus otseselt vesi ei laineta, muru madalaks, aga mees veenis mind seda mitte tegema, sest isegi prügikasti teise kohta sõidutamine sonkis murusse koledad roopad. No nii pehme on kõik! Muruniitjaga oleksin ilmselt lihtsalt õue üles sonkinud, kui mul üldse oleks õnnestunud sellega kuidagi seal sopas manööverdada.

Kirjutasin täna linnavalitsusele oma murest ja palusin neil midagi kraavi ja truupidega ette võtta, et vesi liiguks, sest isegi aia taha murule ei saa enam autot parkida, see lihtsalt vajub sisse. Sain sealselt asjapulgalt vastuse, et nad kindlasti asjaga tegelevad ja sain teada ka seda, et tänavuse suure vihmaga on teede ja tänavate asjus ilmnenud hulganisti probleeme, mida nad lahendada üritavad.

Kindlustusfirmasse andsin teada, et meil on kõik uued elektrisüsteemid ja et me ka suure osa ajast majas sees elame, elektripaigaldise nõuetekohasuse deklari saatsin ja üllatus-üllatus, kodukindlustuse kvartalimakse kukkus 43,66 pealt 26,95 euro peale. Sihuke vahe!!! Jooksvast kvartalist tehti ka tagasiarvestus ja maksin järgmise kvartali eest ainult pool hinda.

Tegelen viimasel ajal erilise hoolega me pere eelarvega, kuna minu sissetulek on väike ja pean sellest ju ka säästa suutma. Mrt teenib rohkem, tema palkadest saame jooksvalt üht-teist ehitada. Eelmisel nädalal näiteks tühistasin maakonnalehe tellimuse, sest esiteks pole sealt enamasti mitte midagi huvitavat lugeda ja teiseks nad tõstsid ootamatult tellimushinna 7,50 peale. Veebis lugemine maksab 5 eurot, mistap paberlehe tellimine tundub eriti rumal. Olen paari päevaga kulusid 13 eurot kuu kohta kokku tõmmanud ja see on juba täitsa natuke raha ju. Vbla leian veel mõne nurga, kust näpistada.

Valimistega läks seekord hullult hästi mõlemas linnas, kus meil kodud on. Täpselt need, kellele hääle andsime, ka valitsema said, rohkem rahul ei saakski olla. Eriti rõõmustab mind, et viimaks ometi murti me kodulinnas reformikate valitsusaeg, nende arrogants ja inimestest üle rullimine oli siin muutunud juba talumatuks. Viis nime neist siiski volikokku said, aga vallavalitsus läheb väljavahetamisele ja kõik see seltskond jääb opositsiooni. Kaks valimisliitu ilmselt moodustavad koalitsiooni, seal palju häid päid on koos ja see mulle meeldib.

Katsin elutuppa piduliku laua pisikese tordi, suitsuvorsti ja marineeritud silguga. Meie väike tütar sai täna 30. Ta ise on Tartus mõnulemas, õnnitleme teda millalgi hiljem, aga see päev kolmkend aastat tagasi on olnud mu elus üks ilusamaid, sellepärast on ikka vaja tähistada. Meenutasime Mrt-ga, kuidas Stockis jalutasime, Ruth oma karlssonipükstega Mrt kukil. See oli nii ammu, et nagu mingis eelmises elus, täna juba täiskasvanud väikest venda polnud siis veel plaaniski. Nüüd maiteagi, kas teda saaks enam kukile võtta, kuigi väga pisike on ta jätkuvalt. Peaks proovima 😀

Tsivilisatsiooni saabumine

October 12th, 2017

Täna läks me värava all müdinaks – elektrikud ehitasid uue liitumispunkti.

 Töömehed pidid tulema täna pealelõunal, aga olid juba hommikul peale kaheksat kohal.

 Nüüd on mu silmad näinud, et kui siin piisavalt sügavale kaevata, tuleb kõva liivapind vastu. Veidi alla meetri on paksu mullakihti, see võeti kõik ära ja kapike istutati kena kollase liiva peale.

 Nüüd on nii. Liitumispunkt on meil ühine, kõigi kolme korteri voolumõõtjad on siin. Kusjuures tuleb täheldada, et ära kunagi usu kui mõni humanitaar sulle elektrivärkidest räägib. Naabrinaine septembri lõpuks, mis oli meile antud tähtaeg, oma korterist kaablit läbi pööningu õue ei toonud ja väitis, et neile tuleb kahe korteri peale juba nagunii üks kaabel pööningult. Tõsiasi oli siiski see, et tema sai tänaseni elektri läbi plekikattega ürgaegse kaabli, mis jooksis meie magamistoast. Pööningult läks kaabel ainult keskmisele korterile. Hea, et taipasin seda varakult elektrifirmale kurta ja palusin neil luurel käia, et kas naabrinaise jutt on ikka õige. Igatahes saabusid elektrikud täna suurema kaablirulliga ja küsisid ligipääsu pööningule, kust siis selle puuduoleva ühenduse ka esimesse korterisse vedasid. Selline kaks ühes töö, millest suur osa oleks võinud juba ette tehtud olla. Nüüd võime sirgelt kõik varem särtsunud karbid ja ohtlikud kaablid verandalt maha tõmmata ja ka oma suure magamistoa laealuse koledusest vabastada. Ja kui mis iganes juhtuma peaks, mis majast voolu väljavõtmist nõuab, on seegi võimalik. Lisaboonusena saan nüüd paluda ka meie kindlustusmakse väiksemaks joonistada, sest kõrgeks sai see pandud amortiseerunud elektrivärkide tõttu.

 Kuna mees on koolis ja ma ei saanud elektri puudumise pärast ka arvutist plaani vaadata, et milline nupp (või kork) mida lülitab, siis lasin elektrimehel sirgelt kõik jupstükid sisse lükata.

 Ja valgus saabus ning vähe sellest, lampi saab sisse-välja lülitada täitsa õigest lülitist ukse kõrvalt. Nüüd on vool ka kõigis seinakontaktides ja kuna võtsime 1 x 20 asemel 3 x 16 amprit, siis on meil kõik valmis ka nii boileri kui õhksoojuspumba paigaldamiseks. Tsivilisatsioon, eks ole, moodne sajand. Palju rõõmu väikestest asjadest. 😀

Uued ortoosid

October 10th, 2017

 Mul on nüüd uued ortoosid, mõlemal käel. Ostsin need rehabilitatsioonikeskusest poole hinnaga, sest kasutasin isikliku abivahendi kaarti. St et sain perearstilt dokustaadid, et ortoose vajan ja nende alusel sotsiaalkindlustusametist tolle isikliku abivahendi kaardi. Üks ortoos maksis 28 eurot, aga kaardiga ja osalise töövõime kaarti esitades sain kaks tükki ühe hinnaga. Sedasi soodustusega on võimalik osta kahjuks ainult üks kätepaar aastas, aga aasta lõpeb ju kohe ära ja siis saan teise paari lisaks võtta. Vasaku käe ortoosi ma palju ei kasuta, vast ainult füüsilist tööd tehes ja rattasõidul, aga parema käe oma on hädavajalik koolipäevadel, kui pean palju käsitsi konspekteerima. Kirjutamine on haigete pöidlaliigestega väga valus tegevus ja see ortoos aitab uskumatult palju. Ortoos on väga jäik ja sellega kirjutades ma peaaegu üldse valu ei tunne. Väga rahul!

P.S. Kui tahaks samal aastal soetada soodushinnaga ka teise ortoosipaari, peaks võtma perearstilt natuke teise tekstiga tõendi. St et kui praegu on mul tõend labakäe-randme-sõrme ortoosile, siis teise tõendi peaks võtma ainult labakäe-pöidla või labakäe-sõrme ortoosile ja need on erinevad asjad, eks ole. Mitu paari ortoose on vajalikud sellepärast, et need lähevad pideval kasutamisel kiiresti mustaks ja kui üks paar on pesus, siis teine saab kasutuses olla. Või ka selleks, et kui igapäevane ortoosipaar on musta värvi, siis pidulikumal puhul võiks kasutada beeži, mis on rohkem nahaga ühte värvi ja ei hakka nii palju silma. Mitte et ma oma käte haigust häbeneks… või tegelt vist natuke ikka üritan seda varjata ka, sest ei taha äpu olla.

Hull vesi

October 10th, 2017

Vist on isegi hea, et juhtumisi on selline suvi ja sügis, kui enam-vähem katkematult sajab vihma, sest tundub, et enam hullemaks minna ei saa. Või kui, siis õige natuke. Loodetavasti on me silmad nüüd ära näinud me majapidamise kõige karmimad olud, kus iga ruutmeeter õue peal on nii pehme, et murule astuda ei saagi ilma et sisse vajuks. Täna on jälle vihma tulnud järjest 24h ja nüüd on ka me kõnnitee majanurga juures vee all, proovisin sellest mööda astuda ja kena saabas vajus muru peal mutta. Sedasi siis. Ei tea, miks see mulle alles nüüd pähe tuleb, aga oleksin ju võinud kõnniteele laduda lisaplaadid, meil neid kivisid on miljon, mida oleme muru seest ja mujalt välja kangutanud. Lausa ilusaid suuri kiviplaate on ja mõtlen, et kuna Mrt peab homme õuele toimetama liivakoormaga käru, siis peaksin ikkagi ka suure värava juurde tekitama kividest ajutisegi sissesõidutee. Pehme mulla peale laotud kivid kaovad kiiresti mutta, aga mingisuguse kõvema aluspinna ehk ikka tekitavad nii kauaks kuni korraliku parkimisala ehitame.

Kui meil oleks siin ikka veel kuivkäimla, siis täna ei oleks see enam mingi kuiv, vaid vihmaveest triiki ja ma ei tea, kas see kraam hakkaks meile tuppa voolama või midagi. Iga kord, kui me uues vetsus vett tõmban, naudin sajaga fakti, et ei olegi meil enam peldikut, on kõrgtehnoloogiline sitapott nagu me poeg väljendus, höhö. Me maja ei haise enam, vaid lõhnab kaasaegse remondi järele ja praegu tagasi mõeldes tundub see täiega õudne, et terve suve ju siiski peldikuhaisu sees elasime. Aga nii elasid ometigi kõik need pered, kes enne meid siin majas resideerusid, kuidas küll?

Ma arvan, et nüüd on me silmad siin õuel ja majas kõike näinud.

Mõni nädal on selline, et suurema osa ajast elangi verandaga majas. Alates eelmise nädala reedest kuni järgmise esmaspäevani olen päriskodus ainult kaks ööd, sest kõigepealt olid mul kolledžis loengud ja nädala lõpupoole pean kohal olema sellepärast, et meile tullakse elektri liitumispunkti ehitama. Mrt on samal ajal koolis, mistap pean jälle panema me äri uksele sildi, et suletud, sest… No ei ole inimestel aega tööl käia! Ausalt üteldes tahaksingi kogu aeg ainult ehitada ja kujundada ja möllata oma kinnisvaraprojektide kallal, see on asi, mis permanentselt pakub pinget. Aga ei saa ju, oma lõbuks mässamise eest ei maksa keegi kahjuks palka. Õnneks on Mrt neil päevil kui äri suletud on, käinud siiski klientide juures teenust osutamas ja ehitanud ka ühe suurema võrgu, mille eest saab arve esitada. Ma ise jõuan sel nädalal tööle ainult kahel päeval.

Saab siis nalja näha, kas uus linnavalitsus me tänavaga midagi viimaks ette võtab. Lubadusi on siin jagatud kõigi valimiste ajal. Sõitsin täna piki Metsa tänavat koju ja vaatasin, et meie maja juures on olukord isegi täitsa hea, ei ole otse majaga kohakuti hiigellompe, kust autod seina peale vett pritsiksid, samas tänava Tallinna maantee poolne osa on permanentselt vee all, no ujub täiega iga vihma ajal mitmesaja meetri ulatuses. Koidula ristmik muidugi on ka riskantne ületamiseks, ma hommikuti sealt jooksma või kõndima minnes panen alati hooga kui näen, et parajasti ühtegi autot ei tule, sest kui tuleb, pritsivad need mu juuksejuurteni märjaks.

Aga toas on soe. Eriti nüüd, kui köögi aken on uus ja enam läbi ei puhu. Kütan tavaliselt hommikuti ahju soojaks, sellest piisab terve me elamise soojana hoidmiseks täiesti. Tervet korvitäit puid praegu selleks isegi ei kulu. Ja ometigi on kahe suurema toa põrandad jätkuvalt soojustamata, laud on otse mulla peal ja vanad aknad ka sooja ei pea midagi. Ükspäev, kui aknad on vahetatud, saabub nirvaana, ma ütlen. Ja kui elektrivärgid on ümber ehitatud, mis juhtub juba sellel nädalal, saame õhksoojuspumba paigaldada ja sellega sooja majas hoida neil päevil kui ise kohal ei ole.

Kui liitumiskapi ehitamisega oleme ampreid juurde saanud, saaks kohe ära ühendada ka boileri, mis meil on ammu ostetud, aga mõtlen, et vist pole sellel pointi, kui boilerist tulevat sooja nestet duššinurka suunata ei saa. No saaks, aga siuke ajutine nikerdamine oleks nõme. Ainult köögi kraanist sooja vee tarbimine tundub liigne luksus ja raha raiskamine, sama hästi võime sooja vett kannuga teha. Mul praegu pesemine käib nii, et teen endale korraga kaks suurt kausitäit sooja vett ja sedasi duššinurgas pesengi. Ühe täiega pesen ja teisega loputan. Olen pool elu pidanud pesukausis pesema, kogemust ja oskusi mul on, pole probleemi. Ja kuna trapp põrandas töötab, siis on see peaaegu sama hea kui dušši all käimine, ainult vähema veekogusega. Ja ma võin siia juurde mõelda, et olen vähe tarbides hullult öko-möko 😀

Aga tegelikult muidugi on kõik väga hästi. Kuna olen kaks aastat pidanud iga sessi ajal muudkui edasi-tagasi kooli sõitma iga ilmaga, siis nüüd oskan vägagi nautida seda, et mul on ülikoolilinnas kodu, kus saan hommikul rahulikult magada ega pea kuskile kiirustama. Ärkan ikka kell seitse, teen ahju tule ja joon kohvi, aga ma jõuan ka oma sörgi- või jalutusringi ära teha ja võimelda ja rahulikult pesta ja sättida. Selline mõnus nautimine. Ja õhtuti, kui kedagi ei ole, on ülimõnus nokitseda koolitöid. Vahel on täitsa kahju, et ainult natuke alla kahe aasta meil seda kooli veel käia ongi. Mulle alati on meeldinud rohkem teekond ja kulgemine, naudin igal juhul enam protsessi kui miskit valmis ja tehtud asja, ülikooliga on samamoodi.

Esimene aken vahetatud

October 8th, 2017

Nädalavahetus on kulgenud suht vähese jõudlusega, sest esiteks olid mehel eile loengud ja teiseks on ilm sõna otseses mõttes kusine. Peale nädalakest kaunist päikesepaistet on meid tabanud järjekordne vihmavalang, mis teeb seda, et verandaga maja õu ujub, autoga aeda sõita ei saa ja peame parkima tiheda liiklusega tänaval, sest ka väikeses kõrvaltänavas on suure vee tõttu parkimine võimatu. Aiatagune kraav on triiki täis, truubid umbes ja savine pinnas ei lase liigveel kuhugi minna.

 Väravast sisse sõita ei saa, sest auto vajub sügavale mutta. Siin pildil ma olen vagusid veits korrigeerinud. Järgmine nädalavahetus on vaja jälle liiva tuua, ei teagi mismoodi hunniku õuele saaks.

 Teekond puuriida juurde on ka väga vesine, üks lomp lausa üle poole kummiku sügav, õudselt libe on ka, isegi murru peal ja kui seal kõndida jäävad koledad porirajad maha. Tundub, et õue kividega katmine on olulisem kui toas mõne seina ehitamine.

 Mrt valas hommikul vana vetsunurga esimese kihi betooni ära, seal peab veel vundamendikivide vahesid täitma, soojustuse panema ja veel kord betooni valama. Kui see tehtud, saab asuda välisukse kallale, mille ettepanemist ma kannatamatult ootan. Jubedalt olen mehe ära tüüdanud pärimisega, et kas ikka enne ei saaks ust ette panna kui… Ja blaa-blaa. Olen vahel tüütu.

 Veel viimane pilk vanale higistavale köögiaknale. Kmr saabus millalgi pealelõunal ja mehed asusid akent uue vastu vahetama. Köögiaken on ilmselt ainuke, mida oli võimalik kahekesi ette panna, teised aknad on liiga rasked.

 Väljastpoolt oli selline.

 Ja ta läheb…

 Maja köögipoolsed seinad on ehitatud millalgi hiljem, ilmselt eelmisel sajandil, ja palk on siin me arvates liiga õhuke. Keegi geenius oli palgi ja laudise vahele toksinud tõrvapapi, mis mu meelest on palgi tervise huvides vale tegu, sest maja ei saa sedasi hingata. Ükskord kui fassaadi tegema hakkame, peame selle asja ära lahendama ja tõenäoliselt tuleb see osa majast ka väljastpoolt soojustada.

 Aknanurgast on ilmselt ka vesi sisse tulnud, sest jupp aknaalust palki on pehkinud. Mrt tõmbas pudeda osa tolmuimejaga välja ja täitis augu ajutiselt villaga. Siin tuleb jupp palki välja vahetada ja võibolla veel suuremaid juppe korstna tagant, aga seda saab teha ainult väljastpoolt maja. Ükskord. Mingil teisel suvel.

 Mrt oli juba ammu avastanud, et köögi akna kõrvalt sein õõtsub ja kui aken oli eest võetud, selgus tõsiasi, et palgid ongi sidumata. Mees tõi ehituspoest miskised raudlatid (kindlasti on neil mingi nimi, mida ma ei tea), saagis palkidele sooned sisse ja pani pikad latid palkidele toeks. Selle pildi tegin siis, kui ta ilgelt hädas oli lati seina peksmisega, see mitte kuidagi minna ei tahtnud, kuigi soon oli korralik ette tehtud. Viimaks siiski paigaldus.

 Vasakul pool akent läks raudlatt kenasti paika ja polnud mingit hullemat mässamist.

 Ja siit ta tuleb.

 Vahetatud. Vana akna kõrval ja kooruva värviga fassaadi taustal näeb uus aken välja nagu võõrkeha. Aga ikkagi ilus on. Kiiremas korras peab tegema uued lauad akent raamistama ja paigaldama aknapleki.

 Mulle tundus, et tuba läks laksust soojemaks kohe, kui aken ette sai. Kolmekordne klaaspakett summutab ka heli hästi ja muidugi on ta soojem kui vana hõre aken. Aken käib lahti kolmemoodi, on kaks tuulutusasendit ja noh, kui ta täitsa lahti teha, siis vajub aken kohe tuppa ära, sest on pandud seina järgi, mis on sissepoole kaldu. Kõik see maja on igatepidi kõver nagu vanad majad ikka, ei midagi enneolematut.

Natuke võiks uute akende kallal muidugi vinguda, sest üllatuslikult ei ole kõik veeninad plekist, vaid osad jupid paistavad hoopiski plastmassist olevat. Tänapäeval on muidugi raske vahet teha, mis puit või plekk või plast, sest kaugelt vaadates on kõik ühesugune sile ja valge. Ma siin koputan neid juppe järjest läbi nagu mingi aaberkukk ja mõne plastist riba olen igatahes tuvastanud. Aknad on seestpoolt ilusamad kui väljast ja mu meelest on suure magamistoa akendel see osa, mis jääb lahtikäiva ruudu ja alumiste klaaside vahele, lausa miskine plastmassmoodul, no maitea, mingi imelik lai mittepuidust osa. Lisaks on aknameistrid ignoreerinud Mrt suurepäraseid jooniseid selles osas, et kõik ülemised klaasid, mis on mitmeks ruuduks jagatud, peavad olema eraldatud peenikese puitliistuga, aga selle asemel on lai lauamoodustis nagu ka köögiaknalt näha võib. Aga need on siin majas kõige väiksemad mured või õieti polegi mingid.

 Mõned detailid me maja juures on siiski jätkuvalt ilusad 🙂

Täiskuu

October 5th, 2017

Täiskuuaeg teeb trikke, ajab inimesed rääkima ja kirjutama ja mõned ajab riidu ja. Nõme. Aga vahetult enne täiskuud on igatahes mõtet pesu pesta, sest kasvava kuu ajal läheb pesu heasti puhtaks, lausa säravaks. Olete ka märganud või?

Olin ühe ööpäevakese Saaremaal. Hommikul, kui silmad avasin, mõtlesin, et ei tea, kas kell on juba seitse või… Tegelt hakkas kell juba üheksa saama. Üheksa!!! Õudukas!!! Ma iial ei suuda nii kaua magada, ikka enne seitset on silmad lahti ka puhkepäeval, aga saareline vaikus ja rahu tegi seda, et kossasin üheksani. Ega sellest midagi häda polnud, kuskile minna mul vaja polnud, vaba päev ja suvaline lebo.

Aga ilm oli ilus, päike paistis ja kuna polnud aimugi, mitmeks minutiks päikest seekord jagub, asusin juba kell kümme märga muru niitma. Ja õigesti tegin, sest lõunaks juba väikesed vihmasabinad olid kohal. Kui muru niidetud, pumpasin kaevu tühjaks, et näha, kas sinna ikka üldse veel midagi sisse jookseb, sest vett oli kaevus vaatamata katkematule vihmaperioodile enneolematult vähe. Sain kaevu tühjaks ja nägin, et jookseb vesi peale küll, pole hullu.

Suht arusaamatu on, millest me kaevu veetase oleneb. Teinekord suure vihmaga on suht tühi, aga samas jälle kuivemal-külmemal ajal võib kõrini täis olla. Me külasse on mõned puurkaevud juurde tehtud, võibolla nende aktiivsus kuidagi me kaevu veetaset mõjutab.

Tegin suvilas külmaperioodiks ettevalmistusi. Võtsin pumba kaevust välja ja lasin saunas veepaagi tühjaks. Trappidesse valasin tosooli, et need ei jäätuks, ei tea ju, millal sinna jälle läheme ükskord. Mitte et ei tahaks minna, aga kooliajal on vaba nädalavahetust peaaegu võimatu leida, pealegi on verandaga majas veel miljon tähtsat tööd vaja ära teha enne kui külmad saabuvad.

 Seal on tegelt ikka täiega mõnna olla. Altnaabrite juurest kostis küll üksjagu jauramist, sest pinsipäevad ja värgid, aga ikkagi. Öösel on vaikne. Sakslastest paistavad ka pooled olevat juba kodumaale läinud 🙂

 Muidugi pidin ka seenel käima. Mitte et mul neid vaja oleks, kõik viisin Ruthile, aga paar tunnikest metsas müttamist teeb meeled puhtaks. Lihtsalt hea.

 Näh.

 Krabasin peenrast kaasa rukolat ja tilli, nüüd nad siis viimaks kasvavad.

Kossu ajaks jõudsin koju. Rapla pani kenasti Cramole vastu, aga lisaajal tuli paaripunktine kaotus ikkagi ära. Kena algus hooajale siiski, annab lootust, et põnevust ikka tuleb.

Laps oli kolm päeva Saksamaal, lennukiga läks ja autoga tuli. Õemees võttis ta ärireisile kaasa kogemuse saamise pointiga. Mismoodi ta oma koolist puudumise ära klaarib, on ta enda asi, täiskasvanud kodanik, mul sellega enam asja pole. Emale tõi ta juustu ja veini, höhö, ja muidu üldiselt mitu pakki erinevaid pähkleid, mida kossu vaadates mõnuga hävitasime.

Mul oli vägagi edukas alkovaba september, mida alustasin tegelt juba augusti lõpus. Juba mitmes aasta teen seda nalja kaasa, sest suvel kipub ikka veinitamisega käest ära minema, eriti kui sul on nii suurepärane veranda, kuhu kostavad lossihoovist suvised kontserdid. Siis ju ikka istun seal ja mõnulen paari klaasikese veini taga. Ehh. Aga vot septembris ei joo 😀 Mul muidu absull usku pole mingitesse kampaaniatesse ja uurimused ka ju kinnitavad, et nende mõju on marginaalne, aga see “septembris ei joo” mulle kuidagi sobib väga hästi ja selle järelmõju on see, et oktoobris ja sealt edasi ka nagu väga enam veinitada ei taha. Kuni järgmise suveni…

Praamiintsidendist ka. Nägin täna sellist pilti, kus üks autojuht ei suutnud tõusul peatumisega hakkama saada ehk et ei suutnud kalde pealt hakata maha sõitma ilma tagasi vajumata. Vajus tagasi kolm korda, kokku vähemalt meetri jagu kuni tagumine auto tuututama hakkas ja selle peale jooksis kohale laevamees tõkiskingaga. Mõtsin, et kas inimene tõesti on eile load saanud, et üldse sõita ei oska, aga sa mõtle, et selliseid on me tänavad täis? Õudukas! Auto polnud ka kõige vanem mitte, aga ilmselgelt juht oli täiega koba. Kasko aitab!