Viimane nädal on olnud pisut pöörane, see on tekitanud mulle unehäireid ja pisaraid. Eelmise nädalavahetuse veetsime Otepääl, aga see polnud mingi turismireis, vaid vanale heale sõbrale toeks käimine. Ega midagi teise inimese leinaga teha ei saa muud kui olla kohal ja kuulata ja rääkida. Valus on vaadata suure sõjamehe pisaraid. Loodetavasti ei saa ma mitte kunagi teada, mida ta tunneb. Aga ta ütles mitmel korral, et sellest oli palju abi, et ta juurde läksime. Muidugi me läksime, see oli vähim, mida teha saime. Leinavat inimest ei tohi üksi jätta.
Möödunud nädalavahetuse võisime ootamatu sündmuse tõttu oma isiklikust elust maha kirjutada, ometigi said meil kõik eksamitööd tehtud ja asjad õpitud. Mrt pidi küll ühele õppejõule kirjutama ja vabandama, et ta eksamitöö viibib, aga tegi selle esmaspäeval tagantjärele ära ja midagi hullu selle hilinemisest polnud.
Eilne päev oli täiesti sürreaalne. Hommikul laadisime autosse matusekimbu, ilusa valgete roosidega kuhja, millel lai valge lint. Ma ei tahtnud musta lindiga pärga, üldse mingit leinameeleoluga asja ei tahtnud, vaid pigem sellist helget ja lootusekiirega. Lindi peale me midagi teksti ei tellinud, kuigi oleks tahtnud sinna kirjutada “assa nuga” nagu Kat tavatses ütelda. J oleks seda lugedes kohe aru saanud, kellelt pärg on, aga me ei hakanud siiski ta teisi pereliikmeid šokeerima.
Leinakimp mahtus napilt autosse, sest pakiruum oli meil kotte ja kohvreid täis. Kui sedasi mitme linna vahet liigume, on meil alati umbes täpselt terve elamine kaasas.
Noh, ja sedasi suurte padajannidega sõitsime ülikooli eksamile. Pidime kell kümme kohal olema, aga kimbu saime alles kell üheksa kätte, väike hilinemine midagi siiski ei lugenud. Esitlesime oma eksamitööd kolmandana, jõudsime veel kaks esitlust enne ära kuulata. Eksam läks ülihästi. Olin enne juba märganud, et kui teiste eksamiprojektid olid umbes 30 lk, siis meie oma oli 80… Kuueses rühmas seda tegime ja kõik olid übertublid oma osadega. Mul polegi vist varem ükski rühmatöö nii hästi sujunud, et isegi mingit konfliktifaasi ei olnud vaja üle elada. Kui teisi ikka eksamil peedistati, siis peale meie esitlust laiutas me põhiõppejõud käsi ja küsis teistelt õppejõududelt, kas nemad oskavad midagi küsida. Küsimusi õieti polnudki, peamiselt saime kiita ja soovitusi edaspidiseks.
Tekitasime eksamil kindlasti hämmingut mustades pidulikes riietes, eriti Mrt, ma arvan, aga samas võisid õppejõud seda võtta ka kui lugupidamist, et tudeng tuleb ülikonnas eksamile. Musta lipsu ta sidus ette alles siis, kui kirikusse minema hakkasime. Silma me oma teistmoodi kostüümides siiski hakkasime, sest koolikaaslased, kes ei teadnud, et matusele läheme, me välimust kommenteerisid. Mrt pehmendas veits oma musta välimust roheliste Uncle Pauli kingade ja rohelise raamiga prillidega. Kusjuures kodus ta kahtles, et kas võib matusele selliste värvilistega minna, aga ma ütlesin, et Kat-ile oleks kindlasti need meeldinud, et pane aga.
Kuna me eksamiaeg oli varasemaks tõstetud, jõudsime veel ülikoolis lõunat süüa ja Vabaduse platsil jubedas nõukaaegses kohvikus kohvi juua. Ma võtsin tavalise musta kohvi ja jõin selle mõnuga ära, mees oma lattet ainult natuke limpsis, ei suutnud juua. Aknast nägime, kuidas leinajad juba kirikusse lähevad ja läksime ise ka täitsa vara sisse. Jaani kirikusse on hästi mugav minna selle tõttu, et auto saab panna kohe sinna samasse maa alla parklasse ja kui sealt siis tagasi maa peale kerkid, oled praktiliselt kohe kiriku ukse ees. Mrt jättis isegi jope autosse, sest soe oli nii väljas kui kirikus.
Kat-i ärasaatmine oli väga ilus. Rahvast oli kirikus nii palju nagu oleks jõululaupäev, üle paarisaja inimese kindlasti. Märkasin leinajate seas mitmeid näitlejaid, kes olid Kat-i kolleegid teatrist, mida ta mingi aeg juhtis. Viimased aastad ta tegeles e-residentsusega EAS-is ja tegi kaugtööd Brasiiliast. Mulle tohutult meeldis, kuidas õpetaja Jaan Tammsalu matusetalitusel rääkis, kõik jutt oli väga isiklik ja ta ise naeratas kogu aeg. Hea, et kirstu lahti ei tehtud, puusärgi kõrval oli Kat-i pilt, mille ta ema oli maalinud. Et see ema maalitud oli, tuli meile suure üllatusena, sest ta ema on terviseteadlane tegelikult. Kat ei tahtnud ennast kellelegi haigena näidata ja kui ta oma koosolekuid juhtis, siis inimesed erinevates riikides, kes “koosolekulaua taga istusid”, ei võinud aimatagi, et ta ise haiglas voolikute otsas lebab samal ajal. Ta töötas enam-vähem lõpuni välja. Haigus muudab inimest, sellepärast on hea, et leinajatele anti võimalus Kat-i vaid elavana mäletada.
Püüdsime kirikus ikka kenasti laulud kaasa laulda, aga vahepeal tuli muidugi selline nutuhoog peale, et hääl kadus. Imetlen, kui professionaalselt õpetaja talituse läbi viis, kõik oli ütlemata kaunis ja rahulik. Ta luges ette lähedaste meenutused, kust hakkas kõrva ka näiteks see, mida J meile Otepääl rääkinud oli. Et Kat jõudis oma 43 eluaastaga teha rohkem kui mõni teine 90 aastaga. Ja nii ongi. Mõni inimene lihtsalt elab oma elu kiiremini ära.
See kõik on siiski rohkem kui ebareaalne.
Nüüd oleme oma Haapsalu kodus ja mees läks kolledžisse tööle. Ta enda loengud on läbi ja eksam tudengitele tehtud, täna ta istub seal kellegi teiste praktika arvestuse või eksami komisjonis. Õppida meil sel semestril endal midagi rohkem pole, kõik ained on tehtud ja ootame hindeid. Tervelt kolm nädalat õppimisest vaba tundub väga imelik, alles jaanuari lõpus hakkame jälle loengutes käima. Ei oska nagu ollagi kuidagi. Tegemist mul muidugi on, sest vahenädalate jooksul pean suutma oma valikaine tunnid valmis kirjutada. Olen nendega kuskil poole peal, tohutult ajamahukas töö, kui peab kõik ise nullist välja mõtlema ja looma. Aga ma saan hakkama.
EDIT: Sain kirikus lauldes teada olulise fakti silmanägemise kohta – pisarad toimivad suurendusklaasina.
