Semester ametlikult läbi

January 26th, 2020

Noh, meil mehega on 36 EAP-d käes ja esimene magistriõppe semester ametlikult lõpetatud. Hinded on meil täpselt ühesugused, keskmine hinne mõlemal 4,625. Ühe aine saime B, teised A-d, aga enamus olid arvestused.

Tagasi vaadates tundub, et pold hullu midagi, aga kui nüüd ikka meenutada, milline materjali hulk tuli semestri jooksul läbi hekseldada, siis see oli ebanormaalne. Mulle absull ei meeldi sedasi õppest läbi kapata, et süvitsi pole aega minna ja kõigest justkui jooksed üle. Ma sellise tempoga sooritamist efektiivseks õppimiseks ei pea, aga eks kraad ikka antakse ükspäev kätte, kui samamoodi jätkame. No ja kui kraad käes, küll siis leiame aega ka õppimiseks…

Veider

January 25th, 2020

Istume Haapsalu kodus ja hirnume nagu herned. Mees lõpetas just telefoni teel nepaali mehikeselt õhtusöögi tellimise. Noh, kujutage ette, et helistad kohalikku söögikohta, siia samasse me kõrvaltänava otsa ja oled sunnitud inglise keeles rääkima, sest teenindaja ei saa kohalikust keelest mõhkugi aru. Nepaali mehikeste inglise keel on ka siuke kõver, et anna olla… Õnneks on neile võimalik toidud numbritega ette lugeda, ehk midagi ikka antakse siis.

Tore muidugi, et mõned söögikohad on talveks lahti jäetud, hetkel on linnasüdames mingi neli-viis kohta korraga läinud kuuks ajaks puhkusele. Mitte et me ei oskaks ise süüa teha, ma just kraapisin ahjupoti tühjaks eilsest köögiviljahautisest. Aga mehed soovivad midagi huvitavamat.

See blogi siin on täitsa tuim, ma ütleks. Loodetavasti ei käi siin keegi lugemas, kes iga nädal postitusi ootab. Sest noh, ma ei viitsi üldse avalikult kirjutada praegu.

Ülikoolist on pikem vaheaeg olnud, järgmisel reedel algab kevadsemester. Sügissemestri hindeid veel ei tea, pooled ained on alles hindamata. Midagi hullu sealt loodetavasti ei tule, ühe B juba saime ja selle üle olime täitsa rõõmsad.

Väike poeg käis paar päeva tagasi teist korda sooritamas diskreetse matemaatika eksamit ja sai oma viie kätte. Tal esimene eksam läks kehvasti, positiivse hinde sai küll, aga polnud rahul. Naljakas, et tipi-koolis pannakse hindeid numbritega, meil on ikka aad ja beed ja nii.

Ruthi sõitis nädalaks Belgiasse, see kah õppereis või mingi niisugune asi tema ülikooli kaudu. Vist ainult kolm neid sinna valiti ja muidugi ta pabistas, sest pole Sassust nii kaua eemal olnud. Tal sess alles kestab muidu. Kõik siin õpivad ja uhavad.

Erilist märkimist väärib asjaolu, et mul algas eile päriselt nohu, seisund, mida ei ole mul olnud juba peaaegu kuus aastat. Paaril korral olen nende aastate jooksul nohu saanud üheks päevaks, arvatavasti allergilise, aga nüüd siis tabas mind midagi viiruslikku. Kusjuures ma ei mäleta, et oleksin üldse mõne nohuse inimesega kokku puutunud. Olen oma immuunsüsteemis veits pettunud, aga ju oli objektiivne põhjus, miks selline murdumine tuli. Mingeid muid viirusnähte õnneks ei ole, ainult nina on vesine.

Eelmisel nädalalõpul olime mitu päeva Tartus informaatika õpetamise konverentsil. Päris tore oli, eriti reedeõhtune bankett loodusmuuseumis, kus saime oma õppejõudude, mehe kolleegide ja kursaõega tšillida. Söök ja jook olid head ja naerda sai nii, et oli kohe. Muuseum ise on ka väga lahe, eriti tore oli giidiga ringkäik, kus sai igast ägedaid fakte teada. Vombati ruudukujuliste junnide kohta ja vihma käes perroonil vedelenud kaelkirjaku kohta ja…

 Poseerime väga vana veits vanunud ja paljukannatanud kaelkirjakuga.

 See on üks maailmarõve nähtus – rotikuningas (guugelda!).

Aga verandaga majas on hetkel nii, et saime vetsule segisti tellida viimaks ometi ja mees pani selle täna paika (igast veevoolikud ja äravoolud ka muidugi).

 Väga väike on siin kõik.

 Õues on sedasi, et peterselli ikka saab.

 Ja lumililled löövad kohe õied lahti. Teiste aedades lõunapoolsete külgede peal need juba õitsevad.

Ilmselt ehmume väga ära, kui ükskord lumi maha sajab. Eks ta varsti tuleb. Kõige kahjum on olnud sellest, et viigi peal ei saa uisutada. Vesi on kõik lahti ja tagatipuks tormab nii, et kastab kaldad üle. Paralepa tee on pidevalt mere all ja turistid peavad ringiga käima, kui nad just paadiga pole Fra Maresse tulnud.

EDIT: Just laekus meile digitaalse meedia sisutootmise hinne A, isegi mulle 🙂

Unetu nädal

January 11th, 2020

Viimane nädal on olnud pisut pöörane, see on tekitanud mulle unehäireid ja pisaraid. Eelmise nädalavahetuse veetsime Otepääl, aga see polnud mingi turismireis, vaid vanale heale sõbrale toeks käimine. Ega midagi teise inimese leinaga teha ei saa muud kui olla kohal ja kuulata ja rääkida. Valus on vaadata suure sõjamehe pisaraid. Loodetavasti ei saa ma mitte kunagi teada, mida ta tunneb. Aga ta ütles mitmel korral, et sellest oli palju abi, et ta juurde läksime. Muidugi me läksime, see oli vähim, mida teha saime. Leinavat inimest ei tohi üksi jätta.

Möödunud nädalavahetuse võisime ootamatu sündmuse tõttu oma isiklikust elust maha kirjutada, ometigi said meil kõik eksamitööd tehtud ja asjad õpitud. Mrt pidi küll ühele õppejõule kirjutama ja vabandama, et ta eksamitöö viibib, aga tegi selle esmaspäeval tagantjärele ära ja midagi hullu selle hilinemisest polnud.

Eilne päev oli täiesti sürreaalne. Hommikul laadisime autosse matusekimbu, ilusa valgete roosidega kuhja, millel lai valge lint. Ma ei tahtnud musta lindiga pärga, üldse mingit leinameeleoluga asja ei tahtnud, vaid pigem sellist helget ja lootusekiirega. Lindi peale me midagi teksti ei tellinud, kuigi oleks tahtnud sinna kirjutada “assa nuga” nagu Kat tavatses ütelda. J oleks seda lugedes kohe aru saanud, kellelt pärg on, aga me ei hakanud siiski ta teisi pereliikmeid šokeerima.

Leinakimp mahtus napilt autosse, sest pakiruum oli meil kotte ja kohvreid täis. Kui sedasi mitme linna vahet liigume, on meil alati umbes täpselt terve elamine kaasas.

Noh, ja sedasi suurte padajannidega sõitsime ülikooli eksamile. Pidime kell kümme kohal olema, aga kimbu saime alles kell üheksa kätte, väike hilinemine midagi siiski ei lugenud. Esitlesime oma eksamitööd kolmandana, jõudsime veel kaks esitlust enne ära kuulata. Eksam läks ülihästi. Olin enne juba märganud, et kui teiste eksamiprojektid olid umbes 30 lk, siis meie oma oli 80… Kuueses rühmas seda tegime ja kõik olid übertublid oma osadega. Mul polegi vist varem ükski rühmatöö nii hästi sujunud, et isegi mingit konfliktifaasi ei olnud vaja üle elada. Kui teisi ikka eksamil peedistati, siis peale meie esitlust laiutas me põhiõppejõud käsi ja küsis teistelt õppejõududelt, kas nemad oskavad midagi küsida. Küsimusi õieti polnudki, peamiselt saime kiita ja soovitusi edaspidiseks.

Tekitasime eksamil kindlasti hämmingut mustades pidulikes riietes, eriti Mrt, ma arvan, aga samas võisid õppejõud seda võtta ka kui lugupidamist, et tudeng tuleb ülikonnas eksamile. Musta lipsu ta sidus ette alles siis, kui kirikusse minema hakkasime. Silma me oma teistmoodi kostüümides siiski hakkasime, sest koolikaaslased, kes ei teadnud, et matusele läheme, me välimust kommenteerisid. Mrt pehmendas veits oma musta välimust roheliste Uncle Pauli kingade ja rohelise raamiga prillidega. Kusjuures kodus ta kahtles, et kas võib matusele selliste värvilistega minna, aga ma ütlesin, et Kat-ile oleks kindlasti need meeldinud, et pane aga.

Kuna me eksamiaeg oli varasemaks tõstetud, jõudsime veel ülikoolis lõunat süüa ja Vabaduse platsil jubedas nõukaaegses kohvikus kohvi juua. Ma võtsin tavalise musta kohvi ja jõin selle mõnuga ära, mees oma lattet ainult natuke limpsis, ei suutnud juua. Aknast nägime, kuidas leinajad juba kirikusse lähevad ja läksime ise ka täitsa vara sisse. Jaani kirikusse on hästi mugav minna selle tõttu, et auto saab panna kohe sinna samasse maa alla parklasse ja kui sealt siis tagasi maa peale kerkid, oled praktiliselt kohe kiriku ukse ees. Mrt jättis isegi jope autosse, sest soe oli nii väljas kui kirikus.

Kat-i ärasaatmine oli väga ilus. Rahvast oli kirikus nii palju nagu oleks jõululaupäev, üle paarisaja inimese kindlasti. Märkasin leinajate seas mitmeid näitlejaid, kes olid Kat-i kolleegid teatrist, mida ta mingi aeg juhtis. Viimased aastad ta tegeles e-residentsusega EAS-is ja tegi kaugtööd Brasiiliast. Mulle tohutult meeldis, kuidas õpetaja Jaan Tammsalu matusetalitusel rääkis, kõik jutt oli väga isiklik ja ta ise naeratas kogu aeg. Hea, et kirstu lahti ei tehtud, puusärgi kõrval oli Kat-i pilt, mille ta ema oli maalinud. Et see ema maalitud oli, tuli meile suure üllatusena, sest ta ema on terviseteadlane tegelikult. Kat ei tahtnud ennast kellelegi haigena näidata ja kui ta oma koosolekuid juhtis, siis inimesed erinevates riikides, kes “koosolekulaua taga istusid”, ei võinud aimatagi, et ta ise haiglas voolikute otsas lebab samal ajal. Ta töötas enam-vähem lõpuni välja. Haigus muudab inimest, sellepärast on hea, et leinajatele anti võimalus Kat-i vaid elavana mäletada.

Püüdsime kirikus ikka kenasti laulud kaasa laulda, aga vahepeal tuli muidugi selline nutuhoog peale, et hääl kadus. Imetlen, kui professionaalselt õpetaja talituse läbi viis, kõik oli ütlemata kaunis ja rahulik. Ta luges ette lähedaste meenutused, kust hakkas kõrva ka näiteks see, mida J meile Otepääl rääkinud oli. Et Kat jõudis oma 43 eluaastaga teha rohkem kui mõni teine 90 aastaga. Ja nii ongi. Mõni inimene lihtsalt elab oma elu kiiremini ära.

See kõik on siiski rohkem kui ebareaalne.

Nüüd oleme oma Haapsalu kodus ja mees läks kolledžisse tööle. Ta enda loengud on läbi ja eksam tudengitele tehtud, täna ta istub seal kellegi teiste praktika arvestuse või eksami komisjonis. Õppida meil sel semestril endal midagi rohkem pole, kõik ained on tehtud ja ootame hindeid. Tervelt kolm nädalat õppimisest vaba tundub väga imelik, alles jaanuari lõpus hakkame jälle loengutes käima. Ei oska nagu ollagi kuidagi. Tegemist mul muidugi on, sest vahenädalate jooksul pean suutma oma valikaine tunnid valmis kirjutada. Olen nendega kuskil poole peal, tohutult ajamahukas töö, kui peab kõik ise nullist välja mõtlema ja looma. Aga ma saan hakkama.

EDIT: Sain kirikus lauldes teada olulise fakti silmanägemise kohta – pisarad toimivad suurendusklaasina.

Kokku ei võta

January 3rd, 2020

Mingit möödunud aasta kokkuvõtet ma ei kirjuta, sest head ei ole palju meenutada. Õnnestumised olid puha akadeemilist laadi ja selles vallas andsin tõesti maksimumi. Muu elu oli nagu oli ja hea, et oli ikka.

Nädala pärast oleme pealinnas eksamil ja sealt otse läheme kirikusse saatma ära armsat inimest. Kat lahkus uue aasta algul. Ta sai just paari nädala eest 43 ja jõulupühal veel tänas FB-s õnnitlejaid. Nii lihtsalt see käibki. Ühel hetkel oled siin ja teisel hetkel sind enam pole. Jubedasti kurb on olla.

Tapetseeritud

December 28th, 2019

Kui liistud on pandud, siis on ikka nagu täitsa valmis. Kuigi akna- ja uksepõsed on tegemata.

 Pildilt ei ole aru saada, et ruloo rohekas toon on kogemata isegi tapeedimustris olemas. Muidu üldiselt me edaspidi soetame siia ainult valged asjad.

 Põrand võiks muidugi olla valge, aga nagunii läheb terve tuba voodit täis ja kollane ei paista välja. Kas ma ütlesin, et see on üks odav Valgevene tapeet? Väga ilus jäi.

Ehitustegevus ei olnud pühadeajaks plaanis, sest igasugu koolitöid on vaja teha. Nüüd on tuba valmis ja mässame mõlemad oma eksamitööga, mille peame ülehomme esitama. Terve homne päev läheb ilmselt õppimise peale, aga mis parata. Missa vanuigi muud ikka pühabal teed…

Riia, jõulud ja tapetseer

December 27th, 2019

Viimase paari nädalaga on nii palju toimunud, et pool on meelest läinud. Näiteks ei mäleta ma üldse, mida tegin enne seda kui eksprompt pähe turgatas, et sõidaks õige Riiga. Hull vajadus oli ennast argipäevast lahti rebida, pealegi olid lapsed meile Haapsallu jõululõunale tulemas ja meil nappis taldrikuid-klaase. Riias on IKEA, eks ole, ja Depo. Bronnisin öö Rixwell Elefanti ja pühapäeval enne jõulu tegime minekut.

 Riia jõuluturul, mis ei näe veeranditki nii äge välja kui näiteks Tartus.

 Hotelli bronnisin otse, mitte booking.com-i kaudu ja saime mõnusa superior toa.

 Väga suur tuba, kus üllatavalt hea magamine oli, kuigi aknad olid maantee poole ja mõningane liiklus sisse kostis.

 Õhtul käisime vanalinnas mingis pubis söömas ja šokeerisime teenindajat sellega, et isegi minul on ISIC-kaart ja olen 20 prossa alet ära teeninud 😀 Kutt oli tõsises hämmingus ja usutles, et kas tõesti isegi mina olen üliõpilane 😀 No olen jah, mis parata 😀 Jätsime talle see-eest lahkelt jotsi.

 Mu suurepärane tume Quinness, mille otsas oma uusi merevaigust ja hõbedast kõrvakaid demon. Jõuluturult ostsin.

 See oli üks tore kohvik, kus väike cappuccino tähendas lahmakat tassitäit ja keskmine latte siukest vägevat lüpsikut, mis pildil.

Taldrikuid, mille varusid IKEA-s täiendada lootsime, enam saada polnud, aga võtsime mingid lihtsad väiksemad ja lisaks hea hunniku ilusaid mustriga klaase.

 Klaasid, salvrätid, karafinid, alpikannid… ehh, midagi vbla veel, mida kokku ostsime, on laual näha.

 Kingid lasteperede ootel. Olen erilises vaimustuses pildil olevast liiliapotist, mille Depost soetasime. Mind tema tugev lõhn ei häiri, vaid vaimustab.

 Jõuluõhtu sehkendusi Haapsalu köögis. Kõik mu musukesed lapselapsed pildil.

 Aga täna tegelesime tapeediga. Ostsime magamistuppa tapeedi tagapoest (teate küll seda, onju?) juba mõni aeg tagasi. Eile Mrt värvis seina valgeks ja täna pani tapeedi peale. Ma pmst olin niisama ilus, veits assisteerisin, aga suurema osa tööd tegi mees ikkagi üksi ära. Olen alati kujutlenud, et tapetseerimine on naiste töö, aga kuidagi meil läks lappama see asi.

 Mul oli muidugi vaja oma imelist liiliapotti pildile toppida 😀

Avastasin töö käigus, et tapeedi peal on kõik minu lemmiklilled – roosid, piibelehed ja liiliad.

 Depost leidsime elutuppa laelambi 28 euroga.

Esmaspäeval on meil ühe eksamitöö tähtaeg, rühmatöö, kus mu osa on sama hästi kui valmis, aga mees muudkui prokrastineerib siin ega ole veel alustanudki. Võtsime terve jõulunädala töölt vabaks, ma olen seda aega kasutanud peamiselt gümnaasiumi tundide ettevalmistuseks. Tundide tegemine, kui neid nullist tegema peab ilma igasuguse õppe- või ainekavata, võtab jubetuma aja – avastasin enda üllatuseks, et umbes 1,5-2 loengut ainult suudan päevaga teha. Õnneks on mul aega, aga samas tahaks oma tunnid ette valmistada enne, kui jälle enda koolitööd selga tulevad. Mul on 21 tundi vaja teha, 75 minutit tükk. Kolmandik on valma.

Andsime mehega lubaduse sõita kevadel gümnaasiumi prantsuse keele õpilastega Pariisi. Üritasin küll ära nihverdada, sest ei tea, kas samale ajale meil endal mõni eksam või arvestus satub, aga viimaks ikka lasime ennast ära rääkida ja läheme kaasa. Mrt pole varem Pariisis käinud ja väga tahtis minna.

Tänahommikuse linnaringi ajal astusime läbi raudteejaamast, kuhu rongid enam ammu ei käi. Jäime vaatama näitusejuppi, mis seal seinal on, kui märkasime piltide juures ühte nuppu, mille kohale keegi oli kirjutanud tuut-tuut. Kui on nupp, järelikult tuleb vajutada, nagu ma noorusajast mäletan… Mrt vajutaski ja selle peale kostis rongivile ja tšuhh-tšuhh, mis jaamast kaugenes, päris pikalt kohe. Äge mu meelest. Imelik, et me seda nuppu pole varem jaama seinal märganud. Ilmselt keegi eriti pole, sest tihti kõnnime sealt mööda, aga esimest korda kuulsime toda atraktsiooni.

Tartus käidud

December 13th, 2019

Sain eile Tartus haridusministeeriumi saalis kätte preemia oma uurimuse eest, tegin sellest tillukese postituse diabeediblogisse ja ei hakka sama ümber kirjutama. Natuke auru tahaks välja lasta siiski. Tunnistan, et täiega äge on teadmine, et konkureerisin inimestega 33-st ülikoolist, sealhulgas 17-st välisülikoolist, mille seas maailma mainekaimad haridusasutused. Mitte kunagi varem ei ole konkursile ka nii palju töid esitatud, seekord oli 482, nendest rahalised preemiad läksid 71-le. Kahju, et preemiasaajate nimekirjas on mu kooliks märgitud ainult Tallinna Ülikool ja Haapsalu kolledžit ei mainita. Lisaks on mul kahju, et juhendajale ainult lilleõis anti ja üldse mitte mingit dokustaati (hea, et teine juhendaja ei hakanud Rootsist kohale tulema). Kuna ma päris kena rahalise preemia sain, siis mõtlen, et kutsun kohaliku juhendaja koos oma mehega ühel õhtul restosse ja teen välja.

Aga Tartu on praegu übernunnu uhketes jõulutuledes. Käisime õhtul väljas söömas ja pärast Werneri kohvikus teel ja koogil. Kohvikus saime juhuslikult kokku me laste kunagise eesti keele õpetajaga, kes seal oma mehega mõnusalt aega veetis. Kuna me neid mõlemaid tunneme, siis jätkus juttu kauemaks.

Aga ülikool on Tartus praegu selline:

 Pilt ei anna kahjuks pooltki edasi seda sära ja neid mustreid, mis peahoone küljes on.

 Ristiisas sõime õhtusööki.

Olime järjekordselt öösel Pallase hotellis, see on Tartus me lemmik ööbimiskoht. Hommikul sõitsime Tallinna, et üks kliendi printer remondist ära tuua ja läksime siis verekeskusesse, et mees saaks plasmat anda. Kahjuks jäi tänane aferees ära, sest mees on intiimses suhtes naisega, kes lasi endale hiljuti kõrvaaugud teha. Tundub naljakas, aga tegelt on karm, et mees on sel aastal saanud afereesidoonoriks käia ainult ühe korra, sest lihtsalt ei leia seda aega ja nüüd minu pärast peab veel mitu kuud sellest toimingust eemale hoidma. Neli kuud peale seda, kui naine tegi kõrvaaugud, peab ta ootama, enne kui uuesti plasmat anda tohib. Oleks siis midagi selle kohta netis kirjas olnud, kui mees seal küsitluslehte täitis, me poleks pidanud Tartust Haapsallu pealinna kaudu sõitma suure ringiga (printeri oleks väike poeg nagunii ära toonud sealt).

Aga nüüd me läheme kolledžisse jõulupeole. Ehtisime enne kodus ka jõulupuu ära:

Veel üks pump

December 9th, 2019

Dokumenteerin, et täna paigaldati meie majapidamisse veel üks õhksoojuspump. Kinkisime selle lastele jõuludeks. Kmr-i tuba kipub muidu külm olema ja ta peab ahju kütma. Kuna lapsed (Kmr ja tema daam) käivad linnas koolis, siis väga palju ahju kütmiseks aega pole ja igatahes on mõnusam koju tulla kui tuba soe on.

 Jube pikk moodustis läheb teisele korrusele, aga väga see silma ei häirigi. Pumbad on vähemalt ühekõrgusel.

 Kmr monteeris hiljem oma ruloo ka tagasi, täpselt mahtus sinna alla. Täna ta hoidis oma pumba 22 kraadi peal ja tubade uksed lahti, et me ka sealt omale natuke saaks. Väga harjumatult soe on neil seal nüüd.

Mrt tegi õhtul piparkoogitaigent, et jõuaksime enne Tartusse sõitu küpsetada ja piparkooke oma koostööpartneritele viia. Me igal aastal neile jõuluks saadame ja seekord kasutame juhust, et oleme sinna minemas, mistap toimub küpsetus varem kui tavaliselt. Ma meisterdasin siis solidaarsusest juustupätsikesi (5 muna, 1 purk toorjuustu, 1 pk riivjuustu, 4 spl fiberhuski ja mandlilaastud).

Täna on üks veider päev. Mulle sadasid ootamatult töö juurde kaks hallipäist tädipoega Rootsist, olid Tartust tulles läbisõidul. Nad nägid suht jõuluvanad välja. Olevat käinud muuseumis ja arhiivis või kuskil vanaisa varanduse kohta infot kogumas. Üks teine tädipoeg annab muudkui me pere põgenemisloo kohta raamatuid välja ja see, kes täna Eestis on, peab samal ajaloolisel teemal kodulehte. Aga omavahel nad ei suhtle ja teineteist ei salli, kuigi on vennad. Selline tavaline perekond…

Et oleks…

December 7th, 2019

… akadeemiliselt pidulik. Valmistun vastuvõtule minekuks.

 Olin sunnitud mõned uued riidetükid ostma, sest kõik mu pidulikud riided on kas liiga sädelevad või liiga lillelised. Algul ostsin selle kleidi, mis pildil, aga siis hakkasin vaatama, et ikka liiga mini nagu ja ostsin eest lõhikuga püksid juurde. Väga mugav komplekt. Millegipärast oli tunne, et teadlaste pidulik on mingi teistsugune pidulik kui näiteks jõulupeo oma, mistap üleni mustas minna tundub kohane. Pildil olevad pikad rippuvad kõrvarõngad vist ikka panen ka, kuigi mul on ühed tagasihoidlikumad isegi olemas. Tunnustusõhtu lõpeb piduliku vastuvõtuga, kus vahuveini pakutakse ja sööki, võin vist ennast üles lüüa küll ju.

Mida vanemaks saan, seda rohkem pean pingutama, et iseenda peegelpildi peale kohkunult jooksu ei paneks. Mul on mõningane üleminekuea kriis, mis väljendub selles, et raske on oma vananeva väljanägemisega harjuda. Täitsa ammu juba, aga see võimendus möödunud aastal. Sellepärast ikka sätin ennast enamusel päevadest, ükskõik kas lähen kooli või tööle. Meil oli ülikoolis sügisel üks sihuke aktiivõppe harjutus, kus pidime üksteisele ütlema esimese sõna, mis teisele otsa vaadates pähe tuleb ja üks nooruke vene tüdruk ütles mulle “ilu.” Vähe ma siis ei rõõmustand… Sest noh, midagi välist ilu on minu vanuses ikka päris vähe järel. Eks ta mõtles seda, et mutike ennast mukib ja lakib ja see paistab ju välja.  Vist olengi terve me õpside lennu peale üks väheseid kui mitte ainus, kellel alati loengus ka huuled värvitud on. Mul muidu on tunne, et paistan läbi. Selle, mis noorel inimesel loomulikult olemas on, pean mina endale külge joonistama. Mis parata.

Ei suuda rõõmu varjata

December 3rd, 2019

Valasin täna üle ei tea mitme aja võimsaid rõõmupisaraid. Mulle on määratud üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil üks preemiatest. Preemia on selle lõputöö eest. Mis taseme preemia saan, avalikustatakse nädala pärast, aga mul täitsa suva. Olgu või kõige väiksem tunnustus, oluline on, et teemat on märgatud riiklikul tasemel. Peale mitmeaastast sebimist diabeetikute toitumise vallas on mul vähemalt hetkeks tunne, et olen midagi päriselt suurt ära teinud, millest võib rahva tervise parandamiseks kasu olla. Ma nii rõõmus, et lihtsalt minesta 😀