Ühed lugud

Eilse päeva lihtsalt raiskasin ära. Mul oli plaan. Neljapäeval tahtsin valmis kirjutada järgmise nädala tunnid ja need helisalvestada. Ma ei teinud mitte midagi. Ei suutnud. Kõigepealt ei suutnud ma otsustada, millise teema valin. See loeng, millega tahtsin edasi minna, tundus endale nii igav, et ei jaksanud sundida ennast arvuti taha, et paneks teksti kirja. Esitlused on mul ammu valmis, vaja ainult loogilisse ritta seada, ülesanded ja töölehed juurde teha ja tunnid MP3-ks lugeda. Tunni salvestamine võtab mul terve päeva, sest panen alati enne, kui häält sisestama hakkan, kogu teksti kirja. Siiani olen kribanud teksti kokku 16 lehekülge igaks loenguks, vist 14-punktise kirjaga. Täispikk tööpäev ja natuke peale… Jube lisatöö, sest tõepoolest mul olid kõik tunnid ette valmistatud klassis läbiviimiseks, aga mingeid kontakttunde mul ilmselt selle kursuse raames ei tulegi.

Rõõmu teeb, et õpilastele selline töökorraldus meeldib. Ühelt lapsevanemalt ka jõudis õppenõustajani tagasiside, et õpilased on vaimustuses. Noh, oodake te ainult… Vaimustus on ilmselt sellest, et soovitan neil mitte istuda mu loenguga arvutis, vaid minna õue jooksma või kõndima ja helifailid ju seda võimaldavad. Mitmed on mu tundi kuulanud kehalise kasvatuse ajal või mõne trenni ajal. Selline kaks ühes. Edaspidi läheb muidugi jamaks, sest nad peavad hakkama töötama toitumisprogrammiga ja ma ilmselt päriselt kontakttunde tegema ei hakka reaalajas, et neile seda õpetada. Ise peavad hakkama saama. Juhendeid juba teen, puust ette ja punaseks, ka see võtab tohutu aja.

Järgmise nädala tunnid on mul, niisiis, ette valmistamata, sest ma ei suutnud ennast liigutada. Mingi õudne masendus oli eile. Täna istusime terve päev ülikoolis loengutes, isegi rühmatöid tegime virtuaalselt. Homme ja ülehomme on meil ka loengud, aga õnneks mitte terved päevad. Juba väiksed õppevõlad ka kogunevad, sest distantsõpe on kõik elu segamini löönud. Me eriti ei põe. Mees deklareeris täna, et no mis siis juhtub, kui me kodutöid ei esita? Et viimaks viskavad ülikoolist välja? No las siis viskavad, siis lahenebki see probleem, et ei jõua kõike… Kui enam pole vaja kõike… Hahaa. Ega nad nii lihtsalt meid minema ei kupata ka tegelt ja üldiselt me püsime joonel siiski.

Aga vahepeal tuleb küll selline tunne, et milleks meile seda kraadi vaja on? Tahaks lihtsalt õppida ja targemaks saada, mitte mingit jama teha lihtsalt sellepärast, et keegi kuskil saaks linnukese kirja panna või diplomi välja kirjutada. Täna olid meil vaimse tervise toetamise loengud, kust ma ei korjanud mitte ainsatki uut mõtet ega teadmist, sest olen vaimset tervist ülikoolis saanud varasematel aastatel tüüsenmiljooner eeapeed. Võrdlemisi tüütu.

Mu õpilased püsivad muidu kenasti kaasas mõlemas koolis, ainult üks põhikooli poiss on kadunud. Kuna ta tundides olnud pole ja mu kirjadele ei vasta, kirjutasin õppealajuhatajale nõu küsimiseks, et mis ma teen nüüd. Tuli välja, et poiss on raskesti haige. Ausalt öeldes ma üldse ei salli, et info ei liigu.

Üks kodutöö oli mul informaatikas selline, et õpilased pidid mulle saatma e-kirja ja jutustama, kuidas nende esimene distantsõppe nädal läks. Kirja vormistamist õpetasin, aga viimaks pidin saatma lohutavaid vastuskirju, sest mõnel läks täitsa halvasti ja mõni igatseb tavalist kooliaega taga. Päris kahju on nendest. Mõnelt poisilt sain kolm kirja, kuigi ainult ühte ootasin.

Mu jaoks on suur müsteerium, kuidas on võimalik,  et täiskoormusega kehalise kasvatuse õpetaja saab sama palju palka nagu sama tunnikoormusega matemaatikaõpetaja. No ei saa aru ma! Täna tegin mõlema esindajatega rühmatööd. Kekaõpsil on tšill, sest ainult annab mingid liikumised ette ja kontrollib, et liiguvad, aga mateõps istub igal ööl kella üheni arvutis ja valmistab tunde ette ja parandab kodutöid. Nädalavahetustel ka töötab. Mõne lapse pähe on distantsilt suht võimatu midagi sisestada, sest ta ei saa midagi aru ja õpetaja peab rämedalt aega kulutama, et kogu klass kaasa vedada. Ma täiega imetlen oma mateõpsidest kursakaaslasi.

Annan jätkuvalt kergeid ja vähe aega nõudvaid ülesandeid, sest keeldun lapsevanemaid hindamast. Ütlesin õppealajuhatajale ka, et mul ei ole võimalik alustada uute raskete teemadega, sest õpilased vajavad individuaalset abi ja seda ma ei saa ju oma väheste töötundidega kaugõppes osutada. Klassiruumis oli mul aint üks jooksmine kogu aeg ühe juurest teise juurde, muudkui üks õpetaja-õpetaja-õpetaja kostis igast nurgast. Tahan, et nad saaksid ise hakkama ja kogeksid, et ei ole liiga raske, vaid on tehtav.

Õnneks on terve nädalavahetus veel ees. Kui ainult pool päeva on loengud, siis teise poole saan tööle pühendada. Tegelikult sellega harjub, et vabu päevi ei ole nädalas mitte ainsatki.

Ma ei saa siia videot panna ja me pole jõudnud videost heli eraldada, et saaks seda avalikult levitada, sellepärast ainult kirjeldan. Täiega äge on meil üks lugu, kuidas Sassu hüppas mööda tuba ringi ja laulis “mis on juhtunud, mis on juhtunud, ema kuhugi ei kiiirustaaa…” See lauluke tekkis tal päevakorda siis, kui avastas, et ema ei lähegi enam ülikooli loengusse. Meil on karantiin ja kriis ja kõik need koledad asjad ju.

Täna teatas mehike selle peale, kui oli teada saanud, et kohe hakatakse kodus boršisuppi tegema: “Kuule emme, ega lapsed boršisupiga ei kasva ju, hernesupiga ikka. Sa pead seda meelde jätma.” Mu meelest see kõlab nagu mõnes Lindgreni raamatus. Sassule ei maitse eriti boršisupp.

Lapsed on ikka nii lahedad et…

Istun üksi tööl, õnneks kliente ka ei käi. Üks klient peaks veel arvutile järele tulema, aga kõik teised, ma loodan, püsivad kodus. Eile pahandasin siin täiega, sest üks, kes istub kodus karantiinis, sest tuli välismaalt, saatis oma arvuti remonti. Mees kasutas küll kummikindaid ja me teame, et selle inimesel pole haigussümptomeid, aga see oli kena häirekell, et lühendada veelgi lahtiolekuaegu. Panin äri uksele sildi, et nakkusohu tõttu oleme avatud ainult esmaspäeval ja teisipäeval, teistel tööpäevadel saab Mrt-lt abi kaugtööna ja tavapärase hinnakirja järgi. Hinnakirja jutu panin meelega ukse peale, et inimesed teaksid arvestada, et iga pool tundi, mis me telefoni otsas ripume ja töötame, saab arvega kaetud. Värk on selles, et üritame siiski oma äri ka vee peal hoida. Õnneks siiani on tööd jätkunud.

Mehed sõitsid pealinna, Mrt afereesi- ja Kmr veredoonoriks. Neil mõlemal on need veregrupid, mille verest on hetkel kõige suurem puudus. Tavaliselt nad käivad peale protseduuri kuskil söömas, täna seda teha ei või, aga käisin välja mõtte, et ehk väike drive in siiski…

Oleme ennast mehega igal võimalusel Haapsallu isoleerinud. Osalt sellepärast, et Kmr-i daam käib pealinnas kaubanduskeskuses tööl. Nüüd ta kärpis oma töökoha vaid veerandi peale. Hea on see, et nad oma üürikorteri pealinnas ära andsid ja saavad rahulikult kodus elada. Elamegi siis nii, et nemad püsivad ühes kodus ja meie peamiselt teises.

Just siis, kui rõõmustan, et kliente ei käi, helistab keegi, kes tahab siia tulla. Üritasin kokku leppida, et lahendame probleemi üle interneti, et vähendada kokkupuudet võõrastega. Uurisin, kas kliendil arvutis programm on, millega me ta asjadele ligi pääseks, ta ütleb, et on. Noh, tore siis, leppisime kellaaja kokku, millal Mrt saab aidata ja… siis klient ütleb, et aga see programm on teises arvutis… Johhaidiii!!!

Tahaks küsida, et inimesed, mis teil viga on… Kõige enam hämmastab muidugi see, et abi, mida inimene vajas, oli ühe faili mälupulga peale panemine. Et sellised üliväikesed lihtsad asjad, mis ei ole keerulised üldse ja mida annaks ka pereringis ära lahendada.

Kuna mees tahab ehk veel doonoriks minna, püüan teda säästa igasugustest mittevajalikest kontaktidest. Õnneks mõned, kes meile siia ärisse tulevad, kannavad ka maski.

Tänaseks on selge, et vähemalt terve aprillikuu on lapsed distantsõppel. Ja see on miinimumprogramm. Ma ei usu, et nad sel aastal üldse veel koolimajja pääsevad. Gümnaasiumis tähendab see mu jaoks topelttööd, ühe kaugtunni ettevalmistamine koos helisalvestusega võtab terve päeva, kusjuures mul olid kontakttunnid juba ettevalmistatud ju. Viimati püüdsin tundi sedasi sisse lugeda, et ei peaks hakkama salvestust parandama. Ühe jutiga lasin ja paar väiksemat puterdamist küll tuli, aga ei hakanud neid välja lõikama. Kui oleks aega, teeks neile toreda kuuldemängu linnulauluga ja puha, aga iga minut on nii arvel, et päevad niigi rebenevad.

Ülikoolist ka loobitakse kogu aeg materjali peale. Olen muidu korralik, aga eelmisel nädalal ühe kirjaliku tööga kompasin piire, tegin suht üle jala lootuses, et lasevad läbi, sest siiani on igasugu puru läbi lastud, aga ei, pidin paranduskommentaari kirjutama. Tänaseni mul seda tööd kinnitatud ei ole. Kusjuures mees, kes hõljub kasvatusteadustest nii kaugel kui võimalik, sai oma töö eest kiita. Veits kahtlane ja norimise moodi mulle antud tagasiside küll välja nägi, aga mina olen lihtne magistrand, kes peab kõik alla neelama, kui tahan oma kraadi kätte saada. Vahepeal kahtlen, kas ikka tahan, aga kui juba nii kaugele on tuldud, siis ei tahaks katkestada. Meil kursusel alailma tekib nagu väike konflikt õppematerjali ja päriselu vahel, kuigi pean ka tunnistama, et tänu õpitule olen hakkama saanud ka eriti raskete HEV lastega. Elame veel.

Siiski ma leian, et praegune olukord on tervise juurde jäädes õppuritele rohkem nagu õnnistuseks. Naudin seda, et ei pea kogu aeg kuhugi minema, ei tohigi minna. Päevad on pikemad, pole vaja mitu päeva järjest ülikoolis loengutes istuda, mulle endale sobib distantsilt õppimine väga hästi. Hakkaski kuidagi nagu liiga palju vahepeal olema kõike.

Andsin põhikoolis õpilastele homseks ülesande mulle e-kiri saata oma esimesest distantsõppe nädalast ja kaks poissi juba vastasid. See on vahva! E-kirja teema tuli sellest, et uurisin õpetajatelt, kas on midagi, mida nad arvutis eriti ei oska. Kirja vormistamine oli üks neist teemadest. Harjutame nüüd siin.

EDIT: Koostasin direktori palvel õpilastele lohutava tervisesäilitamise juhise, canvas kujundasin plakatiks, mees aitas kaunistada. Homme hommikul saadab direktor selle õpilastele laiali. Tekst on toidust, liikumisest, unest, suhtlemisest, rutiini säilitamisest jne. Sellised väikesed värvilised lõigud. Et helista sõbrale ja.

Mul oli täna täiega segadus sellega, et kas võime oma äri üldse veel lahti hoida. Õhtul leidsin mingi pöördumise, kus oli siiski öeldud, et väikesed ärid, kuhu tänavalt saab sisse astuda, võivad jääda avatuks. Et tuleb hoida kahemeetrist vahet ja. Noh, see viimane on meil äris suht võimatu. Peaksime ka panema uksele sildi nagu ühel Haapsalu loomapoel on, et tule üksi. Haapsalus, muide, on enamus vanalinnas asuvaid ärisid, olenemata tegevusalast, kinni juba eelmisest nädalast. Väga kurb vaatepilt oli, kõigil ustel sildid, mis kriisiajale viitasid. Täheldasin linna peal jalutades, et nagu sõjaaeg oleks, ainult et pommid ei lenda. See oli täiesti lohutav mõte, muide, et pommid ei lenda.

Meil ei ole mingeid desinfitseerimisvahendeid ja ma isegi ei tea, kust neid saada, sest viiruste vastu toimivad vahendid paistavad olevat igalt poolt otsas. Kloori suhtes olen allergiline, ma ei saa sellega töö juures ruume küürima hakata. Nüüd viimaks on ka terviseameti lehel desinfitseerimisvahendite kohta info olemas ja seal nad juhivad tähelepanu samale asjale, millele ma FB-s, et loe etiketti, kus on jutt toimeaine kohta. Sest pole mõtet osta kokku vahendeid, mis hävitavad ainult baktereid ja viirustele ei mõju.

Vaatasin täna lõunaajal valitsuse pressikat. Haridusminister parandas ja täpsustas mitu korda terviseameti juhi vastuseid. Ma ei mõista, miks ei korraldata nii, et kriisiolukorras viuhhti ebakompetentne juht lendab kohalt ja asemele pannakse valdkonna spetsialist? Haridusminister paistis paremini matsu jagavat kui see õnnetu naine, kes terviseametit juhib.

Homme on mul siis mõlemas koolis virtuaaltunnid. Kuna õpilased on hetkel niigi ülekoormatud ja ilmselt segaduses igasugu uute keskkondade ja uue olukorra tõttu, siis otsustasin võtta iizilt. Seda enam, et enamus õpetajaid ilmselt tahavad, et õpilased reaalajas arvutis istuksid, aga max kaks tundi ekraaniaega võib laps üldse päevas taluda. Gümnaasiumis juhtisin sellele ka tähelepanu, et oldaks mõistlikud ja planeeritaks tunnid nii, et e-õpe ei tähendaks pool või terve päev ekraani vahtimist.

Kulutasin peaaegu terve pühapäeva sellele, et panna kirja tekst, mille salvestada tahtsin. Ma ei kujutanud hästi ette, et suudaksin lihtsalt slaidide järgi ladusalt lobiseda, kui niisama mikrisse räägin, sellepärast viskasin pmst terve teksti valmis. Olin pühapäeva õhtuks sellest nii väsinud, et kui järgmine päev teksti sisse lugesin, siis pidin lõpus mitu korda kustutama, sest keel läks sõlme kirjavigadest.

Aja kokkuhoiu mõttes lugesin oma tunni arvutisse esmaspäeval keset kõige kibedamat tööaega. Mees veedab ka nüüd aega oma ohvissis, tema rööprähkles eesruumis, ma istusin taga köögis klapid peas ja salvestasin oma tundi. See oli ka täiega väsitav, pidin lõpust paar ohkamist maha kustutama. Õnneks on audiot salvestada väga mugav, kui oled omale tõmmanud Audacity programmi. Seda me ülikoolis eelmisel semestril õppisime, aga ma ei hakanud mingit fade in või fade out või heliefekte tegema, peaasi, et oma loengu kuuldavaks sain teha. Kui oleks aega, siis täiega mängiks selle programmiga, aga aega ju pole.

Põhikoolis on ettekirjutus, et eelmisel õhtul hiljemalt kl 17 peavad ülesanded olema e-koolis. Häda pärast jõudsin kõigile neljale klassile kodutööd välja jagada, sest e-kool isegi kui laseb sisse, siis klasside päevikuid avada ei pruugi. Eile ma ei saanud sinna üldse sissegi logida. Panin põhikooli õpilastele lihtsad tööd, ainult ühe väikese video vaatamise ja eraldi küsitluse lingi, kuhu nad siis peavad vastama, millest videos rääkis. Netiturvalisuse teema. Täitsa üllatunud olin, kui üks viienda klassi poiss juba õhtuks töö ära saatis, kuigi tähtaeg on alles tuleval pühapäeval. Need lapsed on alles nii väikesed, et mingit rasket tööd neile anda ei saa, kui ei taha pärast lapsevanematele hakata hindeid panema. Proovin neile leida kõigiks kaugõppenädalateks sellised tööd, milles vanemate abi vaja ei lähe.

Gümnaasiumis vinnasin Stuudiumi Terasse 45-minutilise MP3-faili oma targa jutuga, lisasin slaidiesitluse ja tagasiside lingi. Soovitasin õpilastel tungivalt mitte kuulata mu tundi toas, vaid minna õue jooksma või kõndima, kehalise õpetajaga ka oli räägitud, et nad tema jooksutunni ajal võivad vabalt mu loengut kuulata. Tund peab toimuma homme ja küsitlusele vastuseid ootan ka alles pühapäevaks, aga juba õhtul sain kahelt õpilaselt vastused kätte ja nad nagu vabandades ütlesid, et käisid juba täna jooksmas… No kas pole lahe?

Ma informaatika eriala inimesena peaksin vist eriti moodsalt arvutikeskselt asjale lähenema, aga midagi pole parata, tervisejuht minus lööb ikka kõik nullid ja ühed üle praegu. Sest et ma mõtlen nii, et ei tohi unustada õppe-eesmärke ja vahendid ei ole ju eesmärk omaette. Lapse tervis on, nii füüsiline kui vaimne.

Õhtupoolikul veetis üks meistriliiga korvpallur me äris mitu tundi, sest Mrt aitas tal paar arvutit ümber seada. Saime pikalt lobiseda, väga huvitav oli. Aga jube kurb on, sest meeskonnad on laiali saadetud ja nad peavad nüüd ju tööd otsima. Mitmel pole olnud aega tipptasemel kossu kõrvalt ka koolis käia, mistap erialasid neil midagi spordi kõrval pole. Aga kollektiivselt ei tehta siin riigis sporti vist niipeagi. Päris õudne on vist sedasi laksust töötuks jääda.

Tean, et noorte ja laste treenerid saadavad õpilastele ülesandeid, kuidas iseseisvalt edasi treenida. Aga kõige toredam on mu meelest täna FB-s ringlema hakanud kirjeldus sellest, kuidas kehalise kasvatuse õpetaja andis iseseisvaks tööks toa koristamise. Geniaalne, ma ütlen! Elagu üldpädevused!

Mu kuulsusrikas karjäär klassiruumis piirdus selleks korraks paari koolipäevaga ühes ja sama paljuga teises koolis. Nüüd on koolid esialgu kaheks nädalaks suletud ja pean välja mõtlema, kuidas oma aineid e-õppes annan. Gümnaasiumiga teen ilmselt nii, et loen slaidiesitlusele jutu peale, aga põhikooli jõngermannidega tuleb kohe igasugu probleeme alates tehnilistest ja lõpetades käitumuslikega. Ilmselt hakkan neile ette söötma midagi mängulist ja kerget, nagunii sealt mingit pingutust ei ole loota.

Huvitav, kas siis, kui koolid on pikalt kinni olnud ja viimaks avatakse, alustan samasugusest kaosest nagu paar nädalat tagasi, sest kõik algab ju jälle otsast?

Olime täna mehega suurema osa päevast gümnaasiumis koosolekul. Otsustati nii, et seal koolis toimub esialgu kõik täpselt tunniplaani järgi. St et õpilased peavad olema kodus arvutis ja reaalajas tunde kaasa tegema nii nagu õpetaja parajasti otsustab. Ja tunni lõpus lunastavad nn väljapääsupileti, mis peaks tagama selle, et keegi ei puudunud. Kes väljapääsupiletit ei lunasta ja tunnile tagasisidet ei anna, märgitakse puudujaks. See väljapääsupilet oli Mrt ettepanek.

Alles õhtul kodus mul turgatas, et miks ma ometi ei protesteerinud, kui otsustati, et 75-minutiliste tundide vahel on lõuna 20 minutit. Vahetunnid on küll ka 10 minutit, aga õpilastele ju keegi kodus süüa ei valmista ja oleksime pidanud jätma pikema pausi. Omast käest mäletan, et isegi 30-minutiline lõuna tekitas stressi, sest läks liiga kiirelt, 20 mintsa pole nagu mitte midagi. No täiega paha! Eks näeb siis ära, kuidas esimene nädal läheb, siis peetakse koosolek ja saab ümber otsustada.

Teises koolis oli kriisikoosolek kell üks päeval ja sinna mind unustati kutsuda. Olin küll juba hommikul direktorile ja õppealajuhatajale saatnud video, kus juhendatakse, kuidas e-õpet lahendada ja ütlesin, et ilmselt e-kooli hakkan mingeid ülesandeid panema, siiski eeldasin mingitki suhtlust. Hiljem kirjutasin õppealajuhatajale uuesti, sest e-kooli ilmus teade, et õpetajatega saab ühendust kooli kodulehel olevate e-mailide kaudu, aga minu nime ega meiliaadressi seal lehel polnud. Täna siis lisati andmed. Seda, kuidas õpe toimuma hakkab, olen saanud lugeda ainult kooli kodulehelt. Ei mingit kirja juhtkonnalt, et nüüd teete nii või naa.

Maiteakohe. Mõni asi tundub mulle täitsa imelik. Meil terves riigis on suur probleem kommunikatsiooniga.

Muidugi jäid meil ülikoolis loengud ära ja selle üle me rõõmustame nagu väikesed lapsed, sest lihtsalt hõivatus on ebanormaalne olnud. On ülim kergendus, kui kasvõi ühe vaba päeva nädalas saame, seekord siis lausa kaks päeva ei pea mitte kuhugi minema. Kodutööde järg on muidugi kogu aeg ees ja juba väikesed hilinemised esinevad.

Mis mõttes terve magistriõppe peale määratakse õpetajakoolituse stipendium ainult viiele inimesele? Miks üldse selline asi välja reklaamida, kui õpetajaks õppijaid on sada ja kümmend ja isegi kõik keskmise hindega viis koma null ei kvalifitseeru? Tundub petukaup.

Me pole sel semestril isegi oma erialastipendiumit kätte saanud ja on alles otsustamisel, kas lepingut pikendatakse ja kas üldse edasi makstakse. Oleme selle 300 euroga arvestanud, sisseastumisel seda reklaamiti ja sellega meelitati. Nüüd ühe semestri oleme seda raha saanud ja võib juhtuda et ongi finito.

Kas nad päriselt ka tahavad me vabariigis õpetajate põuda leevendada? Milliste meetoditega?

Noh, ja siis sa topid ennast ülikoolis tarkust täis, närutad rahaga, elad kitsikuses ja lähed kooli tööle kus  käitumishäiretega lapsed ohustavad su elu ja tervist…

TalTech ja Tartu Ülikool on kinni 1. maini. St et laps ja tema daam ei pea loengutesse minema ja hoiavad sõitmise pealt raha kokku. Meie ülikool on kinni esialgu kaks nädalat. Ilmselt juhtub see, et kõik koolid siiski kinni pannakse paariks kuuks.

Täna olin esimest korda kella kaheksast viieni õpetaja. Gümnaasiumis tegelikult oleks viimane tund pidanud lõppema kell 17:10, aga saatsin õpilased kell pool viis minema, sest no ikka kreisilt pikk koolipäev. Mina küll ei jaksaks sedasi, et olen hommikul kella kaheksa paiku tulnud kooli, lõunat söönud kell 11 ja siis sedamoodi õhtuni välja õpin. Eriti kui viimastes tundides näitab õpetaja pilte friikartulitest, ketšupiga… Ausalt öeldes imestan, et seal üldse keegi kuulas ja kaasa mõtles. Suurte inimestega on ikka tõesti täitsa teine tera töötada. Vähemaks on neid ka jäänud, sest paljudel valikained kattuvad, osadel on samal ajal trennid või tantsud ja nad pidid ennast mu ainest maha võtma. Nimekirja järgi on siiski 27 õpilast veel alles.

Aga. Põhikoolist tulin ka täna koju suu kõrvuni. Kuna mul mõlemas poiste rühmas on rasked sellid ja eelmisel arvutiõpetajal läks terve kuu enne kui nad kõik tunnis tööle sai ja enam-vähem mingi mittemetsiku olukorra kehtestada, polnud mul mingeid illusioone tundide paranemise asjus. Olin otsustanud, et annan kohe lahkumisavalduse, kui tunnen, et see jama mulle tervise peale hakkab. Ja esimene tund ju hakkas vägagi, kõik mu ihurakud protesteerisid õpetajaameti vastu ja tolle kooli peale mõtlemine ajas südame pahaks. Täna triivisin kõigist tundidest sedasi läbi, et… oehh, ma ei leia õiget väljenditki… et sain kõigi ja kõigega väga hästi hakkama.

Nüüd tuleb see koht, kus ma pean tunnistama, et ülimalt suur kasu on mul olnud magistriõpingutest. Kas te eile Suud puhtaks saadet vaatasite? Seal üks mees väitis, et keegi õpetajaks õppija olla öelnud, et liiga vähe saadakse ülikoolist õpetust erivajadusega lastega toimetulekuks. Jäi mulje, et seda õpetatakse eripedagoogidele, aga mitte aineõpetajatele. Vale puha! Meil on juba teist semestrit järjest pedagoogika ained peamiselt igasugu diferentseerimistest, erivajadustest, käitumishäiretest jne. Vahepeal tuleb tunne, et muud ei õpetatagi, kui kaasava hariduse rüpes ellu jäämist. Oma tänasteks tundideks valmistusin ka nii, et otsisin kohustuslikust kirjandusest välja need nipid, mida käitumishäiretega laste peal proovida, aga õnneks neid hulle hetki täna ette ei tulnudki.

Mis ma siis teisiti tegin? Esiteks lõpetasin ära selle jama, mis õpilastel oli töökeskkonda sisselogimisega. Nad ei saa seal ise paroole muuta, aga süsteem seda aeg-ajalt küsib, lisaks oli mõnel parooliga lipik koju jäänud, aga salasõnad on sellised, mida genereerib arvuti ja mingi loogikaga neid pähe ei õpi. Iga tunni algusest läks mingi kümme minutit kaotsi lihtsalt selle peale, et ootasime nende järel, kes paroole toomas käisid. Kuna ma neile kodutööd nagunii ei taha anda, alustasime täna tekstitöötlust töölauaversiooniga, mis igas arvutis olemas. Igaüks salvestab oma töö kooli arvutis õpilaste kettale enda nimega kataloogi. Tehniline pool sujus väga hästi.

Teiseks tegin seda, et hakkasingi diferentseerima. Eelmine õpetaja oli liikunud kõigi nelja rühmaga edasi ühes tempos ja samade tunnimaterjalidega. Aga ma juba esimeses tunnis sain aru, et tüdrukute rühmad on oma oskustelt pikalt ees ja vajavad keerulisemaid ülesandeid. Igas klassis on muidugi ka hästi pikaldasi lapsi, kes eelmises tunnis ei jõudnud nagu üldse mitte kuhugi. Lisaks olid õpilastele antud igavad tekstid, suvalised sisutud lõigud või ka näiteks tekst… tugisukkadest. Kuna õpilased tekste ümber kirjutama ei pidanud, vaid ainult kopeerisid neid, siis ega nad ilmselt ei lugenud ka nende sukkade kohta ja miks üldse peaks? Ma pole jõudnud otsida, kas tõesti e-koolikotis on sellised tööjuhendid ja sisud, aga kuskilt õpetaja need tunniülesanded ju ometigi võttis. Ma üritan esialgu ise hakkama saada ja teen õpilastele sellised tekstid, mis on ajakohased ja kuidagimoodi neis mingitki huvi ärataks. Esimeses tunnis oli hügieeni teema, kätepesu ja viiruste jutt. Täna seda meenutasime ja üks poiss küsis, et kle meil on siin arvutitund, miks me üldse sellisest teemast räägime. Vastasin, et kuna õppekavas on see kirjas, et peate tervise asju teadma, siis arvutitund on väga hea koht nende õppimiseks. Üldpädevused, eks ole.

Tänaseks olin tüdrukutele teinud teksti spungist, võtsin ühe lõigu Pikksuka raamatust. Üllatus oli, et mitte keegi ei teadnud, kes on spunk 🙂 Kui nad teksti kirja said pandud, siis jutu ja pildi järgi viimaks keegi arvas ära, et Pipi raamatu “tegelane” ja lasin neil raamatu pealkirja ja autori nimega veel tööle tiitellehe ka teha. Ja poistele tegin teksti korvpallivigastustest. Info selle kohta, millega mu poisid tegelevad, guugeldasin välja. Eelmise tunni kõige raskem sell on suur spordipoiss ja peamiselt tema pärast võtsingi korvpalli teemaks, aga tunnis rääkisime ka saalihokist. Ausalt üteldes oli tund kohe algusest peale poiste kohta väga rahulik, sest ühe segaja olin vahetunnis klassi kutsunud järelvastama, see käitus viksilt ja sama soojaga oli kena ka hiljem tunnis. Teised rasked ja eriti ATH-poiss üritasid alguses protesteerida, et miks jälle teksti peab vormindama, aga kui hakkasin tunni teemast rääkima, olid kõigil kõrvad kikkis ja suud avanesid ainult arutlemiseks ja küsimiseks. Pidin hämmingust pikali kukkuma, sest no nii imelik… Ütlesin kohe tunni algul ka seda, et kui terve klass käitub kenasti ja teeb tunnitöö valmis nagu nõutud, siis tunni lõpus luban natuke aega (vaikselt!) arvutis mängida. Rõhutasin, et kui vähemalt üks vend klassis lärmama hakkab, ei saa kahjuks teised ka seda preemiat mitte. Et nad peavad õppima teistega arvestama. Aga nad olid suht kuulekad juba enne seda preemiajuttu!

Jube imelik oli näha neid riiakaid kampu vaikselt arvutis töötamas. Kusjuures paar äkilisemat venda ei hakanud kohe tööle, üks vingus, et tema ei jaksa jälle (ATH) ja teine, see suur spordipoiss, ei suutnud kuidagi keskenduda ja tahtis rääkida. Juhatasin ta jutu vahepeal tööle ja ta sai ka isegi enne tunni lõppu kõik tehtud. Mis tolle maailmasuurima korrarikkuja puhul veel hämmastas, oli see, et kui ta oma töö valmis sai, ei hakanudki ta arvutis mängima, vaid tahtis minuga edasi arutada vigastuste teemal. Rääkis isegi enda põlvega juhtunust ja küsis täpsustavaid küsimusi kui seletasin, kuidas kossutossud läbi aja muutunud on. No igatahes juttu jätkus kauemaks, poistel oli huvitav ja nad isegi ei hakanud naerma selle peale kui ütlesin, mis vigastusi mina sain meestega kossu mängides. Kuna nad ära arvata ei suutnud, siis ütlesin ise, et kuna ma olen nii lühike, siis meeste küünarnukid olid mu näo kohal ja sain mitu korda sellepärast sinika. Mitte keegi ei naernud! Saate aru vä?! Võiks ju olla koomiline, eks, et õpetajal silma all sinikas. Aga täna neil polnud vähimatki huvi mind kahjustada!

Tunni lõpu poole küsisin, kas poisid ka õuevahetunnis käivad. Üks vastas, et ei käi, aga mõned käivad väljas… nurga taga. Sealt arenes jutt, et käivad suitsetamas (selle arvasin ise ära ja ütlesin välja) ja sain jälle mehikesi valgustada, mida suitsetamine noorele organismile teeb. Natuke alkost rääkisin ka. Hiljem sain nende klassijuhatajalt teada, et poisid olevat suitsetamise teemat vahetunnis edasi arutanud. Ma neile rääkisin, miks kasv võib kinni jääda ja kuidas kõik need mürgid takistavad vitamiinide ja mineraalainete imendumist. Pluss, et kopsuvähk ja värgid. Mulle jäi selline tunne, et neile on räägitud, et kahjulik ja nii, aga mis tegelikult keres toimub, sellest mitte.

Üks hea kild oli veel see, et kui küsisin, mis tund neil järgmine on ja mida seal õpivad, siis üks poiss hakkas õhinaga seletama, et ajalugu ja keskaeg ja nii. Et jube huvitav on. Ja tagatipuks, kui siis poisid tunni lõpus klassist välja kõndisid, tuli see sell ajalooõpik näpus ja näitas, milline see keskaja osa välja näeb. Jube raske tundus, igasugu keerulised võõrad nimed ja. A ta ei teadnud, kas nad peavad need kõik pähe õppima.

Poistele ütlesin aitäh, et nad täna nii tublid olid ja töötasid ja tagatipuks kirjutasin kõigile, nii poistele kui tüdrukutele, e-kooli kiitused.

Ulme.

Mu ainuke autist, kes ei räägi ühtegi sõna, hakkas täna minuga suhtlema noogutuste ja pearaputusega. Kannan tema pärast iga kord sama kleiti, et oleks võimalikult sama keskkond ja nii.

Sisendan endale, et siit ei tohi mingeid pikaajalisi järeldusi teha. Ehk oli täna lihtsalt natuke parem päev. Edaspidi ei pruugi midagi hästi olla. Mu kõige suurem väljakutse on leida need teemad, mis õpilasi ja eriti just poisse kõnetavad. See on jube raske. Võibolla lasen neil vahelduseks arvuteid lahti võtta ja kokku panna? Mitte kooli omi muidugi 😀

Õppealajuhataja ütles, et oli eelmisel nädalal kindel, et lahkun töölt ja valmis selleks, et ma täna kohale ei ilmu. Täiega hea ikka, et ma peale esimest ehmatust minema ei jooksnud.

Kuna ma torti ei söö, siis pean endale väikese veini lubama, sest tähistada tuleb, kui vähegi põhjust on. Täna on. 🙂

Sulle mullikilet meeldib prõksutada vä? Mrt meisterdas ühe sellise. Proovi!

P.S. Lülita arvutil heli ka sisse 😀

Olen ainult kolm päeva õpetajana ametis olnud ja juba lapsevanemad kirjutavad mulle. Pole hullu, kõik on hästi. Oli väike arusaamatus.

Kutsusin tänaseks viis õpilast järelvastama. Neist üks on, nagu ma aru saan, lootusetu ja kõigi poolt maha kantud, sest koolis ta ei käi ja ma ei teagi üldse kes või kus ta on, pole kordagi näinud. Ülejäänud neljast kaks ilmusid kohale ja said oma tööd tehtud ja arvestused kirja.

Õhtul avastasin, et ühe järelvastanu ema oli mulle FB-sse sõnumi saatnud. Ta laps oli tulnud koju ja ütelnud, et õpetaja polnud koolis. Muidugi ma olin seal, pool tundi enne kokkulepitud aega ootasin arvutiklassis ja sellest alates veel üle kahe tunni. Aga üks klassivend olevat öelnud, et õpetajat pole. Kahtlustan, et see oli sama sell, kes ise kohale ei ilmunud ja lootis, et teised ka ei lähe. Mida nad ometi kardavad?

Igatahes istusin ma täna arvutiklassis ühe viienda klassi tüdrukuga ja aitasin tal oma esitamata töö lõpetada, Kui temaga valmis saime, avastasin, et see poiss, kelle ema mulle FB-sse kirjutas oli terve aeg oodanud koridoris. Ma ei tea, miks ta ometi ei julgenud sisse tulla, igatahes võtsin nad siis teineteise järel ette ja nad said oma asjad tehtud.

Õhtul suhtlesin poisi emaga FB-s. Poiss oli tulnud koju ja öelnud, et õpetajat pole koolis, sest klassivend ütles nii. Ema kupatas lapse kooli tagasi ja me lahendasime ta mured ära. Ta sai järelvastatud ja täitsin ka e-koolis kõik nii nagu peab. Mulle öeldi, et pean ainult hinde parandama ja ei tohi eelmise õpetaja kommentaari kustutada, et asjad tegemata. Lisasin siis teise õpetaja korralduse algusesse, et hinne on parandatud ja tööd esitatud tänase kuupäevaga. lapsevanem luges sealt välja ainult selle, et kaks tööd on võlgu… Selgitasin, mis kehtib, soovisime teineteisele kena nädalavahetust ja asi korras.

Hullult hea, et ma pole klassijuhataja 24 õpilasega, kelle vanemad mulle reede õhtul kirju saadavad…

Neile kahele sellile, kes järelvastama ei tulnud, kuigi endal ainult üks-kaks tööd tegemata, saatsin teated, et esmaspäevaks olgu tegemata tööd minu meili peal või panen nad kolmapäeval tunnis võlgu klaarima. Olin isegi nii lahke, et lubasin neil saata mulle kasvõi poolikud tööd, et siis tunnis vaatame, mis kohad rasked on ja klaarime need ära. Oleks absurd, kui nad ei saaks oma arvestust kirja, sest ma näen ju, et need, kes on juba tööd esitanud, ei ole sugugi paremate oskustega neist, kellel võlad. Julmalt ütlesin täna ka õpetajate toas välja selle, et ma ei usu, et õpilased, kellel kõik tööd esitatud on, need ise teinud on. Ma päriselt ei ole nõus panema lapsevanematele hindeid. Eelmise õpetaja antud tööd on ülirasked, eriti just sellepärast, et tööülesanded on antud keerulised ja pikad.

Täna selgus, et ühel lapsel olid töödes võlad sellepärast, et isa võttis ta arvuti ära. Isa töötab Soomes ja viis koduse lauaarvuti sinna… Pekki küll!!!

Ma ei tohiks kritiseerida kolleegi, aga tõsiasi on, et lastele olid antud nii keerulised ja pikad töölehed, et isegi mina pidin mõnda küsimust lugema kolm korda enne kui aru sain, mida küsitakse. Kreisi, noh! Oleme kodus mehega mitmel korral arutanud, et Eesti kooli traagika seisneb selles, et paljudel õpetajatel ei ole õpetajaharidust. Mrt teab iseendagi näitel, mis kohutavaid vigu ta on teinud lihtsalt sellepärast, et ei ole osanud HEV-lapsega õigesti ümber käia.

Noh. Igatahes. Mul oli hullult keeruline selgitada ühele järelvastama tulnud lapsele, mida tähendavad creative commons litsentsid, mis erinevus neil on, mis on üldse litsents jne. Viies klass! Sain teada ka seda, et tunnis pole autoriõigustest räägitud, ainult kodune ülesanne anti ja kästi ise välja uurida, mis õige on. Väga raske teema 12-aastastele, eriti kui seda pole eakohaselt lahti seletatud.

Saan aru, et pean kõik õppekavas olevad teemad uuesti läbi võtma, ainus küsimus on, kuidas tekitada klassis olukord, et kõik ka kuulevad, mida ma räägin…

EDIT: Lugesin õhtul mehe töö juures admini laua peal desinfitseerimispudeli pealt, et see on mõeldud GRAM positiivsete ja negatiivsete bakterite vastu… Ehk et corona eest kaitsmiseks kohale toodud vedelik ei hävita mitte viirust vaid baktereid. Need on täiesti erinevad organismid ja corona leviku vältimiseks pole sellisest nestest vähimatki abi. Lohutasin admini, et ju väike platseeboefekt ikka on…

Üks asi veel. Täna oli eriline päev selle tõttu, et mu FB sõnumitesse ilmusid teated kahelt võõralt inimeselt. Tavaliselt ma üldse ei märka, kui keegi võõras kirjutab, aga täna nägin telefonil teateid. Üks oli see lapsevanem, kellest enne kirjutasin, aga teine üks noor naine, kes põeb korraga 1. tüüpi diabeeti ja vähki. Ta küsis toitumisabi, aga ma ei tohi terapeutilist nõu anda, sest ainuüksi mu tervisealasest kõrgharidusest selleks ei piisa. Olen tegelikult varem juba ühte samade diagnoosidega tüdrukut aidanud ja rääkisingi siis sellest, mis tema puhul toimis. Aga mul on tõeliselt kopp ees sellest, et arstid õiendavad patsiendiga nende toiduvaliku pärast, kuigi ise ei tea, mida diabeetiku toitumine üldse endast kujutab. Soovitasin tüdrukule, et mitte ajada taga ketogeenset toitumist, süüa selle asemel rohkelt köögivilja ja jälgida, et saaks piisavalt toiduenergiat ning küsida, kas arst lubab D-vitamiini manustada ja siis võtta seda. Tavaline tervislik toitumine on see, mida soovitan, ei midagi ekstreemset.

Eile oli mu esimene tööpäev põhikoolis. Ega ma siia detailselt ei kirjuta, mis toimus, aga lühidalt võin öelda, et see päev oli katastroof. Neljast tunnist kolm olid ok, aga üks oli selline, et… nõrgema närvikavaga naisterahvas annaks ilmselt päeva pealt lahkumisavalduse. See üks tund varjutab kõik positiivse, mida oli ju tegelikult kordades rohkem.

Sa võid olla ennast ülikoolis teooriat täis toppinud selle kohta, kuidas käituda raskete lastega, kuidas lahendada ekstreemseid olukordi ja blaa-blaa, aga kui tunnis on korraga kõik kohutavad õpikunäited ja sa pead neid kõiki üheaegselt lahendama, siis kahjuks on seda ühe õpetaja jaoks liiga palju. Sa ei saa olla korraga mitme õpilase juures ja nende erijuhtumeid üheaegselt individuaalselt klaarida. Mind ei häirinud isegi niivõrd lärm, mida oli ka, vaid tõdemine, et päriselt on olemas 13-aastased inimesed, kes lihtviisiliselt täiskasvanuga ülbitsevad.

Pean vist olema õnnelik selle üle, et minu tunnis ei lõhutud midagi ära, ei visatud tooliga seina sisse auku ega tuldud mulle füüsiliselt kallale nagu ülikoolis õppides teistelt õpetajatelt kuulen.

Pmst tulin koolist koju nii, et olin veel mitu tundi šokis. Täiesti füüsiliselt tuntavas šokis. Isegi see, et viimane tund oli väga vahva ja õpilased ülitoredad, ei tõmmanud pingeid maha. Kaalusin lausa lahkumisavalduse esitamist, sest ma ei pea sellist kohtlemist taluma. Jään siiski esialgu paigale, sest keeldun alla andmast. Mees ütleb, et kui sealt välja ujun, saan hakkama ükskõik millises koolis ükskõik milliste lastega. Olen siiski otsustanud, et kui tervise peale hakkab, ei tee ma seda ellujäämise eksperimenti lõpuni vaid lahkun.

Loen edenemise märgiks asjaolu, et umbes poole tunni pealt ka kõige hullemad tüübid hakkasid siiski tööle ja tegid kaasa nii palju kui oskasid. Ma ei mäleta sealt mäsust, mida neile ütlesin, et see viimaks juhtus. Üks asi, mida rääkisin, oli see, et kui nad neid oskusi ei omanda, jäävad nad gümnaasiumisse minnes piinlikku olukorda ja peavad seal hakkama järelaitamiskursust võtma. Et ma olen seda näinud, et nii on. Seda ütlesin ka, et kes tunnis kaasa ei tee, hakkab tegema kodutöid ja teistele kodutööd ei anta.

Lisaks pidin tunnistama, et õpilased ei oska mu aines teha kõige lihtsamaid asju, kuigi neid on õpetatud septembrist saati.

Mõnikord ma ise ka ei saa aru, et mida värki mul viga on. Kas mul on liiga vähe tööd? Ei! Või üldse vähe toimetusi ja elu igav? Ei! Ja ometi võtan endale tööd juurde… Mul on oma äri pidada koos raamatupidamisega, siis lapse firma raamatupidamine, siis täiskoormusega magistriõpe, kolm õpilast juhendada uurimistööde kirjutamisel ja üks kursus valikainet anda gümnaasiumis, nüüd lisaks veel kaks klassi põhikoolis ka õpetada.

Järgmisel nädalal alustan informaatikaõpetajana. Viies ja kuues klass. Käisin täna kooli ja klassi üle vaatamas, taastasin oma e-kooli konto ja tutvusin teemadega, mida nad õppinud on. Sealt koolist läks informaatikaõpetaja ära sellepärast, et vahetas töökohta ja põhitöökoha ülemus ei luba enam õpetajaametis käia. Minu tunnid pannakse kõik ühele päevale, lõunast pääsen juba tulema, siis on paar tundi puhkust ja tunnid gümnaasiumis kuni kella 17:10-ni. Terve kolmapäev olen ainult õpetaja ja arvutiäri hoiame lahti kolm päeva nädalas.

Kas ma olen peast segane?!

Vahepeal mulle tundub, et peaksin nagu ennast välja vabandama, et nii palju kohustusi olen võtnud. Informaatika õpetamisega on nii, et mu meelest avanes hea võimalus amet ära proovida. Et tasapisi alustan, nelja tunniga nädalas ja vaatan, kuidas selle kooliastme õpetamine mulle üldse istub. Pealegi, kui minu eas pakutakse tööd, siis ei või ju ära öelda. Olen muuhulgas hädas magistritöö teema leidmisega (mõelda on aega veel 3 päeva) ja täna juhtus selline asi, et direktor küsis, kas mul teema on ja pakkus ühe variandi välja. Asjad muudkui juhtuvad.

Oma igapäevatööle jõudsin kella poole üheteist paiku, maksin kähku arved ära, tegin igast kandeid ja värke, lõpetasin nende arvutite remonti, mis eelmise nädala neljapäeval olid pooleli jäänud ja siis tuli üks mu õpilane, kellega hakkasime uurimustööd tegema. Kuna on koolivaheaeg, sai õpilane mu juures olla mitu tundi ja loodetavasti aitasin ta kenasti järje peale. Mõtlen nüüd, et kas peaks teised kaks ka välja vilistama, sest koolivaheajal on neil ehk rohkem aega süveneda ja tähtajad taovad kuklasse. Kui nad just kuskil palmi all või suusatamas pole.

Nagu needus, hakkavad just siis, kui mul on vaja oma õpilasega rahulikult asju arutada, kliendid käima. Kuu lõpud on muidu rahulikud, eriti kliente ei käi, aga täna neid sõelus seal üksjagu ja pidin rööprähklema. Õhtuks jäi küll ainult üks arvuti veel lauale pooleli, teised tööd saime kõik valmis.

Mees on jätkuvalt kööbakas, käis hommikul perearsti juures ja läheb nädala pärast jälle, aga mingeid uuringuid ei tehta ja peab edasi võtma neid ravimeid, mida EMO-s ette kirjutati. Ehk et kui järgmiseks nädalaks surnud pole, siis vbla on terveks saanud. Ja kui ikka pole terveks saanud (sest ega valuvaigistid ei ravi tegelikult), siis ehk on lootust, et keegi suudab panna mingi diagnoosi ja määrata vajaliku ravi. Täpse diagnoosi saaks anda peale MRT-s käiku, aga ei saadetud teda neuroloogi juurde ega üldse mitte kusagile uuringutele. Perearst vaatas küll röntgenipilte, kus peaks kaela juures olema näha mingi anomaalia, aga ju neil on siis kogemus, et anomaaliad kaovad iseenesest. Vaatasin, et tasulise neuroloogi juurde saaks nädala pärast, aga kuna ka uus perearsti visiit on samal ajal, siis mees otsustas, et ei hakka enne tõmblema.

Võib ju arvata, et mehe seljavalu ja kaelakangus on sundasendist, aga mis siis, kui ei ole?

Lugesin ilmateadet. Võimalik, et homme saabub esimene lumi.