Alati läheb nats käest ära

July 3rd, 2020

Läksime hoogu. Õieti küll on mu mehel sees selline vunk, et võtab ette töid, mida tänavu üldse polnudki plaanis. Aga kõik on seotud, sellepärast. Mis ma just ütlesin, et ei ole mõtet plaane teha?

Igatahes on põrandate ehitamine nii vastik töö, et mees ei taha seda järgmiseks suveks jätta. Kuna nagunii peab tellima kildu ja liiva ja nagunii tuleb mingi masin, mis vana pinnase õue pealt minema viib, otsustas mees, et tark oleks seda teha kohe korraga ja mitte hakata järgmisel suvel sama asjaga uuesti jamama. Mis omakorda tähendas seda, et hakkasime täna tühjendama ka teepoolset tuba ja homme tahab mees sealtki põranda üles võtta. Et saaks ühe jutiga mõlemad põrandad valatud ja soojustatud, eks siis edasi paistab, kui palju lauda jaksame panna ja kui mitu lage teha veel sellel suvel. Sest tegelikult oli meil prioriteet hoopis puukuuri ehitamine, aga nüüd ei teagi, millal seda saab.

Kui oleksime juunis teadnud, et nii palju laamendama hakkame, oleksime veel ühe vana laua ja diivani suurjäätmete kogukasse viinud. Nüüd tuleb need jäätmejaama viia ja jälle maksta. Kaalusime ka tasuta asjade grupis kuulutamist, aga need näevad nii kohutavad välja, et ei julge kellelegi pakkuda.

Kuna elutoa esimene betoonikiht täna öösel kuivas, elasime verandal ja käisime ümber maja teisest välisuksest kööki ja vetsu. Öö veetsime jubedas diivanis, mistap uni jäi lühikeseks, aga see aitas otsustada, et see vana diivan tuleb hävitada. Eelmisest omanikust jäi siia majja rohkelt mööblit, mida oleme koormate kaupa minema vedanud, aga lõppu ikka ei paista. Nüüd õnneks ei ole valikut ja tuleb minema vedada kõik, mis ajutiselt verandale ei mahu.

Ühesõnaga – kuna mees otsustas, et tema enam “seikluseid tegema” ei hakka (Sassu väljend), siis kuhjab ta teise toa põrandaaluse pinnase õuele lootuses, et tulevad mingid mehed masinatega ja viivad kõik minema. Ega me kuuri ka enne ehitada ei saa, kui sodihunnikud on eest veetud.

Et ennast mitte tööga ära rebestada, jätsime õhtupoole toa tühjendamise pooleli ja läksime ratastega sõitma.

 Üks kaader mustikametsast.

Naabrimees oli ükspäev mehelt küsinud, et kas see naine, kes siin aeg-ajalt käib, on tema naine. Kuna mina ei käi siin aeg-ajalt, vaid olen kogu aeg kohal, siis ilmselgelt ei arva ta, et võiksin oma mehe naine olla, vaid peab selleks vist Ruthi. Muid naisi ma ei tea siin aeg-ajalt käivat. Kuna naabrimehe ema nimi on Ülle, siis ta vist kujutab ette, et minu mehe emal on sama nimi… Ta ise on 40-aastane ja arvab vist, et Mrt on mingi poisike. Peaksin teda ükspäev üllatama sellega, et avaldan oma mehe tõelise vanuse. Kusjuures mehel on juustes palju halli ja habe on tal ka täitsa hall, kuidas saab teda veel mingiks nooreks pidada? A miks inimesed ei vaata näiteks äriregistrist, kui vana Mrt on? Saaks ju hoobilt müsteeriumi lahendatud.

Mul oli täna üks ärritav draama ka. Tegelt juba paar päeva tagasi nägin mehe palgalehelt, et talle on arvestatud lisatasu uurimistöö juhendamise eest. Ta juhendas ühte õpilast. Mina juhendasin kolme ja nägin roppu kanti vaeva nendega (erinevalt mehest, kellel oli täitsa suva) ja pole saanud selle töö eest mingit tasu. Mu valikaine leping lõppes maikuuga ja uurimistööde juhendamisega oleks pidanud tehtama teine leping või eelmisele lisa, aga midagi ei tehtud ja kõik rahvas läks puhkusele. Täna, kui mehele palk laekus, ma tundsin, et minust on täiega üle sõidetud. No täiega! Olin juhiabiga neist tasudest juuni algul rääkinud ja ta ütles, et nad tavaliselt liidavad need järgmisel õppeaastal valikaine õpetamise lepingule otsa. Kuna ütlesin, et järgmisel aastal tahan keskenduda magistriõpingutele ja oma valikainet ei anna, siis arvas juhiabi, et tuleb eraldi leping teha. Aga midagi ei tehtud, mind ilmselt unustati. Kirjutasin õppejuhile, et selline lugu, et kuna mul kooliga enam lepingut ei ole, kas siis mina ei saagi selle töö eest makstud. Vestlusse seoti direktor ja sain kuulda sama asja, et järgmisele lepingutasule liidavad otsa, sügisel. Mu meelest on see igatepidi vale ja pole üldse seaduspärane, sest töö eest tuleb tasu maksta hiljemalt kuu aja jooksul. Töölepingu seaduse järgi on ka suuline leping kehtiv samamoodi nagu mistahes muu tööleping samadel tingimustel, mis teistel sama töö tegijatel. Ega ma ei hakanud seadustega vehkima, ütlesin lihtsalt, et ärge siis puhkuse ajal rapsige, aga ikkagi peab sügisel tegema eraldi lepingu tolle väikese tasu peale, sest mingit muud lepingut ma nendega ei sõlmi.

Olgugi, et ainult mõnikümmend eurot, asi ei olegi üldse rahas. Asi on põhimõttes ja võrdses kohtlemises. Mis mõttes need õpetajad ja juhtkonna liikmed, kellel on kooliga tähtajatud lepingud, saavad kohe peale töö lõppu juhendamiste eest tasu kätte, aga minusugused käsunduslepingutega töötajad, kuigi samamoodi õpetajad (kellel kvalifikatsiooninõuegi täidetud), saavad tasu alles mitu kuud hiljem? Mul on ilmselgelt ülearenenud õiglustunne.

Esimene betoon paigas

July 2nd, 2020

Meil juba kaks päeva “puhatud.”

 Alguses oli nii, savi põhiliselt.

 Mees läks hommikul killu ja liiva järele sinna platsile, kus ikka käib. Selgus, et see firma lõpetas märtsis tegevuse. Peale mõningast helistamist juhtus see, et natukese aja pärast oli meil trakats õue peal, kõigepealt kopatäie killuga ja siis sama hulga liivaga. Haapsalu on asjaajamise mõttes imeline paik. Eriti veider oli see, et kui mees ütles meie metsa tänava aadressi ja hakkas seletama, kuhu kild ja liiv tuua, öeldi teisel pool otsas, et aa, see on seal Aia tänava nurga peal kollane maja…

Ehituse ABC-s sai ka nalja. Sõitsime poe taha laoplatsile, et oma tsement ja armatuur kätte saada. Ukse kõrval oli laomehe telefoninumber, millele pidi helistama, kui midagi tahad. Mees siis helistas ja ütles, et sellepärast helistab, et siin on öeldud, et kui laomeest otsid, siis helista sellele numbrile. Ja laomees vastas, et see number on ainult tüdrukutele… Mille peale mu mees pobises midagi, et ai, krt 😀

 Mees vedas oma ihurammuga peaaegu 3,5 tonni segu majja.

 Kõige lõpus tuli teha ämblikmeest, et täita rihttorude jäljed.

 Mees valas kummikutest lausa kahel korral vett välja – higi!!!

 Suurema töö ajal assisteerisin veevooliku ja ämbriga, aga mu tõeline tähetund saabub ikka alati siis, kui kõik on tehtud ja vaja koristama hakata.

 Et hall betoon ei jääks ööseks kummitama, siis lõpetuseks, nagu ikka, kimbuke roose. Tõin roosioksad puuriida tagant, kust need üldse praegu kuhugi ei paista. Need on endise majaomaniku roosid, mille olen alles hoidnud, seisavad vaasis väga kaua ilusana. Mu enda roosid uhkustavad tee ääres ja maja ees. Täna juhtus jälle see, et üks koerajalutaja jäi seisma ja kommenteeris, et siit on alati nii ilus mööda minna. Väga armas. Ta küsis, kas pritsin oma roose millegagi, et need nii ilusad on, aga ei, seda ma ei tee. Ainult kevadel ja sügisel panen väikese peotäie roosiväetist neile, aga peamiselt lõbustan ennast sellega, et lõikan närtsinud õisi ära. Ostsin Lätist head roosikindad, kust okkad läbi ei tule, õite kaksamine on mul rohkem nagu meditatsioon või mingi selline asi.

Kui teeme suuremat remonditööd, siis on kökimöki hetkega viis sotti laiaks lüüa. Täna läks see meil eriti ludinal. Pool läks ehituspoodi ja teine pool prügifirmale, kust tellisin ehitusjäätmete konteineri. See tuuakse meile teisipäeval õuele ja jääb kolmeks päevaks. Saame viimaks minema saata selle õuduse, mida juba esimesel suvel kuuri ette kuhjama hakkasime. Tookord viisime mitu kärutäit kola ka prügimäele, aga rahakott rohkem ei kannatanud. Nüüd oleme viimaks valmis platsi puhtaks tegema. Kui aianurk lage, saab hakata puukuuri ehitamiseks ettevalmistusi tegema. Me tänavu suuremat “puhkust” ei planeerinudki kui ainult elutoa ehitus ja puukuur. Või tegelt kui aus olla, siis peamiselt planeerisime ainult kuuri ehituse, aga läks veits käest ära. Teepoolses toas tuleb teha samasugune pinnasevedu ja valamistöö, aga enne peaks katuse ette võtma. Ideaalis peaks katuse vahetamise tegema järgmisel suvel, aint seitse tuhandet raha vaja selleks koguda.

Elu on õpetanud, et ära parem plaane tee. Lihtsalt tee, kui parajasti teed. Mindfulness, eks ole 😀

Tuba tühi

July 1st, 2020

Algas puhkus. Esimene pool päeva oli küll selline, et mees rippus pidevalt telefoni otsas, sest kliendid helistasid ja mina tegin raamatupidamist ja maksin arveid. Vihma sadas ja hull tuul oli, nagunii ei saanud õues midagi teha. Öösel oli lausa selline torm, et murdis mul kolmest tomatitaimest kaks pooleks. Need olid uhked suured juba, õied ja tomatid küljes, aga olin nad üsna madalalt tugede külge sidunud. Tõstsin nad üles ja kinnitasin paremini, aga vaevalt need ellu jäävad. Kahju, sest väga uhkelt kasvasid.

Pealelõunal läks ilm paremaks ja mees vedas elutoast välja viimase pinnasekihi. Lõpp läks väga raskelt, sest tihket savi tükkideks peksta nõudis kõvasti jõudu. Mees tänas mind pärast, et ma ei lubanud tal tööd pooleli jätta, sest kui paar kärutäit oli veel välja kraapida, väsis ta täiega ära. Ma ise üldse ei mäleta, et oleksin midagi öelnud selle kohta, aga ju ma midagi siis kobisesin, et natuke veel ja…

 Ühe korra jäi mees ka platsile kinni, aga üldiselt viis ta täna väiksemaid koormaid, et käru liialt sisse ei vajuks.

 Põranda alt tulid välja käigud, mis kahjuks siiski lossikeldrisse ei vii, vaid kõigest korstnasse.

 Me arvame, et suur kandiline paekividest šaht, mis läbi maja tuli, oli kunagi peldiku õhutus. Sama käik kulges praeguse vetsu alt ja kui peller veel lammutamata oli, tulvas sealt majja rammusat odööri.

 Mees rammis täna terve põranda neli senti sügavamaks, sest peale spetsialistiga konsulteerimist teadis ta, et pealmine betoonikiht peab olema kaheksa- mitte viiesentimeetrine. Väikese arvutusvea oli ta ka teinud.

 Tegin õhtul ahju tule, sest põrandast õhkub majja jubedalt palju niiskust.

 Selle poosi nimi on “mees uhkustab” või midagi. Ta päriselt on väga uhke selle üle, et ei jätnud osa tööd homseks, vaid pingutas nii kaua kuni kõik pinnas välja veetud sai.

Mina töötan siin objektil koka ja koristajana. Olen täna isegi maasikamoosi keetnud, kookosjahust pannkooke teinud, ahjuliha ja mingit seemnetega mandlijahurulli küpsetanud (lahtilõigatuna on need pigem küpsised). Igatahes oli mehel taas põhjust öelda, et “ma tänan teid selle maitsva kotleti eest!” 😀

 

Riia

June 29th, 2020

Olime nädalavahetusel Riias. Reisi üks mõte oli soetada paar asja, mida me lõpuks siiski ei ostnud, sest ühte polnud enam saada ja teine oli liiga nikats. Puhkasime siis niisama. Kuna ööbisime vanalinnas otse tšillimise epitsentris, siis kõndisime poole ööni linna peal ringi, sõime ja jõime siin ja seal ja tegime tänavamuusiku tšello saatel ühe tantsu. Ilm oli nii soe, et isegi öösel oli nappides suveriietes liikudes palav.

 Tagurpidi pilt piiril.

 Superior comfort tuba Rixwell Konventa Seta hotellis. See tuba anti meile asenduseks, kui admin oli kogemata väljastanud standard kahese toa, mis oli koristamata. See tuba asub hotelli remonditud pooles ja hinnakirjast seda veel ei leia, sest noh, veits pooleli nagu…

 Öökapp seisis sahtliga seina poole.

 Toolil oli hinnalipik küljes…

 …ja lillel…

… ja lambil

 Külmik oli installeerimata.

 Üks laelamp oli pakendis. Seinalt võis veel leida maalriteibi tükikesi.

 Konditsioneeri kondensvee äravool oli kas valesti ehitatud või ühendamata, igatahes tilkus meile vesi hooga põrandale.

 Esimene tagasihoidlik lombike õhksoojuspumba all. Andsime lekkest teada ja läksime linna peale hängima. Tagasi tulles midagi lahendatud polnud, ainult natuke kuivatatud, sest selleks tuleks ette võtta ilmselt suurem remonditöö. Kuna jahutamata polnud toas võimalik olla (välja oli +33), siis viskasime pumba alla ühe rätiku. Tilkumise hääl oli siiski nii vali, et ööseks jahutust sisse jätta ei saanud.

 Aga muidu on hotelli remonditud osa väga ilus.

Kui tuba bronnisin, siis polnud kuskil öeldud, et hotelli köök ei tööta. Oli vaid mainitud, et hommikusööki pakutakse ajutiselt konverentsiruumis. Tegelikult tehti kohvi hotelli lobbys ja seal jagati ka söögipakke, mis olid täielik õudus.

 Söök soojendati mikrolaineahjus. Kui oleks teadnud, milline see välja näeb ja kui vesiselt maitseb, siis poleks võtnudki. Kohvi jõin ka hommikul vähem kui tavaliselt, sest seda tegi teenindaja ühe topsi kaupa ja leti ette tekkis järjekord.

 Selline leivakott anti kaasa. Toidukotis olid mõned joogid, tillukesed pirukad, õunad ja kaks väikest jogurtit. Leivakolmnurgad rändasid prügikasti.

Oleme varem ööbinud Rixwelli Elefanti hotellis, mis on linnaservas ja seal on alati olnud kõik viimase peal. Seekord tahtsime vanalinna melust osa saada, sellepärast niisugune valik. Ega tegelikult ei kahetsegi. Esimest korda juhtus see, et meile anti hotellis uus tuba ja esimest korda kogesime ka seda, et ööbisime hotellitoas, kus mitte keegi varem polnud elanud. Ehk et väga puhas ja uus.

Parkimisega läks ka hästi, sest peale mõningast liikluseeskirjade rikkumist jalakäijate tänavatel leidsime väikese tasulise parkla hotellist paari maja kaugusel. Meil tõesti vedas, et koha saime, sest parkla oli minimaalne. Ühe korra parkimine maksis seal 10 eurot ja saime sinna ainult tänu sellele, et neil on hotelliga mingi diil. Muidu üldiselt Riia vanalinnas mingeid parkimisvõimalusi polegi, kuigi booking.com lubab, et 15 euro eest saab parkida tänaval. Oleme ükskord varem üritanud tänaval parkimise eest maksta, aga kuna oli ainult mobiiliga maksmine ja kogu jutt ainult läti keeles, siis see ei õnnestunud. Mõnes kohas on küll ka parkimisautomaadid ja neid saab kasutada, kui leiad endale kohaliku tõlgi (oleme korra nii teinud).

 Vanalinna toidu- ja joogielamused olid täiesti okeid.

 Tüüpilise eestlase “kultuurireis.” Siit me eriti midagi ei ostnud, ainult mõned köögitarvikud. Tahtsime peamiselt ühte aiapaviljoni, et oma terrassile privaatsust tekitada, aga need olid otsas. Võrkkiige raami jätsime ostmata sellepärast, et tundus jube nikats. Ühe kardinapuu siiski saime. No ja kuna suurem osa plaanitud kulutustest jäi tegemata, siis täiendasime oma rõivavarusid.

 Mul oli sellist õhukest pükstükki vaja.

 Igaks juhuks soetasin uue piduliku siidikleidi ka, sest mine tea, millal jälle vabalt poodides käia saab. See kleit oli lihtsalt nii minulik. Eesti toode.

 Ma pole eluski nii suuri begooniaid näinud.

 Eestis pole märganud, et koleda haiguse üle nalja visataks, Lätis märkasime seda rohkem kui korra.

Aga muidu oli tore. Tuttavaid kohtasime igal sammul, kohe esimesel päeval jooksime IKEA-s kokku oma töökaaslasega gümnaasiumist. Õhtul saatsime endisele naabrile pildi sellest, kuidas ma söön ja taustal naabri vend oma naisega loevad menüüd. Koduteel einestasime piiril kõrvuti oma heade klientidega. Lähivälismaa ikkagi. Kes tahab oma armukesega salatrippi teha, see sõitku kuhugi kaugemale 😀

Ullumajapuhvet

June 26th, 2020

 Eile õhtul Laterna baaris rammu kogumas (ootame sööke).

Mees avaldas just arvamust, et ta pole normaalne. Aga mina ütlen, et keegi pidi ju ükskord selle hurtsiku põranda uueks tegema. Igatahes on nüüd laud juba välja visatud ja käib pinnase vedu. Ma hommikul assisteerisin laudade väljaviimisel, niitsin muru ja korrastasin roose. Muidu ülejäänud aja olen niisama ilus ja valvan maja kui mees paari tänava kaugusele ladustamisplatsile põrandaalust liiva moodi asja veab.

 Põrandalaud on valdavalt ilus terve, sellest saab tugeva kuuripõranda. Hallituse haisu siiski laudade alt tuli, sest need mustad lauad, millele põrandalaud toetus, on suht mädad. Igal juhul oli õige otsus siia uus põrand teha. Vaadates, kuidas mees rassib, tekib mõte, et no milleks meile nii suurt jama nüüd vaja oli. Aga neil kahtluse hetkedel tuleb lihtsalt endale ette kujutada, kuidas uus soojustatud laudpõrand välja nägema hakkab ja kui mõnus on selle peal aeleda.

 Pinnase peab ära koorima kuni savini välja. Siis mahub parajasti kaks kihti betooni, peno ja armatuur uue laudpõranda alla.

 Niimoodi läbi maja kärutataksegi, elutoast läbi suure magamistoa ja veranda. Ja hiljem segu kärutäied sama teed tagasi.

 Siia päris me kodu lähedale, ainult paar tänavat edasi, poetab mees linnavalitsuse loal majaaluse pinnase maha. Kokkulepe on, et peab liiva ise laiali ajama, ei tohi hunnikusse panna. Loodame puhkuse ajal oma õue pealt teiste tubade aluse pinnase ka siia vedada.

Ja noh, roosimutt nagu ma olen, ei saa ka seekord ilma lilledeta 😀

EDIT: Valmis 😀

 Panin pestud vaibad ka maha ja…

Tegelikult on kolmandik pinnast veel vedamata. Mees tegi 10-tunnise tööpäeva ja väsis ära. Jätkab puhkuse ajal.

Vanainimeste jaan

June 24th, 2020

Jaaniõhtul grillisime kahekesi veranda ees. Oma mõnusat terrassinurka ei saanud me kasutada, sest teiselpool planku oli naabrimehe pere ja nad olid jube lärmakad. Ei ole ju võimalik isegi meil omavahel juttu ajada, kui umbes meetri kaugusel võõrad inimesed naerda lõkerdavad.

 Istusin päevitustooliga sirelipõõsas, mis on nii tihe, et tee pealt polnud mind nähagi. Eesaias ongi selles mõttes praegu kaunim olla, et mu roosid lõhnavad nagu hullud. Korraga õitsevad nii pikk hekk kui kõik muud roosid ja lõhn on nii tugev, et kui verandal istume, siis on see meil kogu aeg ninas.

 Saialilled näevad ka praegu tänava ääres sellised välja, et linnahooldaja peaks olema peast päris soino, kui sellised ka maha trimmerdab. Tänavu paistab, et niitmisega hoitakse kõvasti tagasi, sest isegi promenaadi ääres on pargid jaanipäevaks niitmata. Kena.

 Värava kõrval on roos ennast läbi aia õitsema sättinud, jube hea lõhnaga isend.

Eelmisel laupäeval kärutasime terve kuhja vana mööblit minema nii majast kui kuurist, sest oli järjekordne linna kulul suurjäätmete kogumine. Täna olin sunnitud kuuris tekkinud tühja ruumi uuesti täitma, sest otsustasime elutoast ka vana kapi ära lammutada. Ma ei tea, millal endise omaniku tavaarid siit elamisest ükskord otsa saavad, mitu kärutäit oleme juba jäätmejaama viinud aastate jooksul ja lõppu ikka ei paista.

 Siin pildil on kapinurk veel näha, aga nüüdseks on elutuba tühi. Mrt kiskus põrandalt soomepapi üles, et hinnata, mis seisukorras laudpõrand on. Ausalt öeldes on uskumatu, et enamus paksust põrandalauast on väga ilus, puhas ja kuiv, ei mingit pehkimist. Siiani on pehkinud osa välja tulnud ainult aknaalusest seinast. Meil käis siin ükskord linnaarhitekt (teisest linnast), kes ütles, et vanasti sedasi pinnase peale põrandaid ehitatigi ja niisugune põrand võib kesta väga kaua. Ehk et ta ütles tegelt, et kui laud on ilus, siis piisab pealtpoolt puhastamisest ja värvimisest, ei pea vana põrandat üles kiskuma. Kusjuures üllatavalt soe on olnud see põrand ka talvel. Me otsustasime siiski, et võtame ette suurema töö, viskame vana põranda välja ja osa pinnast ka ja siia tuleb valatud põrand, millel peno vahel. Uus laud peale, muidugi.

 Tekitasin vaipadega käigurajad, sest kuidagi peab siin ju elama. Akna alt jõudis mees osa lauda ära saagida, need on otsast pehkinud. Ausalt öeldes nii suur töö, et kohe hakkame uut põrandat tegema, ei olnud meil selleks suveks plaanis. Esimene ehitusplaan oli hoopis puukuur, aga asjad lähevad siiski õiges järjekorras, sest vanadest põrandalaudadest saab ehitada puukuurile kõva põranda. Ehk et laamendamise järjekord on siiski õige ja põrandatega oli ka suht kiire, sest enne kui need tehtud saavad, pole võimalik seinu ja lage remontida.

 Veider, et papi alune oli osaliselt pahteldatud. Põrand on igatepidi kõver ka, kõrguse vahe vähemalt 5 sentimeetrit. Nii hullult kaldu nagu teepoolse toa põrand, see küll pole. Aga järjest siit nüüd hakkame remondiga minema… Õudukas on see, et meil on kogunenud siia hea hulk riideid, raamatuid, tööriistu ja ehitustarvikuid, mida järjest eest ära koristama peab. Õnneks on meil palee suurune veranda, kuhu osad asjad eest tõsta. Suur magamistuba on ka otsast otsani kola täis, seal on lisaks veel üks varasem lauavirn. Mees kaalus, et võtaks mõlema toa põrandad korraga üles ja telliks mesilase, mis betooni aknast sisse laseks, aga selle paari kandi betooni pärast, mis ühele kihile kulub, ei ole nagu mõtet masinat tellida. Pealegi peaksime siis ühe akna ajutiselt eest võtma, sest muidu saaks aken kahjustada. Niisiis tuleb oma segumasinale hääled sisse lüüa. Tuulutusega põrandat siia teha ei saa, sest tuba on keset maja ja pole kuhugi tuulutada. Teepoolsel toal jällegi on põrandaaluse uputamise oht, sest maja on tänavast madalamal, sellepärast saab sinna ka betoon. Eks saab siis veranda kaudu kärutada nii, et on kohe.

Elutoa naabripoolsele seinale paneme plaadid peale ja sinna tuleb kas tapeet või värv ja suur raamaturiiul. Ega meil tegelikult hääled läbi seina ei kosta, aga ikka kindlam on, kui sein paksem saab.

Puhkust üritame võtta juulis ja selle alguses peaks kohe tellima õuele konteineri, et lammutuspraht ära viia. Konteiner rentida tuleb odavam kui ise mitu korda jäätmejaama vahet kärutada. Meil on siin üks aianurk päris kole juba pikemat aega, sest kogu aeg võtame hoogu, et saeme vanad lauad kütteks, aga lihtsalt pole jõudnud mitte kuidagi. Mees otsustas nüüd, et mõttekam on need jäätmejaama saata.

Veider, kuidas see vana maja oma meeletu remondivajadusega mind algul hirmutas. Enam ei hirmuta, sest noh, küll saab.

Lõpetuseks väike roosiülevaade.

Suvi algab nii

June 17th, 2020

Saime täna ühe kasvatusteaduse ja -filosoofia refleksiooni eest mehega mõlemad maksimumpunktid. Mis tähendab, et see 6 EAP aine tuleb meil A. Õppejõud oli kirjutanud sellise tagasiside:

Teie video oli nagu värskendav tuuleõhk, mis lämbel päeval hästi kosutab, teie dünaamika ja energia olid väga mõnusad. Oli kohti, kus ma Üllega oleks tahtnud diskuteerima hakata, aga Martti tegi seda minu eest ja vastupidi ka. Õnnesoovid ka 69. töö eduka sooritamise puhul ning soovin teile kosutavat suvepuhkust!

Ja vabandage väga, aga ma ei saa lahti mõttest, et kui oleksin teinud video üksinda, ei oleks ma nii hästi skoorinud. Mitte, et mees oleks midagi eriti tarka seal öelnud, aga lihtsalt mulle tundub, et kui üks mees suudab pedagoogikas kaasa rääkida, siis ta kohe tõstetakse poodiumile. Meil mehi eriti pole siin õpetajate õppes. No ja mulle ei meeldinud mõned küsimused, millele refleksioonis vastama pidime ja kui ma oleksin üksinda neid kritiseerinud mitte koos mehega arutlenud, oleks mul raudselt punkte maha võetud. Aga siin me oleme oma maksimumiga ja tuleb tunnistada, et mõte teha ühine video (minu mõte!) oli hea valik.

Õppejõud mainib tagasisides 69. tööd sellepärast, et me oma videos seda ütlesime. Meil oli tõepoolest veebruarist mai lõpuni kokku 70 tööd vaja esitada, iga nädala kohta 4 nagu juba ühes maikuu postituses mainisin. Ausalt, ma ei imesta, et inimesed lähevad akadeemilisele ja peale seda kaovad ülikoolist kraadi kaitsmata. Reedel on meie eriala tänavuste lõpetajate magistritööde kaitsmine ja neid kaitseb ainult üheksa. Vastu võeti neid üle kahekümne, ei mäleta täpselt, aga midagi vahemikus 22 kuni 25 ja lõpetab neist seekord ainult üheksa. Mäletan, et üks tuttav õpetaja kodulinnast, kes ka nüüd lõpetama peaks, aga keda kaitsmise nimekirjas pole, ütles sügisel, et neid on järel 15. Kahtlustan, et distantsõppe töökoormus on ridade hõrenemise põhjus.

Istun praegu terrassil (mitte verandal), sest ma pole Haapsalus. Hommikul tulin sealt. Päris mõnus on siin suveõhtut nautida, aga hullult lärmakas ikka. Linnud siiski laulavad. Ja ilm lõhnab hästi. Toimetasin enne aias ja istutasin Haapsalu peenrast harvendatud astritaimi ja panin maasikatele võrgud peale. Maasikaid paistab tänavu tulevat tohutus koguses.

Nädalavahetusel olid meil tüdrukud hoida. Mees tegi enamasti küll lapse kodulehte arvutis, aga ma siis olin vanama. Laupäeva õhtul sadasid meil kõik lapsed korraga Haapsallu lihtsalt õhtusöögile, mille nad ise kaasa tõid ja plikad ei raatsinud pärast koju sõita. Kuna tüdrukud polnud vanama juurde ööbima jäämist planeerinud, siis polnud neil puhtaid riideid kaasas ja pühapäev algas meil sedasi, et vedasin nad Pepco poodi. Tundsin ennast poes nagu rikas välismaa vanama, sest seal kõik riided ja jalanõud maksid 1 kuni 6 eurot ja pmst ostsin plikadele kõik, mida nad soovisid.

Ei viitsi väga kirjutada, panen parem pilte.

 Saak Pepco poest. Õnnis on see päev, mis algab shoppamisega 😀

 Arvutisse ma tüdrukuid ei lubanud, seetõttu valmisid Mial mälupulk, sülekas ja mobla, kõik õunad.

 Oli hea mõte jätta aiamööbli pakend plikadele mängimiseks. Nad jagasid kasti keskelt pooleks ja kumbki sai oma kodu. Siin pildil postitab Mrt neile kutset pannkoogile. Kastil on nii postkastiava kui uksekell. Pannkoogid tegin kookos- ja mandlijahust, sõime neid vahukoore ja moosiga ja tüdrukud kiitsid mu leiutisi taevani.

 Kirjad kirjutas neile Mrt, sest ma ei saanud pliidi äärest ära tulla.

 Mia tegi mind järele. Peamine hüüatus oli muidugi “iššveke-iššveke”, aga ta täiega hästi ladus kõik mu nõmedad manitsused ette. 😀

 Muidugi me käisime mänguväljakul ka, aga tüdrukud ei püsinud seal isegi mitte ühte tundi. Läksime hoopis raamatupoodi ja ostsin mõlemale lugemist. Mia on eriti suur lugeja, sellepärast vedasin nüüd Haapsallu oma vanast raamaturiiulist hunniku lasteraamatuid, et järgmisel korral jälle poleks seda draamat, et enne uinumist midagi lugeda pole.

Maire raamat on plikadel loetud, Mia ütles, et ta õppis sealt uue sõna – koondamine.

 Eile pildistasin neid. Marianne käest saadud ühekordse õiega pojengid.

 Mairoos hakkas tänavu hilja õitsema, aga nüüd juba lõpetab.

 Ja lõpetuseks möödunudaastased saialilled, mis alles nüüd õitsema hakkasid. Linnahoolduse mees trimmerdas need eelmisel suvel enne õitsemist maha, aga ma ei kitkunud neid välja, vaid passisin terve talv, et mida nad teevad. Need saialilled, mis õitseda jõudsid, muutusid pruuniks ja surid, aga need ära rapitud taimed püsisid rohelised ja hakkasid kevadel uuesti kasvama. Nüüd nad siis õitsevadki aasta hiljem.

Pean tunnistama, et kui avastasin, et mu lepingud koolides on lõppenud ja kõik eksamid ülikoolis tehtud, ma lihtsalt istusin käed rüpes ja vahtisin aknast välja, sest ei osanud endaga mitte midagi peale hakata. Esimese hooga tellisin mõned raamatud ja lugesin läbi, aga ikkagi jäi aega üle. Aias kraapisin. Tube koristasin. Jalutasin, sõitsin rattaga… aga ikka jäi aega üle. Puhkamist tuleb veel harjutada enne kui selgeks saan.

Protected: Suvitan

June 3rd, 2020

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Veider olukord

May 30th, 2020

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Protected: Karantiinis

May 27th, 2020

This content is password protected. To view it please enter your password below: