Hommikune lillering

October 20th, 2018

Veel tomateid

October 16th, 2018

Haapsalu peenra tomatid järelvalmivad hoogsalt. Head suured.

Suvi kestab veel

October 15th, 2018

 Põikasin hommikuse kõnniringi ajal metsa alla ja leidsin väga ilusaid kuuseriisikaid. Seenesääske enam pole, seened on täiesti ussivabad. Üldse mingeid sitikaid pole, samas on soe ja niiske ja igasuguseid seeni on tohutult, eriti pilvikuid. Väiksemaid nööpe on raske leida sellepärast, et metsaalune on juba langenud lehti täis. Mrt irvitas, et peaks lehepuhuriga seenele minema.

Õhuniiskus on nii suur, et pesud olid õues kuivades märjad ka teise päeva õhtuks ja muru on päev läbi märg, kuigi päike kogu aeg paistab ja sooja on 17-18 kraadi. Meie köögikraad näitas pühapäeva õhtul üle +20, istusin isegi jupp aega väljas terrassil ja lasin päikesel ennast soojendada.

Elu pikim suvi. Vist.

 

Vanamate elust

October 13th, 2018

 Vist umbes viis aastat ei ole ma küpsetanud midagi nisujahuga ega teinud pärmitainast. Aga nüüd, kui lapselapsi kantseldama pidin, tundus õige olla tavaline vanama ja teha tavalisi vanamate asju. Toidus on turvalisust ja armastust ja noh, teate isegi. Plikad on meil nääpsukesed, hea kui üldse midagi söövad, mõtlesin neid pisut nuumata. Tegelt kujunes välja nii, et hommikuks keedetud kaerahelbeputru sõi ainult Kmr, Elina sõi mangot, banaani, paprikat ja kaerasepikut ja Mia nokkis ka ühte ja teist. Kumbki näksis lisaks ühe õuna ja piima ka sisestasin neisse mõningase hulga.

Kui õhtul kossumängult tagasi tulin, oli saiakauss peaaegu tühi, aga sellega tegelesid siiski põhiliselt mu poisid, kes tulid kella kolme paiku töölt. Isale ainult mõni kaneelirull jäeti. Mul oli isegi praekartuleid ja köögivilja ja kalapulki. Maitea, mis värk sellega on, et kui lapselapsed on mul hoida, siis vähemalt pool päeva veedan köögis ja muudkui keedan ja küpsetan. Mingi tingitud refleks vist. Sain oma poiste silmis plusspunkte koguda, höhö. Ja lisaks sain teada, et mu vanem poeg armastab lillkapsast, mis on vist ainus köögivili, mille noorem poeg parema meelega söömata jätab.

Tüdrukutega olime pikalt õues ka, lõikasime pojengivarred maha ja koristasime õunu ja igast ülearust orgaanikat. Sooja oli 17 kraadi. Tüdrukud seadsid ennast mängumajja sisse, vedasid sinna mööbli ja hunniku mänguasju. Ma vaatasin muudkui kella, et kas poisid jõuavad ikka enne koju kui mul kossule vaja minna on. No suht jooksu pealt jõudsin pesemas käidud ja kimasin saali kohti kinni panema. Nimekaimuga kahekesi ainult olimegi täna, tal mees võistlustel ja minu oma koolis.

Mängult tulles tuli mõte osta punast veini, ammu pole mingit alkot pruukinud ja äkki tundus, et oleks tšill. Jaamapoes oli koomiline hetk, kui mina ühes kassas maksin oma veini eest ja Mrt väike sugulane mu selja taga teises kassas ostis suitsu ja siis jõudis nimekaim rattaga ka mängult kohale ja küsis kena selge häälega, et kas ma niimoodi üksi hakkangi jooma. Irw, noh. Jah, hakkan jah, ma ütsin, sest tead ju küll mu Mrt-d. Mehe nime ja võibolla ka tuttavate häälte peale keeras väike sugulane kõrvalkassas ennast meie poole kaema ja ma hüüdsin talle tšau. Siuke suguvõsa. Ebatervislike eluviisidega 😀

Mrt-l said selleks korraks koolipäevad otsa, ta õhtul tegi veel Haapsalu peal ühe jooksutrenni ja siis otsustas ikkagi, et sõidab juba täna koju tagasi. Veereb praegu siiapoole ja teeb Ruthi juures väikese kaneelirulli peatuse, sest teate küll, ega siis käbi ei kuku kännust kaugele. Perekonnas on saiapäev 😀

Kossumängul oli õnnetu intsident, kui tantsutüdrukud hakkasid suts liiga vara platsile jooksma, pall oli alles õhus ja viimase sekundi vise tabas ühte tüdrukut otse kümpi. Delfis on sellest video üleval. Saalis olles mõtlesin, et tantsutüdrukud peavad täpselt samamoodi palli jälgima igal hetkel nagu mängijadki, aga kui nüüd tagantjärele seda hetke vaatan, siis saan aru, et tütarlaps ei saanudki palli näha, sest ta jooksis välja korvilaua tagant. Laud varjas palli ära ja nii kui neiuke laua alt välja sai, pall vastu pead tuli. Õnneks abitreener Ruut jooksis kohe appi ja see lätlane ka, kes palli teele saatis. Ma saalis ei jõudnudki aru saada, kes see teine mees seal sebis, alles nüüd videost vaatasin, et too sama viskaja. No juhtub. Olen ise kunagi nooruses jalgpalliga näkku saanud sellise obaduse, et võttis silme eest mustaks, päris korraliku peapõrutuse võib pallihoobist saada. Tüdruk tegi hiljem küll ka ühe tantsu kaasa, aga mu meelest seda ta poleks pidanud tegema, sest pea tal valutas ilmselt päris korralikult. Delfi pealkiri ütleb, et see hetk oli kurbnaljakas, aga tegelikult seal naljakat küll midagi ei olnud, päris hull ehmatus oli see kõigile. Tagantjärele võibolla tõesti on veits koomiline, kuidas pall tüdruku maha niidab.

Homme ilmselt nii vaheldusrikas päev ei tule, sest plaanis on õppida. Tööpäevad on mul sellised, et õhtuks olen suht sooda, sest peaga töötamine tekitab kenakese vaimse väsimuse. Mõnel rahulikumal päeval nagu näiteks reedeti saan teinekord täitsa palju ka töö juures kooliasju vaadata, aga tõsisem õppimine jääb paraku ikka nädalavahetusteks. Ega ma ei kurda. Aga ikkagi see kool võiks nüüd juba hakata läbi saama, hakkab tasapisi tüütuks muutuma.

Sügisene sinilill

October 12th, 2018

Hilised tomatid

October 11th, 2018

Ruthi pildid, peale kasvuhoone koristust.

Sehkendused aias

October 9th, 2018

Nägin eile õhtul Haava tänava korteri aknas valgust, mistap kahtlustasin, et keegi on kalmistul platside koristamisega ette jõudnud. Oligi. Üldse esimest korda nägin, et Naima vanas korteris keegi on. A ei ela vist siin, igatahes pole teda kordagi näha olnud ja naabrinaine, kes temaga suhtles, ei tea, kuhu ta kadunud on. Igatahes oli ta jõudnud riisuma ja hoidsin hinge kinni, et jummala eest ei oleks vaasidesse topitud kunstlilli. Polnud.

 Haapsalu on lilledega väga viletsasti varustatud. Ma kanarbikke ei leidnudki, ostsin eerikad. Siit vaasist ei raatsinud begooniaid välja tõmmata, sest õitsevad alles, ainult keskmise võtsin eest. Suht kompott jäi, aga las ta olla.

 Vanainimeste platsil on väike vaas ja seal olid lilled koledaks läinud, asendasin eerikaga.

 Ühe tõin koju ka.

 Lõikasin pojengipõõsad maha ja rohisin nats rooside ümbrust.

 Suvi läbi vedeles meil aia taga üks toru, lauajupp ja kõnnitee äärekivi. Kui keset suurt turismihooaega sellele linnavalitsuse tähelepanu juhtisin, et töömehed on oma staffi maha unustanud, sain sekretärilt suht nipsaka vastuse, et ega need asjad nii kiirelt ka ei käi. Nüüd siis oktoobris tulid mehed tagasi, panid kraavi sisse toru ja paigaldasid kaevukaane ja lükkasid kraavi täiesti kinni. See viimane fakt meeldib mulle eriti, sest jube raske oli kraavipervi korras hoida. Nüüd, kui kevadel kivid ära koristan ja mulla siledaks teen, saan normaalselt niita vähemalt.

 Suurema kaevamisega on meie nurkmine aiapost viltu aetud, võrkaed on seetõttu veits ripakil. Nägin täna töömehi kahel korral ja isegi teretasime, aga ma ei tahtnud posti pärast vinguma hakata, ehk suudame selle ise uuesti õigeks ajada.

 Kraavi enam pole, aga siia mulla peale ei soovita kellelgi parkima asuda, sest auto ilmselt vajuks sisse.

 Parempoolne on valge roniroos, mille Saaremaalt ära tõin, aga ei suvatsenud see ronida seal ega roni ka Haapsalus. Vist mingi poolakate odavvärk.

 Ma olen udupiltide maailmameister.

 Mardi kingitud maasikad läksid sügisel eriti suureks.

Kas teadsid et…

October 4th, 2018

Inimese maomaht tühjalt on ca 50 ml, täis umbes 1 – 1,5 l (kuni 3,5 l).

Õllejooja maomaht võib olla isegi 6 – 10 liitrit!!! Võrdluseks, et hobuse maomaht on 6 – 15 liitrit.

Järeldus – kui keegi joob nagu hobune, siis ta venib suureks nagu hobune.

Viljad

October 3rd, 2018

 Toon ülepäeviti kasvuhoonest väikese ämbritäie tomateid, nii juba mitu nädalat järjest. Ruthi kasvuhoonest, eks ole. Külmemateks öödeks olen seal tööle pannud “ahjud”, pikalt põlevad küünlad kummuli keeratud lillepottide all. Kasvuhoones pole enam mingi soe, aga tomateid muudkui tuleb ja tuleb, need väikesed lillakad kirsid on väga magusad. Seal on mingeid suuremaid sorte ka, aga neist enamus ei jõua ilmselt valmis saada. Arvestades seda, et kasvuhoone alles jaanipäevaks püsti sai, on tulemus siiski märkimisväärne.

Veel tasuks vast märkida seda, et ühel kolmapäeval, kui olin pikemalt verandaga majas ära olnud ja taas koju jõudsin, avastasin, et me väike mehike käib tööl. Ise sebis ennast kodulähedasse autoremonditöökotta töötukassa toetusega. Peale ligi kolmekuulist katsetamist firmades, mis valskust tegid, leidis viimaks tööandja, keda vist isegi usaldada saab. St et kõik on vormistatud nii nagu seadused ette näevad.

Arvestades seda, kuidas me riigis koheldakse mitte ainult noort otse koolipingist tulnud töötajat, vaid ka pensionieelikuid, tahaks ütelda seda, et lõpetatagu see lumehelbekeste jutt. Võibolla kuskil tõesti need päris helbekesed ka hõljuvad, mina igatahes olen kõrvalt näinud pigem töörahva ahistamist, petmist, igat sorti valskust. Ei hakka üksikasjadesse minema, aga soovitan kõigil jälgida maksuameti lehelt kahte asja – kas oled töötajate registrisse kantud ja kas su palga pealt on maksud makstud. Kui ei ole, siis küsi oma tööandjalt, miks ei ole. Ja kui see, mida palgana kätte saad, ei lähe kokku sellega, kui palju su palgalt makse on makstud, siis ikka ka küsi, et mis värk on. Uskumatu värk on, ma ütlen teile. Ja ma siinkohal üldse oma lapsest ei räägi praegu, vaid sellest, mida inimesed mulle kurdavad.

Mul endal on praegu tööd roppu moodi. Ma ei tea, kui palju seda mõjutab asjaolu, et kaks konkurenti oma ärid üleeilsest kinni panid, igatahes on remonditööd palju ja Mrt peab mul õhtuti abiks käima. See võib vabalt olla ka ajutine nähtus, meil käibki äri nii, et üks kuu on miinus ja teine pluss, aga eks ta fakt ole, et ühte nii väikesesse linna ei mahu neli arvutite parandamise äri. Nüüd pooled on läind. Mrt ennustas juba mitu aastat tagasi, et me äri on kahanev ja ühel päeval meid pole enam vaja ja eks need kahanemise protsessid nüüd hooga toimuvad. Kõik ju siiski vast ära kaduda ei saa, sest teenust on mingil määral siiski vaja. Minusuguse vähenõudliku palgatöötajaga kestab Mrt äri loodetavasti veel mõnda aega.

Väikeses kohas on päris keeruline poode elus hoida ja mul on alati kurb vaadata, kui siin ärid ennast kinni panevad (väljaarvatud siis, kui tegemist on otseste konkurentidega). Paar päeva tagasi juhtusin nägema, kuidas Rappelist suur pesu- ja riidepood minema kolis, nad olid seal vist keskuse avamisest saati. Selline elu kokku pakkimine ja lõpetamine on kurb küll ju.

Üks teine pood, mille uue vabariigi alguses tegi endine etkvl-i boss, müüb juba suvest saati ennast tühjaks ja omanik on maja müüki pannud. Seal üks põhjus on kindlasti omaniku vanus. Proua pidavat minema Bulgaariasse vanaduspõlve veetma.

Nii me siin tiksume. Mingi kerge ei ole.

Üks Riia sutsakas

September 30th, 2018

Kuna meil siin reisimiseks üldsegi raha ei ole ega paista ka lähiaastatel tulevat, haarasime võimalusest kinni ja käisime sponsori kulul Riias me poiste kossumängu vaatamas. Mu meelest see oli mõnus vaheldus, kuigi bussisõit oli kokkuvõttes päris ränk. Ikkagi umbes neli tundi sõitu sinna ja teist sama palju öö hakul tagasi.

Buss oli uus ja ilus, kohad krabasin bussijuhi selja taha, et oleks mõnus otsevaade maanteele. Sest ega ju ei tea, vbla mul läheb süda pahaks. Kahjuks suurepärased vaated ei teinud pikka istumist kuigivõrd kergemaks. Ma ise kannatasin sõidu päris hästi välja, aga mees tagasiteel muudkui hädaldas – küll valutas tal jalg algul reiest, siis paremast põlvest ja siis vasakust põlvest ja üleüldse hakkas tal igav, sest tuled võeti maha ja ta ei saand raamatut lugeda. Riiga sõites ta oli täitsa vakka, sest siis oli valge ja ta lugeski terve tee. Ma küll üritasin teda õpetada, et vaata maanteele ja mediteeri, no mõtle midagi mõnusat ja… Ei talle siuksed asjad peale lähe. Mrt on nagu üleorganiseeritud laps, kes ei oska mitte kuidagi olla kui kõik ekraanid ja raamatud ja isegi valgus ära võetakse. Mind päris üllatas, et ta siuke durasell on, et üldse niisama midagi tegemata olla ei oska.

Mrt telefoni aku oli tühi ja juhet polnud taibanud kaasa võtta, sest ei tulnud selle peale, et bussis on iga istme juures laadimispesad. Võttis ta, vaeneke, siis vahepeal minu telefoni, et loeb sealt midagi, aga vist leidis sel hetkel ka interneti liiga tühja olevat, kaua ta seda igatahes ei näppind.

Mulle meeldis maanteel liiklust jälgida, et kui kreisilt lätlaste stiilis möödasõite tehakse ja mis numbritega masinaid liigub. Tänu pidevale aknast välja vahtimisele nägin ka suuri hakklihahunnikuid, millest me buss üle veeres. Bussijuht ütles, et see oli metskits. Ühte avariid nägin ka. Pimedus väsitas siiski.

Ma kossumängust üldse ei kirjutaks. Riia VEF-ilt saime kotti muidugi, aga äge oli see, et terve üks sektor tribüünil oli raplakaid täis. Meie bussiga tuli neid kohale ainult 16 või midagi, aga väga paljud olid tulnud oma autodega ja minibussidega, kokkuvõttes oli meid seal väga mitukümmend. Osad jäid ka teiseks päevaks, sest täna me poisid mängisid Jekabpilsiga (ja võitsid).

Mulle heasti meeldib võõras linnas sõita, vahtida maju ja inimesi. Eriti mõnus on, kui ei pea ise roolis olema. Mina olengi see, kes mööda sõites teie akendest sisse vahib. Ega sõidu pealt ei jõua miskit väga vaadelda, aga tõesti mulle meeldib näha, millised majad on ja isegi seda, millised toad valgustatud akendest paistavad. Bussiga läbi linna sõitmine on umbes samasugune puhkus nagu kuskil võõras linnas kohvikus istudes linnaolu jälgida. Lihtsalt istud ja vahid ja püüad aru saada, kuidas nad siin elavad. Ma üldse ei mõista, kui mees ütleb, et pole ju midagi vaadata, sest ma niisugusel lühitripil tõepoolest vahin kõike suure huviga. Pikka kiitsakat vanaprouat suure sama kiitsaka koeraga. Pitsilisi maju. Veidraid suuri ja justkui liiga kõrgeid maju. Noormeest naljakate õhupallidega. Mukitud tibisid. Kortermajade kööke, millest mõni tundub hullult vaeneke ja teine seal kõrval päris luksuslik. Vaenekeste köökide akendest paistab vilets hämar valgus, samal ajal kui kauniks remonditud köögid säravad nii valgelt, et aknaalused puudki on valgustatud.

Saime tunda, kui mugav on autoiste, kui kodulinnas bussist minu autosse ümber istusime. Nagu sahinaga vajusin istmesse. Mrt tõotas, et ei tee enam ühtegi bussireisi kaasa, nii piinarikas oli ta jaoks see. Ausalt öeldes ma ka enam ei taha. Võib ainult ette kujutada, mis tundega Kmr ja ta sõbrad kooli juures isa autosse vajusid, kui olid üheksa või kümme päeva järjest bussis loksunud Itaalias käies.  See oli alles mõne kuu eest.

Riias sattusime kaks korda toidupoodidesse. Võib tunduda uskumatu, aga me ei ostnud sealt tilkagi alkot. Märkasin küll, et mõni jook oli ligi kaks korda odavam kui Eestis. Õlle hind tundus jaburalt madal, isegi alkovabast õllest oli miski 5,2-prossane odavam. Aga me ei taht.

Võtke seda bussisõidu asja nii, et me oleme lihtsalt vanaks jäänud, kered ei kannata enam kõike välja.