Ühed lugud

Esimese semestri koormus on vist sellepärast nii suur, et eraldada terad sõkaldest. Juba on näha, et rahvas hakkab kodutöödega hilinema ja võlgu jääma, me Mrt-ga oleme siiani vähemalt ree peal püsinud.

Olime kolm päeva jutti pealinnas, ühes vanalinna hotellis. Sessid on meil reedest pühapäevani pikad päevad. Rongiga läksime ja tulime. Pühapäeva õhtul jõudsime koju kell pool üheksa ja pidime veel jõudma kaks väikest kodutööd teha ja esitada, mis hommikupoolses loengus oli üles antud. Juhe oli täiega koos ja midagi adekvaatset ma kirjutada ei suutnud, vähemalt tehtud sai ja esitatud. Kusjuures laupäeval jäi meil üks loeng ära ja selle asemel anti sama päeva tähtajaga iseseisev töö, mis oli umbes miljon lehekülge erinevatest keskkondadest lugeda, mitu videot vaadata ja iga materjali kohta vastata kindlad küsimused. Tegime seda hotellis ühtejutti kolm tundi, ilma hingatama pmst. Mul sellise tambiga õppimise suhtes on seisukoht, et pikaks ajaks meelde midagi ei jää ja säärane uhamine kasutu on. Ma tahan jõuda aeglaselt lugeda, analüüsida, arutleda, mõtiskleda. Aga ei, tutkit sa saad seda, kui ülesanded saabuvad pealelõunal ja tähtaeg on samal päeval. Kui materjal on huvitav, siis on eriti kahju, et süvenemiseks aega ei anta.

Nüüd on esmaspäev, köögivili valmib pliidil, mees istub oma läpakas ja mina omas, teeme tagantjärele ühte praktikaaruande juppi. See on kerge asi tegelt.

Nägime poes ühte tuttavat naist, kes oli meil ükspäev äri ukse taga käinud ja näinud silti, et oleme koolis. Kui kuulis, et me magistriõppes oleme, ütles, et tal läheb süda pahaks kui keegi talle kooli meelde tuletab. Just selle tempo pärast, et kogu aeg ainult teed koolitükke ja muud elu ei ole. Ta tegi ka järjest baka ja magistri mitte just esimeses nooruses. Me selle üle esialgu ei kurda. Täna töölt koju sõites ütlesin mehele, et püüa nüüd ette kujutada, mida me teeks kui õppida ei oleks. Mees arvas, et ta vedeleks, aga mu meelest on see igav, eriti kui telekast ei tule hurmavaid seepe. Ehk et kooli läksime uuesti osalt sellepärast, et õppimata ei oskagi enam nagu olla.

Linna hotelli jäämise juures oli see võlu, et saime elu nautida. Käisime üks õhtu isegi Viru tänava katusekohvikus veinitamas ja koogil (igaühele oma, eks). Mulle meeldis, et seal olid ägedad suured klaasid, veini temperatuur oli õige ja kogusega ei koonerdatud. Igati positiivne elamus, muusika ja värgid. Enne seda käisime Basiilikus söömas ja kinos vaatamas maailma lapsikumat filmi (Tähtede poole). Laupäeva õhtul einestasime Troikas. See muidu on üks nõmedalt kallis koht nagu nad vist kõik seal Raekoja platsis on (karuliha 43 eurot), aga kasutasime 10-eurose toidu kampaaniat. Sõime mingit lihapada, mis pidi olema nagu ühepajatoit, aga koosnes peamiselt sealihast ja kui ma saiakaanekese alt oma toidu välja lõikasin, lõhnas see sedasi nagu oleks oma ema tehtud. No täiega lapsepõlve laupäevade röövlipraad tuli meelde ja see oli sihuke väikese pisaraga meeleliigutus peaaegu. Kuna mees tahtis kooki, siis istusime pärast veel natuke Maiasmokas ka. Head söögid, kenad inimesed, mõnus pealinna melu. Natuke nagu puhkus isegi. Eriti mõnus on õhtusööki nautida siis, kui oled terve päev söömata olnud. Ülikoolis meil pühapäeviti ükski söögikoht avatud ei ole ja lõuna on nii lühike, et mitte kuhugi ei jõua minna. Me ei tahtnudki lõunasööki, täitsa teadlikult paastusime.

Pühapäeval peale loenguid oli meil veel nii palju rongile aega, et tulime kaupsist läbi ja ostsime mulle õhukesed saapad. Mu kevad-sügise mustad saapad on võrdlemisi ribadeks kõnnitud, need lähevad nüüd prügikasti. Kolm aastat pidasid vastu siiski. Kuna ma ei salli igavaid saapaid, oli mul jube raske leida midagi, mis sobiks. Poodides on tohutud lasud musti plönne, mis jalas koledad, ma tahtsin midagi värvilist. Lõpuks häda pärast mingid leidsin, mis pole küll päris see, mida otsisin, aga mugavad ja mitte nii igavad vähemalt.

 Noh, häda pärast mingid on.

Kossuhooaeg on täiega lahti läinud, aga meie kooligraafik jookseb täpselt me meeskonna mängudega koos, mistap kui hästi läheb, siis vbla detsembri lõpus ühte mängu saame isegi vaatama minna… Tänavu ei ole mõtet isegi hooajakaarti osta, sest me lihtsalt ei ole mitte kunagi kodus, kui mängud käivad.

Ma vaatan nüüd, kui kaugele mees on meie ühise praktikaaruande kirjutamisega jõudnud 😀

Jube, kus aeg kappab! Ja tore ongi, sest mida kiiremini tundub lippavat, seda rutem saab läbi me esimene semester. Neljast magistriõppe semestrist on esimene kahtlemata kõige suurema koormusega, kogu aeg peab midagi tegema, et kodutööd õigeks ajaks esitada. Pablaja nagu ma olen, teen muidugi enamuse asju ära umbes nädal enne seda kui kell kukub, sest mine sa tea… Äkki jään haigeks, tuleb vertigo või mõni muu koll ja ei jõuagi teha. Ikka planeerin ja ette mõtlen kogu aeg.

Me esimese semestri koormus on umbes sama, mis mul oli kunagi ametikoolis sadamakapteniks õppides. Kui mahu poolest võtta. Kogu aeg on üks räme andmine. Mõni asi on ka üsna udu, aga mõtlen nii, et kui suutsin endale kunagi deklinatsioonid ja deviatsioonid pähe ajada, küll siis suudan ka didaktika ja informaatika.

Neljapäeval praktikal olles mõtlesin küll, et minge te ka… Matemaatika tundi vaadeldes lükkas õpetaja meile ka tunnikontrollid ette. Mina ei teinud. Mitte et ülesannetest poleks aru saanud, aga juba laste krampis keresid laudade taga vaadeldes läksin täiega lukku ja kui pidi peast arvutama sihukeste numbritega nagu 156 ja 148 (korrutamine ja jagamine), siis ma loobusin kohe. Õpetajale ütlesin, et mul on siin tunnis teised ülesanded ja nii ongi. Pidin jälgima autonoomia ja struktureerituse erinevaid aspekte, mitte mateülesandeid tegema. Mrt isegi lahendas neid tehteid ja sai vist “viie”. Kusjuures ta sai märkuse, et töö on liiga soditud. Pmst polnud vaja muud teada kui seda, mismoodi ristkorrutisega protsenti leida ja neid ülesandeid ma olen eelmises koolis teinud nii, et küll sai, aga range õpetajaga mate tunnis mul tuli täiega kaas peale, lastest oli ka kahju ja mõtlesin, et midagi on siin ikka jube valesti.

Pärast tundi õpetaja kurtis, et tema aru ei saa, miks protsendi leidmine lastele meelde ei jää, et juba kuuendas seda õppisid ja nüüd seitsmendas ja ikka ei oska. Arutles, et ei tea mis neil viga on, et keegi ei julge kätt tõsta ja keegi ei arutle… Noh, ma ütleks, et viga on ilmselt nii õpetajas kui metoodikas.

Bioloogia tunnis saime ka tunnikontrolli teha ja seda ma tegin täie lõbuga samal ajal, kui mees ei kirjutanud ridagi. Mrt tegeles oma arvutis tööasjadega, no pole meil nii väga võimalik sadat asja korraga teha neis tundides, kus meil tegelt on konkreetsed vaatlusülesanded.

Et koolitööd ei kuhjuks, viskasime oma praktikaaruande ka kohe samal õhtul valmis, kella poole kümne ajal alles lõpetasime. Oli suur kergendus ja mõnus vaheldus, kui pealelõunal saabusid Ruthi ja Sassu, me tegime koos aiatöid, ma korjasin õunu, Ruth võttis porgandid üles ja mehed põletasid lõket. Oli imeline päikseline päev, soe selline. Kui lapsed poleks tulnud, oleks kõik mu õuetoimetused siiani tegemata ja tegemata ilmselt jääkski.

Täna oli mees kolledžis oma ainet andmas ja ma sain samal ajal oma kodutöid teha. Olengi sellepärast temast ees praegu oma tegemistega. Homme paar fototöötlust veel teha ja siis ongi selle sessivahe asjad valmis. Täna ma peale hommikust kõnniringi isegi niitsin jooksujalu muru, istutasin paar lille pottidesse ümber ja tõin tuppa, korjasin õunu, küpsetasin mandlijahust õunakooki ja seemnetest leiba. Haapsalus olles ma kuidagi alati jõuan rohkem ja see köök siin kohe nagu kutsub vaaritama. Koristada ka jõudsin.

Õhtul käisime mehega Dietrichis söömas. Kõik kohad olid rahvast täis ja me liikusime ühe resto ukse tagant teise taha samal ajal mingite noorte soomlannadega, kes Dietrichis ka kohti ei saanud. Me saime viimase laua, õieti viimased kaks kokku lükatud lauda nelja kohaga ja mees oli nii lahke, et kutsus soomlannad ukse tagant sisse, et kui neile sobib, siis võivad meie lauas istuda. Neiud olid väga tänulikud. Mingit suhtlemiskohustust meil polnud, ajasime oma asja igaüks omas keeles oma lauapoolel. Me saime üsna ruttu söödud, soomlannad jäid meist sinna proseccot nautima ja kui ära tulime, siis veel kord tänasid meid lahkuse eest. Eks ole. Kinnised endassetõmbunud eestlased, höhö. Laupäeviti on siin pidevalt paremad kohad reserveeritud, sellega peab arvestama.

Ajalehti ma üldse vaadata ei taha, sest sealt tuleb ainult masendust. Nüüd veel see Estonia asi ka, kõigi lehtede esiküljed on meenutusi täis. Ma ei loe neid asju, üldse ei tahagi mäletada. Ainult spekulatsioonid ja kurvad mälestused. Muidu üldiselt see firma, kelle laev see oli, oli parim tööandja, kes mul iialgi olnud on. Väga kahju, et nad sellest õnnetusest välja ei tulnud. Ma pole mitte kuskil mujal töötades kogenud sellist kokkuhoidvat meeskonda nagu Estline´is oli. Seal ei tehtud vahet, kas oled lihtne broneerija, juhataja või finantsdirektor, kõik oli üks kokkuhoidev tiim. Koos peeti sünnipäevi, jagati oma muresid ja rõõme, polnud mingit vahetegemist, et see on alluv ja see ülemus. Kui nad poleks pankrotti läinud, töötaksin võibolla tänagi veel seal. Ainult üks ussitav kolleeg mul oli, aga tänane mina suudaks sellegi proua paika panna. Eks ma olen arenenud ja julgust kogunud. Mis sest enam. Mis läind, see läind. Palju ilusaid mälestusi on siiski.

Me oma Haapsalu koju nüüd iga nädal ei satugi, sest sessid võtavad suure osa nädalast ära. Aga siin on mõnus. Pärast akende vahetamist kannatab isegi septembrikuus verandal istuda, kuigi seinte vahel pole mingit soojustust. Täna kütsin ahju, toas on hästi soe. Ja õues lõhnavad roosid. Mu roosihekk hakkas augustis uuesti täie hooga õitsema ja isegi värava kõrval on roosil veel mõned oražid õied lahti.

Sel aastal pole meil ilmselt mõtet ka kossu hooajapiletit osta. Vaatasin mängude graafikut, täpselt samas rütmis jooksevad me kodumängud nagu meie loengud ülikoolis. Ehk et täpselt mängude ajal oleme pealinnas ja mitte muhvigi ei näe. Päris kahju on sellest. Aga magistriõpe kestab ainult kaks aastat, õieti isegi ainult poolteist aastat tuleb erisusi taluda, sest viimane semester on ainult praktika ja magistritöö kirjutamine. Küll saab.

Oma õpilasega leppisime uurimustöö teema kokku ja ma deklareerisin selle ära. Väga vahva entusiastliku tütarlapse olen omale saanud, ootan põnevusega, et mida ta kokku kirjutab. Igav meil siin igatahes ei hakka 😀

Eesti on lihtsalt ahistavalt väike. Muidugi ka turvaline sellepärast, et on väike. Sest igalt poolt leiad eest mõne sugulase või sõbra või sõprade sõbra või sõbra sugulase.

Meie erialal õpib 16 inimest, aga enamus loenguid on meil koos teiste õpetajaerialadega. Kõige rohkem on meid koos loengus olnud 52 inimest, täna oli vist midagi üle 30. Kuna meid nii palju on, siis iga kord avastan, et seda inimest ma küll pole varem näinud (kuigi muidugi olen) ja see või teine on küll uus nägu (kuigi pole). Lihtsalt võimatu on kogu seda kampa märgata ja meelde jätta, aga samas on osades loengutes sellised grupitegevused, kus peame nimesid mäletama, rääkimata nägudest. Me Mrt-ga oleme selle koha pealt mõlemad suht lubjakad, lihtsalt piinlik.

Noh, ja täna siis avastasime lobisemise käigus mitu inimest, kellega meil on ühiseid tuttavaid või kes on lausa meie kodulinnast pärit või siis naabervallast. Mõne tuttava laps, mõne sugulase sõber… Jne. Isegi Vormsil elavalt inimeselt sain küsida, et kle, sa teda tunned ju, mis temast on saanud? Lisaks on meil kaks tuntud korvpallitüdrukut, keda küll ja veel platsil nähtud, aga uues olukorras lihtsalt ei tundnud ära. Aklimatiseerume ja sulandume.

Mul on tekkinud mõned mõtted õpetajate põua asjus. Näiteks on meil suur puudus matemaatika õpetajatest ja igal aastal imestame, et ainult kuus või kümme neid lõpetas ülikooli, mis on ülivähe Eesti kohta. Mõtlemegi siis, et koolid nüüd ainult nii vähe õpetajaid juurde said, aga tõsiasi on hoopiski see, et ei saanudki juurde mitte kedagi. Sest need, kes täna matemaatikat õpivad, juba töötavadki mate õpsidena. Sama lugu on füüsikaga. Neid vist tänavu alustas magistriõppes kuus… Ehk et juurde ei tule õieti mitte kedagi, ainult olemasolevad parandavad kvaliteeti.

Et matemaatika õpetajate ülikoolist väljalangemist vähendada, on nende õpe venitatud kolme aasta peale ja nad käivad loengutes ainult reedeti ja laupäeviti samas kui teistel on ka pühapäev koolipäev. Magistritaseme erialad on enamasti kaheaastased. Matemaatikutel on sügissemestril ainult 21 EAP-d, samas kui meil on 36. 21 on väga mõnus, ma avatud ülikoolis õppisin sellise koormusega.

Märkan aina enam oma vanuse eeliseid. Kogemus, silmaring, teadmised… Kui oled ikka hea portsu aastaid ära elanud, koguneb ühte ja teist. Täna üks 23-aastane kooliõde mainis, et Mrt on sama vana kui ta isa. Ehk et mitte aint ma pole vana, vaid mu mees ka ikka 😀 Aga naljakas on see, et kes on vanem inimene, see enda vanust ei märka ja ennast erinevana ei tunne noorte seas, aga need, kes on hästi noored, ikka kipuvad meiesugustesse vanainimestesse lugupidavamalt suhtuma. Või kui mitte just seda, siis igatahes on näha, et nad tunnetavad teravalt vanusevahet, samas kui meie, vanainimesed, vanusevahet üldse ei taju. Mis on naljakas. Märkasin seda juba kolledžis. Aga ma mäletan oma noorusest väga hästi seda, kuidas 18-aastasena pidasin 26-30-aastaseid kolleege vaat et vanuriteks. Paras mulle nüüd!

Oleme juba ka praktikal käinud, aga sellest ma ei tohi vist detailsemalt kirjutada. Meie praktikakoolid on kõik pealinnas või selle külje all ja nii palju kui omavahel muljeid jaganud oleme, on kõik vaimustuses õhkkonnast, mis me koolides valitseb. Rõõmsad, sõbralikud, avatud olemisega õpetajad, lahedad direktorid, lahedad lapsed. Mitte mingit sellist hala nagu ajakirjandus pidevalt võimendab, me ei kohanud. Kevadel võibolla näeme teistsugust pilti. Samas Mrt ütleb, et nende koolis küll kevadel õpsid kriisis polnud, ikka olid rõõmsad ja energilised. Tõelist tõsielulist intsidenti nägid me praktikandid ainult ühes koolis. Ja tegelt me Mrt-ga saime kinnitust asjaolule mida varemgi teadsime – mingi viienda beega meie sehkendada ei taha, meile sobib gümnaasium. Saan ülihästi aru Ritsikust, kui ta ütleb, et kardab lapsi. Ausalt, noh, ikka siukest seltskonda leiab me koolidest, et vaata ja imesta.

Ühe näite pean ikka tooma. Kunstiõpetus, kuues klass. Õpetaja püüab tunni algul õpilaste tähelepanu, et tööülesanne kätte jagada. Tagumises pingis hoiab üks poiss kannatlikult kätt püsti, et midagi küsida. Kui õpetaja talle viimaks sõna annab, tuleb sealt: “Õpetaja, kas sul on sünnitunnistusel kirjas, et sul on tähelepanuvajadus?” Õpetaja vastas, et tal polegi sünnitunnistust. Ja tund läks rahulikult (niivõrd kuivõrd) edasi. Minu ajal (teate küll, kui ammu see oli!) oleks siuke õpilane tiritud direktori juurde ja ta oleks saanud käskkirja halva käitumise eest. Sest täiega ülbe, noh. Aga õpetaja ei teinud sellest numbrit. Kui pärast tundi õpetajale kommenteerisime, et meie küll enam õpetajaks saada ei taha (hahaa!), lausus õpetaja, et temale meeldib ja on alati meeldinud. Saate aru vä? Mingi jõnglane ülbitseb tunnis,  üleüldse meile tundus, et seda kampa oli üliraske ohjata ja tema ütleb, et temale meeldib!!! Ta on õpetaja aastast 1999. See ongi vist see koht, kus tuleb tunnistada, et inimesed on erinevad.

Mis minu tagasihoidlikku karjääri puutub, siis sain täna ühelt 11. klassi õpilaselt kirja, kes palub mind endale uurimustöö juhendajaks. Muidugi ma olen nõus. Pakkusin ise ka koolile paar teemat välja, aga see õpilane tuli täitsa enda teemaga, mis on intrigeeriv ja mullegi huvitav. Vaheldus ja väike lisateenistus, eks ole.

Aga mis mu enda õpingutesse puutub, siis niipea, kui tundub, et vähegi on raske või arusaamatu, mõtlen sellele, et meil mitu koolikaaslast on venelased ja mõni neist oskab ülivähe eesti keelt. Et kui nemad saavad hakkama, siis meile on õpingud lihtsalt kukepea. Näiteks üks tüdruk Narvast, kellega tegime paaris ühte tööd ja ma pidin oma ainukese eestikeelse sõna tõlkima inglise keelde, sest ta ei saanud aru. See sõna oli “mõistev.” Hiljem lasin tal endale omadussõnad öelda vene keeles, sest mina sain aru ja tõlkisin need siis eesti keelde (üks sõna oli siiski võõras). Kuidas nad suudavad lugeda eestikeelseid tekste, mis isegi mu mehele on nii rasked, et mõnda lõiku ta loeb mitu korda enne kui aru saab? Ei, meil pole häda kedagi!

Kummaline tunne tuleb, kui mõtled, et abiellusin ühe vaese poisiga naaberkülast ja nüüd äkitsi olen abielus mehega, kes on ülikoolis õppejõud. Eks see oli ka metsikult ammu, kui Mrt veel noor oli 😀

On reede õhtu, vahin telkut, sest ma võin. Olen terve tänase päeva ja mitu varasemat hommikut teinud kirjatöid. Pühapäeval on koolitööde tähtajad, aga mul on kõik juba valmis.

Kmr plaanis ka reede õhtul lihtsalt tšillida, aga hakkas nagu muu seas koolitükke tegema. Ise kommenteeris, et ah, tuli õppimise isu peale…

Ruthil oli täna esimene loengupäev. Ta on oma kursusel üks nooremaid ja ainukene ämmaemand.

Ühest mu refereeritud teadusartiklist jooksis läbi, et varasem peamiselt vaid formaalne haridus on tänaseks asendunud läbi kogu elu kestva õppimisega. Ise ma tunnen, et oleks õige imelik mitte koolis käia, sest kõik ju käivad. Mitmed tuttavad ja sugulased on uuesti õppima läinud, olenemata vanusest.

Siuke uus normaalsus.

Esimene sess on selja taga. Meile rõhutati tungival toonil, et peaksime õpingute ajaks vähendama oma töökoormust. Me Mrt-ga oleme mõlemad, vastupidi, just koormust suurendanud. Mees andis täna gümnaasiumis esimese arvutitunni, neid hakkab ta pidama kaks korda nädalas mitme kuu vältel, ja reedel alustab kolledžis ühe aine lugemist. Mina pidin enda valikainega gümnaasiumis alustama alles märtsis, plaanisin paarikümnele õpilasele oma tunni, aga selgus, et mu ainesse regas ennast 63 inimest… Nuta või naera või lihtsalt minesta. Nüüd olen sunnitud alustama juba teisel trimestril ja lasen õppeaasta lõpuni läbi kahe perioodi kahe grupiga, kaks korda nädalas.

Eelmisel aastal loetud tervisedenduse kursus, mille raames ühe toitumise tunni andsin, jäetakse hoopiski ära, sest sinna olid vaid üksikud tahtjad, ei saadud gruppi täis. Ma olevat kõik õpilased omale saanud 🙂 Kuidas see juhtus, mina ei tea. Käisime ju mõlemad, nii mina kui maakonna tervisedendaja, oma valikainet õpilastele tutvustamas. Igatahes tahavad õpilased minu tundi tulla ja see jubedasti vajutab mulle vastutusekoorma selga. Varsti hakkan igast õudseid unenägusid nägema.

Täna käis mul juba korra peast läbi, et annan lahkumisavalduse… oma mehele. Et panen viimase meie linnakeses töötava arvutiäri kinni. Unistasin, et hakkan hoopis Sassut hoidma ja õppima ja õpetama. Siis Ruthi saaks rahulikult tööle minna ja laps ei peaks käima lasteaias, kus keegi eriti ei paista hoolivat. Aga ma ei saa. Tööd on palju ja inimesed usaldavad meid ja loodavad me peale.

Pean mingi hea plaani välja mõtlema. Ei ole mul veel mingeid õpirutiine välja kujunenud, aga ilmselt ei pääse sellest, et igal hommikul tuleb kaks tundi õppida ja kui töölt tulen, siis ka. Hommikud sobivad mulle paremini. Imelikul kombel ma õppimise pärast üldse ei pabista, aga see valikaine värk võtab küll veits seest õõnsaks. Mõtle, kui õpilased loodavad, et on hästi laheda tunni valinud ja ma siis äkki ei suuda piisavalt lahedat pakkuda? Jommaijoo, ma ütlen! Siis järgmisel aastal kobivad kõik tervisedendusse tagasi. Kord Westmann peal ja Piibeleht all…

Eriline päev. Väikesel pojal oli täna esimene loengupäev tehnikaülikoolis, talle meeldib seal. Ruthil oli esimene koolipäev terviseteaduse magistriõppes, tal oli ka tore. Sassul oli esimene päev lasteaias. Ellikas läks esimesse klassi, Mia teise, mõlemad on koolist suures vaimustuses. Minia alustab teist õppeaastat kutsekas. Mina tutvustasin täna gümnaasiumis terve kooli ees oma valikainet, mida seal õpetama hakkan. Mrt tutvustas enda ainet samas koolis, enda tööpaigas, aga hiljem eraldi ainult noorimale lennule. Tõepoolest väga eriline päev.

 Ma ei tea, miks ma alati nii tõsine olen? Elu on mind kõvasti räsinud. Õpilased suutsin küll paar korda itsitama panna, aga ise olen räme kuivik. Tegelikult ma olin närvis, mis on mu puhul täitsa haruldane. Aga mees ütles, et närv ei paistnud välja, et sain väga hästi hakkama ja et ilus olin ka 😀 Mees on mul, mõistagi, erapoolik.

Mul ja Mrt-l on esimene pikk loengupäev ülikoolis reedel.

Meil oli täna õpetajaerialade infopäev, kust lasime poole päeva pealt lipet, sest kõik oli jube segane, igav ja tüütu. Ütleme nii, et murumängud olid veits läbimõtlematult korraldatud. Saime osa vaid tutvustusmängust, rühmade moodustamisest, ühes keskkonnas konto loomisest ja ülesande lahendamisest, aga siis läks järg käest, pool rahvast kadus ära ja me ei näinud enam mõtet seal passida. Palju tuttavaid oli, mitu koolikaaslast kolledžist, me lapse klassijuhataja ja ülla-ülla – mu mehe esimene tütarlaps, kellega ta umbes veerand sajandit tagasi käis ja kelle ta minu pärast maha jättis! Kusjuures ma ei tundnud teda ära ja olin just enne rahulolevalt takseerinud, et näed, see naine on veel vanem kui mina… Ta on minust umbes 15 aastat noorem tegelikult. Mäletan seda tüdrukut hästi tagasihoidliku ja häbelikuna, veidi pontsaka pruunisilmse maalapsena ja nüüd, oh jeerum, tundus ta elust… läbi käinud, otsekohene ja julge, isegi nagu karmi silmavaatega. Absoluutselt teine inimene, lihtsalt imesta! Eluaegne raamatupidaja, õpib matemaatikaõpetajaks. Ma läksin ise tutvustusringis ta juurde sedeleid vahetama ja enne kui suu lahti sain, ta ütles juba “tere, Ülle!”. Ma poleks teda elu seeski ise ära tundnud, kui mees poleks ütelnud, ega ma pole temaga ka mitte kunagi varem suhelnud. Ta on mehel FB-s, eks sealt ju teab, millised meie nüüdsel ajal välja näeme. Me hakkame nüüd temaga koos loengutes käima. Sa vaata ikka, mis trikke elukesel kõik varuks on!

Mees tuli lõuna paiku koolituselt ja peale väikest kohvitamist otsustas, et paneme kohe need viimased kaks akent ka verandale ette. Need kaks võtsid umbes sama palju aega kui eelmised kuus, mille teisipäeval ette panime. See oli tegelt ette teada, et ühe aknalaua all on enam-vähem tühjus ja sein mädanenud. Välja tuli vahetada nii tugipost kui kõige alumine palk, mis vundamendi peale toetus. Või mis vundamendi, mingid kivid on seal lihtsalt, igatepidi viltu, aga kannavad. Hetkel on ühe akna all ainult siselaudis, välised lauad on tagasi panemata, eks homme vaatab, kas kannatab neid kuidagi kinnitada üldse või peame plaadiga kinni lööma.

 Selline puder.

 Mees lõikas aknalaua pehkinud serva ära ja asendas hiljem prussiga. Nii tegi ta vist enam-vähem kõigi aknaalustega.

 Pehkinud puit läks igavikku.

 See roheline asi on puidukaitsega üle käidud palk, mille alla mees pani niiskuse tõkkeks tõrvapapi. Palgi peale läks üks teistpidi pruss aknaalust toetama, unustasin pildistada.

 Tühjus.

 Mul vahepeal polnud midagi teha, sellepärast kõplasin aknaaluse puhtaks. Meie majaosa ulatub sinna punase vihmaveetoruni, kust uuesti rohi algab. Saialilled, mille linnahoolduse mees maja seina äärest maha trimmerdas, hakkasid üllatuslikult jälle kasvama. Tegin nad nüüd nii puhtaks, et tahaks seda imet täitsa näha, kui hooldusmees aru ei saa, et need asjad sinna tahtlikult külvatud on. Tegelt kõplasin aknaaluse nii laialt puhtaks sellepärast, et mitte kellelgi ei tuleks enam pähe siia trimmeriga tulla. Kas ma rääkisin sellest, et viimatisest trimmerdamisest saime kivi aknasse? Aken on katki, aga õnneks sedasi, et klaasist vesi läbi ei tule. Vist mahub omavastutuse sisse ja kindlustus seda kinni ei maksa.

 Sidusin roose ja pildistasin oma lillekesi. Neid kosmoseid linnahooldaja maha ei niitnud, sest sai isegi aru, et need lilled on. Üks õis oli vist tookord juba väljas.

 Ralkade roos hakkas uuesti õitsema, avanemata pungi on ka terve pinu ja hullult hästi see kõik lõhnab.

 Piltide pealt ei saa muhvigi aru, kui ilus ta päriselt on.

 Voolukapi varjus õitsevad lillherned. Väravast tulles lööb siuke lõhn ninna, et võimas, ma ütlen. Ma olen ju tõeline lõhnafriik, käin ja nuusutan oma lillekesi mitu korda päevas. Südame teevad rõõmsaks.

 Valgele roniroosile ka siin linnas meeldib, saarel ta ainult hingitses, nüüd viimaks hakkas kasvama.

 Siit on näha, mis trikiga me aknaid ette udjasime. Need aknad on nii rasked, et kahekesi neid aknalauale tõsta ei jaksa, üksinda ammugi mitte.

 Mees muudkui kergitas ühte ja teist nurka ja ma lükkasin lauajuppe alla.

 See asi on ka nüüd siis tehtud. Homme vaja veel seinaga tegeleda, aga imekombel ei ole me majal enam ühtegi eestkukkuvat akent. Ainus vana aken on pööningul, aga see näeb kaugelt suht kabe välja.

Verandal on nüüd pikemalt soe ja ükski kardin ei lendle enam tuules. Imelik tubane on siin olla, hääled kostavad väljast summutatult, ei ole enam nii nagu puuduks sein meie ja möödakõndijate vahelt. Eks saab siis nalja näha kui kauaks see ajutine lahendus jääb, paariks-kolmeks aastaks kohe kindlasti.

EDIT: Pehkinud laudu ei saanud akna alla tagasi panna, Mrt kattis lahtise osa puitkiudplaadiga.

 Ilus ta pole, aga vähemalt ühtlaselt kollane kõik ja tuul ei puhu läbi. Mis parata.

Näitasin eelmisel nädalavahetusel mehele ühte verandaakent, et vaja kiiresti parandada, sest klaas hakkas eest kukkuma. Klaasi ja raami vahel oli juba sentimeetri jagu tühjust. Mrt otsustas siis täna seda akent parandama hakata, aga aken osutus nii mädaks, et polnud võimalik klaasi liigutada ega kuhugi toetada. Kusjuures see polnud ainuke omataoline, mitme teisegi akna klaas on lapitud, liistud pudedad ja raamid pehkinud.

Ja siis juhtus see, mida me ei pidanud üldse tegema enne kui vana veranda asemele on uus kerkinud – me panime verandale uued aknad ette. Esialgu ainult kuus akent, sest väsisime jubetumalt ära (ainuüksi klaaspaketid akendes kaaluvad umbes 45 kilo, kolmekordne klaas), pealegi on veranda ukse kõrval vaja ilmselt enne natuke seina ehitada, kui sinna raskeid aknaid peale toetada saab. Aga need kuus uut akent on ka juba ülikõva saavutus. Kui enne oli verandal istudes tunne nagu istuks kasvuhoones, siis nüüd on tunne nagu oleksime toas. Seinad on küll ainult välis- ja sisevoodrilaud, ei mingit soojustust, ja põrand on kõver ja katki, aga katus enam-vähem peab ja kui suurema osa seina pinnast moodustavadki aknad, siis on meil täitsa nagu uus veranda nüüd.

Mu jaoks oli mehe meelemuutus suur üllatus, sest ta on kogu aeg rääkinud, et pehkinud verandale ei saa uusi aknaid ette panna, sest see sara vajub nende raskuse all kokku. No veel ei ole vajunud igatahes (oot, ma vaatan… kolm tundi juba seisavad sama koha peal!). Vbla siis vajub, kui viimased kaks akent ka ette saame? Ei ta naksu, ei nagise, karkass ikka kannab vist veel. Ühel päeval me peame ta maha lammutama ja korraliku vundamendi peale uue veranda tegema, soojustatud ja puha, aga lähima paari aasta jooksul seda ilmselt ei juhtu ja seni peab ju ka kuidagi elatud saama. Tänane oli selgelt avariitöö, sest no pudeneb ju laiali muidu. Kui ükskord kapitaalselt ehitama hakkame, ei ole raske aknaid uuesti eest võtta ja tagasi panna.

 Pildistasin õue laotud aknaid, no pold neid enam olemaski ju.

 Kõige esimesena vahetasime ühe hoovipoolse akna, et katsetada, kas üldse jaksame kahekesi ja kas saame hakkama. Pildil paremal on natuke näha elutoa akent, mis mu meelest oli veelgi raskem, seda kuidagi koormarihmadega tõstsime, aga täna saime lihtsamalt hakkama. Mõtlesime algul, et tõstame prusside peale ja sealt tabureti peale jne, aga ma ei jaksanud akent üles tõsta. Võisin seda lohistada (vaiba peal) ja nõksukese kergitada, aga üle mõne sentimeetri ma seda maast lahti kangutada ei jõudnud. No nii raske! Viimaks leiutas mees sellise nipi, et pani kaks prussi maha ja ma siis hakkasin nende peale järjest laudu laduma. Mees muudku kergitas ühte akna serva ja teist ja ma ladusin alust kõrgemaks. Kui piisavalt kõrgel oli, saime juba vastu seda lauda toetada, mille mees oli aknaaugu külge kruvinud. Üle selle laua viskasime puuvillase teki, et akent lohistades ära ei kriimustaks.

 Tänavapoolne lammutus.

 Mõne akna all laiutas selline puder, et polnud akent kuhugi toetada. Ma vist pole ütelnud, et vanad veranda aknad olid ilma lengideta ja ehitatud lihtsalt seina sisse. See tegi akende vahetamise üksjagu keerukaks, sest pidime uued tõstma aknalaudade peale. Nende nn laudade välised osad olid osaliselt ära kukkunud.

 No vot, eks. Kuhu sa siin akna toetad?

 Mrt ehitas lauajuppidest mingised toed, et oleks, mille peale akent panna. Suurem osa jäi küll aknalauale, aga neistki pidi mees osa küljest nokkima, sest no täiega pehmed olid.

 Tasapisi liigume.

 Juba kaks ees.

 Ja ongi kõik teepoolsed omal kohal. Pean ütlema, et oli üksjagu pidulik trikoloori all askeldada. Parim võimalik iseseisvuse taastamise aastapäeva tähistamine on teha oma kodu ja kodumaad ilusamaks, onju?

 Pean homme aknad puhtaks pesema, täna toore montaaživahuga veel ei võinud lödistada.

 Veits udupilt vist.

 Hoovi pool ka kõik uued aknad. Need käivad lahti, teepoolsed ei käi.

 Kaks uut ja üks vana aken. Läbi kardinate pole vist eriti vahet midagi.

Imelik on verandal istuda, kui iga väiksem krõbin enam tuppa ei kosta. Autosid muidugi kuuleme, aga jalgrattaid enam mitte. On ikka üksjagu tugevam tunne, kui miski kabedam materjal eraldab tuba linnamöllust.

Täna on imelik mõelda, et oma puhkuse juulikuus siin lihtsalt ära vedelesime. Me siis ei märganud, et akendega olukord niivõrd hull oli. Nüüd peame ühe nädalavahetuse veel verandale pühendama, et viimased kaks akent ka ette saaks. Küll saab.

Et päev vähe pidulikumalt lõpetada, käisime peale tööd Müüriääres söömas. Tegime praed ja alkovabad õlled ja isegi väikesed koogid. Ma söön mõnikord toorjuustukooke, mis pole väga magusad, sedasi, et jätan põhja alles. Igasugu jahuvärke ma pelgan, sest tundub, et mu vertigoatakid on mingite teraviljavalkudega seotud. Parem karta kui kahetseda, eks.

 Kannan täna patsi ühel pool, sest võtsin haavade pealt plaastrid ära ja pesust tulles märgade juustega ja üleüldse ma ei tahtnud, et juuksed haavade peale langevad. Plaastrite liim on teinud mulle rämedat allergiat ja on suur kergendus, et võisin viimaks neist vabaneda. Olen ilma plaastriteta täna kimbatuses olnud ainult korra, siis kui käisin Bauhofist montaaživahtu ja kiilusid ostmas, sest auto turvavöö jäi täpselt ühe õmbluse peale ja oli hullult ebamugav.

 A sa vaata mehe taldrikusse! Hea ehmatuse ta sai, kui pastakuhja alt siuke kõver kaheksajalg välja ilmus. Mrt pold selle söömisest eriti vaimustuses, pidas liiga kummiseks või nii, aga pistis vist nahka siiski. Ise kommenteeris süües, et “ma ei vaata.” 😀 Suhe vist umbes sama mis mul ja ämblikul.

Homme on meil kaugtööpäev ja ohvissis opereerib me “väike” poeg. Mehel on kolledžis töökoosolek enne õppeaasta algust ja polnud meil mõtet edasi-tagasi uhada. Mrt-l ei ole kuni detsembri lõpuni mitte ainsatki vaba laupäeva, sest ühel laupäeval on ta ülikoolis loengutes (koos naisega) ja teisel laubal õpetab ise üliõpilasi. Siuke elu.