Ühed lugud

Tänu korvpallitrennidele on mul nüüd täiesti uus reedene rutiin. See näeb välja nii, et hommikul peale poolt kaheksat lahkun kodust ja tagasi olen alles pool üheksa õhtul. Peale tööd on kossutrenn, siis mõnus saun sealsamas ja kui koju laekun, korgin veini lahti. Kui juba siis juba. Süüa õnneks peale trenni ei tahagi (või ma siis soolapulki ei näksi praegu…).

Ostsin omale eile linnast ühe hea veini, kui käisin endale sooja suusajopet otsimas. Jopet jällegi ei leidnud, meeste jopede valik oli suur, naiste oma olematu. Selle asemel ostsin hoopiski lapsele 11 paari sokke. Et poleks mingit vingumist ja varahommikute sokiikaldust.

Mulle meeldib, et trennis saavad kokku nii erinevate elualade inimesed, no tõesti seinast seina. Kõiki ma küll ei tunne ega tea, mida nad igapäevaselt teevad, aga huvitav siiski. Ma ei pea isegi perearsti visiidile minema oma nn tennisevigastusega, Tiina ütles mulle juba trennis nagu muuseas ära, mida tegema pean. Käsi ongi juba palju paremaks läinud, korvpallis see üldse ka tunda ei anna, ainult sulgpallitrennis reketiga tugevamaid lööke tehes on valus.

Meil on trennis paar võrkpallurit, Tiina kaasaarvatud, kes võrkpallitrenni üldse ei tee, ainult võistlustel käivad kogu aeg. Võrgu asemel treenivad meiega kossu, hoiavad keha käigus niiütelda.

Ma olen täiesti kindel, et on olemas selline asi, et keha mäletab, mida talle on aastate viisi sisse harjutatud, nii et kui 30 aastat pole näiteks kossu mänginud, siis ühtäkki on see jube lahe, äge, sobilik ja kontimööda. Sellepärast, et keha mäletab, kuidas seda sorti pingutus käib.

Täiega kummaline ikka, kuidas mälestused on erinevad. Õde ütles, kui talle korvpallitrennist rääkisin, et ta ei saa aru, kuidas seal käia suudan, et see on tema meelest täielik öök, kõik see spordikool ja kossutrenn ja nii. Me käisime trennis lapsena ühepalju ja minu mäletamist mööda olin mina platsil kehvem kui tema, võistlustel istusin alati pingil. Aga näed, talle ei meeldiks üldse praegu ja mina kaifin sajaga.

Meenutasime täna peale trenni oma õpetajaid, sest me oleme ju kõik sama keska lõpetanud erineval ajal ja mind täiega hämmastas, et kellegi lemmikõpetaja on olnud see ajalooõpetaja, kelle tunni eel ma pidin pidevalt vetsu jooksma, sest mul läks hirmust kõht lahti. Õpetaja, keda mina paaniliselt kartsin, oli kellegi lemmik… Müstika ikka!

Imelikud ikka need inimeste fiilingud. Mis ühele öök, see teisele lemmik ja isegi sarnane DNA ja ühine lastetuba ei ole siin mingised erilised näitajad. Ma ikka sajaga usun seda teooriat, et inimene sünnib siia ilma oma kindla loomusega ja iseloomuomadustega ja võimetega ja vajadustega ja õpetada saab pmst ainult hammaste pesemist. Sest kõik muu on sündides kaasa antud.

Säästumarketis seisis minu taga kassajärjekorras üks pensioniealine mees. Täitsa normaalselt seisis, oma kaupade juures lindi ääres minust pikk samm eemal. Kui maksmiseks kaardi terminali pistsin, astus mees mu selja taha, õieti täpselt mu õla taha ja asus kiikama, mida PIN-koodiks kirjutan. Hästi vastikult lähedal seisis ja hingas kuklasse. Üritasin siis sedasi koodi panna, et käsi oli varjuks sõrme kohal, jube ebamugav oli.

Kui kaupu kotti ajasin, vaatasin kohe huviga, et mis tüüp see on selline. Oli see onkel, kes suurema osa oma elust käinud kodudes ja nüüd tänaval elektrinäite üles kirjutamas, nn elektrikontroll. Selge siis, mõtlesin ma, järelikult mees armastab numbreid.

Nägin unes, et olin korvpallitrennis, seal saalis olid just lõppenud mingid filmivõtted ja filmirahvas alles kohal, nii et George Clooney vaatas me trenni pealt. Tegin venitusharjutusi ja avastasin, et mu püksid on kintsu tagant katki, täiesti pooleks, mistõttu üritasin püksisääred nii kõrgele üles keerata, et auk välja ei paistaks. Aga mitte sellepärast, et Clooney vaatas pealt, vaid sellepärast, et trennikaaslased ei hakkaks igast asju arvama.

George Clooney´ga ei ole mul mingit pistmist, ta isegi ei meeldi mulle. Ma tõesti ei tea, miks ta mu unenäkku ronis.

Mul ilmselt ikka on selle spordikooli saaliga mingi värk. Sadolinis treenida oli mõnus, soe ja valge, aga spordikooli saal on külm ja kehva valgustusega, kõik ümberringi masendavalt kulunud ja mõne korvi võrk auguliselt ripnemas, hästipõrkavat palligi on raske leida, dušširuumis ei jõua vesi ära voolata ja riietusruumi akendel ei ole katteid ees. Need viimased kaks nähtust mind eriti ei koti, küll aga see, et eelmises trennis äratõmmatud lihased mitmel naisel, minul kaasaarvatud, võib kindlasti külma ruumi arvele kirjutada, sest me tõesti tegime enne mängu korralikult sooja.

Täna õhtul jälle trenni. Põlvikud jalga ja pikkade varrukatega särk selga.

Mu eilses päevas oli üks hea kreem ja üks hea film. Kreem ei olegi tegelikult kreem, selle nimi on hobusepalsam ja see ei ole mingi niisugune, mis nõukaajal moes oli ja hobustele oli mõeldud, vaid hobusepalsami inimsõbralik versioon. Eile Karmanis šampooni valides jäi see mulle silma ja sai ka õhtul kohe ära proovitud ning olen vaimustuses.

Ma taipasin seda möginat poes märgata ainult sellepärast, et peale viimatist kossutrenni üks trennikaaslane oma põlvi sellega mökerdas. Tollel naisel on suht tõsine liigesehäda, aga vaatamata sellele teeb usinalt trenni ja käib võistlustel ka veel, on me veteranide korvpallimansas. Naised saunas rääkisid, niisiis, et hobusepalsam on hea.

Ma olin ilmselt tuult saanud kaelale ja üleeile öösel tabas mind valu turjal ja kaelal ja nagunii mul on turja peal pidevalt lihaspinged, sellepärast seda kreemi mõtlesin katsetada. Kreemi mõju on hämmastav! Kui palsamit kaelale määrisin, läks kreemitatud koht tuliseks, mässisin veel fliisi ka ümber ja nii ma siis istusin ja tundsin, et saan kohe jube hästi ravitud nüüd. Mingi ravim see hobusepalsam muidugi ei ole. Ööseks ka määrisin ühe raundi kreemi turjale ja hommikuks oli valust ainult mälestus järel. Kusjuures eelmine öö oli nii, et peadki keerata oli valus. Täielik müstika!

See oli nüüd esimene soovitus. Teine soovitus on Eestis vändatud film Polli päevikud. Film on iseenesest jummalast friiki, hõljub kuskil tõelisuse ja fantaasia vahepeal, kusjuures sisaldab mõningaid eriti sürre hetki, mille puhul ma täiesti kohatult muigasin, sest muiata ei olnud seal tõesti midagi. No mida on näiteks naljakat selles, et haavatud professor on lükatud raami või laua peal mõisa rõdule, kus keegi ta kuulihaavaga ei tegele, ei ravi ega putita, ja tema juures tuima näoga istuv naine teatab, et neil pole mingit ühist tulevikku? Päike loojub ja puha ja muidu on päris ilus vaade merele… See oli mu meelest üks hästi jabur hetk ja sarnaseid on seal hulgi, aga jaburad hetked filmides on just need, mis mu mõtted jooksma panevad.

Kui keegi nüüd küsiks, et millest see film oli, siis ma vastaks, et inimesest kui liigist. Film on mu meelest natuke sarnane filmiga Never let me go. Just et seal põimuvad eetikaküsimused või ütleme nii, et inimese füüsiliste kehaosade ja hingelise eksistentsi seosed või nende vastandamine isegi. Pidevalt on vastamisi ilus ja kole, armastus ja vihkamine, hoolimine ja julmus, elu ja surm. Või ka vägivald ja kaunid kunstid. Lastele ja rasedatele ei soovita.

No ma ei ole mingi filmikriitik, onju, ega ma ei oska tervet filmi lahti lahata ega viitsi ka. Mu jaoks on hea filmi mõõdupuu see, et tahan seda uuesti vaadata. Polli päevikud on visuaalselt ka huvitav film, üleüldse mu meelest üks väga hästi tehtud film, ka peategelaste mäng on tõeliselt nauditav ja sellepärast ma imestan, et üldse ei mäleta nagu, mis hinnanguid filmile anti, kui see meil kinodes jooksis. Igatahes soovitan kõigile tervete närvidega täiskasvanutele.

P.S. Minu mees ei vaata iial selliseid filme, kui see fakt ehk kellegi jaoks võiks olla vaatan-või-ei-vaata valiku tegemisel abiks. Aga hobusepalsamit ma lajatasin talle küll õhtul õla peale.

Tegelikult mulle meeldib, et allveekabeturniiri korraldamine tekitab igast huvitavaid olukordi, mida lahendada vaja. Sellepärast, et iga uus olukord, kui sellest auga välja vingerdad, annab uue kogemuse, mis tihtipeale on arendav ja õpetlik.

Tänases maakonnalehes on lugu sellest, kuidas ETV Ringvaate saade me turniiri Kaereperest Jänedale kupatas ja sellega seoses on muuhulgas materdatud riigitelevisiooni. Mrt seal tegelikult midagi kriitilist televisiooni kohta üldiselt ei ütlegi, seda teeb seal artiklis üks fotograaf, Mrt kritiseerib konkreetselt Ringvaate tegijate käitumist, poetades muuhulgas sellise lause: “…Mind häirib see, et üritust peeti kajastamise vääriliseks alles siis, kui see ka mujal ülemaailmsetes uudistekanalites levis.”

Vot selle lausejupi peale pahandas ETV Kesk-Eesti korrespondent ja saatis Mrt-le kurvapoolse kirja. Sest ta luges seda lauset kriitikaks ka enda töö kohta, sest meie maakond on tema piirkond ja ta sel aastal leidis, et pole vaja me üritust uudistes kajastada, sest iga aasta üht ja sama rääkida pole mõtet. Eelmisel aastal oli see mees ise kohal ja tegi väga korrektse loo. Solvumise taust on tegelikult laiem, inimene on väsinud sellest, et pidevalt pasundatakse maksumaksja raha eest tehtava tele madalast tasemest.

Selle kirja peale pidas Mrt tolle korrespondendiga maha pika telefonikõne ja selgitas asja. Et Mrt kriitiline kommentaar ajalehes oli ikka konkreetselt Ringvaate tegijate pihta, kes meid on juba varem alt vedanud ja nüüd veel lisaks käki kokku keerasid ja kõige lõpuks ka oma viga avalikus ruumis ei parandanud, kuigi lubasid. Et selline jube pealiskaudsus ja lahmimine. Et loomulikult me tolle uudisemehe enda tööga olime eelmisel aastal väga rahul ja kriitika ei käinud mitte kuidagi tema pihta. Mehed rääkisid suud puhtaks ja lahkusid sõpradena.

Aga ma siin jällegi mõtlen, et see oli üks õpetlik juhtum. Et ära ise ka lahmi! Ära üldista! Ole konkreetne! Ma iseennast mõtlen siinkohal põhiliselt, pidades silmas seda, et oma blogi kaudu tiražeerin hinnanguid ühele ja teisele asjale. Ja muidugi kõiksugu leheneegreid pean silmas ja koostööd nendega, et kui paganama faktitäpne peab olema infot andes ja kaaluma läbi absoluutselt iga sõna, mille välja ütled ning vähe sellest - enne kui kirjutis trükki läheb, peaks olema lausa kohustuslik, et ajakirjanik artiklit seotud isikutele lugeda annab. Just faktide täpsuse mõttes, sest ajakirjanikud eksivad, tõlgendavad valesti, ei saa asjadest alati õigesti aru. Tänapäeva kommunikatsioonivahendite juures see pole ka eriline pidur lehe ilmumise kiirusele, sest kirjutisele võib pilgu peale visata ükskõik kust, kasvõi toidupoes kassajärjekorras seistes.

Blogimine on selles mõttes jube kasulik tegevus, et õpetab lauseid vormima. Iga sõna ikka aina rohkem katsud läbi, enne kui kirja paned ja vahel on isegi päris raske leida õigeid sõnu ja vahel ei leiagi ja siis ei kirjuta.

Eile vaatasin üle hulga aja Ringvaadet, otsast lõpuni. Viimati vaatasin sama saadet vast üle aasta tagasi, ma arvan. Eilne saade oli tühja täis, kui ehk saatelõik Barutost välja arvata, no tõeliselt igav saade pikaks venitatud intervjuudega, ma olin suures hämmingus, et neil nagu üldse enam põnevaid teemasid pole rahvale näidata. Kadunud on särts ja saate esialgne kontseptsioon. Ma mõtlen, et kui ikka üks saade või selle tegijad on ennast täiega ammendanud, miks siis saadet ikka edasi tehakse?

Aga tolle Kesk-Eesti korrespondendi solvumise lugu on õpetlik ka selle poolest, et tuletab meelde, kuidas oma tööandja pihta käivat kriitikat ei tohi kunagi isiklikult võtta. Mulle näiteks ei lähe enam ammu korda mu tööandja, ühe suurima Eesti ettevõtte pihta suunatud kriitika, sest igal kriitikat väärival teol on konkreetne tegija ja ma tean, et mina see ei ole. Ei saa neid teemasid isiklikult võtta! Küll ja küll on ette tulnud situatsioone, kus inimene teades, kus töötan, peab mulle süüdistava kõne ettevõtte teeninduse teemal, aga mul, ausalt, selle peale ükski närv ka ei liigu, parimal juhul annan siis inimesele selle kontakti, kuhu tal on mõtet oma pahameel suunata. Ma võtan tõsiselt kaaluda ainult sellised reaktsioonid, mis konkreetselt minu enda töö kohta tulevad. Muretum ja tervislikum elu

Viimane Ringvaate saade möödunud reedel lõppes eksitava infoga allveekabeturniiri kohta (meie lõik on saate lõpus). Mingi välismaine telekanal kirjutas ekraanile toimumiskohaks Janeda, mida Ringvaade reedel kopeeris ja Jänedaks nimetas.

Meid ajas see eksitus eriti närvi sellepärast, et nende turniiride Eesti meedias esitlemise mõte on osalt ju ka see, et ühe väikese maakoha spordimaja oma eksistentsist märku anda saaks. Jänedaga pole üritusel midagi pistmist, seal pole isegi suurt basseini, teadaolevalt üks väike mullivann siiski on. Meie turniir toimus Kaereperes ja see on hoopis teine maakond.

Ja eriti nõme on see, et ERR-ile oli juba enne allveekabeturniiri info saadetud, kus mis toimub, aga sel aastal ei jõudnud me uudis isegi väikese nupuna riigitelevisiooni spordiuudistesse mitte. Ringvaadet oleme ka eelmistel aastatel üritusele kutsunud, aga nad pole tulnud ja esimesel aastal kusjuures lubasid tulla, aga siiski ei saanud tuldud ja üleüldse - kui meie Guinnessi rekord kinnitati, siis ka see fakt Ringvaadet ei huvitanud. Kõige selle valguses on eriti tobe möödunudreedene uudis uudisest, et kui nüüd kogu maailm räägib, siis Ringvaade äkki ärkab ja kajastab seda, et maailm räägib, nädal aega hiljem… Ja jube raske oli neil muidugi fakte kontrollida, eks, kui ürituse korraldaja nimi oli neil teada ja guugeldades hüppab täpne info otse näkku.

Ma ei saa midagi parata sinna, et Ringvaate stiili jälgides tuleb pähe üksainus sõna - tõusiklik.

Kirjutasin reede õhtul Ringvaatele kirja, et juhtida tähelepanu nende pisikesele faktiveale. Ega ma ei lootnud, et nad midagi ette võtavad, sest meedial ei ole väga kombeks oma vigu avalikult parandada.

Nüüd on maakonnalehe ajakirjanik, kes ise turniiril kohal oli, võtnud ette sellest Ringvaate naljast natuke ajalehes kirjutada. Neiu ajalehest helistas ka saate tegijatele ja need lubanud tänases saates oma vea parandada. Vea parandamiseks palusid teletegijad maakonnalehe ajakirjanikult infonuppu. Päris naljakas nagu, et teleinimesed ei viitsi ise asja kokku kirjutada, täpse info me neile ju ometigi saatsime.

Noh, saab siis nalja näha, kas lasevadki allveekabe uuesti eetrisse täna õhtul. Mis meil selle vastu olla saab?

P.S. Mulle isiklikult tundub ühest üritusest saatelõigu sellises stiilis tegemine, et isegi ürituse korraldajaga kordagi kontakti ei võeta, lugupidamatu ja meedia meisterdamise seisukohast lihtsalt diletantlik.

EDIT: Ringvaate toimetajalt tuli me kirjale vastus ja selles on eriti tobe lause: “Tänud, et teavitasite meid Reutersi ajakirjaniku süül tekkinud eksitusest.”  Ega süü ei saa rippuma jääda, ütleks selle peale mu ema. Kindel on, et Reutersist see viga lendu ei läinud, nende tehtud klipp oli lihtsalt ühes teises toimetuses valeks kobistatud ja Ringvaade korjas üles just selle vigase saatelõigu, ilma et oleks üldse süveneda viitsind. Isegi USA telekanalites oli Kaerepere kirjas, mitte mingi arusaamatu Janeda, kusjuures ikka sealt samast Reutersilt saadud info.

Täna on olnud mõnus kodupäev, olen aegluubis koristanud ja pesu pesnud ja niisama ringi tuianud. Isegi koristada meeldis mulle täna ja koristada oli palju, sest vaja oli likvideerida igast allveekabe jäänused, ütleme nii. Elutoas vedelesid meil terve nädal otsa ujulast toodud kastid, ühes kõige ehtsam prügi, tarvitatud papptaldrikud ja kohvitassid, mille täna kaminas ära põletasin, teistes kastides kõiksugu toitlustuse ja muud tarvikud. Neid ma siis sorteerisin siin ja panin järgmiseks aastaks kaks kasti tavaari hoiule. Kindlasse kohta. Teate küll neid kindlaid kohti, mida aasta pärast enam tuvastada ei suuda.

Eelmine nädalavahetus võttis nii läbi, et esmaspäev möödus inertsist täielises väsimuse udus, tööd oli palju ja kogu aeg tegin midagi, aga ise nagu ei olnud üldsegi kohal. Nädala lõpu poole tuli veel ka igast karme teemasid lahendada ja lõppkokkuvõttes sain reedeks kena töövõidu. Teate, ma olen vastikult kange, kui tean, et mul on õigus, ja rabelen oma seisukohtade eest nii, et ninast veri väljas.

Mis mõtet olekski muidu tööl käia, kui midagi paremaks muuta ei saa?

Mrt sõitis juba eile õhtul saarele, võttis vaba nädalavahetuse ja läks sõbraga puhkama. Tegelikult pidi neid sinna minema suurem kamp, tripp oli juba mitu kuud ette planeeritud, aga kõik hüppasid alt ära ja nüüd nad toimetavad seal Siimuga kahekesi. Täna näiteks võtsid õue pealt maha suure vana männi, mis iga tormiga oksi pillutas ja muudkui murdus ning seetõttu väga poolik välja nägi.

Kuna mul rohkem mehi majas pole, siis kamandasin Kmr-i lund rookima. Mitte et ma ise sellega hakkama ei saaks, aga mul oli teha palju muud. Tegelt see on väga armas, kuidas siis, kui isa kodus pole, laps teeb igasugu töid ilma vastu vaidlemata ja tihti ka omal algatusel. Omal algatusel tööde hulka kuulub näiteks puude tuppa tassimine.

Nii-nii, ja nüüd kõige tähtsam - tänane korvpall. Tegelikult ma mängust ei tahtnudki rääkida, sest teine poolaeg vajus nii ära, et jube kohe ja see poleks üldsegi nii hull olnud kui näiteks Kaldre oleks pooledki neist pallidest sisse visanud, mis ta korvi alt takistuseta üritas, aga vot ei läind tal mäng täna. Nii kahju on siukest asja vaadata. Vastased teisel poolajal nagu ärkasid, visketabamus oli imetlusväärselt hea. Nii kui kaitse nõrgemaks jäi, kohe korv tuli. Muidu peab ütlema, et ma pole ammu nii kõva kaitsega mängu näinud, mõlemalt poolelt. Tüübid olid enamus platsil nagu takjad. Lühemad poisid ei pääsenud karmi kaitse tõttu eriti viskele ja kahjuks olid enamus lühikesi poisse meie mansas, vastased nagu müür ees. Mulle tundus, et me poisid lihtsalt väsitasid ennast ära.

Kas mulle ainult tundub, et kõik mustanahalised teevad platsil aeg-ajalt räppivaid liigutusi või nad tõesti vahepeal salaja tantsivad seal? Täna oli neid platsil ainult üks ja ma ütlen nüüd midagi poliitiliselt eriti ebakorrektset, aga ma ei saa mainimata jätta, et see tänane mängija meenutas mulle nii kohutavalt ahjuroopi, et kogu aeg tuli naer peale. No on selline jube pikk ja kõhn kõrsik, noh (kas võrdõiguslikkuse volinik saadab nüüd mu diskrimineerimise eest kinnimajja?).

Aga nüüd ma räägin tänase kossuõhtu kõige suuremat elamust. See on ühest meie linna mehest, kelles tõesti mitte kunagi pettuma ei pea. Sest see on mees väikese m-iga, no tõeliselt-tõeliselt väikese m-iga ja ma kohe seletan, kuidas ma seda tean.

Ma jõudsin täna mängule natuke liiga hilja, nii et meie põhikoha tribüüni teises reas oli hõivanud endine prügikunn. Me istusime siis Tiinaga kolmandasse ritta (Tiina on mu kossutrennikaaslane, eks, aga kuna meil on seal kolm Tiinat, siis selguse mõttes olgu lisatud, et meie perearst Tiina). Tädi Ülle ja Kalju tulid veel hiljem, aga nagu Kalts on, sihuke otsekohene inimene, onju, kamandas prügikunni pingirea otsast natuke edasi istuma, et mis sa istud siin meie koha peal (hmm, miks ma ise selle peale ei tulnud enne? ).  No see kõik oli muidugi naljaga pooleks, meil seal oma väljakujunenud kohtade pärast ikka kakluseks ei lähe. Jäi siis sinna ritta otse meie ette ainult üks vaba koht.

Poole mängu pealt saabus tribüünile mees väikese m-iga, tuli kenasti naisega kahekesi, ütles meestele tere ja läks istus südamerahus sellele ainukesele vabale kohale. Naine jäi talle järele vaatama, et mis… ja istus siis ise trepi peale maha, sest vabu kohti ju enam ei olnud. Kas suudate seda ette kujutada??? Et tuleb üks mees oma naisega (vahet pole, kas võibolla endise naisega, aga igatahes nad vanasti olid abielus või mis tähtsust sel ongi) ja võtab otse naise nina alt ära viimase istekoha, selle asemel, et paluda rahval ühe koha võrra edasi istuda ja naine otsmisele pingile paigutada, juhul kui talle võibolla tundus imelik, et ta naine peab karja meeste keskel üksinda istuma (sinnamaani ta lühijuhtmeline mõttetegevus ilmselt ei jõudnudki).

Kas keegi selgitaks mulle, kuidas ühel sellisel mehel on õnnestunud abielluda ja kui ma ei eksi, siis isegi üks järeltulija soetada?

Vot niisukene kultuurne õhtu oli täna. Arutasime Tiinaga, et mis fenomen see ikka on, et meie linnakeses korvpallimängud saali puupüsti täis toovad, et kui need samad meeskonnad vastamisi mängivad pealinnas, pole seal pooltki nii palju pealtvaatajaid. Ma tean küll, mis see on. See on see asi, et siin linnas ei ole õhtuti mitte midagi teha, pole laupäeval mitte ühtki kohta peale spordisaali, kus mõnusasti lõõgastuda või miskit etendust nautida. Et korvpallimängud asendavad meile teatrit. Kusjuures korvpallimäng võib olla tunduvalt vägevam etendus kui üks teatritükk. Pealegi, kui lähed kossu vaatama, siis sa enam-vähem juba tead, mida oodata, sest mingi pilt ju neist kõigist on kujunenud, kes siin üles astuvad ja nii ei teki vajadust poole mängu pealt minema jalutada (väikeste eranditega). Aga teatrietendusega on nii, et selle puhul ei tea iial, mida sulle pakutakse, mis tasemega asi on, vahel on oht igavusest uinuda.

Oot, üks nali oli ka täna seal. Vaheajal sisustas pealtvaatajate aega üks poiss, kes hüüti välja kui kickpoksija. No nii me mõlemad Tiinaga igatahes kuulsime ja imestasime, et no kuhu ta jääb siis, sest keegi platsile ei tule ja… kuni äkki märkasime, et kohtunike laua taga teeb üks mikrofoniga kutt imelikke häälitsusi. Selle asja nimi oli tegelikult beatbox, mitte kickpoks. No palju õnne, lubjakad ja kõrvahaiged! Kmr pidi õhtusöögilauas toidu kurku tõmbama, kui talle seda arusaamatust rääkisin.

Aga muidu üldiselt ma lätsutan puuviljadega leiba praegu, mida Mai mulle saatis. Ma ükspäev kiitsin ta omaküpsetatud leiba, sest see oli õudselt hea (nüüd siis teate, kuidas raskel ajal leiba saab, tuleb kiita tegijat!) Tädi Ülle pistis mulle peale mängu ühe leivakannika pihku, väga armas

Üks huvitav nähtus käib me allveekabeturniiriga kaasas - inimesed küsivad igasugu küsimusi, justkui tahaks kahtluse alla seada me sukeldusürituse mõttekust. Arusaadavalt ei ole need küsijad ise sukeldujad ega ka üldse mingid spordihuvilised inimesed.

Miks te seda teete? Mis kasu te sellest saate? Noh, tore on, et üle maailma teie videosid näidatakse, aga mis siis, mis te saate sellest? Ei noh, ilusad pildid olid lehes, aga mis sellest igal aastal kirjutada? Jne.

Nii küsivad inimesed poes ja tänaval ja isegi ühes ajalehetoimetuses on teema üles võetud.

Mrt vastab selle peale tavaliselt, et tore on pakkuda sukeldujatele ka talvel midagi veealust tegevust, sest tõsi on see, et ega vist enamus sukeldujaid jää all ei käi ja kui tihti siis aastas soojale maalegi satutakse. Et lihtsalt fun on. Tõepoolest, meil omalgi on võrdlemisi lõbus, kuigi me pole kumbki tundnud seda tunnet, mis on vee all ühes pikas reas koos teiste sukeldujatega kabet mängides - selline vahva ühisolemise tunne pidavat olema, nii nad räägivad.

Ma ise hakkan allveekabeturniiri nautima alles siis kui see läbi on, just tänu rohketele salvestustele, sest ega turniiril arvuti taga ja muidu asju ajades ei näe ega kuule, ei suuda õieti tajudagi mis toimub, sest kogu aeg oled aktsioonis. Aga vot pärast ma vaatan igast filmide ja piltide pealt, mis nägu inimesed olid ja kas neil oli tore ja kas kõik oli ok.

Mitu inimest, kes tänavu mängima tulla ei saanud, on kahetsenud ja lubanud järgmine kord kindlasti kohal olla. Sellepärast, et neile meeldib see. Tean vähemalt ühte tibi (höhö, ei ütle, kes), kellel tänavu pealtvaatajana oli nutt kurgus, sest nii väga oleks ise tahtnud jälle seal basseini põhjas pikutada ja kabet mängida. Inimestel on kahju kõrvale jääda.

Ja nüüd see meedia küsimus. Loomulikult me tahame, et allveekabeturniiri võimalikult palju meedias kajastatakse. Sest see on sukeldusbusinessi reklaam. See on ka reklaam ujulale ja sportlikule ajaveetmisele üldse. Meile pole mingi uudis, et Mrt on sukeldusinstruktor ja temalt saab koolitusi osta, eks, aga võibolla potentsiaalsele kliendile on. Üks äri, kes tahab ellu jääda, peab püsima pildil, siin pole mingit küsimustki.

Mis puutub välismeediasse, siis kuskilt telekanalist, ei mäleta, kas USA või mingi teine, jäi kõrvu väljend Eesti sukeldujate innovatiivsusest. Ühes teleklipis oli isegi näidiseks sisse monteeritud Eesti talvine jääolu, et vaat neil on seal nii ja sellepärast nad talvel välja sukelduma ei saa, vaid mängivad basseinis kabet (Welcome to Estonia, höhö). Jube lahe on vaadata neid teleklippe ja mõelda, kuidas nagu peaaegu et mitte midagi tehes, ilma et üldse oleks mingit suurt raha kulutanud, on Eesti lükatud korraks teleekraanidele üle maailma. Ausalt, mulle nii õudselt meeldib see fakt, et Eesti sukeldujad on pildil!

Mis veel turniiri info ülemaailmsesse levimisse puutub, siis mina isiklikult kaifin siin eriti maailma väiksuse tunnet, kui saate aru, mida mõtlen.

Eile üks naine küsis, et no mida Mrt sellest saab (rõve küsimus ah, et kogu aeg nagu peaks midagi saama!), et ta välismeedias sõna võtab, Soomes ja USA-s ja Inglismaal… Kusjuures sellele küsimusele on isegi vastus olemas - loomulikult saab ta reklaami. See on nagu Mrt CV osa juhuks kui äri kodumaal peaks metsa minema. Ta võib õpetada inimesi sukelduma ükskõik kus maailma otsas ja sa ju ei tea, kuidas elu läheb, onju. Võibolla ühel hetkel ei ole sellel mehel siin Eestis midagi teha või ta ei taha siin enam midagi teha ja läheb tööle kuhugi, kus sukeldus- või tuukritööd nii palju on, et see ära ka toidab.

Mrt pani kodulehele väliskajastusi juurde, mitmes loos on faktivigu, aga selles, et turniiri toimumiskoht on Estonia, ei eksita Rohkem ta sinna ilmselt linke ei lisa, sest liiga palju on neid juba internetis. Kui guugeldada underwater checkers, siis tuleb neid robinal.

Ja teate mis vä, allveekabeturniir on lihtsalt fun, kõik muud seletused ja põhjendused on juurde mõeldud peale selle sündi, nii nagu vahel juhtub mingite kirjandusteostega, mille iga lehekülg muutub ajahamba all sügavamõtteliseks, kuigi kirjanik oli oma raamatut kirjutades võibolla lihtsalt maani täis

Mäletatavasti varastati möödunud pühapäeva õhtul me ületeenaabri aia tagant nende vanaema auto, mis juba samal õhtul tänu FB-s levinud infole ja ühele vabatahtlike grupile kätte saadi. Politsei oli muidugi ka jalul ja vormistas sündmuse ära.

Tänase maakonnalehe politseiteadetes on juhtumus kirjas järgmiselt:

14. jaanuaril kella 20:25 paiku võeti omavoliliselt Raplas Metsa tänaval maja eest kasutada sõiduauto Mercedes-Benz, mis peeti hiljem Märjamaal kinni.

Vanasti nimetati vargaid varasteks ning autosid varastati või ärandati, nüüd siis lihtsalt “võetakse omavoliliselt kasutada”.

Tellisin omale paar nädalat tagasi Amazonist veel ühed samasugused trennipüksid nagu ma siin ühe korra juba lehvitasin. Eelmiste number oli M ja nende seelik kipub hoogsamate liigutuste ajal veidi üles kerkima, sellepärast võtsin nüüd nr L, et saab laiema seeliku (nüüd on seelik mõnusam ja püksid liiga laiad, aga kärab küll, kui ülevalt paelaga kokku tõmmata).

Täna sain palju imestada, kui posti võtma läksin - kirjakandja oli mu püksid postkasti toppinud läbi selle kitsa ava, kust näiteks Eesti Ekspress ei ole võimeline ennast vigastamata sisenema (sellepärast ta meil ei käigi). Postinaine pidi ikka kõvasti vaeva nägema, et see küllaltki suur pakk postkasti pressida, kusjuures arusaamatu on, miks ta tuppa ei tulnud - mul oli tuli toas ja auto õue peal, mis tähendab ju ilmselgelt, et keegi on kodus.

Pakki avades sain teise üllatuse osaliseks - sealt pudenes välja pakike Haribo kummikomme ja üks 5-naelane Millet Sports´i kinkekaart. Tellitud püksid muidugi ka olid olemas. Ma nüüd vist võiks andeks anda sellele Millet Sportsile, et nad pükste eest peaaegu et maksimaalse võimaliku raha küsisid mu käest. Kui aasta lõpus eelmised püksid tellisin Amazonist, siis sain poole odavamalt (tookord oli müüja üks teine spordipood). Lõppkokkuvõttes maksin ka nende kallimate pükste eest vähem kui need Sportlandis soodushinnaga maksid.

Peale tööd kammisin läbi kohalikud spordipoed ja apteegid, et leida põlvekaitsed, aga neid polnud mitte kusagil. Weekendist ostsin viimaks ära paksud suusapüksid, mida mul pole olnud juba aastaid. Pean nüüd nuputama, kuidas need lühemaks teha, sest tahaks allääre lukud ja helkurkirja säilitada. Ilmselt pean need põlvekohast lahti lõikama ja sealt jupi vahelt ära võtma. Sellepärast ma polegi endale suusapükse leidnud, et nii pagana ebastandardne olen. Ja ma ei pea neid natuke lühemaks tegema, vaid ikka palju, vähemalt 15 cm.

Põlvekaitseid on mul vaja selleks, et juba homme on järgmine kossutrenn, höhö. No ja ma ju kogu aeg kukun seal. Me hakkame nüüd igal reedel koos käima ja mitte Sadolinis, vaid spordikoolis, oma vanas saalis niisiis. See tähendab muidugi seda, et kui mind seal väga tugev déjà vu peaks tabama, suudan ma korvi visata ehk ainult iga kümnenda palli. Ma olin vanasti korvpallis jõle kehv, teate.

Eelmine kossutrenn meil lõppes kahe vigastatuga, ühel oli tõsisem häda hüppeliigesega ja täna kuulsin, et ta läinudki kohe järgmisel päeval lõikusele, kuna oli saanud kõõluserebendi. Tiina pani juba trennis tähele, et see vigastus valju raksakaga tuli ja pani tegelt juba siis tollele naisele diagnoosi ära. Tiina on arst. Järgmine trenn on meil võibolla Mare ka kohal, siis on platsil juba kaks arsti, mis on väga tore, nad kuluvad meile ära tõesti. Kuigi ma kahtlustan, et kui samas tempos jätkame, on paari kuu pärast plats puhas.

Livises põlvekaitseid küsimas käies jäin Aiviga lobisema (tema pere pood on see). Ta küsis, mis trenni teen ja rääkis lookese kohalikust spordiveteranist Leilist. Teate küll ju Leilit, ta on vist üle 80 vana juba ja usinalt käib võistlemas, välismaal ja puha (EDIT: paar aastat on 80-st puudu veel). Leili olevat ükspäev palunud üht spordimeest või kedagi treenerit (ma ei mäleta, kes see täpselt oli), et tulgu ta tema trenni korra vaatama, et viimistleks ta tõkkejooksu tehnikat.

Ja palun öelge nüüd mulle, miks see meile nii õudselt nalja teeb? Noh, et  niisuke vanainimene tahab parandada oma tõkkejooksu tehnikat?

Vaata, sellega on nii, et Leili kõrval olen isegi mina täitsa laps alles. Ja kui me veel surnud pole, siis võite meid leida spordisaalist (või mismoodi muinasjutud tavaliselt lõpevadki?).

P.S. Kas inimene, kes peab iga kord uuesti järele vaatama, kuidas déjà vu kirjutatakse, on pisut harimatu või hakkab lihtsalt seniilseks muutuma?