Nädalavahetus merekülas

May 20th, 2019

Laupäeva hommikul üsna vara kimasime Haapsalust Saaremaale. Me polnud seal käinud enneolematult kaua, lausa pool aastat oli vahele jäänud. Osalt on põhjus see, et Haapsalus on palju ehitamist ja kogu aeg tahaks seal toimetada, aga ka ülikooli lõpetamine on võtnud oma aja. Nüüdki läksime peamiselt sellepärast, et parandada kaevukast, teha mõned puuduvad pildid ja panna suvekodu müüki. Mrt ehitas olemasolevast materjalist uue kaevukasti, pildid on eelmises postituses olevas müügikuulutuses, kui kedagi huvitab.

Merekülla jõudes põikasime kõigepealt sadamast läbi. Auto pidi jätma eemale tee äärde, sest maaomanikud on mõlemalt poolt külateele keelumärgid ette pannud. Polnud raske jalutada, nägime igatahes ära selle, et sadama akvatooriumis on taas vesi. Sadam on tundmatuseni muutunud. Mulle see sadama arendus ei meeldi, aga ma ei hakka seletama miks. Küllap ühel päeval saate teada.

Sadamast sõitsime sirgelt tädi Selma õuele, kus kuulasime külauudiseid. Uudiseid on roppu kanti palju. Roosi puhastas parajasti kalu, mida oli ühelt Soela kalamehelt saanud, ma pole eluski nii jämedaid tuulehauge näinud, no olid need alles loomad! Selma-tädi ise istus oma uues majas elutoa akna all, laia äärega suvekübar peas, aga temaga me ei lobisenud, sest ta on tänaseks juba nii palju dementne, et ei tunne mitte kedagi ära. Uues majas tegime siiski tiiru, seal alumine korrus on pmst valmis, parajasti ehitati duširuumi. Köök-elutuba on õudselt äge suur, lisaks on allkorrusel valmis kolm väikest tuba. Maja oli rahvast täis nagu alati, igasugu abilisi-sugulasi-suvitajaid. Vana maja põlemisest on möödas kaks ja pool aastat ja elu läheb edasi suurte hüpetega. Ei ole aeg seisma jäänud, uus maja on püsti ja eelmisest suvest saati elamiskõlbulik.

Linde maja on jälle müügis, väidetavalt ei suutnud šveitslaselt šokolaadimeister oma eestlasest naisega kohalike intriigidega kohaneda. Neist intriigidest tuli äsja välja raamat, mille sadamatank kirjutas, saime sedagi sirvida.

Ulme majas on ka uued inimesed, keegi perekond Virumaalt tulid sinna pensionipõlve veetma. Nad ehitasid parajasti kasvuhoonet.

Tädi Juuli endisele kodule pandi väljastpoolt soojustust, sealsed asukad ka on pealinnast alaliselt saarele kolind juba mõni aeg tagasi.

Sakslasi nägime ainult kaugelt ja turiste ei paistnud neil eriti käivat sel nädalavahetusel, päris vaikne oli. Pensi tiigi äärde kerkib uus maja. Ja nende uued ületeenaabrid on omale kena elukoha ehitanud. Uskumatu, kui palju uusi ehitisi on merekülla kerkinud! Mäletan, kui seal ehitama hakkasime 2006. aastal, siis kõik külarahvas käis seda imet vaatamas, sest keegi ei mäletanudki enam, millal sinna külla viimati midagi uut ehitati. Tädi Selma ja Raja rahvas, keda me tollal üldse ei tundnud, tulid me õuele vaatama, et mida me ehitame, sest see nii hirmus haruldane oli seal külas, et keegi uusi maju teeb. Tänaseks on merekülla uusi hooneid kerkinud nagu me metsas puravikke, ikka tõesti väga palju. Hästi elame.

Ega muud ei olegi. Tõmbame osti kokku. Me suvila müügikuulutusel kv.ee peal on esimese poole päevaga ligi 900 vaatamist ja juba ka inimesed küsivad lisainfot. Oleme valmis selleks, et me ehk ei suuda suvekohta lähikuudel müüa, aga kiiret meil nagunii ei ole ja sellepärast pole mingit valu ka hinda alandada. Las ta olla. Poistel on väga raske suvila müügiga leppida, aga samas ei ole neil ka ühtegi ideed, mil moel võiks me armas suvekodu perekonda jääda. Kmr-ist on kahju, aga meil isaga on jällegi ka kurb seal ilma temata olla. Sest ta sai suureks ega tule enam suvilasse. Ehitas ja kasvas ja rehkendas peast igast matet pikkadel sõitudel Saaremaale ja sellest on me viiemehele kõvasti kasu olnud. On olnud kvaliteetaeg me väikese perega, lapsel ema ja isaga, palju ägedaid kogemusi ja elamusi. Aga nüüd on see minevik. Igal asjal on oma aeg ja mõne asja aeg su elus saab lihtsalt otsa, et anda aega uuele. Nii lihtsalt on.

EDIT: Unustasin ütelda, et Palli suri detsembris. Ta oli päris vana ka juba, mäletame teda sellest ajast, kui merekülas käima hakkasime, mu meelest on ta alati seal olnud. Mingi 13 aastat vist. Palli tuli enamasti meiega randa kaasa, kui nende õuelt läbi jalutasime ja kui läksime autoga teist kaudu, siis kuulis ta me hääled rannast ära ja lippas kohale. Armas sõbralik krants oli.

Osta suvila ära!

May 20th, 2019

On vähe tõenäoline, et siin mõni ostuhuviline liigub, aga dokumenteerimise mõttes jagan siin ka me suvekodu müügikuulutust. See on www.kv.ee peal.

Kes mind lähemalt tunneb, ei imesta ilmselt, miks müüme. Aga on ikka raske loobuda küll. Isegi kui olen juba viimased kaks aastat teadnud, et kolme kodu pidamine pole jätkusuutlik, et meil ei käi neist kohtadest lihtsalt jõud üle ja Saaremaa suvila peab müüki minema, võttis täiega vesistama, kui kuulutust kirjutasin.

Mida ma veel üldse ei aimanud ja mis oli ootamatu, on lapse reaktsioon. Kmr on Saaremaal ehitades üles kasvanud, tema suureks saamisega meil jäi suvilaga side kuidagi eriti nõrgaks ja kurb on olnud seal ilma temata. Kusjuures ega ta ise ka pole sinna rohkem kui kord aastas jõudnud viimasel ajal, aga tema jaoks on see ikkagi nii palju kodu, et kuulutust nähes sai ta paraja šoki. Kmr teadis, et suvila läheb müüki, ammu räägime sellest, aga reaalselt ikkagi oma kätega ehitatud onne müügis näha on tal hirmus raske. No ja suurel pojal ka, kellele ma ütlesin, et osta ära siis, aga ta lausus, et temal on kodu vaja. St päriskodu, mille ostmine kuhugi maailma ääre peale on mõttetu.

Ehk et jah, mis siin ikka seletada. Et nii läheb, aimasin ette juba aastaid tagasi kui Mrt-l polnud aega suvilasse tulla, me ei käinud enam merel ja ma üksi seal oma korilusbaasis askeldasin. Nüüd, kus oleme endale rajamas päriskodu Haapsallu, ehitused venivad ja laenukoormus on suur, pole Saaremaa kodu pidamisel üldse mingit pointi. Eelmisel suvel käisin seal vist üks kord kuus niitmas. Möödunud nädalavahetusel olime Mrt-ga Saaremaal ja selleks ajaks oli eelmisest visiidist sinna möödas pool aastat. Nii ei saa ju rallit sõita nagu ütlevad akadeemikud…

Riia trip ja kodu kõpitsus

May 12th, 2019

Eile käisime Riias ostmas ehitus- ja sisustuskraami, mida Eestis pole või mis on siin liiga kallis. Saime kööki retrokubu ja seinaplaadid, vetsu kraanikausi ja lisaks taldrikuid, kausse, söögiriistu ja muud vajalikku. Kell kaheksa Haapsalust startisime ja kolmveerand kümme olime kodus tagasi. Täna on mees nikerdanud pool päeva köögimööblit, tegi pööningult leitud veits ussitanud laudadest sahtlitele esipaneelid. Ma niitsin muru, sättisin roose ja istutasin oma rukolat-tilli ringi. See kõik toimus siis, kui mul oli 7 kilti kõnnitud ja mehel 17 kilti joostud, sest ega keret ei või unarusse jätta. Rohkem kirjutada ei viitsi, panen pilte.

 

Pöörane

May 10th, 2019

Lõppev nädal on olnud pehmelt öeldes pöörane – tänuõhtu, tutvustusõhtu, sünnipäevaõhtu… ja kõige selle vahel diplomitööde nikerdamine, millel ei paistnud lõppu tulevat. Kusjuures Mrt 45 on meil veel tähistamata, sest meid pole lihtsalt kodus olnudki. Täna õhtul siis viimaks võtame aja maha ja teeme väiksed tordid.

Kõige kreisim on olnud see, mis toimus mu lõputööga. Omast arust sain ta valmis juba ammu, aga leidsime juhendajatega vaheldumisi aina uusi ja uusi apsakaid, mis viimastel nädalatel on olnud küll ainult vormistuslikku laadi… Aga. Tekstidokumentidel on kombeks sedaviisi käituda, et kui ühest kohast parandad, hüppab teise kohta viga sisse jne jne jne. Eile õhtul ma seetõttu täitsa murdusin, sest teades, et kõik on juba valmis, pidin ikkagi korrigeerima päist ja jalust ja tagatipuks avastas Mrt, et veerised, mille nädal tagasi õigeks panin, on ikka valesti. Arusaamatu, miks muutused ei salvestunud, igatahes juhtus veeriste laiemaks panemisega see, et üks lehekülg teksti tuli juurde, pidin kõik leheküljed üle käima, et loendid jääksid lehekülgede piiresse ja pealkirjad ei istuks lehe lõpus ja diagrammide allkirjad oleksid seal kus vaja… Viimaks avastasin, et allikad ka ju kitsamaks lükatud ja seal oli vastikult palju asju paigast läinud. Ja et sellest veel vähe oli, avastasin hommikul, kui juba tahtsin tööd allkirjastada, et mu Rootsi juhendaja on pannud allkirjad lehtedele, kus seisab, et töö on 47 lk pluss lisad pikk, aga vormistuse parandamisega muutus lk nr 48-ks. Kujutasin juba ette, kuidas hakkan allikates reavahedega soperdama, et nui neljaks üks lehekülg vähemaks saada, sest täna on see kuupäev kui mu juhendaja pidi ära sõitma ja eemalduma igasugu elektroonilistest seadmetest. Õnneks oli juhendaja veel kättesaadav, skännis keset tööpäeva kuskil Rootsi haiglas mu annotatsioonid uuesti sisse ja saatis meilile.

Mu diplomitöö on koos lisadega 65 lk pikk. Mrt töö on umbes poole lühem, aga tal on mahukas praktiline osa, mis päriselt ka gümnaasiumis töötab. Viimasel ajal olengi tegelenud rohkem mehe tööga, sest ta juhendaja tollele tekstiosale pöörab vähe tähelepanu. Aitasin struktureerida, keelt parandada, lauseid moodustada… Veidraid asju olen õppetööga seoses oma mehe kohta teada saanud. Ma näiteks ei teadnud, et ta on kohutavalt sõnaaher. Mrt jaoks pole üldse mingi probleem ennast ilma tegusõnadeta väljendada, ta lambist kaotab sõnu keset lauset ja seda mitte vähe. Võibolla see, et ta viimastel aastatel ainult inglise keeles loeb, on emakeele ära rikkunud, ei tea, aga ega need inglismannid ka ju ilma tegusõnadeta ei saa. Igatahes pole temast mingit jutu veeretajat, hull konkreetne vend on, aga lõputöö on selline asi, kus tuleb mõnda fakti mitu korda kirjeldada ja tagatipuks kirjutada nii, et lauset ei peaks mitu korda lugema enne kui aru saad 😀

Eile, kui Mrt tööle mitu korda vee peale tõmbasin, ta oli viimaks mulle nii tänulik, et tahtis kõik maailma vahuveinid kokku tassida, mille peale küsisin, et tahad minust joodikat teha vä. Küllap saabub ükspäev tasakaal, kui Mrt magistriõppes mu programmeerimise kodutöid sooritama hakkab 😀

Üleeile olime oma suures ülikoolis magistrikavade tutvustamise õhtul, kus toimus niivõrd hea müügitöö, et me mõlema õpiplaanid pöörati uuesti tagasi me algse valiku juurde, mille olime juba ümber otsustanud. Eks paistab, kuidas sellega läheb, ma ei pruugi sinna sisse saada, sest mul pole esimese taseme IT-haridust, aga kuna tahame koos õppima hakata, siis käsin mehel vastuvõtukomisjoni ähvardada, et nad ei saa teda enda parimaks õpilaseks, kui nad ta naist vastu ei võta. 😀 Sest tõepoolest me tahame hakata koos koolis käima, samal ajal ühe autoga ja koos õppida samu asju, et elu oleks lihtsam ja püsiksime samal lainel. Mis eriala tahme, ma praegu ei ütle, aga üks IT teema see igatahes on. Mind võib sisse aidata 20-aastane IT töökogemus, selle kohta käisin pärimas ja paistis, et siuksed asjad avaldavad muljet. Vastuvõtukomisjonidele ma üldiselt ennast müüa ei oska, kipun ikka põruma esimesel katsel ja vahel ka teisel ja kolmandal.

No vot, mõtted on rohkem tulevikus, kuigi peaksin keskenduma sellele, kuidas oma lõputöö kaitstud saaks. Jubedasti on ära tüüdanud kõik see koera saba peal kõõlumine, aga varsti, varsti…

Eile käisime vallarahva kulul söömas ja joomas, Mrt koos kaaslasega oli millegipärast kutsutud valla tänuõhtule. Peamiselt lobisesime seal naabritega.

Ahh, üks tingeltangel käib kogu aeg 😀

Haljastus

May 5th, 2019

Nüüd on mul igatahes toss väljas. Olin plaaninud täna ainult lugeda ja üldse mitte ennast liigutada rohkem kui hommikusel kõnnil. Paraku sattusin pealelõunal uksest välja astudes naabritega jutustama, mis päädis sellega, et Mrt jättis köögi ehitamise pooleli ja tuli õue planku lammutama.

 Pakun, et see plank meie ja kaasomanike kruntide vahel on sama mis mu lapsepõlves, igatahes 89-ndal aastal see oli siin juba olemas, kui naabrinaine sisse kolis. Täna mees võttis selle maha ja saagis juppideks. Asi selles, et naabrinaine oli miski ehitajaga kokku leppinud, et teeb uue plangu. Suur tükk meie maad on naabri käes selle plangu taga ja ma eelmisel aastal läksin siin ju veidi ärevaks, kui nägin, et naabrinaine oli plangu äärest sirelid maha võtnud, mis tema pool planku küll olid, aga meie omad siiski. Nüüd küsis naabrinaine, kas oleme sellega nõus, et plank ei hakka jooksma kahe akna vahelt, kust tegelik piir läheb, vaid tema maa pealt otse majanurga juurest tõmbaks sirgelt kuuri poole ja siis enne naabri puuriita keeraks meie poole tagasi. Et ta annab oma maast osa meie kätte ja me siis lubame tal jätkata oma puuriitade ehitamist meie maale. Mu meelest see on tal üks hea plaan ja kui plank tõepoolest sedasi tehakse, saame hea suure nurga omale õunapuu alla, kuhu kasvõi grillinurk teha. Vaatasin, et isegi päike paistab sinna nurka pikalt, vbla saaksin isegi tekitada omale kena päevitamise nurga, millest olen puudust tundnud. Või siis sibulapeenra. Igatahes hakkab meil välisukse taga oluliselt rohkem ruumi olema.

Raha naabrinaine me käest võtta ei taha, aga palusime tal uurida, kui palju läheks aia ehitamine kallimaks, kui värav ka teha, selle me siis maksaks kinni. Värav oleks mugav, sest viimasel ajal on mees pidanud umbes kord kuus käima naabri õuel kanalisatsiooni lahti surkimas. Hea oleks otse minna õue pealt, et ei peaks mingi sitapulgaga mööda tänavat jalutama läbi mitme värava.

Kui see kruntide kasutamine meil nüüd sedasi laheneb, siis on see küll üks ootamatult ludin lahendus. Mul oli mure, kui naabrinaine me sirelid maha võttis ja platsi tühjaks tegi, et ega ta äkki omale sinna midagi ehitama ei hakka. Nüüd annab ta selle maa meile tagasi, aga laseb ehitada oma puuriidale meie maa peale korraliku katuse ja las see jupp maad siis olla ta käes.

 Mrt ladus vana aia riita, et saame jupid ära kütta.

Mul polnud tänaseks mingeid tööplaane, aga kui juba väljas olin, siis mõtlesin, et korjan aia tagant kivid ära, sest peale kraavi kinniajamist jäi aiatagune nagu kuumaastik, konarlik ja suuremaid ja väiksemaid kive täis. Pole vist mõtet loota, et linnavalitsus enda tellitud sotapota ilusaks haljastada laseb. Päris mitu käru põhjatäit kive korjasin ära ja valasin oma tagaaeda madalasse kohta. Kuna kivide koristamine üksi midagi ilusamaks ei teinud, siis kaevasin suure värava juurest, kust mees ühe põõsajuurika oli välja võtnud, maa tasaseks ja vedasin ülejäänud mulla ja mättad aia taha täiteks. Viimaks oli mul ilusat mulda ka vaja ja selle tõttu tekitasin aeda mustsõstrapõõsaste juurde üüratuma augu. Pakun, et oma paarkümmend kärutäit mulda viisin aia taha tasandamiseks. Tegin ootamatult ära kogu selle töö, mida olin edasi lükanud suveaega, et kui soojaks läheb, on mõnus toimetada. Täna oli ka mõnus.

 Loodetavasti ei tule linnahooldusel pähe, et kaevaks äravoolu lahti või midagi. Ehk aitab neile sellest luugist, kust trenaažile ligi pääseb.

 Peaksin ehk linnale arve esitama, sest see oli nende töö tegelt peale sonkimist haljastus taastada?

 Ma ei hakka siia praegu muru külvama, muld on igasugu seemet ja juurikaid täis, ehk kasvab ise. Igatahes ühel hetkel, kui on vaja muru niita, ei künna ma enam mööda kive ega sõida mättasse, sest üsna tasaseks sain aiataguse.

Kaevamine ja tassimine väsitas jubedasti ära. Peale pesuskäiku vajusin Kärmes Küülikus sügavasse tugitooli ja nautisin head sööki ja jooki. Me polnud juba mõni nädal väljas söömas käinud, täiega nautisime.

Seda ka veel, et Mrt monteeris köögis riiuli alla valgustid, mis osutusid küll kahjuks liiga nõrgaks, aga ei hakka muid ka otsima. Pold need ka mingid odavad, las olla.

 Pildil juhtmed alles ripuvad, nüüd need on kuidagimoodi viisakamalt ära pandud.

Edeneb

May 4th, 2019

Mrt on jätkuvalt asendustegevuste lainel, täna on ta ainult ehitanud, kuigi endal on aega diplomitöö kirjutamiseks vähem kui kümme päeva. Ma parandasin hommikul mitu tundi oma lõputööd, kirjutasin ingliskeelse annotatsiooni sisse ja saatsin Rootsi juhendajale allkirjastamiseks. Rootsist tulid mulle allkirjad paberi peal skännituna, sest sellist digiallkirja võimalust, mida me siin lugeda saaksime, mu juhendajal pole. Mu enda ja teise juhendaja allkirjad tulevad ikka digikad. Kuna mu Eesti juhendaja on tangofestivalil, siis loeb ta mu töö viimast versiooni alles uue nädala alguses. Mul on ägedad juhendajad, üks on kõva karateka ja teine kirglik tango tantsija, kes pea iga nädal kusagil milongal.

Üldiselt ma loodan, et mitte ainsatki tähte enam töös muutma ei pea. Ma ei jõua ära imestada, et iga kord kui tööd uuesti loen, ma leian miljon asja, mida muuta. Täna, näiteks, avastasin, et olin tõenduspõhisust nimetanud teaduspõhisuseks või millekski sääraseks. Igatahes mingil hetkel pean ütlema stopp või tsurr ja rohkem mitte torkima, aga rumalaid vigu ei tahaks siiski sisse jätta.

Lõuna paiku saatsin diplomitöö parandatud versiooni juhendajatele ära ja kõndisin Rannarootsi muuseumi suitsutatud jääräime ostma. Seal oli täna kena kultuuripäev, pill mängis ja kalu tossutati vanade rootslaste kombel. Ostsin kaks vardatäit suitsuräime ja õhtuks on need kõik ka sistaks tehtud. Räimed lõhnasid ja maitsesid nagu mereküla mälestus, oli nostalgiline söömaaeg.

Mis merekülla puutub, siis tuli meile sealt prügileping, mida ma ei kavatse allkirjastada, sest keegi me majapidamises prügi ei tooda. Saatsin valda avalduse vabastuse saamiseks, elektritarbimise ajaloo panin ka juurde. Päris kaval trikk see neil elektritarbimist küsida, aga peab ütlema, et see võib olla petlik, sest vbla ma ei käi suvilas pool aastat, aga hoian seal elektriradikad sees ja arve tiksub, prügi samas siiski mitte keegi ei tooda. Meil näiteks tekitavad väikest tarbimist ruuter ja valvekaamerad, ise käisime suvilas viimati möödunud aastal.

Köögi järg on selline, et Mrt hakkas ehitama tööpinda ja kappe, ma õhtul värvisin need üle nii palju kui vaja oli.

 Sahtlite demo. Ühed siinid tulid puudu, ei viitsinud uuesti poodi minna, ja sahtlite esipaneelid on ka veel ehitamata. Mrt ostis täna natuke liimpuitu juurde kappide ehitamiseks, aga muidu üldiselt enamus materjali saame muu ehituse jääkidest. Ülemised kitsad sahtlid on näiteks tehtud põrandalaua jääkidest ja sahtlite esipaneelid loodab mees kokku klopsida neist laudadest, mida meil veel pööningul on eelmisest omanikust järele jäänud. Taaskasutus ja jäänuste pruuk on imeline mu meelest, sellise tegevusega hoiab kokku märkimisväärse koguse raha. Üks Mrt sõber lasi omale korterisse kapid ehitada ja maksis nende eest kuus tonni ja tean ühte prouat, kellel eritellimusel köögikapid maksid viis tonni. Meil kulus täna umbes sada eurot natukese puidu, siinide ja uksenuppude peale. Arvata on, et umbes teist nii palju kulub veel, aga no paari sajaga köögi sisustus ehitada versus mõned tuhanded, eks ole. Võtmesõna on siin muidugi “mees, kes kõike oskab.”

 Vahepeal testisime, kuhu miski asi mahub.

 Mu järjekordne plätserdustegevus.

 Selle koha peal jätsime pooleli. Ülemise riiuli alune osa tuleb ära plaatida ja pliidi tagune ka kuni kubuni, mida veel ei ole ostetud. Kraanikausi peab nõks madalamale panema, et oleks ühel joonel ja uksed peab ette ehitama, päris üles kuni laeni tulevad ustega kapid.

 Eile mul viskas üle, et köögipaberit pole käeulatuses, sellepärast leiutasin siukse lehviga asja.

 Kui inimesel on köök, siis ta küpsetab. See on eilne pilt, mandlijahust vorstipirukad ja kirsimuhvinid.

 Ja sa vaata seda seljakotti! Mul isegi ei olnud kahju selle eest 47 eurot välja käia, sest no nii-nii ilus mu meelest. Olen sada korda kahetsenud, et omale Londonist kuue naelaga seljakotti ei toonud, sest Eestist ei ole selliseid ilusaid heledaid kotte hea hinnaga leidnud. Muudkui otsisin miskit odavat ja praktilist kuni eile sattusin kaubamaja Prottenis selle tikitud isendi peale ja unistus odavast kotist oli nagu peoga pühitud. Sest no nii ilus lihtsalt! Käin teda aeg-ajalt patsutamas ja imetlemas juba kaks päeva 😀

Kolisime kööki

May 2nd, 2019

Mrt-l on homme eelkaitsmine, ta nikerdas oma esitluse ikka ka enne valmis kui hakkas tegema seda:

 Mees ehitab seintele kapid, millalgi. Homme ostame liistud. Elutoa poolne sein on veel täitsa tegemata. Aga kuna meil on magamistoas vaaritamisest kopkin ees, siis kolisime ikkagi sisse.

 Mööbel on ajutine, või vähemalt need toolid. Ja tekstiilid muidugi, esialgu täiesti suvalised, tädikese vana kardin ja. Pliidi kohale peab panema kubu, aknapõsed on tegemata, külmkapi uksed käivad valepidi lahti…

 Esimene õhtusöök selles köögis, kui rohkem kui 40 aasta tagune lapsepõlv välja arvata. Jubedad joodikud, onju? Ma joon veini veega pooleks ja Mrt manustab alkovaba õlut. Täpselt selle koha peal ma mäletan ennast istumas suvehommikutel nii umbes kell viis ja söömas praemuna või singileiba. Ainus buss läks tollal nagu tänagi Haapsalust Raplasse midagi kella kuue paiku. Söömisel oli siin majas tähtis koht ja kedagi niisama minema ei saadetud.

Kohvimasin ja mikrolaineahi ja toidunõud ja igasugu muu köögitavaar on kõik alles suures magamistoas. Neid enne kööki ei koli kui on, kuhu nad panna. Puuküttega pliidist loobumine oli üks hea mõte, ei kujutakski ette, kuidas see siia mahtunud oleks. Kõige müstilisem tundub mulle, mismoodi Naima mahtus siia tillukesse kööki oma hõrgutisi valmistama, sest siis oli ju siin puupliit ja esiku ja vetsu võrra oli köök väiksem ja selle koha pealt, kus meil praegu kraanikauss ja boiler on, läks uks vanainimeste magamistuppa. Laud oli mu meelest samamoodi akna all ja ainult kahe tooliga, suurema kambaga söödi alati elutoas. Toidunõud ja mingid söögivärgid olid tollal sahvris, selle koha peal meil nüüd on vets.

Köök on nüüd selle maja kõige valgem koht. Mõnus on siin istuda.

Ilm pööras külmaks, tulbid pole täna isegi õisi lahti teinud. Hommikul tegime suure kõnniringi, nii umbes seitse kilti või rohkem ja peale seda viisime jäätmejaama eterniidid, mis eelmisest suvest saati õunapuu najal redutasid. Mind jubedalt häirivad igasugu lammutushunnikud õue peal ja nende eterniitide pärast vingusin juba ei tea mis ajast. Mrt lükkas muudkui eterniidi äraviimist edasi, sest kärul olid laagrid läbi ja üleüldse jube kallis on igast jäätmete loovutamine. Oleme siin ühe suurema rendikäruga seekord, sest enda oma on sõbrapoisiga kuskil võpsikus, no ja kasutasime siis juhust. Midagi üle 300 kilo oli neid kokku ja maksma läks umbes 46 eurot. Järgmine sats on nüüd lammutuspuidu äraviimine, aga need tuleb enne sorteerida, sest värvimata laua saab tasuta ära anda ja ainult värviga lauad maksavad. Pidin neid siin tegelt saagima hakkama, et kütame ära, aga neil on roppu kanti naelu sees ja mingit erilist kütteväärtust neil pole, ei teagi, kas hakkan jamama üldse.

Vot sellised lood. Et oleks nagu väike puhkus või midagi säärast.

Esimene niitmine

May 1st, 2019

Päeva alustasime nagu ikka oma trenniringidega. Ma kõndisin veidi üle tunni ja Mrt jooksis umbes 21 kilti.

Mõtlesin, et niidan enne ühe tiiru muru kui lumi peale tuleb.

 Tulbid õitsevad. Vana kuslapuu, mille siia tulles päris maha lõikasime, sest see hull rääbakas oli, on ennast mööda eelmisel suvel sätitud nööre kenasti üles ajanud ja näeb juba päris tihe välja. Kõik, millele siin aias sai möödunud suvel elu antud, on suurepäraselt talve üle elanud, kui nüüd vaid sellest viimasest külmast jupist, mis saabub homme, ka tervelt pääseks.

Mrt kaevas millalgi varakevadel suure värava kõrvalt vanad põõsajuurikad välja ja tegi maapinna tasaseks, et värav korralikult lahti käiks. Mättad viskas suvalt murusse, ma täna pidin need enne niitmist aia äärde lahendama. Ühe pojengipoja istutasin ka ümber, sest üks väravapool hakkas nii kaugele lahti käima, et kippus lillele peale.

Mees taris eile kohale laelauad, ma täna värvisin neid.

 Käe väikesed liigesed on mul ikka jubedasti pekkis, poole värvimise pealt juba kippus valu pärast silmist vesi välja. Mul hull ahastus tuleb peale iga kord kui taasavastan, et käed ei ole enam endised. Kurtsin Mrt-le, et kümme aastat liiga hilja see maja meieni jõudis. Aga see muidugi ei tähenda, et ma tööd tegemata jätaks, vesistan ja teen, nii kaua kuni suudan veel pintsleid-haamreid käes hoida. Peamiselt on pöidlaliiges see, mis valu teeb, aga kui mitu tundi pean ühes asendis pintslit peos hoidma, siis saan kõik sõrmed kangeks. Täna värvisin 30 lauda, need lähevad köögi lakke. Mrt tahtis neid veel õhtul lakke panema hakata, aga ma tõmbasin pidurit. Ta oli väsinud tegelt. Õhtul kurtis, et on päev otsa tööd vehkinud ja nagu mingit nähtavat tulemit pole.

 Mrt värvis korstna valgeks, kolm kihti lausa, see on siiski päris nähtav asi. Suur osa päevast kulus tal kaablite vedamisele, suures magamistoas olevast elektrikapist pööningu kaudu kööki.

 Päeval jõudsin isegi natuke verandatrepil päikese käes istuda. Nüüd on ilm juba pilves ja saab siis nalja näha, mida taevast sadama hakkab, kas vihma või lund. Jälle on see aastaaeg, kus õhtul ei tea, kas hommikul on suvi või talv.

Eelkaitstud

April 30th, 2019

Mu diplomitöö on eelkaitstud. Komisjonilt sain kõvasti kiita oma suure uurimuse eest, aga slaidiesitlusega feilisin nii mis kole. Ärkasin täna hommikul kell pool kuus ja tegin oma esitluse jupp maad lühemaks, parandasin ja nikerdasin. Olin teinud esitluse täpselt juhendi järgi nagu viimane kuivik, mul üldse on viimasel ajal probleem sellega, et olen liiga akadeemiline oma sõnastustes ega suuda vabalt võtta. Aga kaitsekõne peaks olema pigem veenev ja intrigeeriv ja huvi äratav, ei tohi kuivalt asju ette lugeda. Selle värgi pean ma, niisiis, täiesti ümber tegema, aga muutmiseks on õnneks aega terve kuu.

Ahh, ja siis ma küsisin komisjonilt, et kui nad leiavad, et mu töö nii hullult mahukas ja suur ja tähtis on, et kas ma ei võiks siis saada ühe jutiga ka magistrikraadi 😀

Kuna meid on lõpetamas palju, oli päev jube pikk. Ma väga pikalt vait istuda ei suuda ja eriti kui on sunnitult pikk istumine, siis kuulan hoolega ja mõtlen kaasa, mis päädis täna sellega, et aitasin komisjonil teiste töödele ettepanekuid teha ja nokkisin välja igasugu lollakaid vigu, mis silma-kõrva häirisid. Meil see tänane kaitsmine oli rohkem vabas vormis ja võis asju arvata. Päeva lõpus ütlesid komisjoniliikmed, et kolledž peaks mulle tänase päeva eest palka maksma, mistap ma ütsin, et võin arve esitada 😀

A ma ei tea, mis värk ühel mu õppejõul on, et ta tegelt kardab, et hakkan kaitsmisel komisjoniga vaidlema ja lähen liiga hoogu. Ma pole üldse selline. Ma ei lähe närvi, suudan olla viisakas, ma ei vihasta, ei ägestu, üldse mingi kakleja tüüp ma pole. Jah, mul on kiire jutt ja terav taip, aga see ei tähenda, et ma ei suudaks rahulikult argumenteerida.

Huvitav on see, et kunagi ammu-ammu kui kõnekeskuses töötasin, üks mu sealne ülemus ütles koolituse käigus, et ma räägin sedasi nagu oleksin jube närvis kogu aeg. Aga ma polnud! Jummala tuimalt tegin oma tööd, lihtsalt vbla liiga kiiresti rääkisin, aga mingit pabistamist mul liinil olles iialgi ei olnud. Ma tõesti ei saa aru, kuidas teistele tundub mu kõne närviline või äge, kui omast arust olen täiega flegma tüüp? Olen kuulanud üle oma jutu kui viimastel aastatel mingeid intekaid teinud olen ja tõesti täitsa kabe asjalik mutt, ei kosta mu häälest mingit pabinat, isegi imestan, kui tasakaalukalt ja rahulikult mu väited kõlavad.

Ohh-jahh. Ei ole ju mingit küsimustki selles, kas suudan oma diplomitöö positiivsele hindele kaitsta, aga ma päriselt ka tahaks A saada.

Mrt-l on eelkaitsmine reedel, sellepärast oleme ennast töölt vabaks võtnud ega kavatse enne järgmise nädala esmaspäeva verandaga majast lahkuda. Nädalavahetuseks meil olid plaanid tehtud, et käime korra suvilas, sest seal me tõepoolest ei ole käinud juba mitu kuud, aga nüüd pöörab ilm nii hulluks, et ega ikka ei hakka sinna suverehviga sõitma kui ennustatakse lörtsi ja lund. Mrt juba juurdles, et ei tea kas mingi saatusesõrm tahab vahele surkida, et me ei saaks suvilat müüki panna, sest müügi kuulutamine on paari konkreetse asja taga, mille enne suvekodus ära tegema peame ja iga kord kui üritame sinna minna asju korraldama, tuleb midagi vahele. Ma selle peale kostsin, et ehk on see pigem märk asjaolust, et meil pole seda suvilat vaja, sest nii paljukestki me ennast ei suuda sinna vedada, et saaks ta müüki panna. Me vist juba üle nelja kuu ei ole seal käinud, ainult kaamerast vaatame, et on meil üks selline koht ja mis ilm seal parajasti on ja kas kuldnokad on juba tagasi.

Merekülas on Linde maja ka uuesti müügis. Vist ainult paar aastat tal uued omanikud olid, šokolaaditootjast šveitslane oma eesti naisega. Ei tea, mis see müümise põhjus võib olla… Vbla noored ei leidnud sealt külast seda rahu ja vaikust, mida lootsid.

Homseks olen plaaninud muru niitmise ja vbla isegi laudade saagimise. Et saaks enne mätta madalaks kui lumi peale tuleb ja õue ka ilusamaks. Tulbid õitsevad ja piibelehtedel on suured pungad. Mrt tõi laelauad ka kohale, aga enne oma eelkaitsmist tal ehituseks aega pole. Ärge talle helistage, ärge kirjutage, las mees õpib 😀

Asendustegevused

April 28th, 2019

Valmistun ülehomseks eelkaitsmiseks. Olen kirjutanud ühe kaitsekõne valmis, siis selle järgi teinud slaidid ja nüüd slaidide järgi hakkan kirjutama uut kaitsekõnet. Lõputöö viimase veriooni esitasin täna õhtul plagiaadiprogrammist läbi laskmiseks ja täiega loodan, et ei pea sinna enam kirjutama isegi mitte ainsat koma või punkti.

Eile olime sugulase juubelil, mille puhuks tegin natuke õmblustööd, sest pidin oma uue kleidi lühemaks võtma.

 Kleidisabast sain sobiva patsikummi.

 Juubeliõhtule oli tellitud äge pildimasin, kust sai paberfotosid välja lasta. Pildikasti kõrval oli album, kuhu ka oma pildi jätsime.

 Fragment sünnipäevalaualt. Mrt meisterdas šampapudeli traadist mu maasikale postamendi 😀 Pisut loomingut igasse päeva!

Tulime peolt kella kümne paiku ära, et kaugemasse koju sõitmine liiga öö peale ei jääks.

 Haapsalus on hullukanti ilus praegu. Me oma aias on pojengid kasvanud nädalaga umbes pool meetrit ja juba on ka õienupud otsas.

 Neid kollaste õitega põõsaid on praegu linnas hästi palju õitsemas, silmad hakkavad surisema, kui neid vaatan. Põõsa nimi läheb mul kogu aeg meelest ära.

 Hommikuti ma kõnnin tossudega, aga hiljem pikemaid ringe tehes mu vasak jalg enam kinnist jalanõud ei kannata, sest varvas läheb tuliseks ja hakkab roppu kanti valutama. Sellepärast käin isegi lumega teinekord lahtiste sandaalidega. Asi ei ole jalanõu kitsuses või laiuses, vaid temperatuuris. See on mul jälle üks selline haigus, mida ei ole olemas. Mrt nimetas pildil olevat kooslust maailma parimaks kontratseptiiviks 😀

 Selle asemel, et lõputööle pühenduda, sättis mees köögis lambid lakke. Oli vaja kaabel ära vedada, et saaks rulli poodi tagasi viia.

 Mulle sobis asendustegevuseks vaaritamine. Küpsetasin mandlijahust kirsimuhvineid. Kirsid korjasin möödunud suvel siit oma aiast. Mrt leidis ühe muhvini seest kirsikivi. Sest noh, ega mu silm ei ole enam see.

Kui vajad muhvinivormi, siis osta see realiseerimiskeskusest nelja euroga (isend pildil), selle asemel, et täpselt samasugune Selverist kahe kümpiga võtta. Peab ikka teadma, kus asju on.