Kuidas ma Rootsi kuninga pulmas käisin

August 15th, 2017

Ükspäev, kui kujutlesin, mismoodi verandaga maja elutuba võiks hakata välja nägema, meenus, kuidas seal toas telekast vaatasime Rootsi kuninga pulma ja Maire äkki hüüdis: “Vaata, Ülle!” Hahaa. Et ta nagu nägi mind seal kuninga pulmas pruutpaari sabas altari ette kõndimas. Mäletan, et vaatasin toona, et issver, täitsa mina jah, kõnnin seal piibelehekimp näpus, pärjake peas ja valge kleit seljas. See pilt on mul kaua aega silme ees olnud ja olen mõelnud, et kas mälu moonutab või oli see seal tõesti mu teisik. Telekad näitasid tollal must-valget pilti, muide.

Vaatasin järele, et Carl XVI Gustaf abiellus Silviaga 19. juunil 1976. Kuidas me seda telekast nägime? Kas Haapsalus nägi Soome kanaleid?

See seik on mulle aeg-ajalt meelde tulnud ja olen kahjatsenud, et ei saa seda filmilõiku uuesti vaadata, et tšekkida, kas tõesti oli üks laps seal minu moodi. Täna äkki turgatas pähe, et oleks väga veider, kui ühtki kuninga pulma kaadrit poleks internetis ja tadaa!, leidsin! Vaata siit videost, millalgi enne kolmandat minutit ilmun kaadrisse ja hiljem ka mitmel korral 😀 On küll natuke sarnane, silmade all kotid ja juuksed ka täitsa samasugused nagu mul lapsena olid. Naljakas.

Veevärgitööd

August 15th, 2017

Istun tööl ega tee mitte midagi kasulikku samal ajal kui mees ehitab verandaga majas veevärki ringi. Oli vaja tuua esimene kraan magamistoa põranda alt ära kööki, et see oleks ligipääsetav, sest põrand saab korralikult soojustatud ja kinni ehitatud. Lisaks tuli veetorusse panna küttekaabel, et vesi talvel ära ei külmuks. Kuna me ei tea, kust kaugelt külmumine algas, lükkas Mrt torusse nii pika kaabli, et see läks mõni meeter ka majast välja maa sisse.

 Väravaalune meil ujus täiega ja viimati muru niites libisesin seal nii, et pidin selili lendama, olin umbes kõrvuni sopane. Kuna seal siuke sopp ja mätas oli, ei teadnudki, et vee liitumiskoht on keset sissesõiduteed. Veevärgi mees käis täna sealt vett kinni ja lahti keeramas, et Mrt saaks torusid ümber tõsta ja kuna meil õues hunnik kildu on, siis tahendas Mrt ühtlasi sellega ka väravaalust. Kallis lõbu see vee kinni ja lahti keeramine, kahekümneviiekas korra eest ehk et kokku umbes 50 eurot (täpsemalt – 53,69).

 Pildil on näha kolmik, kust küttekaabel sisse jookseb.

 Veemõõtja on sahvrist ära toodud ja kööki paigutatud. See on kaugloetav. Meil elekter on ka kaugloetav. Krt, prügikast võiks ka olla kuidagi kaugtühjenev, ei peaks muudkui käima väravat lahti ja kinni panemas, höhö. Mu meelest on kõik kaugloetavad seadmed nagunii sihuke ulme, et asi see siis nüüdsel ajal üks prügikast tühjaks tinistada või muudutada.

 See kole koht, kus enne kraanikauss ja veemõõtja olid. Jätkuvalt imestan, kuidas Naima nii tillukesse sahvrisse nõusid pesema mahtus. Peale suuremat lammutamist hakkab sinna pugerikku WC tekkima. Või noh, ta ei teki, mees ehitab. A kas ma habemejuttu juba rääkisin? Mrt võttis endale pähe, et enne habet maha ei aja kui saab uues vetsus vett tõmmata. Ta näeb juba väga karvane välja. Hullult torgib. Aga mu meelest on ilus, nagu vanem kohe, lugupeetum 😀

 Nüüd on nii. Selle seina peale kraanikauss muidugi igavesti ei jää, ükskord paigutub veel ehitama seinale ümber. Köök on ikka hirmus tilluke, siia magamistoa seina äärde peale kraanikausi, väikese tööpinna ja pliidi ei mahu midagi. Külmkapi peab vist üldse keset kööki panema.

Siinkohal reportaaž katkeb, sest rohkem pilte pole mulle saadetud. Ju ta lammutab seal. Ma tahaks, et see sahvrite-esikute põrand oleks juba kinni müüritud, siis ehk hiired ei pääse enam tuppa. Pärast viimatist mürgiga maiustamist pole neid küll enam kuulda olnud. Muide, jämedad palkseinad on selles mõttes jube head, et neid ei jaksa pooleks saagidagi, närimisest rääkimata.

EDIT:

 Edasi läks nii – niiskustõke, armatuur, segu.

 Päeva lõpetuseks on köögipõrand selline.

 

Väljakaevamised

August 13th, 2017

Istutasin pojengid ümber. Tegelikult on asjalugu nii, et vanalinnas peab pojengide ümberistutamiseks võtma loa muinsuskaitseametist. Jaa, päriselt! No kui peaks ettekirjutustest kinni, eks ole. Sest siin ei tohi kaevata rohkem kui 30 cm sügavusele ilma selle loata. Ega siia kassi ka ei tohtinud loata matta, aga kuhu ta siis paned, kui ühe sellise soojast punnis ja haisva objekti oma aiast leiad, ei hakka ju ootama esmaspäevani, et bioloogiliste jäätmete vedu tellida või muinsuskaitseametist luba taotlema hakata. Olgem normaalsed, eks.

 Sealt käru juurest kaevasin välja ühe väikese punase ja suure valge pojengi ja istutasin nad teisele poole kõnniteed, sinna, kus pildilt paistab, et songitud on. Valge pojengi juurikast rammisin kolmandiku ära ja pistsin kilekotti juhuks kui too proua, kes ükspäev seda mult küsis, peaks mööda kõndima (läkski ja sai oma lillejuurika kätte). See kena vanainimene, kes mäletas, et doktor Aun siin meie majas suvitas.

 Kui ma poleks teadnud, et umbes selle koha peal oli vanasti ilutiigike, siis oleksin ilmselt arvanud, et sattusin miski keisriaegse objekti peale. Tegelikult on see kiviehitis maa sees nii suur ja veidra kujuga, et kahtlustasin ikkagi vähemalt korraks, et sealt lossiaia veinikelder või midagi muud ägedat välja tuleb. Aga ei. Valge pojeng oli istutatud Naima veesilma sisse. Pidin laskma Mrt-l kõrge paekiviseina kuvaldaga katki lüüa, sest seda ei olnud võimalik välja kaevata. Kuna väga sügavale kaevusin seekord, nägin viimaks oma silmaga, et tõesti meil savine maa on. Õnneks kõrgem kiht on kena kerge muld siiski.

Selles tillukeses tiigis ujusid vanasti konnad, neid oli seal lahe vahtida. Minu “vanasti” on rohkem kui 40 aastat tagasi, võtke või jätke.

 Tehtud. Pildilt midagi pojenge näha ei ole, sest lõikasin põõsad maha. See endine pojengide koht oli kõige augulisem, raske oli seal muruniitjaga rammida, nüüd peaks veits lihtsam olema.

Kaevasin täna ühe sügava augu veel. Kuna vana puude katusealune on lammutamata, ei ole mul kuhugi ehitada kompostikaste. Ma ühe sellise pean tegema õunte jaoks, see peab olema eraldi kogukas, sest mingit suurepärast mulda sealt tulema ei hakka, aga kuhugi peab ju õunad koristama kui neid ropult alla pudeneb. Siuke kast oleks väga mugav, mul kodus on üks ja see mitme aastaga pole täis saanud, sest õunad on ju teadupärast suhkruvesi, millest peale mädanemist ja kuivamist muhvigi järele ei jää. Kuna hetkel kasti ehitamiseks kohta pole, kaevasin kompostihunniku juurde sügava augu ja vedasin klaari alt suure hunniku õunu sinna. Mulla ajasin peale ja nagu poleks olnudki. Järgmine kord pean miski parema koha otsima, kus puujuurikad ette ei jää, siis saab sügavamale õunad peita ja jätkub kauemaks. Mu kursaõde käib muidu abiks õunu vähendamas, tal maakoht on kaugel ja ei pea turult ostma siis.

Ühe õunapuuoksa saagisin maha, see oli nii paksult õunu täis, et oli pikuti pooleks läinud. See on üks võõras puu, seal pojengide koha peal. Mingi talve- või sügisõun, maitsesin, alles toored ja hapud. Ükskord kui roosihekki hakkan istutama, peaks ta maha võtma.

Sel ajal kui mees ehituspoes käis, jõudsin terves aias muru ära niita. Kena pisike aed. Pärast ajasin kinni kanalisatsioonitoru augu välisukse kõrval, sest mees arvas, et edasised kaevetööd selle asjanduse kallal pole vajalikud.

 Sodihunnik õuel aina kerkib. Need redelid koos ürgaegsete kuslapuuväätidega, millest enamus oli kuivanud, kangutasin veranda trepi kõrvalt välja. Kuslapuu saagisin lihtviisiliselt maha. Viimaseks piisaks karikas sai see, kui nägin veranda viiluotsa laudade vahelt rõõmsailmelist kuslapuuoksakest välja kasvamas (nüüd ta loodetavasti närtsib seal). Veranda laepealne on kuslapuuvääte täis ja need punnitasid ennast juba laudise vahelt välja. Püüan ennetada seda, et kuslapuuoksad veranda laest mulle kohvitassi ronima hakkavad.

 Nüüd on nii. Terav silm märkab ehk isegi ukse kohal paremal väikest kuritegelikku rohelist tutsakat. Kõik see kuslapuu kama jääks ette ka ukse korrastamisel, ma seal kuivanud väätide vahel ei oleks saanud kuumaõhupüssiga toimetada. Välja ma teda ei juuri, mõned noored väädid on isegi asparaagusepõõsas alles. Kui ta sealt elutervelt uuesti kerkima hakkab, ehitame korralikud sõrestikud.

 Mrt soojustas samal ajal köögipõrandat ja paigutas sinna torusid. See siin pildil peaks tulevikus hakkama ära juhtima vett pesumasinast ja võibolla ka nõudepesumasinast, kui üks selline me kööki mahub.

 Kuna räme padukas algas, saime teada ka, miks köögi sein nii pehkinud oli. Laudise peal on keskel näha üks juga, see on vihmavesi. Mrt pani sinna natukeseks isegi ämbri alla, sest ikka täitsa sadas. Peab vaatama, mis selle koha peal katusel on, vist üks jätkukoht. Köögipoolne katus on erinevas tasapinnas, ilmselt on maja jupi kaupa suuremaks ehitatud ja miskid vahed on sinna tekkinud. Et sein pehkinud on, ei oma tähtsust, see läheb nagunii kõik lammutamisele, aga vesi tuleb muidugi pidama saada.

 Vihm oli meil õhtul selline. Kui ikka hooga tuleb, koguneb vastu majaseina kena kraav. Meie pool kaob vesi kiiresti ära, aga kaasomaniku seina äärde jäävad sügavad lombid. Meil osa vett, mis katuselt tuleb, on peenelt ära juhitud, eks ole. Aga ikka jubedalt uputab. Aia tänava äärne kraav ajas üle ja vesi voolas mööda tänavat mere poole nagu noor jõgi. Tagant tänava proua sõitis peale vihma rattal mööda ja hüüdis mulle rootsi keeles, et küll alles oli vihm. Üldse ei mäleta, kas tõesti mainisin talle midagi oma keeleoskuse kohta, igatahes hommikuti hüüab ta mulle “god morgon!”

 Sain ühe tagasihoidlikuma veelennu ka pildile. Arusaamatu, kas mõned käivad ekstra rallimas siin, et oi kui ägedasti vesi lendab? Igatahes iga teine auto lennutas vett laia kaarega üle kõnnitee vastu majade seinu. Vaata seda roosat maja, kõik sein on sopavett täis! Krt, sellise asja eest võiksid nad vanalinnas trahvi teha. Muidu igast ettekirjutusi jagatakse vasakult ja paremalt, mida kõike ei või oma majapidamisega vanalinnas teha, aga sihukest otsest kahjustamist ei piira ükski klausel. Meie maja peale õnneks vesi ei lenda, kõnniteele küll, aga akendeni ei ulatu. Meil sellel küljel peamiselt ainult aknad ongi.

Peale suurt vihma panime ujumisriided selga (ja natuke üleriideid ka), võtsime kätikud käevangu ja jalutasime ujuma. Ilm oli küll üsna rajune, tuul oli tugev ja üldse mitte soe, aga väikese viigi vesi on praegu mõnus. Ma selles lombis polnud varem käinud, sest eelmisel korral, kui mees seal ujus, tundus vesi mu jaoks liiga külm. Täna oli hea. Üllatusin, kui ruttu seal sügavaks läheb. Tagalahes oleks kindlasti veel soojem olnud, aga selle vetika- ja mudaolukorda ei või iial teada. Liivased kaldad on mõlemal, aga Aafrika rannas sööb muda kiiresti liiva ära, viigis seda muret pole. Üks on meilt umbes 400 m minna, teine poole kaugemal. Imestan, kuidas me küll vanasti viitsisime alati Paraleppa kõndida, aga siis ju polnud lähemal randu korda tehtud.

Ühe ujumise peaks siin mahutama igasse suvepäeva, muidu pole nagu üldse õige.

EDIT: Tegin olulise avastuse – me ei asu mitte muinsuskaitsealal, vaid muinsuskaitseala kaitsevööndis, mis tähendab, et igasugu remondi- ja kaevelubade võtmisega või õieti mittevõtmisega on lihtne, neid ei ole vaja. Arusaamatu, kuidas ma esiotsa teisiti aru sain, nadi funktsionaalse lugemise oskus vist.

Protected: Supitalong

August 11th, 2017

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Kultuurne

August 10th, 2017

 No onju! Sain laua pealt kõik nõud ära panna ja suure tünni, millega kodust nõudepesumasinast läbi käinud vana kraami transportisime, tegin ka siia tühjaks. Süsteem ja kord. Vana hea sügav kapp. Uks ei käi hästi kinni või õieti ei käi see lahti, sellepärast päris kinni seda vajutada ei saa, peab prao vahele jätma. Aga mis sellest, peaasi, et töötab ja on kenad puhtad riiulid. Ülevalt tagaseinast paistab veits läbi, seal kaks vineeririba on ära vajunud, aga kuna mul endal käis üle jõu neid tagasi toksida ja mehel pole selliseks tühjaks-tähjaks aega, las olgu praegu nagu on.

Mrt vedis täna siia hulga torusid ja istus nendega köögis mõnda aega, et leiutada, kust miski vesi või äravool kulgema peaks. Pesumasina, kui see meil ükskord siin olemas on, peame paigutama kuhugi akna kõrvale ja torud jooksevad siis sirgelt läbi köögi põranda. Veemõõtja hakkab tulevikus olema umbes selle koha peal, kus vanasti oli Anna ja Ida toa uks, vesi tuleb magamistoa nurgast laudpõranda alt ja sinna toru sisse paneb Mrt nii pika küttekaabli, et paar meetrit jääb ka õue maa sisse. Väga hea, sest ega me ei tea ju, kustmaalt see vee külmumine siin üldse hakkas. Väikesesse magamistuppa hakkame tulevikus käima elutoast, et tekitada tillukesse kööki mingitki seinapinda, kuhu laudu-kappe-kraanikaussi panna. Pliit tuleb nagunii vana koha peale tagasi, aga seekord siis betooni peale, mitte laudpõrandale, eks ole. Ja mees saab ehitada oma elu esimese soemüüri. Ühe ilusa korstna on ta kord ehitanud, soemüüre veel mitte.

Riisusin aias Valgeid Klaare kokku, tekitasin puu alla hunniku. Õunu on tohutult, ega nad päris valmis veel pole, aga pudeneb neid üksjagu ja pean välja mõtlema, kuhu need kõdunema panna. Ilmselt kaevan ükspäev kompostihunniku juurde sügava augu ja hakkan neid sinna kühveldama (peaasi, et meeles seisab, kuhu kass maetud sai).

Siin aias on viis õunapuud, kõik on vanad, võibolla üks on millalgi hiljem pandud, aga neli on kindlasti meieaegsed.  Ega ma ei mäleta, mis sordid siin olid, lapsena ma vaevalt üldse teadsin nende nimesid, aga kaks puud on selgelt äratuntavad – Valge Klaar ja Tallinna Pirnõun. Seda Tallinna Pirnõuna on meil alati ka Rapla kodus olnud ja ma kedagi teist ei teadnud, kellel seda oli. Meil käidi kogu aeg raksus nende pärast (siis oli puu tänava ääres, nüüd on sauna taga peidus). Kujutan täitsa ette, kuidas ema ja Naima oma aedadesse sarnaseid sorte soetasid. Kahtlustan küll, et siin aias oli see enne ja siis me ema või isa arvas, et peame ka sama sordi saama.

Mrt joonistas ükspäev aknad üles ja küsis mitmest kohast hinnapakkumist. Neid on 14 tükki, mille peab välja vahetama. Siinkohal pean muidugi kiitma iseennast, sest kui pangast küsiti kalkulatsiooni, et kui palju miski renoveerimine meil raha võtab, siis olin akendele planeerinud 4600 eurot ja nüüd ongi nii, et vähimad pakkumised jäävad sinna kanti. Mees ei uskunud, et see võimalik on, aga ma olin seda numbrit rehkendades uurinud aknatootjate kodulehti ja umbes-täpselt arvutanud, et nii palju võiks minna. Kusjuures see on kolmekordse klaasiga, sest kui juba siis juba, eks ole. Paar pakkumist olid tuhande euro võrra kallimad ja üks tervelt kolm tonni kallim. See, kes nii müstilise pakkumise tegi, ei ole ilmselgelt Eesti tellimustest huvitatud, see on Viking Window, kes toodab peamiselt piiri taha. Praegu tundub, et Võrust me oma aknad tellime, kõige kaugemast võimalikust kohast, sest nad olid hinnapakkumist tehes täpsed, teine sama hinna pakkuja eksis me akende väljanägemisega ja see tundus kahtlane. Kusjuures tolle soodsama hinna sisse mahub ka 120 eurot kohaletoomise eest. Küsime neilt ühte välisust ka, üks toomine oleks. Firma nimi on Rehpol ja kui kellelgi on midagi nende kohta arvata, siis öeldagu kohe või vaikigu igavesti, höhö.

Ainsad aknad, mille jätame algupärased, on tillukesed sahvrite ja vetsu aknad, need on lihtsalt nii erilised, et ei raatsi soojapidavamaid asemele võtta. Eks ma kraabin nad puhtaks ja värvin üle, küll saab.

Veranda läheb aina valgemaks ja lagedamaks, mõnus on siin lebotada. Väljas on pime nagu augustiöödel ikka, tänavalambid süttisid enne kella kümmet. Meil on täisring ruloosid, laetuli põleb, ja ometi ei tõmba me kõiki ruloosid alla, ainult kaks tänavaäärset ongi lõpuni tõmmatud, sest ei meeldi meile siukses kinnises ruumis istuda. Meil kodus ka midagi kardinaid pole ja oleme harjunud, et õhtuti elutos istudes heal juhul ainult ühe naabri poolt ruloo alla tõmbame, tänava poolt mitte. Ma tahan ikka näha, kus olen ja mis ümberringi sünnib ja üldse ei häirigi, et mõni uudishimulik natuke sisse piilub. Kui mõni otse akna alla passima jääks, siis muidugi tõmbaks rulood kinni, aga selliseid pervosid pole veel näha olnud.

Nädala sees, mida üks neljapäeva õhtu ju on, on siin päris vaikne. Hommikul kimame tööle siit. Teise linna. Mis parata.

Aa, see fakt vaja ka veel kirja panna, et mind kutsuti täna ühte valimisliitu kandideerima kohalikel valimistel. Mul on praegu hästi lihtne ära ütelda, sest elan ju teises linnas hoopis ega saakski koduvallas kandideerida ega valida üldse. See inimene, kes mind kutsus, on ise suure staažiga omavalitsusjuht, olen temaga samas nimekirjas kandideerinud ka ükskord rohkem kui kakskümmend aastat tagasi. A ma olen nüüd rahvastikuregistri järgi siiski haapsallane, kusjuures siin ei oska ma üldse kedagi valida, sest ei tea siinsest poliitikaolust ööd ega mütsi. Mul sellest kahju pole, et kodulinnas kandideerida ei saa, aga sellest nats küll on, et seal ka valida ei saa. Jõuaksin ennast küll igatepidi ümber möllida, aga mis ma siin ikka veiderdan.

 

Tööjärg, mis muud

August 6th, 2017

Mrt tõi ehituspoest puuduolevad jupid ja suunas kraanikausi äravoolu sinna, kuhu ta minema peab. Alt on ikka üks tihend puudu, sest õige läbimõõduga polnud poest leida.

 Selline. Puha ajutine, sest viime kraanikausi siit esimesel võimalusel kööki, kuna enam-vähem sama koha peale peab tulema vetsupott. Palju on veel lammutada ja veel rohkem leiutada, sest torusid ei või põranda alla kinni valada, liitekoht peaks jääma ligipääsetavaks, ilmselt mingi luugi mees sinna põrandasse teeb. Siia alla hakkavad kokku jooksma nii vetsu, dušši kui köögi kanalisatsioon. Ja siis sealt minema muidugi, loodetavasti.

 Mrt tegi natuke magamistoa põrandat ka. Plaate veel päris kinni panna ei saa, sest välisnurgast tuleb veetorustiku kraan tuua köögi põranda alla ligipääsetavasse kohta, vundamendi sisse on selleks jäetud kena auk või õieti toru. Seda ümberpaigutust peab tegema koos veevärgi meestega, sest trassis tuleb vesi enne kinni panna. See on see kraan, mis on enne veemõõtjat. Lisaks peab põranda alt tulevasse veetorusse paigaldama küttekaabli, et vesi talvel ära ei jäätuks. Vesi külmus siin isegi siis, kui tuli otse toanurgast üles ja jooksis toas mööda seina sahvrisse. Mul iga uue tööga aina suureneb hämming, no mismoodi küll see vanatädi siin elas, kui vesi külmus ja kõigist välisustest paistis valgus läbi, ilmselt viskas tuisuga lundki tuppa. Põrandad jääkülmad ja… A näed, üle üheksakümne põrutas päris üksinda elades, kuigi ületeenaabrinaine arvab, et ta sünniaasta oli Venemaal miski bluffiga varasemaks pandud.

 Verandal manööverdasime eile diivanid ringi ja sain ruloodega pildi ka ära teha. Kõige parempoolse tõmbasin täna alla ja sinna ta jäi, ei lasknud ennast enam nõksutada, et ülespoole tagasi sõidaks. Ma ei viitsinud ronida, et rullikese pealt asi korda teha, las olla all, sealt aknaruudust väga hurmav vaade me tuppa just pole. Mrt pani täna kõik teised rulood ka verandale paika, pean neile leiutama mingid nöörid juhuks kui kipuvad üles-alla sõidutades käest lippama. Kui ülespoole lipet lasevad, siis ilma redelita neid kätte ei saa, nii kõrged aknad on. Veits harjumatu on, kui kõik rulood on isegi ainult pooleldi kinni, avarus kaob ja paras purgis istumise tunne tuleb. Eile õhtul, kui teepoolsed rulood olid all ja väljas oli täitsa pime, kujutlesin, kuidas kohe tõmmatakse eesriided eest ja algab etendus. Selline veider massiivne rullsein, liiga suur, et kuuluda inimeste elamisse.

 Ilm oli terve nädalavahetuse puha tormine, tugev tuul ja kõvad vihmahood vaheldumisi päikesega. Äikest saime ka. Täna nii palju selget ilma isegi oli, et Mrt jõudis ühe ümberkukkuva puuriida maha tõmmata ja ümber laduda. Teise kohta toimetamise mõte on selles, et saaks korraliku varikatuse ehitada ja sinna alla tuua puuriit naabri aia äärest. Aia äärest peab puud ära tooma selleks, et saaks viltuvajunud katusealused maha tõmmata, need on kohe-kohe naabri aeda kukkumas. Siin krundil ei ole mitte ühtegi tervet, sirget, siledat, korralikku asja.

 Täna jäi nii.

 Ma samal ajal tegelesid küürimiste ja värvimistega. Esimene tool on tehtud, kolmanda kihi panin peale ja see on päriselt mööblivärv.

 Küürisin rõverohelisi verandauksi. See välimine jäi seestpoolt värvimata sellepärast, et puudus materjal pragude kittimiseks.

Aga teise ukse värvisin kaks korda üle.

 See oli samasugune rõveroheline ja imestan väga, et juba esimene kiht värvi peitis koleda rohelise kenasti ära.

 Uksenupu võõpasin ka üle. Mees irvitas, et üritan värviga mustust peita ja tal on täiega õigus. See maja on mustusest sedasi läbi imbunud, et lihtsalt pesemine nagunii ei aita. Ja ma üldse ei või kannatada mustust ja koledust, võikaid värve ja võidunud pindu. Veranda remontimine on viimane, mida siin tegema hakkame, aga kuidagimoodi peab ju saama ka sinnamaani elatud.

 Verandal seisis meil üks selline kapp, ta tagaküljele on see, kes ta esimesena üle värvis, kirjutanud miski veebruari kuupäeva aastast 1935. Kapp on vanem, aastanumber on kirjutatud selle pruuni värviga, mis vana valge värvi all on. See kapp oli täis tädikese toidunõusid ja kolmeliitriseid purke. Pool kraami läks prügikasti ja teine pool täidab hetkel me nõudepesumasinat. Sorteerisin välja need nõud, mis olid kas kuidagi erilised või nii nõmedad, et juba erilised ja mõned ilusad klaasvaagnad ja kaunite mustritega noad-kahvlid. Vaatan, mis neist peale pesu järele jääb, ehk saab enamuse tagasi viia. Pole ju mõtet visata kõik minema, et siis samu asju ostma hakata.

 Kapi värvisin üle. Ühe tiiru peab ehk veel tegema, vähemalt küljed on sellised, et tahavad ehk topelt värvi. Seest ma ei pildistanud, aga seal värvisin valgeks ainult riiulid, sest neid oli võimatu puhtaks pesta. Tegelikult peaks selle kapi taastamine nägema välja nii, et kogu värv võetakse maha, aga mul pole siin aega iga mööblitükiga mitu päeva nikerdada, pealegi on riiulitesse imbunud sajandite sitt nii sügavale, et targem oleks vast uued riiulid teha, lihvides jääks järele ainult pärgament. Sellepärast värvisin ta nii palju valgeks, et oleks puhas ja saaks laua pealt nõud sinna ära panna. Kapp on sügav ja raske, ma üksi ei suutnud seda isegi nurgast välja lohistada.

 Ja pildijoru lõpetuseks üks aknakate. See on tilluke sahvriaken, mis kraanikausi juures. Mrt kleepis sinna maja muudatuste plaani, millele üks arhitekt tegi omad täiendused.

Nii me siin elame. Kui nädalavahetus lõpeb ja hakkame koju sõitma, on selline tunne nagu oleksime veetnud verandaga majas nädal või paar, nii hirmus pikk tundub lühike aeg, millesse mahub palju. Täna hommikul suure tuulega sain isegi oma harjumuspärase jalutusringi ära teha, üks tund või natuke peale mööda õhtu- ja hommikukallast, viigiääri ja promenaadi, kus hõljus hilise hommikukohvi ja pannkookide lõhn. Peab ikka vahepeal neid jalutuskäike tegema, et ei läheks meelest, mis asjus sai siia linna üldse tuldud.

No vot:

 

Päriselus tagasi täie matsuga

August 5th, 2017

Peaaegu kaks nädalat jäi vahele enne kui jälle Haapsallu pääsesime. Muru oli hullult pikaks visanud, vaheldumisi vihmaga seda täna rammisin. Kursaõde käis vahepeal siin punaseid sõstraid ja kirsse korjamas ja pani me värava kinni peale prügiauto käiku. Nii hea, et on keegi, kes natukeseks majapidamisel silma peal hoiab (tegelt neid on siin rohkemgi).

 Verandaga majja jõudes tervitas meid selline liilia. Üks teine sort oli vahepeal ära õitsenud ja ma ei teagi nüüd, mis värvi see on üldse.

 Need tokkroosid mulle palju meeldivad. Köögiakna all on ennast vahepeal suureks kasvatanud ka üks isetekkeline tomat ja seal kõrval kõrguvad mingid rohelised põõsa moodi asjad, mida arvasin ka lilledeks ja hiljem enelaks, aga vist ei ole see ega teine. A las nad hõljuvad seal lampkasti kohal, sügisel tõmban maha. Tädikese istutatud roose unustasin pildistada, mõnel on isegi õisi ja üks valgekobaraline lausa lõhnab. Üks madal punane roos on õitsema hakanud ja paistab kena terve lehestikuga olevat, aga lõhna tal pole ja mul on see probleem, et ilma lõhnata roosi on raske roosiks pidada. Ma üldiselt siit aiast midagi veel hävitanud pole, sest tahaks lasta ühel aastaringil kuluda ja vaadata, mis siin üldse on, aga haiged nõrgad roosisordid lähevad ilmselt siiski ükspäev ahju.

 Korjasin mustsõstraid nii palju kui neid oli, lähevad sügavkülma. Põõsaid on siin mitu ja need on hiigelsuured, sest keegi pole neid kärpinud, aga marju oli ainult alumistel okstel ja vastu naabri aeda (naabri aias on kõige ilusamad, meie põõsaste oksad on läbi aia ja paksult täis). Mustsõstrapõõsastes ronivad põldmarjaväädid, sain neist okkaid näppu. Päris omapärane kogemus mitte minna nagu tavaliselt sadamasse põldmarju korjama, vaid võtta need oma aiast. Sama meri, teine kant.

Ja nüüd päeva nael või õieti naelad.

 Mrt valas esimese kihi köögipõrandat.

 Ta teeb põranda osade kaupa, sest wc on ehitamata, osad seinadki veel maha võtmata, aga enne ei saa kööki suuremaks teha kui uues vetsus on võimalik asju ajada. Mrt kasvatab habet ja lubas selle alles siis maha ajada kui saab siin uues wc-s esimest korda vett tõmmata. Pott on ostetud, aga põrandat ei ole, kraanikausi all on jätkuvalt sügavik, kust täna koorus välja igast üllatusi.

 Näete vett kraanikausi alt torust voolamas, jah? See on äärmiselt kultuurne lahendus võrreldes sellega, mis siin enne oli ja oli ilmselt aastaid – kraanikausist voolas vesi sirgelt põranda alla. Ei mitte torudesse, vaid pinnasesse ja kuna pinnas on savine, siis oli põranda all solgiveelomp. Vanad malmtorud lekkisid sajaga, ometi pidi Mrt veetma täna tunde kõhuli selle koleda augu kohal, et saaks vanad torujupid kätte ja uue toru maa-alusesse torustikku ühendada. Kui ta sealt ükskord püsti tõusis ja juba hostelis pesemas ka ära käis, siis oli tal ikka veel rinna ja kõhu peal põrandalt jäänud muster, punased tihedad triibud. Igatahes kätte ta need jupid sai ja imestas, et kesse vanaaja töömees küll on seal pea alaspidi nii korralikku tööd teinud, et hull raske on lammutada. Mees on oma kangelasteost nii väsinud, et kobis korvpalliülekandega madratsile ja kahtlustan, et uinub enne kui esimene poolaeg lõpeb.

Seda me veel ei tea, kas sama jäme toru, kui maja alt algab, siseneb ka naaberkrundil olevasse liitumiskohta. See saab tõsi olla ainult juhul kui liitumiskoht on ürgaegne, aga kui on tänapäevane, siis on võimalik, et kuskilt suvalisest kohast maa alt jätkub meie liin peenikese toruga. Naabrinaine igatahes nii väitis, et peenike toru sinna tuleb. Arvestades kogu soss-seplust, mida siit majast leidnud oleme, ei imestaks. Aga kui siiski too malmist jämedik sinna läheb, pääseme ühest väga suurest tööst ja pmst võime siis, kui vetsu koha peale saabub mingi põrand, poti ära ühendada.

Paar satsi uudistajaid on meil ka täna käinud ja Kmr käis isale abiks peamiselt mölisemas, teda sai rakendada jooksupoisina.

Mrt pani reede õhtul saabudes veranda teepoolsete akende ette rulood, imelised valged pimendavad asjad. Oli uudne kogemus istuda kardinate taga lambivalgel nii, et möödakäijad ei saanudki sisse vaadata. Rulood on olemas ka teistele akendele (verandale kokku 8 tk) ja suurele magamistoale (3 tk), aga neid pole mõtet praegu ette panna. Eriti kaifisin täna päeval seda, et veranda ei läinudki päikesest kuumaks, sest rulood olid poolenisti all ja blokkisid suurema palavuse ära. On augustibluus, me aknaalune on jälle täis pargitud, ma kuulen, mida inimesed autodest sisse ja välja käies räägivad, aga nad ei näe mind. Vahelduseks päris hea olla pisut mitte nii väga avalik.

Olen mõnel varasemal aastal isegi augustibluusil käinud, aga nüüd, kui kogu aeg siin oleme, ei kisu üldse uksest välja, eriti vihma ja tormiga. Istun praegugi verandal ja kuulan muusikat, okei et külmkapi häälitsused kiiluvad vahele ja aeg-ajalt mõned möödujate hääled, siiski mõningase tahtmise korral on säänset saundi võimalik isegi bluusiks pidada. On imeline, et kõik need tümmiüritused, mida lossipargis suvi läbi igal nädalavahetusel pakutakse, ei kosta läbi paksude palkseinte tuppa, kus magame. Tavaliselt on meil väga vaikne isegi lahtise aknaga, mis avaneb hoovi poole. Täna öösel krõbistas hiir, mille peale ma sakutasin meest, et kuule, hiir krõbistab. Täitsa napakas, nagu mees võinuks selle vastu midagi teha, aga mõistsin seda alles siis, kui olin ta juba üles ajanud. A ühe suure ämbliku ta ju tõstis mul õhtul toast välja…

Arvasin, et mu hirmuhood seoses vana majaga on lõppenud, aga kui kuulen öövaikuses hiirt maja närimas, tajun erilise selgusega, mille me oleme endale kaela võtnud ja natuke õudne hakkab ikka. Siiski olime väga õnnelikud, kui kukkus esimene augustipäev ja sai läbi see kaks kuud, mil kehtis kaasomanike ostueesõigus. Nüüd see maja on päriselt meie ja välja tõsta saab meid siit ainult pank.

Hommikul ahju tuld tehes märkasin, et rotimürgiga kausike on peaaegu tühjaks söödud. Vist maitses hea ja tüüp tuli küsima, et anna veel.

EDIT: Puhanud peaga ärgates tabas mind hommikul selgus – kui kanalisatsioonitoru oleks ühendatud linnavõrku, siis sellisena nagu ta eile lahti jäeti, peaks see roppu haisu ajama. Aga ei aja ju. Me peaks ausalt üteldes kutud olema hommikuks, kui sealt linna gaasid tuleks. Järelikult me äravool ikkagi lõpeb kusagil tundmatuses.

Põige põhjamaale

August 5th, 2017

Olime ära, sõitsime Tallinn-Helsingi-Vaasa-Umeå-Luleå-Jyväskylä-Helsingi-Tallinn. Üks nädal. Põhiliselt suundusime Per Gessle kontserdile Pite Havsbadi seal üleval põhjalahe ehk Botnia mere veerel. Kontsert oli pettumus, otsustasime, et oleme selliste väliürituste jaoks liiga vanad – tohutult suitsetajaid ja purjus inimesi. Gessle oli muidu äge nagu ikka, aint need pidurotsad, ohh, maivõi, need olid päris rasked taluda. Sigaretisuitsu vastu olen allergiline, see lööb mul nina kinni. Mrt tegi isegi ühele vanamehele märkuse, mille peale too tobi kustutas ja me kõrval olev lapsega pere paistis olevat tänulik. Lisalugude ajal hiilisime minema. Muidu üldiselt oli poolenisti ka ostureis, sest IKEA-st oli hulk asju vaja alates pimendavatest ruloodest ja lõpetades igast patjade ja tünnidega. Ralka juures mõnulesime, sõime ja jõime ja avastasime nende suurepärast rannapiirkonda ja rohkeid terviseradasid, kus Mrt sedamoodi ära eksis, et jooksis 5-6 kilomeetri asemel 9. Stefan joonistas talle selle peale kaardi, mis töötas väga hästi. Teine õhtu kõndisime seal täiesti teadlikult 7,5 kilti ja ei kadunud kuhugi.

Ilmad olid imelised ja kõik okidoki, aint et kogu aeg tuli meelde, et tahaks seda teha ja toda ja. Mitte midagi tegemine on meiesugustele paraku raske, mõtted kiskusid muudkui verandaga maja juurde, et mis seal järgmisena teeks ja nii. Kusjuures esimesel tööpäeval peale puhkust ohkas mees õndsalt naeratades, et küll on ikka tore tööl käia, täitsa meeldis kohe, et saab jälle teha midagi.

Rohkem kirjutada ei viitsi, panen pilte.

 Üks rohketest kohvipausidest. Päris karm on sõita 500 või 600 kilti päevas.

 Isekastev kott värskelt istutatud puu ümber.

 Tropiclandia hotelli rannas olid lagled kõik kena liiva täis sittunud. A muidu ilusad uhked linnud, lasid ennast lähedalt vaadelda.

 Kellegi toa ukse taha oli hotellis poetatud selline steitment.

 Vaasa laev sõitis üle Botnia lahe neli tundi ja seal oli õudselt igav, muhvigi teha ei olnud, läpakale sai voolu võtta kõige absurdsematest kohatadest (Mrt istus poe ukse taga ja proges seal).

 Vaated on seal põhjapool muidu võimsad, aga pildile neid väga ei saanud.

 Umeås õitsevad alles pojengid.

 Ja seal päris põhjas on üks pojengipõõsas suutnud isegi ühe õienupu moodustada. Need pojengid on meie koduaia peenrast sinna kaugele rännanud treppi kaunistama.

 Kontserdiplats oli sellise ranna ääres.

 Igavesti noor Gessle.

 Ei saanud IKEA kohvikus joogiautomaati pildistamata jätta selle kirja pärast, mis seinal. Vaat selline:

 Et nemad panevad oma jookidesse poole vähem suhkrut kui tavalises limpsis. Mis puutub suhkrusse, siis vähem on rohkem, ütlevad nad. Siuke reklaamitrikk, mis tõde küll sisaldab, aga kas poleks mitte parem juua hoopis vett?

 Üks reisitoidu näide, saiata burks Max-ist. Muidu üldiselt ma patustasin seal igasugu jamaga, mistap pidin isegi claritini võtma.

Nüüd tuleb mu lemmikosa, Hägnani vabaõhumuuseum Gammelstadis, kus käisime laadapäeval. Olime seal enne käinud (mu FB päisepilt on ka seal tehtud), aga seekord vaatasime kõike hoopis teise pilguga, sest rootslaste vanades majades on väga ägedaid lahendusi. Meil ka plaan on ilusamad palkseinad lahti jätta ja mõni ka valgeks värvida, aga et sinna peale võiks tapeedi joonistada, selle peale pole tulnud.

 Maalitud palk.

 Seal palkide vahed olid nagu saviga täidetud ja siis kõik kupatus üle värvitud.

On tõesti kahju, et ma ei viitsi heietada. Mul oli reisil isegi läpakas kaasas, aga ei mäleta, kas seda vist ainult ühe korra panin käima, et panka vaadata. Muidu üldiselt oleks võinud igal õhtul pika postituse kirjutada, aga kui oled puhkama läinud, siis oled läinud, eks ole. Paistab, et kodus läheb sama soojaga edasi, arvutit avan nii vähe kui häda pärast vaja on. Kiired asjad nagu näiteks lastega suhtlemine saab muidugi telefoniga aetud. A niukseid kiirkroonikaid peab ikka tegema, et püsiks meeles.

Trepp ja pööning

July 24th, 2017

Veranda ukse ees oli meil hullult äravajunud astmega trepp. Mrt kangutas täna trepiastme sirgeks.

 Enne oli selline, alumine aste on sissepoole viltu, serv püsti.

 Selline kangutus.

 Viimaks sai selline.

 Mrt uhas trepi alla liiva ja valasime vett peale, ülemine tasapind jäi veits kõikuma ja ta tahtis seda stabiilsemaks teha. Enam-vähem korda sai, ma ei saanud üldse aru, et kõiguks. Kahe astme vahel on pragu, kuhu vbla mõni väike mehike tahab toppida oma sõrmi, sellepärast ostis Mrt Bauhofist ühte halli mastiksi moodi asja, et pragu ära täita, aga kuna trepp oli märg, ei saanud seda täna panna. Seguga pole mõtet seda teha, peaks olema just siuke elastsem materjal, mis pole jäik.

Ausalt üteldes täitsa eriline elamus oli minna trepist üles kui see on päris sirgete astmetega. Istusin seal õhtul ja puhastasin kirsse kividest, harjumatult mugav oli jalgu toetada.

Mrt tõi täna õuele mitu kärutäit killustikku ja liiva valamistöödeks. Seda kildu ta kasutas trepiesisel ka, vanad katkised kivid või betoonilahmakad ei istunud enam sinna mitte kuidagi.

 Kirsse muudkui tuleb. Keedan neist homme moosi. Punased sõstrad on valmis ja väga ilusad, aga neid me ise ei pruugi. Üks mu kursaõde ostis naabertänavasse korteri, ta tuleb ükspäev ja korjab me punased sõstrad ära. Palusin tal kolmapäeva õhtul värav ka kinni panna, praegu jäi lahti, sest prügiauto on tulemas. See kursaõde, muide, piilus ka meie maja, aga ta ei jõudnud veel plaane tegema hakatagi kui me juba selle ta nina eest ära ostsime. Ta on, muide, spetsialist vanade majade taastamise alal, isegi telesaateid on sel teemal teinud.

Sel ajal kui mees tööd rügas, nautisin mina imelisi hetki pööningul. Pealambiga nii umbes kümne ruutsentimeetri kaupa luusisin kõik läbi, mulle täiega meeldis seal olla ja vahtida neid peaaegu 130 aastat vanu kirvega tahutud palke ja piiluda vanadesse kohvritesse ja kottidesse.

 Mul ei õnnestunud mitte kuidagi merevaadet pildistada, sest lakaluuk ei seisnud lahti. Eluga riskides surusin luuki ühe jala ja käega ja teise käega üritasin pildistada. Luugi juurest nurgast üks sinine killuke merd on isegi näha, aga õige vaade jäi kahjuks luugi taha.

 Pööning on kõrge laega ja ülihea potentsiaaliga. Kmr juba esimesel korral, kui seal käis, teatas, et sinna ta ehitab endale korteri. See on vägagi võimalik, sest ruumi on laialt ja katus on kõrgel. Ükskord, kui katuse vahetamiseks läheb, peab tegema projekti ringi nii, et köögipealne katus saaks ka samasse tasapinda tõstetud, siis saab sinna katuse alla teha näiteks rõdu. Siis vahime sealt merele kui tahme.

 Pööninguvaade luugi poole.

 Pööningul on tohutu hunnik vanu põrandalaudu ja isegi prusse, imeline vajalik ehitusmaterjal, mille saame kasutusse võtta. Aga ka mõned kenad päevi näinud esemed.

 Mõrrad. Siin ja seal on hunnikus kalavõrke. Keegi on siin kirglik kalamees olnud, aga ka näiteks fotograaf, sest igasugu ilmutuskola on seal ka.

 Selliste keludega käidi vanasti jää pealt kala nõudmas. Too lükkamise osa on katki ja veitsa puudulik.

 Kuhu sõidame? Need bussipiletid meenutavad mulle, kuidas lapsena unistasin, et jaamabuss sõidaks Metsa tänavalt läbi, sest külmaga tundus Telliskivi peatusesse minna nii jube kauge. Nüüd sõidabki ja peatub otse me akna all, ainult et ühes teises linnas, ühel teisel Metsa tänaval.

 See on tolmuimeja. Ei imestaks, kui Naima ja Endli oma, aga kindel ei või olla. Ühe sellisega lasi onu Endel pea iga päev üle elutoa, tolmuimejat hoiti selles sahvris, kuhu pääseb elutoast ja kuhu me hakkame dušširuumi ehitama.

 See on verandapealne. Talade küljes on ainult veranda laelaud.

 Tõin pööningult alla ainult ühe asja – käsitsi kirjutatud noodiraamatu. See on kirjutatud sulega, algul musta ja hiljem natuke ka sinise tindiga, nii eesti kui saksa keeles. Selle lauliku omanik on olnud keegi August Sepp. Noodiraamat on täis kirikulaule, aga ka mõned isamaalised laulud on sinna mahtunud. Tundub, et selle omanik on olnud kas koorijuht või orelimängija või midagi sellist.

 Vahtisin suu ammuli millise filigraansusega on noodid raamatusse kirjutatud ja milline käekiri! Selline leid tekitab hulganisti küsimusi, aga ega vastuseid ju ei ole. Igatahes on keegi August olnud väga pühendunud. Imetlen. Võtsin noodiraamatu koju kaasa, et neid viise klaveril proovida. Selles noodiraamatus on päris palju tühju lehti. A sa mõtle, kui ma kirjutaksin siia midagi juurde, sada aastat hiljem!!! Nootidega on mul kehvasti, aga luulet ikka leiaks. Siis ühel päeval vbla keegi leiab selle raamatu nii umbes 50 või 100 aasta pärast kui mind enam ei ole. Ma võiks sinna selguse huvides blogi aadressi jätta 😀 August oleks võind ka, no midagigi, et mis kandi mehi ja mis aastal, onju. Nüüd me ei teagi.

Oot, ma lõpetuseks ikka lisan veidi värvi ka. Koju jõudmine käis nii, et Mrt hakkas asju tuppa tassima, aga naine, selle asemel, et uks lukust lahti keerata ja kasvõi enda kohvergi näppu võtta, asus oma roose pildistama. No maisaand.

 Ühe ja sama roosi erinevat värvi õied, kusjuures need punased on sama oksa teised harud lihtsalt. Pole aimugi, kuidas see võimalik on, et roosa roosipõõsas siukest trikki teeb.

 Ritausma hekk õitseb ka tänavu nagu hull. Ei teagi, kas julgen verandaga maja aia äärde mingit paremini lõhnavat isendit istutada. Ritausma on suur, jõuline ja okkaline, haigusi ei paista ka üldse külge võtvat ja külmale peab vastu väga vapralt. Täiesti lollikindel laisa inimese hekipõõsas.

 

Haisuta elu poole

July 23rd, 2017

 Mrt võttis esikus põranda üles, siin pildil on tal vetsu uksealune veel kinni panemata, aga nüüd on seal igatahes üks laud ees ja praod on suletud montaaživahuga. Meile tundub, et vähemalt sealtkaudu enam haisu ei tule.

 Köögi ja esiku ning sahvri vahelt on seinad ära võetud. See osa on hiljem ehitatud ja seinad olid laudadest, saepuruga soojustatud. Kas ma ikka olen rääkinud, mida see kraanikausiga sahver mulle sagedasti meenutab? Naima pesi seal nõusid (alailma imestan, kuidas ta sinna mahtus). Siin köögis on mulle kõrvade vahele salvestatud Naima sõnad: “Pese alati nõud kohe peale sööki ära!” Me oma ema ei õpetanud meile kunagi selliseid asju, mäletan teda köögis nõudega kolistamas siis kui meie juba voodis olime. Mul suvilas, kus ju ka pole nõudepesumasinat, on see ütelus tihti meelde tulnud. Nüüd siis siin. Ma teeks ilmselt täna väga paljusid asju teisiti, kui Naima poleks mu eest hoolt kandnud.

 Vetsust saab nüüd osavalt liikudes otse kraanikausi juurde käsi pesema minna. Igal pool varitsevad sügavikud, kuhu võib sisse kukkuda.

Jalutasime õhtul väikesesse viiki ujuma, Mrt supeldas mõnuga, aga minu jaoks oli vesi seal liiga külm. Tagasi tulime Aafrika ranna kaudu, seal oli vesi mõnusalt soe, aga põhi on nii käest ära läinud, et sügavale kõndida ei saanud, jalad vajusid mutta ja kõndides keerutasin vetikasodi üles. Üleni vette viskudes oleksin vist olnud nagu mererohutont. Kui natuke sügavamale kui üle põlve vette läksin, hakkasin mutta vajuma, aga muda all olid teravad kivid, ei suutnud seal kõndida. Ühesõnaga – maa külmand ja kärss kärnas ja ujumata mul jäigi. Linnavalitsus on küll pingutusi teinud, et Aafrika randa puhtana hoida, aga ega ikka lõputult loodusega ei võitle. Pmst saaks seal ujuda nii, et viskuks põlvekõrguses vees ujumisasendisse ja sumaks kohe kaugele, tagasi tulles ei tohi ka enne jalgu alla võtta kui liivane põhi paistab ehk et kuni saab käpad põhja panna. Aga kalu on seal palju igasuguseid, huvitav vähemalt.

Pärast supelust sõime ja vedelesime verandal, uksed olid palavuse tõttu lahti ja sealt nägin mina ilmaimet – kunstnikuhärra oma prouaga jalutasid mööda. Muidugi ma hüüdsin nad sisse ja sundisin me õudset häärberit vaatama, höhö. Tegelt nad olid tahtnud vaikselt mööda hiilida, auto oli neil pargitud meie tänavale lossi poole, a nad jäid vahele. Ega nad meile maha ei istunudki, majas tegime tiiru, jutustasime, ja siis nad käisid meil natuke kirsiraksus. Sain teada, et olin järjekordselt saatnud kunstnikuhärrale kirja valele aadressile, kusjuures omast arust ma kontrollisin selle õe käest üle. Vbla ei kontrollinud ka. Jaanuaris saatsin talle näituse muljeid, seda kirja ta pole kätte saanud, mistap me siis otse tänaval jagasime talle oma elamusi mõlemad Mrt-ga. Mul talle kirjutamisega on kogu aeg mingi kala.

Imestasin kunstnikuhärra autonumbri üle, mis koosneb numbrist 100 ja ta perekonnanimest, et sihuke irmus edevus vanast peast on teda nüüd tabanud. Ja siis me irvitasime üheskoos, kuidas nad nüüd istuvad autosse ja arutavad isekeskis, et issand kui masendav, no see meie lagunenud maja projekt. Meievanused üldiselt on realistid ja kalduvad mõtlema, et hea, et endal enam midagi sellist teha ei tule.

Kunstnikuhärra tõmbas köögi ukse peal ninaga ja ütles, et tuttav lõhn. See polnud mitte peldikuhais, mida ta tundis, vaid vana maja palkide lõhn, mis talle Kadriorust on tuttav.

A ma ütlen kõigile, ja see on tõsi, et võrreldes me Rapla majaga tundub selle 1890. aastast pärit onni taastamine kordades kergem. Siin on kõik kuidagi lihtsamini hallatav, mõõtmed on teised, me aimame, mis kuskilt tagant välja tuleb ja ühe toa kaupa ette võttes ei tundu töö üldsegi nii õudne. Peaasi, et saaks talveks osa majast elatavaks koos elementaarsete olmetingimustega. Me ei pea seda maja aasta-paariga korda tegema, see pole üldse võimalikki. Hoiame meeles, et sellest tuleb pensionaat põhiliselt ja meie pere suvituskoht. Aga suvituseks on ta sobilik juba praegu, mis sellest, et kole. Me lastele meeldib siin juba nüüd, nad kõik on heasti rõõmsad me tehingu üle. See on julgustav, sest raskuste korral saab lapsed abiks võtta.

Tunnen ennast siin majas ääretult koduselt vaatamata kõigele koledusele, mis siin hetkel on. Ja mitte ainult mina, Mrt ka. Mul selline tunne on, nagu oleksin olnud hiberneerunud ja poleks üldse vahepeal ära käinudki. Ärkasin ja olin jälle siin. Hirme jääb järjest vähemaks ja mida vähemaks neid jääb, seda õigem me ettevõtmine tundub.

Mulle tohutult meeldib see linn. Siin on võimalik ilma edasi-tagasi tiirutamata kaks tundi sedasi maha kõndida nagu oleks see üks hetk ainult. Selleks ei pea isegi vanalinnast välja minema. Ajastus ka on kuidagi kõige õigem. Kas ma olen rääkinud, et me kodumetsast, kus igapäevaselt oleme harjunud treenimas käima, ei ole enam eriti midagi järel? Praegugi seal metsamasinad töötavad ja ühte nurka ehitatakse juba maja. Selle asemel, et vana armsa terviseraja kadumise pärast kurvastada, me jookseme ja kõnnime Haapsalus promenaadil. Kas pole mitte kena alternatiiv?

Täna kuulsime esimest korda, kuidas üks hiir erilise innuga me veranda seina näris.