Ühed lugud

Mõni päev on täiega sõge. Täna hakkas kohe hommikul igasugu infot peale jooksma sellise tempoga, et oleksin tahtnud koju teki alla minna ja seal täitsa vakka olla kohe jupp aega. Kõik see toimus hullu töö vehkimise saatel, mistap õhtuks olen abseluutselt tüma.

Kõige ehmatavam uudis oli teade mu suure poja esimese õpetaja surmast. See naine oli minust ainult paar-kolm aastat vanem ja mis täpselt juhtus, ei teagi, kuuldavasti olevat ta trepikojas kukkunud, aga kas kukkus terviserikke tõttu või suri kukkumise tõttu, seda ei tea. Elasime kunagi samas kortermajas ja ta kangesti tahtis mu sõber olla, hakkas isegi mu tütre ristiemaks täitsa ise tookord, ma ei julgenud ära ütelda. Kolisin sealt majast minema umbes 23 aastat tagasi ja sama kaua ei olnud me ka suhelnud, vahel harva linna peal kohtusime. Oma ristiema ülesandeid ta ei täitnud ja sellest me siin puudust ka ei tundnud. M oli väga hea õpetaja, aga mitte nii hea suhtleja. Ta mees oli meie klient, teda nägin sagedamini ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mingi aeg ta tütar õppis koos mu õega sotsioloogiat.

Ausalt üteldes on väljakannatamatu, kui noored inimesed surevad.

Päeva peale kogunes jahmatavaid teateid veel, aga neist ma ei või rääkida.

Õhtul töölt koju jõudes oli naabri-Miku juba, mõõdulint ja punase värvi pihusti näpus, me maja poole kappamas. Mulle nii väga tuli ta lapsepõlv meelde seda vaadates ja jubedalt ajas itsitama. No ta on siuke kiire poiss. Värk on selline, et meil kevadel ja vihmadega läheb sissesõidutee vastikult poriseks ja lausa hädavajalik on autode parkimiskohta ja kõndimisradadele panna kõvakate. Plaanime paigutada sinna kõnniteekivid, aga enne tuleb pinnas koorida, geotekstiil panna ja sinna peale killustik laotada. Naabri-Miku on see mees, kes pinnast koorib ja tal on ka masin, millega see värk kõik minema vedada.

Jummalast naljakas oli, kuidas naabripoiss asjalikult seletas, et ma vaatasin jah, et teil ka vaja seda tööd teha 😀 Tal oli just ühel objektil töö otsa saanud ja siis ta vaadanud, et meil ka vaja ja. No ta arvut oli meil äsja remondis ja Mrt oli siis nats uurinud, et mis hinnad ja nii ja Miku kohe lendas asjalikult peale. On sihuke härjal-sarvist-mees. Nüüd meil ongi aias vaevutärkava muru peale suristatud punase värviga igast kolmnurgad, sai üks plats välja mõõdetud ja esmaspäeval läheb võibolla juba koorimiseks. Poisil pea lõikas ka siuh ja säuh ja käigu pealt rehkendas kõik välja, et mis see ja teine maksab ja tundub, et ehk esialgsed tööd saame umbes viie sotiga ära teha, mis on täitsa talutav. Siis jääb see asi siin ilmselt mõneks ajaks killustikuga kaetuks, kuni ühe korra kõnniteekive osta raatsime. Liiva on ka muidugi vaja.

Pean oma roosipeenra nats lühemaks tegema ja kõige otsmise roosi välja kaevama. Mul puuduvad täielikult igasugused ideed, kuhu see paigutada. Võibolla oleks tark ta üldse Haapsallu viia.

Verandaga majas me tänavu väga midagi nagunii teha ei plaani, kuigi seal on ka parkimiskoha väljaehitamine hetkel kõige pakilisem, sest lirtsuvale murule ei saa autoga sõita ja suuremate ürituste ajal on tänav kas parkimiseks suletud või autosid täis pargitud. Mehed tahavad hoopiski suvilas siseviimistlused valmis saada ja sinna läheb üksjagu aega ja raha. Nad juba ühe kõva ehituspäeva on saare peal teinud, ma polegi näinud, mismoodi me suvemaja alumine korrus nüüd välja näeb. Kmr on vaba vähemalt eksamite lõpuni ja ega ta õppimise peale ei hakka ju aega kulutama, eks ole. Okei, matemaatikat ta siiski lubas natuke vaadata, sest millegipärast on tal sellel eksamil vaja head tulemust püüda.

Mul on üks eksam ja kolm arvestust veel teha, aga enne seda peab valmima veel üks hunnik kirjalikke töid. Kuu aja pärast võin tõsisema mõtlemistegevuse natukeseks lõpetada, sest siis algabki juba suvevaheaeg.

Üldiselt on mul probleem viimasel ajal sellega, et ma ei tea, kas olen noor või vana.

Ega päriselu ei või mingite eksamite pärast seisma jääda, eks ole. Sellepärast kasutasin juhust ja muutsin terve laupäeva lihtsalt tšilliks. Hommikul kell üheksa lendasin kohe armsat sõpra õnnitlema tema sünnipäeva puhul, sest teadagi – kes hommikuti külas käib, see muidu aega ei viida (nagu ütles Puhh).

 Ma ei suutnud priimulale potti leida ja võtsin appi taaskasutuse. Muidu üldiselt täitsa nutikas lahendus, aga millegipärast meenutan ma selliseid asju tehes endale meie ema.

Kaks tundi kulus sünnipäevalapsega lobisedes haigustest ja pensionist ja lastest. Et siis sealmaal olemegi oma eludega nüüd 😀

Ennelõunal kihutasin Haapsallu, sest ilm oli ilus ja igasugu plaane oli. Kõigepealt oli mul vaja kalmistule lilled viia. Mu suureks üllatuseks olid lillepottides vanad kanarbikkude mullapallid alles täiega jääs, pidin need mullast välja kangutama ja ära viskama. Sain oma võõrasemad ikkagi platsidele sokutada. Mul oli vaja seda varakult teha, et jõuda ette kellestki, kes võibolla jällegi tahab sinna maitsetuid kunstlillekimpe panna. Olin sügisel ühe suure kollase kimbu, mis täiega luitunud, tõstnud lillepotist välja hauakivide vahele, aga täna ma võtsin siiski südame rindu ja viisin selle prügikasti. Naima ja Endli kivide ees on kummalgi oma kunstlillekimp ja neid ma ei puutund.

 Sõnajalad muidugi veel ei kasva, põhiliselt valitseb platsidel liivane lagedus.

 Võõrasemad jäid vanainimeste hauale nagu üks tilluke kollane täpes, aga need kaks tühja hauavaasi peaksid varsti hakkama piibelehti näitama.

Koju jõudes hakkasin kohe riisuma ja koristama. Aia tagant kraavist korjasin kommipabereid ja kilekotte. See suht lootusetu koristus on, tund aega hiljem olid seal juba uued kommipaberid.

 Põhiline aeg kulus mustsõstrapõõsaste kärpimise peale, need hullult metsikuks suureks olid läinud ja kaks neist ronisid juba tagantnaabri aeda. Siin pildil ongi aia merepoolne külg, kus naabrimees mullu me vohava roheluse tõttu aia alla mürki pritsis. Tõmbasin sealt mustsõstrad nii väikeseks kui kannatas ja põldmarjaväädid niisamuti, ehk ei leia ta tänavu põhjust sinna mürki panna. Nagu pildilt näha, ei jäänud põõsastest eriti midagi järele, enne oli see nurk lihtsalt üks tihe oksakuhi.

 Keset õue on kaks mustsõstart ja üks punane sõstar, siin ka jätsin põõsastest alles ehk viiendiku. Oksahunnikud said igatahes suured, need peab ükspäev prügilasse viima.

Mõtlesin, et siin vanalinnas on okste põletamine keelatud, aga kui õhtul poodi jalutasin, tossas terve linn nii mis hirmus, isegi lossivaremete ümber hõljusid valged suitsuloorid. Me ei riski siin siiski tossutada.

 Põõsaste alt tuli välja mitmeid lumililleklumpe ja muidki lillekesi on sealt tulemas. Muru sees on palju tulpe ja nartsisse, ehk hakkavad needki ühe korra õitsema.

 Kui kaks ja pool tundi olin rassinud, tegin endale koorekohvi ja päevitasin veranda trepil. Sooja oli 17 kraadi, väga mõnus oli olla.

 Kui Mrt õhtul koolist tuli, vahtisin mina korvpalli (me poisid andsid Kalevile kolmekümnese lutaka). Mees ei mallanud toas passida ja hakkas maja küljest antenni alla võtma. Ta seda ükskord varem on juba üritanud, aga tookord polnud nagu õiget tegevusplaani. Meid see antenn väga häiris, sest tuulise ilmaga see lõgises ja möllas maja küljes ega lasknud magada. Nüüd see rauakolakas on igatahes eemaldatud.

 Ümber puu jookseb turvarihm, mida mina timmisin. Üleval puu otsas on näha osakest allakukutatud antennist.

 Seal ta nüüd kõõlub. Hull raske raud. Mingi trikinipiga ja läbimõeldud tegevusplaaniga saime majast üksjagu kõrgema toru isegi alla ja turvaliselt ära pandud. Mrt saagis toru maapinna lähedalt käsisaega läbi (sest õige riist oli koju jäänud) ja kukutas toru alla. Tehtud.

 See on meie Sassu esimene karikas, millega ta saab ajakirjanduses kekutada, kui ükspäev tuntud sportlane on 😀 Kossumängu poolajal oli baby race ja kuna meie mehike ju juba võttis jalad alla, siis ta mitte ei roomanud seal, vaid kõndis ja sai oma esikoha kätte. Siuke nali. Mul oli kahju, et ei saanud saalis olla Ruthile abiks, aga ma ei tahtnud ilusat kevadpäeva selle ühe väikese hetke pärast tühja kulutada ja sõitsin juba hommikul minema. Õnneks tuli meile pähe, et Ita võib platsil abiks olla ja kõik läks suurepäraselt.

Kossu vaatasin, muide, veranda peal päevitustoolis. Olin enne seal veits koristanud ja põrandat pesnud nii palju kui seda vaba pinda vanade akende ja muu kola kõrval üldse on. Uskumatu, kuidas päike veranda kuumaks kütab juba aprillis! Elamine läks kohe nagu poole suuremaks ja valgemaks. Nagu karjalaskepäev või midagi.

Homme pean igatahes terve päev õppima, kui ei taha eksamil läbi kukkuda.

Esmaspäeval oli hästi mõnus soe ilm, aga hommik hirmus tuuline. Põldude vahelt tööle kõndides lõikas terav tuul pidevalt vasakult poolt kaelale sisse ja ma kahjuks kohe ei taibanud jaki kapuutsi pähe tõmmata. Tulemus on kole kangekaelsus. Ma tuuletõmbuse suhtes olen hirmus tundlik, mitte miski mind nii karmilt jalust ei niida kui tuul. Kusjuures valus on natuke kael, aga rohkem nagu kukal või kõrvatagune või ma ei tea ka.

Pula on see, kuidas alles siis, kui miskites lihastes põletik laiab, saab aru, kuidas lihased töötavad. Muidu ju üldse ei pane tähele, millised lihased pead püsti hoiavad või liigutavad. Kuna valu on vasakul pool kaelal, siis magada saan ainult vasakul küljel või selili, sest paremale küljele heites tahavad valusad lihased hakata kohe pead paigal hoidma ja see on valus ja ebamugav.

Tasakesi tiksutan toiduohutuse eksamiks õppida, aga kange kaela tõttu on raske lugeda, sest lugedes pean pead hoidma veits ettepoole kummargil. Peaks konspekti lakke kinnitama, pea ülespoole on mõnus olla.

Lugesin täna geeniaine tagasisidet muudlist ja avastasin, et hea hulk gümnaasiumiõpilasi oli seda ainet võtnud endale, et kursuste hulk täis saada. Need, kes alles 11. klassis, kurtsid, et liiga raske, aga värskelt gümnaasiumi lõpetanud noored kiitsid, et nagu kooli bioloogia ja täitsa lihtne. Mitmed täiskasvanud ka kurtsid nii raskuse kui kursuse ebaühtlase taseme üle. Ma väga ei kurda, kuigi 37 aastat tagasi lõpetatud keskkoolist saadud bioloogiateadmised on tänaseks mu mälust kustunud. Kirja me neid punkte endale vist siiski ei saa, oleksime pidanud valima mõne tasemeõppe ainekava kursuse nagu eelmisel aastal võtsin. MOOC-id lähevad täiendõppe alla ja meie õppekavasse ainepunktidena ei kvalifitseeru.

Mul tegelt suva.

 Käisin hommikul aiandist lilli toomas. Suurem osa neist läheb kalmistule. Priimulad olid põhiliselt emotsiooniost, no nii-nii ilusad ja jumalikult lõhnavad! Üks euro tükk.

A kassa midagi niisugust oled näinud?

 Et spagaadis lastakse liumäelt alla? Mia sai täna peale tuulerõugete põdemist viimaks õue trikitama.

 Elina pildistamisega jäin veits hiljaks, aga see trikitas ka. Hull, kui hästi nad painduvad! Ma ei saanud täna heasti töölt tulema, sest plikad olid õues ja jäin sinna kinni kuni laste isa töölt tuli ja nad tuppa viis. Õpetasin neile puude pealt sammalt kraapima, et puu saaks elada ja ei läheks mädanema. Neil on õuel mitu vana sammaldunud tüvedega puud.

Mees sõitis kooli ära ja väike poeg on sõpradega väljas. Kuna Kmr-il on lõpueksamid, siis nagu arvate võite, õppida ei ole vaja 😀

Mrt-l on kuskil Voltareni, lähen vaatan, kas seda kaela peale saaks mökerdada.

Kopeerin siia postituse, mille kirjutasin täna meie maakonna FB-gruppi: Noor naine, kes sa natuke peale kella kümmet Raplas SEB panga ees halli Mercedese roolis ringilt maha sõites vastassuunavööndisse kaldusid ja mulle seal otse vastu sõitsid, palun, ära täna rohkem autorooli istu!!! Jäime terveks ainult tänu sellele, et jõudsin järsult pidurdada. Mis ometi toimub rooli taga, et sellised asjad juhtuvad?!

Täpselt see täna hommikul juhtuski otse mu töökoha akna all. Olin sekundi murdosa jooksul kindel, et mersu sõidab lihtsalt mu eest diagonaalis läbi kõnniteele ja põrutab Tiru pargi raudaeda, sest ringilt maha sõitis tibi mitte oma sõidureas, vaid risti üle tee. Jõudsin pidurdades mõelda isegi seda, et oleksin pidanud ise vasakule vastassuunavööndisse eest tõmbama, aga õnn on, et mõtet lõpuni mõelda ei olnud aega, sest tibi keeras oma suure mersu märgi otse mu põlvede suunas ja napilt enne, kui oma auto pidama sain, keeras enda teepoolele tagasi.

Ei mäletagi millal viimati sarnase adrenaliinilaksu sain, isegi libedaga ise autoga teelt välja lennates ei olnud mul sellist ehmatust nagu täna. Ma ei tea, millega tibi roolis tegeles, võibolla lihtsalt tuli liiga suure hooga ega suutnud oma suurt autot ohjata. Autonumbrit ma vaadata ei jõudnud ja olin ka nii šokis, et ringilt tagasi keerates ei märganud talle järele sõita ja politseid kutsuda. Auto ja tibi jäid mulle siiski päris hästi meelde, mistap kui nüüd tegu oli mõne meie linna elanikuga, siis võibolla näeme veel ja ma kindlasti tunnen ta uuesti kohtudes ära. Mul on talle üht-teist ütelda.

Kröömikesel oli eile viimane koolipäev ja täna on lõpukell. Kuna ta on hariduse suhtes tuim nagu kala, siis ei pidavat mingit erilist tunnet olema.

Lõpuspurt oli küll kena, isegi vene keele testi tegi ühe parema tulemusega klassist ja muusikaõpetajalt sai viimasele kirjalikule tööle eriti kiitva hinnangu ja kinnituse, et aine kiituskiri tuleb. Kõigi läbitud kursuste peale suutis Kmr endale tunnistusele siiski ka ühe kolme hankida, eesti keeles (kirjanduse hinne on parem, aga lapsepõlves tekkinud suur lugemishuvi sai koolis siiski kustutatud). Keskmine hinne tuleb tal kõrgem isegi kui minul oli, isast rääkimata 😀

Esmaspäeval on esimene eksam ja siis suurte vahedega veel kaks ja ongi läbi see kool. Ainus eksam, milleks ta arvab, et kindlasti õpib, on matemaatika, sest selles ta tahab hea olla. Matet ja füssat ja muud säärast ta pea lõikab nagu fileerimisnuga.

Lihtsalt õudne, kuidas aeg lendab! Tema esimene koolipäev tundub siiski olevat nii kaugel ajaloos, et sellest ma ei mäleta mitte midagi. Lõpuaktusele pean suure kotiga taskurätikuid kaasa võtma, sest isa hakkab seal kindlasti pillima 😀

Aed on ikka veel nii märg, et midagi töid seal teha ei saa. Lükkan igast okste kärpimist edasi muudkui. Aga kuna üsna soe on ja alla miinus viie vast ei tule ka enam, siis riskisin verandatrepil kanarbiku võõrasemade vastu välja vahetada.

 Lõhnavad võimsalt.

Aias on lumililli mitmes kohas ja isegi väljaspool aeda kraavi pervel. See kraav on igasugu sodi täis loobitud talvega ja et ma sealt eile prügi ära ei korjanud, on küll puhas laiskus. Muru seest on mitmes kohas miskid lilleninad väljas, enamus vist tulbid, aga eks paistab, mis neist viimaks koorub.

Õppimise koha pealt võiks eilse päeva päris maha kustutada, sest kogu aeg leidsin asendustegevusi. Ju siis ikka midagi väga pakilist pole. Põhiliselt mõtlesin nii, et kuna teen 24h paastu, siis tuleb tegeleda kõige meeldivamate asjadega. Mitte et kõht oleks tühi tundunud, aga linna peal käies hüppas igasugu lõhnu näkku, sealt küülikurestost ja pizzagrandest ja pagariärist. Pean vähemalt korra nädalas ühe paastu tegema, sest patustamisi tuleb sagedamini ette (ei tea miks küll?) ja teisiti ei suuda ma oma veresuhkrut korras hoida.

Tšillimistegevuse juurde kuulus poodides kolamine, see alati üks hea ajaviide on, millega mõtteid tühjusesse juhtida ja silma rõõmustada. Humanast ostsin kaks pluusi, kumbki maksis 30 senti (sina ei pea mitte laenukoormuse all ägades riietest puudust tundma!).

Ja ühest teisest kasutatud kraami poest, tollest kiriku omast, skoorisin kohvimasina €4,50-ga.

 Täpselt samasuguseid Philipsi kohvimasinaid oli meil juba kolm (tööl, kodus ja suvilas), see on neljas. Et nagu fetiš või nii… Tegelikult olen selle masina tehtud kohviga harjunud ja lapse sünnipäeval juhtus, et kohvimasinat miski pulbriga läbi loputades sulas veetoru lahti, see oli lihtsalt nii vana ja kulunud, ilmselt katlakivi veel hoidis seda koos. Igatahes korraldasin köögikapil suuremat sorti uputuse ja kohvimasin läks prügikasti. Olime sellele just 20 euroga uue kannu ostnud. Mrt lendas kohe keset sünnipäeva töö juurde kohvimasina järele ja sellepärast meil vahepeal ohvissis toda aparaati polnudki. Nüüd siis leidsin samasuguse pea olematu hinnaga ja uskudes müüjat, et kohvimasin töötab, ostsin ta ära. Ehk et meil on nüüd jälle kolm ühesugust kohvikat pluss üks kann ka tagavaraks.

Tšillimise lõpetasin õhtul metsakalmistul, kus tegin platsid korda. Sealt oli nagu sõda üle käinud, kellegi võõrad punased küünlatopsikud haudadel laiali ja hull oksarisu ja okkad ja sammal ja. Mõtlen, et nädala pärast võib vist sinna ka juba võõrasemad istutada, pean leidma aja aiandisse põigata, sest poes on need ikka liiga kallid praegu.

Õhtul vaatasin missivalimisi, kuigi minu tagasihoidlik arvamus on, et see üritus on so yesterday. Vaatasin sellepärast, et mitu tuttavat tütarlast võistlesid ja aimasin juba ette, et me lapse sõbra pruta selle asjanduse ka pika puuga kinni paneb (mida ta tegigi). Korraldus seekord logises igast otsast ja kõige õudsem oli mu meelest pruudikleidi voor, ma tõesti mõtlesin, et vaesed tüdrukud. No mida rootsud neile pihku olid pistetud ja mis lillevõrud peas! Nende viimaste tegemiseks oli vist keegi vanalt kalmistult inspiratsiooni saanud. Aga huvitav oli vaadata siiski. Kui nad nüüd lõpetaks selle “olen sealt ja sealt pärit NEIU” krampliku esitamise ja laseks lahti igast klišeelikust sõnavõtmisest, võiks palju toredam neid jälgida olla. No mida neiu? Me näeme ju isegi, et neiu. Piisaks, kui öeldaks, kust pärit ollakse. Noored korraldajad on vist liiga palju üheksakümnendate missikate salvestusi vaadanud, ise nad polnud sündinudki siis.

Lähen nüüd kõnnin ühe tiiru ja kuulan linnulaulu.

Seda ju ikka tead, mida tõus ja mõõn tähendavad? Mere peal, ma mõtlen. Noh. See kehtib kuival maal ka, lillepeenras ja arvutiäris ja igal pool. Vaatsin astrologie-info pealt, et täna on kahanev kuu ja mingi kuramuse kapsa päev.

Ükskord ammu ma ei jõudnud ära imestada, miks mu kristlasest naaber, pastori proua, ei usu ühtegi sõna sellest, et istutamiseks ja külvamiseks on kuuseisu järgi oma aeg. Koolis ju õpetati, et tõus ja mõõn ja mida kõike Kuu mõjutab. Mul on väga suured kogemused sellega, et kui ikka külvad salati õiepäeval, siis pärast söödki ainult õisi, mitte salatit.

Löön tööpäeva lõpus aega surnuks ja kirjutan blogi, sest pole mõtet üritada arvutites probleeme lahendada, kui need ei lahene. Mitte ükski asi ei jookse, miski ei toimi nii nagu peaks ja see, mis vähegi toimib, liigub nii aeglaselt, et olen sunnitud kliendid minema saatma ja paluma tagasi tulla kolme aasta pärast. Müüsin ühe uue arvuti, mida ei saanudki kätte anda, sest see siin juba viis tundi teeb tarkvara uuendusi ja ikka on alles 98% peal. Ilmselt pean pühapäeval tööle tulema, muidu on oht, et klient ei saa ka esmaspäeva hommikul oma uut pilli kätte.

Mingid teised arvutid, vabandage väljendust, panevad lihtsalt näkku. Üks ei suuda ennast juba mitu päeva lõpuni uuendada ja teine pani poole HDD-kontrolli pealt pildi kotti. Kui mitme tööga järjest sedasi on, ma lihtsalt loobun. Reede ka ja. Teinekord on nii, et päev otsa mässad mingite asjadega, mis ei suju ega toimi ja siis teine päev tuled tööle ja tunniga kõik vanad jamad tehtud. No mõnikord.

Võtsin üht-teist õppetükki kaasa hommikul, sest reedeti on pealelõunad äris nii vaiksed, et kärbes ka ei lenda, aga terve aeg olen rapsinud igasugu töödega nii, et pole saanud maha istudagi. Nüüd istun, kirjutan ja vahin kella. Aitab küll.

Pidin täna kullerit vastu võttes äri ust lahti hoidma, sest Poolast tuli “terve alusetäis kaupa” nagu Mrt väljendus. Ja ma tundsin suve! Lõhna ja kõike, sest sooja oli korraks tulnud vähemalt 15 kraadi. Homme läheb muidugi külmaks tagasi, aga mulle sobib seegi, kui ülepäeviti soe on.

Vahin juba poolest talvest roosisorte ja nuputan, mida kevadel kokku osta. Mul on vaja üks pikem hekk rajada ja lisaks tahaks katsetada paari roniroosiga, et kuidas nad koleda võrkaia võiksid ära katta ja vähegi aeda privaatsemat ruumi tekitada. Otsustamine on raske sellepärast, et külmakindlaid lõhnavaid hea põõsakujuga sorte on siinmail vähe. Või õieti see maa siin on veits kahtlane oma veidra ilmaga.

Algul mul oli päris hullumeelne plaan, et prooviks õige, mis juhtub, kui istutangi mööda pikka võrkaeda ainult roniroosid ja lasen neil sedamoodi roomata, et aia ära katavad, tahtsin seda teha Flammentanziga. Aga lõin põnnama ja tellisin hekiks hoopiski Hansa pargiroosid js lisaks paar roniroosi Flammentanz, mida ma isegi ei tea veel, kuhu topin. Maja seina äärde pole väga mõtet panna midagi, sest jäävad ehitamisel ette. Mitte et me sel aastal üldse verandaga majas ehitaks midagi nii väga, aga roos on ju mitmeks aastaks.

Korraldasin nii, et mai keskel peaksin istikud kätte saama. Tellisin sealt samast, kust neli aastat tagasi koju Ritausma heki võtsin, kuigi tookord nad unustasid osa mu tellimust maha ja valgeid pargiroose pole mul sellepärast siiani. Kaalusin algul ka verandaga majja Ritausmad võtta, aga mulle nende lõhn ei meeldi ja mõtlesin, et seal päris tüütu oleks kuivanud õisi ära koristada, mida sellel sordil tegema peab, sest muidu on kole. Hekk jääb nendest väga kaunis, aga üks selline mul juba on.

Ega mul pole muidugi vähimatki aimu, millal üldse labida mulda saab lüüa, sest nii nagu sügis lõppes suure uputusega aias, nii algas ka kevad sellega, et suurem osa murust on vee all. Kuna mullakihi all on paks savikiht, siis pole veel nagu kuhugi minna ja muld on eriliselt pehme plöda nii vihmaperioodidel kui lume sulades.  Võibolla pean paar sügavamat vagu kaevama, mis vee aia alt tänavale kraavi suunavad.

Praegu ma muidugi ei kaeva midagi, sest pean eksamiteks õppima. Gerontoloogia arvestusega sain edukalt maha, umbes nädala pärast on toiduohutuse eksam ja see tuleb siuke klassikaline, paberi ja pliiatsiga. Ülejäänud sooritamised jäävad maikuusse. Tartust võetud geeniainega on meil kehvasti, sest vaatamata kahele kaalukale digiallkirjastatud dokumendile, ei taha meie ülikool neid punkte aktsepteerida. Mida imet Tartust siis ainepunktide kinnitusi üldse antakse, kui teises ülikoolis neid kasutada ei saa? Vaidleme praegu. Oleksin võinud eksamid tegemata jätta ja üldse mitte punnitada, kui oleks seda teadnud. Koju seinale neid tunnistusi ei pane ju. Kusjuures see polnud üldse algajale mingi kerge asi teha, meid alustas üle 500 ja nõutud tasemel lõpetas ainult 197.

Muidu üldiselt on ümberringi palju lahkumisi ja üks neist mõjutab isegi mu koolitööd, sest ühe kursakaaslase armas sõber suri ootamatult ja see võttis tolle tubli naise, kellega rühmatööd teeme, täiega rajalt maha.

Täna saadeti viimsele teekonnale mu esimene kossutreener, ta oli 84 aastat vana. Minust paar-kolm aastat nooremate tüdrukute kossutiim hoolitses tema eest siiani, kuigi pojad tal ka ju kusagil siin lähedal elavad. Ma neid kossunaisi ikka imestasin, et kuidas nad nii kiindunult sidet hoidsid oma vana treeneriga, tõid teda mõnikord isegi meistriliiga mänge vaatama. Ma ei saa öelda, et mina seda treeneriperekonda nii väga armastanud olen, sest mitmel spordialal sebides jäin kord valusalt treenerite kätši vahele. Aga mis sest enam.

Üks koolipoiss, kelle arvutit parandasin, ütles jutu sees nagu muuseas, et ema ja isa läksid lahku ja et tema elab emaga ühes asulas ja väike vend isaga vanas kodus ja et ema andis päriselt lahutuse sisse. Ma enam-vähem kukkusin pikali selle jutu peale. Seal peres on neli last, kaks juba täiskasvanud, aga noorim kaheksane. Inimesed elavad 30 aastat koos, ehitavad ilusa kodu, rajavad uhke lilleaia, peavad kanu, kasvatavad lapsi, teevad sporti, ehitavad ja küpsetavad ja on nagu natuke siuke, noh, näidisperekond, igati tublid inimesed ja siis äkki tadahhh… Ma ei tea, mis neil juhtus, aga hirmus masendav on kõrvalt näha sellist asja.

Eks neid “näidisperekondi”, kes lasterohkuse ja tubli kasvatustöö eest tunnustust saanud, on siin ennegi lahku läinud ja mõni üksik paar on aastaid hiljem uuesti kokku tagasi hakanud. Ega see elamine ei ole mingi kerge asi ka ju tegelikult.

 Suurte pühade aegu tulevad lapsed alati koju, täna ka. Sellest pashast suutsime kamba peale ära süüa ainult pool. Ja mina veel arvasin, et tuleb puudu.

Mul on kõige ägedamad lapsed, heasti hoiavad kokku ja hoolitsevad üksteise eest.

Nüüd olen üksinda verandaga majas, sest homme on loengud jälle. Üks arvestus ka. Olen pikalt ette ära õppinud ja loengutes nii aktiivne olnud, et õppejõud palus mul viimase kollokviumi ajal vait olla, höhö. Sellepärast täna üldse õppidagi ei viitsi. Loodetavasti võin arvestusel ka üsna vakka püsida.

Mustsõstrapõõsaste, sireli ja pojengide all ja akendealuses peenras on paksult lumililli tulemas, aga nii külm on, et need häda pärast aint venivad maa seest välja. Õisi ei ole veel.

 Kas pole nunnu? Penicillium spp. ehk pintselhallitus, mille aretasin välja ämma hapukurgipurgis, kust kurgid olid targu varem ära söödud. Mõtelge, et Roquefordi ja Camemberti juustu valmistamisel seda hallitusseent kasutatakse ja niisamuti antibiootikum penitsilliini tootmiseks. Ma saaks omale ravumeid teha 😀

Õpin toiduohutuse eksamiks 🙂 Trichinella spiralist ei hakka igaks juhuks torkima, need võiksid ennast üldse põlema panna. Tegelt täiega rõvedaid elukaid võib meie toidu sisse sattuda, paradoksaalselt just mahemajandusest eelkõige ja metsast muidugi (ime, et ma üldse veel elus olen). Toorest liha ega isegi enam mingit mediumit ei söö ma ilmselt iialgi. Ausalt üteldes tekib toiduohutuse loengutes tunne, et ainus tervislik eluviis on paastumine, sest süüa ei julge enam üldse mitte midagi.

Sul kodus kass on vä? Käib köögis ka? Kui nii, siis oled permanentselt ohustatud igasugu parasiitidest. Kassid on ühed kõige aktiivsemad sooleparasiitide levitajad. Sel hetkel, kui avastad, et kassile vaja ussirohtu anda, on ta juba jõudnud su majapidamise igast ootsüste täis külvata. Aga kui kassid õues ei käi, ei pea muretsema. Kodukeemia neist pahalastest jagu ei saa.

Ja ära sa jummala pärast kevadel aiamaale sõnnikut laota. Sõnnik tuleb panna sügisel, et talvekülmad jõuaks parasiidid kutuks teha. Kanakakagraanuleid pane millal tahad, need on kuumutatud.

Eksamini on tegelt rohkem kui kaks nädalat aega, aga materjali on palju ja ma pole isegi kõike veel jõudnud läbi lugeda. Aga muidu väga hea kursus jälle. Uurisin täna ühelt peakokalt, kui palju talle koolis neid asju räägiti ja selgus, et toiduohutusest ei räägitud peaaegu mitte midagi. Ma aina rohkem kaifin seda, et mu õppekava nii laialt ja põhjalikult igasugu terviseteemad ette võtab.

Sain Tartust ka oma dokumendid kätte ja otsustasin ikkagi, et kannan need geenide 2 EAP-d omale vabaainetesse. Ma polnud tähele pannud, et koos nende punktidega ja väikese ümbermängimisega paari teise aine arvelt saan selle semestriga täis nii vabaainete kui valikainete mooduli. Nii jääb mul kolmandaks kursuseks ainult 35 EAP-d veel sooritada koos lõputööga ja seda on jube vähe (lõputöö ise on 6 EAP, 29 jääb siis muid aineid teha terve õppeaasta peale).

Õppinud ei ole ma sellepärast, et tööd on palju, st töö juures ei saa kõrvaliste asjadega tegeleda. No ja õhtuks olen lihtsalt väsinud. Õnneks tulevad pühad ja nädalavahetused, terved pikad vabad päevad. Ja õppimine, muide, on üks tšill tegevus, egoistlik mõnulemine, kui nii võib ütelda. Rõõm, et saan endale lubada siukest asja nüüdsel ajal.

Ma ei tea, mis ma siin arvutis istun üldse veel nii hilja. Peaksin magama minema, et homme vähe värskem välja näha, sest peale tööd (ja natuke juba töö ajast) sõidame pealinna peenemale piduüritusele. Õnneks on sel suurel sünnipäeval umbes 500 külalist ja mis mul seljas on või kas olen ikka optimaalselt mukitud, seda ei pane ilmselgelt seal mitte keegi tähele.