Ülle lugud

Ainult 7 kala seekord, aga jälle head suured ja paksud. Meile kolme peale aitab küll.

 Mul see kuuese silmaga võrk püüabki ainult suuri kalu. Väikest lesta sellesse naljalt ei jää.

Roosi tuli enne meid merelt ja ootas jälle poistega kai peal, et törts juttu ajada ja saaki takseerida. Tal oli oma jutu järgi nelja sorti kala seekord - ahvenat, räime, lesta ja vetikat. Seda viimast millegipärast ropult palju, kala vähem kui tavaliselt. Roosi püüab neljase silmaga, sellega tulebki väiksem kala. Me pole ahvenat ja räime siin üldse näinudki.

Paistab, et Varesele ongi ainult kaks naiskalurit jäänud veel, mehed puha kadunud kõik. 

Ärge nüüd arvake, et ma nii segane olen, et ennast avalikult biitsipolitseiks nimetan! Ma käitusin rannas leedukatega jummala normaalselt, ausalt.

Kõigepealt tagurdasin auto selle saastahunniku juurde, mida põhiliselt koristama läksin. Isegi sorteerisin natuke pakendeid, mis osutus täielikuks öakiks, nii et ühe koti ikka suutsin pakendeid tekitada ja kaks ülejäänut jäid tõeliseks rosoljeks. Õnneks ei olnud nende seltskonnas olnud imikuid. See-eest oli kõvasti tarbitud alkot ja plastmassist terariistu.

Jätsin kotid auto juurde ja kõndisin, oranžid kummeeritud kindad käes, mööda randa, korjates pakendeid ja pudeleid vasakult ja paremalt. Aasisin, et mis inimesed need on ja mõtlesin, kuidas härradele leedukatele läheneda. Üks naine sulistas lapsega rannajoonel, mehed istusid ülevalpool toolides, näoga mere poole ja lugesid ajalehti. Tõeline kuurort.

Lähenesingi siis, naeratus näol, nagu kauged sugulased oleks külla tulnud ja alustasin võõrastega oma tere-tulemast-juttu. Kujutlesin, et kui olen nagu lahke perenaine, siis peksa ei saa. Küsisin, kas nad inkat räägivad ja üks härra vastas, et natuke räägib. Ütlesin lihtsalt, et olge palun nii kenad, et kui lahkute, siis võtke oma waste kaasa. Et asi tunduks tõsine, lisasin, et see siin on kõik private property, nii et neil jäi raudselt mulje, et on maaomanikuga kohtunud, haa-haa. Et asi veel eriti tõsine tunduks, rääkisin neist neljast telgist, mis mõne päeva eest lahkusid ja mis hullu hunniku nad kõik maha jätsid. Härrad vangutasid pead ja ütlesid väga osavõtlikult, et neil on niiii suured prügikotid kaasas ja nad midagi maha ei jäta. No saab näha, nägu oli ühel tüübil tõesti selline, nagu oleks biitšipolitseile vahele jäänud. Soovisin neile kena puhkamist ja tulin itsitades tulema.

Selma õue peal oli suurem kogus autosid ja rahvast ja esimene, keda märkasin, oli jällegi mu täditütre poeg. Kerisin autoakna alla ja jäin sinna pläägutama. Esitlesin oma prügiautot (tagumised istmed olid maha pandud ja seal kaitsva kiletüki peal oli prügikotte laeni). Selma ja Roosi ja veel mingeid inimesi astus ligi ja kirusime koos metsikuid suvitajaid. See maatükk pidavat seal mingitele soomlastele kuuluma üldse. No vahet pole. Roosi küsis, kas ma merel ka olen saanud käia ja ütles, et paneb õhtul võrgud sisse. Ma mühatasin, et meri on rahulik jah ja peaks kah minema… Jäin nagu mõttesse kohe, et mis siin passida.

Selma käest küsisin, mis kell ta suur sünnipäev siis ka homme hakkab (85!). No hommikust peale. Ma lubasin läbi astuda, ütlesin, et mul kõik planeeritud ja kink ka olemas ja küll ma tulen. Selle peale Selma patsutas mind rõõmsasti. Hirmus kohe, kui väga ta mulle meeldib! Mu lemmik Pahapilli-naine (ma loodan, et ta elab igavesti).

Loodetavasti ei saa ma sellest avalikust prügitripist nüüd mingit hüüdnime külge…

Võhmale viisin sodi ära ja tagasi jõudes haakisime kohe paadi Mardi mersu külge ja läksime merele. Mõtlesin, et kuna aerudega liikumine on seekord, siis kaugele ei lähe ja ega vist ei läinudki. Sügavust oli küll selles kohas 8 meetrit, kuhu võrgu lasime. Väike lauge lainetus oli, selline mõnus. Jääb ainult loota, et hommikuks meri sassi ei pööra ja võrgu kätte ka saab sealt. Ma ise poleks läinudki täna merele mässama, aga Mart nii hirmsasti tahtis, ta pole kunagi võrgul käinud ja lubas isegi hommikul vara ärgata (no ma talle teen, kui ei ärka!).

Ootame siin nüüd, et saun soojaks saaks. Ei jõudnud enne merele minekut tuld alla teha, kartsime, et läheb pimedaks.

Ah jaa, me tegime ju omale suitsukana enne, jubetumalt hea see ikka tuleb sigatüüka suitsuahjus

Imestan üht asja - Mart ei hakanudki õiendama, et ma mingi lollakas olen, kui teatasin, et lähen rannast võõraste sodi korjama. See tegevus oli ta meelest üdini aktseptaabel, peaaegu et tunnustuse vääriline. Tavaliselt lapsed pistavad ju pröökama, kui emad midagi mitteharilikku teevad, et nagu mark või nii? Paadis me küll natuke kaklesime pärast, ma pidin põrutama, et mina olen kapten ja sina oled tüürimees, nii et ole vakka (pärast mersus koju tagasi sõites ta tegi mulle tagasi selle).

Täiega vihaseks teevad metsikud turistid, kes endast kõiksugu saasta maha jätavad. No meil on siin selline ilus muidu:

Aga siin peatusid mingid inimesed, nelja telgiga, lastega. Mitu päeva olid paigas. Päeval sõitsid ringi, mistõttu ma ei tea, mis keelt nad rääkisid, autonumbreid ei näinud. Nüüd on selle koha peal vot sihuke vaatepilt (peaaegu kultuurne, eks ole, kotti aetud vähemalt):

Kuradi lollakad!!! On ainult ajaküsimus, millal rebased need kotid lahti kraabivad ja kõik see sitt on mööda randa laiali.

Täna saabus sinna lähedusse kamp leedukaid, mitme autoga. Ikka jälle lastega ja ilgemate tavaarihunnikutega.

Ma ei tea, kelle maatüki peal see sodi on, need on kõik eramaad siin, aga omanikud kuskil kaugel. Siuke tunne on, et sõidan õhtuhämaruses kohale, viskan need kotid auto peale ja viin Võhmale ära. Seal on pakendikonteinerid ja vähemalt üks üldine prügikonteiner ka.

Khmm, jah, ma teen seda igal juhul ja panen töökindad kätte ja korjan rannast veel demonstratiivselt mõne pudeli, mida seal täna nägin ja siis marsin tähtsa näoga leedukate juurde ja teatan, et olen biitšipolitsei ja palun neil oma sodi lahkudes kaasa võtta.

Ilgelt rikub tuju selline läbu. Mis muud lahendust oleks kui kõik see kama ise enne ära koristada, kui tekib vajadus teeme-ärade järele?

Peaks vallavalitsusega suhtlema sel teemal. Külas, kus on selline avalik rand nagu meil Varese on, mida aastast aastasse võõrad tarbivad, peaks olema nii pakendi- kui prügikonteiner. Vanasti oli ikka hulka lihtsam. Keset küla oli prügikast, polnud mingi küss sadamast või rannast ära tulles üht-teist kaasa haarata, et mere ääres ka järgmine päev lust oleks käia.

Oi, ma olen vihane praegu!

EDIT: Tehtud! (ülalkirjeldatud stsenaariumi järgi, welcome to our village jne…). Ma olen ikka täiesti kiiksuga eit.

Või mis külalid, oma lapsed tulid eile õhtul. Nii tore kohe! Mart on omale soetanud laheda ratastel telgi, mis on nii aastat 30 vana umbes, aus vene värk:

 Vot selline kahe rattaga kast, millega sõites on ainus proble, et ta on nii kerge ja väike, et kipub ununema, et mingi asi üldse konksu otsas on. Selle junni ülevedu Saaremaale maksab 80 raha.

 Ukse ees käib trepp ja puha. Mingi lisatelk on tal ka veel kaasas, mis käib esikuks või nii, aga seda nad ei kasuta.

 Täiega vinge asi mu meelest on see SKIF M1. Uksest sisse minnes jääb paremale diivan ja vasakule hea suur voodi. Nii kõrge on, et saab vabalt püsti seista.

Neid asjakesi saab osta ruuduliste triiksärkidega pässide käest (neil on võibolla isegi JÕUD-i nokatsid ja kui peas veel üks juus juhtub olema, siis see on kindlasti üle pea kammitud). Enamasti pidid neil küll alles olema töökorras kärud, aga telgid on aastatega otsa saanud. Mardil õnnestus hankida üks eriti hästihoitud isend. Mulle meeldib just, et see on küll nagu telk, aga pole vastu maad magamine, mistõttu puudub ülemäärane niiskus.

-reklaamipausi lõpp-

Mart ja Ilona tõid mulle sellise kingituse:

 Paksude puukaantega raamat, milles hulk valgeid lehti, kuhu peaks nagu midagi ilusat kirjutama. Mõtisklen nüüd, et mida? Laseks külalistel sissekandeid teha? A see tunduks nagu ahistamine. Mart arvas, et võiksime sinna hakata oma kalapüüke kirja panema, praegu mul on need lihtsalt ühe paberi peal. Püügiloa lõppedes peab ju kalastuskaardi ära saatma koos püütud kogustega, nii et nagunii peab kuhugi üles kirjutama need. Või teeks logiraamatuks? Meresõidu- ja/või kalapüügilogi?

Eile õhtul me korraldasime omale uhke söömaaja keedukartulite, praetud lesta, sibulaga praetud kukeseente, pannkookide ja mustsõstramoosiga. Noored tulid Muhu kodust läbi ja Mart korjas sealt karbitäie pontsakaid mustsõstraid (Ilona ei julenud seal puukide hirmus autost välja tulla).  

Pärast prisket söömaaega käisime sadamast vett toomas ja imetlesime päikeseloojangut. Meri oli nii vaikne, et virvendas ainult, pilvede värvid olid imeilusad (mu fotokal oli kahjuks break).

Tänane hommik ei kestnudki terve päev, ainult kella 11-ni kohvitasime. Mart võttis sauna korstna metallosa lahti ja puhastas ära, nii et õhtul saame jälle sauna teha. Nüüd nad panid linna poole ajama. Mardil oli muidugi vaja mult linna minekuks üht pearätikut laenata

Ma ei kavatse täna üldse mitte midagi asjalikku teha. Täiega mõnus on lihtsalt olla. Ilmselt võtan kõigepealt ühe rännaku ette. Loodetavasti mu varbamajandus ikka peab vastu, eile metsas seeni korjates olin sunnitud saapad autosse viskama, sest nii hirmsasti hakkas jalg valutama jälle. Panin plätud sokkide otsa, aga viimaks kõndisin seal nii, et ühes jalas sokk ja plätu ja teises jalas ainult sokk. Õudselt mõnus oli see tunne, kuidas jalg sügavalt samblasse vajub, maa oli parajalt märg ka. Tundus teraapiline. Ja nägi mõistagi väga tobe välja.

P.S. Kuna eile õhtul toppisime kõik leiva- ja saiapalukesed mikroahju ja muud söögid külmikusse, pidi hiir pettuma. Nii kui koikusse pikali viskasin ja maja vaikseks jäi, ta ajas ennast kohale. Vähe aega krabistas ja kadus. Kassi-on-loll võiks ta ära süüa (Andreas, kes kehvasti eesti keelt tönkab, ütles ükspäev naabri kassi kohta nii, see nimi jäi talle mõistagi külge. s ja l hääldada jämedalt!)

Siit tuleb nüüd lugu sellest, kuidas ometi kord on blogimine hakanud üht-teist sisse tooma

Tulen mina järjekordse ämbritäie kukeseentega metsast ja mis ma näen - keegi on nihutanud terrassil ühe tugitooli otse ukse taha ja sellele paigutanud pakikese:

 Kuna meil siin külas postkasti pole, oli postiljon selle käepärastest vahenditest meile ehitanud.

Nii põnev, nii põnev!!! Kesse mulle pakki saadab ja mis pehme asi seal sees küll on?

 Vot mis! Pearätikud, 3 tk!

 Noh, mis sa nüüd ütled? (Pildistasin ennast aknapeegeldusel, köögikatalikul taustal).

See on nagu lauake-kata-end keiss. Suvitajatel olid sellised kenad rätid merel peas ja tarvitses mul ainult korra mainida, et kenad asjakesed ja vaat kus lugu! (Kuulge, kas ma paadikuuri ka ikka ju mainisin ühe korra?)

Aitäh, Kai! See oli väga armas üllatus!

Mehed läksid juba hommikul mandrile ja jätsid mu üksi suvitama, aga ei saa kurta - päev on olnud pikk ja viljakas. Kõigepealt sõitsin Võhma raamatukokku Mrt laenutatud klotsi tagastama ja võtsin omale ka hunniku kergemat lugemist. Raamatukogu on praegu ainult kolmapäeviti lahti ja kuna ma ei tea, millisel nädalapäeval siin tulevikus liigun, andis raamatukoguhoidja oma telefoninumbri, et kui lugemine otsa saab, siis helistagu, ta tuleb välja. Lahe. Mingit tähtaega ka ei andnud, millal raamatud tagasi pean viima, viin siis kui saan. Eriti lahe.

Vaatasin muuhulgas, et võiksin vabalt teha oma kolm puhkusevahelist tööpäeva saarel, Võhma raamatukogu juhtme otsas, ilma et peaksin vahepeal mandrile sõitma. Kuna Mrt-l on ka mind natuke tööle vaja, ma säärast luksust omale siiski lubama ei hakka ja käin selle sutsaka kodus ära.

Raamatukogust läksin otse seenele. Öösel oli jälle kõva äike ja vihm, tekkis lootus, et võiks juba seeni olla. Saingi peaaegu terve ämbritäie kukeseeni. Seened on parajad suured juba. Põhiliselt ma nautisin muidugi samblasel männimetsaalusel ringitrampimist, algul sik-sak ühtepidi ja siis teistpidi ja mäest üles ja alla ja uuesti üles (krt, siin ma olin juba, aga mis sest!) ja uuesti alla… Mul on mõnikord täitsa suva, kas seeni saan või mitte, lihtsalt jube kaif on üksi metsas tammuda. Vahepeal pistsin peoga mustikaid, need on tänavu suured kui ploomid (no ok, mitte ploomid, aga peaaegu kirsid, pole iialgi nii suuri näinud). Enamus mustikaid tundus olevat ära korjatud, aga kus neid oli, seal ikka sai mõnuga kühveldada.

Kuumutasin kukekad ära ja osa on nüüd külmas, osa pistsin koos tohletanud kartulitega pintslisse.

Koristasin toa ja sauna. Pesin kaks raksu pesu (käsitsi, indeed). Terrassi pühkisin puhtaks ja remontisin kärbsevõrgu kinnitust ehk siis tegelikult rebisin sauna seinalt MacGyveri teipi (mäkgaiver, teate küll), tükeldasin ja kleepisin kuhu vaja.

Peale pesuskäiku naksasin spec-toolsiga kintsu küljest ära ühe puugi. Eile, muide, nõelas mind herilane (see läks mulle maksma ühe claritini tableti).

Ülejäänud aja olen terrassil rippudes raamatut lugenud. Sääski-parme polnud üldse, aga altnaabrite jõuramine muutus nii tüütuks, et tulin tuppa ära. Ei saa ju niimoodi lugemisele keskenduda, kui mõte jookseb mööda Pahapilli joodikuid arutledes, et ei tea kumb kumma nüüd maha lööb, kas Paul Velle või Velle Pauli. Velle on pikem, ta saab otse ülevalt lajatada ja ta ebakainete aastate skoor on vist ka kesisem, mistap tal on võibolla rammu rohkem…

Ei tea, kas kuskil abiprogrammis ei leiduks äkki mõni meede, mille abil saaks küla joodikutest lagedaks rookida? Külaelu arendamise alla võiks see ju minna? Mingi kosjakontorimeede võiks ka olla, paneks nad naisele ja saadaks kuhugi metsa ära omaette elama (või pealinna, seal on kõik see (a)sotsiaalelu nii hästi korraldatud, eksole, ma lehest lugesin).

Vahel, kui need vennad küla vahel kaine näoga vastu tulevad, mul on täitsa kahju neist.

Mere äärde pole täna üldse jõudnud. Õue peal on päris tuuletu, mingit mühinat ka pole kuulda. Puulehed liiguvad ka ainult siis, kui altnaaber aevastab. Ei tea, kas võib tõesti olla, et meri rahulik on?

Mu suur poeg saab täna 25. Ta karmist tulemisest ma kirjutasin täna kahe aasta eest siin blogis. Päris uskumatu, kuidas aastad mööda vuhisevad, ma ise olen omast arust alles 27. Homme nad tulevad siia suvitama, kolmekesi

Täna Mart aitas Kmr-il krossikat osta. See krossikas (KVM KTM või mis see oli?) on põhjus, miks laps nii hirmsasti mandrile kippus. Ta on pikka aega selleks raha kogunud, hädaldades, kuidas tal on valus vaadata, mismoodi sõbrad raha laristavad igast tühja-tähja peale. Saarel olles leidis internetist sobiliku asja, mida üllatuseks müüs me oma linna poiss, kes aastaid krossi sõitnud (tolle mehe poeg, kelle jahi sõukruvi ümbert Mrt käis Pärnu sadamas otsa ära toomas). Vot selline oma küla värk ja Kmr sai rattaga kaasa ka hunniku varustust, kiivri ja saapad ja kaitsed ja puha. Kahju kohe, et ma ei näe, kuidas ta seal õitseb nüüd. Igatahes tulid mulle viimased õhtused kõned kuskilt Rapla tagant tühermaalt…

Või mis argipäev, puhkepäev. Mehed käisid eile sukeldumas, nägid ranna lähedal vees hulganisti mereelukaid - lesti, kammeljaid, emakala, merikilki, merinõela… Ongi nii, et mere külmaks loksumine on kalad ranna äärde tagasi toonud, muidu nüüd suure kuumaga sukeldudes pole Mrt näinud lestapojukestki. Eile enam ranna ääres nii külm polnudki, mingi +20 kraadi ikka.

Meri oli eile päeval rahulik ja hall. Ilmateade lubas muutliku suunaga nõrka tuult, nii et õhtul panime kodinad paati ja viisime võrgu sisse. Päris hilja läksime ja selleks ajaks oli juba ka laine tõusnud, aga mitte nii hull, et muretsema peaks. Igaks juhuks väga kaugele ei tahtnud võrku panna ja jätsime umbes 10m sügavusele.

Täna ka on siis see nn muutliku suunaga tuul, mis Varesel paistab tähendavat, et tuul on loodest või põhjast ja laine rullib kenasti. Mrt sõitis vaikselt, et ma vööris märjaks ei saaks, aga natuke ikka pritsis. Tegime jälle sedasi, et Mrt mootorit seisma ei jätnud ja ma vöörist sudisin võrgu välja. Meil on mingi 15 lesta võrk vist. Viimased püügid on iga kord enam-vähem sama hulk kalu võrgus. Täna väga hiiglasi ei olnud, sellised keskmised ja väiksemad lestad, paras kausitäis.

Ootan siin nüüd, et lestad ise hinge heidaksid, mis on küll vist suht mõttetu, sest nad on ikka jube visad. Täna mul hakkas neist hale meel (aga ainult natuke!), nii et hoian retsimisega tagasi. Päris rõve on tegelt, kui nad noa alt minema hüppavad. Tavaliselt meil käib töö nii, et Mrt lappab võrku kokku ja ma samal ajal järjest puhastan lesti, mis sealt vabanevad. Nüüd on lestakauss toas põrandal ja tüübid pritsivad meile üle toa vett teetassi. Ei saanud lestakaussi õue jätta, kass tuleb kohe ründama.

Korjasime juba osa paadikola kokku ja panime ära. Pärast toome paadi sadamast koju ja peseme puhtaks. Mootori peab ka mageda veega üle käima, et saaks ära viia. Mrt avastas, et peale sõitu bensiini jooksmist saab sedasi vältida, et veidi enne, kui mootori seisma jätab, keerab kraani kinni. Sadamas ta on nüüd seda trikki paar korda teinud ja pole enam jooksnud bensiin autosse.

Paadikola kokkupakkimine tegi meele nukraks. Nagu oleks suvi läbi juba. Mrt peab homme mandrile tööle minema, mistõttu tasapisi paneb asju kokku. Ega tal pikemat puhkust rohkem ei tule, kui ehk mõni nädalavahetus veel. Saan siin mõnda aega üksi olla, mis nii väga ei ahvatlegi.

 Täna öösel on meil käinud külaline. Ei tea, kas koogi küpsetamise lõhn meelitas hiire kohale, muidu suvel nad kunagi majas ei käi. Möödunud talvel, jah, on nad me majakese päris hõredaks näksind ja eile avastasin, et üks vorstikile on seina vahele veetud, kust siis ilmselt see pole peenikest käiku mööda edasi mahtund ja näeb nüüd aurutõkkekile all eksponeerituna koomiline välja.

Täna öösel kostis õue pealt kohutavat röökimist. Ei saanud aru, kas see oli loom või lind. Võitlus käis elu ja surma peale. Tõenäoliselt sai “ökul” mõne priskema pala kätte, pigem siiski looma kui linnu.

Mis muud, kui üritame toiduahelas oma positsiooni säilitada.

On hiline pühapäevaõhtu ja Mrt tapab kärbseid. Massiliselt. Nii umbes sada tk oleme kahepeale maha löönud. mees küpsetas enne kohupiimakooki ja kuna tuba läks jube palavaks, me tegime tuuletõmbust (alumise korruse akendel pole võrke). Ükspäev just Raplas imestasin, et kõik aknad on päevad läbi lahti ja heal juhul üks kärbes tekib tuppa. Panin selle korraldatud prügimajanduse arvele. Vanasti alati Rootsi-tädid imestasid, et neil pole laudas ka nii palju kärbseid kui eestlastel toas. Pahapillis pole selles suhtes midagi muutunud, me oleme maal.

Me ei tee siin tegelikult mitte midagi. Loeme, sööme, peame siestat, sööme, loeme, sööme… Sadama kaal näitas, et ma olen paar kilo kaotand.

Merel mitu päeva möllanud lained on vee külmaks keeranud - enam ei ole ranna ääres miski +27. Nii külm on, et jalgupidi vees jalutadagi oli ebamugav, ujumisest rääkimata. Samas kalakesed ehk kolivad sedaviisi ajutiselt rannale lähemale tagasi.

Kolame mitu korda päevas sadamas, käisime sealt koogile vaarikaid korjamas, paadist vett välja loopimas ja õhtul niisama hängimas ja söögitegemiseks vett toomas. Meri õhkab külma, justkui oleks suvi minema pühitud, samas õhk on päeval ikka üle +30. Laine oli rahulikuks jäänud ja Mrt tahtis võrgu sisse lasta, aga ma olin seekord pidur. Esiteks ma olin lihtsalt väsinud ja teiseks me ei jõua nagunii kõiki neid kalu üksi ära süüa, mis siit välja tõmbame. Homme peaks veel parem ilm olema, siis võib juba minna jälle.

Mrt suitsutas ära viimased üleeilsed lestad. Need olid liiga kaua soolas olnud ja esimest laari ma ei leotanud piisavalt, jäid veits liiga soolased. Teine ports tuli juba täitsa hea. Sõime suitsulesta ja maiustasime Mrt firmakoogiga. Lihtsalt niisama. Toitumine on meil siin terve aeg selline pidulik.

Natuke stressav on, et kuigi on puhkus, on mul kohustusi. Homme lähen varakult linna, ehk siis saab ka lõunast tulema. Need lõppeva nädala õhtupoolsed käimised osutusid täitsa nüriks, niiviisi juhtun just sellel ajal sadamasse, kui pole muhvigi teha, passin seal nii kaua kuni minema aetakse ja tunnen ennast täiesti kasutuna. Mingi nõme kohusetunne on, mis ei lase mul seda praktikat niisama formaalselt kirja panna, vaid ikka nagu tahaks mingit pärisasja teha kogu aeg. Kahju ka nagu natuke. Ma kujutasin ette, et kui on navigatsioonihooaeg täies hoos, läheb mõnusaks sebimiseks. Tegelikult on asi nii, et olen tunginud teise mehe kuningriiki, milles valitsemist ta väga naudib ja ma olen paratamatult üks segav faktor. Olen mitu korda sadamakaptenile öelnud, et ta võib mind kamandada, panna ükskõik mida tegema, aga iga kord olen saanud vastuseks, et mis, siin pole ju midagi teha… Kui ta ütleb, et ega ma ei pea seal olema kogu aeg ja üritab mind koju saata, ma olen vahel öelnud lihtsalt, et tead, mulle meeldib siin. “No kui just meeldib, eks sa ole siis…” Ja nii peaaegu iga päev. Nii et hommikuti, kui kruusakivide klobinal linna poole sõitma hakkan, ma korrutan jälle mõttes per..e-per..e-per..e!!!