Suvitan

June 3rd, 2020

Olen ennast karantiinipäevil päris pruuniks päevitanud. Kere hoian küll targu kaetuna, sest mu päevituskoht asub naabrimehe ukse all. Aga ma võtsin ennast kokku ja otsustasin julgelt terrassi kasutama hakata, kuigi algul tundus see pealetükkiva üürilise tõttu võimatu.

Ükspäev, kui naabrimees purjus oli, vedas ta koju mingi purjakil eide. Sel ajal kui nad toas ilmselt kiire tihi tegid, ootas naise väike poeg õue peal jalgratta najal. Mul oli sellest väikesest sellist nii jube kahju ja siis ma mõtlesin, et sellepärast ma ei tahagi põhikoolis õpetada, et igast sihukesed lapsevanemad on seal. See intsident jättis väga vastiku tunde sisse, mistap ütlesin mehele, et ma tegelt peamiselt tunnen hirmu.

Noh. Ja siis ma hakkasin astuma samme, otsustades, et mind ei koti mingi primitiivne alfaisane. Ja kui ta liiga palju me elu segama hakkab, siis väga otse kavatsen välja öelda, mida ma asjast arvan. Seda, et me kruntidevahelise värava lukku oleme pannud, ta ilmselt juba märkas, sest vahepeal mingi aeg ta mind ei teretanud. A nüüd on vist toibunud, sest täna viskas jälle üle aia igast repliike. Ma nimetaks selle mehe suhtlemisvajadust tegelt haiglaseks, sest ta kõnetab isegi suvalisi võõraid, kes tänaval vastu tulevad. Paar päeva tagasi nägin, kuidas ta küsis teisel pool tänavat koeraga jalutanud tütarlapselt, et ikka mis tõug on ja…

Igatahes me seadsime ennast sisse. Või tegelt täpsemalt välja.

 Õuemööbel saabus eile. Kuller oli mees me teise kodu kõrvaltänavast, sihuke naljakas juhtumus. Ükspäev varem üllatasime mingi teise firma kullerit, kes oli harjunud meile teise linna ärisse kaupa tooma ja äkki leidis meid siit. Eesti on ju väike.

 Korraks läksime kodust ära ja selle natukese aja sees oli vares, kes naabri kassi söögikaussi tühjendamas käib, me uue mööbli ära ristinud. Tõmbasime diivani nüüd aiast veits kaugemale, et siis ei saa ehk enam pihta. Ööseks toome padjad nagunii tuppa.

 Vaikelu võililleseemnega.

 Üritasin selfit teha, kui diivanil kõhuli raamatut lugesin. Täiega tšill on siin suvepäevi veeta.

 Mees meisterdas tegelt põhiliselt seda köögikappi. Veranda on meil ühtlasi puutöökoda.

 Uus kapike boilerist paremal. Tõstsin sinna esialgu lahtisest riiulist kuivainekotikesed, aga eks paistab, mis otstarve sel olema hakkab.

 Mees tegi terrassilaudade jäänustest tomatitele kasti.

Pühapäeval täitus meil kolm aastat Haapsalu kinnisvaraomanikena.

 Kolm aastat tagasi lõikasime vana kuslapuu täiesti maha, nüüd on ta uuesti tihedaks kasvanud ja tänavu õitseb eriti rikkalikult. See lõhn on midagi täiesti võimatult head, mingi muretu lapsepõlve lõhn. Kuslapuu hakkab võimsalt lõhnama alles õhtul, ma siis muudkui käin ja surun oma nägu ta õitesse. Täna õhtul suurt õiekobarat nuusutades tundus mulle, et ta lõhnab nagu värske küps apelsin.

 Need pildid on tehtud eile.

 Täna veetsin mitu tundi aiaääri rohides, isegi maja seinaääre tegin tänava poolt võililledest puhtaks. Jätsin sinna kasvama saialilled, mille külvasin eelmisel suvel, aga mis väga õitseda ei saanud, sest linnahoolduse mees tõmbas mu lilled trimmeriga maha. Soe talv on teinud seda, et osad saialilled jäid ellu ja need, mis mullu õitseda ei jõudnud, valmistuvad pungi avama nüüd. Kas pole saialill mitte üheaastane taim? Kas ma aretasin uue sordi?

 Porgandi-juustupirukas. Low-carb muidugi.

 Kui maasikas otsustab, et tegelt on ta kala. Ta küljes hakkas üks maasikataim kasvama. Torkasin selle väärarengu eksperimendi mõttes õue tomatikasti, et äkki jääbki kasvama.

Tasapisi pannakse meile hindeid välja, keskmine hinne muudkui tõuseb. Aga ega muud rõõmustavat ei ole ka. Eelmisel nädalal oli põhjust lausa kahe inimese lahkumise tõttu kaastunnet avaldada, üks neist juhtumustest oli eriti masendav. Lapsed ei peaks minema enne emasid. Ausalt öeldes on lapse surm, isegi kui ollakse juba vanemas keskeas, talumatult kurb.

Kuna olen nüüd sellises vanuses, kus järjest ja järjest tuttavad inimesed surevad, otsustasin, et tuleb selle olukorraga harjuda ega tohi liialt südamesse võtta. Võiksin ehk pigem rõõmustada, et näed, ma juba nii vana ja ikka veel elus. Tõepoolest, noh. Mul enda elust oleks kahju minna ainult oma kallite pärast, mu isiklik eksistents mind nii väga ei kotigi.

Mees üritas mulle praegu kirjeldada, kuidas tal kuklas surisema hakkab, kui kuuleb mind rahulikult arvutis teksti toksimas või näeb mind köögis kooki küpsetamas. Ma ei tea, mis tunne see on, aga ta ütleb, et see on selline turvaline surin.

Veider olukord

May 30th, 2020

Olukord on ülimalt veider ja raske on ennast häälestada sellele, et koolitöid ei ole vaja teha. Esitasin täna viimase selle semestri kodutöö, mis oli ühtlasi esimese magistriaasta viimane. Ega ma ei tea, kas võibolla mõni töö lükatakse tagasi ja peab parandama, aga hetkel ei ole tõepoolest rohkem mitte midagi teha. Arvutasin ükspäev välja, et meil oli veebruarist mai lõpuni kokku seitsmes aines 70 kirjalikku kodutööd ja muud ülesannet teha vaja, mis teeb umbes neli tööd iga nädala kohta. Kas suudad seda koormust ette kujutada? Minu arvates täiesti ebanormaalne, sest enamus õpivad ju töö kõrvalt. Mõni ülesanne on nõudnud suuremat lugemist ja osad on olnud väga mahukad kirjalikud tööd. Muuhulgas kirjutasin valmis enamuse oma magistritöö teooriast, üldse suur tükk magistritööst, mida peamiselt hakkan kirjutama alles järgmisel aastal, on juba tehtud.

Pole siis ime, et distantsõpetamise ajal tekkis tunne, et kohe-kohe põlen valju särinaga läbi. Aga ei põlenud. Väga piiri peal olin siiski, sest tuli ette näiteks ka olukord, kui üks õppealajuhataja hakkas andma mulle lisakohustusi ja ma selle peale lihtsalt hakkasin nutma. Ta ei näinud mu pisaraid. Muidugi ma nihverdasin sealt välja, aga tõesti väga ruineeriv oli mitu kuud järjest ilma ainsagi puhkepäevata muudkui töötada ja õppida, töötada ja õppida.

Oleme mehega kogu aeg endale kinnitanud, et tulemused pole olulised, peaasi on asjad ära teha, et saaks mingigi positiivse hinde kätte. Ja täpselt sedasi me oleme oma koolitöid ka teinud pideva tundega, et saaks ainult kaelast ära. Jääb vaid imestada, mismoodi meil mõlemal on õnnestunud saavutada keskmine hinne 4,7. Semester ei ole  veel läbi, ainult kahes aines on meil hinded välja pandud ja eks see keskmine ka kohe muutub. Aga no tõepoolest, sellise suhtumisega nagu meil on, muudkui A-sid saada… no maitea… Ei ole kerge olnud. Samas piinlik oleks väga halbu töid esitada, võibolla see meid natuke käivitas.

Mehel kadus vahepeal mott täiesti, oleme kordi ja kordi arutanud, kas meil on üldse kogu seda jama vaja, et ehk oleks tervislikum jätta ülikool pooleli. Ta eile ühes refleksioonis, mille kahekesi salvestasime, ütles, et ainult tänu abikaasale ta on suutnud jätkata. Või midagi nii. On tõepoolest ülihea, et õpime sama asja, saame pikkadel autosõitudel vaielda kasvatusfilosoofia ja muu säärase teemal. Uskumatu, tegelt. Mitmel korral oleme avastanud, et millest me õieti räägime… Mulle tegelt täiega meeldib targemaks saada. Aga mees õpiks parema meelega midagi praktilisemat või miskit tehnilisemat, talle kõik see pedagoogika ja kasvatusteaduse teema on olnud nagu hiina keel.

Olen mitmel korral tabanud ennast mõttelt, et milleks mulle see kõik. Okei, et majanduslik toimetulek ja vanaduspõlve turvamine veel ühe diplomiga, aga ise ma ei usugi üldse, et tahan õpetajaks jääda. Praegu ma mõtlen nii, et magistrikraadi on vaja mu mehel ja temal on vaja mind, et need õpingud lõpetada. Vahepeal tuleb täiega see tunne, et ainult sellepärast kraadi teengi, et mehele toeks olla. Mis on ka ju täiesti adekvaatne põhjendus 😀

Karantiinis

May 27th, 2020

Oleme Haapsalus karantiinis järgmise nädala lõpuni. Juhtus see, et viibisime Mrt ema sünnipäeval pikalt lähestikku perekonnaga, kelle töörändurist isa jäi koroonasse. Pühapäeval olime sünnipäeval, esmaspäeval andis mees proovi ja teisipäeval sai diagnoosi. Ütlen kohe otse välja, et täiega vihaseks ajab, et inimesed, kes tulevad töörändelt Soomest, ei püsi kaks nädalat kodus karantiinis nagu kästud, vaid südamerahuga külastavad naabreid.

Kusjuures ma siin enne sünnipäevale minekut avaldasin kahtlust, et ei tea kas ikka tohib minna, aga mees ütles, et ema ei anna talle iialgi andeks, kui ta tema sünnipäevale kohale ei lähe… Üleriiklik karantiin on ju möödas.

Me ise koroonahaigega ei kohtunud, aga ta oli seal õue peal viibinud pikemalt J-ga lähestikku. Need pereliikmed, kellega ühes lauas istusime, on hetkel negatiivsed, aga teada on ju, et peiteajal antakse massiliselt valenegatiivseid proove. Oleks väga suur ime, kui haigega mitu päeva samas ruumis olnud lapsed ja naine haigeks ei jää.

Niisiis olime sunnitud jälle äri kinni panema, sest meil on teenindusasutus ja parem karta kui kahetseda. Ma ei suuda päev otsa maski ja kinnastega töötada. Mees andis hommikul viimase remonditöö üle ukse nii, et desinfitseeris terve arvuti üle. Kui jääme terveks, siis 8. juunil läheme tööle. Kui jääme haigeks, siis ei teagi kellele peaks selle jama eest arve esitama. Me aprillikuu elasime üle mõnesajase miinusega ega küsinud palgatoetust, kuigi ettevõtluskeskuse juht soovitas. Mu meelest oli see soovitus vastutustundetu ja täiega hea, et me ei läinud sellega kaasa. Väga paljud, kes oleks ehk niisamagi kahjumi tekkimise üle elanud, siiski palgatoetust küsisid ja nüüd on võimalikud jamad laenude ja liisingutega. Meile meeldib ennast panga silmis elujõulisena näidata, sest ei tea millal äkki on jälle vaja mõni ese liisingusse võtta. Juunikuu läheb meil ilmselt siiski täiega pekki.

Ausalt, noh, võtke seda koroonavärki tõsiselt! Ei ole vaja kodust välja tulla, kui oled tulnud välismaalt või kui keegi perest on sealt tulnud või mingis kahtlases seltskonnas viibinud. Mitte et meile ei meeldiks kodus istuda ja rahulikult õppetükke teha, aga veits nõme on riskida haigusega, millega arstidki midagi peale ei oska hakata.

Pööninguluuk

May 19th, 2020

Meil pole mitte kunagi olnud lihtsat ligipääsu maja pööningule. Trepi kohal oli küll isa tehtud luuk, kust soe õhk pääses ilma kütma, aga need harvad korrad kui on vaja olnud üleval korstent kontrollida või midagi, on mehed pidanud ennast sinna libistama kahtlaste redelite abiga.

Vist tuli mugava pööninguluugi mõte sellest, et Kmr tahab oma töö- ja õpitoast mõned säilitamist vajavad esemed ära tõsta (lapse söögitool jmt) ja tal tuli mõte, et see võiks oodata pööningul oma aega. Ta kontorituba on mu endine töötuba uues majaosas. Mrt ostis ta jutu peale ehituspoest redeliga luugi ja täna nad panid selle paika.

 Algul oli nii.

 Midagi juba toimub.

 Nüüd on nii.

 Kinni. Luugi kõrvalt on iluparandust vaja teha. Lahti tõmmatakse ta vastava pulgaga, mis oli komplektis.

Meestel mööduvad kodus kõik õhtud nikerdades. Eile nad lõpetasid meie 17 aastat vana haagise parandamise. Käru sai uued tuled ja tutika põhja.

 See käru oli meil algul kolme pere peale, siis kahe pere peale ja nüüd on ainult meie oma. On uskumatu, kuidas see asjandus on vintsutustele vastu pannud, sest lisaks kahe pereisa (Mrt ja fotoäri omaniku) ehitusmaterjalide ja rämpsude ja mille kõige vedamisele on seda haagist usinasti kasutanud ka meie lapsed. Me kõik ehitame ju kogu aeg. Käru sai ostetud aastal 2003, kui tundus, et ühe pere jaoks on seda soetada liiga kallis ja ehk ka ebarentaabel. Täna on need asjandused odavad ja teine pere soetaski endale nüüd oma, lisaks on nende poistel ka ammu juba igaühel oma kärud. Mitme peale omamine õnnestus meil siiski üllatavalt hästi, kord oli käru meie õuel ja kord kõrvaltänavas ja jamaks läks jagamine ainult siis, kui me sellega pikemalt Saaremaal olime või kui mõni teise pere poiss sellega kalale kadus. Käru jagada oli lihtne ja see oli pidevalt töös, pmst iga nädal keegi midagi vedas, aga remontida seda käru eriti keegi ei viitsinud. Enamasti ainult Mrt parandas nipet-näpet, aga viimasel ajal sõitsime katkiste tuledega, sest lihtsalt pole olnud ka aega asjaga tegelda. Nüüd, kus käru on ainult meie oma, otsustas mees teha kapitaalse remondi – vahetas välja kõik tuled ja juhtmed ja pani käru põhja uue veekindlast vineerist plaadi. Meil on nüüd uus haagis.

Uued ajad

May 17th, 2020

Tundub, et magistriõppesse minnes prognoosisin oma tulevikku üsna õigesti. Tegin erialavaliku ühest küljest küll selle järgi, kuidas õpe korraldatud on, et saaks töö kõrvalt seal käia ja selle järgi ka, mida juba natuke oskan ja mis on huvitav. Aga põhiliselt mõtlesin tuleviku peale selle hirmuga, et mis siis, kui mind vanuse tõttu enam kuhugi tööle ei võeta. Tuleviku turvamise point oli õige. On hakanud juhtuma see, et mulle pakutakse tööd.

Koolides, kus ma järgmisel õppeaastal jätkata ei kavatse, saaksin ilmselt mõlemas suurema koormuse kui tänavu neis tegin. Siiski mitte täiskoormust, mis tagaks normaalse palga. Täna pakuti täiskohaga haridustehnoloogi tööd, lisaks vbla mõned informaatika tunnid. Aga ma ei taha. Või vähemalt veel ei taha, sest peaksin ikkagi ülikooli sättima praegu prioriteediks. Lisaks on mul ikka veel raske loobuda oma ärist, mille paneme ilmselt alles siis kinni, kui kasum päris ära kaob. St kui ühel hetkel muutub remonditöökoja pidamine mõttetuks, siis polegi mul muud valikut, kui pillid kotti pakkida. Aga hea on teada, et olen oma ametite tagavara jälle suurendanud ja väljavaated ka vanast peast kuhugi tööle saada on laienenud.

Haridustehnoloogia koha pealt ma tegelt tunnen, et olen veel liiga nõrk. Põhikoolis, kus varsti lõpetan, ma tegelt vaikimisi seda kohta ka natuke täitsin, sest õpetajad küsisid abi. Millegipärast arvatakse, et kui oled arvutiõpetaja, siis tead absoluutselt kõike, mis vähegi arvutitesse puutub ja oskad kõiki tehnilisi muresid lahendada. Ma paremini sobiks it-toeks tegelt, sest seda tööd ma olen pikemalt praktiseerinud.

Ma ei tea, kas viitsin kunagi endale progemise nii palju selgeks teha, et seda koolis õpetada. Hariduslike programmeerimiskeelte aine meil just ülikoolis lõppes, no polnud mingi raketiteadus. Samas tunnen, et kui iga päev ei harjuta, siis midagi pikaajalisse mällu ei jää ka.

Ja üleüldse. Mulle tundub, et olen koolis töötamiseks liialt empaatiline. Sedasi põleb kiiresti läbi. Distantsõppe ajal suri ühe mu õpilase isa. Ma jubedasti elan läbi selliseid asju.

Eraldi teema on veel suhtlemine. Ma nimelt ei tea, kas ikka viitsin nii palju suhelda nagu õpetajalt eeldatakse. Jube mugavaks olen ka läinud. Tahaks lihtsalt olla. 😀

Hakkab looma

May 16th, 2020

Kirjutasin eile haridustehnoloogia ja õppimisteaduste aine eksamitööd nagu mingi hull. Mees ütles, et ta ei saa aru, kust mul see tekst tuleb sedasi kogu aeg. No peamiselt tuli loengumaterjalidest. Aga eks mul ole kõvasti kogemust ja vahel puistan tõepoolest varrukast sihukest teksti, et ise ka imestan. Pidime täna eksamil esitlema rühmatööna ühte õpistsenaariumit ja me siin teeme teise ainega kahasse arvutite riistvara ja operatsioonisüsteemide kursust. Mulle see tänane eksam oli kõvasti stressi tekitanud, sest kõik me materjal on sihuke teadus, et mõnda lauset tõepoolest loen viis korda ja ikka muhvigi aru ei saa. Igatahes täna selle me teadustüki lugesin ette, esitlesime stsenaariumi ära koos teaduslike põhjendustega ja saime õppejõult kiita põhjalikkuse eest. Sest ma olin eile igale me tundide osale kirjutanud psühholoogilised ja õppimisteooriad juurde, et miks just sedasi õpetada on hea ja õige ja miks just sedasi inimene õpib.

Täitsa kreisi, me saime mõlemad A selle eksami ja aine! Mehel kusjuures oli üks töö tegemata, aga see võttis hindest ainult 5% maha ja kokku tuli ikka A. Me keskmine hinne on nüüd mõlemal 4,7. Kauaks seda rõõmu muidugi ei ole, sest kohe tulevad järgmised vastikud eksamid peale.

Õhtul käisime suursündmust Dietrichis tähistamas. Me pole seal käinud mitu kuud, sest enne karantiini nad olid talvepuhkusel ja alles sel nädalal avasid uuesti. Panime juba päeval kohad kinni, sest laudu on hõredamaks võetud ja kohti sellepärast vähem. Laupäev pealegi. Peale meie oli seal mitu laudkonda väikeste lastega peresid, kes midagi tähistasid, ainult meie ja üks paarike veel mahtusid lisaks. Endine presidendiproua pidi ukselt tagasi minema, sest kohti polnud. Vedas, et taipasime bronnida.

 Dietrichi vanaema šnitsel maitses nagu alati überhea. Meid teenindas me näoraamatusõber, kes õpib siin kolledžis sama asja mille mees eelmisel kevadel lõpetas, mistõttu jätkus meil juttu kauemaks. Tõenäoliselt hakkab Mrt sellele naisele järgmisel õppeaastal progemist andma. Igatahes ei saanud me peale arve maksmist mitte kuidagi tulema, sest oli vaja teenindajaga koogileti nurga juures plära ajada.

 Pildistasin kohvikust tulles kesklinnas ringi peal ühte suvalist ust, sest lihtsalt ilus oli. Ma tihti mõtlen viimasel ajal, et peaksin otsima välja pärisfotoka ja rohkem pildistama. Ruthi küsis ükspäev, et ema, mis sinuga juhtunud on, vanasti sa olid selline loominguline inimene ja… Jah. See on mul vereringes alles tegelt, kõik see detailide nägemine ja nii. Kui nüüd mingi normaalse tehnika ka taha otsiks, võiks mu pildistamistest ehk isegi asja saada. Aga ma tean küll, kuhu mu loomingulisus kadus – see ei toitnud ju. Nüüd, kui lapsed on suureks kasvatatud, võiksin ehk iseendaks hakata tõepoolest…

 Meil piibelehed ka õitsevad siin. Mu lemmikud lõhnajad.

EDIT: Unustasin kirjutada me tänaõhtusest filmilikust elamusest. Kui lastega pered hakkasid kohvikust ära minema, märkasime, kuidas üks umbes kolmene poiss libistas salapäraselt võidurõõmsa näoga oma pluusi rinnataskusse võtmekimbu. Me ei märganud, kust ta selle võttis, kas pätsas oma ema või isa jopetaskust või andis ehk keegi vanematest selle talle, aga see näoilme, kuidas ta salamahti võidukalt rõõmustades võtmekimbu oma taskusse libistas, no see oli miljoni dollari kaader. Ta vanemad seda tähele ei pannud, poisile aidati jope selga ja ta marssis mõnusalt muheledes kohvikust välja. Hea tong, kui see oli näiteks nende peretuttavate oma hoopis võibolla, mille ta ehk põrandalt leidis või tooli seljatoel oleva jope taskust oma taskusse nahistas. Igatahes jätkus meile sellest vaatepildist tükiks ajaks itsitamist, no nii naljakas oli. Meie oma Sassu on samasugune suslik.

Venitame

May 14th, 2020

Täna õhtul sadas Haapsalus rahepallikesi. Päeval, kui oma kõnniringi tegin, jäin lumetuisu kätte. Kõndima minnes oli sooja 14 kraadi.

Muidu üldiselt on meil aed täis punaseid tulpe.

 Üks punane tulp otsustas kollaseks hakata, aga andis vist alla.

Olen terve päev istunud arvutis ja parandanud õpilaste uurimustöid, mille tähtaeg on homme. Pidasin kahe õpilasega mitu videokõnet ja parandasin töid nii, et silme eest must. Mul on kolm õpilast, kelle juhendaja olen. Üks kutt sai täna töö valmis ja esitas ära, teda kiitsin taevani. Tõsiselt kaalun, kas peaksime selle töö ka konkursile esitama. Üks neiu jõuab ka ilmselt oma töö valmis, kuigi ma seal mõne asja kallal tahaks vinguda, no maailmaklass just pole. Aga siiski ma arvan, et sellega ta oma hinde kätte saab. Teine neiu andis alla. Tal oli töös kõik nagu puder ja kapsad ja muuta vaja nii palju, et on ilmvõimatu seda kõike homme õhtuks valmis kirjutada. Pealegi ei ole mul homme aega teda aidata, sest kirjutan enda eksamitööd. Seda neile kõigile ka ütlesin paar päeva tagasi, et reedel mind pole. See üks neiu on olnud mul selline, et ei vasta kirjadele, kaob ära kogu aeg ja lõpptulemus on nüüd see, et tähtajaks ta oma tööd valmis ei tee ja esitab järelvastamise ajaks. Olen teda taga ajanud nagu segane talvest saati, igati moosinud, pildunud talle allikaid ja teinud andmeanalüüsi näidisedki ette, aga kui inime on laisk, siis ta on laisk. Ei ole ma suutnud teda piisavalt motiveerida. Hea, kui ta üldse sel õppeaastal uurimustöö esitatud saab. Korra juba küsisin talt, kas loobus ja jätab järgmiseks aastaks. No ei loobunud, aga edasi asjad ka nagu eriti ei liigu.

Meil endal on nüüd iga nädal mõni eksam ja valmistuda me nendeks jõudnud ei ole. Homme üritame, sest edasi kuhugi lükata ka pole. Laupäeval on esimene eksam.

Esmaspäeval andsin ühte kooli, kus töötan, lahkumisavalduse. Teises koolis on mul käsundusleping, mis nagunii lõpeb suveks ära. Aga sealt põhikoolist, kust ära tulen, ma saan kogu aeg nii palju kiitust ja tunnustust, et täitsa piinlik kohe. Olen seal päriselt kohal käinud ainult paaril päeval, kõik töö on toimunud distantsõppes, sellepärast on suur mõistatus, kuidas küll olen osanud endast mulje jätta nagu ühest väga tublist ja kenast inimesest. Mind kiidetakse pühendumise ja empaatia eest ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis tundub, et ma vist tõesti olengi selline. No ei oska ma teha asju poolikult ja ülejala, ilmselgelt liiga tõsiselt võtan kõike.  Kõik see pühendumine on võtnud mult meeletu aja ja viinud peaaegu läbipõlemise äärele. Õnneks lõpevad järgmisest nädalast õppekavajärgsed toimetamised ära, hindeid ma rohkem ei pane, ainult igasugu tšilli tegevust pean õpilastele jagama.

Teate mis vä? Ma tegelt olen päriselt ka hea õpetaja, sest ma oskan täitsa palju ja pean empaatiat õpetaja omaduseks number üks (mis mul on olemas, eks). Ainus konks siin asja juures on, et ma vist ikkagi ei taha õpetaja olla, vähemalt distantsõppes mitte. See kõik on mult võtnud tohutult aega ja energiat. Tunnen, et suhtlemist on liiga palju.

Aga lapsed on tegelikult armsad. Nad ajavad mind naerma. Ühed on hästi targad ja teised täitsa totud, aga kuna ma oma õpilasi ainult paar korda näinud olen, siis ei tunne ma neid peaaegu üldse. Aga see on nii tore, mida nad mulle kirjutavad ja kuidas asju näevad.

Kuna järgmine õppeaasta tuleb ka ilmselt peamiselt distantsilt, siis mõtlen isegi gümnaasiumist pausi võtta. Ikkagi jama on magistriõpingute kõrvalt kolme töökohta pidada. Meile sügisel rõhutati, et peame vähendama töökoormust, aga ma tegin just vastupidi. Ja hästi tegin, sest sain sealt oma praktikad kätte ka distantsõppe ajal. Kui ma arvan, et peaksin ikkagi selle kraadi ära tegema, siis ei tohi ma järgmiseks kooliaastaks õpetamise tööd võtta, et mitte ennast ära rebestada. Olen siin kevade poole olnud suure töömahu tõttu niisuguses stressis, et hull kohe. Väga raske on olnud.

Mis seal ikka… ploomipuu õitseb ja lumi sajab. Köögiakna all laiutab piparmünt ja teiselpool palkseina redutab üks mahajäetud mees, kes ei oska oma eluga midagi tarka peale hakata.

Täna läks meil üle hulga aja kanalisatsioon umbe. See juhtub alati mõned päevad peale seda, kui meil on külalisi käinud. Ma ei tea, kas lapsed armastavad potti loopida liiga palju paberit või mis see on, aga iga kord, kui vetsus “käive” tõuseb, ta umbe läheb. Õnneks on see korraks ainult naabri aiast kaevust kaikaga surkida ja korras jälle.

Kruntidevahelist väravat hoiame nüüd igapäevaselt lukus. 😀

 

Suvehooaja avamine

May 5th, 2020

Nautisin täna sajaga lillepeenra rohimist. Milline õnn on kuulata linnulaulu, lasta päikesel ennast soojendada ja koristada aias nii, et pea on mõtetest täiesti tühi! Siin aias muidu meil lapsed võtavad tasapisi üle, Ruth peamiselt, sest käib oma kasvuhoonet hoolitsemas ja Sassu saab siis aias mängida. Nad on lisaks kasvuhoonele teinud uue maasikapeenra ja koristanud mu püsikupeenraid puhtaks. Sassu muidugi on kärutanud kõikvõimalikesse sobimatutesse kohtadesse liivahunnikuid, terrassile muuhulgas. Võtsingi ette suurema koristamise ja saatsin mehikesele sõna, et las ema trükib talle välja ühe keelumärgi, mille ma saaks terrassi trepile panna. Õhtul ta jalutas isaga siia, sain siis oma steitmenti kinnitada.

 Kõigepealt kraapisin aknaaluse peenra naatidest puhtaks, siin oli päris metsik rohelus.

 Õhksoojuspumpade alt juurisin välja kõik lilled, peamiselt iirised, ja paigutasin siia järelejäänud juurikate suretamiseks musta katte. Ma ei taha, et roosid ja iirised pumpade ventikatesse kasvaksid. Mul on olnud mõte see peenar täielikult likvideerida, aga püsikud on siin liiga ilusad, kui õitsevad, ei raatsi retsida.

Korrastasin veits oma roosipeenart ka ja nokkisin siit ja sealt, suure kärutäie rohelust sõidutasin komposti.

 Kui mees töölt saabus, võttis ette esimese muruniitmise.

Ma samal ajal koristasin terrassi.

 Terrass oli muidugi vaja suveks sisse õnnistada, seda ma tegin üksinda, sest kõik teised tõmbasid lesta. Vana laud ja diivani moodi asjandus on jubedasti loguks läinud, keegi peaks võtma ette nende restaureerimise või siis peaks ükskord ostma siia uued mööblid.

 Kui teatasin, et peaksin arvuti tooma ja hakkama seepi vaatama, lavastas mees pildikese sellest, kuidas ema vaatab seepi…

Üldiselt läheb väljas kohe jahedaks, kui päike liiga madalale laskub.

Täna oli tegelikult võrdlemisi emotsionaalne päev. Üks õppealajuhataja kirjutas mu tööalaste soorituste kohta koolis sellise kiitva kirja, et mul võttis lausa silmist vee välja. Jah, ma olen pingutanud ja olen pühendunud ja mul on tegelt olnud raske, aga mu lühiajalise etteaste tulemusena saab isegi üks vaat et kõigi poolt maha kantud jõnglane vähemalt minu aine arvestatud, sest ma olen suutnud ta tööle panna. Distantsõppes. Seda jõngermanni ei ole ma päriselus näinud mitte kordagi, sest need vähesed korrad, kui päriselt tunde andsin, pani mehike koolist poppi.

Teine emotsioon oli hullum ja see oli avastus, et ühe mu endise kursakaaslase mees on 54-aastaselt ootamatult lahkunud. Pikaajaline vallavanem ja muidu tegus inimene, lapsi on neil ka täitsa mitu. Ma ei tea, mis juhtus. Kirjutasin kursakaaslasele FB-sse väikese toetussõnumi.

Alati, kui näen kedagi noorelt oma kaaslast kaotamas, lõikab see kuidagi jubedasti teravalt hinge. Ma ei tea, kuidas inimesed üle saavad sellistest kaotustest. Vist ei saagi. Just et kui oled kümneid aastaid olnud koos, kõike teinud koos, lapsed kasvatanud ja… Ja siis äkki oled täitsa üksi. Ma oma mehele kogu aeg seletan, et katsugu ta ainult enne mind minna… Kõigepealt suren ikka mina ja siis tulgu järele kui saab. Üksindus on miski, mida ma olen vananedes hakanud palju pelgama.

 Õnneks on mu mees täies elujõus ja oma elumahlu jätkub tal teistelegi jagada. Täna käis ta jälle pealinnas vereplasmat andmas.

Kahjustused

May 3rd, 2020

Viimastel päevadel ei ole me kordagi saanud sedasi oma kodu uksest välja minna, et uus naabrimees peale ei hüppaks. Niipea kui me välisuks avaneb, teeb ta oma köögiakna lahti ja kukub midagi seletama. Eile sadas vihma ja ma läksin välja, et terrassilt laud ja toolid verandale tagasi viia, seda oli naabrimehel vaja muidugi kommenteerida. Aga ma rääkisin temaga ainult nii palju kui viisakusest vaja, no mingi pool lauset vist ütlesin.

Täna on olnud üllatavalt vaikne ja naabrimeest ei ole näha olnud. Me kuuleme, et ta on kodus, auto on ka õue peal. Isegi siis, kui Mrt käis terrassilaudadesse veits kruvisid juurde laskmas, ei tulnud ta aknale kommenteerima. Imedeime. Vbla ta ainult siis on pealetükkiv, kui on purjus?

Üritan vähendada arvutis olemise aega. Täna olen ühe tunni õues kõndinud ja kaks tundi rattaga sõitnud (21 km). Mul on viimastel päevadel olnud paremas silmas vastik torkiv tunne ja me oleme üritanud otsida, kas mingi jama on silmas, ripse või midagi, aga näha polnud. Eile viimaks küsisin doktor guuglilt ja sain teada, et mul on kuiva silma sündroom. Õnneks olid mehel silmatilgad kohe käepärast võtta, kaks päeva olen neid pannud ja torkiv tunne on silmast kadunud. See oli siis nüüd distantsõppe ja -õpetamise tagajärg. Ja see kõik ei ole ju veel läbi.

Rääkisin ükspäev ühe oma õpilasega gümnaasiumist. Ta kurtis, et prillid hakkavad nõrgaks jääma. Ükskõik, mida õpsid ütlevad (nad enamasti arvavad, et eriti palju arvutis olemise aega õpilastele ei anna), tõsiasi on siiski see, et suur osa tunde on reaalajas pluss kodutööde tegemine. Pmst istuvad õpilased samamoodi arvutis terve päeva nagu õpetajad. Ja see hakkab tervise peale. Mu tuttavatel õpilastel on juba unehäired. Uurimused ütlevad, et üle kahe tunni päevas ekraaniaega hakkab vaimset tervist mõjutama ja see on nüüd käes, sest neli korda kauem istuvad õpilased päevast päeva nutiseadmetes.

Distantsõpe/õpetamine on tervist kahjustav.

Erakluse lõpp

May 1st, 2020

Oleme Haapsalus elanud suht omaette, naabrinaistega lobiseme teinekord mööda minnes ja tagant-naaber armastab oma jeebiga me majast mööda sõites tuuti lasta ja siis me lehvitame. Noh, ega erilist läbikäimist kellegagi pole, sest mingeid lähemaid sõpru meil siin pole ja nagunii istume päevad läbi toas oma õppetükkide taga. Aga… Nüüd me ehitasime selle suvetoa, kuhu uuel naabrimehel on hea vaade otse oma köögiaknast. Me keskmisesse korterisse tuli pikemaajaline üüriline, kelle, nagu me aru saime, viskas ta naine korterist välja. 40-aastane mees, üleni tätoveeritud, sihuke jõmmi tüüpi. Ma juba guugeldasin ja sain tast palju teada. Et kui palju naisi old ja mitu last ja kus eland ja kus töötab. Praegu istub kodus, tööl käia ei saa ja tal on rämeigav (seda nägin FB-st, kus ta kurtis).

Täna õhtul siis arutasime, et ei tea, mis juhtub, kui eile marinaadi pandud liha tahaks grillida. Et kuhu panna grill ja kus ise istuda, et naabrimees ei tuleks sõpra panema. Ta tundub selline eriti seltskondlik jõmmi tüüpi vennike. Tegelt, mul nats kahju tast ikka on, sest ta väga üksildane tundub, aga oma privaatsuse kaitseks ma siiski pean olema valmis samme astuma.

Oli siis nii, et mees grillis maja nurga varjus nii, et naabri köögiaknasse ta ei paistnud, aga ma istusin terrassil ja trimpasin oma veega pooleks veinikest. Muidu naabrimees ikka teeb akna lahti ja viskab paar kildu, aga seekord ta asutas ennast poodi minema ja küsis, kas võib otse meie hoovist läbi minna. Noh, imelik oli sel hetkel keelata ja ta siis tuli, lühkarid jalas, plätudega, seljakott seljas ja mu meelest veits jommis, trampis rõõmsalt üle meie uue põranda. Ütlesin, et tal seljakoti lukk lahti ja mees siis aitas selle kinni panna. Naabrimees küsis, et kas ta võib me hoovist hakata läbi käima, et otsetee nagu ja ma ütlesin, et oleneb sellest, kuidas ta ennast üleval peab. Pärast kahetsesin, sest krt, oleksin pidanud kohe ütlema, et tead mees, mul on selline privaatsuse kiiks, et ega ikka ei meeldi küll kui koduhoovis võõrad sõeluvad, kasuta parem oma väravat. Aga ma ei üteld. Seda siiski ütlesin, et ega me ei hoia seda suurt tänavaäärset väravat suvel lahti, ainult talvel ja siis pole siit mingit mugavat otseteed.

Niih. Läks siis naabrimees poodi läbi meie hoovi, me saime oma liha grillitud ja kobisime tuppa sööma, sest õues oli külm. Olime juba söönud ja sättisime ennast elutuppa arvutitesse, kui korraks kööki minnes kuulsin, et naabrimees hüüab mu mehe nime. Ta oli poest koju tulnud siiski mitte läbi meie hoovi, sest muidu oleksime teda oma köögiaknast näinud. Ju siis oma ukse pealt hüüdis, sest kohe selle järel kuulsin, kuidas ta uks pauguga kinni läks. Ta poodi minnes ütles, et läheb toob paar õlle ja ju tahtis mu meest omale seltsiks kutsuda. Noh, sellega on pahasti, sest mu mees on karsklane. Aga eile põrandat ehitades oli Mrt-l janu ja ma viisin talle alkovaba õlle. Ega naabrimees ju aknast vaadates aru ei saanud, kas alkoga või ilma.

Sellised bioloogilised ohud meil siin nüüd. Mahajäetud mees, kes tunneb ennast üksildasena. Mul tast nats kahju on tõesti, aga ärgu ta siiski arvaku, et hakkame siin nüüd igal hommikul koos kohvi jooma ja õhtuti grillima. Juba arutasime mehega, et kui puude katusealuse valmis saame, siis seal ees on vbla hoopis mõnusam istuda, saab päevitada nii, et pole kellegi silma all ja.

Õhtul grillides, enne kui naabrimees välja ilmus, ma fantaseerisin, et mis ta vastu aitaks ja leidsin, et peaksime terrassile hankima kahese diivani ja siis seal kaelakuti istuma romantiliselt, mis võiks olla naabrimehele sõnumiks, et see paarike tahab omaette romantikat teha ja ärgu ta tulgu segama. Pärast viskasin nalja, et otsmistes korterites elavad üksikud inimesed, pensionärist mammi ja keskealine jõmm võiksid ju kuidagi teineteist leida. Et meie kui pereinimesed saaksime olla rahus ja nemad kui üksildased naudiksid teineteise seltsi. No midagi ligi 30 aastat neil vanusevahe on, aga sõber võiks olla sellegi poolest. Igatahes hakkasin täiega kahetsema, et lasin me kruntide vahele värava teha. Selle värava võiks tegelikult ju lukku panna, aga hetkel on võti ainult naabrinaisel. Peaksime ehk temaga diili tegema, et ta ikka ühe võtme meile ka annaks ja siis julmalt keeraks lukku selle värava näiteks ettekäändel, et kui lapselapsed tulevad, siis me ei taha, et nad nende poole jooksu paneks. Seda juba otsustasime, et nagu igal suvel, siis lahkudes suure värava me paneme kinni, see lõikab automaatselt mugava otsetee ära kõrvaltänavasse.

Hea on see, et naabrimees ei paista suitsetavat. Aga alkoga tal ilmselt mingi teema on. Ei imestaks, kui see oligi põhjus, miks naine ta välja viskas.