See linn on saatanast

January 19th, 2017

Ma ütlen, me pealinn on saatanast. Suutsin sealt endale teisipäeval mingi viiruse korjata, mis hirmsasti ropsima ajas. Eile hommikul ärkasin tasakaaluhäiretega ja kõht oli lahti. Tegin kiire metsatiiru, aga parem ei hakanud, kodutänava läbisin pooleldi tuikudes nagu joodikas. Läksin veel jala tööle ka, aga pea sellest selgemaks ei läinud. Varahommikul olin kohvi joonud ja kolm tundi hiljem seisis see pool kannutäit mul ikka veel maos (sellest peaks vist järeldama, et seedimine oli seiskunud, isegi vedelikud ei liikunud edasi). Ohvissi pelleris oksendasin nii, et silme eest must. Südame läikimisega kaasnesid külmavärinad, higistamine ja uni.

Lõuna paiku olin sunnitud poe uksele sildi panema, et haiguse tõttu suletud ja lasin mehel ennast koju sõidutada. Tore äri küll, eks ole, sel nädalal oleme niigi ainult kaks päeva avatud. Nüüd siis poolteist päeva. Juba on uksel uus silt, et oleme kuu lõpuni puhkusel. Tunne on selline, et kohe läheme pankrotti.

Aga eile. Kodus magasin poolteist tundi ja ärkasin nii nagu poleks mingit haigust olemaski. Tegin igast toimetusi ja. Öösel ka oli kõik ok ja hommikul olin kindel, et that´s it, aga võta näpust. Liiga uljalt kummardusin pesukorvi kohale ja sinna ma surin – jälle tasakaal paigast ja iiveldas. Pesu ma masinasse panna ei suutnudki, selle asemel öökisin vetsupoti peal. Kõht oli ka jätkuvalt lahti. Jälle hakkas külm ja higi voolas ojadena.

Õnneks on mehel nüüd neljapäevad koolitööst vabad ja ma ei pidanud hommikul kohe tööle minema. Tukkusin tunnikese ja sain pildi ette tagasi. Ja ongi ok jälle, nagu poleks midagi viga olnudki. Käisin tööl ja kossu vaatamas ja täitsa sirge olen.

Kahtlustasin algul, et on klassikaline vertigo, aga sümptomid on teised. Mu tavaline vertigo, mida viimasel ajal ehk kord aastas kogen, on lihtsalt sihuke tagurpidi maailmaga, et pea käib hullult ringi ja pilku ei saa fokusseerida. Sellega ma enamasti ei oksenda. Seekord oli põhiline probleem see, et süda läikis. Kuulsin, et sellist oksendustõbe on praegu palju liikvel.

Peske hoolega käsi, inimesed!

Loodetavasti ei hakka kõik hommikul otsast peale. Meil on ees pikk sõit Tartusse ja pidulik lõunasöök ja teater. Tahaks seda kõike nautida.

Laske naine mägedele lahti…

January 17th, 2017

Tõepoolest, laske see naine pealinnas mägedele lahti ja te näete. Põhiliselt seda, kuidas on võimalik ühte Kadaka tee aadressi otsides sedasi rappa sõita, et eksimisest kujuneb 20-kilomeetrine ring.

Tallinnas on kaks kohta, kus iga kord, kui pean põhitrassilt kõrvale keerama, tunnen ennast täiesti lost olevat. Üks on Lasnamäe ja teine Mustamäe. Õismäega mul probleeme pole, see on üks loogiline koht ja kesklinnas orienteerun ka väga hästi, aga näiteks Mustamäel… Oi-johh-oi-jooo!!! Annaks taevas, et ma seal enam mitte kunagi ei peaks Tammsaare teelt vasakule keerama. Paremal pool on kõik okei, aga seal vasakul on üks rist ja rägastik.

Kaks päeva olen olnud pealinnas vaimse tervise praktikumis, mis täna lõppes arvestusega psühhoneuroloogiahaiglas. Tänane päev oli ok, hommikupoole olime Õismäel ja pealelõunal Paldiski maantee raviasutuses, kõik oli lihtne ja sujus. Aga eile hommikul oli mul vaja jõuda ühele Kadaka tee aadressile ja Kadaka tee on meil teadagi kõver. Vähe sellest, et kõver, ta teeb peaaegu kvartalile ringi peale tobedate jonksudega ja mitte ühegi ristmiku peal ei ole viita, et keera sinna, seal on see ja too tänav. Kaks korda nägin tillukest pruuni silti, kuhu oli Kadaka peale kirjutatud, aga need olid nii märkamatud, et alles nende alt läbi sõites olid loetavad. Nii ma siis tiirutasin nagu mingi loll ja sattusin kogu aeg kuhugi võpsikusse. Võtsin kodust lahkudes endale 1,5 tundi aega, arvestasin pool tundi ekslemiseks ja kujutage ette – sellest jäi väheks!

Jõudsin objektile veerandtunnise hilinemisega, kusjuures enne seda olin jupp aega ringi uhanud metsiku pissihädaga. Üks õudsemaid hädasid üldse! Olin liiga ruttu peale hommikukohvi joomist kodust ära tulnud ja põiekas oli viimaks selline, et ma enam ei adunud, kas otsin seda asutust, kuhu pidin jõudma või mingit bensiinijaama või kaubanduskeskust, kuhu saaks pissile minna. Õnneks eksisin ma vahetult enne Kadaka tee otsale jõudmist linnast välja, kus oli tihe liiklus ja kahel pool teed mets ja kujutage ette – ma pidasin lambis kohas auto kinni, panin ohutuled peale ja jooksin metsa pissile. Tallinna linnas!!! Kusjuures olin selleks hetkeks juba valmis ka lihtsalt auto kõrvale soristama suvalises kohas, no kasvõi et teen kõrvalistuja ukse lahti ja kükitan, sest nagu vanarahvas ütleb – häda ei anna häbeneda.

Ma väga harva panen ennast sellisesse planeerimata olukorda, aga iga kord kui hull pissihäda on, mulle meenub ühe arsti jutustus sellest, kuidas üks noor tüdruk käis suures linnas ja ei julgenud küsida, kus vets on. Sõitis bussiga koju ja kui kodukohas bussist välja läks, siis komistas ja kukkus ja põis lõhkes, mille peale see tüdruk suri. Nii et jah, häda ei anna häbeneda ja kui ikka vaja, siis sorista seal kus vähegi võimalik, sest järgmist võimalust ei pruugi tulla. Irvitasin, et Tallinna metsa järel on järgmine peatus Londoni Hyde Park 😀 A seal saab vist trahvi?

Igatahes kui olin metsas ära käinud, lahenes kõik paari minutiga, sest ootamatult avastasin ennast Kadaka teelt ja ainult mõni maja sõita ja oligi mu otsitud asutus. Seal mulle meenus, et olen siin ju mitmeid kordi käinud Kadaka turul, ja seal samas tee ääres on üks vana kõrts, kus oma esimese linnatöökoha kolleegidega pidu panime. Olin seal palju käinud oma kõige esimese punase autoga ja polnud kunagi eksinud. Seekord oli mul isegi tahvel autos, kust kaarti sai vaadata, aga see ei hakanud millegipärast navigeerima. Sain ainult tšekkida, kus asun.

Olen inimene, kes jõuab igale poole pigem varem kui hiljem ja igasugused hilinemised on mulle väga piinlikud. Igatahes piinlikumad kui kasvõi keset tänavat soristada. Õnneks ülejäänud logistika laabus tõrgeteta. Sel päeval käisime veel kesklinnas ühes asutuses ja selle leidsin vaevata üles. Ainult parkimisega on selles linnas üks igavene nöök, pidin auto jätma Kristiine keskuse parklasse ja sain natuke jala kõndida. Mis oli hea.

Oma arvestused kaitsesime psühhoneuroloogiahaiglas ja see on üks päris kriipi koht. Raviasutus on muidugi tasemel, aga kõik see meeletu Seewaldi kompleks oma vanade “losside” ja ürgsete pargipuudega on väga eriline keskkond. Territooriumile sisse sõita ei või, aga mul oli üks teise kursuse tüdruk autos, kellel on sügav liikumispuue, sellepärast kärutasin julmalt läbi pargi täpselt selle maja ette kuhu minema pidime.

Olen kahe päevaga näinud rohkem vaimsete häiretega inimesi kui kogu oma varasema elu jooksul kokku. Väga kurb oli vaadata neid naisi seal osakonnas, kus täna käisime. Nad elavad skisofreeniaga ja nad ei satuks haiglasse, kui nad võtaksid oma ravimeid nagu arst on välja kirjutanud. Üks naine nägi väga õnnelik välja, ta rääkis ainult iseendaga ja elas ainult omas mullis, aga see oli nii kohutavalt hale vaadata, et nutt tahtis peale tulla. Kusjuures seal praktiliselt kogu osakond suitsetab, st patsiendid kõik suitsetavad, mis oli mulle üllatus. Palju oli vanemaid vene mutikesi, mukitud ja sätitud ja peast sassis. Väga mitmed veetsid aega kududes.

Kas teate, et kõige rohkem avaldub inimestel vaimse tervise häireid just ülikoolis käies? See on tegelt üks igipõline konflikt keskkonna nõudmiste ja inimese suutlikkuse vahel, mis tihti algab juba põhikoolis, võimendub gümnaasiumis ja kulmineerub ülikoolis totaalse läbipõlemisega. Hea on, kui saadakse õigel ajal jaole ja saab ravimid peale, aga vahel tuleb abi liiga hilja ja siis veedavad noored inimesed mitu kuud haiglas.

Sellega on mu esimene tasuta semester ülikoolis lõppenud. Ühtegi eksamihinnet pole veel teada, aga ju ma nad ikka ära tegin. Vaimselt olen ka täitsa terve, isegi peris õnnelik. Neid õnnelikke pidavat olema rahvastikust vaevalt kümme protsenti 🙂

Kultuuripäev

January 14th, 2017

Meil väga ei ole aega viimasel ajal kinos käia, sest kogu aeg on tähtsamaid tegemisi ja hea kui üldse kõik kolm siin peres samal nädalavahetusel kodus juhtume olema. Aga tänaseks me planeerisime perepäeva pealinnas vaatamata sellele, et see naine siin oleks pidanud istuma kodus ja ajama endale pähe fakte, mida võidakse teisipäevasel arvestusel küsida. Me käisime kinos ja kunstisaalis.

Kinos vaatasime Reisijaid. Ma polnud filmi kohta varem midagi lugenud ja lihtsalt kulgesin kaasa. Mehed on meil suured ulmekate sõbrad, mida mina ei ole, sellepärast olin üsna mitte-midagi-ootav. Aga film on hea, päriselt. Kõik see ulmeline osa tegelikult taandub ja esile kerkivad peamiselt inimsuhted – lähisuhe ja armastus. Kui enamasti tekib mul ulmefilme vaadates mitu korda selliseid hetki, kus mõtlen, et appi kui jabur, kui lapsik ja ülepingutatud, siis selle filmi ajal neid hetki ei tekkinud (või kui siis ainult hetkeks). Pealegi olid mu meelest seal frustratsioon ja agressioon nii hästi välja mängitud nagu psühholoogiaõpikus. Filmi lõpp on muidugi õnnelik.

Tagasiteel autos arutlesime ulmekate kui nähtuse üle ja mina jäin ilmselgelt vähemusse ja isegi kaotajaks, võib ütelda. Mu mehed väidavad, et kõik tänane ulme on ühel päeval reaalsus. Kui sellele vastu vaidlema hakkasin, ütles Mrt, et ok, eks viska siis oma telefon aknast välja. Did you get it? No muidugi ma tean ju, et enamus täna veel fantaasiamaailma ja unistustesse kuuluvatest asjadest on ühel päeval reaalsus. Mulle näiteks tänini on täielik ulme seegi, mismoodi lennukid õhus püsivad. Minu ajurakkude meelest ei ole selline asi võimalik ja iga kord kui mõni lennuk üle maja lendab, ma kujutlen, kuidas inimesed istuvad pilvede vahel ja joovad rahulikult kohvi ja siis ma küsin endalt – no kuidas on see võimalik? See on päris ja tavaline, aga ma ei saa aru. Võite mulle füüsikat seletada, aga mu mõistus keeldub seda tunnistamast. Mu meelest ikka täitsa võimatu. Kui ise lennukiga lendan, püüan kujutleda, et see on lihtsalt üks sõiduk ja mitte mõelda, et sel puutub kokkupuude maa ja veega. Muidu lihtsalt minestaksin lennuhirmus.

Aga selle filmiga vist tahetakse öelda, et olgu su keskkond mis ta on, kõige tähtsam on armastus ja toimiv lähisuhe. Ja seda ka veel, et arenegu tehnika kui palju tahes, olgu mugavused millised tahes, inimesele on oluline olla looduse osa ja  luua ka seda juurtelähedast maailma enda ümber.

Ma mõtlen, et kui nüüd linnalaps kasvab ainult linnas ja nägupidi arvutis ja telefonis, et kas siis tal seda looduse- ja loomulikkuseigatsust üldse ei tekigi? Või on osadus loodusega ikkagi geenidesse kirjutatud?

Seda filmi ma igatahes julgen soovitada.

Peale kino käisime kunstihoones Ole näitust vaatamas. Kmr küll veits protesteerib alati, kui teda näitustele veame, aga kui juba kohal on, ta märkab igast detaile ja üldse ei vingugi. Nogank hoparniis on Kaido leiutis. Ja ma pean ütlema, et ta näitustest on see väljapanek mu meelest parim, mis ta teinud on. Need kaks suurt maali, kus õe õmblustööd domineerivad, need ongi rohkem mu meelest Maire tööd, sorry. Seal võiks täitsa vabalt olla Maire nimi eespool ja Kaido tagapool. Hea, et üldse õmblustöö tegija piltide juurde kirja sai ja siin ma tunnen natuke enda rolli ka, sest ma puššisin õde, et ta peab protesteerima, kui ta ainult tehniliseks teostajaks tituleeritakse kuskil tagumise näitusesaali seinal. Ta oli nagu lõuendikruntijaks taandatud, kuigi tegi ära suure iseseisva loomingulise töö. See oli nagu autorlusest ülesõitmine, aga nüüd on piltide juures detailimeister kirjas ja nii tundub soliidne.

Näitusepileteid ostes oli seal üks vanem paarike parajasti lahkumas ja nad küsisid piletimüüjalt, kas Ole on väga noor inimene. See küsimus kõlas nii, et nad nagu eeldasid, et tegu on verinoore kunstnikuga. Piletimüüja ei osanud vastata, aga ma aitasin selle asjaga, sest muidugi ma tean ju, et Kaido saab veebruaris 54.

Kmr oli vaimustuses sellest, kui tõetruult oskab Kaido kujutada käru velge ja Mrt tõdes ühe fallosega pildi ees, mille pealkiri on Kunstisaalis, et see prillidega m oleme seal meie. Muidu üldiselt on sellel näitusel üle keskmise neid pilte, mille kohta võiks öelda, et need on nunnud.

Vanasti oli kunstihoones mõnus parketi poonimise lõhn. Seda seal enam ei ole.

Tagasiteel võtsime Statoilist piimavahuga kohvid, mille puistasime üle rohke kaneeliga. Laps oli ennelõunal kodus söönud, aga meile Mrt-ga oli see tänane esimene sisestus. Kella kuue paiku õhtul, kui viimaks kodus olime, sõime oma selle päeva esimesed söögid, kusjuures tunne oli sihuke, et võiks ka vabalt homse peale söömise lükata. Kas pole imeline, et sedasi saab ilma nälga tundmata? Elagu LCHF!

Alkovärki

January 11th, 2017

Sorry, rahvas, et mul on blogimisega viimasel ajal sedasi, et väga tihedalt ei produtseeri ja kipun pealiskaudseks jääma, aga ma ikkagi tahaks selle alkoteema ka kergelt ära käsitleda. Pistan siia mõned nopped oma loengumaterjalidest, see kukub suht kaootiline välja, aga midagi ehk ikka sellist ka lugeda saate, mida pole enne teadnud.

Esiteks seda, et sõltuvus kujuneb välja eufooria otsimise tõttu korduvalt tarvitatud ainete mõjul, aga samas kujutab endast juba eufooriast mitteolenevat püsivat protsessi, mille aluseks on püsivate ja jätkuvate ning süvenevate neurobioloogiliste muutuste jada. Sõltuvussündroomi olulisim joon on vastupandamatu tung alkoholi (või ka miskit muud sõltuvusttekitavat) tarvitada. Alkohol saab inimese käitumises prioriteedi kõigi muude käitumisavalduste kõrval ja sealt toda inimest enam naljalt välja ei tiri.

Nii nagu ka erinevate uimastite tarvitamisel mängib alkoholisõltuvuse juures peamist rolli dopamiini taseme muutus. See on suurenenud opioidsüsteemide aktiivsus ajus, sellepärast kasutatakse sõltuvuse ravis ka opioidsüsteemide blokaatoreid.

Dopamiin mängib rolli heaolutundes, eufoorias, motivatsioonis, ta on nn tasukeskuse peamine toimetaja (reward system). Psühhofüüsiliselt tähendabki alkoholism kinnijäämist premeerimissüsteemidesse.

Sõltuvuste juures on see värk, et tekib tolerantsuse tõus ehk sama tunde kättesaamiseks peab aga jälle doose tõstma. Või siis näiteks kui enne inimene armastas veini, siis ühel hetkel ta läheb konjaki peale üle, sest vein jääb sama laksu kättesaamiseks lahjaks. See on, muide, üks kõige suurem ohumärk, et sõltuvus on tekkimas või tekkinud, kui lahja alkohol vahetatakse kangema vastu. Ärge seda tehke!

Üks ohtlik sõltuvuse tunnus on ootusärevus – muudkui mõtlen, et õhtul saan, elan selle hetke ootuses.

Alkoholismil on väga tugev pärilik komponent. Kusjuures see, kas eriti tugeva päriliku komponendiga inime satub alkoholi küüsi või mitte, oleneb peamiselt kahest asjast – kuidas tal on lood impulsiivsusega ja kas ta üldse elu jooksul mingit alkot proovib. Impulsiivne inimene satub väga kergesti sõltuvustesse. Kõlab eriti lihtsameelselt, aga nii just ongi, et mistahes sõltuvusttekitavast ainest eemalhoidmiseks on kõige kindlam viis mitte kunagi mitte kordagi proovida.  Sul võib olla kui tahes kõva pärilik komponent, aga kui sa kordagi ei proovi, siis sõltuvust ei teki.

Kõige olulisem sõltuvusele vundamendi ladumisel on kättesaadavus. Alkoholiga on see võib-olla pisut keerulisem, sest alko on teistpidi võttes justkui ka kultuuri osa (sünnipäevad, vastuvõtud, titevarbad jne). Lihtsam on igasugu narkotsiga ja seda peaks ka noortele kogu aeg rõhutama, et – ära proovi! Ära proovi mitte ühtegi korda! Sa ei ole mömm ega autsaider kui ei proovi, oled hoopis imetlemist väärt küps noor inimene.

Impulsiivsus on kõigi sõltuvuste juures kõva tegija. Kuigi pärilik komponent on ka oluline, siis näiteks ühemunarakukaksikute puhul, kui üks on impulsiivne, emotsionaalne, mitte nii hea pidurisüsteemiga jne ja teine tasakaalukas, rahuliku loomuga ja mitteimpulsiivne (iseloomud võivad kaksikutel kardinaalselt erinevad olla ja need elu jooksul põhijoontes ei muutu), siis suur oht sattuda kuritarvitama nii alkoholi kui toitu või mida iganes on just sellel, kes on impulsiivne. Alkohol on, teadagi, rahustava toimega ja samamoodi mõjub rahustavalt nn emotsionaalne söömine.

Hästi oluline on ka see, kuidas on lood spirituaalsusega. Sa seda ikka teadsid, et AA rühmad on kristliku suunitlusega? Ma näiteks teadsin küll, et nad käivad meie linnas metodisti koguduses koos, aga ma nende metoodikast midagi ei teadnud. AA rühma 12 sammu ehk tegutsemise etappi on piltlikult öeldes alkoholi asendamine jumalaga ehk siis tühimik hinges täidetakse millegi tummisega, mis on päris. Väga hästi töötavad ka igasugused kristlikud kodud, kus mehed (ja nüüd juba ka naised) alkost eemal hoitakse ja päriselu asju tegema pannakse.

Mu õppejõu doktoritöö teema on ka sõltuvuse spirituaalne pool või midagi sellist, hästi huvitav mu meelest.

Alkohooliku puhul tekib dilemma autonoomia ja hoolitsuse vahel, see on eetiline küsimus – kas ma pean respekteerima tema autonoomiat ja laskma tal juua või hoolitsuse nimel kohtlema teda mitteautonoomsena. See on puhtalt eetiline küsimus ja paradoks selles mõttes, et seda ei saa ära lahendada. Ükskõik kumma lahenduse sa valiks, ei ole see meeldiv ega lõpuni õige.

Eestis sureb igal aastal alkoholiga seotud haigustesse 600 – 800 inimest, neist 2/3 on mehed. Ligi kolmandiku surmadest põhjustab maksa alkoholtõbi, järgnevad alkoholimürgistus ning psüühika- ja käitumishäired.

80% vabasurma valinutest on mehed ja siingi on suuremal osal rolli mängimas alkohol. Naiste käitumismustrid on selles osas tunduvalt stabiilsemad, naised on paindlikumad. Seda nimetatakse säilenõtkuseks – vajadusel suudab naine kindla olukorra säilitada.

Aitab vist küll.

P.S. 12. jaanuari alkokonverentsi otseülekanne: LINK

Tõmban hinge

January 10th, 2017

Tänast õhtut olen hullusti oodanud, sest täna olid viimased eksamid ja sai läbi suurema pabistamise aeg. Üks arvestus ja üks praktikum on mul veel järgmisel nädalal teha, aga nendeks pole vaja miskit nii hirmsasti tuupida. Mitte et mulle õppida ei meeldiks, aga lihtsalt mõni aine ei ole nii väga vaimustav ja üheks täna toimunud eksamiks ma õppisin tõesti nagu koolitaks ennast eeskujulikuks funktsionääriks. No ma ei taha see olla ja jubedalt teoreetilised ained, kus peab mõisteid ja meetodeid ja strateegiaid ja sihukest kraami tuimalt pähe ajama ei meeldi mulle üldse.

See-eest oli meil täna ka vaja üks esitlus teha ja see oli huvitav, sest magusasõltuvusest tegi peale minu ja mu kursaõdede töö ka üks meeste kamp ja me jõudsime täiesti erinevatele tulemustele. Mehed jõudsid järeldusele, et jah, sõltuvus on olemas ja võõrutusnähud ja kõik selline klassikaline kraam ja meie kamp jõudis (minu dikteerimisel, pardon!) järeldusele, et kuna puuduvad uurimused suurte inimrühmadega, siis täna me seda väita ei saa, et magusasõltuvus on samasugune sõltuvus nagu näiteks tekib opioidide puhul.

Meil oli oma töörühmas ka kõvasti vaidlemist ja mul oli tükk tegu, et blokkida ära delfi-laadsete “tõestusmaterjalide” kasutamine ja keelitada kaaslasi pruukima ainult usaldusväärseid allikaid. Mõni kahjuks usub, et kui millestki on raamat välja antud ja selle autor enda nime külge PhD kirjutab, et see on siis sada prossa usaldusväärne värk, aga kahjuks siiski ei ole. Alati, absull alati tuleb vaadata, kes on see nn PhD, mis töid ta on teinud, kas temalt on usaldusväärsetes andmebaasides artikleid või uurimusi, kes teda rahastab ja kas tema lingitud teadustööd on sõltumatud või mis need üldse on. Kui keegi kasutab ainult loomade peal tehtud uurimusi inimeste sõltuvuste tõestamiseks, siis on see absoluutselt üks kahtlane PhD. Igatahes ühest ainsast eestikeelsest raamatust, mida suhkrusõltuvusest leida oli, ma lubasin me töösse jätta ainult need väited, millel olid küljes sellised teadustööde viited, mis tõesti olid adekvaatsed. Pool raamatut on kahjuks mingi esoteerika ja äri vaheline samba, mida ei saanud kasutada.

Ma loodan, et nüüd, kui mu kursakaaslased hakkavad õppima epidemioloogiat, neile tehakse seal väga püsivalt selgeks, millised allikad on ülikoolis ok ja millised ei ole.  Jabur on vaielda elementaarsete asjade üle. Kusjuures eksivad mitte ainult need, kes pole varem ülikoolis käinud, vaid ka magistritasemel haridusega inimesed.

Aga meeste käest, kes väitsid, et nende teadustööd tõestasid suhkrusõltuvuse olemasolu, ma küsisin mitu küsimust. Esiteks seda, kas need uurimused, mida nad kasutasid, on tehtud loomade või inimeste peal. Vastuseks sain, et nad ei tea… (möh?). Teiseks ma küsisin, et kui väidate, et tegemist on klassikalise sõltuvusega, siis seletage palun, milline on see neurobioloogiline rada, kuidas sõltuvus töötab. Jälle nad muhvigi ei teadnud (sest seda pole ju kindlaks tehtud, eks ole, ei olegi must-valgelt lugeda kuskilt). Lisaks eksisid nad nn võõrutusmeetoditega väites, et suhkrusõltlasel on ok süüa maiustuste asemel puuvilju… Ja blaa-blaa. No mida nad väidavad, kui ühtegi väidet tõestada ei suuda? Võõrutuse koha pealt nad ei olnud tutvunud isegi üksikjuhtumite kirjeldustega, mis tegelt näitavad, et peale ketogeense dieedi miski muu neid inimesi täna aidata ei saagi.

Meie oma töös tõestasime, et suhkru (ja süsivesikute) liigsöömisega võib sattuda söömisrattasse ja see töötab glükeemilise koormuse läbi tekitades liigse insuliinitulva, mis omakorda tekitab hüpoglükeemiat. Et veresuhkur läheb liiga madalaks, sul on halb olla ja pead aga jälle sööma, et pilt tasku ei läheks. Domapiini radade toimimine on kahjuks tõestatud ainult rottide peal, aga inimene ei ole rott ja me ei saa loomade peal tehtud uurimuste tulemusi inimestele üle kanda. Mis ei tähenda, et see rada töötada ei või, aga seda pole tänaseni tõestatud. Nii kaua kuni pole teaduslikult tõestatud, ei saa me väita, et suhkur tekitab opioididelaadset sõltuvust ja sellega sarnaseid võõrutusnähte. On küll hulganisti üksikjuhtumite kirjeldusi (ühe esitasime ka oma töös), aga üksikjuhtumid on teaduses kõige nõrgem tõendusmaterjal üldse ja nendele ei saa toetuda.

Nii et jah, mul on kahju seda öelda, aga kõik, kes te usute, et suhkur on samasugune sõltuvusaine nagu kokaiin või fentanüül või kasvõi Xanax, ma pean teile valmistama pettumuse – nii kaua kuni teadus pole suutnud seda tõestada, ei või me seda ka kindlalt väita, et magusasõltuvus sellisel kujul olemas on.

Kas sa muidu seda teadsid, et antidepressandid ei tekita sõltuvust? Sõltuvust tekitavad rahustid nagu näiteks Xanax on. Oluline on neil vahet teha. Mul täna sõltuvusainetes oli ka eksam ja täitsa kahju on, et see õppeaine nii ruttu läbi sai. Ma oleks teda veel taht vaagida.

Ühel päeval, ma usun, saab ka magusasõltuvus teaduse poolt tõestatud ja tõepoolest tahaks teada, kas ka see sõltuvus on seotud dopamiiniga. Me ei tea, mis siin tegelikult töötab. Võiksin olla hull teadlane ooke nordiin ja selle välja selgitada 😀

Veel sõltuvusainetest rääkides – alkohol klassifitseerub rahustava toimega ainete alla. Nii et kui ma nüüd üle hulga päevade naudin punast veini, siis… tadaaa! Jah! Juba rahunengi 😀

Sitik hakkas võrkpalluriks

January 5th, 2017

Täna oli see tähtis päev, kui müüsin viimaks ametlikult maha oma sitika. Sügisel andsin ta miniale selle jutuga, et sõitku kui kaua tahab ja kui enam ei taha, siis müüme ta päriselt perekonnast välja. Poeg andis mulle tookord suure lahkuse eest uue auto sissemaksuks raha ja auto jäi justkui mulle alles, imetlesin teda iga päev oma äri aknast.

Täna sai mu armsa punni omanikuks üks Eesti kõvemaid võrkpallureid ja mul selle üle on hea meel. Ikka pühendunud kätes, eks ole. Sitikas oli mu kolmas päris isiklik auto ja ainus, mis mind mitte kordagi alt ei vedanud. Kümme aastat truud teenimist vähimagi jukerdamiseta.

Seda asja tahtsin ka veel ütelda, et e-riik on ikka äge mis äge. Kirjutad ostu-müügilepingutele alla, raha vahetab omanikku ja siis logid lihtsalt maanteeameti e-teenindusse, täidad paar lahtrit ja paned digiallkirja. Ma ei pidanud uksest väljagi minema. Pmst võinuks võtmed pihku pista ja aknast osutada, et see parempoolne masin seal… Paari tunni pärast tuli juba meilile teade, et uus omanik on auto enda nimele võtnud, ta ka käis ainult korra kodus internetis. Ei mingeid büroosid ega järjekordi. Lahe on veel see, et kui uus omanik seal lehel auto ostu registreerimas ei käi, siis on auto viie päeva pärast arvelt maas ja sellega ei tohi sõita. Et niisugune turvaline mugav trikk.

Hakkan nüüd õppima, selles suhtes on mul tänane päev täiesti vahele jäänud. Olin üksi tööl, üldiselt on praegu äris vaikne aeg ja ma ei saagi aru, kuhu see aeg kõik kadus. Mingit paanikat õnneks pole, kuigi üks eksamitest on sihuke…, noh, kuidas nüüd üteldagi… tüütu. Ma ei karda läbi kukkuda, aga olen suur aade ja beede sõber, madalamat hinnet saada on veits piinlik, kui tegelikult oled vägagi motiveeritud.

Hiir

January 5th, 2017

Dokumenteerimist vajab hirmus oluline fakt, et peale umbes 20-aastast pausi külastas meie majapidamist hiir. HIIR!!! Ta vahtis meile öösel kella poole kolme paiku magamistoas vastu, endal sihuke armas nägu ees, et “andke andeks, astusin korraks läbi.”

Hiirele ilmselt ei meeldinud avastatud saada, sellepärast haihtus ta hetkega.

Kuna meie maja on juba aastaid täiesti hiirekindel (meie endi arvates), siis hakkasin kohe hommikul suure hämmeldusega mööbeldama selles nurgas, kust hiir tuli ja kuhu ta ka kadus. Kõik oli terve, põrand ja seinad ja isegi mingeid pragusid kuskil polnud rääkimata aukudest, ainus kahtlane koht oli pistikupesa. Ühes pistikupesade plokis oli katmata kaabliauk, kust pääses kipsi taha soojustuse manu ja teistpidi muidugi ka. St et inime ei pääse, aga hiired küll. Soojustuse vahele saab õuest fassaadi alumisest otsast laudise tagant (mis on viga, Mrt lubas sinna millalgi võrgud põhjaks kinnitada).

Jääb vaid imestada, miks see alles nüüd juhtus.

Kuna mees kiirustas kooli eksamitele, jäi olukorra lahendamine minu peale ja ma tõesti ei taha mingite hiirtega rohkem tõtt vaadata. Mätsisin pistikupesa kinni kõige käepärasemate vahenditega (ja nüüd naerge!) – paigutasin augu kohale ühe läbiläinud ümmarguse elektripirni, mis täpselt istus sinna pessa, toppisin august väljarippuva kaabli sinnasamasse ja katsin kõik põhjalikult maalriteibiga kinni. Hiir klaasi läbi ei hammusta ja tal läheks üksjagu jõudu vaja, et kogu mu suurepärane augutäide eest lükata. Kogu kupatuse ees on kummut, sestap mu leiutis silma ei riiva.

Kas ma seda ikka olen teile rääkind, et oma esimesel autol radikasse tekkinud augu plastiliiniga kinni mätsisin? Elektripirn pistikupesas on selle kõrval nagu mõni kõrgtehnoloogiline leiutis 😀

Aasta ots

December 31st, 2016

Ei mina sellest aastavahetuse eufooriast saa muhvigi aru. Lapsepõlves ja nooruses sai ikka passitud, et kui saabub uus aasta, siis äkki see murdepunkt on kohe nagu mingine imeline tunne, aga aastad on selgeks teinud, et ei ole siin mingit jõnksu. Et ongi ebaoluline ja mis siin hõisata.

No vot ja siis mul ongi alati selle trillallaa ja trullallaaga raske kaasa minna, et linna keskväljakul kõik inimesed juubeldavad ja patsutavad ja kui me sinna ei lähe, siis raudpoltkindel, et sajab meile peale südaööd sisse mõni lähisugulane ja röögib üle maja, et head uut aastat. Olen teinekord isegi enne südaööd voodisse kobinud, sest tõepoolest ei ole olnud pointi 1. jaanuarini üleval passida kui tegelikult on uni.

Inimesed, ärge tõmmelge!

Täna on mul küll tunne, et linna rakette me vaatama ei lähe ja üldse ei imestaks, kui kukungi magama. Pidusöögi korraldasime juba varakult ja kellel kõht veel tühjaks läheb, saab laualt igasugu nassvärki võtta. Laps läks juba sõpradega lõbutsema ja meie Mrt-ga siin vaheldumisi sööme, joome ja õpime. Telekas mängib niisama vaikselt taustaks, sealt tuleb igasugu jama. See et me siin õpime, ei tulene üldse sellest, et jääksime hätta, kui aasta viimaseid tunde eksamiteks valmistumisele ei kuluta, vaid sellest, et huvitav on ja meeldib ja nagunii peab igaüks omad materjalid läbi töötama. Tundub lihtsalt hetkel kõige targem tegevus.

Eks ta väheke vastuokslik ole rüübata sõltuvusainete eksamiks valmistudes vurtsuga veini, höhö. See on nüüd küll midagi, mida enamasti uusaastaööl teen, kuigi seekord kaalusin ka täielikku karskust. A karskusel polnd pointi ja külm kuiv vahuvein lihtsalt maitseb mulle.

Oma soovidest ja unistustest ma ei räägi. Ega mul peale targemaks saada tahtmise palju muid huvisid ei olegi.

Midagi teistele soovida tahaks küll. Tarkust! Või peaks ütlema vähem rumalust? Ausalt, olge targad, olge arukad! Ülehomsel arvestusel hakkan Gardneri multiintelligentsusest rääkima ja mulle õudselt meeldib sealt materjalist see ütelus, et ega see, et inimesel on kõrge intelligentsus, ei tähenda, et ta ka käituks intelligentselt. Selle mõttepojukese viskangi nüüd uusaastarakettide vahele lendlema lootuses, et ta pihta ei saa. Olge hoitud!

P.S. Väljas on paduvihm. Kui kuulan vihma terrassikatusel pladistamas, tuleb tunne nagu oleks suvi. Täitsa mõnus tunne 🙂

Peaks vist midagi ütlema

December 30th, 2016

Üldiselt on nii, et kui aasta lõpeb, siis ikka tehakse sellest mõningane kokkuvõte, aga ma avastasin, et mul polegi midagi kokku võtta. Kõik on alles pooleli ja mis pole pooleli, sellest ei lubata mul rääkida.

Õudselt raske aasta on olnud. Mis ei tähenda, et mul oleks olnud hetkekski paha tuju või halba enesetunnet, ei midagi sellist. Või et ma poleks olnud õnnelik. Õnn on suhtumise küsimus, eks ole. Mul on absoluutselt kõik hästi ja olen rahul enam-vähem kõigega oma elus. Aga päriselt ka – hirmus raske aasta on olnud. Lihtsalt raske. On olnud muresid lastega ja mu enda tegemised on olnud pikalt kännu taga kinni.

Tore on see, et Kmr tegi sel nädalal viimase autoeksami, et saaks lahti titelubadest. Tal on load juba kaks aastat ja sõidukogemust lapsevanemate kõrval üksjagu, pärisload saab mõne kuu pärast kui 18 täis. Sel ajal kui üks lähisugulane siin juba mitu korda sõidueksamil põrunud on, teeb Kmr need asjad lihtsasti ära. Tal oli mõnus taktika ka välja töötatud, et kuidas kõigepealt sirutab eksamineerijale tervituseks käe ja mida siis veel ütleb ja teeb. Hea mees. Ta õpetaja sõitis ka kaasa ja rääkis pärast, et igast küsimusi oli eksamil küsitud ja olukordi lahatud ja Kmr tuli kõigest nii kenasti välja. See on see värk, et pea tuleb tööle panna ja kes ei mõtle, see kukubki sõidus läbi.

Ärivärk on meil läinud nii, et väikese kasumi saime kätte, aga jälle nii olematu, et üks õige ärimees lõpetaks selle jama ära ja hakkaks tegema midagi muud. Ega meil väga pole aega tööl käia ka ju.

Uus aasta algab minul kolme arvestuse ja kahe eksamiga ja mehel kuue eksamiga (kolme päeva jooksul). Kas pole ikka kena vanainimeste ajaviide? Kui nende asjadega maha saame, on meil ees väike kodumaine reis ja sellest päevast me paneme äri nädalaks kinni, sest kohe peale lähireisi läheb naine puhkusele. See mul üldse plaanis ei olnud, aga Ruth tuli lagedale Londoni reisiga, et vaja ikka enne tite saamist ära käia ja nii ma siis lendan selle pallikesega Big Beni manu. Mrt töötab põhikohaga koolides ja oma äris on harva, sellepärast läheb ukse peale nädalaks ajaks puhkusesilt ja nii ongi.

Olin just peale autoostu säästmisega järje peale saanud ja mis sa arvad nüüd? Löön jälle kõik laiaks, sest õieti polegi teist.  Aga tore on, kui on perekond, siis saab minna mehe rahakotti puistama 🙂

Kuulge, pidi ju peale pööripäeva valgemaks minema? Kus see valgus on siis? Mu meelest pole juba terve nädal üldse päeval valgeks läinud. Muidu mul poleks sellest sooja ega külma, aga kottpimedas ei saa ma teha oma hommikusi trenniringe ja see hakkab viimaks keret mõjutama. Viimased kaks nädalat ongi nii läinud, et ainult nädalavahetustel olen saanud korralikumalt liigutada.

Muidu üldiselt on mu tervis läinud nii heaks, et võin isegi mõne šokolaadikommi süüa ilma et sellest sussid püsti viskaks. Mitte et need mulle nii hirmsasti maitseks või et see oleks mu igapäevane rutiin, aga pühadega tekkis meile majja mitu ägedat kommikarpi, millest kõige ägedamas on miskid pähklipuruga šokolaadiasjad ja nendega ma tegin oma järjekordset eksperimenti. Kaks ja pool aastat LCHF-i on teinud seda, et võin vabalt süüa mõne šokolaadikommi ja mu veresuhkur ei hakkagi enam selle peale diabeedinäite viskama. Sellest 2,5 aastast 1,5 olen pidevalt oma suhkruid mõõtnud, sellepärast tean, et need suured muudatused on tulnud alles nüüd viimaste kuudega. Ehk et visadus viib sihile. Ma olen ennast palju tervemaks söönud. Ja muidugi ma jätkan oma harjunud süsikavaese menüüga, sest hirmus mugav on sedasi elada.

A mul on üks pika nimega aine ülikoolis sooritamisel, kus sõltuvusainetega on tegemist ja see on õpetanud mu enda lähedalseisvaid isikuid ja iseennast nägema ka hoopis teise pilguga. Et miks mõni ikka muudkui käitub nii nagu käitub ja miks mingid sõltuvused ühele hakkavad külge ja teisele mitte. Õudselt põnev.

Alternatiivne

December 24th, 2016

dsc_0137 Meie tänavune jõulupuu on üks alternatiivne kronstein, ehitatud eelmise kuue aasta jõulupuude tüvedest. Seitsmes tüvi ei sobitunud komplekti. Hämaras toas ei pane tähelegi, et rohelus puudub, nagunii on pelgalt valgus see, mida imetleme.