Ühed lugud

Mul oli “aikesti” vaja Londonis kõik söögid üles pildistada, neid tuleb siin nüüd terve joru. Inimesele, kes on otsustanud süüa väga väheste süsivesikutega menüüd kas diabeedi tõttu või kaalu langetamise/hoidmise huvides, on Inglise hommikusöök ideaalne valik. Maitsesin isegi tomatikastmes valgeid ube, mis mu jaoks olid liiga magusad ja pole veresuhkru stabiilsena hoidmiseks head, aga kõik muu, mis english breakfast´i juurde kuulub, on lihtsalt perfekto (röstsai ka väljaarvatud).

Õhtusöökidega oli keerulisem, sest inglased ei paista köögivilja armastavat. Tavalise prae juurde pakuti salatit haledalt väikeses koguses, rohkem nagu kaunistuseks ja absoluutne kohustuslik osa on õhtusöögi juures chips ehk õlis küpsetatud (fritüüritud vist) kartulid, mis tavalistest friikatest erinevad vaid kuju poolest. Isegi mina sõin Londonis kartulit, mida pole juba kaks ja pool aastat puutund ja kujutage ette, ei surnudki ära 😀 Sõin seal igasugu muid veidraid asju ka, mida kõike ei julenud üleski pildistada, aga kuna sõime enamasti vaid hommiku- ja õhtusööke ja iga söögikorra vahele jäi 9-10 tundi, siis ketoosiga kohanenuna oli mul seal hea lihtne olla ja mingit nälga ega halba enesetunnet ei tulnud. Ruthilt sain õiendada, et peaksin päeval ka sööma, sest hingeõhk on atsetoonine. Aga ma oma veidra söömistaktikaga võtsin Londonis viie päevaga kaalust alla vähemalt ühe kilogrammi.

 Esimesel õhtul sõin kõrvaltänava tavernis miskit kana. Salat oli äädikane ja seda oli vähe. Kuna kõike peale kartuli oli taldrikus vähe ja mul glükomeetrit õnneks kaasas polnud, siis pistsin ka kõik kartulid nahka 🙂

 Klassikaline fish & chips. Mul jäi see endal proovimata, siit Ruthi taldrikust sõin tühjaks tolle rohelise möginaga topsiku, mis oli kuum hernepuder või midagi. Kala olevat väga maitsev olnud.

Mu laps armastab šokolaadikooke.

 Vt eelmise pildi kommentaari 🙂

 Esimesel hommikul põikasime kõrvaltänavasse ühe hotelli juurde kuuluvasse restorani, kus mina võtsin hot english breakfast´i ja Ruth full english´i. Need olid mõlemad buffeed, erinevus oli põhiliselt selles, et full´iga sai igast saiakesi ja jogurteid ja helbeid ja apelsinimahla võtta. Kohv käis hinna sisse ja võis võtta ka lattet või cappuccinot. Mulle tohutult inglise hommikusöök maitseb, eriti need vorstid ja šampinjonid. Panin tähele, et inglased ei lisa härjasilmale soola, nii nagu meil koduski on neid kombeks magedalt süüa. See-eest on üsna soolane nende peekon, mis maitseb nagu mahesiga.

 Sellise hommikusöögi peal kappan vabalt 10 tundi linnas ringi ilma, et kõht tühjaks läheks. Vajan vahepeal ainult head kohvi.

 Siin pildil rõõmustan selle üle, et leidsin ühest Itaalia restoranist köögiviljad. Tellisin lammast, mille juurde sai valida chipsid, riisi või köögivilju. Üllataval kombel maandusid mu taldrikus lisaks köögiviljadele ka kartulid ja ma vist sõin need isegi ära 🙂 Supermaitsev õhtusöök!

 Sama ports teise nurga alt. Ruth tellis miskit sealiha chipsidega ja nagu taamal paistab, siis sellele ei pandud salatit ega köögivilja isegi kaunistuseks mitte. See-eest oli liha kaks suurt käntsakat ja nagu itaallastele kombeks toodi kannuga lauale õli, mille me jätsime siiski vahele.

 Veel üks inglise hommikusöök. Ube maitsesin, need olid liiga magusad, ja saia jätsin puutumata.

 Tagumises taldrikus paistab see, mille saad siis, kui tellid hommikuks munaputru.

 Ma ei tea, mis rahva köök see oli, ei saa ju nende musta juuksega inimeste keelest aru, igatahes oli see üks koht, kus alkoholi ja siga valikus ei olnud. Mu taldrikus on grillitud kana, mis maitses ja lõhnas nii imeliselt nagu koduse suveõhtu grill ja teises taldrikus on mingine kebab. Kokk toimetas sealsamas leti taga, käisin talle peale sööki komplimente loopimas, sest tõepoolest see kana oli eriline elamus.

 Selfridge kaubamaja ülemisel korrusel on lisaks ühele suuremale restoranile ka Starbucks, kus käisime hilisel hommikusöögil ja hiljem veel niisama kohvi joomas. Valisin scrambled egg´i, mis oli laotatud rohke spinati peale koos tomatite ja erinevate seemnetega. Soojendatult on see lihtsalt üks supertoit.

 Starbucksis kohvi tellides kirjutatakse kliendi nimi topsi peale, sest kohvimeister on eraldi teises leti otsas, kuhu kunde jääb oma topsikest ootama. Minu nimest ei saanud mitte keegi aru, seda ei saanud isegi spellida, sest Ü-tähte neil pole. Esimesel korral kirjutasin ise oma nime topsile, teisel korral ütles teenindajakutt, et ära spelligi, ma panen sulle siia lihtsalt smaili. No ja vaadake seda smailit topsil! Nii hirmsasti ajas itsitama, et ta ei osanud Ü tähte kirjutada ja siis ometigi joonistas selle. Tollest smailist arenes meil teenindajaga lõbus vestlus, sest pidin ju muidugi ütlema, et selle tähega mu nimi algabki. Kutile tegi hirmsasti nalja, et kellegi nimi algab smailiga, et igavene vinge positiivne nimi ju. Vot siis 😀

 Viimasel õhtul Radisson Blu hotellis laamendasime sajaga. Rahalises mõttes, sest ausalt üteldes ei olnud see Itaalia restoran, kus sõime, üldse mitte hubane ega midagi ja metallist toolid olid imelikud ja toit ei olnud ka teab mis asi, aga raha nad oskasid selle kõige eest küsida nii et vähe pole. Mu lamba moussaka oli siiski päris maitsev ja veinil polnud ka häda midagi. Aga mu toit, vein ja vesi läksid kokku maksma miski 24 naela vist. Ruth võttis magustoidu ka, see maksis 7 naela ja sõi ilmselt oma elu kõige kallima pastaroa (ei mäleta hinda, aga oma 15 naela oli see makaroniports vähemalt, suht maitsetu ka veel) ja jõi kõige kallima latte – 5 naela. Mul oli päris palju sulli järele jäänud ja häbematane laristamine viimasel Londoni õhtul oli me teadlik valik.

 Radisson Blu on kallis hotell, mille toa hinna sisse käib ka hommikusöök. Ja vot see mulle meeldis. Irvitasime juba õhtul, et võtame hommikul kõik tagasi, mis meile tundus, et õhtul meilt mittekohaselt võeti 🙂 Toiduvalik oli tõeliselt uhke, aga ma piirdusin siiski ainult oma kõige lemmikumatega, mis taldrikus näha. Ka kohv oli seal väga hea.

Ma söökide hindu täpselt ei mäleta, aga hommikusöögid jäid mul vahemikku 7 kuni 12 naela. Ruthi full buffee vist oli kallim, äkki midagi 14 naela või? Kes ei taha samamoodi mõnuleda nagu meil kombeks oli ja kes pole nii peps igasugu toiduvaliku asjus nagu ma, võib Londonis hommikuti söönuks saada ka kaks-kolm korda odavamalt. Näiteks on võimalik osta nurgapealsest poest mõni mitmekihiline võileib (3-4 naela tk) ja odavaid banaane või muid puuvilju ja teha endale ise hotellis kohvi või teed, sest need pakikesed ja veekeetja on enamasti tubades olemas ja hinna sees.

Õhtusöökide hinnad algavad Londoni pubides-restoranides kuskilt 10 naela kandist, enamasti tuleb siiski välja käia 12 kuni 17 naela, joogid lisaks. Me väga peenetes ja kallites valgete laudlinadega kohtades ei käinud, ikka rohkem sellistes tavalistes. Kui päeva söök eurodesse ümber panna, siis hommiku- ja õhtusöökideks peab Londonis arvestama kokku vähemalt 30 eurot. Ma reisin harva ja kui siis üle hulga aja kodust välja lastakse, ma tahan ikka mõnuleda täiega ja nautida erinevaid kööke, sellepärast sõin ka mida tahtsin ja laristasin mõnuga.

Ma vist rohkem Londonist postitusi teha ei viitsigi, kuigi rääkida oleks palju. Kõige-kõige rohkem meeldis mulle, millised inimesed seal on. Kui näiteks Pariisis kohtab pidevalt ebaviisakat ja ükskõikset teenindust ja Stockholmis on viisakus pigem silmakirjalik ja väga tihti teeb teenindaja kliendi selja taga nägusid, siis londonlase sõbralikkus on siiras, nad on sinust huvitatud ja äärmiselt abivalmid. Londonis on ülimõnus ajada small talki ükskõik kellega, olgu ta siis mõni teenindaja või inimene tänavalt. Ja inimesed tänaval astuvad ise juurde ja pakuvad abi ja annavad häid tipse kui vähegi kuhugi nurga peale segaduses passima jääd või liiga kaua kaarti põrnitsed. Ka restoranides tulevad teenindajad mitmel korral su laua juurde küsima, kas kõik on okei ja ega me äkki midagi veel ei vaja. Sind märgatakse, sind aidatakse, see annab väga mõnusa koduse tunde. Mind tõeliselt üllatas, kui palju londonlane suhelda tahab ja kui lahked on nad suvaliste turistidega.

A mulle tundub, et Ruth oli terve Londoni linna peale ainuke rase inimene. Isegi lapsevankreid oli näha ainult mõni.

Ainus keeruline nähtus oli vasakpoolne liiklus, millega ei ole võimalik mõne päevaga harjuda. Isegi metroojaamas tuleb rahvamass vastu meie mõistes valel pool teed, olin mitmel hetkel kellegagi kokku põrkamas.

Koduteel toimus lennuki tagaosas vägev lärmakas pralle, britid tulid Tallinnasse poissmeestepidu pidama ja see pidu algas vist juba Stanstedi terminalis, sest seltskond oli juba hommikul purjus. Stjuuardid ei pahandanud, vaid tassisid neile aga kilekottidega õllepurke juurde ja naersid praktiliselt terve tee. Eriti stjuardessidele tegi miski hirmsasti nalja ja polnd mingi probleem neil kolm tundi järjest naeru lõkerdada. Selline lend.

Kui Tallinnas lennuterminalist välja astusime, tabas meid selline värske õhu pahvakas, imeline kodumaa õhk, et nii Ruthile kui mulle tuli korraga meelde eelmisel õhtul rongis loetud ajaleheartikkel sellest, kuidas Londoni koolilaste tervis kannatab õhusaaste käes ja et hädasti oleks vaja vähendada linnaliiklust. Me polnud aru saanud, et Londonis liiga palju liiklust oleks, ei näinud pikki ummikuid ega tundnud ka kordagi, et mõni masin vingu välja ajaks nagu Eestis pidevalt on. Mõnel hetkel oli küll kaadris kümme punast kahekordset bussi korraga, busse on seal üldse väga palju ja ühiskondlik transport paistab olevat au sees. Aga Tallinn lõhnas äkki imeliselt hästi, ju siis on ikka palju probleem neil seal õhusaastega. Kas ehk sellepärast me Londonis rasedaid ei näinudki?

Ma sellest ei rääkinudki, kuidas me Oysterit ei ostnud, sest liikusime peamiselt jala ja sightseeingu bussiga. Ainus metroosõit oli eelviimasel päeval Paddingtonist Liverpooli jaama, kust sai Stanstedi rongile. Oysteriga oleks üks ots maksnud umbes 2,50 naela, meie üksikpilet oli 4,90. Rongipilet Liverpoolist Stanstedi maksis vist 14,50 naela. Lihtsalt infoks, et sellised hinnad. Kes Londonis suuremaid tiire teha tahab, peaks kindlasti Oysteri ostma ja sellega ennast metroosse sisse ja sealt välja piiksutama, tuleb hea odav.

Rohkem ei viitsi kirjutada. Iga kell läheksin Londonisse tagasi 😀

Londonis olles tuleb endale soetada vähemalt üheks päevaks Hop on, Hop off bussituur. Meie võtsime punase bussituuri üheks päevaks ja selle piletite ost oli ainus kord Londonis kui haledalt petta saime. Meie hotelli nurga taga tänavas oli mitmel äril välja pandud bussituuri piletimüügi reklaam ja ma polnud suutnud välja skännida, et pileteid saab osta ka peatustes, kus miskid dispetšerimehikesed neid käigu pealt müüvad. Teadsin, et päevapilet maksab 19 naela, aga too poeke, kust pileti ostsime, väitis, et 28 ja ei naelagi vähem. See 9 naela oli ta teenustasu siis ilmselt. Selliseid poekesi peavad tüübid, keda eestlane nimetab tšurkadeks ja nad on oma nimetuse auga välja teeninud. Igatahes hoiatan – ärge neist tšurkade pugerikest mitte midagi ostke! Sarnaseid suveniiripoode on täis ka Pariis, nende müüjad on äravahetamiseni sarnased vist igas suurlinnas. Ja nad tõmbavad lolle turiste mõnuga. Kusjuures ka eelmise poe müüja, kes müüs ajalehti ja kust esialgu arvasime bussipileti saavat, ei võinud meile öelda, et ostke bussist, kuigi ta raudselt teadis seda, vaid saatis meid paar maja edasi häbematase tšurka ärisse.

See-eest saime korraliku allahindluse Madame Tussaud muuseumi ja Sealife´i, neid pileteid müüdi peaaegu poole hinnaga Big Bus Touri bussipeatustes. Bussituuri teekonnale jäävate turistilõksude pileteid ei ole mõtet internetist ette osta, sellega hoiab iga pileti pealt vähemalt 10 naela kokku. Kusjuures need dispetšermehikesed, kes peatustes pileteid müüvad, on ülilahedad sõbralikud ja abivalmid, mul nende kohta jagub ainult kiidusõnu.

Meie punane bussituur kestis kokku 3 tundi, aga kuna hüppasime maha siin ja seal, et miskeid väärsusi külastada, siis saime oma bussiringiga ühele poole alles õhtuhämaras. Talvisel ajal nad sõidavad kuni 16:30-ni ja seda tasub tähele panna, me alustasime oma ringi kohe hommikul kell 9 ja napilt jõudsime päeva lõpuks hotelli juurde tagasi. Kusjuures õhtul Harrodsi ees ootasime päris kaua, aga punast bussi ei tulnudki. Tuli hoopis sinine, mis on kallim ja teeb suuremaid ringe. Küsisime bussijuhilt, kas ta Paddingtonist läbi sõidab ja ta sõitis ja siis vabandasime, et meil on ainult punase tuuri piletid, aga armas mustanahaline bussijuht rehmas käega, et mis sellest, hüpake aga peale. Kui bussilt maha läksime, ta kutsus meid veel tagasi ka, et tulge aga teinekord jälle ja oli üldse üliarmas. Teate, see Londoni teenindus, see on sihuke kompu, et sellest võiks lausa eraldi postituse teha.

Aga bussis tuleb mõistagi istuda võimalusel ülemise korruse esimesse ritta (kus praegusel aastaajal on üsna jahe), ühendada kõrvaklapid ja kuulata, mida giid räägib. Tekstide vahele nad lasevad siukest kena kuningriiklikku muusikat ja ausalt üteldes oli seal sõita üks väga võimas tunne. No kõik oli nii ütlemata ilus ja vägev ja huvitav. Me kohe paari peatuse järel hüppasime maha, et minna vahakujusid vaatama ja seal ukse taga oli üks hull järjekord. Õnneks olid erinevad järtsud erinevast kohast ostetud piletitele pluss ostujärjekord ja meie bussist saadud piletijärjekord nr 2 oli kõige lühem. Vist poolt tundigi ei pidanud seal külmetama, aga järjekord kulges sees edasi, sest pilet tuli vahetada pärispileti vastu (sama nali oli Sealife´is, ükskõik kust olid oma pileti varem soetanud). Kujutan ette, et turismihooajal on siukste asutuste uste taga hullumaja.

Tussaud´s käiakse ennast muidugi põhiliselt pildistamas ja see on täitsa lõbus tegevus, sest kõike võib näppida ja ei pea miski tara tagant kujusid vaatlema. Mõnel juhul olime küll segaduses, kas tegemist on pärisinimesega või vahakujuga ja ühele pildistavale tibile ma koputasin õlale, sest ta ei mõelnudki eest ära minna ja ei läinudki, sest noh, kui koputad ja õlg on enneolematult kõvast materjalist, siis on see siiski kuju mitte inimene. Mõned stiilinäited:

 Minu eas ei peaks muidugi enam nii pretty woman´iga pildile ronima, aga no ei suutnud kiusatusele vastu panna 😀

 Proua Tussaud ise ka.

Mõtled ehk vahakujude muuseumi sisenedes, et ei hakka lolli mängima ja ainult vaatad, aga hakkad ikka küll 😀 Me lasime ennast isegi fotograafil pildistada koos kuningliku perekonnaga ja ostsime ägedad paberpildid. Selline kena kaante vahel pilt on mul nüüd kodus klaveri peal:

 Kui oleks teadnud, et kuningliku vahmiiliga pildile pääseme, oleks vähe peenemad kleidid selga pannud 🙂

Sealife mind nii väga ei vaimustanud. Oli küll äge vaadata igast kalakesi ja merihobukesi ja haisid, aga mõtleval ja elusast loodusest lugupidaval inimesel saab juba krokodilli juures, aga kindlasti hiljemalt pingviine vaadates mõõt täis.

Meiega samal ajal oli Sealife´is palju väikseid koolilapsi, väga vahvates koolivormides ja hirmus armsasti käituvaid, nemad küll olid pingviinidest hullult vaimustuses, vaatlesid neid nii vee alt kui pealt, aga no tõepoolest – inimene ei peaks sedamoodi loomi väikestele territooriumidele sulgema, olgu nad seal kui hoitud tahes. Alles mõni aeg enne reisi vaatasime kodus dokfilmi pingviinide elust ja see oli ülimalt vaimustav ja silmaringi avardav. Piisab ju, kui viia mõni kaamera aeg-ajalt pingviinide sekka, ei pea neid vaenekesi rahva lõbustamiseks linnadesse tooma. Igatahes tekitas Sealife minus kahetisi tundeid ja oleksin nagu kõndinud mingites maa-alustes keldrites, kus loomi piinatakse.

Mõned bussist tehtud kohustuslikud udupildid:

 Eating doesn´t kill you, sofas do 😀

 Big Ben

 Trafalgar Square

 London Eye

 Thames

Tegelt ma olen seda meelt, et ei ole mõtet energiat raisata igast turistipiltide peale, sest internet on täis kordades kvaliteetsemaid ülesvõtteid.

 Udune vaade meie hotellitoa aknast. Aken oli selline, et käis üles lükates lahti ja tal puudusid allotsas igasugused sulgurid, mis tähendas seda, et tihedalt akent kinni panna ei saanudki ja õhuke tüllkardin lendles tuules. Õnneks sai radikal sooja peale keerata ja toetudes oma pikaajalisele kogemusele nõukaaegsete akendega rullisin ööseks paksud kardinad aknalauale, et tuul sisse ei puhuks.

Esimene õhtu Londonis kulges nii kiiresti hämarusse, et polnud mõtet kuhugi hotellist väga kaugele minema hakatagi. Oxford Streetile, mis on sealne suurim ostutänav, oli meie hotelli juurest umbes 12 minutit kõndida ja selle jalutuskäigu võtsimegi kohe esimesel päeval ette.  Kuna tänava meiepoolses otsas paiknes kohe üks Primark, siis ega me sellest saabumisõhtul kaugemale ei jõudnudki.

 Kulgeme piki Hyde Parki (paremal) ostutänavale, kaugelt puude tagant paistab Primarki kaubamaja. Londoni prügimajandus on veider, enamasti tõstetakse prügikotid kõnniteele, väga vähe oli näha otse suurest kastist tühjendamist.

Primark on üks brittide tuntuim odavpood või õieti kaubamaja. Eestlase jaoks on seal kõik suht sõgedalt odav, mistap asusime kohe usinasti oma tühju kohvreid täitma. See käis umbes nii, et ühe osturetkega oli pool kohvrit täis nagu naksti. Teise poole täitsime järgmistel päevadel, aga siis me muidugi sõelusime mööda Oxford Streeti pikki kilomeetreid.

Ma näiteks ostsin kokku kuus kleiti. Hinnad olid sellised, et 7 ja 9 naela tükk või midagi nii. Olen hullult nõudlik öösärkide materjali suhtes ja Primarkist leidsin need kõige pehmemad ja siidisema pitsiga versioonid, mis maksid 6 naela tükk. Neid kulus mulle kaks erinevat. Sukkpükse ostsin 20 paari. Ja-jah. Kannan pakse musti ja eelistatult lycraga või vähemalt kena sissekootud mustriga, mis Eestis maksavad 8 kuni 13 eurot paar, kui neid üldse on võimalik kusagilt leida. Viimati ei leidnud paarigi Ülemistest ja mu varud olid täiesti otsakorral. Võiks arvata, et eestlane on hullult ebapraktiline, sest kannab ainult õrne õhukesi sukakaid, millel esimese kandmiskorraga silmad jooksma hakkavad. Mina neid peeneid osta ei jaksa, tõmban nad tavaliselt kohe töö juures mõne arvuti otsa puruks. Aga normaalseid tugevaid 80- või 100-deniseid lihtsalt ei leia (ma neid matte ja karvaseid ei kannata). Primarki kahene pakk vähemläikivaid musti oli vist 4 naela ja paar kõige lemmikumaid elastseid kerge läikega musti 2,50 naela. Ilusat pesu ostsin, bra´d maksid näiteks ainult 2 naela tükk ja need on väga kvaliteetsed, just sellised, mida kogu aeg kannan. Ja nii edasi… Ma kõike ei hakka üles lugema, igatahes paar päeva peale Londonisse saabumist ei olnud mu kohver enam tühi. Ruthil oli rohkem asju vaja, kohe nii palju, et ühe ta kolmest jopest pidin enda kohvrisse litsuma, sest ta enda omasse enam ei mahtunud stringiriba ka.

Mul pole riidepoodidesse küll nüüd enam tükil ajal asja. Siiski pidin kohe peale koju jõudmist ostma uued saapad, sest suutsin ühe oma mõnusatest Eccodest Londonis ribadeks kõndida. Me teisel päeval vantsisime kokku küll vist oma 20 kilomeetrit.

 Avastasin viimasel reisipäeval, et mu armas Ecco saabas, mis mind niivõrd heasti teeninud on, kavatseb pool talda nurka visata. Tald hakkas konkreetselt pooleks minema, raskusega peale vajudes muutus pildil olev pragu suureks auguks, mistap need saapad on nüüd prügikastis. Märkasin lagunemist kahjuks alles eelviimasel õhtul, kui enam poodi ei jõudnud, sellepärast pidin siukse närakaga koju reisima.

Ma ei tea, kas see on normaalne, et Ecco saabas kahe ja poole aastaga sureb? Võibolla need pole nii intensiivseks käimiseks mõeldud nagu ma siin igapäevaselt harrastan, no et 6 kuni 9 kilti päevas? Iga päev nii palju ju ei kõnni ka, aga kujutan ette, et tavalise tarvitamise juures võinuks need vastu pidada ikka vähemalt neli-viis aastat. Eccol on taldadega mingi teema, sest näiteks Mrt-l hakkasid ühed nende vabaajajalatsid sedasi taldadest lagunema, et muutusid nagu svammiks. Ta viimaks pidi jätma need sisejalatsiteks, sest õuest tuppa tulles tekitas hullult poriseid jälgi. Ma nüüd ei julgenud enam Eccosid osta ja võtsin hoopis ühed veekindlad columbiad, mis maksid Rademaris 66 raha. Siuksed:

 Rohkem nagu sportlikud, aga kannatavad ka kleidi ja seelikuga kanda ja ma olen ju põhiliselt kleidiinimene.

Aga Londonisse tagasi pöördudes – muidugi me käisime ka Selfridges ja Harrodsis. Rohkem nagu sightseeingul või nii. Sealt võis leida kleite näiteks 1890 naelaga tükk. Kindlasti oli kallimaidki, me palju seal ei näppind. Kõige lihtsamad igapäevakleidid maksid nii umbes 450 naela tükk. Pluusid sama palju. Ehk et eestlase miinimumpalk ühe üldse mitte erilise riidetüki eest.

Harrodsis meeldis mulle hullusti toiduosakond. Ma ei tea, kust londonlane oma söögi ostab, sest toidukaid me ühtegi ei kohanud, ainult väikesed nurgapoed sodi-podiga, kust jupi vorsti või tüki juustu võis saada ja siis see Harrodsi toidukorrus. Kõige rohkem meeldisid mulle šokolaadide ja tortide kuhjad, no imeilusad! Ja neid oli seal ikka pikki meetreid, iga leti taga mitu müüjat, ostjaid hästi vähe, aga supermõnus õhkkond ja hubane kaups.

Kõik nii sõbralik ja naeratav ja soe. Ja kallis. Üks väike šokolaadikommike maksis näiteks 4 või 5 naela tükk. Soolase riiulis märkasin, et toore kana saab kätte umbes paarikümne euroga ehk et umbes neli korda kallimalt kui miskist Eesti poest. Aga see oli Harrods ja nad müüvad seal ju mitte ainult toitu ja riideid ja värke, vaid fiilingut.

Kes ennast potentsiaalseks Harrodsi kliendiks ei pea, see võiks minna sinna vähemalt uudistama ja pissile. Tualetis saab käsi kreemitada ja kraanikausside peal on mitu erinevat parfüümipudelit, millest saab endale mõnusaid maailmalõhnu peale lasta:

 Pildil sõidab lihtrahvas Harrodsi eskalaatoril.

Üks shoppinguturisti kohustuslik objekt Londonis on Victoria´s Secret. Põhiliselt on see pesu- ja parfüümipood, üsna kallis ka, aga jällegi üks väga mõnusa sisekujundusega asutus, kus ka niisama ringi kõndides läheb tuju heaks. Ostsin sealt endale väikese parfüümikese, aga mitte nii kallilt nagu siin lingis. Ruth ostis ühe 100 ml lõhna, millega sai kingiks suure pudeli kehakreemi. 100 ml on maksimum, mida üks vedelikuanum lennul sisaldada tohib ja see tuleb mõistagi panna spetsiaalsesse kilekotikesse, mille saab lennujaamast. Suur kreemipott ei mahtunud mitte kuidagi normi sisse ja oleks kontrollis ilmselt prügikasti visatud (ma Tallinna lennujaamas olin sunnitud ära viskama oma pooltühja deodorandi, sest pudel oli liiga suur). Aga me olime endale Primarkist tulevasteks väljasõitudeks ostnud ühe naela eest reisipudelikotikesed, kuhu Ruth tühjendas enamuse oma suurest kreemipudelist. Kõike ta välja pumbata ei viitsinud ja peitis suure pudeli lihtsalt lahtiselt riiete vahele, kus see üllatuslikul kombel ka turvaskännerist probleemideta läbi sõitis. Mul nii hästi ei läinud, olin hajameelsusest jätnud oma vedelikekotikese kohvrist välja tõstmata ja sellepärast pidin Stanstedil ootama kuni neiud mu pagasi põhjalikult läbi otsivad.

Oxford Streetilt Victoria´s Secreti poodi kõndides võttis meid rajalt maha üks juudi noormees, kes meelitas meid väga osavalt kosmeetikapoodi ja tegi üliägeda kehakoorija ja näopuhastaja demo. Hoiatan, et sellesse lõksu langete te ilmselt kõik, kes sealt mööda kõnnite! Ta alustuseks uuris, kust me tuleme ja kui ütlesime, et Eestist, siis lausus, et siis te peate küll enne kui Victoria´s Secretisse lähete, siin minu juures käed puhtaks saama. Kui imestasin, et kust ta teab, et just sinna pesupoodi läheme, ütles, et te olete ju Eestist, kõik eestlased lähevad sinna, sest teie maal seda poodi pole 🙂 Vot sedasi. Kindlasti on tal kõikvõimalike erinevate maade turistide tarvis omad müügilaused, igatahes avaldas ta mulle oma suurepärase müügioskusega ülimalt sügavalt muljet. Me talt midagi ei ostnud, nihverdasime osavalt minema lubadusega tunni jooksul tagasi tulla (aga lahkusime kõrvaltänava kaudu, höhö). Aga mis ma tahaks ütelda – selle kuti lõksu tasub kukkuda juba sellepärast, et näha saada, kuidas üks suurepärane müügitöö peab välja nägema. Tegemist oli ju siiski suht agressiivse promoga, ometi suutis too noormees jätta meile äärmiselt meeldiva ja positiivse fiilingu, mistap tõesti vähe puudus, et oleksimegi talt paar potikest soola ja losjooni ostnud. A ta kraam oli kallis. Iga potikese esialgne hind oli 85 naela, mida ta siis tasapisi vähendas olenevalt sellest, mitu erinevat asja ta meile korraga müüa üritas. Lõplikuks hinnaks sai vist lausa 65 naela kolme asja eest, millega pidavat läbi saama kuni 8 kuud.

Ma ei suutnud selle kosmeetikabrändi nime meelde jätta, aga guugeldasin praegu ja tundub, et see oli Sakaré Cosmetics Bond Streetil. Igatahes, kes tahab õppida, kuidas osav müügitöö peab käima, suunduge sinna ja saate suurepärase elamuse.

Paus.

Peaksin vist midagi kirjutama, sest sattusin Londonisse. Just kuna sattusin, sest tegelikult ei olnud mul mingit plaani kuhugi reisida. Kui Ruth jõuluõhtul oma kingitusega tuli, ma ei osanud esiotsa isegi piisavalt rõõmustada mitte, sest ma tõesti ei tahtnud kuhugi minna. Aga lennupiletid ja hotell olid ostetud ja polnd mingit taganemisteed. Muidugi ma olen ju tahtnud ükspäev Londonis ära käia, otse loomulikult, aga mõtlesin, et selleks saabuvad kord rahulikumad ajad. Mu armas tütar on teatavasti viimaseid kuid rase ja see pallike tahtis kindlasti enne lapse sündi Londonis ära käia. Oli selline fix-idee.

Aga me siiski lendasime sinna. Ostsin veel viimaseks ööks enne tagasilendu Stanstedile Radisson Blu hotelli toa, sest ei suutnud ette kujutada kuidas me keset ööd hakkame Londoni kesklinnast lennujaama sõitma, et varahommikusele lennule jõuda. Me poleks siis üldse magada saanud ja kas meil olekski olnud millegagi sinna sõita kell kaks või kolm öösel? Jäigi nii, et viimane öö oli meil broneeritud topelt, tšekkisime Westpointi hotellist ennast õhtul välja ja sõitsime metroo ja rongiga Stanstedi lennuväljale otse terminali kõrval asuvasse väga mõnusasse hotelli. Seal oli vanniga tuba, suured sulepadjad ja mõnus suletekk, akna all sehkendasid lennukid.

Ütlen kohe alustuseks ära, et reis oli väga äge, aga võite ju ette kujutada, et kui reisida tütrega, kellel on suur väga rase kõht ja kes seetõttu tahab iga natukese aja tagant pissile, siis on terve aeg kukla taga muretsus, et kas ta ikka jaksab ja mis ta ikka tunneb ja ega ta juba sünnitama ei hakka. Sellepärast ma ei saa just ütelda, et oleksin rõõmu pärast hõisanud, praktiline ja maapealne nagu ma olen. Aga me saime hakkama.

See on ikka üks väga teistmoodi ootus, kas hakkab last saama su poja pere või su tütar. Mõistate?

Ma nüüd kirjutan igast praktilist juttu, et inimesed, kes sama asja plaanivad, saaksid siit tipse võtta. Esmaspäeval lendasime minema. Auto jätsin lennujaama A2 parklasse, mis on see pika parkimise koht ja viis päeva parkimist läks seal maksma ainult 26 eurot.

Ryanairi check-in tuleb teha internetis ja pilet välja trükkida, seda saab teha juba mitu päeva enne lendu ja me regasime kohe ära mõlemad suunad. Läks hästi, et Ruth tšekkis meid Priority reisijateks, sest lennuk oli viimse kohani täis ja tavaline pealetšekkimise järjekord üüratult pikk. Priority reisijatele on tavajärjekorra kõrval eraldi lett, kust minna ja ka lennukile kõndimine on sedasi, et lastakse eelisjärjekorras peale. Selles järjekorras oli ainult kümmekond inimest. Kui õigesti mäletan, maksis see mugavus 14 eurot ekstra ja see tuli maksta netis check-ini tehes. Sellise check-ini nimi on erinevatel lennufirmadel erinev, osad ütlevad ta kohta Premium ja võibolla kuidagi teisiti veel. Lapseootel reisijale kohustuslik valik ja ma mõtlen, et kui mul veel peaks lendamist ette tulema, siis raudselt valin tolle eelisjärjekorra.

Me läksime reisile käsipagasi kohvritega ja need kohvrid olid meil täiesti tühjad. Mul näiteks paar pesutükki seal ainult oli, isegi teist kleiti ei võtnud kaasa, tilk šampooni ja palsamit ja hambahari ja mobiililaadija. Ei ole vaja võtta riideid kaasa maale, kus riided on poes piltlikult öeldes puhta muidu saadaval. Me läksime sinna shoppama ja nautima ja ainult natuke olime kultuursed.

Lend Ryanairi lennukis oli suht ebamugav, aga ma leidsin väga positiivse olevat asjaolu, et ma pole paks. Tõepoolest – inimesed, tehke kõik selleks, et mitte olla paksud, muidu te ei mahu lennukisse ega toolidesse ega mitte kuhugi! Ma tõesti kaifisin oma normaalseid mõõtmeid kitsas lennukiistmes, kus ka rihmad on päris lühikesed. Inimesed, kes pole kunagi olnud paksud, ilmselt ei mõista mu eufooriat normaalmõõtmete üle, aga no te kujutlege! Ainus väga segav asjaolu oli üks kutt, kes istus mu kõrval ja nii lendu tõustes kui maandudes ilmselt hirmu tõttu higistas ja haises nii kohutavalt, et peaaegu oleksin roobiku maha pannud. Olen äärmiselt lõhnatundlik, sellepärast igasugune ühiskondlik transport valmistab mulle piina ja ilmselt ei lähe ma seetõttu oma elus ka mitte kunagi ühelegi bussireisile suvaliste võõraste inimestega. Suunasin istme kohal oleva õhuava puhumise otse enda nina ette ja panin täistuuridega käima. Sealt tuli külma õhku, aga vähemalt oli mul midagi hingata ja jääb aint imestada, et ma sellest nohu ei saanud. Nats vesiseks võttis nina, aga ei midagi rohkemat.

Lend ise oli okidoki, maandumisel küll lennuk natuke hüppas, aga ei midagi hullu. Stanstedi lennuväljal, mis asub Londoni kesklinnast umbes sama kaugel kui Rapla Tallinnast, ostsime bussipiletid (vist maksid umbes 13 naela?) ja sättisime ennast coach stationisse. Ma, muide, ei arvanud, et mul oleks õppida veel mõni lihtne ingliskeelne olmesõna, aga mulle “kümmend” aastat tagasi tõesti ei õpetatud, et kui on pikamaasõit, siis on coach ja kui näiteks linnaliin, siis on bus. Need väikesed nüansid tegin endale selgeks juba enne lendu kodus, et mitte nagu maalt ja hobusega olla. Me võtsime sellise coachi, mis sõitis Paddingtoni (buss nr A6), sest sinna oli bronnitud hotell.

Stanstedil bussipiletit ostes kohtasime ka Inglismaa ainukest ebaviisakat inimest – kutt, kes meile piletid müüs, oli ilmselt terve nädalavahetuse pidu pannud ja võibolla oli tal pohmakas, igatahes täitsa ära ehmatas kui tuim ja ükskõikne ja tülpinud võib üks teenindaja olla. Ta parema meelega oleks magand, aga näed, pidi meile pileteid müüma. Paar päeva hiljem kohtasime Primarkis teist ebaviisakat inimest, üks peen vanaproua trügis ülbelt järjekorras vahele. Aga need olid suured erandid, ma tegelikult ei ole mitte kuskil maal näinud nii siiralt abivalmeid ja sõbralikke inimesi kui Inglismaal. Need inimesed seal on üks põhjus, miks ma ütlen, et igaüks peaks vähemalt korra Londonis ära käima. Oi, kuidas ma kaifisin sealset suhtlemist!

Buss millegipärast hirmsasti kolises ja logises kui põldude vahelt suurlinna poole kihutas. Panime tähele, et on natuke udu ja sellest paistab läbi päike. Väga ilus oli. Sooja oli mõni kraad, põllud ja teeääred rohelised, aga puud muidugi raagus. Talv ju. Hiljem nägime väga palju igihaljaid puid ja põõsaid isegi palme. Mis väga hämmastas, oli see, kui räpased on Inglismaal maanteede ääred. Ilmselgelt ei ole miski teeme-ära sinna jõudnud. Rämpsu täis kraavid ja metsaalused meenutasid paarikümne aasta tagust Lätimaad, siis oli Eestist sinnasõit samamoodi nagu läbi prügimäe. Ja mis me nüüd nägime, oli tõesti suht prügimägi. Londonisse jõudes lisandusid prügisesse vaatepilti sildade all paiknevad kodutute majapidamised, telgid ja muu sihuke värk.

Paddingtoni rongijaama taga tulime bussilt maha ja kuigi mul oli teekond hotelli välja trükitud, suutsime ikka tükk aega segaduses olla. Selline segadus kordus, muide, ka kõigil järgnevatel päevadel, sest Londoni tänavaterägastik on tõesti veel hullem kui Pariisis. Näiteks peale ristmikku algab hoopis teise nimega tänav, mida vist Eestis kuskil ei kohta. Igal jupil on oma nimi ja eks aja siis kaardilt näpuga rida, no ei jõua lihtsalt jälgida, milline jupp just lõppes ja milline algas. Hotelli otsides pidime viimaks ikkagi usaldama minu vaistu ja suunatunnetust.

Hotelli sissetšekkimisel kogesime esimest eriti mõnusat teenindust ja nii see jätkus kõigil järgnevatel päevadel. Kõik aina tundsid huvi, et kust tuleme ja mis ilm meil on ja kas ikka lumi on ja.

Oot, ma siin teen pausi vist. Tuleb lisa.