Archive for september, 2021

Pooleli

Pühapäev, september 26th, 2021

Ilm oli imeline, keskpäeval isegi +15 ja palju päikest. Mees nikerdas üle hulga aja kuuri ehituse kallal, nüüd on vist peamiselt osad tuulekastid veel teha. Tagaküljes on vihmaveerenn ka paigas.

Mees ja kured

Eile viisime kuurist õuetoast diivanid verandale talvekorterisse, ainult väikese laua ja toolid jätame talveks sinna. Mõtlesin verandal ka enne talve suurema koristuse teha, aga kuna ehituskola on ikka veel ees, ei hakka vist enne kevadet majandama. Kasvuhoone on korras, täna võtsin sealt tomatite potid pelargoonide ümbrispottideks. Lilled tõin tuppa akende peale, need on megalt suureks läinud ja võtavad palju ruumi.

On olnud imeilus nädalavahetus. Looduse vaated võtavad ahhetama, vinged värvid ja lindude rändehääled. Hea on tunda, et linnud lähevad, aga meie ei pea minema mitte kuhugi. Ei ole seda kurba suve lõppemise tunnet, mis tavaliselt, sest tänavu me suvekodust ära ei koli.

Kõndisin nii eile kui täna üle 10 kilomeetri mereääre ja metsaradu, täna tegin lisaks pika rattatiiru. Isegi päikese käes mõnuleda sain. Mu D-vitamiin on, muide, midagi üle 80 mmol/l. Ei mäletagi, et see mul kunagi nii kõrge oleks olnud. Aga ilus suvi oli ja vabadus. Mingi ülekere päevitamisega ma ei tegele, ainult jalgu olen teadlikult pruunistanud.

Oot. Tuli meelde üks asi. Päästsime suvel Koidula tänavalt auto alla jäämise eest ühe suure siili. Ta oli juba viga saanud, ühte tagumist jalga vedas järele. Tõime ta enda aeda veranda seina äärde lillepeenrasse, kus teadsime talle toitu jätkuvat. Vett panime ka kausiga, sest kuumad ja kuivad ilmad olid. Paar päeva ta seal tukkus ja siis kadus kuhugi. Kaugele ilmselt ei läinud, sest täna nägi mees samasugust isendit kuuri alla lipsavat. Kui see on sama siil, siis enam ta igatahes ei lonka.

Meil siin muidu kõik siilid kogunevad õhtuti Konnakülas ühe tädikese aeda, sest see söödab ja joodab neid. Tore ikka, et teistele ka siile jätkub. Muidu meil muid loomi ei ole kui naabrinaise kass. See elabki meie aias, ma panen talle vett ja tema püüab hiiri. Viimasel ajal on ta lemmik peesitamise koht auto järelkäru, seal ta siis istub ilusama ilmaga. Vahel tukub ka kuuris, me suvetoa eesosas põrandal, mööblisse ta ei roni. Halvema ilmaga poeb kuuri põranda alla ja pikutab seal kanga peal. Kahju, et ta nii pelglik on, et isegi ta enda perenaine teda paitada ei saa.

Homme on esmaspäev, mis tähendab, et puhkepäev. Peame uue elukorraldusega veel harjuma. Valmistasin tänagi natuke loenguid ette, aga põhitöö jääb ikka enamasti nädala teise poolde. Sel nädalal töötasin mitu päeva nii pikalt ja intensiivselt, et mingi peavalu aimdus hakkas tulema. Selline pressiv pingetunne. Mul pea ei valuta tegelt mitte kunagi. Esimest aastat mingeid ained teha on ikka meeletult töömahukas, aga õnneks on mul selleks vaim olnud valmis. A milleks mul vaim valmis ei olnud, on see, et üks mu tudeng on tipptasemel ärianalüütik, hahaa. Nali on selles, et mul ei ole talle mitte midagi õpetada. Õnneks oskasin esimeses loengus teda appi võtta teisi õpetama, sest mida muud ma teha saaks. Ilmselt ta rohkem ei tule mu loengusse oma kallist aega raiskama 😀

Valge klaver

Laupäev, september 25th, 2021
Mu eluunistus

Täna see viimaks juhtus, et läksin oma säästude kallale ja tõime linnast digitaalse klaveri koos pingi ja kõrvaklappidega. Ei mäletagi enam, kui kaua olen valget klaverit otsinud, vähemalt viimased neli aastat. Olen vaadanud restaureeritud pianiinosid, aga need on enamus liiga kallid ja viimane taskukohane osteti suvel mul suht nina alt ära. Ja hea ongi, sest uurisin täna lähemalt, millist hooldust üks pianiino vajab ja no sellega ei saa meie hakkama. Lihtsalt liigne luksus oleks niisugust majas pidada. Digitaalne on mitmes mõttes mõistlikum valik – annab rohkem võimalusi ja võtab vähem ruumi. Suur eelis on see, et saab kõrvaklapid külge panna ja ainult endale mängida nii, et toas on vaikus.

Noodid on mul kõik teises kodus ja peast mäletan lugusid poolikult, siiski oli tore üle hulga aja klimberdada. Mul on ettekujutus, et ühel päeval, kui veranda on remonditud ja soe, kolib klaver sinna. Sellepärast ka valge mitte pruun, mis oleks tuppa paremini sobinud. Aga ma ütlesin endale, et ma ei osta mööblitükki, vaid klaveri, sellepärast ei pea see toas oleva mööbliga kokku sobima. Valge on helge ja ilus.

Mu sõrmed on kõverad ja kobad, aga see on suva. Endale mängin ju.

P.S. Me lapsepõlve Lirika klaver on selline, mille kohta üks häälestaja ütles juba palju aastaid tagasi, et seda ei saa korda teha. Et pmst tuleks ära visata. Kui Kmr ükspäev kodus suurema remondi ette võtab, läheb klaver kõige kaduva teed, kui keegi seda omale ei taha. Kui kellelgi perekonnas on soov see endale saada, siis antagu teada.

Kaitstud: Elumärk siiski

Kolmapäev, september 15th, 2021

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: