Ühed lugud

Nüüd on kuidagi juhtunud nii, et olen ühe meditsiinifirma rahva ära pahandanud täiesti iseenda teadmata. Imestasin juba eile, kuidas küll äkki mu möödunud aasta juunis kirjutatud loole üks kommentaar tuli ja täna leidsin sealt ühe veel. Statistika järgi ei suuda ma leida, kas keegi on mu blogiloo kuhugi linkinud, varem on ka lingitud ja alati olen seda kohe ka näinud.

Kinnitan kätt südamele pannes, et mitte keegi ei ole minult mingeid meditsiiniäri laimavaid lugusid tellinud ei maikuus ega ka juunikuus ja kõik mis olen kirja pannud on olnud mu isiklik kogemus, see siin on minu internetipäevik ja siia ma kirjutan, mida tunnen, mõtlen ja teen.

Encepuri lugude juurde tahan aga veel lisada, et perearstikeskus ootas ravimifirmasse saadetud küsimusele minu reaktsioonide kohta vastust mitu kuud ja seda vastust ei ole siiani tulnud. Võtkem siis seda nii, et mina olen Encepurile tõsiselt allergiline, Eestis sellisena haruldus ja taolised üksikjuhtumid ei vääri ilmselgelt tähelepanu ega pea ka kedagi teist sedavõrd hirmutama, et vaktsiinimüük selle all kannatama peaks.

Kuidagi tahaks nüüd paluda, et see armas rahvas siin, kes mu kirjutisi lugemas käib, ei paneks mind olukorda, kus ma pean oma blogi parooli alla panema. Mul ei ole tegelikult vähimatki soovi seda teha. Tunnistan, et nüüd, kus mu blogisse tuleb päevas külastusi pidevalt üle 150 (rekord on 249 külastust päevas), mõtlen üsna tihti, kas sama avalikult jätkata. Mina oma mõtteid ei häbene ja ütlen ka edaspidi otse välja, mis ma asjadest arvan, aga väike turvalisuse kiiks on ikkagi tekkinud.

Kasutan ka edaspidi ära seda, et mu blogi “pult” on minu käes. Selle pingeid tekitanud Encepuri loo ma hoian veel nii kaua lahti, kuni olen oma küsimusele vastuse saanud. Siis pistan ta parooli alla. Ja ma oleksin väga tänulik, kui keegi edaspidi tahab mu lugusid kuskil kasutada, küsige enne, kas see on ok. Meiliaadressi leiate siit kõrvalt lingi “seletusi” alt.