Archive for the ‘Yrt’ Category
Kaitstud: Toidud, mis mustad kui öö
Kolmapäev, oktoober 8th, 2014Kaitstud: Väike kokkuvõte
Kolmapäev, oktoober 1st, 2014Kaitstud: Viirused tulevad ja lähevad
Teisipäev, september 30th, 2014Kaitstud: Heietaks niisama natuke
Pühapäev, september 28th, 2014Kolm kuud teistmoodi elu
Kolmapäev, september 24th, 2014Ärge minestage, hakkan jälle oma kerest rääkima 🙂 Peab ju tegema vahekokkuvõtteid. Tänasega on täis täpselt kolm kuud süsivesikuvaest elu, sel puhul tahaks midagi ütelda.
Välised muutused on sellised, et kaal on kukkunud 10 kg ja talje ümbermõõt on hetkel 81 cm. Ma jaanipäeval taljet ei mõõtnud ja tegelikult ei kaalunud ennast ka, aga umbes täpselt tean, milline olin, talje on vähenenud peaaegu 15 cm. Mis välistesse muutustesse puutub, siis veider on see, et kuigi me mehega oleme mõlemad kaalust 10 kilo kaotanud, märgatakse seda tema puhul iga päev ja tõepoolest peaaegu iga päev ma kuulen mõnd inimest hüüatamas, et mis sinuga juhtunud on ja kas naine ei anna enam süüa. On päevi, kus isegi mina kuulen seda mitmeid kordi Mrt-le öeldavat. Samas minu puhul ilmselt kaalulangus ei paista välja, sest on ainult paar inimest, kes seda märganud on, üks neist mu oma tütar ja teine tema tuttav, kes mind hommikul jooksmas nägi ja kommenteeris lapsele, et mul pidavat kena figuur olema. Vahel, kui mu toitumisharjumused on kellegagi jutuks tulnud, siis takseeritakse mind ja öeldakse, et oled vist jah natuke väiksemaks jäänud. Natuke. Hmmm. Omast arust olen väiksemaks jäänud palju, aga tegelt alles nüüd kui kümme kilo on läinud, olen hakanud selgelt tajuma, et mõõtmed on väiksemad ja kõvasti kergem on olla.
Kaalu langetamisega olen, niisiis, umbes poole peal, rasvunud enam ei ole, aga ülekaalu on ikka nii palju, et sisuliselt rasvumise piiri peal. Miinimum 10 kg pean veel maha võtma, aga kui ma vaatan peeglisse, siis ma ei saa aru, kust kõik need kilod veel maha näpistada. Ok, kõhu pealt üks kilo kindlasti ja teist nii palju jalgade pealt, aga mujal ei tundu enam midagi üleliigset olevat. Õnneks mu keha teab paremini.
Kolm kuud jutti olen jooksmas käinud igal hommikul, miinimum pool tundi ja peale sõrkimist teen igast harjutusi ja värke, mis valdavalt on jooga, kokku võtab hommikune võimlemine mul igast päevast ühe tunni ja see on üks mu päeva parimaid osasid. Jooksmisest satub kergesti sõltuvusse, eriti kui enam üldse mitte kusagilt ei valuta ja jalg tundub ütlemata kerge. Õhtuti, kui mees jooksma läheb, tuleb mul teinekord hull tahtmine ka uuesti dressid selga panna ja mõni kilomeeter lipata. Püüan siiski olla normaalne ja kui õhtul suur liikumise isu rahu ei anna, lähen välja kõndima, miinimum kuus kilti. Teisipäeviti on poolteist tundi korvpallitrenni ja sel päeval ma rohkem ei tõmble. Aga nädalavahetustel on laiemalt aega, siis teen ka pikemaid jookse.
Kõige suurem muutus süsivesikuvabal toidul olles on ikkagi see, mis toimub mu tervisega. Ja vot see on asi, mida ma oskan hinnata väga palju, sest ausalt üteldes olen viimastel aastatel olnud väga mures sellepärast, mis saab minust siis, kui veel vanemaks jään ja kõiksugu hädad süvenevad. Kaalusin isegi juba magamistoa allkorrusele kolimist, sest hommikune trepist alla tulemine oli selge piin ja võttis palju aega. Samamoodi olin hädas ka päevase toolilt püsti tõusmisega, kui olin näiteks paar tundi istunud, väga ettevaatlikult panin jalad maha, et tuvastada, millise nurga all on vähem valus. See valu võib olla tingitud borrelioosist või tont teab millest, aga see polnud ka kunagi täpselt samas kohas, vaid uitas mööda jalgu ringi. Vahel oli valus üks hüppeliiges, siis teine, siis erinevad sidemed hüppeliigese piirkonnas või päkk või säärelihas, vahel harva põlv. Hommikused stardivalud on täielikult kadunud. Neid valusid ei ole enam isegi siis kui olen eelmisel õhtul jalad kõndimisega ära väsitanud.
Mu varbavalu on haihtunud! Juba viis-kuus aastat ei ole ma saanud kõndida ja joosta valuta rohkem kui kolm kilti, nüüd võin joosta kaheksa kilti ja sinna otsa kõndida näiteks kuus kilti ja ei mingit valu, isegi valuaimdust enam mitte. Viimasel kuul on isegi päkkade tuimus pikkadel jooksudel kadunud, varem kippusid päkad ja varbad surema kui rohkem kui kolm-neli kilomeetrit jooksin, sedagi ei ole enam.
Tavaliselt oli nii, et vasaku jala varbavalu tuli mul sportides kohe kui jalgadel oli palav. Eile kossutrennis oli saal hullult soe ja viimase pausi ajal tundsin, et jalad lihtsalt kuumavad tossude sees, aga valu ikkagi ei tulnud. Võtsin pausi ajal tossud ära, jahutasin natuke ja asi korras.
See õudne varbavalu (tunne nagu noaga lõigataks varvast otsast) tuli mul tihti ka pikkadel sõitudel autoroolis olles. Vahet polnud, mis mul jalas oli, isegi avarate kotadega olen pidanud Saaremaale sõites poolel teel kinni pidama, et jalga masseerida ja natuke ümber auto hüpata, et veri läheks käima ja valu kaoks. Teinekord tegin saja kilomeetri peal kaks peatust, sest ei suutnud piinava valu tõttu paigal istuda. Vähe sellest, ka pikalt töölaua taga istudes võis mul teinekord varvas sedasi valutama hakata, et pidin kinga jalast võtma. Eriti tore oli, kui see juhtus tähtsal koosolekul, siis ma olin hädas. Mitte mingit rahuolekus jalavalu ei ole mul enam!
Mu “katus ei sõida” enam! Teine asi, mille pärast olen pikematel sõitudel pidanud auto kinni pidama, et hinge tõmmata, natuke liigutada ja toibuda mingist tundmatust häirest, oli “katuse sõitmise tunne.” Mitte peapööritus, vaid just selline tunne, et katus sõidab, pea hakkas surisema ja pilt kippus eest kaduma. Sellega kaasnes tihti ka õhupuudus. Eriti hull oli kuuma ilmaga (konditsioneergi ei aidanud!), seda juhtus mul ka kontoris olles ja ükskord panin isegi poe kinni ja kõndisin apteeki validooli ostma. Pikal sõidul olid mul enamasti kaasas õunad ja validool ja nende manustamine leevendas olukorda. Ma ei tea, kas see oli kõrgest vererõhust või liiga madalaks kukkunud veresuhkrust. Nüüd olid ju alles hiljaaegu väga kuumad ilmad, aga seda häiret polnud mul kordagi.
2010. aastal, kui laevalubade pärast veresuhkrut ja vererõhku mõõdeti, oli veresuhkur 6,2 ja vererõhk 155/108, mis on mõlemad selgelt liiga palju. Täpselt ei mäleta, kas see oli tol korral või mõnel teisel, kui perearst tahtis välja kirjutada vererõhuravimid, millega ma polnud nõus ja lubasin, et hakkan ennast hoopis rohkem liigutama ja siis vaatame, kas on rohtu vaja või mitte. 2013. aastal mõõdeti mul vererõhuks 137/94, alumine ikka liiga kõrge. Väga kõvasti olin sporti teinud vahepeal. Nüüd ükspäev mõõtsin mitmel korral päeva lõikes ja sain oma vererõhu keskmiseks näiduks 134/84, mis on ju jummalast ok.
Mul on tuline kahju, et perearstid ei oska anda toitumissoovitusi. Ma ei tunne mitte kedagi, kes oleks saanud oma arstilt esmajärjekorras soovituse vältida suhkrut ja tärklist, arstid kirjutavad kõrge vererõhu korral lihtsalt ravimid välja ja asi mutt. Sama on veresuhkruga.
Kui nüüd keegi arvab, et rasva ja munade peal elades läheb kolesterool liiga kõrgeks, siis võibolla tõesti, et mõnel läheb, mul pole seda viimasel ajal mõõdetud (vanasti võis see mul olla nii 8,6 kui 5,6). Aga kolesterool on selline nähtus, mida inimese organism vajab ja mida vähem seda sisse sööd seda rohkem su organism seda ise toodab. Nii et kahtlane, kas kolesteroolirikkaid toite süües on üldse võimalik endal see näit üles ajada, mu mees pugib rasvast toitu ja kanamune kahe suupoolega ja ta üldkolesterool oli 4,7, see on ju ekstra madal. Liiatigi on uurimused tõestanud, et naised, kelle kolesteroolitase on vanast peast kõrgem, elavad kauem. Kuna kolesterooliravimitel on kõrvalmõjud nagu igal muul ravimil (osad on olnud surmavad nii, et ravimeid on tagantjärele müügilt kõrvaldatud), siis ei hakkaks ma neid ilmselt ka relva ähvardusel neelama, olgu mu näit mis tahes. Ja mul on tõeliselt kahju ühest tuttavast vanainimesest, kes on juba 15 aastat kolesteroolialandajaid neelanud ja ta kolesteroolitase ei ole sellest langenud, vaid on aastatega tõusnud ja see teeb teda murelikuks. Kolm korda võite arvata, milliseid toitumissoovitusi ta oma arstilt aastast aastasse saab… Täiesti kõhna inimesega on tegu, muide.
Mul ei tule kohe korraga meeldegi, mis muutusi uutmoodi söömine kõik veel kaasa on toonud. See võibolla on natukesest kaalulangusest tingitud, aga näiteks ei jää mul enam öösiti hing kinni kui kogemata selili magan. Mulle meeldib selili magada, aga kui oled mitmel korral ärganud lämbumistunde peale, siis üritad seda igati vältida. Seda õudust enam ei esine. Meie emal oli see häire vist suurema osa elust, jube hirmutav oli kuulda, kuidas tal magades hing kinni jäi pikalt-pikalt, aga ta ei ärganud selle peale, ju oli harjunud. Ma kartsin, et ta sureb ära ja käisin teda üles raputamas neil puhkudel.
Tahate, ma räägin kõhutuultest ka? Inimesel ikka ju on vahel gaasid, mitte et neist peaks lõhkema hakkama, aga natuke üks ja teine toit ju ikka gaase tekitab. Mul pole mingeid gaase. Kohe üldse ei ole. Võin süüa kapsasalatit majoneesiga, kapsas ju ikka inimestel gaase tekitab, aga vot nüüd enam ei tekita. See peab olema puhtalt suhkrust loobumise tulemus.
Mu käed ja jalad ei ole igapäevaselt turses. Mul ei tule keset päeva töölaua taga uni peale nagu varem.
Mis siis veel? Kõrv ei valuta enam. Ahh, ma olen sellest ja kõigest muust juba rääkinud! Vahepeal hakkasin magusaid õunu sööma, aga neis on ikka nii palju suhkrut, et isegi üht õuna päevas ei või ma endale lubada. Väga vastik on see tunne, kui avastad, et pagan küll, kõrvavalu hiilib tagasi. Ma ei fantaseeri, see ON nii. Mulle on juba öeldud, et mõtlen neid asju välja, aga ausõna, ma panen kirja ainult need nähtused, mida enda juures täheldan ja nii see on. Kui kõrvavalu suhkruvabal elul püsides tagasi tuleb, pean laskma ennast eriarstil uurida.
Üht asja veel tahan ütelda. Süsivesikuvabal toidul elamine ei ole dieet. Minu puhul on see ilmselgelt eluaegne projekt ja kestev elustiil, sest olen oma insuliinitasakaalu aastatega tuksi teinud ja ei tea muud võimalust ennast hästi tunda ja normaalkaalus püsida ning ilma nõrkushoogudeta elada. Ma talun tühja kõhtu pikali kukkumata ja see on suurepärane tunne.
Ja seda ka veel, et kaalu langetamiseks ei ole vaja mitte tahtejõudu vaid teadmisi. Kõik figuurisõbrad, kaalujälgijad ja muud kalorid-sisse-kalorid-välja dieedid on enesepiinamine, need pole jätkusuutlikud, sest on üles ehitatud näljatundele. Tean, olen kogenud. Minu kõht on täis.
Neli retsepti töös
Esmaspäev, september 22nd, 2014Pole ammu viitsinud midagi retsepti järgi vaaritada, aga nüüd, kus mul on uus kokaraamat, tuleb ju asju proovida. Haarasin täna härjal sarvist ja võtsin korraga ette neli retsepti – ajo pollo ehk küüslaugukana, aioli, cole slaw salati ja kodujuustukoogid. Retsepte ma natuke modifitseerisin nagu ikka, sest kuhu muidu panna näiteks 50g kodujuustu, kui retseptis käib 250g ja pakk oli 300-grammine.
Küüslaugukana nägi enne ahju panemist välja selline. Terve kana suured tükid, natuke oliiviõli, soola ja pipart, peale 8-10 viilutatud küüslauguküünt ja peotäis hakitud peterselli, üle kõige siristasin poole sidruni mahla. Mul küpses see 230 kraadi juures 50 minutit, kuigi raamat ütles, et 30-40 mintsa on paras. Ahjud on erinevad ja minul küüslaugud pruuniks ei kõrbenud nagu kokaraamatu pildil. Kokaraamat lubas küpsetada 225 – 250 kraadiga.
Küpsepilt kah.
Selline õhtusöök. Cole slaw salat on see vasakpoolne hunnik ja koosneb tavalisest kapsast, sidrunimahlast, soolast ja majoneesist. Tegelikult oli retseptis veel fenkol ja pipar ja dijonisinep, aga neid ma ei pannud. Dijonisinepiga on selline lugu, et see, mida meil Eestist osta on õnnestunud, on osutunud vastikuks, no ei maitse meile. Lihatükikesest paremal on väike hunnik aiolit ja vot see on asi, mis tegi toidu eriti heaks. Koosneb see ainult majoneesist ja küüslaugust, küüslaugu riivisin majoneesi sisse ja pipra ja soola jätsin panemata. Koguseid ei oska öelda, viskan siukseid asju tunde järgi, kasutame Hellmansi majoneesi.
Ahh, ma pole üldse mingi retseptikirjutaja, kõik toidud leiutan ümber ja teen omal viisil. Ja õhtul pildistamine on ka täielik õudus, liiga pime on.
Kodujuustupannkoogid tulid sellised, et mehele hirmsasti maitsevad. Mina ei suutnud neid rohkem ära süüa kui ühe, sest kõht sai juba soolasest toidust liiga täis. Me uute toitumisharjumuste juures see on üks märkimisväärne asi, et toidukogused on üsna väikesed, kõht saab kiiresti täis. Tuleneb nimetet nähtus sellest, et toit on rammus, ega me või ja koorega siin ikka ei koonerda küll. Aga koogiretsept on selline: 4 muna, 250g kodujuustu, 2 spl psülliumikesti, 2 spl võid või kookosõli. Ma taignasse võid ei pannud, tahtsin pooliku kookoskoore paki tühjaks saada ja panin seda, natuke soola ja erütritooli panin ka, sest muidu tundus tainas jube mage. Võiga praadisin ja see oli üks hookuspookus, sest väga väikesed koogid pidi tegema, et seda vedelat ollust üldse oleks võimalik teistpidi keerata. Aga küpseks nad said ja maitsevad hästi.
Kui kedagi huvitab, mida ma päeva jooksul ära söön, siis lisaks siin eksponeeritule kuulub hommikupoolikusse kaks praemuna kahe viilu peekoni või singiga ja tomat või kurk, mille kõrvale joon vahukoorega kohvi. Ja ongi kõik, rohkem toitu ma enamasti päeva jooksul ei vaja. On üksikuid päevi, kui söön kahe korra asemel kolm toidukorda, täna näiteks võtsin töö juures õhtupoolikul natuke lillkapsavormi (umbes pool tassitäit) ja ühe sardelli. Söön ainult siis kui kõht on tühi ja täpselt nii palju, et kõht saaks korralikult täis. Hommikupooliku munarooga peaks vist hakkama vähendama, sest viimasel ajal tunnen pidevalt, et ei jaksa kaht muna ja kaht viilu sinki ära süüa, kõht saab hirmus täis sellest, eriti kui söön kõrvale ühe suure tomati. Maitea, kas magu on kokku tõmmanud või mis, aga väga vähe mahub sisse. Mingit vahepalade söömise vajadust ei ole, mingit magusaisu ei ole, toidumõtted mu peast valdavalt puuduvad. Ehk et jah, rõõmustan väga, et ma olen nüüd normaalne inimene, ühe funktsioonihäire olen enda juures igatahes parandanud, mu ebastabiilne veresuhkur ei piina mind enam.
Ehh, jalanumber on mul ka kokku tõmmanud. Ükspäev juba kirjutasin, et ei peagi enam ostma trennijalanõusid nr 39, vaid number väiksemad on täiesti ok. Eile leidsin endale linnast viimaks sobilikud saapad, nr 38. Ma algul ei julgenud seda numbrit proovida, sest mäletan, et varem ma ei suutnud sinna üldse jalgagi sisse suruda rääkimata sellest, et saabas oleks paras. Nüüd 39 loksub täiega ja nr 38 istub nagu valatult, varbast on parajalt ruumi ka veel ja kuskilt ei pigista. Ja ma pole veel normaalkaaluski, kaugel sellest. See on see asi, et süsivesikurikkal toidul elades olin ma igast otsast paistes kogu aeg. Vähe sellest, et peeglisse vaadates nägin seal hommikuti suurt vanamutinägu, ma olin jäme varbaotsani. Nr 38 on mu jalanumber olnud nooruses, see on mu õige number. Ja näed, ei olnud vaja minna podomeetriasse ega hankida endale tallatugesid nagu füsio ja arst soovitasid, sest probleem ei olnud selles, mul oli ainult vaja leida endale sobilik toit.
Puhkepäev
Pühapäev, september 21st, 2014Puhkepäev igatepidi. Hommikuse jooksu tegin koos mehega, kuigi mulle üldse ei meeldi kellegagi koos joosta. Mõõtsime ühtlasi, kui suur see Järvakandi tee ring siis ikkagi on ja saime tulemuseks 7,4 km (7,5 tegelt, me algul kõndisime). Olen seda ringi varem jooksnud 56 minutiga, täna kulus 55 millegagi, ma olen üliaeglane ju. Mu samm on lühike, kohe väga lühike ja sedasi tippides tuli keskmiseks kilomeetri ajaks 7,27 mintsa. Omast arust kihutasin muidugi 🙂 Mrt-l on minuga raske sammu pidada, sest ta lihtsalt ei oska nii aeglaselt joosta.
Aga ma nüüd räägin teile! Ma olen paks ju, ikka veel 10+ kilo ülemäärast taaka tassin kaasas ja lisaks pole mulle joosta mitte kunagi meeldinud, ma pole seda üldse harrastanudki, ka nooruses mitte. Väljaarvatud millalgi 45-aastaselt, kui esimest korda jooksu avastasin enda jaoks ja nüüd, te kujutage ette, nüüd on jooksmine mu jaoks mõnus. See meeldib mulle. Loodetavasti lähen pinsile ka joostes 🙂 Eriti meeldib muidugi üksi joosta, oma mõtetes ja omas tempos, samas tänane mehega koos tiksumine aitas mul pikemat sammu harjutada. Ja ma muudkui mõtlen, et kas pole ikka imeline, et ma seda teen ja et ma suudan!!!
Koju jõudes hakkasin nagu tavaliselt elutoa vaibal võimlema, laps vaatas telkut ja oigas, et jube higihais on (räigelt palav hakkas hommikupäikeses joostes, ma vahel neil varastel trippidel peaaegu ei higistagi enam, sest pole eriline pingutus). Aga no ma ei tea… Ma esitasin pojale alternatiivi, milleks oleks paks ema pühapäeva hommikul diivaninurgas nisujahust ja suhkrust pannkooke söömas, et kas higistan siin või see teine variant, et ärgu kobisegu, võimlev ema on igatahes iga teismelise uhkus ja unistus 🙂
Mis ei tähenda, et täna pannkooke ei saand:
Mrt küpsetas õhtul kooke selle retsepti järgi. Ühe muna pani rohkem, sest meil need kapis seekord väga tillukesed on ja ma segasin kuivained kokku, kuhu kookosjahu läks ka terake rohkem, aga pmst sama retsept. Mees lisas ühe supilusikatäie erütritooli ka taignasse, et ikka magus oleks. Pole ammu pannkooki söönud, aga tavaliste kookide maitset igatahes mäletan ja mulle tundus, et maitsel pole mingit vahet. Koostis on ehk veidi sõmeram.
Me päeval käisime linnas ka, igast vajalikke asju ostmas. Ilmad on imelised, võinuks ju selle asemel hoopis aias midagi kraapida, aga ega ausalt üteldes siin polegi praegu muud teha kui ehk peenramaad läbi kaevata. Uue maasikapeenra tahaks ka teha kuhugi, aga seda võin teha ka kevadel.
Uus naabrinaine midagi me aia ääres kaevas ja kraapis kui linna minema asutasime ja ma oletasin, et ehk võtab välja kitseenelapõõsast. See kitseenelas on meie aiast tegelt nende aeda ennast ajanud aastatega. Ma siit meie poolt olen toda põõsast igal aastal kõvasti vähemaks võtnud, et muidu kipub mu köögiviljapeenrasse. Arutasime veel minnes mehega, et peaks ka sealt aia äärest juured välja kaevama ja selle põõsa kuhugi mujale ümber istutama, mulle meeldib kitseenela õite ja lehtedega roosikimpe teha. Mõtlesin juba välja ka, kuhu ühe jupi panen.
Õhtul tegin aias ringkäigu ja tadaaa! tutkit mul enam üldse mingit kitseenelat on siin! Naabrinaine oli kõik välja kaevanud, ka meie aiast, eks ta võrkaia alt õngitses, täiesti puhtaks oli aiaalune tehtud. Kui nii siis nii, ju mul polnud siis vaja seda. Kuna nüüdsel ajal oli suurem kitseenelapõõsas naabrite aias ja meie aias sellest ainult natuke järel, siis võibolla ta arvas, et hoopiski nende põõsas meie aeda ahistab ja sellepärast tõmbas kõik välja. Mulle muidu meeldis, et see põõsas andis privaatsust, kui peenra ääres toimetasin, nüüd on kõik abseluutselt lage. Aga ma mõtlen, et võibolla nad hakkavad sinna nüüd elupuid istutama, ühe korra oli naabritega jutuks, et tahavad need panna, et kõik nii otse läbi aia ei paistaks.
Mul ei ole tegelt mitte midagi selle vastu, et keegi mu eest mõne aiatöö ära teeb 🙂
Naljakas on mõelda, et see tagumine uus naaber oligi me naabritest viimane, kes polnud meie aias toimetamas käinud. Vana Harald käis paarkümmend aastat tagasi siinpool aeda võrkaia alt mätast ära kaevamas, et muidu teod lähevad nende aeda. Luule rappis meie aias sirelihekki ja mida kõike… Reena viskas meie aia taha lume oma aia tagant ja riisus kõik puulehed meie heki alla, Kuldar armastas me õunapuu alt õunu võtmas käia, sest enda aia nad tegid puudest nii tühjaks, et seal midagi saaki pole. Ei ole meil nüüd enam tigusid, pole seda aiaäärset õunapuud ega ka pärnapuid, mille lehed naabritele närvidele käisid. Kitseenelat ka enam pole. Rahu maa peal, veidrike agulis 🙂