Ühed lugud

Täna vaatasin, et on vist sobilik aeg saada kolmas entsefaliidivaktsiini sutsakas ja läksin perearstikeskusesse. Maksin 400.- eeku ja jäin kabinet nr 13 ukse taha ootama. Enne mind käis seal üks paarike sama asja ajamas ja kui nad välja tulid, läksin sisse, panin oma maksekviitungi lauale koos kollase paberilipakaga, kus mu eelmised süstid kirjas ja võtsin juba asendi sisse ja..  Oot, mis siin kirjas on, ütles meditsiiniproua. Ta luges mu süstide ajalugu ja ütles, et seda süsti ei saa siin all teha, et läheme kabinetti nr 29, et seal on õige vaktsiin. Ma küsisin, et kas need on siis kuidagi erinevad või mis? Ei, ikka sama asi, aga et kuna enne on süstitud encepuri, siis peaks ikka samaga jätkama igaks juhuks.

Läksin üles kabinet nr 29 ukse taha ja jäin ootama. Jõudsin läbi lugeda väheinformatiivse vaktsiinireklaami (või on see teavik?) ja sain teada seda, kui kole haigus võib mind tabada, kui ma ennast vaktsineerida ei lase. Ja et see on täiesti ohutu ja midagi kõrvalnähte ei ole ja…

Kui meditsiininaine oma puugipildiga karbikestega kohale jõudis, küsisin igaks juhuks, et kui tavaline see on, et pärast süsti on halb olla. Ta ütles, et võibolla pea natuke valutab, ei muud. Ma ütlesin, et ju ma olen siis erand, sest mul on peale kahte esimest süsti olnud väga halb. Et pilti ei saa fokusseerida ja nii. Meditsiininaine ehmatas sellest jutust natuke ära ja pani puugipildiga karbid lauale tagasi. Ta ütles, et ei julge enne süstida kui peab arstiga konsulteerima. Sama koridori peal oli kohe dr.Kulli kabinet ja sealt ta siis küsis. Tuli tagasi ja ütles, et ärme ikka tee seda süsti. Et peaks ikka ravimifirmast järele küsima, et mis värk on. Palus mul täpselt kirjeldada, et mis siis minuga eelmistel kordadel toimus. Ma üritasin seletada nii täpselt kui võimalik, et seda peavalu, mille eest oli hoiatatud, ei olnud. Pea ei valuta mul tegelt üldse mitte kunagi. Aga et oli nii, et kui üritasin arvutist midagi lugeda, siis pilt ei seisnud koos, et ei suutnud fokusseerida pilku ja pea käis natuke nagu ringi ja tasakaaluga oli probleeme. Süda eriti küll paha ei olnud, sest ma ei oksendanud. Aga mitte ühtegi sõna ei suutnud kokku lugeda, üldse millegi vaatamine oli tohutu pingutus. Ja et see tunne läheb ära alles järgmise päeva pealelõunal võibolla. Selle jutu pani ta seal kõik kirja, et ravimifirmast järele küsida, kas nii tohib olla.

Läksin alla registratuuri ja sain oma 400.- eeku tagasi. Leti ees seisis Talvi, meie naaber, kes on kooliarst ja me jäime sinna pikalt arutama, et mis värk sellega olla võiks. Talvi oli tegelikult enne juba arvanud, et ei tea, kas ma ikka võin neid süste saada, kui selline reaktsioon tuleb. Ta ütles, et annab ise vahel mõnele lapsele enne süsti tegemist igaks juhuks allergiatableti. Ma võin ju ka seda teha, kui see aitaks. Claritin on mul alati käepärast, aeg-ajalt pean seda võtma, kui suuremaks tolmutamiseks läheb.

Ma olen natuke pettunud sellepärast, et kahel eelmisel korral olin neile sinna tagasi helistanud ja ühele teisele medõele kurtnud, et peale süsti see jama tuli. Ta ei küsinud arsti käest midagi. Ütles, et nii võib olla küll, et see läheb üle. Talvi oli öelnud, et kui on mingile süstile selline reaktsioon, siis iga järgmise süstiga läheb hullemaks.

Saan loodetavasti paari päeva pärast teada, kas võin neid süste saada. Tegelikult ma ei tahagi seda enam teada. Olen enam-vähem otsustanud, et mulle aitab. Nagunii olen olnud igasuguste vaktsineerimiste vastane. Ja kui mõni Pahapilli puuk on otsustanud mult elu võtta, siis pole parata. Hoopis mõttetum oleks surra sellepärast, et olin lasknud endale mingeid arusaamatuid vedelikke sisse süstida.

Rääkisin seda oma suurele pojale ja ta ütles, et vaata mind, mind pole üldse vaktsineeritud ja vaata, kui terve ma olen. Mart on mu kolmest lapsest kõige tervem olnud koguaeg. Ainuke vaktsiin, mille ta elus saanud on, pandi sünnitusmajas, kui ta veel vastupanu ei suutnud osutada. Hilisemast ajast mäletan ennast arstikabinettides ahastamas, kus ta nii palju rabeles, et miski talle naha alla ei jõudnud. Suukaudsed, mis talle vägisi sisse valati, sülitas lihtsalt välja. Suuremaks saades ei tulnud ta enam kohalegi. Ei kaheselt, kolmeselt ega viieselt ega üldse kunagi mitte. Mismoodi ta kooli vastu võeti kui nn koolisüst oli tegemata? Arusaamatu. Kust ta selle tarkuse võttis?

Ruthi ja kmr-i on vaktsineeritud täpselt nii palju kui siin riigis ette on nähtud. Nad mõlemad on pidanud läbi tegema nõelravikuuri, et ennast uuesti korda saada. Ruthil oli neljaselt astmaatiline bronhiit ja kui inhalaator ka enam ei aidanud, käisime Kummas nõelu saamas. Seitsmest-kaheksast korrast piisas ja haigus ei tulnud enam kunagi tagasi, nüüd ta on 20 juba. Kmr-ga käisime eelmisel aastal sealsamas. Tal hakkas iga väiksemagi külmetusega kõriturse. Kõri paistetas kinni ja ei saanud enam hingata. See saabus alati keset ööd ja lõppes kiirabis. Hiljem olid meil ühed võlutabletid, mida koguaeg kaasas kandsin, sest mu suurim hirm oli, et kui see juhtub Pahapillil ja haigla on 40 km jubeda kruusatee kaugusel, siis me ei jõuaks ju sinna. Ühel korral see seal ka juhtus, aga leidsin imerohu kiiresti oma rahakoti vahelt üles ja enne kui ta õieti ärgata jõudis ja paanikasse minna sai, jäi juba uuesti magama. Nüüd on see möödas, ma loodan. Peale nõelte panemist on külmetushaigusi olnud mitmel korral, aga seda jubedust ei kordagi enam.

mrt ja kmr kavatsevad oma puugikuuri ikkagi jätkata, neil pole midagi häda olnud peale süsti. Või kes seda teab, äkki see kõriturse, mis ju alles eelmisel aastal avaldus, oligi selle tagajärg? Arstid imestasid, et nii vanal lapsel see tavaliselt esmakordselt ei tule. Kuna see alles koolieas avaldus, olin kahtlustanud, et koolis miskit allergiat tekitab. Paneelidest maja? Või need morss ja mahlamorss, mis on tegelikult värvivesi ja mida neile lõunasöögi juurde vaheldumisi pakutakse (selle joomise olime tegelikult ammu ära keelanud ja öelnud, et võtku vett selle asemel). Äkki ei tohiks kmr-i ka rohkem vaktsineerida?