Archive for December 1st, 2019

Imelise aja algus

Sunday, December 1st, 2019

Veider pealkiri postitusel, onju? Aga päriselt ka algas tänasega jõuluaeg, on esimene advent. Me muidugi olime terve pika päeva koolis, pool päeva oli meil ühes aines ka arvestus, mistap ega sel ajal midagi rõõmsat ei tajunud. Hommikul Haapsalust Tallinna sõites saime siiski imetleda altpoolt päikesest punaseks värvitud pilvi ja kohevate lumekuhjade all ägavaid metsi. No oli see alles ilus! StarFM laseb nüüd jälle ainult jõulumuusikat ja mis meil saab selle vastu olla, et natuke jõulutunnet endasse lasta, kuigi ainult üürikestel hetkedel autosõidu ajal?

Võime vist öelda, et seitsmest ainest kolm on meil tänasega tehtud. Võib muidugi tulla mõningaid tagasilööke, aga kuna need kõik on arvestuslikud ained, siis vast mingit kordussooritust nõudma ei hakata, kui ka selguma peaks, et mõnes kodutöös hullult feilime. Sel semestril ainult üks sess meil veel on, sellest ka osa aega kulub arvestustele. Lisaks tuleb järgmise nädala lõpul üks eksam ära õiendada. Ülejäänud eksamid on jaanuaris, hõredalt ja ühe kaupa. Ehk et kuigi paar suuremat eksamitööd on veel täiesti tegemata, on tunne juba selline, et varsti saab otsad kokku tõmmata ja koormus hõreneb. Ajutiselt.

Ülikoolis käimine õpetab eriti hästi seda, et igale päevale on küllalt omast vaevast. Nii ongi, et ega millegi pärast pikalt ette ei muretse, vaid võtad oma asjad teha väikeste tükkide kaupa. Tõeline teadvelolek. Täna teen seda ja homme toda ja nende asjade peale, mille tähtaeg on kaugemal, üldse ei mõtlegi. Küll saab.

Eile olid meil loengud ainult pool päeva, sellepärast kasutasime juhust ja sõitsime koolist otse Haapsallu. Oli juba hiline pealelõuna ja kuna me polnud veel midagi söönud, tegime peatuse Laagri Maksimarketis, kus on üks jube mõnus söögikoht. Oleme seal käinud ka neil kordadel, kui praktikapäevad pikemaks lähevad. Toiduvalik on seal suur ja iga kord imestame, kuidas on võimalik kõik söögid (mida me proovinud oleme) teha selliselt nagu oleks oma kodus tehtud. No lihtsalt imeline köök on seal! Aga räägin ma sellest põhiliselt seepärast, et mul juhtus seal parklas intsident. Autost välja tulles nägin küll, et jää on maas ja ega ma teab mis suure sammuga ei liikunud, ometi suutsin jää peal täie matsuga külili kukkuda. Hull kiilakas oli, väikese lumekirmega. Kukkudes lõin vastu maad ära parema käe randme, küünarnuki ja parema jala reie ülaosa. No ikka kapitaalselt! Vähe puudus, et oleksin valust nutma hakanud. Mu kehakoostise kiituseks peab muidugi ütlema, et sellise kõva matsuga maandumine mul siiski ühtegi luud ei murdnud. Käele ka mingit kahjustust ei jäänud, peale sööki enam valu peaaegu ei tundnudki. Aga reie ülaosa sai sellise põrutuse, et parema külje peal ma magada ei saa ja seda jalga tegelt üldse puutudagi ei või. Olen harjunud enamasti just paremal küljel magama, sest ei talu seda tunnet, et süda vastu voodit peksab, sellepärast oli mu uni üksjagu häiritud. Keerasin öösel kogemata mitmel korral paremale küljele ja see lõppes iga kord kerge oigamisega. No jamadejama.

Peaks vist siiski rõõmustama, et siuke jämekintslane olen, et külge maha pannes ei saa vigastada mitte mu puus, vaid reielihased… Aga võrdlemisi valus on olla siiski. Selle eest, et mul kukkudes luud terveks jäid, pean ilmselt tänama nooruses harrastatud trenne, kus sain palju põrutusharjutusi teha (võimlemine, korvpall), mis pikaks eluks korraliku luukoostise garanteerivad. Ja muidugi teadlikku toitumist, mis luutihedust säilitada aitavad nii palju kui see üldse minu vanuses võimalik on. Tean noori inimesi, kelle luud murduvad juba väikese põntsu peale, kerge väänamise või märkamatu põrutuse peale, sellepärast olen oma noorusaegsetele trennidele eriti tänulik.

Jõuluajaga on muidu üldiselt nii, et kui peres pole enam väikseid lapsi, siis ega väga mingeid jõulutoiminguid ei toimu. Kõik on teisiti, kui lapsed on suured ja kodust läinud. Päkapikke ei käi ja… Väikesele pojale ja tema daamile aint kinkisime ükspäev totakad seksikate naisterahvaste ja meesterahvastega jõulukalendrid (need, millest šokolaade saab välja võtta).

Muust elust nii palju, et mulle jubedalt käib närvidele see, et näoraamatus saadetakse mulle muudkui kutseid sellesse gruppi, mis tolle kalatööstuse toetuseks on tehtud, mis listeeriabakteriga hädas on. Ma näen siiski, mis seal grupis toimub ja see on üks nõme hüsteeriline tegevus. Mulle tundub, et aetakse segamini omavahel kalatööstust pidava perekonna suurepärased isikuomadused, nende perekonna äri saatus ja kalatööstuses reaalselt peituvad ohud ja nende tulemusel juhtunud surmad. Olen meie kalatööstuste listeeriabakteri probleemiga põgusalt kursis juba aastast… issver, ei mäletagi… vist 2015 või 2016. Õppisin siis ülikoolis toiduohutust ja meie õppejõud peatus sellel probleemil väga pikalt. Juba siis oli teada, et mingil kalatööstusel (mille nimesid me ei nimetanud) on võimatu listeeriabakterist lahti saada, sest nad pole õigel ajal reageerinud nii nagu nõutud, mille tulemusena on bakter muteerunud. Kui kalatööstus kasutab pikka aega ühte ja sama desovahendit ega muuda seda, siis listeeria bakter on selline kaval sell, kes kohaneb ja muteerub, ta muutub selle desovahendi suhtes resistentseks ja küüri kui palju tahad, lahti sa temast enam ei saa. Nüüd, kui üks tööstus on ajutiselt kinni pandud, ei küsi ma, miks seda tehti või kes selle taga on, vaid miks seda alles nüüd tehti. Ma tõepoolest ei saa aru, miks VTA alles nüüd jõuvõtteid kasutab. Või noh, eks ma olen ju näinud, kuidas mõnes ministeeriumis ametnikud uimavad, kuidas asjad üldse ei liigu, sest kedagi ei koti või puudub kompetents mõistmaks, kui tõsine probleem tegelikult on. See oli nüüd mu isiklik arvamus selle info põhjal mis mul on. Aga ega tavakodanikul pole kunagi piisavalt infot selleks, et mingitele sellistele juhtumustele adekvaatset hinnangut anda.

EDIT: Meie maja vanainimestel olid siiski sel ajal päkapikud käinud, kui nad ise koolis olid. Voodi peal oli pähklikott kirjaga, et kui järgmine kord sussi pole, siis päkapikud ei tule. Teatasin rõõmuga, et susse ei ole ega tule ka edaspidi, sest meie päkapikud on üliõpilased, kes ei tohiks vanainimeste peale oma vähest raha kulutada.