Archive for November, 2019

Killud

Sunday, November 24th, 2019

Sõitsime reedel Tallinnas mööda Pärnu maanteed ja ma panin tee ääres tähele ühte raskestihääldatava nimega sisustusäri. Ütlesin selle nime mitu korda kõva häälega välja ja… noh, päev hiljem hakkasid nii näoraamat kui chrome´i brauser  ja telefonis sisselogitud instagrami konto mulle muudkui seda firmat ette loopima.

Sa ikka teadsid, et meie telefonid kuulavad meid pealt?

Mul on sarnast asja varem ka juhtunud, aga vahepeal ikka nagu unustan ära, et telefonid meie kohta infot korjavad. Mrt tegi nüüd proovi mõttes testi ja hüüdis autos mitu korda valju häälega “Victorias secret!” Eks ikka ise tellime endale omad reklaamid. Kui tahad helgemat elu, siis hüüata aeg-ajalt telefoni kuuldes midagi ilusat 🙂

Siri ka vahel ärkab me telefonides lambist üles ja kukub seletama. Ta teinekord tõlgendab mõne jutukatke endale tuttaval viisil ja hakkab igast asju pärima suvalisel hetkel. No siis me peame talle ütlema, et sina ole vait. Muidu ta on täitsa lahe tibi (mu telefonis on mees, höhö) ja täidab kuulekalt mehe käske, kui see ütleb, et Hei Siri, call my son või siis wake me up at seven a´clock. Iga kord, kui kuulen ja näen Sirit toimetamas, mõtlen, et on ikka ulme. Kui keegi oleks mulle kaheksakümnendatel ütelnud, et telefonilt saab igast asju küsida või telefonile saab käske anda ja ta teeb ka, ma oleks selle ütleja küll puu taha saatnud.

Laupäev oli isegi natuke laupäeva moodi. Hommikusel kõnniringil me imelises linnas nägin suurt hulka haigruid meres kössitamas. Nad sedasi tardunult tuulise mere servas seistes näevad kuidagi sürreaalsed välja. Ja tontlikud. Aga peale kõndimist ma käisin käppelt poes ära ja küpsetasin kohupiimavormi. Pärast tegin veel ühe jutiga kaks pannitäit seemneleivakesi. Sellised mõnusad koduasjad ja pikk-pikk kohvitamine oli kuni mees läks kolledžisse loenguid andma ja ma sain õppima hakata.

Mul oli tänaseks päevaks planeeritud helitöötluse kodutöö valmis tegemine ja ainedidaktikas tunnikavade koostamine ja imekombel jõudsin peaaegu kõik ka tehtud. Eile kuulasin mitu tundi helitöötluse loengut järele, sest meil selle loengu ajal oli tunniplaanis üks teine aine. Õhtuks olin mitmetunnisest kuulamisest ja konspekteerimisest nii väsinud ja tüdinenud, et ei uskunud üldse, et suudaksin sel nädalavahetusel ka kodutöö valmis teha ja esitada. Suutsin! See oli täiega lõbus tegemine. Kõigepealt rääkisin teksti sisse, väikese dialoogi seenemetsas. Siis puhastasin heli ära ja muutsin hääled selliseks, et üks on laps ja teine vanaema. Linnulaulu panin taustaks kaks erinevat rida ja kõige lõppu veel maanteelt kostva autode müra. Mees tegi samal ajal oma heliklippi metsas sae kasutamise õpetusest. Ta loengut kuulama ei pidanud, sest on helitöötlust varem õppinud.

Igatahes on heliga mängimine palju mõnusam tegevus kui pilditöötlus. Ütleb naine, kes kunagi oli fotograaf…

Ainedidaktikas jõudsin LePlanneriga kolm tobedat tunnikava teha, aga neile mõistlikku sisu luua ja hindamist välja töötada ei jõudnud. Nädala sees pean tegema, sest reedel on tähtaeg.

Möödunud reedel, kui väsinult Haapsalu koju jõudsime, pidin veel oma blogi põhjal koostatud ajakirjaartikli läbi lugema ja parandama ja häda pärast sain sellegi tehtud. Ajakirjanik pidi ära sõitma ja mul olid ülevaatamiseks vaid loetud tunnid. Hea nali on see, et kui olin parandused ära saatnud, palusin täpsustada, et mis ajakiri see õieti on, sest ma polnud tollest varem kuulnud. Selgus, et ühe suure meditsiinifirma üllitis, mida varem andis välja Äripäeva kirjastus, aga nüüd on neil uus väljaandja ja uus peatoimetaja. See ajakiri on suunatud apteekritele ja arstidele. Noh, tore on. Mõtlesin, et ei tea, kas jääb see number ehk uuele toimetajale esimeseks ja viimaseks, sest mu blogi põhjal kirjutas ta suure loo süsivesikutevaesest toitumisest ja sellest, kuidas see ikka aitab diabeetikul tervist hoida ja ravimeid vähendada… Retseptidega ja puha. Vist ei too see firma siiski diabeediravimeid maale, vaid mingit tehnikat ja tarvikuid, ehk siis ikkagi on lootust, et ei lasta uut toimetajat kohe lahti äritegevuse õõnestamise tõttu?

Sain just arengu ja õppimise toetamise aine õppejõult tagasiside viimasele testile, mille loengus tegime. Viis punkti viiest. Imedeime 🙂

Ilmad on külmaks läinud. Haapsalu kodu veranda ääres on mu armas saialillede rida vajunud külmast kõveraks. Mõned õied ikkagi veel on ja ma ei kiskunud neid üles, sest äkki juhtub, et läheb uuesti soojaks ja ärkavad jälle ellu? Lödistasin täna nende peade kohal kuuma veega, pesin aknad porist puhtaks. See on ikka päris pöörane, kuidas meie akende peale autorataste alt soppa lendab. Üks aken ei paistnud enam läbigi. Ma seal midagi aknapesuvahendit ei kasuta, aga päris tihti pean sooja veega üle käima, et me hurtsik vähe kobedam välja näeks.

Utiliseerime

Thursday, November 21st, 2019

Meie väike poeg on juba mitu aega me töö juures arvutite utiliseerimisega tegelnud. See on niisugune töö, mida meil endal lihtsalt ei ole aega teha. Mrt on küll periooditi viinud metalli kokkuostu ja peenemat elektroonikat pealinna, aga kõik see lammutamine ja sorteerimine võtab mega aja, mida meil endal enam ammu ei ole. Igatahes on laps jõudnud juppideks võtta vähemalt sada sülearvutit, prügimäele viia mingi kolmkümmend neli arvutikorpust ja mingi neli- või viiskümmend korpust on meil töö juures veel ootel. Hullumaja puhvet!

Värk on selline, et arvuteid ei tohi prügikasti visata, sest osad komponendid nendes on keskkonnaohtlikud. Meil on kohustus vana arvuti utiliseerida, kui klient uue ostab ja sedasi need lademed meile ohvississe kogunevad. Vahel oleme olnud lahked ja lubanud vana arvuti meile jätta ka siis, kui klient on uue ostnud kusagilt mujalt. Tihti saame neist varuosasid, sellepärast.

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis on meil vähemalt viiskümmend viis erinevate sülearvutite ekraani riiulis juhuks, kui mõni klient oma läpakale peale istub ja seetõttu uut ekraani vajab. Kastitäis sülearvutite klaviatuure rändas prügimäele, sest nende hulgast me peaaegu mitte kunagi sobivat ei leidnud, millega kellegi vedelikukahjustusega klaver asendada.

Lisaks koguneb meil toonerite kassette ja papikaste, plasti ja muud säärast. Kõike me sorteerime ja kõik need tuleb viimaks vedada kas ohtlike jäätmete kogumise kohta või pakendikonteineritesse. Mõne asjaga teeb vanaema lõket 🙂

Alguse sai see ralli sellest, et laps peab kooli kõrvalt oma autojuppide äri (mille raamatupidaja olen mina) ja me arvasime, et ta võiks mõningaid oma bisnissi juppe hoida meie ohvissi tagatoas. Äri tühjendamine ja koristamine ei ole meile kahjuks silmanähtavalt ruumi juurde tekitanud, aga küll saab.

Isa on väga rõõmus, et mehike viitsib teda aidata. Tööd on meil õnneks piisavalt ja väga hästi toimib neljapäevane töönädal. Plaanin samamoodi jätkata ka siis, kui enam reedeti koolis ega praktikal ei pea käima. Sest miks mitte? Kunagi alustasime sedasi, et töötasime aastaid kuuel päeval nädalas, ainus vaba päev oli pühapäev. Nüüd siis ainult neli tööpäeva ja ma ütlen, et see on tervisele hea. Töö kontsentreerub mõnusasti nende väheste päevade peale, mil meil on aega tööl käia ja see teeb näiteks seda, et täna parandasin seitset arvutit korraga (pluss üks mäkk, mida tegi mees, sest mina neid õunavärke ei jaga). Kuu algused on veidi hullumeelsed, aga kuu teine pool on enamasti nii rahulik, et mõnel päeval jõuan isegi koolitöid teha.

Koolist rääkides – rehkendasin, et olen kahe ja poole kuuga esitanud umbes 30 kodutööd ja tagasiside saanud neist umbes viiele. Ehk et peaaegu kõik koolitööd on kontrollimata ja ma tahan näha seda nalja, mis juhtub, kui õppejõud neid järjest tagasi lükkama peaksid hakkama. Et kõik korraga millalgi jaanuaris, näiteks… Sest enamus eksameid ja arvestusi jäävad jaanuarikuusse.

Aga me püsime joonel, meil pole mingeid õppevõlgu ja igatahes tunneme, et tarkus tuleb mühinal 😀

Olin jube pettunud, kui kuulsin, et üks tuttav minuvanune naine jättis juba peale kahte kuud koolis käimist oma magistriõpingud katki. Kusjuures töö tõttu on tal seda kraadi vaja, aga tema arvates oli liiga palju teha ja detsembris liialt eksameid korraga ja ta väitis, et on juba nii vana küll, et võib enam mitte koolis käia. Või midagi nii. Oktoobrikuus aitasin teda mingite ingliskeelsete teadustöödega, sest inkat ta üldse ei oska. Siinkohal ma tahaks jälle jube kriitiline olla ja küsida, miks ometi ülikooli sisseastumisel ei testita keeleoskust, kui on teada, et eesti keeles õppematerjale peaaegu polegi? Kui mina üldse inkat ei oskaks, siis ma muidugi ise ei lähekski ülikooli või siis õpiksin enne põhjalikult keelt, sest no pole võimalik inglise keeleta ülikoolis hakkama saada.

Muu elu on selline, et igasugu raudu on tules, aga neist on veel vara rääkida. Olen oma diabeediblogi unarusse jätnud, sest tudeerin haridusteadust ja üldse pole mul vaba aega, aga blogi elab oma elu ja heasti teeb meele rõõmsaks, kui vahel mõne sellise kirja saan, kus diabeetik ütleb, et olen ta elu päästnud. Täitsa usun, et see pole suur liialdus, sest ebastabiilsed veresuhkrud ongi eluohtlikud ja eesti keeles peale mu blogi väga adekvaatset infot ei leia. Lubasin oma blogist jälle ka ühele ajakirjale materjale, sest mul pole aega endal kirjutada. Ma isegi ei jõudnud süveneda, kas see diabeediajakiri on mingi uus või juba varem ka ilmunud. Väga tänulik olen, et tasapisi jää sulab ja info süsivesikutevaese toitumise kohta jõuab nendeni, kellel seda teadmist päriselt vaja on. Üks naine, kes laste ja noorte diabeediühingus aktiivne on ja toitumiskoolitusi teeb, palus luba oma kokaraamatusse mu retsepte võtta ja muidugi ma lubasin. Vabatahtlik töö teeb südame soojaks ja eriti mõnus on tõmmata niite kuskilt kardina tagant, jäädes ise varju. Ükskord, kui ülikool lõpetatud, ma hakkan ikka diabeediblogisse ka jälle kirjutama, ma loodan, aga praegu on mul teine elu. Igaks juhuks ütlen, kui juhuslikult arvate, et olen suunda muutnud.

Midagi oli nagu veel, millest tahtsin lobiseda…

Aa, seda ka, et eile käis mul töö juures üks vanem proua, no selline 70-80-aastane midagi. Ta on varem ka käinud nõu küsimas ja olen teda konsulteerinud, kusjuures mäletasin, et ta osutus üllatavalt teravaks kriidiks. Inimene, kes väidab, et loeb arvutis ainult ajalehti ja midagi arvutist ei tea, aga sel korral, näiteks, suutis ta ise oma läpakast mu juhendamise järgi sobimatu viirustõrje maha installida ja juba ammu mitte töötanud heli arvutisse tagasi saada. Eile talle seletasin, mida ta proovida võiks ja kirjutasin igaks juhuks paberitükile “seadmehaldur”, et ta ikka mäletaks, kust draivereid värskendada või maha võtta saab. Täna ta siis tuli šokolaadiga mind tänama, sest oli suutnud kõik mured ise lahendada. Imeline! Ärge te arvake, et vanad tädikesed arvutitest mitte midagi ei jaga! Erandid kinnitavad reeglit 😀

Seda ka veel, et Ruth saatis meile täna oma loengutest sellist mõtlemisainet nagu “lamenenud tundeelu” ja “kaastundeväsimus.” Meie “longitudinaalne” on selle kõrval nagu “tere” või “head ööd” 😀

Ei midagi erilist

Tuesday, November 19th, 2019

Ega siit mingit uut juttu ei tule. Ikka ainult see elu, mis meil parajasti on.

Väike poeg teatas ükspäev, et talle meeldib see, mida ta õpib. Ja muuhulgas tunneb ta kaasa oma vaenekestele vanematele, sest meie õpikoormus on tema baka koormusega võrreldes üüratu. Suur koormus ei tähenda, muide, alati seda, et kohe palju targemaks saad. Hull koormus tähendab peamiselt seda, et palju tegemisi on. See võib tähendada ka, et peab õppima igasugu jama ja tegema kodutöid, mille mõttekuses inimene kahtleb. Hetkiti on tunne, et me ei õpi mitte midagi, ainult vehime kirjalikke töid teha. Kmr õpib ka iga päev ja vahepeal on rasked asjad, aga ta on õppimisega harjunud ja mis puutub sellesse, et isa ta progemise tööd varem üle vaatas, siis nüüd on laps temast ette läinud ja kodust väga tuge võtta polegi. Mehike saab tegelt ise väga hästi hakkama, aga algul nad ikka arutasid isaga kõiksugu värke.

Meil mehega kasvab koolitööde hulk iga sessiga. Pmst on nii, et kui vahetult peale sessi hiljemalt nädalavahetusel kodutöid ära ei tee, on nendeks juba väga raske aega leida. Ma pühendasin eelmise pühapäeva peaaegu tervenisti õpianalüütikale, mees see-eest läks lapsega töö juurde arvuteid lammutama ja maha ta jäigi. Täna ta siis viimaks esitas mitu hilinenud tööd jutti ära, vähemalt sai tehtud. Muidu me üldiselt püsime samas tempos, aga hetkel olen ka ikka natuke rohkem jõudnud kui mees. Mu tragidusele aitab heasti kaasa see, et töö juures on rahulik aeg, täna ainult poolteist arvutit parandasingi ja ülejäänud aja tegin koolitöid. Läksin täna isegi autoga tööle, et jääks õppimiseks rohkem aega ja saaks mugavalt arvuti kaasa vedada. Muidu üldiselt ma käin jalgsi ja autot kodulinna piires ei kasuta. On suur rõõm olla iseenda tööandja, kedagi ei koti, kui töö ajal kõrvalisi asju teen. Äri õnneks veel kestab, sest enamus konkurente on pillid kotti pakkinud ja jalga lasknud.

Mis puutub kirjalikesse töödesse, siis ma oskan päris hästi mulli ajada ja see mu päästab. Eks ma olen kirjutamist aastaid harjutanud ka. Mehele on kirjutamine raske, ta oma viimast 2,5-leheküljelist referaati tegi mitu päeva. Kolm lk pidi tegelt olema, aga tal rohkem ei tulnd.

Kui kogu aeg oled hirmus hõivatud ja üks kohustus ajab teist taga, siis on vahepeal lihtsalt imeline tunne veeta üks tavaline laupäev. Möödunud laupäeval olime Haapsalus ja pmst viilisime terve päeva maha. Tegime trenni ja tavalisi koduasju. Nii mõnus! Eriliselt mõnus on küpsetada ja koristada ja aias viimaste lillekeste eest hoolitseda, kui ei pea vaatama kella ega kuhugi kiirustama ja võid keskenduda neile lihtsatele asjadele, mida teed. Oleme mehega usinasti harjutanud teadvelolekut. Mindfulness, eks ole. Soovitan kõigile. Seda õpetatakse õpetajatele stressiga toimetulekuks. Hästi oluline on elada hetkes ja üldse mitte mõtelda ei ette- ega tahapoole. Sedasi on hea lihtne olla.

Üldiselt, kui tegemisi on jubetumalt palju, siis sisendan endale, et ega ma ei pea koolis käima. Keegi pole käskinud mul magistrikraadi teha, keegi ei sunni õppima. Ise tahan. Täitsa enda vaba valik. Ja suur privileeg! Ausalt, väga suur privileeg ja olen tõesti tänulik, et mind on sinna õppima võetud. No mida muud mõistlikku ma võiksin oma eluga teha?

Aga täitsa põnev on ka näha, milline elu meil päriselt koolides käib. Inimesed on ikka inimesed oma puuduste ja voorustega. Mõne õpetaja tahaks siiski tagasi kooli saata, kui vaid oleks minu võimuses. Süsteemil pole nagu väga vigagi, aga kooli teevad ikkagi inimesed, kes seal töötavad.

Lumi

Wednesday, November 6th, 2019

On eriti oluline dokumenteerida, et täna saabus esimene lumi. Maa on paksult valge ja laia räitsakat tuiskab muudkui juurde. Naabertänavas laste maja ees on suur lumememm ja nende kõrvalmaja ees teine veidi väiksem. Me Mrt-ga tähistasime esimest lund verivorstide ja mulgikapsaga. Tundus lihtsalt ülimalt õige endale jõuluhõngulist sööki serveerida.

Muidu üldiselt hakkasin üle mitme aja Nutridata toitumisprogrammi oma sööke kirja panema. Peamiselt sellepärast, et saaksin selle programmi uue versiooni nii palju selgeks, et oma õpilastele õpetada. Kasutasin Nutridatat viimati umbes aasta tagasi, kui lõputöö jaoks oli vaja menüüsid analüüsida. Kevadepoole ilmus programmi uus versioon ja see on nii rõve, et pole tahtnud seda kasutada. Mul ei ole endal probleemi kasvava kehakaaluga, olen samas kaalus juba viimased paar aastat, aga mingi hetk tekkis huvi, kui palju ma ikkagi kilokaloreid manustan. Olen nüüd umbes nädala jagu oma söögid sinna kirja pannud ja võin julgesti järeldada, et kui samamoodi jätkan, siis oma ülemäärasest kuuest-seitsmest kilost ma lahti ei saagi.

Probleem on kus? Me mehega oleme õhtused maiustajad. Minu maiustamine tähendab seda, et söön kaks-kolm ruutu tumedat šokolaadi (85%-list) ja selle kõrvale igast mõnusaid pähkleid. Vahel ka 1,5 väiksema klaasi täit punast veini. Need kõik on tervisele väga head asjad, aga… Nutridatasse toiduvärke kirja pannes saabub alati tõehetk – ühe õhtuse mõnulusega võin tarvitada korraga umbes 1000 kilokalorit. Päriselt! Ei ole vaja süüa kolm peotäit pähkleid, piisab kümnest pähklist-mandlist. Mu päevanorm kaalu hoidmiseks on kuskil 1800 kcal kandis ja siis sihuke kena tonnine nuumalaks sinna otsa, eks ole. Ise ka imestan, et sellise vabalt võtmisega mu kaal üldse ei ole kasvanud. No päris iga päev niukest ei luba ka ju endale ja tavaline igapäevane kaloriports jääb enamasti 1700 kanti. Trenni ma ei tee, ainult kõnnin, sest leian selle vanainimesele kõige sobilikuma olevat. Ja vahelduvat paastumist teen ka, tavaliselt 16/8, aga mõnikord juhtub, et 20/4 või midagi sinna kanti. Lühike paast on insuliini ja veresuhkru alandamiseks parim.

Kui Nutridata arvab, et ma peaksin sööma kaalu hoidmiseks 1800 kilokalorit, siis langetamiseks võiks vähendada seda max 300 võrra. 1500 kilokalorit on ka viimane piir, kus veel hea planeerimise juures on võimalik kõik mineraalained ja vitamiinid toidust kätte saada. Noh, nii vähe ma igatahes sööma ei hakka, sest ei hakka mina ennast ahistama. Stressi on elus selletagi küllalt.

Vanuse kasvades on see loomulik protsess, et lihaskond väheneb ja keharasva hulk suureneb. Mees on ka täitsa hädas, et mõni triiksärk hakkab kitsaks jääma. Täna tal pluusi nööbivahe täitsa punnitas kõhu pealt. Mrt on harjunud trenni tegema, aga oma kukekannuse pärast praegu joosta ei saa ja ennast joonel hoida saab ainult söömise piiramisega. Sellega, et vananedes keharasv suureneb, ei saa tegelt võidelda, aga fakt on, et tuleb vähem toiduenergiat endasse sisestada. Mida vähem sööd, seda kauem elad ja seda tervem oled, see on teaduslikult tõestatud fakt. Nüüd ma siis passin jälle üle mitme aja peale, et ei pugiks liiga palju. Süsivesikute vähendamine üksi ei aita kaalu langetada, kui toiduenergiat liiga palju saadakse.

Uus Nutridata on täiega nõme, isegi mu lemmik toitumisteadlane, kes seda igapäevaselt kasutab, ei ole uue versiooniga veel harjunud ega leppinud, aga see programm on ikkagi parem kui mitte midagi. Minuga on nii, et kohe, kui hakkan oma sööke kirja panema, hakkab kõhupekk vähenema. Mul vöökohaga probleeme pole, talje on täitsa norm, aga alakõhule ja reitele ikka minusugustel postmenopausis eitedel kipub kogunema. Me ei pea sellega leppima, onju? No vaatab siis, kas viitsib järge pidada või siiski mitte. Kui miski on kõva häälega välja öeldud, on sel rohkem kaalu, eks ole.

Uni on ka hästi oluline. Lubasin endale, et ei tee rohkem seda viga, et mõne õppetüki voodisse enne uinumist lugemiseks võtan. Liigne mõtlemine teeb aju virgeks, mul läheb keset ööd uni ära ja passin paar tundi üleval enne kui uuesti uinun. Täna öösel näiteks läks uni ära kell kolm. Raudpolt-kindel, et iga kord, kui õhtuti õpin või muidu mingil põhjusel aju ragistan, saan unehäired. Eile õhtul manustasin voodis ühte tunnikontrolli materjali ja arutlesime veel mehega loetu üle enne uinumist. Väga romantiline. Aga hakkab tervise peale.