Archive for June, 2019

Puhkus

Sunday, June 30th, 2019

Puhkus algab homme. Üks kuu, terve juuli.

 Mul pole veel päris hästi kohale jõudnud, et juulis üldse ei peagi tööle minema. See on me äri paarikümneaastase eksistentsi jooksul esimene kord, kui endale päriselt puhkust lubada saame. Mrt peab küll juba homme varahommikul ühe kliendi muret lahendama ja neljapäeval ohvississe tööle sõitma, aga mina ei lähe mitte kuhugi.

Kui endale saarele suvila ehitasime, unistasin alailma sellest, et ühel päeval on mul niisugune töö, et saan võtta terve kuu puhkust ja ollagi kogu aeg Saaremaal. Me puhkused on olnud üks või kaks nädalat aastas, sest rohkemaks ei ole me äri ega ka palgatööd selle kõrval meile vabadust andnud. Nüüd, kui esimest korda saab võimalikuks puhata selline puhkus nagu seadus ette näeb, on me suvila müügis ja me veame ennast sinna vast kord või paar mõneks päevaks. Elu paradoksid.

Eile oli ilm veidi jahe ja peale hommikuse kõnni- ja jooksuringi me eriti rohkem väljas ei käinudki. Lugesime, tukkusime, sõime, kohvitasime… Hetkeks tundus, et võib isegi igav hakata. Olime mõlemad nii väsinud, et mitte midagi asjalikku ei teinud. Ma laupäeviti niidan muru, aga eile jäi seegi tegemata. Pühapäeval ei taha muruniitjaga lärmata, ehk homme võtan selle töö ette.

Täna olime juba veidi reipamad. Peale hommikust 6,5-kilomeetrist kõnniringi küpsetasin mandlijahust vorsti-juustupirukaid ja seemnetest krõbeleiba, siis me sõime ja peale natukest leiva luusse laskmist läksime ratastega sõitma. Väntasime mööda raudteetammi Taeblasse, kokku tuli rattaringiks seekord 24 kilomeetrit. Koju jõudes, ma kahtlustan, et tegime jälle kohviringi ja sõime. Natuke lugesime ja siis mingi hetk saabus suur poeg motikaga ja nõudis süüa. Endal tal olid kaasas suitsutatud tuulehaugid, mida oli tee pealt ostnud ja need olid uskumatult head mahlased ja paraja soolaga. Nagu enda tehtud. Söötsin oma last ja sõin ise. Millalgi saatis Ruthi meile pildi, mis Haapsalu tänaval tehtud… Tüüpiline, eks ole. Kui ilm on ilus, siis kõik me lapsed kogunevad Haapsallu tšillima. Nad käisid Dietrichis söömas ja Aafrika rannas mängimas ja ainult tänu sellele, et me värava taga seisis üks motukas, oli võimalik Sassu mänguväljakult minema meelitada.

Kohvitasime ja lapsed sõid kooke, mille olid kaasa ostnud. Me siin Mrt-ga üritame oma kehakaalu kontrolli alla saada ja koogivärki ega üldse midagi suhkruid ja tärklisi ei söö. Sassu sibas muudkui toa ja õue vahet, nosis maasikaid, kirsse ja punaseid sõstraid.

Millalgi saabus me aia taha Mrt täditütar oma perega ja kuna olime just minemas ühte sooja eriti madala veega randa, siis sõitsimegi sinna kolme autoga. See on üks väike rannatükk tuletorni juures, oleme seal käinud paar korda ratastega. Vesi on seal rannas nii madal, et mingi kilomeetri vist isegi võib maha kõndida nii, et vesi vaid pahkluuni ulatub. Tõeline lasterand, niisiis. Selline, kus ei pea passima, et lapsed liiga sügavasse ei läheks, sest sügav koht on nii kaugel, et keegi ei viitsi sinna kõndida. Sassul oli muidugi lõbu laialt. Pritsida ja plätserdada, mõtelge!

Üldine meeleolu on valdavalt selline:

 Lebada aias murul, päevitada ja lugeda. Vahepeal tuleb küll käia pealinnas sisseastumiseksamil ja sooritada akadeemiline test (johhaidiii, no milleks?!), aga sellele vaatamata on suvi, mida üks sutsakas akadeemilist õhku ei suuda mitte kuidagi rikkuda. Ma esimest korda oma pika elu jooksul üritan õppima pääseda erialale, kuhu pole pmst mingit konkurssi. Tahtjaid on hetkel vähem kui õppekohti, dai bohh kui nad mu ukse taha jätavad sellepärast, et mul pole it-bakat (mis on tegelt vastuvõtu eelduseks)! Tutvustuspäeval mulle kinnitati, et it-hariduse puudumine pole probleem kui mul on paarkend aastat samal alal töötamise kogemust.

Mõtlete nüüd, et miks ma õppisin tervisejuhiks ja ei lähe tegema rahvatervise magistrikraadi, mis on ainus terviseeriala jätkuõpe Eestis? Esiteks sellepärast, et see on päevaõpe, iga nädal kaheks-kolmeks päevaks Tartusse sõita ei ole mul majanduslikult võimalik. Teiseks seetõttu, et ma ei usu, et see kraad mulle pinsipõlveni töö garanteeriks. Ma saaksin rahvatervise magistrisse konkursita sisse, oleks vaja ainult avaldus esitada, sest cum laude lõpetanud on seal hoobilt sees, aga ma ei taha. Ausalt öeldes ma ise ka ei usu, et nii teen. Nooruses ma nii väga tahtsin Tartu Ülikooli pääseda, aga ei saanud sisse isegi kolmandal katsel. Noh, ja nüüd ma oleks sees ilma igasuguste katseteta, aga ma ei lähe… Uskumatu ikka, mis pöördeid elu teeb.

Aga suvi on mõnus. Tunnen seda iga ihurakuga, kui nopin vana raudteetammi äärest metsmaasikaid, nuusutan aias roose või tõmban kopsud täis krahviaias õitsevate pärnade lõhna. Eile käisime Mrt-ga raekojas Haapsalu linnakodanike eluasemete näitust vaatamas ja see oli nii äge mu meelest. Kõik need nikerdatud mööblitükid ja naiste suvekübarad, supelmajad ja mudaravilad, kõik see lummav Haapsalu vaib, mis sai alguse juba paarsada aastat tagasi. Meie tänava nimi oli, muide, Metsa-Lossi. Ja meie õue peal ei olnudki krahviaed, vaid see oli meist üle tee praeguse metallitöökoja all.

Kohe on südaöö. Istume lahtise aknaga elutoas ja siin on nii-nii vaikne… Ükski koer ei haugu, ükski auto ei sõida… Seda ma imestan alailma, kuidas Haapsalu vanalinna servas saab suvitushooajal ka nii vaikne olla.

Ilus suvine puhkepäev

Sunday, June 16th, 2019

Mrt tegi hommikul köögis plaatimistöid, pealelõunal läksime rattatuurile, mis venis ligi kolme tunni pikkuseks. Sõitsime läbi metsade Pullapääle ja isegi Rohukülas käisime ära. Kann kange, aga meel rõõmus, pöörasime Haapsallu jõudes sirgelt Rootsituru kohvikusse ja lasime omanikul endale välja teha. Kohvikupidaja oli mulle ühed praed sees selle eest, et tänu minule ta sai ülikooli lõpetatud. Kas ma olen sellest varem rääkinud?

See on see juhtum, et tubli ärinaine, kes sebib mitmel rindel ja pealegi elab ise üle talve Soomes, ajas kuupäevad segamini ega ilmunud õigeks ajaks lõputöö kaitsmisele. Kui ta etteastumise aeg lähenema hakkas, kirjutasin talle sõnumitesse, et kle kussa oled ja sain rahulise vastuse, et just jõudsin Haapsallu. Kui ütlesin, et kohe on ta kaitsmise aeg ja ainult mõnel veel üles astumata, tekkis paanika mille sarnast pole siin väikelinnas vist varem nähtud. Ma muudkui kirjutasin talle FB-sse, et jookse-jookse-jookse!!! ja ta jooksis kõigepealt oma lõputöö järele, mis oli alles köitmisest toomata ja siis tormas kolledžisse. Jõudis kohale hetkel, kui eelviimane inimene kaitsma hakkas, ta ise jäi viimaseks ja imedeime, saigi oma asja käigu pealt tehtud. On üsna tavaline, et inimesed tulevad kaitsmisele kohale alles enda kellaajaks, aga mingi kahtlus mul tekkis ja igaks juhuks küsisin, et kas ta on ikka tulemas. No polnud. Täiesti uskumatu lugu mille sarnast see kool siin pole varem näinud. Ehk et kui ma poleks teda otsima hakanud, oleks tal ka sel aastal diplom saamata jäänud (ta enda kursus lõpetas eelmisel aastal).

Tänased pildid:

 El Cato, Mammi oma.

Üks tädike, kes tihti me majast mööda kõnnib, nimetas mind täna roosiaia kuningannaks ja soovis ilusat suveaega 😀

 Esimene oma peenrast. Teine samasugune suur ja punane on veel, aga jätame ta küpsema lootuses, et linnud pole nahka pannud enne kui jälle ükskord töölt koju jõuame.

Diplomid käes

Saturday, June 15th, 2019

 Lapsel oli vaja muuhulgas selfi teha. Ta on mitu korda esitanud oma seisukoha me õppimise asjus, mis enamasti lõpeb sõnadega: “Ma olen nii uhke teie üle!” 😀

Seetõttu ilmus eile sama pilt FB-sse allkirjaga: “Ja siinkohal täname Kaur Matthiast, kes on endale nii tublid vanemad kasvatanud!”

No mis ma oskan ütelda? Ongi läbi see tšill. Kas oli raske? Meil ei olnud, sest enamus õpitust oli lihtsalt nii huvitav. Aga mul lõpus muutus natuke tüütuks küll, sest justkui midagi uut ei pakutud enam. Mrt-l mitte, sest temal kujunes kolledžis välja tore sõltuvusttekitav sõpruskond. Ülikool on kena vaheldus vanainimeste rutiinsesse argipäeva.

Mind on terve elu vaevanud see, et ma pole ülikooli jõudnud. Või õieti… käisin erinevate ülikoolide uste taga kraapimas, aga sisse sain alles viiendal katsel. Oma praegusele erialale minnes jäin ka esimesel korral ukse taha. Kui poleks uuesti tasuta kõrgharidust tulnud, mul olekski jäänud ülikoolis käimata. Peamiselt mind vaevas, et kõik teavad, kuidas seal on, aga mina ei tea. Nüüd tean. Ja seda ka, et akadeemiline keskkond on lihtsalt nii väga minu.

Kui oled juba nii pikalt koolis käinud, siis on eriti raske pidama saada.

EDIT: Unustasin kirjutada ühest Haapsalu spetsiaalist. Eile, kui laps meid trepil pildistas, väntasid ratastel mööda kaks ingliskeelset prouat. Nad keerasid tagasi, et meile üle värava õnnitlusi hüüda 🙂

Nädalavahetus nagu ikka

Sunday, June 9th, 2019

Eile olin Viimsis oma kursuse lõpuläbul, kust koju jõudsime öösel nii umbes kell kaks. Magama sain vast millalgi kolme paiku, mis minu eas on… no ikka selline suurem sündmus. Ma tavaliselt ärkan vara ka siis, kui olen hilja magama läinud, aga täna hommikul venitasin unekesega välja peaaegu kella kümneni. Äärmiselt haruldane. Kusjuures ärkasin täiesti puhanult ja lendasin pea kohe aeda tegudele. Mrt-l seevastu oli ärgates suur väsimus ja raske olla, kuigi ega see tal ei takistanud täna ehitamast ega midagi. Õhtul suutsin ta isegi veel linna peale rattatiirule meelitada. Mrt pani magamistuppa plaadid seina ja meisterdas jalanõudekapile esipaneeli, vahetas ära veranda ukseluku ja… midagi oli kindlasti veel. Kell hakkab nüüd juba kümme saama, lebotasime väsinult verandal, kui Mrt äkki püsti hüppas, et uups, pidin ju kraanikausi ka seinale panema.

Selle kraanikausi ta võib ju praegu toreduse pärast vetsu seinale kinnitada, aga veevoolikud on puudu ja segistit ka pole.

Mina kaevasin ja tassisin. Seoses sellega, et naabrinaine lasi me kruntide vahele uue aia ehitada, tekkis meil võimalus endale rajada grillinurk. Et aianurka kena põranda ehitada saaks, on vaja minema vedada suur ports pinnast ja ära koristada mingid kivihunnikud, mis lammutamiste käigus on sattunud rikkuma vaadet me köögiaknast. Mul oli plaanis kuhjata alla tänava äärde üks mullahunnik, kuhu mõni kõrvitsaline kasvama panna. Kuna kivihunnik oli vaja eest ära saada, tekkis mul mõte, et miks mitte ehitada kõrvitsatele paekividest müüriga kõrge peenar. Nii ma siis kärutasingi eile hommikul kõik ilusamad kivid, millest jõud üle käis, teise aianurka ja täitsin müüriäärse mullaga. Ilusa mulla kaevasin välja sealt samast ilusaks loodavast aianurgast ja grillinurgale ettejääva pinnasega täitsin tekkinud auku. Etteruttavalt olgu täheldatud, et kui mitu tundi kaevamist ja tassimist läbi sai ja ma ennast puhtaks olin küürinud, katsin alaselja profülaktiliselt Voltareniga. Inimene õpib, eks ole. Eelmisest suurest mullakärutamisest sain mitmenädalase seljavalu, seekord püüdsin targem olla. Paistab, et mu nipp töötab.

 Eile oli selline. Suur auk mu rajatise ees ei ole peale jäänud, aga see oli väga suur tõepoolest.

 No selline.

 Täna on sile kõik. Ma ei tea kas mu kõrvitsalised kasvama lähevad, aga kui mitte, saan sinna künka otsa panna midagi muud. Muidu üldiselt ma naabrite aia äärde midagi istutada ei plaani ja ühe mustsõstrapõõsa ka juba juurisin välja, sest naabrimees käib pidevalt mürgipritsiga ringi ja see mulle ei meeldi.

 Väike fragment maasikapeenrast. Mardi kingitud taimed kannavad täiega.

 Elutoa akna alla istutasin oma vaenekesed tomatid. Õhtuks olid kenad sirged juba, küll nad kasvavad. Teisele poole õhksoojuspumpa külvasin kosmosed ja osa neist veel veranda seina äärde, neid on mul värava taga ka. Ja veranda tänavapoolsel küljel on saialilled ka tärganud.

 Uus Flammentanz õitseb roosiheki lõpus. Hekil on ka mõned õied lahti.

Aga samal ajal toas…

 Mrt tegi augu korstna magamistoapoolsesse külge, sinna hakkab suubuma toru, mis tuleb köögikubust. Köögi poolt oleks ta korstnasse minek veits kole jäänud, peidame ta oma toa nurka ära.

 Mees proovis algul mingi üüberpeene aparaadiga auku teha, aga see oli nii suur raske kolakas, et viimaks läks ta ikkagi nö juurte juurde tagasi ja uuristas mingi oma väiksema riistaga augu korstnasse (trelli ja meisliga). See hull masin, mis pildil, peaks töötama statiivi pealt vist tegelt, inimese see lõhub lihtsalt ära.

 Niuke.

 Magamistuba sai plaadid seina.

 Nüüd veel värvida ja tapeet panna ja. See on üks väike putka, ainult magamise jaoks. Köögi sein tuli natuke akna ette, aga see oli ainumõeldav lahendus, kuidas köök veidigi suuremaks saada. Igatahes olen ma me köögi mõõtmete ja paigutusega vägagi rahul, hea mugav on seal toimetada.

 Mrt tegi õhtul veel jalanõudekapile esipaneeli ka valmis. Sisse peab mingid kaldus riiulid leiutama.

 Pesumasin on tõstetud kapi peale, nii on hästi mugav pesudega sehkendada ja ruum seal nurgas saab niimoodi ka maksimaalselt ära kasutatud. Märkasid, et liiste pole, jah? Ei ole tõesti 🙂

 Selline näeb välja tavaline Haapsalu kohalik, keda turistidest eristab selge dress code. Selline, mis on nagu… seisukoht 😀 Käisime õhtul spordipoest Mrt rattale uut sisekummi ostmas ja mees ei vaevunud midagi viisakamat selga panema.

 Vähemalt ei pea kraanikaussi nüüd ühest kohast teise tõstma teiste ruumide ehitamise käigus.

 Õhtusel rattatuuril.

 Vaadake, ma sõin jäätist! Pakun, et mingi viis aastat on sellest küll möödas kui viimati jäätist sõin. Loodetavasti ei saa see harjumuseks. Aga ma võin!!! Olen ennast viie aastaga terveks söönud, üle-eelmisel nädalal käisin perearsti juures ja andsin proovid, mu veresuhkur oli uskumatu 4,7 mmol/l. Sellist näitu ei ole mul olnud vist vähemalt viimased 15 aastat. Ma pole enam eeldiabeedis ja see on väga ohtlik, sest näete ise, kohe hakkab inimene endale suhkrut lubama. Õnneks ma magusat üldse ei armastagi, tänane jäätisepeatus armsa Ärni juures oli erandlik. Tollest arstilkäigust peaks eraldi postituse tegema, sest kõik mu näidud on läinud paremaks, väljaarvatud kilpnääre. Mul on hetkel käimas põhjalik tehniline ülevaatus, ükspäev kirjutan lähemalt.

 Mõned lubavad siin linnas endale nädalavahetustel isegi selliseid asju 😀