Mul omal miskit suurt edenemist näidata ei ole, aga metsaka majale hakati panema fassaadi ja täna pandi ette ka osad uued aknad, seda pean küll jäädvustama. Lubasin, et näitan ainult välispilte, aga kuna uus suur aken/uks elutoa õhtupoolses seinas on märkimisväärne muutus, pean ikkagi seda pilti ka demoma.
Laudis on tumehall, kuigi osadel piltidel paistab pruunikas.
Siin oli meil terrass, lapsel on nüüd sama koha peal esik:
Elutoa õhtupoolses otsaseinas, kus kunagi oli tilluke magamistuba, on nüüd selline uhke aken või õieti uks, kust tulevikus saab hakata terrassile käima. Aknast selles seinas olen unistanud kümneid aastaid, et saaks õhtupäikest tuppa lasta:
Teised aknad on ühe suure klaasiga ja käivad tervenisti lahti, mitte pole kahes osas. Igatahes muutub me kodumaja tundmatuseni. Ja viimaks ometi saab maja ka päris soojaks, ma loodan, sest seinad ja vundament ja laepealne ja kõik on korralikult soojustatud.
Ah, ma rohkem praegu pilte ei näitagi.
Kimasin täna peale tööd üksinda suvilasse, sest paar päeva tagasi oli siin hetkeks elekter ära ja see lülitas meil ruuteri välja. Kui internet ei tööta, ei näe me valvekaamerate pilti ega saa distantsilt lülitada õhksoojuspumpa, kõiksugu valgustitest rääkimata. Vilets tunne tuleb, kui ei näe, mis õuel toimub. Tavaliselt me külmal ajal lülitame enne sõitma hakkamist kütte sisse, et kohale jõudes oleks tuba soe. Täna ma seda teha ei saanud, aga polnud ka probleemi, sest õues oli 15 kraadi sooja ja kui olin vooluvärgile restardi teinud ja pumba sisse lülitanud, sai tuba mõne minutiga soojaks. Üldiselt on meil mõte ka talvel majas plusskraadid sees hoida, et ei juhtuks jälle seda, et boiler lõhki külmub või midagi muud jama. Selle nädala elektrikatkestus oli väga haruldane, meil üldiselt ei käi siin enam viimastel aastatel elekter ära. Olid ajad, kui vool võis ära olla ligi kaks nädalat, aga meil on külas nüüd maakaablid ja võrk on ka kaugemalt turvalisemaks ehitatud, vool käib ära üliharva vaid eriti suure tormiga.
Mrt ei saanud minuga saarele tulla, sest tal on loengud. Täna oli tal veebis loeng peaaegu poolele kolledžile, ta annab tehisintellekti ainet, mis on hästi populaarne. No ja eriti tore on asjaolu, et ta aines käib ka ta suurim lapsepõlvesõber, kes õpib kolledžis teisel kursusel käsitöö ja disaini erialal. Me ise moosisime ta siia õppima ja muidugi on ta oma erialavalikuga megalt rahul, see sobib talle.
Kolledžist rääkides… sain jälle õppekorraldajalt kirja, ta kõigest hingest loodab, et hakkan kevadsemestril andmeanalüüsi õpetama. Jube raske on ära öelda, aga üldse ei taha mingit lisakoormust võtta omale. Mul on praegu üle mitme aasta olukord, kus ma ei õpeta mitte kuskil ja teen ainult oma põhitööd ja ma tõesti väga kaifin seda olukorda, kus nädalavahetused on eranditult vabad. Praegu tundub tagasimõeldes täielik ulme, kuidas ma suutsin täiskohaga töötamise kõrvalt suure koormusega õppejõu tööd teha, vabu nädalavahetusi ju pmst polnudki. Aga teate, mis? Selline vehkimine toimub kõik tervise hinnaga. Ma pole juba ammu nii hästi maganud nagu tänavu sügisel. Muresid on vähe, pabistada pole üldse midagi.
Põhitööl on küll ka igasuguseid pingeid ja alles eile lahendasin mingit suuremat draamat, aga ma olen enamasti ikkagi enesekindel ja tean, mida teen, ma ei kahtle oma võimetes ega muretse liiga otseste väljaütlemiste pärast. Jah, ma olen päris karm mutt, jube sirge ütlemisega ja halastamatult otsekohene. Selline vastik inimene. Ma vist teisiti seal laiguliste seltskonnas ei saakski hakkama. Imestan vahel, kuidas olen suutnud ennast meeste seltskonnas kehtestada. Läksin tööle 4,5 aastat tagasi ega teadnud sest valdkonnast ööd ega mütsi. A ma olen õppimisvõimeline. Aeg-ajalt imestan selle üle, mida kõike mulle usaldatakse ja et üldse usaldatakse. Aga päris kaua aega on võtnud enese tõestamine. Mulle meeldib mu töö ja enamasti teen seda rõõmuga, kui ainult ei süveneks see tunne, et olen alamakstud…
Meil kerkib aeg-ajalt tööl üles teema, et rahvas peaks sagedamini kontoris käima, aga jama on selles, et see käimine maksab palju ja pealegi pole ma kontoris mitte kunagi nii efektiivne kui üksi koduses vaikuses töötades. Ma olen hull tööloom tegelikult. Paar korda nädalas olen ikkagi pidanud ka kohal käima, aga õnneks on mul võimalik võtta Tesla, millega tööpäev maksab ainult max 7 eurot. Kui käiksin kogu aeg enda Aurisega, maksaksin tööpäeva eest ligi 27 eurot. Ma jupp aega ei suutnud tanklassegi minna, auto seisis lihtsalt õue peal. Nüüd ükspäev ikkagi panin veits bensiini sisse, sest vahel on Mrt-l vaja elektrikaga kuhugi kaugemale minna ja pean enda autot kasutama. Täna tulin suvilasse ka Aurisega, sest tuli tunne, et kui nüüd ühte pikemat sõitu ei tee, mu auto lihtsalt kopitab õue peal ära. Pidurid juba kohisesid. Olen kaalunud, kas saaksime ehk üldse ainult ühe autoga hakkama, aga ei see veel mängi välja. Nii kaua kui mehel on õpingud Tallinnas ja minul töökoht saja kiltsa kaugusel kohas, kuhu ühiskondliku transpordiga ei pääse või saab aint metsiku ajakuluga (no nii umbes 5 h päevas sõidule), peame ikkagi kahte autot pidama.
Tegelt meil pole häda midagi. Tööd on, raha on, tervis ka enam-vähem korras. Lastel läheb hästi ja. Sõda ka veel pole. No mida kurta?
Lõpetuseks üks pildike astripeenrast, mis mul alles septembri teises pooles hakkas õitsema. Imeliselt soe sügis on, isegi linnud veel õieti ei rända. Mul õitsevad aias veel hortensiad, saialilled, roosid ja levkoid, sügisastrid muidugi ka. Ja juba pikemat aega söön iga päev peotäie kollaseid vaarikaid, nüüd hakkas punaseid ka veel tulema. Hea aeg.
EDIT: No vaata nüüd, kui ilus maja!:
