Mrt oli nädal aega Šotimaal ja mul tekkis kujutlus, et siis on mul aega blogida ja mida kõike. Tutkit! Mitte midagi ekstra teha ei jõudnud. Samas tahaks ju ikka mingid hetkepildid jäädvustada, et eluke meeles püsiks. Nüüd on nii palju igast asju kogunenud, et kaootiliselt ja vbla ajaliselt vales järjekorras viskan need siia.
Mrt oli doktorantide suvekoolis, mis on ühest küljest õppimine, aga teisalt ikkagi nagu natuke puhkus ka. Pilte saatis ta sealt ohtralt nii Glasgowst kui Edinburghist, a ma neid ei hakka siia üles laadima. Üks tavaline koolipäev lihtsalt:
Ma irvitasin, et mees käis kaubareisil, sest ta ostis sealt kokku ülikooli pusasid ja pluuse, šoti lamba salle ja pleede ja tõi mulle isegi kõrvarõngad 😀 No mis mul saab selle vastu olla? Kõik sellised šoti lambavillast asjad on ju eriti mõnusad ja mu punaseruuduline tviidsall on nii pehme, et maivõi kohe.
Kõike ei viitsinud üles pildistada, aga olgu öeldud, et kuigi mulle ei meeldi asju saada, siis praktilisi asju, mille ise olen valinud, meeldib mulle saada küll. No ja kõrvakad on boonus.
Ma olin vahepeal metsas, korjasin seeni, siis tegin aiatöid ja üleüldse on mul ka argipäeviti nii suur töökoormus, et ega tööpäeva õhtul enam miskit teha ei jaksa. Muruniitja tera lasin kõveraks ja kuna ma seda kuidagi niiduki alt kätte ei saanud, siis peksin ta hädapärast suure kivi ja haamri abil sirgemaks, et saaks töö lõpetada. Ma muidu üldiselt saan ka üksi elades hakkama, aga mõningast meherammu on vahepeal siiski vaja. Suur osa abielunaise saamatusest on mõistagi õpitud abitus. Ja kui ma oleks viitsinud otsida, kus mees oma mutrivõtmeid hoiab, küllap oleksin siis ka tera muruniitja alt kätte saanud, et see remontida nii nagu peab. Aga teades, et mees on paari päeva pärast kodus, siis milleks pingutada? 😀
Aias oli möödunud nädalal selline:
Enamus roose õitsevad ja isegi mu hilja otse peenrasse külvatud levkoid ja astrid jõudsid oma õied lahti teha. Kõik lõhnab nii nagu oleks alles suvi või midagi.
Keetsin vahepeal nats pohla-õunamoosi ka juurde, seda on hea panna maitsestamata kohupiima peale, kui tuleb tung magustoitu süüa.
Üleeile panin mulda kõik lillesibulad, mille olin kokku kahmanud. Väike tips lillehuvilistele – Juhani Puukooli lillesibulad on mitu korda odavamad kui Bauhofi või Magaziini omad. Tellisin Juhani Puukoolist kokku 105 lillesibulat, sama raha eest oleks neid teistest poodidest saanud 25 tk.
Rahast rääkides – ma ei suuda eelmisest nädalast saati enam oma autot tankida. Mitte, et raha ei oleks, ikka on, aga bensiini hind on lihtsalt nii haige, et kui on võimalik selle hinnaga mitte osta, siis ma ei osta. Käingi kontoris ainult Teslaga. Kuidagimoodi saame mehega oma sõidud sedasi jagatud, et ma pole pidanud oma Toyotat liigutama. Kui pole vajadust Haapsalust ära käia, siis siin saan oma käigud tehtud jalgsi ja rattaga. Mees võttis küll viimasel hetkel omale ka ühe 6 EAP aine, mille tõttu peab Tallinnas käima, aga need päevad enamasti mu kontoripäevadega ei kattu. Ja kui kattuvad, siis sõidabki pealinna Rapla kaudu ja korjab mu sealt õhtul koju sõites peale, oleme ennegi sedasi sõite ühildanud. Mrt tegi oma doktorantuuri õppeained kõik esimesel aastal ära, aga nüüd sai tungiva soovituse teadusliku kirjutamise aine lisaks võtta ja nii ta siis liitus õppegrupiga väikese hilinemisega peale reisilt tulekut.
Lapse maja peal käivad hoogsad ehitustööd ja ma mõtsin, et jagan siin ikka ka edaspidi välisvaateid. Sisevaateid ei hakka näitama, sest see pole enam minu maja, aga väljast on kodu nagunii kõigile nähtav, neid pilte võin üles riputada. Eile lapsed tühjendasid pööningut, sest sinna tuleb puistevill ja nüüd mul on suur dilemma – mida teha kõigi oma luuleraamatutega, mida on mitu pakki? Ilmselt kuskil jagan need tasuta ära, a kesse ikka enam tänapäeval luulet loeb nii väga. Raamatukogud on vist tänaseks mu üllitise juba maha kandnud, sest Urrami otsinguga see tuleb küll välja, aga leidumust enam ei näita (varem oli üle Eesti mitmes kogus). Mul oli tollal enne rahareformi valida, kas mu 4000 rubla kirjutavad ennast korstnasse või saan midagi osta ja ma viisin kõik selle raha trükikotta (sest osta polnud tol ajal tõesti mitte midagi). No vot, ükspäev vean need väärtkirjanduse pakid koju sealt.
Paar päeva tagasi võtsin kasvuhoonest viimase kurgi, õues möllavad tomatid, aga kõik ei jõuagi vist värvi võtta. Oma ainsa ebaküdoonia, mis on suur nagu õun, tõin tuppa. September on soe, suvi ka alles ju. Ilmselt kestab soe veel mõnda aega, sest isegi haned ei rända veel. Olen septembriöödel ikka kuulnud hanesid üle maja lendamas, aga praegu tõesti ei ole neid olnud üldse kuulda. Üks külmem öö siin oli, kuskil +6 kraadi kandis vast. Ma külma üldse ei salli. Tahaks, et kogu aeg oleks suvi.
P.S. Ilma meheta hakkamasaamisest – kõik on lahendatav peale selle, et kui majapidamises ilmutab ennast euroopa majaämblik, siis mina siukse loomaga hakkama ei saa. Olin arvanud, et möödunudtalvine -20 kraadi need elukad Haapsalus kutuks tegi, sest isegi õues pole neid suvel näinud. Aga ei, ta kosutas ennast ilmselt pööningul või köögi lae peal, igatahes ühel õhtul passis üleelusuurune tarantel köögis kardina peal. Ja varstolmuimejale need raisad näitavad aint keskmist koiba! Igatahes kätte ma teda ei saanud ja lasin enda rahustuseks köögi mürki täis, lõin ukse kinni ja lootsin, et ta kõngeb (vaevalt küll, nagunii ilmub peagi välja veel suurema ja tugevamana). A sellised suured loomad ilmuvad välja ainult ja ainult siis, kui Mrt pikemalt kodust ära on!
EDIT: Mu luulekogu on siiski mitmes raamatukogus saadaval, ei osanud õigesti otsida.